Ja saate kõik puhuvad, tänane päevakülaline on Hardo Aasmäe entsüklotteist. Tere päevast. Tere päevast. Kutsume teid külla Hardo Aasmäe, natukene juttu puhuda jõuluteemadel, mitte ajada tavalist jõulujuttu, kahtlemata seda me kõik sööme, piparkook, aga teil on kodus toas kuusk, ma olen selles täiesti kindel, aga rääkida natukene laiemalt iludest, et miks üldse sellisele ajaperioodil, nii nagu ta praegu on pime, kõle aeg selline noh, kus öeldakse, et varsti peagi loomulikult me kõik ju loodame, et tuleb jälle valgust tagasi, kukepäev kukesammu võrra võrra lähevad päevad pikemaks. Miks me selle koha peal oleme üldse sellise suure püha ja peo püsti pannud, nii nagu need jõulud ja aastavahetuse pidu on? No selle selle tava, ütleme meie geograafilistel laiustel, selle tavateke on erakordselt ürgne ja arvata võib, et see on tekkinud aastatuhandeid tagasi. Ja see on olnud muinasrahvastel ja ka meie esivanematele erakordselt tähtis päev. Ses mõttes, et pööripäev on see, kus hakatakse valmistuma ju kevadeks sellepärast ja kevadeks ja suveks. Sest selleks, et mõista kõike seda, on meil ilmselt mõistlik püüda kuidagi sisse elada meie esivanemate igapäevasesse ellu. Et kui me mõtleme sellele, et meie esivanemad elasid suitsutares, punkt üks, suitsutare oli suhteliselt madal hoone, kus oli õlgkatus ja korsten ei olnud ning valgust andis Beerg. Ma ei tea, kas meie raadiokuulajatest keegi üldse näinud, kuidas beer põleb, kuid ütleme niimoodi, et ega seda valgust seal õieti ei olnud. Lee lõugas oli natukene valgust siis oli peeruvalgus ja noh, võib öelda, et ega väga püsti seal tares käia ei saanud, sellepärast Ta suts ikkagi segas parata, matult jaga tollel ajal inimestega palju lühemad, ütleme, meeter kuuekümnesed olid täiesti tavalised tublid mehed. Praegu me peaksime neid täielikuks juppideks kui niimoodi rahvakeeles öelda. Ja nüüd kujutage ette, milline aeg algas pärast sügisesi põllutöid ja selle lõppemist ja me teame, et hingedeaeg algab juba novembris ja nüüd, kui inimesed tahaksid natukenegi ette kujutada, mismoodi inimesed elasid siis juba novembri algusest, palun minge pimedasse metsa siis kui on pilvitus, isegi tähe valgust ei ole, kuuvalgust ei ole ja lund ka maas ei ole. Siis on tõesti niisugune lugu pimedas metsas, kui ei paista ka kusagilt kaugemalt, ütleme linna tuled, mis peegelduksid pilvedelt, mis tänasel päeval üsna tavaline, siis on tõesti niisugune olukord, et ei näe üldse näppu suhugi panna. Ja, ja nüüd te võite kujutada, milline valguse ootus, kus see tegelikult oli, sest kui juba tuleb lumi maha siis juba lumi hakkab natukenegi vastu peegeldama ja lumega läheb ilm valgemaks, isegi sõltumata sellest, kas kas päev on pikem või ei ole ja on veel üks asi, kui ilmad läheb, kui lumi tuleb maha ja ilmad lähevad külmemaks, siis läheb ilm selgemaks ja vaat siis hakkab paistma juba kuu, siis hakkavad sirama juba tähed ja lumi hakkab vastu peegeldama, nii et iseenesest see jõuluaeg on selline, mis on valguse ootuse aeg. Ja kui me mõtleme veel sellele et veel 19. Nad ei traditsioonis, ütleme algupoole oli ju näiteks, et poisid said püksid jalga alles, ma ei tea mitmendale eluaastal ja terve talve olid ju tegelikult lapsed särkidega toas. Ja kui me mõtleme veel sellele loomad toodi tuppa, elati pead-jalad koos, siis see lootus, et sa pääsed õue, tuleb kevad seda meil erakordselt