Talveõhtud kodus laua ja lambi ääres. Õieti polnud ööst päevast palju muud jäänudki kui päratu pikk õhtu. Kõik muu oli ainult kehvaks lisandiks selle küljes. Ta algas varakult praegu samalt kohalt, kus enne lõunavaheaeg lõppes. Kui nüüd palju parem koju jõudis, siis tunnistati see aeg nagu ametlikult õhtuks. Igatahes ei pidanud seda keegi mingiks päeva lõpuks, mis ainult päikesevalguse puudumise pärast äpardunud. Nii oli isa igal õhtul mitu tundi ühes kodustada. Mingit näputööd ta ei teinud nagu ema ja tädi, kuid aeg purus mõndagi. Seal oli tal pisut tegemist lauda ja aidaraamatutega millest esimesed lõhnasid piima ning teised vilja järgi. Suurema osa õhtust täitis lugemine. See oli ajaviide, mida Illimar tundis nii kaugele, kui ta mälestused ulatusid. Suvel oli sellega vähe tegemist, ema luges pühapäeviti midagi vaimulikku, kuid ta tegi seda tasakesi enese ette, kuigi seejuures huuli liigutades. Mida pikemaks aga õhtud läksid? Rohkem loeti kõvasti ja kõigile ainult mõni säärane mürtsuv töö nagu kangakudumine võis seda takistada. Varem oli see lugemine Illimaarist küll nagu mööda läinud, ainult hea oli selle mõmina saatel magama jääda. Nüüd aga hakkas kirjasõna teda eita, enam huvitama. Kuigi selle hulgas oli ka veel palju hoopiski igavat seal tagatoas vanemate koodipäid, siis väikeses kapis hoitigi seda kirjavara ja tolle kappigi oli isa kord just selle jaoks teinud raamatuid õlde sinna muretsenud, kes teab, mis ajast peale oli seal neid mitmesuguseid, nii piltidega kui ilma, nagu illi margi teadis. Neist kõneldi paljudest imelikest asjadest, mis maailmas ette tulnud või veelgi tuleb. Ammu teada polnud isa nimetamisväärselt koolitarkust saanud, kuid ta teadis ometi palju asju nagu see, et miks aur masinat ümber ajab või mis inimesed Ameerikamaal teevad ja et kust tuleb pikne või miks prantslane Moskva linnas äragi? Iirimaal pidas isa üldse väga targaks ja see tuli kõik raamatuist, nagu ta aru sai, neile toetus isa isegi näiteks viinameeste kraanishiga vaieldes kui vastuojas, siis käskis ta lihtsalt raamatust lugeda ainult vana hirmu Ale juures ei aidanud see midagi, sest ane ütles vaid halvakspanevalt, mina lugenud. Ja nii jäigi tal õigus, aga isa ütles ka, et siruka õigus mittemidagi maksed. Nende raamatute laenati mujalt, neid saadi häärberis ja viinakojast ning isegi külast nad käisid käest kätte. Olid vahel nii Räsuaalsed, et pane kasvõi panni peale, nagu ütlesid. Aga nende lood olid ametivärk kuulda, kui just väga palju lehti polnud väljarebitud. Isa tahtis meelsamini seda lugeda, mis oleks õpetlik ja ega emal küll selle vastu midagi olnud, kui see aga ühtlasi ka liigutav oleks. Ning tädi Liisale meeldis kõige rohkem, kus oli armastusest. Kuigi kuid põhiliselt loeti kõike, mis kätte saadi ja kui midagi muud ei olnud enam lugeda. Siis asub Tiia Lipp Bly kallale loeti otse algusest lõpuni mitmendat korda. Ja seal ka kõike, mida sa soovid. Ainult aegamööda läksid need lood ja Illimar jäid tihti neid kuulates magama. Kilk häälitses truubis otse saunaahju vastas ja sellel särapärase kriiksumise saatel luges kord üks kord teine isa