Algab kirjandussaade tõlkes leitud saatejuht on Peeter Helme. Päriselt aga läks veel mõnda aeg-ajalt taastada lugu, mida ma tahtsin jutustada ja tutvuda, kui mitte just viimse kui saladusega, siis vähemalt nendega, mida pidasin peamisteks. Tegelikult pühendasin paljude kuude jooksul ajalehetööst vabaks ja vaja Sánchez massase elu ja loomingu uurimisele. Lugesin ülede raamatuid, lugesin paljusid artikleid ajakirjanduses, oli avaldanud paljusid tema kaasaegsete tema sõprade ja vaenlaste raamatuid ja artikleid ning samuti kõike, mis mulle kätte puutus. Falangi fašismi, kodusõja, Franco režiimi, mitmetise, heitliku olemuse kohta. Külastasin raamatukogusid, lehtede hoidlaid, arhiive, sõitsin korduvalt Madridi ja pidevalt Barcelona vahet kõikide eru tiitide, õppejõudude, sõprade ja tuttavatega või siis sõprade, sõprade ja tuttavate tuttavatega Sanchez maastasest. Nõnda kõlas katkenud hispaania kirjaniku Haver Sercase romaanist raamise sõdurit mis on ilmunud Toledo kirjastuses Mari Laane tõlkes. Mina olen Peeter Helme ja algab tõlkes leitud ning minu külaline ongi loomulikult tõlkija Mari Laan kellega räägime täna siis Havirschercase loomingust ja üldse tänapäeva hispaania kirjandusest, sest nii üllatav kui see ka pole. No kui vaatasin varasemate saadete teemasid ja kummalisel kombel on küll mitmes saates olnud juttu näiteks Itaalia prantsuse kirjandusest aga hispaania kirjandusest ei kordagi. Tere. Tere, vene hispaania kirjandus on väga vana ja suur ja auväärne, võib isegi vist öelda, et romaanižanr on Hispaanias leiutatud, kui mõelda servantlase peale. Ometi tundub tänapäeval Eestist vaadatuna, et Hispaania kirjandus jääb kuidagi kaugele liiga palju, sa tõesti tõlgita. Miks see nii võib olla? Raske öelda, võib-olla ei ole sellist harjumust lugeda hispaaniakeelset hispaania keeles tõlgitud kirjandust, et midagi selles jääb nagu võõraks. Hästi. Ma vaatasin veel enne tulekut üle ka avaldatud tõlkekirjanduse statistikat, seal ta nagu hästi välja need suhtarvud, et kui eelmisel aastal tõlgiti eesti keelde võõrkeeltest ligi 1400 teost, siis mis te arvate hispaania keeles? 10 16 kogun ikkagi rohkem ja kui mõelda, et tegemist on maailmas teisel kohal oleva keelega rääkijate arvult, et siis see on tõesti natuke kummaline. Et me ei räägi ju mitte ainult hispaania kirjandusest või hispaaniakeelne kirjandus, et see on ju väga suur maailm. Et loodetavasti see vaikselt muutub, Eestis ka saab kuidagi omasemaks. No nüüd igatahes on ilmunud, eks tõesti suurepärane teos, sama Haaverzerkas Salamise sõdurit, mis ka Hispaanias oli ju selline tõeline edulugu ja selle põhjal on vändatud film ja ja see on tõlgitud juhist kümnetesse keeltesse ja nüüd siis ka eesti keelde. See on nagu ma juba ütlesin, üks väga tore raamat ja väga huvitav raamat ja selles katkendis, mis ma ette lugesin, oli natukene juttu ka sellest, mille ümber see raamat keerleb. Äkki alustamegi sellest, sest et tegelikult kui ma hakkasin mõtlema, et kuidas sellest raamatust paari sõnaga rääkida, siis see ei olegi nii lihtne. Jah, lõik andis tõesti head aimu sellest, et Raamat räägib ühelt poolt Hispaania kodusõjast ühest Hispaania kunagisest fašistlikust ideoloogiast, võib öelda santsis massasest ja eriti hästi tema elu episoodist. Ja teiselt poolt sellest, kuidas kirjanik selle isiku jälgi ajab, et siin lõigus oli kuulda, kuidas ta tegi tohutut uurimustööd. See ongi selline komment, tema looming ongi üldiselt selline hästi dokumente reaalne. Nii et romanudki kolmes osas, esimene