Tere ja toredat pühapäeva hommikut, vikerraadiokuulajale on paras aeg, et pakkuda sulle toredat seltskonda ühe külalise näol. Tere hommikust ja tere tulemast saatesse. Tele- ja filmimees Urmas Eero Liiv. Tere hommikust, ilus. Pühapäeva hommik on täna. Jutusaadet juhib Sten Teppan, ero sulle ilmselt on viimaste päevade jooksul muidugi väga palju seda öeldud, aga viisaka inimesena ikkagi palju õnne. Film must alpinist on valmis. Ja mulle tundub mõningaste reaktsioonide puhul, mis minuni jõudnud on, et see on tekitanud teatava elevuse, mida võib käsitada ühele filmimehele komplimendina. No vot seda veel ei tea, et, et laia publiku ette filmi ei ole siiski veel ju jõudnud, et eks siis näeb, kui rohkem inimesi seda vaatab ja, ja et milline see reaktsioon siis saab olema. Aga noh, Ma ei julge lihtsalt öelda, et see on väga omapärane film Eesti filmimaastikul. Seda ma julgen vähemalt kinnitada. Ütle, kas spordiinimestele tuntud stardipalavik on sulle kui filmimehele ka tuttav tunne, et, et laiem avalikkus ei ole filmi veel näinud, kas see tähendab, et ootusärevus on olemas või võtaks asja väga rahulikult? Ma võtan seda asja ikka väga rahulikult, sellepärast et, et kogu selle asja tegemine on võtnud nii palju aega ja nii palju energiat ja ja nüüd, kui see lõpuks nagu on ikkagi ära realiseerunud, siis mind valdab rahu ja isegi nii palju, et ma juba mõtlen, et see on juba unustuse hõlma minu jaoks isiklikult vajumas, et, et need kõige pöörasemad perioodid on läbi ehk siis nüüd inimesed annavad nagu oma hinnangut, et kas ta hakkab nagu tööle, et kas ta hakkab nagu kuidagi kõlama vaatajaskonnast vastu või mitte, et, et mis mul seal enam teha ja, ja minu küünte närimisest enam ei olene mitte midagi. Sinu varasematest mõtisklustest musta alpinistiga seoses olen ma aru saanud, et et sa justkui ei saanud teistmoodi kui see isik klik lugu minevikust välja kaevata ja vana asi mingis mõttes enda jaoks ära klaarida. Nüüd, kus film on valmis? Kuidas minevikuga arvete klaarimine õnnestus? Et kui me räägime nüüd sellest filmist must alpinist, eks ole, mis põhineb siis tõestisündinud loole, mille üks osalisi ma isegi olin seal 25 aastat tagasi siis võib jääda ekslik ettekujutus, et, et ma klaarin seal lihtsalt arveid ja, ja otsin seal mingeid südametunnistuseradasid ja kompensatsioone, et tegemist on ikkagi žanrifilmiga. Ta kaardistab ühtelugu. Ta on arusaadav ja niisugune enese südametunnistuse teema on seal pigem ikka tagaplaanile, et ta ei ole niuke Aathous, et ta ei ole niukene. Noh, ütleme, kunstiline kultuur filme, et ta nüüd tohutult seal painetab ja, ja, ja otsib mingisugust meeletult peent kunstilist tasandit. Ta on ikkagi selle loo jutustamine eelkõige. Aga jah. Et kui sa ikka midagi teed, siis seal peab olema mingisugune põhjus ja ajend, et niisama seda lugu ka nagu jutustada. Küllap sa oled kuulnud, mõnikord öeldakse, et kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. See ei ole selles mõttes minu jaoks nii vana asi, et tookord, kui need sündmused aset leidsid, oli kohe selge, et tegemist on siiski suhteliselt erakordse nagu juhtumisega elus ja et sellest kindlasti võiks kunagi nagu kunstiliselt ka midagi vormida. Sa teadsid seda juba siis 25 aastat tagasi. Ja üsna üsna hästi jah, et, et võib-olla isegi, et ma professionaalselt filmi natukene aega õppisin. Mitte natukene aega, lõpetasin filmikooli, et, et, et ka see sündmuse sellele sündmusele oli oma osa selles, et seda sai üldse tehtud. Õpitut tähendab filmi. Et see oli väga-väga ikkagi selge, et seda lugu peaks nagu jagama, aga selge oli ka see, et mitte kohe, et pidin minema mööda mingisugune aeg ja ma olin täiesti kindel, et enne neljakümnendat eluaastat ma üldse ei puuduta seda teemat. Ma just mõtlen, et niisuguse asja kaasas kandmine 25 aastat või noh, midagi sinnakanti võib üsna väsitav olla, aga kui sa ise teadsid ette, et sa vajad laagerdumiseks või mõtteta sättimiseks mingit aega, siis siis ilmselt polnud see väga