Kuus korda sündinud Virumaal praeguse Karepa pioneerilaagri naabruses. Seal oli madi põllu vabadiku koht, seal on tohutu suur männimets ja kui keegi tahab äärmist rahulikku suvituskohta, kus olid väga hästi jalutada loodustikud, paargi siis ma ei oska soovitada küll paremat kui Karepa ja runtia mets, seda on minugi väikene gene. See on ka suurte mändide all. Nii et metsa ja merd ja ilusaid jõe kaldaid ja neid on seal piisavalt. Kas huvitajaid oli juba siis tol ajal ka meie koduelus ja oli alates huvitajatega seotud? Seal vist on väga vanast ajast saadik plus huvitavad käinud, igatahes kui ma kunagi tegelesin Kunderi eluloo, kas leidsin Etegaali seljarannast huvitanud sel ajal, kui ta oli Rakveres õpetajaks? Kui mina kasvasin üles väikse poisina, seal meil käis alati ikkagi saksad, nagu neid nimetati? Need olid kas siis Moskvast või Peterburist ja meie majas olid nad ka alati, see oli kõikidele rannakaluritele väikseks lisasissetulekuks. Aga ju see koht ikka väga sobiv oli, sest sinna asutasid ka mõisnikud, suvilad, nii meie naabruses, seal, kus praegu pioneerilaager on selle, see maja on Kunda parunile see metafoor Alfonso kantoni asutatud Taur mina nime all ju vist ta ikkagi oma mehega Taur minas Sitsiilias käis pulmareisil ja selle mälestuseks siis ka oma suvila nimetas selleks vaieldamatult piin ja mänd on ikka mõnevõrra suulased mändide all see maja praegu on. Kunderonar põriturite siis niikuinii isa oli kalur, isalik, kalur, aga sel ajal, kui mina kasvasin, siis ta enam kaluri olnud Taali kala püüda meile seal kaunis kehv oli, kalasaak olnud seal, rääkis kohastavali, vahest paar nädalat kalapoegagi saanud. Ja siis hakkas, sel ajal, kui mina väike olin, hakkas meie rannas arenema niisugune jala kaubandus soomega seon, siis veeti, tulid Soome. Meie rannamehed vedasid Suursaare mehed, need käisid sealt samuti vedamas ja tekkiski niisugune sõprus suursaare meeste või siis tütarsaare meeste ja rannameeste vahel. Ja nii on lapsepõlvest meeles üks niisugune omamoodi kauba on see nähtus, mis on täiesti kadunud ja mille kohta kahjuks ei ole ka kusagil kirjanduses jälgi jäänud. Võib-olla nendes mõnes vanas ajalehes märkulatsioon nimetad saare meeste pühad. Vaadates kevadel ja sügisel meie rannas Toolsel Toolse varemete juures oli 100, kus oli siis kümmekond väikest alust, nagu need meil nimetati ühe-kahemassilised laevakesed ja sinna tulid sügiseti saare mehed ja vahetasid sealses külameestega viia. Ja silku omalt poolt võis kartulite silku, sel puhul korraldas niisugused väikesed viinavõtmised ja, ja müüdi seal siis limonaadi ja väikene turul siukene korraldusel puhul ja see on omapärane nähtus, mis kadus juba enne esimest maailmasõda ja minu arvates tuleks kindlasti kusagil fikseerida, see on siiski väga omapärane niisugune kaubandusnähtus. Aga minu isa, sel ajal ma nimetasin juba, kui mina kasvasin, siis kalamees ei olnud, ta käis kahes nii jalaga Soome vahet ja minuga esimesed mälestused Soomest, need on seotud siis kartuli laevakesega Soomes käimisega. Esimest korda koolipinki nühkisin siis ka sealsamas kandis, ikka sealsamas kandis, see on selja koolse, praegu töötab ka, see on rannast, oli midagi kilomeetrite viisi eemal. Sale oli endine selja mõisa moonaküla ja kõik inimesed nurisevad sellega, et koolimaja oli kõikidele kaugel, ainult seal siis mõislasksele ehitaja laskis oma moona külla, ehita selle jaanimeile käia ka rannast vähemalt viis kilomeetrit käia. See oli väga vilets koolitee. Tuli käia läbi soode läbi heinamaade kevadel-sügisel vahel oli sumbata vees mõnikord kolm-nelisada meetrit, et läbi pääseda ja vahel ei tee ka niisugune ei pääsenud üldse kooli, mitte talvel samuti nuhtlus käia mispärastele vastet. Läbi metsa käis ainult jalgtee ja see oli vahest nii täis tuisanud, et ma mäletan, mitu kord meie lihtsalt ei pääsenud läbi õega kahekesi käisime väiksed põnnid nagu olime lihtsalt veeritasime üle hangede. Ja nii pidasimegi vastas ühe aasta pärast isi saatis meid Viru-Nigulasse veel tükk maad, küll eemal kihelkonna kooli. Raske oli muidugi isal hobust ei olnud, tassis nii sammati meie kraami seljas ja kui oli läbi v vaja minna, siis võttis lapsega veel selga, tass niiviisi ära, aga ja ise oli väga rasket elu elanud ja ta nagu ta rääkis, ikka lootis, et lastel natukene kergem oleks. Ja nii ta meid siis katsus koolitada, nii raske kui see ka ei olnud, valla koolse piirdus ainult ühe aastaga, siis järgnes kihelkonna kool sellele siis veel pärast parast ministeeriumikoolis ja ja siis Rakvere linnakoolist. Ja sellega 1009 14. aasta minu haridus. Peski sisaldus esimene maailmasõda. Esimene maailmas algas külla noor oline kamine, asuta kohe läinud, sain kell 16. Ja nii imelik, kui see kõlab praegu, aga samal sügisel just mõni päev enne seda, kui ma 16 