osa räägib sellest, kuidas kirjanik esialgu ta üldse ei taha sellest kirjutada, ta saab teada ühest huvitavast episoodist, tantsis mässas, elus tajad hirmsasti vastu, see on ka väga Sercase moodide kõikides romaanides alguses kirjutab pikalt sellestki, lastes romaanid üldse kirjutada. Ja siis on see teekond siis romaani kirjutamiseni, kuidas ta kogub materjali, kohtub inimestega, nendega, kes mäletavad neid sündmusi veel kodusõjaaegseid. Ja teine osa on siis see nii-öelda dokument, tavalisem osa, kõik see, mis ta välja uurinud santsis Moosese kohta. Ja kolmas osa algab sellega, kuidas ta ei ole üldse rahul sellega, mis ta tulemas on. Romaan on nagu valmis, aga ta leiab, et midagi on sealt puudu. Et vajab romaan mingit nõksu veel, et oleksite tõeliselt hea kirjandus. Ja siis sellest olukorrast päästab ta välja kohtumine kirjanik Polaiaga, kes on ka päris isik Tšiili kultuskirjanik, Roberto kolanya, kes elas ka Kataloonias Sirkkas kadendis. Kes jutustajatele siis loo mehest, et ühest vanamehest, kes on teinud läbi Hispaania kodusõja ja teise maailmasõja veel takkaotsa ja siis sealt edasi juba Sirkkas hakkab otsima selle mehe kohta andmeid teda ennast taga otsima. See on ka huvitavalt üles ehitatud tõesti, et see nii-öelda romaan moodustav ainult ühe kolmandiku sellest raamatust ja kui raamatu siis esimene kolmandik ja see nii-öelda romaan on ju hästi faktitäpsed siis selle vanamehe lugu on ju väga fantaseeritud. Kui kirjanikest demonstreerib seda, mis erinevaid võtteid ta kõiki valdan Jah, see on väga selline emotsionaalne, see kolmas osa kohtumine selle vanamehega, kelle nimi on Mirayes. Ja tema tõesti kuigi pärastele raamatu ilmumist inimesed hakkasid saatma kirja sinna vanadekodusse, kus raie siiski olevat elanud siis selleks hetkeks prototüüp Miraye seal juba surnud, nii et tegelikult seda kohtumist aset pole leidnud, kuigi paljud need kohtunud kohtumised ja vestlused ilmselt, millest siin raamatus kirjeldatakse, on tegelikult aset leidnud, et need on inimesed oma pärisnimedega omapäi saatustega ja päris mälestustega. Aga ma saan aru, et see Hispaania kodusõja teema on ikkagi Hispaanias jätkuvalt aktuaalne, sest et aastakümneid sellest üldse ei räägitud ja, ja nüüd on siis kuidagi hakatud. Nüüd, kus osalisi enam eriti elus ei ole hakatud julgema sellest kirjutada. Jah, just et Hispaanias juhtus see, et kuigi diktatuur lõppes juba 40 aastat tagasi Franco suri 20 november, kui ma ei eksi, 20. novembril möödus 40 aastat tema surmast. Nii et see oli juba päris ammu, aga ülemineku ajal, kui algas demokraatlik kord Hispaanias, siis oli ühiskonnas selline kokkulepete ja kodusõjateemat ei puudutatud. Nii et seda ei, ei poliitilises mõttes üldse laiemalt ühiskondlikus plaanis ega ka mitte siis kirjanduses. Et kõik sõjavangid said amnestia, kuritegusid ei uuritud, kõikide ohvrite kannatused vaikiti maha. Nii et see vallandus kodusõjast rääkimine tõesti alles selle sajandi alguses. Et ilmselt siis juba ühiskond tundis ennast piisavalt stabiilsena, et need vanad asjad uuesti läbi rääkida. Samas mulle jäänud Havel Sõrkas raamatut lugedes märkamatuks, kui suure pieteeditundega ta sellele teemale läheneb. Ta katsub ju kõiki mõlemat osapoolt võimalikult neutraalselt ja niimoodi viisakalt kohelda. Jah, et ta katsub olla mitte hinnanguline, et ta annab need hinnangud ikkagi läbi faktide. Kuidas teda tõlkida oli, sest kohati on tal sellised väga poeetiliselt laused siin ja teinekord tõesti pikad laused. Väga tore oli tõlkida, et