raske ette kujutada. No see on ju lausa õudne veel, arvestades seda, et kui on selline pime aeg, inimestel puudub selline suur, ütleme haridustase, mida me, millest me täna saame rääkida, eks ole siis asju ette kujutada seda, kuidas eks ole, iga oksa krabin selles pimedas, kus ka näppu ei saa suhu panna või ei näe suhu panna, on ju selgelt mingi vaim või koletis või, või keegi? Ja ta ütleme, meie kultuuriruumis on metsas üldiselt ikkagi head vaimud ja ka majavaimud on head vaimud, aga me peame arvestama ikkagi selles, et sellega, et meie esivanematel aegade hämaruses oli ka kombeks ju matta oma esivanemaid ju tare põranda alla, tähendab selles mõttes, et vaimud olid meiega kogu aeg kaasas enne Kristuse või kristluse tulekut ja ja ses mõttes igasugune nagin, eks ole, mis tuleb pimedusest, seda hakati tõlgendama ja sel ajal Rehepapid kuivatasid vilja ja Rehepapid olid vanemad mehed rääkisid siis oma juttu, et ja nii edasi ja nii edasi ja see oli ka selles mõttes rahuaeg. Juba novembrist, kui oli suur teede lagunemine, ei olnud ju, see oli ohutu aeg. Ei olnud karta ju vaenlast, kes tuleb riisuma röövima, sest selles pimedas ja noteesid ju peaaegu ei olnud. Ei pääse ka keegi ligi, sest sõjakäikude aeg hakkas ikkagi siis, kui tulid juba taliideede sai regedega juba otse üle soode, rabade ja järvede. Siis käidi lätlasi ja leedulasi röövimas venelasi ja need käisid jälle vastukülas käia. Oli, eks ole tähed taevas, mille järgi oli hea navigeerida. Nojaa, muidugi tollel ajal ikkagi metsarahvad orienteerivalt pigem ikkagi mööda teid mööda metsagurusid ja ja, ja kui ütleme, keegi vaatab Eesti kaarti või lendab lennukiga, siis ma soovitan natukene Eestimaa peale vaadata, seal pole muud, kui metsad ja laane, kui me autoga sõidame kasvaid, kus siis see vana Tartu tee oli ainult mööda kõrgemaid kohti, sest need teed kujunesid sinna, kus see teede lagunemine kõige väiksem Need lahenesid kõige kiiremini. Noh, nüüd on need otseteed tehtud läbi sootükkide ja ja, ja ütleme suurte metsalahmakas. Vaata aga. Aga tollel ajal oli ju täiesti selge, et kui veel ratast ka ei olnud, vaid veeti kraamika lohistitega, siis siis ikkagi seal metsakurus võis vaenlase kinni pidada, aga see oli hea rahulik aeg. Ja mitte asjata ei ole see selles mõttes niuke pidulik jooma ja söömaaeg. Et kui sind toomapäevast alates juba või jõulusid hakati pidama isegi juba varem ja ta jõudis siis nagu kolmekuningapäevani välja, siis igas korralikus peres pidi kogu aeg sellel ajal õlut jätkuma ja söödi ja joodi ja siis tuli metsatööde aeg juba oli ütleme nii palju külmetanud, et et sai rahulikult metsatöid teha, sest ega keegi ju metsa suvel ei teinud. Kui me nüüd mõtleme selle peal tagasi, kas siis võib väita, et ütleme nii-öelda vana eestlase või kui ma üldse tegelikult selle vööndi peale vaatame, eks ole, selle pimeda vööndi peale gloobuse peal maakera peal siis seal inimestele oli selline ajast ettekujutus, kui spiraalist või ringist ta käis, kordus, eks ole, kogu aeg kuskil pidi olema algus ja see võis olla samamoodi nagu meie praegu tähistame. Et seal detsembri lõpus jaanuari alguses aasta vahetub või oli see aastavahetuse koht? Kas üldse oli olemas ja kas ta oli selle koha peal, nagu praegu? No väga erinevatel loodusrahvastel, kui me nüüd räägime, ütleme, meie laiustes, siis aastavahetuse koht on tõesti olnud väga erinev. Me