aastaks sain, läksin ma õpetajana ametisse. See oli nii, et mehed võeti sõjaväkke selle naise pedaali olnud. Nii et koolide tühjaks täiesti siis määrati muidugi või suurema haridusega tütarlapsi ja noori poisse ametisse ja nii ka siis minu esimesed esimene kooliaasta teo aastas alguses toodetakse 14. aasta sügisel. Kus sul see oli, Rannu küla, see on aseri vabriku lähedal endise Viru-Nigula kihelkonnas. Seal ma töötasin ühe aasta ja pärast töötasin veel poolteist aastat Vinni-Pajusti. See on Rakvere külje all, seal on Eduard Vilde nimeline kolhoos praegu. Ja kui nüüd juttu on, siis ma sain hiljuti ühe huvitava kirja. Mulle saatis minu kunagine õpilane, kes 1905 teistele esimese klassi astunud. Ta oli 60 aastaseks saanud, miskipärast oli mina temale veel siis nii viie 10 aasta pärast ligi 50 aasta pärast meelde tulnud saatis mulle kirja, tal olevat palju õpetajad olnud, aga miskipärast mäletas ta seda noort õpetajat, kelle juurde tema esimene kord siis kooli läks. Seal ma olin midagi poolteist aastat umbes ja siis läksin. Ta ma olen viimane kutse esimeses maailmasõjas ja teenisin siis natuke aega tsaari. Siiski Elenskid ja mõni päev enne oktoobrirevolutsiooni sattusin sõjavangi. See oli Muhu saarel Saaremaa ja Muhumaa vallutamise puhul. Mis vajadus, teenistus? Madenisin. Mul on meeles veel 470.-st Ankovski jalaväepolgus. Olin telefonist, olin Aukrakaali mingisugune, no väga vähesed kroonu kroonutäit, nagu öeldakse, paelad otsa juba lõpupoole oleks vahest saanud kähklipnikukski, aga kuidagimoodi nii erilist suurt kalduvust ohvitseri elukutse vast ei olnud, aga siiski ma õppekompanii tegin läbi ja nii et moekaks paela peale sain müüa, kuidas siis sõjavangi elu läks? Noh, see on niisugune asi, millest võib rääkida väga palju ja anekdoodid rääkida ja võib väljadest alati neid halbu asju, neid oli muidugi tohutu. Palju. Võib arvata, et 1019. aasta lõpus Kaheksateistkümnes eriti see oli Saksamaal tohutu raske aeg ja kui nendel endal ei jätkunud leiva, ei ole siis midagi imestada, et meie leiva väga vähe saime. Meie tavaliseks toiduks oli, seades siis Nad hobused rindelt ära toodi kas siis sõja surma saanud põnnisamatki ära surnud neid sõim siis loomanööridest. Nii nimetab sauerkraut siis hapukapsas, kus ühtki kapsalibled sees ei olnud ja siis igasugused kohvi nime all loomana ajalisest kõrvetatud mingisugune pruun vedelik ja midagi taolist asjad. Nälg oli igatahes suur, muidu ma töötasin. Belgias saadeti üks töökompanii Belgiasse ja seal kuuldavasti hõljaadiski toitlustus, natuke parem kui Saksamaal, aga kuivõrd see miski tase seoli, sa võid sellel järeldada, et mehed, kes käisid saevabrikus tööl, Me töötasime seal vabriku, siis seal tõid koju saepuru ja segada supi sekka. Või selle, kui tänavat mööda või teed mööda mindi, siis haarati tee äärest kobrulehti ja neid seedi ilma keetma. Ta umbes selline olukord. Ja lõpuks see oli ka siis, kui vaata lõpul, enne, siis kui seal kapitulatsiooni toimus jäeti meid täiesti siis isevarustamise korda toituma. Käisime siis naljalt korjamas külmunud neid kapsajuurikaid, neid sõi meile nädal aega umbes see on mul meeles, kuidas meie korra ühe hobuse raipe leidsime ja kuidas me selle siis nii puhtalt ära sõime, aga võib ütelda, et nälg on hea kokk ja me ei saanud isegi kõhuvalu sellest, kui me vaevalt vaevalt katteoloogilisel selle saime soojaks kütta. No need on niisugused drastilised näited, aga muidugi oli ka ilusaid päevi midagi ütelda, seal vahepeal päikest natukene ja vahel sai tööst nii kõrvale hoida ja ja no ilusti muidu onni juttumärkis rohkem öeldud. Missuguse puhatele pirandusest ehk ongi seal vangina, mis oli siis Saksamaal siis Belgiasse pärast saatsin Prantsusmaale, kui seal sääres rahulik, tehti Läänerindel novembrist 18 ja sinna tükiks ajaks paika pidama, seal midagi üle 20 kuu olin seal, nii et ma Eestis ei pääsenud, aga 20. aasta suvel ja seal Prantsusmaal seal juba olukorda, mõnikord aga erinev. Algul muidugi löödi meid Googleegi nagu sõdur või vang, ütleb alati, löödi kuhugi traataia sisse Barakidesse kus me tõepoolest hüüliti väga hästi, sest me olime täiesti vaevalt seisan püsti ja siis pandi meid tööle. Ja hiljem siis kodanlik valitsus organiseeris 20. aasta kevadel tagasitoomise Eesti laevaga toodis üle 400 mehe tavasi Eestisse. Seal muidugi oli ilusaid päevi, halbu päevi oli, lasime algul siis kusagil metsalaagris, elasime bordoos tükk aega mingise neegrite pataljoni juures seal oli pisut tööd ja seal meestel vaba elu väga palju ja ümbrus väga ilus, seal midagi. Siis veel prestiižikas paar kuud ja nii tulimegi tagasi. Nii et Pramsemad natuke näha sai, ma sain isegi mõnikord Pariis käia, paar-kolm korda vist või kui te nüüd tagasi vaadata, kas teil sellest sõjavangielust midagi kasulikku on ka väga palju? Väga