tõesti need pikad laused võiks ju arvata, et äkki on keeruline, aga ei olnud, sellepärast et tal on selline hästi väga viimistletud stiile väga läbimõeldud, et seal ei ole midagi liigset ja mitte midagi juhuslikku. Siis tõlkijana lihtsalt. Vaata täitsa lause saaks jälle jooksma, kuigi seal on vahepeal võib-olla meetri pikkused sulud ja kiillauseid ja nii edasi. Aga kui need klotsid jälle ilusti paika lahedad, siis ta tuleb kenasti välja. Et keelelises mõttes oli tegemist, aga ta ei olnud keeruline müüa, noh, et üle jõu käiv. Millist vastukaja see romaan 2001.-na restoranil ta ilmus Hispaanias tekitas, sest et vaatamata sellele, et tõesti kirjanik ei püüa olla kuidagi hinnanguline, puudutab ta väga valusaid teemasid, nimelt selle romaani keskmes on ja siis üks episood kodusõja lõpust, kus siis vabariiklaste sellised sisuliselt juba marotöörideks muutunud väed otsustavad hakata sõjavange maha laskmast. Pane nendega midagi peale hakata. Et see on ju tegelikult täiesti õudne episood. Jah, kindlasti sealt kodusõjast õudseid episood on väga palju leida päris väga suurt vastukaja Hispaanias. Et nagu ma ütlesin, see oli see periood, kus hakati nende teemade vastu huvi tundma kui põlisjulgus, nagu tekkinud ja väga palju kirjandast ilmas imab siiamaani kodusõjateemadel ja nii nagu ka filme ja nii edasi. Aga see Salamise sõdurid on üks selliseid, mis on kõige rohkem nagu ikkagi kõige väljapaistvam, üks väljapaistvamaid nendest, mis siis sajandi alguses ilmusid. No ilmselt selle raamatu edu põhjuseks on tõesti osalt ka ju nagu juba mainitud, sai autori keel siinsamas. Raamatu kaanelaka peal on ka kirjas, et havi ess ärkas, on ka ajakirjanik ja see ajakirjanduslikus kumab siit ka kohati läbi, et esiteks uurimustöö aga teiseks vaatamata sellele, et ta kohati on hästi poeetiline, oskab ta ka selline heas mõttes lobisevad kiiresti üle libiseda asjadest, mis ei ole teema mõttes olulised ja keskendudes ainult tähtsale. Jah, ta on jah, aktiivse ajakirjanikuna tegutsev Hispaania ühes suuremas päevalehes El Pais. Jah, stiilist kui veel rääkida, siis tal on selliseid minu meelest väga toredaid kordusi, hästi palju. Ta kordab terveid episoode või lõike emaili raamatu vältel korduvalt ja mõtteid. Tundub küll, et ta on selle mõttega mitu korda välja öelnud, aga ta läheb ikkagi selle juurde tagasi. Sest et me saame aru, et sellised painetada, et see ongi see, millest tahab kirjutada. Mingid asjad mõjusidki hästi selliselt nagu filmilikult või nii kuskilt pillab mingi justkui kõrvalise mõte ja hiljem tuleb välja, et see on tegelikult väga oluline üldise narratiivi edasiviimise mõttes. Et tõesti tegu on aga lihtsalt professionaalse kirjandusega, ma ei teagi, kas komplimente fiksildik. Jah, et kui veel möödaminnes rääkida Sercase muust loomingust, siis, et see on tema puhul veel hästi selline kirjanduslik või ütleme jah, ilukirjanduslik teos, et tal on ka selliseid romaane, kus ta, mis on ilma fiktsioonita romaanid, ta ise nimetame ikkagi jätkuvalt romaanideks ja analoogselt siis raamatu puhulgi, et leiab mingisuguse väga põneva episoodi enamasti Hispaania ajaloost või mõne tegelase. See on selline tohutult intrigeeriv. Ja ta teeb väga põhjalikku uurimuste ja siis kirjeldab seda iseenda protsessi nagu seda, kuidas ta siis otsib seda ajaloolist tõde ja ja kuulab mäletajate mälestusi ja esitab küsimusi ja seab kahtluse alla. Ja nii nagu ka selles raamatus lõpuks ikkagi seda ühest vastust ei tule. Et kahtlased jalad, nii et me ei saa ka