meie esivanemate jaoks on see pööripäev olnud hirmus tähtis ja jooda seal kristlikus pärimus oli samamoodi selle koha peal, et et ikkagi nüüd päev hakkas minema pikemaks ja kalendrireformidega on see päev nihkunud natuke edasi, aastavahetuse päev, aga aga näiteks Eskimatel Gröönimaal algab uus aasta, siis kui tuleb esimene lumi. Ja see sõltub, eks ole, täiesti aastast. Jah, jah, sõltub täiesti aastast ja siis, kui tuli lumi maha, siis hakati tähistama uut aastat. Kas jõulude ja selline aastavahetuse tähistamine on siis kogu meie selles laiuskraadis väga oluline, selline püha? On ikka olnud ja eriti muinasaegadel on ta olnud ikka hirmus hirmus tähtis püha, sellepärast et see tõepoolest ikkagi noh, tähendab ikka valguse võitu pimeduse üle. Ja see on nagu inimese sisse kodeeritud selline selline nii-öelda valguse ja pimeduse aja ütleme siis siis vaheldumine või see nii-öelda tõstja, et valgus saab pimeduse üle võitu, et seal on väga vähe. Nojaa, aga kujutage ennast ise ette, Te võite minu käest küsida, aga aga kujutage ette, kui näiteks uuel aastal, kui hakkavad tulema esimesed noh, arvestatavat külmad ilmad ja pole enam nihukest madalat pilvitust, nii nagu siin praegu detsembris kipub olema, on ikka helge tunne küll, kui näed Päikest ja mis sest, et ta läheb vara looja, aga, aga ikkagi nelgi taevas on sinine ja ja mitte asjata. Näiteks sinist taevast meie kultuuriruumis ei peeta teatanud niukseid helguse puhtuse ja ja selleks mõõdupuuks öeldakse, et, et ilus sinine taevas, see on täiesti kusjuures võiks öelda seda, et, et noh, et, et inimese värvi maitse on teine, et mulle meeldib hoopis kollane või meeldib punane või roheline või öeldakse ilus sinine taevas ei näiteks ilusa kohta ei kasutata nii palju, näiteks rohelise puhul. Aga öeldakse, ilus kevadroheline. Vaat see esimene kaselehevärv, see on niisugune niisugune ilus, ilus, roheline, see on nüüd nagu järgmine samm. Et kõigepealt on ilus sinine taevas. Siis järgmine samm on juba see, et et kui või üldse puud lähevad hiire kõrvule, siis on see leheroheline. Vaata, öeldakse, see on niisugune armas värvini. Sest ei ole, sügisel on jälle, kui lehed lähevad kirjuks. Jah, siis on jälle, siis, siis on, öeldakse, et oi, et ilus, ilus, ilus, kollane, ilus, ilus, kollane, ilus, värviline sügis. Et meie mõtlemise paradigma on kinni mingites sellistes pöördepunktides, mingites muudes Dustes paratamatult, sest meie oleme Eestis ju ikkagi erakordselt õnnelikus kandis, kus meil on neli põhiaasta aega, meil need aastaaeg on tegelikult rohkem, on meil ju varakevad ja hilissügis ja, ja, ja sedamoodi. Ja noh, ütleme kui me võrdleme näiteks ennast venelastega, siis venelastel ainult neli ilmakaart, meil on kaheksa või tegelikult on neid veel rohkem vähem, lihtsalt kasutatakse näiteks ütleme, pisikaar, mis on juba juba üks 16-st ilmakaarest ja ja kui me mõtleme sellele muutusele, mis meie ümber toimub aastaringselt, siis meil ei ole mitte ainult kevad suvi, sügis ja talv, vaid ta on, meil on, meil on ka ülemineku aastaajad ja ja ma kunagi mäletaksin Bangkokis minu meelest Bangkokis sõitsin taksoga ja ja muidugi nagu nettaid on, eks ole, et kus sa oled ja kus sa oled ja from from Rivuaar, noh nagu nad räägivad seda ja, ja ma ütlen, et Eestist ja huvitata nagu teadiski. Vaata nad tavaliselt oo jess jess jess, eks ole, räägin sellist juttu, aga