palju. Kõigepealt ma, kui muul mingit keeleoskust on, siis õppisin ma seal ära mingilgi määral jagas aluse, sain siis saksa keelele prantsuse ja inglise keel ja seal on ka omamoodi väärtus. Neid ma kodumaal kindlasti oleks õppida saanud, sest ma olin külagolmeistile, kust piima oleksime all, ma neid õppida saab siis teiseks. Võib-olla inimene hakkab mõtlema Jaani suhtuma mõnedesse asjadesse. Asjalikumad natuke ta oskab võrrelda ja siis teiseks harjub inimene kannise raskustele vastu panema, need ikka ilusam, vahest ka hiljemgi olnud ja kui ikkagi oled mõnikord niiskusest äärmiselt räbalates olukorras siiski kuidagimoodi suutnud läbi tulla, siis see annab nagu jõud hiljem ka. Ja võib-olla mitte niivõrd füüsilises mõttes kui just nipsiifilises. Mulle hiljem olnud ka mõningaid raskeid päevi ja ma ei ole kokkuvarisenud siiski. Niisiis 20. aastal tulite tagasi Eestisse ja siis noh, siis hakkas selle külakoolmeistri töö peale ilma kutseta muidugi. Aga tööd leidus sadamas Viru-Nigula kihelkonnas töötasin seal ja siis no siis hakkab inimene, noor inimene, kui ta 20 ületanud hakkab mõtlema oma tuleviku peale ja nii ka mina kuidagimoodi ei piisanud sellest, mis oli. Hakkasin valmistuma keskkooli lõpueksami vastu. Raske muidugi. Kellegi käest tunde võtta ei olnud ja kui oleks olnud, ega mul raha ka ei oleks olnud. Sest minu kutsuda õpetaja palk oli siiski väga väikene. Ma mäletan aasta ma elasin umbes, niiet et kui ma leiva ostsin, siis märkisin sinna pliiatsiga peale, kui palju võib õhtul siia, kui palju hommikul lõunaks leiba ei saanud? Nii palju ei saanud, seda palk oli ikka vägagi väikene, nüüd siis ma mäletan mulle kord oli nii 400 marka ja leivanael mitte kilo maksis 10 marka peale selles muud lõbud sinna juurde myydipsi söömine, vaid ka kõik muud kulud sinna juurde, nii väga suur. Noh, luksust endale lubada ei oleks paremal juhul saanud ei õppimise mõttes ega siis muidugi raskelised raamatuid kusagilt võtta, eel keegi natukene aidanud, aga siiski ma pusisin ikka mitu aastat ja 24. aastal õiendsenski lõpuks Tartus abituurimi õiendasin selle AK Treffneri gümnaasiumi juures ära. Muidugi kange, tahtnuks ülikooli tulla, andsin paberid sisse, raha ei olnud ja teiseks ära tulla ja parema tahtmise saanud ja nii siis jäin siis niiskeks kaugõppijaks, kui seda instance sel ajal ei olnud, mitte. Ma valmistasin ja õiendants nii palju eksamit kui sain ja siis korjas natuke raha ja tulin siis paari aasta pärast Tartu kus siis tõepoolest nii sai tudengina elada. Mitte küll kaua viis meistrit, ainult, mispärast siis oli ülikool läbi. Nii et ma siiski seda aega, mis ma kodus olin, õppides võimaale lõppidesse õpetajana seda maski ära ei raisanud. Ja ma ei tea, on see tõsi või mitte, aga üks minu kolleeg ütleb, et minu käest praegu olevat veel ülikooli lõpetamise kiirusele. Kord sellel, selles teaduskonnas ei olnud mitte mingisuguse andekuse või, või püüdlikkuse prohvet, lihtsalt hädapärasel raha ei olnud ja tüüpi tegema eimillestki pidi ei saanud lihtsalt elada nii nagu ülipre võiks ja peaks elama. Aga miks just siis valisite kirjandused? Raske ütelda, mida ma üldse valisin süsiniku, kus välja pärast kõigepealt, kui ma õppisin kodus keskkooligurust, valmistasin siis Kaksasse mulle kaunis vastu mees aseleks üks ladinakeelses ladina keeles ühki silpi, keegi pole mulle õpetanud mul iseendal läbi närida kõik tervisegrammatika ja, ja luulereeglid ja nii edasi ja selle vastu mul ei ole kahjuks seetõttu mingisugust sümpaatiat selle keele vastu. Ma ei tea, kes mind on, saatuse Uuesson karistan sellega, et ma praegu on isegi selle ala kateedri juhataja. Nii see oli üks asi, teine asi, millest mulle paistsid mulle täiesti nii vastu võtmata on olgu see viimane kord oma kätte võtta, see oli eesti keele grammatika. Sest jällegi grammatika sel ajal ei olnud ja ma olen pärit lisaks murde alalt rannast, kus nii keele niisugune alused on hoopis teised, kui seda on kirjakeeles, seal mulle raske oli. Igatahes mul tuli õigekiri mitte kõrvaga ära õppida, vaigistab mõistusega arad pidavat, nüüd tuleb. Nii kirjutan, tuleb teiste kirjuta, kõrb aitas mind tohutult vähe aeta praegu mind sellel selles küsimuses. Ja oli asi ka, mõtlesin ma iial, sa õppima ka, aga kui ülikoolilaste nafta siis oli, tuli valida niisugune aine, mida saab koduselt pida, ühesõnaga eemal olles õppida. Ja üks neist oli siis eesti keel kirjandusaasta huvi küll olnud ammu juba. Ma ei ütle, et see nüüd mingi kirjanduslik kallak oli või, või huvi oli minu minul aga mäletan juba nii väikese poisina midagi nii alla 10 aastasena ma lugesin ja kümneaastane siis ma lugesin juba mõningaid väliskirjanikke niikuinii anekdootlik kõlab muidugi, ma lugesin ka aus trenbergi. Siis ühe hullu pihtimuse läbi, ma ei saanud aru, sest õnneks või