seal sõjaveterani raiese käest vastust, et kas tema oli see mees, keda ta otsis, sest kuidagi siit selle väga lihtsa kas küsimuse, millele just nagu kõik näitab, et vastutus peaks olema jah, siis Mirayaslastab ei. Ja pärast lõikab veel midagi järgi, mida Serkas enam ei kuule. Nii et tegelikult kõik jääb lahtiseks, nii nagu ka seegi, kui erinevalt mida teeb mälu, eks ole, et see mahalaskmisepisood, millest Sánchez massasse pääses, nagu siin alguses loetud lõigus oli nimetada, siis tantsisime asjast. Et ka see episood, millest see pääsenu ise hiljem rääkis, Serkas kogu aeg nimetab, et et see episood just nagu päheõpitud, et see ei olnud nagu õieti mäletamine, vaid see oli. Ta rääkis seda, mida ta mäletas end olevat rääkinud, mitte seda, mida ta mäletas ja Sercassis uurijana sealjuures hämmastaski see, kuidas kõik konid sellest episoodist, ükskõik kes ta ka ei rääkinud, oli täpselt kattuvad. Et see ei olnud nagu päris mäletamine, vaid see oli nagu mingisugune mälestus, nii nagu seda taheti ehitada. Nojah, sest see lugu muutub ju mitte ainult Sanchez massase oma müüdiks, vaid see muutub ka oluliseks idioloogiliseks relvaks, nii et see kirjeldus siin raamatus, kus seal juttu Sanchez maalsuse, Iru viimastest aastatest ja, ja tema surmas, siis mõjub hästi lohutult sellepärast et tekib tõesti selline tunne inimesest, kelle mälestused ka ei kuulunud enam talle, et ta ei andnud nii-öelda kõiki ühe idee teenistusse ja hiljem aru saanud, et see idee polnud tegelikult lihtsalt vitsaga väärt. Jah, kuigi siin ka võib ju öelda, et et autor jätab niimoodi lahti sihukesed, kuivõrd ta ise sellesse kõigesse uskus, kuivõrd tema lihtsalt poeet ja ja ja mängis seal sõnade ja mõtete ideoloogiatega. Igatahes on tegu hästi tõesti põnev. Ma leiuga, et et ega eesti kirjanduses või ega meil ei ole tõlgitud ka nii palju neid raamatuid just sellest huvitavast kahe maailmasõja vahelisest põlvkonnast, kus ju palju selliseid säravaid intellektuaal ja olid ka siis fašistide poolel ja noh, ka Saksamaal näiteks natsiparteiga liitusid ju paljud igati andekad inimesed ja Sanchez massaski liigitub sellesse põlvkonda, kes väga kirglikult võttis sõna ja kirjutas ja, ja tagantjärele ei julge ega oskagi nende kirjutistega ilmselt midagi peale hakata. Jah, et mina ei ole ka tema loomingut lugenud peale selle ühe soneti, mis siin raamatus sees on. Et oskan ainult tsiteerida jällegi särkast, kes ütleb, et et Sanchez Maasas oli hea luuletaja, aga mitte suurepärane luuletaja. See oli huvitav, kuidas ta siin analüüsib, et mida üks kirjanik olla saab ja ta ütleb, et võib-olla kirjanik ei peagi suur kirjanik. Sest kui keegi on liiga suur kirjanik, siis tembeldatakse ta klassikuks ja mingis mõttes tapetakse ära ja keegi ei julge enam teda lugeda ega temaga midagi peale hakata. Et huvitav, kas ärkas, võib ka sinna, kuhu iseendast rääkida ja karta, et teda hakatakse liiga suureks pidama. Jah, huvitav küsimus, võib-olla tõesti mingil määral siis tema viimane romaan, mis on siis fiktsiooni vaba romaan pealkirjaga valetaja seal ta tõesti ka mõtleb iseenda rolli peale sellesse sajandi alguse mälubuumis nii-öelda. Ja see, kuidas tema võis mõjutada seda kogu seda protsessi ajaloolise mälu, under, mis pärast tema sõnul muutus kitsiks ja, ja mälu tööstuseks nii-öelda. Kuhu ta üldse siis hispaania kirjanduses asetub, ma saan aru, et tegu on ikkagi sellise noh, konkurentsitult väga olulise nimega, kelle iga sõna kohe kuulatakse. Ma ei oska ja ma tean, et eks ta on ajakirjanikuna