see nagu teadis. Ja, ja ma siis küsisin, et ohoo, et mis sa siis Eestist tead ja siis ta ütles, et mul on väike unistus aisade. Triin, ma tahaksin kunagi olla maal, kus on neli aastaaega, nendel see kuiv ja viima periood, nendel on niivõrd kõrini sellest ja kui me mõtleme näiteks ühele neegri poisikesele Kongo jõe orus ja kui me mõtleme sellele, et seal on õhus või atmosfääris õhkkonnas on noh, niivõrd palju veeauru siis niisugust ilusat sinist taevast, nii nagu meil ei näe ta surmatunnini mitte asjata ei ole nende sinine püha värv ja kui ütleme, Aafrikas peetaksegi limontšarod pühaks mäeks, siis üks niisugune selgitus on sellel see, et need, kes on pühale mäele tõusnud, et kui sa sellest atmosfääri alumisest kihist jõuad ülespoole, kus veeauru on vähem, siis laevad taevas läheb tõesti ilusaks siniseks. Need on need, kes seda õiget püha värvi näinud, aga tavainimene seal kusagil savanni tasandikul või veel vähem seal vihmametsas ta iialgi näinud ega näe ka. Tema jaoks on see roheline, mis puude ladvad, on ju taevas. Just ja asi veel hullem. Nüüd kujutage ette seda niisket kliimat see kliima võrrelda, kusjuures seal üldse aastaaegu pole ekvaatori all see, see kliima on ju nii hull, et see on nii, nagu meile öeldakse, halva sauna eesruumis sünnist surmani ja siis ütleme, eurooplased, ütleme, valged inimesed on teinud nagu väära järelduse, et umbes, et neegrid on laisad ja ei viitsi tööd teha, ei suuda. Ma ütlen teile, kui te olete sündinud sauna eesruumis hommikust õhtuni sünnist surmani nagu järsu liigutuse teed, nii on nii niiske Digin otsa ees. Mis töö tegemine see saab olla? See kliima on selline, et sa peadki olema niisugune noh, nagu väljapeetud ja mõõdetud liigutustega, sest sest see on kõige kindlam elamise viis ja selles mõttes meie elame tegelikult Eestis maailma ühes paremas paigas. Sest kui me mõtleme sellele, kui palju valgust on veel suvel, kui me mõtleme sellele, et meil on neli aastaaega, kui me mõtleme sellele, et kui hügieeniline, neli aastaaega ses mõttes, et kõik ju teavad seda, et kui temperatuur läheb alla nulli, mõni kraad sisulise tapab näiteks kõiksugu viirushaigused ja kõik ootavad seda, et see nisukene niuksed, novembrisajud saaksid läbi. Sest see on nagu massihävitusrelv, minge minge kusagil veebruarikuu sees ja kui te käite õues, et ühelt poolt on päike teiselt poolt lumi peegeldab vastu, see teeb selle kesk Mul on nii puhtaks, et seal ei saa midagi olla ja kui keegi räägib linnugripist, et vot sealt lõunast tulevad rändlinnud ja toovad meile mingeid haigusi, need haigused miljonite aastate jooksul olnud. Ainult need eripära on selles, et, et see populatsioonis meieni jõuab on haigustest puhas. Sellepärast et need, kes on haiged, tähendab pats, pats, pats. Kuna need inimesed, kes, kes on tõelised tattninad, kes kannatavad peaaegu läbi aasta, eks ole, nohu käes, mõtlevad, et Hardo Aasmäe räägib praegu päris lolli juttu, mismoodi see õnnelik vööndia kohta goog peame ringi käima nagu mahlakased, nina jookseb peas. Nojaa, aga öelge mulle, kui palju on neid inimesi, kellel suvel suvel, kus meil on päikest erakordselt palju, kus kusjuures näiteks suvi on meil ju väga valge, minge täpselt sinnasamasse jällegi Kongo džunglisse jätame puud kõrvale, seal on ju päike otse ülevalt alla, kõik külgpinnad on valgustanud, aga meil on päikesekiired kaldu ja kuna