õnnetuseks. Aga see on igatahes üks esimesi väliskirjanikke, mis ma olen lugenud Noa see lugu, et ma nüüd Oscarite Eduard Vildest pidasin vendadeks, see muidugi ei ole mingi patt, sellepärast seda vist olid sel ajal tegid ka mõned teisedki, oli niinimetatud meil käis needsamad saksad ikes huvitavad ja nad jätsid sinna siis venekeelseid universaal, bibluateegi raamatuid, vene keele õppisime mängides nende lastega ära. Sest ma ei käinud mitte üksi heinamaal, isaga, seal me käisime küll väga palju, sest me tegime teoreemi. Aga pühapäeva ja, ja siis vihmased ilmad ja mitteeine aeg oli vaba aja. Mängisime saksa lastega koosseni, õppisime kunagi vene kuidagi vene keele ära, rohkem kui enamik küla lobiseda oskas end, ma lugesin päris hästi juba, kui ma olin üks kolm aastat koolis käinud. Ja hakkasin lugema vähemalt nimetsaid muljeid, tuntuks mammuti acingašnitslerit, ma tean, et on olemas madratsid, nõuaild olemas, marjad olemas, lipsen ja Göransson ja, ja teised ja teised. Ja siis hiljem tuli vene kirjandust lugeda ja eesti kirjutama hakkasite lugema huvi, selle vast tekkis mulje Dolph 14-ni laoskam, läbisin linna kooli, pärast seda siis ma sain käte, Lutsu, soo ja paar Tuglase asja. Felix Hormuzi, mõned niiviisi enne samale Vildet, kui palju lugenud jah, tõesti küll. Noor-Eesti, teist albumit lugesin ma juba varsti pärast selle ilmumist. Keegi kinkis selle minu õele ja ma pidin sealt siis mõned asjad pähe ja üks asi, esimene asi, mis ma suitsu õppinsoli, tema valge käsi, noor, väikene kaheksa-aastane poiss, üheksaaastane poiss, ma seekord olin, aga lugesin sellega muidugi õppisin isegi pähe, selle, rääkimata sellest, nüüd on meil jõulud kui kord ja kohus. Jõulurahu on meil ka nii, aga see ei olnud muidugi mingisugune kirjandushuvi, lihtsalt meile sattus mulle, sattus raamatuid kätte ja õnnelik juhus oli igati huvitav sinna neid käia. Ja nii siis ma olin suhteliselt lugenud poiss ja hakkas, mis nii kui ma pedaalil nii tootuse 14. ja seitsmeteistkümnenda aasta vahelma lugenud, suhteliselt palju, mis kätte sai, muidugi, ega süstemaatilist lugemist ei olnud. Vilde ja Kitzberg ja Peterson ja duublas ja Noor-Eesti albumid ja need muidu kõik muistne, mulle väga tuntud asjad juba oli ja siis hiljem Prantsusmaal olles sealse kirjandus lugeda õppisin kuidagimoodi keele ära ja lugesin seda samuti saksa kirjandus, hakkasin seal kuigi palju lugeda saama ja kirjandus väike, huvi on olnud ja nii siis kui ülikoolis ainete valik tuli, siis valisin ma endale eesti keel ja kirjandus, kuna see oli ainuke üks väheseid asju, mida sa õpilane eemal olla ülikoolist ja kui seal siis oli peaaine valik, siis valisin kirjanduse ja sealtpeale võib juba rääkida kirjanduse huvidest. Aga mis tegelikult noorpõlves meeles mõlkus, milleks ta tahtiski saada, noh, see oli selge, rannapoissi oli ainuke mõttes oli meri, meri, meri, aga mul läks sellega viltu, tema isa oli meremees meile myydimale osa väiks laevasajani nelja peale pihke laevakene oli, millega nad ise käisid seal mingisugust Kaplindiga madrused on, isa oli ka vahel Kippariks seal ja mina muidugi minut piss kapten saama ja sellele Käsmu merekooli olnud kauge ja minu ristiisas oli seal mõne aasta käinud ta lõpetanud küll ei olnud, mitte. Siis ja käisin ma lisaks veel Vihula ministeeriumikoolis, kus osa poisse rannapoisid, olid kokapoiss reisinud ja kes olid, siis läksid sealt lõpes ministeerium kooli ja läksid siis Käsmu kooli. Küll oleks minagi läinud, aga ma olin liiga noor, minusugust veel sinna ei võetud ja samuti kokapoisiks, olin liiga noor ja nishi minu, kavatsed kapteniks saada, need luhtusid ja Lõpp luhtusid peamiselt selle tõttu, et algas maailmasõda. Laevasõit lõppes, teiste oli tohutult ohtlik, oli laava teid seisma ja ema pääsenud ja niisiis sattusin ma õpetaja tööle. Aga see kaduma läinud nii, lootus saada meremeheks või kapteniks ütlemiseni konkreetsemalt. See jäi valusaks nii kauaks ajaks ja ma praegugi satun vahest merele, neid on viimasel ajal küll, arvavad tund siis purjeka vastama, ükskõikne ei suuda olla aurik, see on teine asi kuidagimoodi see oli meie, sel ajal oli nii kauge asi, aga purjekas ei praegu mingi natukene minu ikkagi tasakaalust välja viib. Ja mäletan, kui ma hiljem Tallinnas elasin juba hoopis kaugele läinud merest, siis armastasin mõneti käia üksi sadamas kolamasse, vahtisin neid laevu seal nagu mingisugust kaduma läinud noorusmaad. Praegu on teil ka paberit paberite peale hakata, tõepoolest, ma olin kooliinspektor, olin Haapsalus, seal korraldati laevajuhtide kursused kellel mingi meresõitu oli Mulleni gaasi isaga koos mere sõitma, sõitsin tema kuigi palju ka Soome vahet. Ja ma õiendasin, kand vastavad katsed ära ja mul on praegu tõesti lauda üks paber, mis õigustab mind juhtima 200 tonniseid laevu. Nii Soome