ju ka kogu aeg pildil ja noh, eriti just see tantsis santsis Moosese lugu selles raamatus salamisi sõdurid minu, just see raamat ise, mitte niivõrd see santsis ma seal see lugu. Et oli just tol hetkel 2001. aastal oli see, mida inimesed vajasid kangelane, olisemiraiaski inimesed vajasid. Ja selles mõttes see raamat on nagu hästi noh, siiamaani ikkagi hästi tunnustatud ja tuntud. Aga meil on siin laua peal siiski ka teiste hispaania kirjanike raamatuid, et üht-teist ikka eesti keeles ilmub, et võib-olla räägime neist ka, et ma usun, see aitab ka Havjošerkast paremini kuskile paika panna. Ja teiseks autoriks ma valisin kaasa küll täiesti teistsuguse autole, kes räägib põhiliselt iseendast. Valisin ta seetõttu, et ta on eesti keeles olemas, et nagu me enne ütlesime, valik eesti keeles ei ole nii tohutult suur. Aga sisendriike Vilamatas, kellelt on eesti keeles kaks romaani ilmunud möödunud aasta lõpul. Üks neist on Pariidileidule iial lõppu, mille on tõlkinud Kai Aareleid ja teine tublinesk, mille tõlkija Triin lõbus. Ja ma arvan, et võib öelda küll, et nad on mõlemate mõlemates Vilamataks räägib iseendast, põhiliselt ja kirjandusest. Et kirjandus on tema loomingus hästi olulisel kohal, ta nimetab hästi palju teoseid ja nimesid ja viitab nendele ja need lugejal, kes neid kõiki ei tunne, siis võib tekkida päris hirm, et ma ei saa millestki aru ja ja nii edasi. Aga see on ka lõks, et, et ei tasu jällegi kõike uskuda, mis, mis kirjanik kirjutab. Näiteks selle tublineski puhul. Mina olin väga rahul, et kuidas ma olin, kõik minu evolutsioon oli kasvanud tänu sellele raamatule liin jälle mitu tähtsat nime kõrval taha pannud oskasin nimetada kuulsa tshehhi kirjaniku Vilanbocki peamist romaani, milleks keskpaik. Aga siis tõlkija Triin. Lõbus ütles mulle, et tead, et seda Vilemboki ei ole olemas. Teised autorid enamjaolt küll, aga, aga alati kuskil on mingisugune konks autoreid. Huvitav, et kui riike Vilamatas räägib iseendast ja siis Havircerkas räägime ka iseendast, et see on üks selline kirjanike meelisteema, ma tean, eks, aga siin peitub alati see oht, et selline kirjandus ei pruugi minna eriti korda kirjandusvälistele inimestele. Jah, Vilamatese puhul ma olen küll kuulnud sellist vaste vaja, et et kaua võib üks vanamees iseendast rääkida. Aga minu meelest on just nimelt ja läbi mitme romaani, aga minu meelest siin jällegi võtmeküsimus on see tema stiil, et ta on selline ääretult irooniline, sealhulgas eneseirooniline väga sellise kütkestavat stiiliga autor. Ja mina seda tublineski ma olen korduvalt lugenud ja ma ikkagi ka viimane kord minu meelest lakkamatult muheles lihtsalt, sest ta naguniivõrd võluv, ta jälgib mingisuguseid noh, täiesti igapäeva asju, mis ta ümber ringi näeb ja nii nagu meil kõigil, eks ole. Ta läheb uitama ja siis ta kirjeldab seda imelikke seoseid, loob ja ja noh, nagu ma ütlesin hästi palju viiteid kirjandusele, mis mõtteid see temas tekitab või mis mõtteid tekitab mingisugune maal või või poplaul. Et ma saan aru, et talle on olulisem võib-olla sellestki, millest ta räägib, kuidas ta räägib? Küll, et see, see on küll täiesti olemas, et ta ei ole mitte selline süžee vabakirjanikke sellest Pariisi raamatusse, ta räägib rohkem otseselt iseendast, meenutab omaenda noorus põlves Pariisis veedetud aega, kui ta oli alustav kirjanik ja siis mõtles, et läheb nagu Hemingway on seal Pariisis ja on hästi kirjanik veel väga hästi välja ei tulnud, nii et see kõik on selline jällegi muigama panev. Ja ka tublineskis