kaldu, siis kõik kaldpinnad on valgustatud. Meil on suvi, on erakordselt valge ja helge aeg, nisukest ei võta Vahemere ääres, ei, mitte kusagil. Ja, ja meil on väga, kuna noh, ütleme hügieeniline kant. Kui tähtis või tuttava mõte või mõiste kui me mainime jälle sõna jõulud on maailma rahastele jõulurahu. No eks see, eks see rahukuulutus ole teatud mõttes seotud ühel või teisel moel kristlusega paratamatult jaa, jaa, kui me räägime nüüd ütleme kristlikust taustast, siis seda rahukuulutust Bahovski andmas meile ju ikkagi oma jõulujutlustes ja ja kristluse, noh, ütleme üks nisukene telgimine joon onju inimese armastuse rahukuulutus aga paratamatu tuld, kui tegemist on suurte pühadega, siis suurte pühade ajal on maailma tuurides kippunud ikka olema sedamoodi, et et isegi sõjad, siis siis sõdijad ka pidutsevad ja meilgi on tähele pandud niisugust asja, et siin jõuluuue aasta vahel isegi korteri kõrgused langevad oluliselt või korterivarguste hulk langeb oluliselt lihtsalt sellepärast, et korterivargad pidutsevad, neil on nagu rahu ja muidugi teine pool on see, et inimesed on koduks. Et noh, väga raske korterid tühjaks varastada, kui seal parajasti vorstist tühjaks Ja teine asi on see, et ilmselt kui me räägime maailma rahust, siis noh, nii-öelda sõdiv maailm väga Palls, kes pakub sõja jaoks materjali ja ainest ja alust, ongi samane maailm, kes ju peab jõule No ja ühelt poolt, aga eks noh, kui me läheme sinna moslemite poole, siis nendel on jälle see niisugune suur rahuaeg on jälle ramadaani aeg ja see on hoopis kuukalendriga liigub ja ja seal on teised reeglid, aga eks meie lähedal ikkagi põhiliselt sõjapidamine siin ju siuke kristlaste omavaheline nääklemine nii olnud. Mis nääklemine ma ei tohi, isegi nii-öelda kristlased on pidanud väga metsikuid sõdu või noh, ütleme see Euroopa kultuuriruum, sest ikka suurimat tapatalgud on toimunud ju siin, kui me jätame Hiina kõrvale, me ei tea, palju Hiinas inimesi tapeti suurte segaduste jooksul ja ja see on juba nagu öeldakse, teine, teine lugu, aga, aga see on niisugune jah, rahuaeg, ta kujuneb iseenesest välja, aga see sinna nisukene usukuulutus nagu öeldakse, sellel leivale veel võina peale määritakse. Noh mis sest siis on väga tore. Ja see on ilmselt viimase, eks ole, paari-kolme 1000 aasta selline värk, et me oleme sellesse aega sättinud endale selle ristiusu ja kristluse värgi. No kristlus Eka suhteliselt hiline nähtus kui me käsitleme maailma igavikulised, sest siin ikkagi loetakse seda paar 1000 aastat, aga noh, Rooma riigis sai ta riigiusuks ikka mõnisada aastat hiljem ja noh, kõige varasem kristlik riik on ikkagi ju Armeenia ja ja väga varane kristlik riik on ka Etioopia ja noh, ütleme kopti kirik ja aga noh, rooma riigi kaududa, siis on siin nagu levinud üle Euroopa ja ja Euroopa maailmajao mõistes, sellepärast et kui me mõtleme kooli geograafiale, siis Euroopa ida piirani ikkagi Uuralites ja noh, eks sinna see ka ida kristlus või ortodoks või kuidas seda nimetatakse, meie nimetan seda vene usuks, eks ole, et see on ikkagi sinnamaale jõudnud ja sealtpoolt edasi on siis juba šamanism ja tulevad seal budism ja hiina ja moslemid ja kõik. Et ilmselt meie silmad seda muidugi ei näe, aga ühel heal päeval võib-olla nii, et jõuludest sellisel kujul, nii nagu me neid praegu teame, et Kristuse sünnipäev ja tuleb see punase kuuega habemega