lahes, Balti meres. Kahjuks mul ei ole olnud juhust seda kasutada. Ma olen pärast seda, kui ma selle dokumendi saanud paremal juhul ainult sõudepaati juhtinud, isegi mitte purjepaatidele sattunud juhtida olnud pumba paberi peale rohke uhke juhatajaga, siis selle doktori juhatas taadi peale. No siin vist vist raske ütelda, võrrelda neid juba sellepärast, et juht, major, saanud rakendada, sa doktori diplomeetimaanski rakendada saanud ja teised ka midagi teha, meri on ikka jäänud kaugeks. Aga see doktor doktoridiplom kase idulika küll liiga hilja oleksid erilist headmeelt teinud. See oli kuidagimoodi mitte alguseks, vaid lõpetuseks nüüd viimaseks aastaks veel, kui ma üldse tööta suudan. Võib-olla varemgi natuke teine suhtumine olnud sellesse. Igatahes meremehe elukutse see on, vaata, on jäänud siis romantiliseks väikeseks niiskeks nooruse mälestuseks ja seepärast võib-olla see on südamelähedane, koguni. Nii lõpetasid ülikooli ära ja siis. No ja siis enne kui lõpetasin ma juba metsa dünoametisse. Ma töötasin, ta Tartu seminaris suleti, siis töötasin mõni aeg Tallinna pedagoogimis samuti eesti keele ja kirjanduse õpetajana, nagu siin Tartuski. Ja siis määrati mind Koldinspektoriks algul haapsalusse Läänemaa Collins petturiks. Seal mul tuli ennist Enno jälgi käia, suurel määral just need sama rajoon langes peaaegu ühte. Ja siis olin ma mõne aja ligemale aasta, olin Narvas, Narvas, siis ida, Alutaguse Naugulda, sel ajal ta nimetati, ma ei oska täpsemalt, ikka Narva linn juurde arvatud. Saarel ma kuni 37. sügiseni asperassadeni teenisin haridusministeeriumis keskasutuses juba kooli valitses. Nii ja 40. aastal hiljem lasemaien Harris, kui haridusministeerium korraldati ümber Lember, Pali uus valitsus moodustati siis ministeeriumi asemele komissariaadi komissariaat. Ma jäin sinna töötama algul nii vastavale kohale, kus ma ennem kirjutasin siis koolivalitsuse juhatajaks ja hiljem mõni kuu töötasin koolivalitsuse juhataja asetäitjana ja siis tuli sõda siis teel Leningradi. Laev sai Oxceri juures tabamuse ja maabus hiljem Prangli saarel. Mina ka nende hulgas ma sain põrguks, Ta seal lendasin õhku seal, kuigi palju teisi inimesi, ots mulle, kuidas ma surma olen saanud. Mis osutus küll kuulujutuks, ainult küll. Mabruta saime tublisti, pöördusin tagasi Tallinnasse ja siis järgnes okupatsiooniaastad. Kuidas need läksid? Noh, oleks võinud paremini minna, aga dispordid oleks võinud halvemini minna. Kui ma saabusin, siis teisel päeval kõik kaasab käsutati mind siis nagu ta nimetas sel ajal krõmäe büroosse millest hiljem organiseeriti Aristeliktoorium. Ja seal siis ma töötasin ametnikuna umbes üks, ma mäleta nädalat kuus, seitse vist umbes. Siis teatati mulle, et ma olen vallandatud ja paar päeva hiljem, kui ma juustud koju läksin siis istus seal kaks noormeest, kes tegid mulle ettepaneku nendega vaieldamatult korras kaasa minna, enne otsisid mulle pold midagi otsida, seal. Mul ei olnud eesti asju midagi, mulle kõik oli maha jäänud või hukkunud. Ja viis siis patareisse, kus ma siis natuke üle aasta olil. Noh, kuidas seal elatakse. See on muidugi peatükk omaette, ma töötasin seal köitekojas. Trükkisin kuldtähti raamatu selgadele ja üksum, lane kiitis, ütles mulle, et oi kui said välja läheda Kadiaatraadeenimatsiooni hästi tasutav teenistus. Ma mäletan, ma ütlesin ja ütlen siiralt, et mida ma tegema ei hakkaks, ma olen kasvõi sadama kauniks, aga sellega teiega ma küll raha teenima ei hakka, niipea kui ma siit pääsen. Ja ma ei olegi neid kaasa laulnud, mitte kopikatki. Aga ma olen, oskan praegu veel vaadata, kas raamat selgelt tähendab hästi tükid või on halvas trikid, seal tähendab üks kümnendik millimeetrit tähendab väga palju ja seda ma ei oska praegu vaadata. Lõpuks siis vabastati mind üle aastal seal ja siis oli mingisuguse algul tööta. Pärast tantsi mingisse lastekodusse, sain siis kasvataja koha mis muuseas süüks pandi. Aga kust mina tean seda peamine süü muidugi oli see, et mingisugune noh, kohus, seal korraldati soolimanni passigemal aastasel ära olnud, tead, trafaretne asi seal, kutsuge inimene, eks ole, küsitudki, mis sa tegid ja kus olid ja nii edasi päritakse veel mingit asja, mingit asja ja viiakse sind sinna kambrisse tagasi ja seisukorra kutsutaks ette, seal istub siis istu siis kolm või kaks, ma mäletan, mitu neid meie mehi oli olnud. Teil on niiskunismi süüdistus, vurinalid küsiti mu käest, kas mulle midagi ütelda, ma ei osanud midagi kiiresti, ütles sümboli juba järgmine, nii läks nagu jooksval lindil mingisugust kohut, nagu meie seda mõistame, seda ei maksaks arvata, et sellel oli kellelgi aega raisata, sellega me meie peale ja igemed kambrisse tagasi. Ja ega ma tea pikaks lühikeseks ajaks mind sinna jäetud ja mis selle lõpp oli, käsutati mind välja, sealt asjad