lugemine läks raskelt, tädi ei olnud just väga suurmeister, kõige elavam mineerimisse vahest emal. Kuid seda imestas Illima rikka, olgu lugeja kes tahes, et kirjasõna oli midagi hoopis muud kui niisama suusõnaline jutuajamine loeti kõrge ühetoonilise Tutuks ise häälega ja kui keset lugemist tuli äkki midagi omalt poolt öelda, arvukaid taskuid appi jälle näe, lamp hakkab suitsema. Siis Poleks ütleja nagu inimenegi olnud, kes just praegu luges. Illimar kuulesin saamas otse laua lähedal lamades, vend Karla voodis ja kui lõbu läks põnevat liigutavaks, siis ta otse ahmis sõnu tooniliselt, kui need ka tulid. Praegu nägi kõike seda, millest kõneldi, kuidas nii tegelaste rõõmu kui ta häda kaasa. Aga niisama võtsid ka teised lugemist vahese kangesti naerda, aga mõnikord olid ele asjad hoopis halvad, et otse hirmu peale ajas. Siis ootasid kõik põnevalt, millega lugu viimaks lõpeb. Vanasti lõppesid ka hästi, siis lisasid nad ise midagi õpetlikku juurde. Seal oli ainult lühike lause nagu see, et ega ülekohus kotis, seisa vahele pater, lugu, mis ise nähtud või mujalt kuuldud. Viimaseid esitas küll peamiselt isa üldiselt pisut nende arvamused hästi, kuid vahel tuli ette ka lahkuminekuid. Tädil oli, ta ütleb pisarad silmist, kui neist loeti ainult seedilt rööstiski, et need kõrgest soost prouad pärast kõige viletsamaid vintsutusi ometi pilt ilusaks jäid. Kuid just selle peale ütles isa floori. Katsu ise 10 aastat kartulikoopas elada, siis veel piltilus olla. Tädi Liisa-Ly, aga sellest haavunud Siiloni. On hoopis teine asi. Siin on ka selge sõnaga öeldud, et see on tõestisündinud lugu. Naeris isa või tõestisündinud selleks säärased meistrid ongi sihukesi asju välja mõtelda. See mõte küll pisut segas, kuid sellega tuli leppida ja üldiselt jäi nii, et kui lugu oli lähemalt, siis võiks selle üle veel kahelda. Aga kui kõneldi kaugetest aegadest või maadest, siis tuli kõike uskuda, tahad, veeda. Ning pigemini taheti ikka uskuda. Ja lõpuks ega päris jaama leegi pahapol ei usutud, küll mitte, et üks väga kentsakas jututegija saitide saia söömisest, peigmeest põletamisest või muhulaste imelikud juhtumised kirjutas, aga arvate jälle ta, need asjad tuli väga hästi välja mõtelnud. Sakul naer. Külloiskad nii et suu suitseb, kus Läheb seal Nalidada ja naerdi, naerdi nõrkemiseni ning selle jututegija nimigi jäi kõigi meelde ja seda korrad isegi oma igapäevases elus. Igatahes polnud isa täitsa selle poolt, et kiri ei valeta või ta vähemalt täiendas, seletas mõnd lugu omalt poolt ja omal kop. Nii oli tal piibli lugemisel ikka palju tegemist imedega ja ta arvas, et seoses tingimata oli dünamiiti tuldud ning kõhurääkimise kunsti osanud. See on nii, et kui sa seisad põõsaid, põõsas põleb ning ühtlasi kostab just seal samast põlevast põõsast võid täitsa vabalt iseenesega ajada. Ja ühe teise raamatu puhul, millest kõneldi piir uuema viimsest inkast, arvas isa jälle kaljukindlalt, see oli lugu vanadest eestlastest. Aga mõisnikud ei luba seda öelda, lausus isa häält madaldada, isa ümber vaadates, nimetatud, meie esivanemad tapnud ja meid orjadeks teinud. Nemad tapsidki