on tegelikult, et ta ei olegi ise siin otseselt peategelane, siin on peale tegelane endine kirjastaja, kes on joomise maha jätnud ja tal pole enam kellegagi rääkida, sest sõpradega oli huvitav, niikaua kui nad koos kuskil napsi võtsid kiretson lainetel pankrotti. Naine tundub, et jätab ta kohe maha. Tundub ka, et ta ise hakkab kohe jooma. Et kõik on selline väga sünge. Kõigele lisaks on trükikunst, on hääbumas. Endine kirjastaja ei ole üldse rahul sellega, kuidas, millist pahna nüüd kirjastatakse. See, kuidas Gutenbergi galaktika hakkab kaduma. Jaa, tublinescan see pealkiri sellepärast, et ta otsustab minna Dublinisse ja seal pidada maha trükikunsti matused. Et see kõik on selline hästi ja nagu siin tagakaanel on ka tsitaat, et paroodiline lähenemine on üldiselt matuste jaoks kõige sobivam. Paroodiline lähenemine on siin küll väga olemas. See kõlab jah, hästi naljakalt, tõesti, et sageli kurvad asjad ongi väga naljakas. Hakata raamatuid kirjutama. Et oleneb, kuidas kirjutada muidugi tõesti seda teemade loetelu siin jälgida siis tunduvaid depressiivsemat asja ei saa olla, aga minu meelest depressiivses ühte väga kaugel. Aga kui me juba depressiivse tõstsime, mainisime, siis äkki oleks praegu õige hetk kuulata ka muusikat ja üks nendest kahest muusikapalast, mis saate jaoks välja sai valitud, oli minu meelest uskumatult depressiivne. Ilmselt see hispaania ohe sest teine ei saanud seda, on jahmunud, tekst on rõõmus, selle looma valisin sellepärast, et salamisi sõduritest ta korduvalt kõlab, kui nii, võib öelda. Et see on minu meelest üks väga iluste stseen sellest raamatust, kui on kodus ja lõppu viimased päevad enam-vähem. Ja siis juba üsna prantsuse piiri lähedal, kuhu vabariiklaste armee on taandunud, ühes kloostris nad veel peatuvad. Ja neil on siis, et vangid, see kõik on väga tähtsad, ninad, keda ei saa niisama noh, nende nagu jooksma lasta, eks ole, nad peavad võtma vastu mingi mingisuguse otsesem ja nendega teha. Ja siis nad on seal kloostris ja jaa, kloostri õue peal vangid ja vabariiklastest sõdurpoisid valvavad neid. Ja üks nendest sõdurpoistest tõuseb püsti, võtab oma püssi, hakkab laulma ja tantsima, et püssi endale siis partneriks, tema laulab seal ja laulab pasa tooblit, mille pealkiri siis on Hispaania vahe. Et selline täiesti sinna konteksti sobimatu stseen. Mida siis kõik nii vangid kui valvurid lummatult kuulavad. Ja lõpuks hakati koos naerma, mida nad ilmselt pannud, keegi juba aastaid teinud. Ja seesama lugu tuleb hiljem veel tagasi selle raamatu vältel. Aga miks ta nii kurvalt kõlab, on sellepärast, et jutt räägib sellest. Ta igatses Hispaania järgi. Et kuidas see laulja võrdleb ennast roosiõiega, mis on kasvanud hispaania roosipuul ja sealt on ta ära kistud. Nii et see hetk, kui vabariiklased olid taandumas ja pidid Hispaaniast lahkuma ja seda veel ka, et laul iseenesest tan pasa Toobal, see tähendab, et on tantsimiseks mõeldud, aga mina jah, valisin selle nii-öelda depressiivsel variandis flamenko stiilis. Nii aga kuulame siis kurba muusikat. Jätkub kirjandussaade tõlkes leitud, mina olen Peeter Helme, koos minuga on täna stuudios hispaania kirjanduse tõlkija Mari Laan, kuulasime äsja kurba muusikat, milleks oli siis Hispaania Hohe, mis on muusikapala, mida mainib Havier Serkas oma Salamise sõduritas korduvalt. Havjošerkas on siis autor, kellest meie jutt täna algas, tema Salamise sõdurid on selline põnev mitmekihiline lugu Hispaania kodusõjast ja selle unustatud kangelastest võib vist