kokku ja koju ja siis lõppes sellega mu karjäär lõppeski õieti viimane koodi ma nii Googleegi seal oli mingi põllutöökool Haapsalu külje all siis ma saavutada seda, et mind määrati sinna siis eesti keele õpetajaks tegelikult see kooli töötanud suvel ja mina seal töötaja ei saanud ja siis saabuski väed saabusid Haapsalus seal sel ajal ja ja siis ma sattusin jälle endise töö peale, oli seal siis kollinspektoriks ühedalve kevadel organiseerin seal käima, kuidagimoodi panin Haapsalu või Läänemaa võssa nimetada, vist haapsalu pidanud seminari, selle direktori kohuseid täitsin kuni kevadeni, mil neljal ja vaat nii ja siis tulin ülikoolides, asjaliku olengi ülikoolis töötanud. Ja kuidas ta siis väliskirjanduse allasutused on? Ju sellepärast, et ma vist lugenud olin. Meil ei olnud algul mingisugust jaotust, ei olnud ühine kirjanduse kateeder oli ja seal tuli mingi tööjaotus teha, seal oli dotsent Taev, oli seal suhteliselt Laugaste tasand, käosaar, mina nii, me olime nelja mehe seal olime seekord ja ja nüüd hakkas muss jagunesid niiviisi umbes siselt. Seitsmest aev, tema oli kirjandusteoreetik eeskätt niisiis tema spetsialiseerunud sellele eriti laude muidugi oli rabaluulemees ka osa tema väliskirjandusel, eelista eesti kirjandust ja isegi minul väliskirjandust, Williams kateeder eraldati ja nüüd ma olen siis väliskirjanduse õpetaja, võib-olla sellepärast ka natuke peale väliskirjandust suhteliselt palju olin tegelenud rohkem kui enamik ja mõningaid keeli natuke valdasin. Kas ma olen suhtes palju lugenud, inimene oli, võib-olla see oli tõukeks, nüüd ma olengi passinud, tuleb võib-olla paarkümmend aastat varsti, kus ma olen niisiis väliskirjanduse tegelnud, mis keelide veel juurde olekeutrupi Allade sõjavangist omandatud keelte. No ma ei tea nüüd soome keel näiteks, see on niisugune keel, mida ma ei tea, mille mazda oskama. Hakkasime jaamitest, kui mina väike laps oli, meil räägiti mingisugust soome keel soomekeelset eesti keelt, umbes niiviisi nagu pilve kulige ja poiga jookse ja andaga jaotaga ja Kerbaja noaraja umbes sellist, nii et kuidagimoodi soomekeelse oli nagu peaaegu teine emakeel. No ülikoolis sai sa juurde õppida, siis mul tuli Rootsi õpilastele tegemist Rootsi koolide tegemist, kuvakollide inspektor, olin Haapsalusse, neid tuli see keel ka mõnevõrra omandada. Ütle sellega saaks ka muidugi jagu kuidagimoodi ka norra ja taani keelest lugeda, rääkida mõne külje, rootsi keelt, ma arvan, et enam-vähem rahuldavalt või nii vähemalt öeldi, et mitte halvemini kui rahuldavalt. Teisi keeli ma oskan halvasti. Kuidagimoodi loen. Missuguse maa kirjandus teile endale kõige südamelähedasem hulk? Südamelähedane muidugi on eesti kirjandus, see on üks, aga sellega ma ei tegele, mitte need väliskirjandustest minuni südamelas, kirjaniku kirjandus või Mulleni lähemalt kirjandust on kuidagimoodi on prantsuse, on inglise, on root. Vaat see on raske ütelda. Nii sõnaga kord vastata oleks võimatu olema. Mulle prantsuse kirjandus kuidagi. Võib-olla see 19. sajandi hiilgav kirjandus tõepoolest, mis niuke varjutas, ütleksime kogu Lääne-Euroopa vaimuelu. Võib olla minule ka mõjus võib-olla prantsuse keele. Kunstitase ja probleemide rit, kus ja kirjand prantsuse keelt vaieldamatult üks, nii eesrindlike on oma aega olnud Jaani juhtivaid kirjandus juba kaua aega. Osad võib-olla praegugi on ja võib-olla sellepärast ma Prantsusmaal ja samas ka suhteliselt palju prantsuse kirjandust lugesin ja kuidagi see elusaimule kirjandusel Usaimule kudutavamaks. Ma ei tea, seal on, kui me räägime põhjamaisest midagi, siis võib-olla see põhjamaine on võib-olla meil eestlastel lähedane lähedasem ja kuidagi need inimesed nende nii mõtlemisviis ja need probleemid, mis seal kõne alla tuleb ja siis see niisugune rootslaste maetakse, niisugune soliidne esinemine kirjanduses võib-olla need asjad mulle on, on meeldinud või tõmbanud, et nii palju tähelepanu endale. Ja sama kehtib, kehtib võib-olla ka inglise kohta, inglise inglastel on väga palju jõulisi kujusid ja need on mulle nii kuni esimese asju lugeda need imponeerist väga. Ja siis hiljem on seal sellist, ma ütleksin, elulähedast ja inimeste inimest, tugevaid inimesi ja tugevaid või nihukesi väga olulisi probleeme välja tõstetud. Võib olla, missugune soome kirjanik teile meeldinud, no on aeg, nagu kõik lugesid, Ahuvad suure vaimustusega 20-l aastal kestis auti lugeda mitu ja oli siis ja mäletan minu ja see oli professor suitsuabikaasa Aino suits. Soomlanna ütles kontsepteerised, ah vot siinpool lahte hinnatakse rohkem kui sealpool koguni temal niiske mulje jäänud. Ja niisugune niisugune olev oli Soome huvi või vaidlemata, seda minuga. Ahu kaudu tekkis kivi vähem siiski võib-olla kivi jah, seitse venda küll, aga kivi kogusummas mai ja mulle ta ei ole nii