Jakobsoni, kes nende vastu hakkas, aga see asi ei jää veel nii. Niisugused mõtted, kõik teisi kaasa. Ja isa rääkis mõndagi, mis ta oma elus näinud, ta tähele pannud. Ta ei jutustanud küll oma elulugu, vaid ühe tüki kord siit teise, sealt aga just nii jäidet, lood väga teravalt Illimari meelde. Seal oli palju viletsust ja vaesust. Mis siis viga elada, tõsid ikka püsti, kui ise mees oled, arvas isa. Aga ennevanasti ei aidanud seegi. Nojah, nii palju, kui tema teadis, polnud ta esivanemad orjad olnud, olid vabad mehed ja liikusid oma pead kohast teise, aga mis sellestki kasu ikka kuskil metsaveeres ja mõisa armust elasid, oli ju üks esiisadest isegi linnani jõudnud, aga poeg oli jällegi metsast tagasi. Sellest juba ei pääse. Ja nälg see sõna kostis vapustava kellahääl. Illimari kõrge. See oli nagu midagi, mida võis silmadega näha. Pikk kõhetu, tuules võnkuv punaste aukus silmadega olend. Kui metskülas oli nälg ja inimesi suri nagu kärbseid, siis anti mõisas iga pere kohta kaks tuubi jahu, aga viijad olid ise nii näljased, et koju minnes näppudega jahu sõid. Ei suutnud kiusatusele vastu panna ja sõitki poole ära. Ning Illimar nägi ilmse elavaina neid minejaid metsa vahel olid kõik imepisikesed, kõik Tõnise taolised tegid sõrmed suus märjaks, pistsid siis jahusse ja impsisid keelega. Ja kuigi Illimari see oli söönud, tunnista sees ometi nende nälg. Viimast suurt nälga mäletas, aga Isabel, isegi see oli tema poisikesepõlves olnud. Ei, nende peres küll väga selle all kannatatud, kuid nemad elasidki metsas ja nende isa ning kõik teisedki, kes suutsid, käisid metsades ringi ja otsisid toidust, seal leidus ühte ja teist. Kuigi seda tolleaegsete riistadega oli raske kätte saada, aga hinges püsiti. Illimari meelest see oli väga imelik mõtelda, et ka isa oli kord poisikene olnud ja ühes vendadega elanud. Ta rääkis isa, ühel õhtul olime jälle märgiga metsisejahil, seal sihuke lai, ainult siin-seal mõni üksik saarekene puudega Laamame kumbki ise saarel kadakapõõsa all ujun pime, aga sild teist saart pikas, seletab Laamanegaa vaiksel, aga siis kuulen, kuidas märgi säärel isa meid siis oma mängu alustab, ikad pikki, pikki, pikki pikki ja siis Natsutamine ning lõpuks ka juba kange vikati luiskamine. Kuid Märtises. No mis ta ometi mõtleb, imetlen mina magama jäänud, mis siis, aga käibki kärakas, mis on alles kärakas ja suur tuule LED tõuseb, kadakas põleb Miina kohe jalule ja jooksma, niiet soo lainetab ja mis ma kuulen pärale jõudes. Märki ehmunud ähmi täis. Olid juhtunud äpardus, püssiga jõulumis püssid, need olidki ikka need kõige hullemad tulelukuga püssid loksid, rauakohal oli pann sinna kallata, enne laskus püssirohtu sellele räni põlema ja tuli läks siis auku mööda torusse, kus pani omakorda püssirohu plahvatama. No aga Märt tuli esimeses ärevuses rohu pannilt maha raputanud, lõksutanud paar korda püssi kukest pauku ei tule kallanud, siis tuli rutuga uut rohtu, aga sess pimedas Läänudki pool sarvetäit ja kui siis pauk käis, oli endalgi suutsilmatult täis. Kadakas läks põlema ega. Need olid selle ilu tuleb ja see, kus kurat läinud kojaga valgemaks