mees meile külla, et ühel päeval ilmselgelt on kadunud ajaloo prügikasti. Ei ole ta kadunud midagi, sellepärast et seal punase kuuega mees on nii uus, meie, see on Coca-Cola reklaamplakateid maha astunud. See on ikkagi hirmus hirmus uus nähtus, sellepärast et meil on ikkagi ikkagi noh, see jõuluajal, kes siis on see peategelane ja see on ikkagi olnud kas siis jõulu või näärisokk, nagu teda kutsutakse, ja see punase kuuega mees on alles 20. sajandi leiutis, nii et see seadus ja see on puhtalt uus asi, see on nii uus asi ja ja ma usun, Coca-Cola jõud on suur. Punane mees käib meil veel pikki-pikki aastasadukülas. Jah, ta peab käima, aga kui te avaldate kahtlust selle puhul, siis ainukene, mis võib seda nüristada, on see, et jõuluaeg on selles üleilmastuvas maailmas muutunud üha ja rohkem niukseks kaupmeeste pakanalex. Et kui te vaatate, kuidas hakatakse valmistuma jõuludeks ja jõulumüükide, eks, ja nii edasi ja nii edasi, siis see on ju üleilmselt kaupmeeste strateegia, see jõulueelne aeg, millal juba kõik välja kuulunud, mõeldakse, millal päkapikud ilmuvad. Juba raadio, vabandust, millal päkapikkude ilmuvad juba kaupluste akendele, see aeg läheb aina pikemaks ja pikemaks ning ühel hetkel võib tõesti tekkida niisugune olukord, et jõuluks on kõik nagu sellest jõulu jõuluasjast nagu väsinud ja, ja siin nagu jätab, probleem on tõepoolest tekkinud, eks ole, see tingeltangel ühed ühed ja needsamad meloodiad ja ja see hakkab ära tüütama ja tõenäoliselt me tänagi räägime jõuludest hoopis teise kandi pealt, lihtsalt sellepärast, et kõik need tavalised pool kommertsiaalsed jõulujutud on kõik nagu ju räägid. Kas teie osatajat jõulud muudavad inimese paremaks või et see aeg kuidagi asetab uue konteksti või olukorra meie ümber, mis sunnib asjadele vaatama natukene teistsuguse pilguga? Ta on paratamatult see aeg, kus inimesel on natuke rohkem aega ja kui inimesel on ükskõik, mis oleks selle ajendiks, aga kui inimesel natuke rohkem, aga siis ta saab süüvida ümbritsevasse rohkem ja iseendasse ja ja parata, ootamatult saab rohkem tegeleda oma lähedastega ja ja, ja see on tahes-tahtmata niimoodi. Ega meie kultuuris on ju ka juba aastatuhandeid olnud ju üks niisugune teine jõudeaeg see on ju jaanipäev ja vaat miks meil on ju sellel pole kristlusega suurt pistmist midagi. Et kui me vaatame jõulukombeid, siis noh, ega nad sealt altarilt kiriku altaril maha astunud nüüd küll ei ole. Ja teine on jaanipäev, kus kristluses pole üldse nagu nihukest õiget püha või natuke seal mugandatud midagi on, aga põhimõtteliselt ei ole, aga see on, ütleme eestlase hinge jaoks on kaks kõige suuremat püha, on jõulud ja jaanipäev, aga jaanipäevaga on ju ka sedamoodi. Kevadtööd olid kõik lõppenud ja kui nüüd ajalooliselt vaadata, siis, siis tavaliselt pärast jaanipäeva algas, algas heina tegus läks kõvaks töö vihtumis, eks ole. Aga nii talvel kui ka suvel peeti ju pulmivad jõudeaeg Peeti talviseid pulmi, peeti suviseid pulmi ja vaadake, kuidas eestlane käitub. Vahest öeldakse, et eestlased nagu segaseks läinud, et et kui on suveaeg, siis üks pidu käib teise otsa küll on seal pühajärve ääres ja ma ei tea Pärnusse kus iganes. Ja teie, kes te siin meediaga tegelete, noh paratamatult, eks ole, üks pidu ajab teist taga ja, ja seda on natuke nagu isegi halvustatud. Aga mina küsin jälle niimoodi. Millal veel? Millal veel, kui