lähedane, kunagi ei ole olnud. Kas ta nüüd Väino linnata bändina lugenud, ma lugenud tema, see tähendab, ohjen, tähtan alla? Selle on lugenud, tema tunduvad Ansoluuri mõlemad, ma olen läbi lugenud. Tundmatu sõdur on vaieldamatult väga tugev asi, ma olen lugenud esimese maailmasõja sõjaromaane. Nendega võrreldes on see romaan, ma ütleksin, tugev, seal on inimene ise rindel olnud üks. Teiseks, ta ei ole mingisugune patriootlik või townis, kroonu patriotism ei maksa rääkidagi. Taani rahva seisukohalt on siis tema sõdurite kujud on väga uhked. Temal ei ole mingisugust niisugust, no ütleme nagu remark, ehkki selle oma aeg läänerindel muutuseta seal mind häiris see niisugune nagu saatuslikkuse või, või see tunne, aga seal seda ei ole. Nii et ma arvan, tema sõdurina on päris hästi läinud sõda. Ja siis need tema triloogia siin põhjanaela all. Sellest on muidugi kõik kolm osa ei ole võrdse tugevusega. Esimene asi oli huvitav lugeda nii puht ajalooliselt Soome külaühiskonna kujunemist enne esimest maailmasõda. Ja mis mulle niisugune eriti nisugune meie huvioludest natuke nii paralleele tõmbama pani, see on see, et seal käsitletakse pastoriprouad, kes on väga tugev rahvuslane. Aga kes ei ole, on rahvavaenulik kuju. Ja mina hakkasin mõtlema seda ja ma arvan, mäeks teistele ei mõtle seda, et kas meie ütleme, omad rahvuslikult nii nimed, rahvusliku ärkamisaja tegelased, nad olid väga rahvuslikud, kas nad alati väga rahvalikud olid see liikumine tarvitsenud väga olla, niiet las minule, nii nagu viljastavat mõju siia siis muidugi külaühiskonna vastuolude, nende kuulutamisioon, linnal väga õnnestunud siis teine osa tsioon kas siis kodusõda sinna linna muidugi käsitlenud kodusõda hoopis teistel positsioonil kui seda. No väga paljudes soome romaanides on tulnud lugeda ja seejuures sugugi mitte tahtnud idealiseerida üht poolt minu arvates ta seni sõjani sihukesele koledused, sõjanisused, paratamatult julmused ja, ja need on ta alastamatuse ja selle on ta osanud minu arvates päris hästi tuua. Jon tugev romaan kolmandasama, loeksin nõrgemaks, natuke. Ta on viinud nii, ütlen auguelle taandumisele, viinud selle kõik tasandanud nei nisukesi, valusaid teravaid vastuolusid, mis on seal esimese olnud ja ega simus haruldane oled trioloogiates viimane osa kipub nõrgem olema, lihtsalt autor käsib, nagu ütelda, ühe aine juures on. Seda me teame, kirjanduslood näiteks ranna kurtis, kui ta kirjutas oma Christoph pida, kurtis, et ma olen väsinud, sest ma olen seal mütsi piinapid madalast lahti saada. Ja mulle tunne ka, et linna linna oli pisut võib-olla väsinud seda ja natuke ei ole seda jõudu enam hoogu, mis oli esimese Teitsesse, oli tal olid ja võib-olla aitas siin kaasa või mõjutuse kaasa ka kuuldavasti linna olevat saanud parempoolselt kriitikalt väga palju kallaletunge asjatud kalle numbrist teise osa osas, kuna see ametlik versiooni ei ole alati lange kokku, siis selle lilla kontseptsiooniga asi võis mõjuda. Nii et igatahes ma olen kuulnud laulvat kõhelnud tükk aega, enne kui lama kolmanda osa väljaavad, andnud pidamise seitsmendal tükk aega ja mulje on mul, minul võib olla subjektiivne. Aga mulle mulle see siiski kolmas osa neist kolmest ootan kõige nõrgem. Missugune on teie arvates tänapäeva Nõukogude eesti kirjanduse tase ja iseloomulikud jooned külla? See on kole palju küsitud, kõigepealt leppige sellega, et ma olen Nõukogude Eesti nõukogude kirjanduse alal, olen ka lugeja, ainult mitte rohkem. Sest ma olen ikka tõesti spetsialiseerunud, nüüd väliskirjandusele. Aga lugenud mask ühtteist olen romaanides romaanis, mulle meeldib see, et romaanides on hakatud maatikin psühholoogilisi küsimusi arutama. Nähtusi psühholoogilisest aspektist vaadatuna. On ju üks meilgata, kas niisugust romaani tüüpi õieti välja kujunenud üks on niisugune, ma ütleksin, panoraamromaan võib-olla see õige näiteks sirge romaanikus, siis haaratakse laialt sündmusi, kus on palju tegelasi, isegi sageli keskset tegelast mitte ei hakka otsima või tema ühe inimese saatus seal kollektiivne, niisugune nagu maarahvas, eks ole, ja mõned teised kus siis tõepoolest välissündmustik, see on vägagi oluline ja sa võib-olla meistri nibud kuulda, mida muusiriga on ka teinud. Nüüd aga teist tüüpi romaanid miskipärast minule istuvad paremini. See on selline romaan nagu näiteks lappedeuse romaan ja siis Elin kruusteni piisake meres majutleisse piisake meres, selle peategelane Eduard laul, et see oleks mingisugune positiivne tegeleda tänapäevases mõttes. Aga mulle nii see lähenemise meetod sobib mulle ja nimelt just et need kõik need tohutud murrangut, kõik need kannatused, kõik need, et mis on nüüd Eesti rahvas peavad läbi tegema, et neid, mitte välissündmusteni võetavaid nendeni murdumist inimeseks. Kas reageerimisnendele, missuguse