hakkas minema, siis alles selgus, mis nägu see märk ise oli. Mina olin tookord alles mõneteistkümneaastane, poisikene ja Märt vaevalt paarikümnele, aga suur punane habe oli tal peaaegu nagu praegugi ja püssituli oli selle teise poole täitsa maha võtnud. Nii läksimegi koju, tall, pool habeme tuusti lõua otsas, just nagu sokul, ainult ühe külje peale. Ja on tal neid siniseid püssirohutäppe näos veel tänapäeval ei näe. Aga hea, et niigi läks. No seesuguse loo peale olid kõik laga, väitis lõbusas tujus Illimar valvasid tükk aega ja mõtles lugudele, mis olid loetud ja mis isa rääki. Need arenesid ta mõttes edasi ja ta otsin, nägi nende pesilasine siis loetud lood olid kiine väärsemad aga isa omad jälle lähemad. Ja viimastel oli veel seegi paremus, et neid just niisama loomuliku häälega esitati, nagu näiteks kassi loomideski. Aga lõpuks segunesid kauged Maylandi linna ja liikiama lood metsakülaasjadega. Ning uni tuli. Salapärane loom. Kilk kriitsis truubis ja tuisk kohises väljas. Samad ettekandes kuulsime kirjandusõhtul veel Tuglase novelli vihajoonel kinni esituses Tuglase 1000 aastat. Sõna on Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi sekretäril seltsimees Gründadel. Seltsimehed. Eesti NSV ülemnõukogu presiidium tegi mulle ülesandeks teha teatavaks tänasel pidulikul aktusel etena esimesel märtsil. Ülemnõukogu presiidium võttis vasta seadluse. Selles seaduses on öeldud seoses 70. sünnipäevaga teenete eest eesti kirjanduse keele ja kirjanduse arendamisel. Teaduste Akadeemia karaskandeerivale liikmele Friedebert Tuglas, selle Eesti NSV Teaduste Akadeemia presiidium ja ühiskonnateaduste osakonna büroo õnnitlevad teid 70. sünnipäeva puhul. Teadlased Nad kõrgelt teie teeneid rahvusliku kirjanduse ja kirjakeele arendamisel. Jätkub teil veel kauaks tervist ja jõudu viljakaks loominguliseks tegevuseks. Sõna on Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu kollektiivi esindajal, kirjanikke, adu hindil. Armas, Tuglas, eesti kirjanike pere tervitab sind su aupäeval ja soovib sulle kõike head. Mina ja teised minuealised, kes me 50-le hakkame lähedale jõudma, peani taastad astuvad, tunneme sind juba maast madalast koolis, poisi põngerena õppisin su merd. Ei mäleta, kui palju ma sellest tol korral aru sain, aga meri jäi kergesti pähe ja seda oli koolmeistrile ja üles öelda. Hiljem, saades ise kooli õpetajaks, rääkisin lastele, kus sa mere kirjutasid ja nõudsin, et nad merd klõpsid. Sündmusega, nagu sel ajal kombeks, on öelda. Eile öösi aga üksinda oma kambris veel kord sildile lugedes kogesin et ka mehe aastad ei päästa meeleliigutusest. Lapsena igatsesin merd, ääretut, minagi. Lähedane ja armas. Oled sa, Tuglas, mulle ja minuealistele. Lõpetanud meile kui kallis kui vägev, kui suur ja kui ohtlik võib olla sõna. Sinu tööd ja elu on näidanud. Mis tähendab olla kirjanik, rahva südametunnistus. Sinu südametunnistus on olnud puhas ja ergas. Ja sama, mis sa oled olnud mulle ja minuealistele oled ka nooremale põlvele. Ja mida siis veel? Ei ole just sünnis siinkohal Tomiaarseks minna. Aga nii palju lubatud ometi avalikult arvata, et kui