nii öelda, aga jõudsime ka teiste Hispaania autoritoni. Jutt oli natukene riike, villa mata, sest eelmisel aastal ilmus Loomingu raamatukogus veel ka pensionil Ado lumes on tühjus. Nii et nagu üht-teist hispaania kirjandusest on ilmunud ja, ja eesti keeles on välja antud ka Carlos Louis Safooni tuule vari ja selle nüüd võib vist juba öelda arvukad järjed, mis on üks üks suuremaid rahvusvahelisi menukeid, mida Hispaania on siis maailmale pakkunud, aga, aga siin tuleb kohe täpselt tehagi selline väike nagu selgitus vahele, et nii seesama mainitud Safoon kui Hawyrzerkas, Ühendriike, villamatosoni autoreid, kes tegelikult elavad ja tegutsevad Kataloonias, aga nad kõik kirjutavad hispaania keeles. Ja ma tean, et vähemalt seda fooni puhul on ta sattunud ka olukorda, kus Kataloonia rahvuslased on teda kritiseerinud pärast, et ta on oportalist ja nii-öelda suurema turu leidmise nimel ei kirjuta mitte katalaani, vaid hispaania keeles. Jah, eks Kataloonia on ikkagi kakskeelne piirkond. Taraaningu hispaania keel on seal ametlikud keeled. Ja tõesti Vilamatas elab ka Barcelonas ja Haverzerkas silonast, mis on ka üks Kataloonia linnadest. Aga nemad mõlemad on ka hispaaniakeelseid autoreid. Et nad on hispaania keel, on ka nende emakeel, kuigi nad kindlasti mõlemat keelt vabalt valdavad. Nii et mina matuse kohta ma ei oska öelda, kuidas ta ise seda on käsitlenud, aga Serkas on küll, nimetab ennast kataloonlaseks. Aga hispaaniakeelseks Kataroonlaseks. Nii et noh, eks jälle teame, et Kataloonias on see olukord praegu väga huvitav. See on jah, huvitav, et Kataloonia separatismi seda on Eestis ka väga palju juttu olnud ja ja ikka on ka mainitud ära, et Kataloonia Hispaanias kõige rikkam ja tööstuslikult üks tähtsamaid piirkondi, aga tundub, et ta on ka kultuuriliselt ikkagi oluline, et kui nii palju nimekaid kirjanikke seal tegutseda. Jah, kindlasti ja noh, need on küll hispaaniakeelsed autorid, keda me siin praegu oleme nimetanud, aga ka katalaanikeelsed autorid on ka väga-väga kõvad tegijad. Ja muidugi mis on, Katar on aitab, on see, et, et nad on ise väga huvitatud sellest, et enda eest seista ja ja ka sellest, et enda kirjandust vahendada. Et nemad ka toetavat tõlkimist ja nii edasi, et eesti keelde ka ühtteist katalaani keelsetult autoritelt tõlgitud. Ma vaatanud seda Salamise sõdurite väljaandmist on lisaks kultuurkapitalile toetanud ka Hispaania Suursaatkond Eestis nii hästi. Kas lähiajal on oodata veel midagi head ja toredat hispaania kirjandusest eesti keeles? Mina tõlgin praegu ka küll ühte Hispaania autorit, nüüd hoopis teistsugune Shannen, selline seikluslikum lugu. Kuigi peab ütlema, et jällegi kodus ja taustaaine on marja duenyase romaan aeg õmbluste vahel. Noh, ma ei ole päris veel veendunud selles pealkirjas, kuidas eesti keeles jääb. Aga see on nüüd üks selline tohutu menuk raamat. Et mis räägib ühest lihtsatest oludest pärit tütarlapsest mad riigist siis tema pöörastest elu seiklustest ja sellest, kuidas ta satub 36. aastal põhja Marokosse, kus oli talle siis Hispaania protektoraat satub siin Eestis neil päevil, kui seal vallandub sõjaväeline ülestõus. Nii et ta jääb siis nii-öelda lõksu, sinna ei pääse enam ju liikuma Aafrikast. Ja hiljem ka on ta ise siis poliitikaga noh, ütleme ja teema mäsita endasse ka sügavamalt. Aga seda võib-olla ei tohiks ära rääkida. Praegu. Ma saan muidugi väga hästi aru, et see Hispaania kodusõda hispaanlasi huvitab ja vaevab, aga tegelikult on ju Hispaania ajalugu nii tohutult rikas, et