elamuse esilekutses tõepoolest mõnikord kõik, kes on läbi teinud neid raskeid aegu, mis me selja taga nagu teavad seda, et see, see, mis hinges toimub, see on vahel palju raskem kui see, mis ta toimub väliselt. Ja see, kuidas inimesed nii kujunevad või, või, või läbi teevad selle jälgimine, see ei ole mingi psühholoogitsemine. Ja see ei ole mingisugune psühholoogiline romaan selles mõttes, nagu seda tunneme, ütleme noh, minu kord prantsuse 18 19 sajandi lõpuromaan. Ei Iron väga laialt. Sotsiaalsaarmad küsimused aga et need on, koondab ühes inimesi veensid ja siis ma loen seda siiski vägagi positiivseks asjaks. Samati lappedeuse asi. Ja luule luule kohta on muidugi raskem ütelda, luule alal on nii palju uued palelisi, inimesi jätkub vana ja siin on nii, et teda rohkem nagu käed lahti. Ma ütleksin, luuletus ei ole mitte mitme aasta töö, vaid vaid nii reageerimine, kiire reageerimine ogas toome kas või Uno lahe näitena. Mullela Ta on nii huvitav. Laht reageerib temas on maatik, niiskust, hoogu, Temason reageerimise hoogu just ja tagavust. Astanud alati nüüd mina täpselt neli mõtlen, kui ma mõtlen, et see on teine küsimus seal, kui neid liigitada kirjanike, siis ma nii sugulushingeks mõnevõrra kui loeksime Ain Kaalep ja Jaan Krossi näiteks nad umbes üheealised ja mõlemad. Kaalep kahtlematult vormi väga meisterlikult valitseb, ta võib žongleerida selle, kui soovib vaimukas luuletaja vanematest luuletaja, sest no mul on väga südamelähedane oli lugeda Kersti Merilaasi doktoritöö käsitles Kitzbergi. Miks just teda? See on jälle raske ütelda, ma hakkasin doktoritööd. Mul ei ole tegelema juba kodanlikul ajal, kui lõppes ülikooli, ma töötasin siis Tartus õpetajana ja suitsukooli, mul kõneleme sellest. Mind huvitas draama ja draamas oli vaieldamatult Kitzberg kõige silmapaistvamaks kujuks. No libahunt on mind nagu vist pea kõiki lugejaid eestlast vedelenud ja küllap see oli ka tõuge, miks loomaaeg huvi tundsin Kitzbergi vastu ja kui siis Endal doktoritöö teemade valimine tuli hiljem juba nõukogude ajal, siis jäin peatuma ka Kitzbergi juurde. Nii et tegelikult ise olete väliskirjanduse õppejõud, teema, eesti kirjandust ja ma arvan, et see on omamoodi seletatav sellega, et meil on jõude väga vähe. Siiski eriti sel ajal, kui mina hakkasin tegema väliskirjanduse kohta, on, no ei ole vaja neid suuri nimesid. Götet võiks eksperi nimetada, on, on tuhandeid inimesi ja sadu inimesi, kes tegelevad meie kirjandus ja see oli siis, kui maadel, kellega ma hakkan sellega oli siiski vägagi meie finantsuurimine oli vägagi piiratud ja sellepärast siis nii veel hakata jõude kiskuma mujale seda mujale söandanud tänapäevani. Kas teil nüüd peale kirjanduse? On veel mõni niisugune eriline huviala või? Noh, neid on olnud elusees palju, paljudes on tulnud juba loobuda oma Aegis joonest tinud, isegi mõningaid auhindu saanud, aga see on tohutult ammu juba. Siis huvitab mind foto natukene siis matkamine ja ega vist muu asja peale praegu aega enam ei ole, jätkunudki kala? Ei, ma olen püüdnud elus kaks või kolm pisikest, nii 10 sentimeetrist kala ja see on kõik. Kaks parti olen lasknud ja see on kõik. Aga muidu looduses. No looduses on hea olla, see on selge maa suvetika olen põhjarannikul seal suure männimetsa all, seal on haruldaselt ilusti kallastega jõgi. Seal on rand haruldaselt kena ja seal nii looduses viibida, siis tõepoolest jällegi tunned, et et nagu Antayossad kunagi jälle jalad maha, et see annab jõudu juurde, nii tunneb iga sügisel kud ära tulen, olete, olen tulnud sealt. Kuskil välismaal, olete käinud seal nimetatud kohta, ma olen mõnes kohas käinud Soomes, ma olen käinud Rootsis, olen käinud Poolas, Saksamaal, Belgias, Prantsusmaal, Itaalias. See on kõik vist. Ja nüüd viimastel aastatel hiljuti mõne parenevad alles tulin tagasi Itaaliast väikeses turismimatk Nõukogude Liidu kirjanike ekskursiooni korras, nüüd veel siis edasi järgmised aastad. Järgmist aastat see on, noh, tuleb mõtelda lõpu peale. Ei tarvitse enam ka kuigi kaugel olla. Üht-teist ööd on praegu pooleli ka näiteks ma võtsin endale võib-olla mõtlematut küll kirjutada Eduard Vilde lühimonograafia ma natuke vilja küll kunagi ammu vähe tegemist teinud, aga nüüd nii ametlikkude Vilde uurijad tema hulkama pole kuulunud. Katsun siiski, ehk ma suudan selle ülesandega valmis saada. Siis on mul veel pooleli. Praegu üks töös on kaunis lõpule jõudnud juba teistkümne sajandi eesti juhuluulest nimelt selleks, et alles Ta ta selleaegseid tekste võimalikud teaduslikus väljaandes. Ja siis veel kolmanda tööna, mis peaks kavalmi lähema paari aasta jooksul osalejad on sellest juba tehtud, see oleks Eesti kriitika ajalugu. 19. sajandil selles seda tööd tehtud ja võib-olla ehk kui jõudu jätkub ma selles ka lähema paari aasta jooksul lõpule viin.