suur probleem. Ei noh, ma arvan, et inimestele meeldib mõelda, et kui midagi niisugust erilist juhtus ja ja et nüüd see painab nagu läbi elu, et, et ega see lugu ei ole mind nagu painanud, et ta, ta on nagu loona huvitav tuttav. Ja noh, niisugune pisike paine tuleneb lihtsalt sellest, et võib-olla ei käitunud kõige õigemini tollel ajal, et võib-olla see nõudis natukene nagu on niisugust puhastustuld, aga no ma arvan, et filmiga me ikka tahame vaatajani tuua ühe loo mitte selle, minu mingisuguse sisemise nukrutsema paine, eks ole, et et selle jaoks on nagu teised filmid, teised filmikunstnikud. No enamus inimesi, nagu me rääkisime, ei ole veel seda filmi näinud. Ja paljude jaoks ilmselt kõlab see mõistukõne, mis me siin kõneleme, anname natukene kaarte, et käputäis noori Nõukogude Eesti tudengeid läks suusamatkale mägimatkale Siberisse. See oli tol ajal vist mitte liiga tavaline, aga ikkagi üsna populaarne tegevus, absoluutselt käia reisimas, vaadata ringi mägedes, sina sattusid ka ühte seltskonda, nüüd kui me räägime sellest konkreetsest siberi loost, ainult et kõikidest teistest matkadest eristas seda mingi kummaline lugu kus teie grupi juht kadus justkui pildilt ära ja siis hakkas midagi juhtuma, et ma saan aru. Filmi huvides ei saa kõiki kaarte avada, aga, aga, aga mis siis, mis siis juhtuma hakkas, kui teie pundi pealik ära kadus? Vot meie Avagi neid kaarte kaugemale, et film on ju kohe kinos ja, ja siis saavad ju kõik näha ja kaasa elada sellele, et mis siis juhtus, aga, aga film on osaliselt kummardus ka tõesti sellele meie põlvkonnale, kes niimodi matkamas käis. Ja, ja tõesti, see ei olnud väga haruldane, et et niimoodi käisid ikkagi tuhanded inimesed mööda nõukogude liitu, sest muude piirid olid kinni. Ja kõige huvitavam selle juures on, et minu käest on mitu korda küsitud, et aga miks te sinna läksite. Ja see küsimus on mind alati löönud nagu pahviks, et miks läheb noor inimene kuskile seiklusi otsima. Et ma olen alati mõelnud, et kas selle küsimuse esitaja ei lähe kunagi õhtul õue? Ei vaata taevasse ilma igasuguse eesmärgid? Ta ei vaata tähti ei vaata seda mõõtmatult ruumi ei mõtle korra nagu enda peale, et miks ta olemas on. Et kas selline inimene, kes esitab sellise küsimuse, et miks te läksite mägedesse, et kas ta kunagi suvehommikul ei vaata, kuidas udu voogab ja ei tunne, et kuidagi on siin maailmas kõik seotud. Et inimesed janunevad ka millegi ebapraktilise järgi, nad tahavad näha, tajuda ja tunda asju, millel ei olegi praktilist väärtust, et selle sellepärast me ei olegi ju loomad, et me olemegi inimesed. Ja sa paned küll ühte patta, need natukene minu meelest võrreldamatud asjad, et kui inimesed lähevad mägimatkale, siis sellega seostuvad mulle laviinid, külmetumised, igasugused jamad, ma pean ütlema, üks minu väga lähedastest sõpradest kaotas mõne aasta eest elu Uuralites laviini kätte jäädes. Et see pole siiski päris seesama, mis suvehommikuses kastes ja udus jalutamine, et siiski seal on selline teadlik ikkagi ilmselt teadlik eludega riskeerimine. Noh, ütleme nii, et maailm oli 25 aastat tagasi teistsugune, nüüd me oleme nii turvalised kogu aeg, et me mõtleme kogu aeg, et, et kus on risk ja et, et kas meil on kõik hästi ja noorem põlvkond alati küsib, et Aiossess ja kas kõik on okei, et kas seal telefoni aku on laetud ja et, et kas sinna riiki tasub minna, kas seal on ikka kõik korras ja et, et kas seal on kohe kui midagi juhtub, et on võimalik kohe mingit abi saada? Kui teie läksite telefone, polnud taskus. No telefon ei olnudki, et et me räägime aastast ka 80.