sina, Tuglas oma 70 aastaga täna otsional kosja mõtted ja ihuelu onuga valvsad su kõrval siis vanamees, väike Illimar, jääb igavesti nooreks jätkab veel kaua-kaua oma kosja teekonda. Pane pil tuhandeid ja tuhandeid noori ja vanu meil ja mujal nutma ning naerma. Sõna on meie Soome külalisel härra Gustav vilganil. Ja kun ja toodab meile kaikien. Barr, aimat südamelise Kiidoksime onne toimuduks, emme, teil nimi. Tuglas on. Meister täna teie suurel tähtpäeval. Mul on rõõm ja auteel edasi anda vana soome rahva seltsi poolt. Meie südamlik tänu ja õnnesoovid. Tuglase nimi on Soomes austatud ja armastatud. Paljud paljud üliõpilaspõlved on tema loomingust õppinud eesti keele kauneimaid stiilivõtteid õppinud arendamas stiili, vaistu soome keelde, on tõlgitud paljusid tema teoseid. Tuglase teostel ja isiklikul suhtlemisel on olnud erakordselt suur mõju soome kirjanduslikule maitsele, kriitikuile ja kirjanduse uurimisele. Ja tema ise, nagu me ettekandest kuulsime, on tõlkinud soome kirjandust, sealhulgas kõige raskema, aga meile kõige väärtuslikuma teose Alexis Kivi, seitse venda. Teie olete kogu oma elu ja jooksul olnud õigeks skulptuuri sillaehitajaks meie maade vahel. Jah, on olnud ning kui kuulim Al kaljas esidelmeste käendanetes loomalastakkidel suuta Muumasse kaigistab haigeiman mutta. Arvukaiman teoksen, kaanuklasem teoksil, alles siiski veel 70 Vellist. Te olete ollut koguhoidja Culture silla rakendada meda maid, Temme Välile silla juga kesta kõigis oma suhtesse. Barr, omme. Sõna on Eesti NSV kultuuriministri asetäitjal seltsimees Uusmanil. Seltsimehed kuna siin pikemate need on kõik juba peetud ja õieti on märgitud Friedebert Tuglase tähtsust tema teeneid meie kirjanduse arendamisel, siis lubate mul teha õige lühidalt. Lugupeetud seltsimees Friedebert Tuglas. Lubage Eesti NSV Kultuuriministeeriumi nimel õnnitleda teid. Meie 70. sünnipäeval, soovida teile head tervist, palju jõudu ja edu edaspidises töös Eesti nõukogude kirjanduse arendamisel. Sõna on Viktor Kingissepa nimelise riikliku draamateatri näitlejal seltsimees Voldemar Panso. Lugupeetud juubilar, lubage Tallinna riikliku draamateatri nimel ja teatrinäitlejate poolt teile üle anda teie tähtsalt suure juubeli puhul kõige südamlikumad tervitused ja palju edude tulevaseks teeks, et ma ära ei unustaks. Eriti palusid tervitada Draamateatris seitse vendade. Teadlased, kunstnikud, Tallinna pedagoogilise instituudi üliõpilased, hunnitlejad vahelduvad lillede hulk juubilari ees, kasva. Meie lühike aeg ei võimalda edasi anda kõiki sooja tervitussõnu ja telegramme sellepärast piirduda ainult mõnede väljavõtetega. Tervitan teid 70. sünnipäeva puhul, soovin südamest teile head tervist tubliks tööks, mis kuld, ei karda tuld ega vaju vaseks. Ernst Särgava. Saaremaa, kallis seltsimees Tuglas, soovin teie 70. sünnipäeval kogu südamest õnne ja tervist ja loomingulist noorust. Lubage edasi anda paljude saarlaste tervitused, surun tugevalt teie töömehe kätt, Juhan Smuul. Kallis kirjanik Friedebert Tuglas oleme Uderna seitsmeklassilise koolinoored, pioneerid. Soovime teile 70.