võiks ju eeldada, et neil on seal väga palju vägi ajaloolise romaaniga. Hispaania ajaloo ilusamates päevades. Jah, selliseid seiklusikumaid romaane on peres Reberte kirjutanud neid ajaloolisi seiklusromaane temalt on ka paar asja on eesti keeles ilmunud küll. Mis on siis jah, juba nii kaugest ajaloost, et seal mingit sellist suuremat valu sees ei ole. Aga noh, ilmselt see 20. sajand ikkagi veel nii südamele et sellest kirjutatakse ja rohkem ikka see kodus. Teine periood oli väga ränk, et kõik repressioonid ja kuriteod, mis ka pärast Franco surma nagu juba need jäid, eks ole, läbi rääkimata ja kõigile kurjategijatele anti amnestia. Et noh, see, need pinged on ikkagi ka veel õhus, et seesama Benjamin Prado, keda sai nimetatud kellelt on eesti keeles ilmunud kuidas täpne eestikeelne pealkiri lumesin tühjas et tema näiteks käsitlenud ka Eesti sõjajärgset perioodi analoogselt väga dokumenteeritud. Et noh, ka sealt selliseid hirmsaid episoode ja väga raskeid traumasid mida, mida siis kirjanikud tahavad nagu läbi rääkida, läbi kirjutada. Selles mõttes on vist mõnevõrra lõbusam lugeda hoopiski mitte-hispaania hispaaniakeelset kirjandust, vaid hoopis Lõuna Ameerika hispaaniakeelset kirjandust, mis oli ka väga suur. Kas ja neil on seal omad trauma taga, aga sageli on seal väga helgeid teoseid, et kuidas üldse hispaania ja muu hispaaniakeelne kirjandusliku omavahel läbi saavad või kas hingavad kuidagi ühes rütmis või nii-öelda? Vot selle ühise rütmi kohta ma ei oska öelda jah, sest et see on nii niivõrd suur maailm ja kokku et muidugi on ka selline seos väga konkreetselt, et paljud Ladina-Ameerika kirjanikud ju elavad Hispaanias. Võib-olla on just oli juba juttu, kes Serkas raamatusse tegelasena esinenud. Just, ja nii ka paljud teised, et kõik need diktatuurid isa sellest sõnast midagi mööda millegipärast mis teevad siis vaimuinimeste elus jälle mingil perioodil talumatuks, on sundinud neid siis Hispaaniasse tulema elama. No, ma arvan, Eesti raadiokuulajal lugejal võib selles mõttes olla meeldib neid asju lugeda, et saab rahuloluga tõdeda, et mitte ainult meil ei ole halb. Jah küll on kahju, kui see nii masendav pilt sellest hispaania kirjandusest jääb, et see kindlasti nii ei ole, et seal on ikkagi kindlasti lõbusat lugemist ja kerget lugemist ja nii edasi. No lihtsalt tuleb loota, et seda siis rohkem vahendatakse, rohkem vahendatakse lõbusama poole pealt. Jah, kindlasti on sealt palju palju tulemas võimalustele. Aga marinaad, ma tänan selle vestluse eest ja selleks, et me siis nüüd nii masendavalt ei lõpetaks. Teine muusikapala on ju üks palju lõbusam lugu, võib-olla paar sõna selle kohta. Ja see on tõesti lõbus lugu, et kui minna tagasi Vilamatasi juurde, kes ma ütlesin, selline muigama panev kirjanik. Ja tal on tihtipeale ta räägib mingisugustest, lauludest ja nende seostest, mis ta nendega tegijad. Ja see lugu on siis ansamblilt nimega alles surf. Kahetsen Madagaskari ansambel. Ma ei teadnud sellest varem midagi, kuuekümnendatel tegutses. Ja lihtsalt sellepärast, et et tublineski peategelane meenutab, kuidas ta oma abikaasaga sai tuttavaks, kui see lugu mängis. Nii et see on väga-väga tuntud lugu, kindlasti kõik teavad selle inglisekeelset versiooni, aga siin on ta siis hispaania keeles väga võluva prantsuse aktsendiga. Nii et kuulake siis lõbusat lugu. Veel kord marinaad, aitäh. Sellega lõpeb järjekordne tõlkes leitud. Pühendasime hispaania kirjandusele, mina olen Peeter Helme ja oleme eetris taas kahe nädala pärast.