valge, kui päev on pikk, kui on soe, sooja on nii öösel kui päeval, millal veel, et jumal tänatud, pidutsetakse suvel, talvel on mõtlemise aeg, eks ole, suvel on pidutsemise aeg ja selline kõva töö vihtumine on kevad ja sügis, kõik minu meelest on õige. Nii et selles mõttes, kui vaadata sellise juttub pinnate vahet, siis eestlased, ükskõik kui palju meil neid torni ja ristiga hooneid siin siin maarjamaa peal on ja ükskõik, kui palju me käed kokku panema ja hommikul või õhtul sinna taeva poole vaatama ja selle ühe ja ainsa jumala nime nimetame siis tegelikult me oleme ikka parajalt paganarahvas. Ei, no aga vaadake, mismoodi me käitume, meie jaoks on kõige suurem pidu, on jõulud, aga vaadake jõulukombeid. Ja siis teine on jaanipäev ja vaadake, mida siis tehakse. Noh, need on lihtsalt lihtsalt niisugused ajad ja ja, ja see keskkond on selline, seda ei saa muuta ja, ja kui me räägime kirikustega, siis kirik oli ajaloolased eestlaste jaoks väga tähtis. Aga teatud mõttes tähtis, kas sellepärast, et, et me elame hajali ja nüüd kord nädalas, see oli see pühapäev, millal mindi kirikusse, kus inimesed said kokku. Me ju elame niimoodi tare metsa veeres, ega me väga ei taha, naabrimees väga paistaks, eks ole. Ja terve, viis päeva või kuus päeva tollel ajal, noh laupäeva õhtul käidi saunas Smedi kirikusse. Võllaroad alati seletasid, et mehed läksid kohe kõrtsi, eks ole, naised läksid kirikusse, vaatasid, rääkisid külauudiseid, vaatasid, kes, kuidas riides on ja noored inimesed läksid kohe kirikuaeda jalutama ja pärast saadi kõrtsis kokku pandi hobuette hobu, teadis, kuhu minna. Politsei ei olnud hobu hobu hobu nagu öeldakse, puhuma ei pandud ja noh, oligi nädal lõppenud. Meie kõrval siinsamas Eestis elab sadu tuhandeid inimesi, kes ei ole eestlased kui erinevas rollis nad oma ajaloo tõttu jõulude tähistamisel. Meiega võrdluses on. Mul on seda väga raske öelda, aga ma tean, et mitmed Vene kolleegid on kurtnud, et kui on valju vene personali jäävad nagu tippkonkurentsivõimes alla, sellepärast et alustatakse seda peoaega. Eestlaste jõuludega lõpetatakse, lõpetatakse vene uue aastaga, tähendab siis, kui eestlased juba ammu tööle hakanud, seal nüüd võib-olla natuke võllanali, aga, aga igas naljas on teinekord ikka terake tõtt. Ka neil ei ole midagi selle vastu, et meiega koos pihta hakata. Vähemalt selles küsimuses oleme me üksmeelt. Ja ega meil selle vastu midagi ei saa olla ja eks ikkagi paratamatult elu oma rütmis paneb need asjad paika. Aga venelased tõepoolest siiski üsna hea meelega tähistavad veel vene jõulusid ja staarenovi kott ja see on neil ikka olemas, igal rahval omad pühad, mis meil selle vastu saab olla. Ja taaskord kaupmehed hõõruvad käsi kokku, ütlevad, et super väga hea. Ja et väikejätk on veel veel väike tõmme, et muidu muidu on niimoodi, et see jaanuar ja veebruar on kõikide kaupmeeste õudusunenägu ja noh, mis on tõepoolest tõepoolest aeg, kus ikkagi see tarbimine, noh, niukene tabada. Me võime kõik ennast pilt küljest täis, söönud ja ja kinkidest täis ostnud ja rahakoti tühjaks teinud. Ja, aga kui rahakott pole ka tühi, no kuidas sa näiteks lähed ostma mingit kingitust keset jaanuari nopi, viisakas inimene kingib kõigile oma lähedastele kõik asjad ära, mis jaanuarikuus kingituse ostmine, kui see pole just nimelt juubel. Noh, on, on tiba kentsakas ju, on küll. Kahtlemata see