-ks sünnipäevaks palju õnne. Täname teid kõigi nende raamatute eest, mida olete kirjutanud meie jaoks, eriti väikese Illimari eest. Meie vanaisad ja vanaemad räägivad, et olete kunagi õppinud meie koolis, tol ajal nimetati seda kooli Uderna ministeeriumikooliks. Teid tunti kui head koolikaaslast. Ka meie tahame olla üksteisele seltsimehelikud ja õppida hästi, et võiksime samuti suureks kasvades olla kasulikud oma kodumaale ja rahvale. Kallis kirjanik, kui veel sõidate vaatama nooruspõlve radu, tulge ka meile külla, ootame teid väga. Uderna seitsmeklassilise kooli pioneerid vanempioneerijuht. Sõna on Friedebert Tuglased. Lugupeetavad seltsimehed olen kuulnud täna palju sõbralikke sõnu. On püüdnud näha mu tegevuse positiivseid pooli. On hinnatud mu osa eesti kirjanduse ja kultuuri arendamisel ning see osa seotud ajastu progressiivse sisuga. Muidugi pidupäeva kõnet on pidupäeva kõne, oleksin õnnelik, kui nende üldsuundi täpi tabab. On üks asi, kellegi tahe töötada ajastut edasiviiva suunas. Teine aga ta võime, saad tahet teostada ning hea, kui vähemalt saad, taheti, hinnatakse. Minuealine inimene on võinud juba üle poole sajandi teadlikult kaasa elada oma aega. Need on olnud aastakümneid suuremaid või väiksemaid ühiskondlikke murranguid, tõuse ja möönu võitluses laiade rahva, giidide ainelise ning vaimse orjastamise vastu. Ega ole kahtlust, et praegunegi hetk märgib ühtsele võitluse kõrgmomenti hiljuti surnud suurt teadlane Einstein on selle mõtte sõnastanud lühikese kokkuvõttena. Inimkond otsustab lähimate aastate jooksul oma saatuse mitmeks sajandiks. Igalt selle sisurikka poole sajandi kaastegelased võib küsida ta eluarvete tegemise hetkel. Mis oled sina teinud selle vabanemisprotsessi heaks? Ja nii võib minulgi pärida nagu kirjanikult, kui suur on olnud sinu panus? Kui palju oled sa julgustanud ja toetanud oma ühiskonda Ta võitluses parema tuleviku eest kui palju rikastanud oma mõtete ja tunnetega kunstiliste vahendite ning esteetiliste nägemustega inimest? Kirjutan seda sõna korki kombel suure algtähega. Teie tänane osavõtt minu tähtpäevast lubab oletada, et ma seda ometi mingilgi määral olen teinud ja seda hoolimata kõigist komistusist ja eksimusest. Sellest tundest peaks piisama rahulduseks vähemalt selleks hetkeks ka inimesele, kes muidu vahest harva enesega rahul on. Sess meeleolus tahaksin teid kõiki siin tänada. Tänada nii aktuse korraldajaid, organisatsioon, hoone ja eeskavad käitjaid kui ka heatahtlikke kuulajaid tänada haruldaselt suusõnaliste ja kirjalike õnnitluste eest. Eriti tahaksin alla kriipsutada tähelepanu, mille osaliseks olen saanud ülemnõukogu presiidiumi poolt. Veel kord südamlik tänu viinsele sõbraliku suhtumise mälestused siit kaasa. Friedebert Tuglase 70. sünnipäeva tähistamise pidulik kirjandusõhtu lõppes kontserdiga, kus esinesid meie väljapaistvad kunstimeistrid Tiit Kuusik, Olga lund, Ines Rannap, Vaike Vahi ja Jaan Tombi nimelise, kes kultuurihoone segakoor Ants kiilaspea juhatusel. Lõppes saade, milles kuulsite heliülesvõtteid eile raadioteatris toimunud pidulikust kirjandusõhtust Friedebert Tuglase 70. sünnipäeva tähistamiseks.