kinkimise asi meie praegu siin läänelikus kultuuris kingima, kui te vaatate üle maailma on see nii-öelda asjade puhtalt kinkimine teisele persoonile on selline tava või on seal mingi selline suurem tähendus üldse olemas, miks me seda teeme? See on tegelikult materjali seeritud hea soovimine, vaat kui ühiskonnale väga vaene siis on, teinekord ollakse väga õnnelikud pisikese kingituse üle või kasvõi kasvõi kingituseks võib võib-olla see, et sa lähed soovima kellelegi rahu või, või soovima häid jõule, et sinu kohaletulek ja sinu hea sõna on kingitus. Aga aegade hämarusest on ikkagi paratamatult see tava, et kui sa lähed nagu kuhugi külla, et sul on siis peremehele ka kingitus kaasas ja ja ja ütleme, 50 või 70 või 100 aastat tagasi, eks ole. Kui mindi kellelegi külla, siis noh, ütleme külla tulnud meesterahval oli ikkagi nuppudele ka kaaseks ole. Ja, ja nagu vahest mõnel pool Eestis öeldakse, et külaline paneb pudeli. Jaa, jaa. Peremees, pat teise kõrvale. Selles mõttes, et, et see oleks nagu noh, ühesugune ja, ja see kinkimine ja asjade kinkimine on pigem materjaliseeritud hea soovimine. Sest kui me hakkame mõtlema, kuidas äkki teeme, me mõtleme selle inimese peale, kellele me kingime ja me kogu aeg mõtleme juurdlemisel, mis võiks olla talle ootamatu üllatus ja mis võiks talle rõõmu valmistada, sest üks asi on rõõmu valmistada sõnaseadmisega. Aga sinna sõnaseadmisele sa paned juurde veel asja, mida ta võib-olla salamisi ootab või mille, mida ta salamisi igatsenud või millest ta on unistanud ja ja see peab olema väike üllatus. Ja see peab olema midagi, eks ole, mis inimesele jääb nii-öelda tähendusena tema kummutiservale seisma, jutumärkides et alati teab, et sa kinkija, ehk sina oled olnud see hea inimene, et see nii-öelda sotsiaalse võrgustiku loomine ja tugevdamine Jah, paratamatult, aga ta on materialiseerunud vormis, sellepärast et kui sa soovid häid jõule, see on nagu teater, mis on hetked, kunst, aga sa jätad endast monumendi ja sellepärast on ju sageli, kui te mõtlete, milline kinkimise traditsioon, et üsna sageli ei taheta kinkida nisukest tarbekaupa, mis kohe ära tarvitatakse ja sai jää ja sellest nagu jälge ja siis tekivad need millegi üle ka ironiseeritaksegi tekivad need nõndanimetatud nipsasjade read, küsitakse, et miks need nipsasja kingitakse, aga neid ei tarbita ära ja nad meenutavad sinu ütleme, külaskäiku, sinus, soovi seal, ütleme kaminasimsile veel aastaid ja aastakümneid ja sageli sedalaadi kingitused ju meenutavad ka neid, keda meie hulgas enam ei ole ja selles mõttes on siit tõenäoliselt nisukene kultuuriline sideaegade hämarusse kus meil oli veel esivanemate kultus. Mõelge ainult sellele, et kui, kui sageli, kui te lähete külla näiteks keskealistele inimestele ja ja kui läheb jutuks vanematele inimestele ja, ja millise sisemise tundega nad ütlevad, vot näed, siin on minu isa kingitus või minu ema kingitus. Isa enam ei ole. Ta on kusagil kalmistul, aga kodus on sellest ajast, kui esivanemad meid ümbritsesid, kodust on jäänud temast midagi, mistõttu me teda alati meenutama ja loomulikult vanemaid, reeglina meenutatakse hea sõnaga. Nii et sellesse väikese nipsasjakesi jääb see soe käepigistus alatiseks püsima. Jah, paratamatult. Hardo Aasmäe. Suured tänud teil läbi astumast. Olge lahked. Häid jõule teile. Teile samuti ja kõigile raadiokuulajatele loomulikult.