-te lõpust nihukesest, perestroika ajast. Aga sellele ma vaidlen nagu tugevalt vastu, et suvehommik ja voogav udu on üks niisugune level. Aga mägedesse ei mindud mitte sellepärast, et me kardaksime, et me seal hukka saame, vaid mägedesse mindi ikka sellepärast, et et kui sa oled seal kuskil niisuguses imeilusas kohas tuul vuhiseb vaiksel, et sa oled ise sinna jõudnud, sa oled endale oled endast midagi teada saanud, et millised on sinu võimete piirid, sa oled näiteks toredas seltskonnas kõige paremate sõprade keskel te olete läbinud mingisuguseid katsumusi, siis midagi suuremat ju elus ei olegi ja, ja kõik need vaated, mis seal avanevad ja kõik pärast kogu see nostalgiline väärtus juba pärast matka, kuidas sa meenutad, kuidas sa olid nende inimestega koos ja ja näed neid inimesi nii lähedalt mitu nädalat ja ei ole võimalik ära petta, et sa oled kuidagi teistsugune, kui sa tegelikult oled. Et see on ju väga suur asi. See kõik, mis sa räägid, kõlab jube romantiliselt, aga, aga paljutki sellest ei kehti ju seltskonna kohta, kellega te Siberisse sattusite, nende sündmuste keskele. Mulle on jäänud mulje, et sellise suhteliselt suvaline kant, kes omavahel eriti ei haakinud Kas see on ka seiklusi, tähendab, tähendab, kui sa tahad üldse midagi elus uut kogeda, siis sa pead uut oma ellu laskma. Ja kõige suurema uue asja saab sinu ellu tuua ainult uus inimene. Ja selle tõttu, et kui me räägime nüüd konkreetselt sellest matkast, siis ta ei erinenud nagu selle kamba ütles ju. Esimest korda ju alati on keegi uus, eks ole, et seal olid inimesed võib-olla natukene vähem tuttavamad, eks ole. Aga uus inimene avab sulle uued maailmad, sinna tuleb ikka alati pea ees sukelduda sisse ju. Et miks mitte. Aga kas see kehtib igal pool igal ajal? Me ei räägi mitte matkast, vaid üleüldse, kui sa tahad maailmas midagi uut kogeda. Kõige suuremaks allikaks on sulle uus inimene. Ja kui sa jääd turvaliselt loksuma ainult nende inimestega, kes kunagi olid sinu jaoks uued, on ju siis sa jääd ka kuskile seisma. Mis ei tähenda muidugi seda, et ma kutsuks üles, et kõik peaksid muudkui kappakutega kuhugi edasi kihutama. Uus inimene avab sulle uusi maailmu. Meenutab natukene seda taustalugu, mismoodi see seltskond kokku sai ja kas tegelikult algusest peale neisse ikkagi nagu öeldakse, lihtsalt jälle üks tore matk, mis on aluseks filmile must alpinist. Jah, ma arvan, et ma ei mäletaks eriti seda matka, kui ei oleks juhtunud seda, mida käsitleb film, kõik oli viimase päevani ladus tiptop, ladus ta ei olnud. Et aga selles ei olnud ka midagi niisugust, mis oleks andnud nagu märku, et asi läheb nagu päris käest ära. Aga nagu ikka noorte inimeste grupid tegelevad, eks või, või tekivad, eks ole, et tänapäeval võib-olla läheb see noortegruppi juhuslikult topsi, eks ole, istub ja libistab paar õlut on ju, või sõidavad koos Hollandisse või Pariisi kolmeks päevaks ja siis tulevad tagasi ja seal samamoodi, et grupi tuumik nagu moodustas sinna haarati inimesi oli veel puudu. Sest ega sa talvematkale mingi kriitiline arv inimesi, millega sa saad minna, et seal kuus ongi absoluutne miinimum. Muidu sa jõuaks ära teha kõiki neid töid, mida sa pead tegema, puid tuleb saagida, eks ole, tuleb maha võtta seal ahjugi. No ühesõnaga, seal on palju palju tegevust, mida sa kolme inimesega ära ei tee. Niimoodi ta formeerub, nagu noortel inimestel ikka kuulsid kuskilt midagi ja nii formeerused, et ma ei annaks sellele mitte mingisugust erilist tähendust, et need inimesed ei olnud omavahel nüüd liiga palju tuttavat, eks ole. Et see ei ole nagu väga oluline, minu jaoks mitte. Ma arvasin, et mitte kellelegi jaoks. Igaüks, kes mõtleb ennast tagasi 20.-tesse 20.-te algusesse, siis teab väga hästi, kuidas seltskonnad formeeruvad. Et selles ei ole midagi kummalist. Kui palju õnne filmi sündmustele ja toonasel tegelikule elule, mis seal Irkutski oblast vist aset leidis aset leidsid sellega, et teil ikkagi grupis reisipäevade jooksul või matkapäevade jooksul pinged tekkisid, et seesama grupijuht, kes hiljem ära kadus ei olnud kõige popim tegelane vist teie hulgas. Jah, aga pinged tekivad igas grupis. Sten, töötad siin vikerraadios, eks ole, mis on ju eesti parim raadia ja mida mina olen niuke padukuulaja. Et see mängib mul kogu aeg ja, ja eetrist kostab, et siin minu saadete taga on tohutut pinget kogu aeg. Aga ma ütlen, et siin on kollektiiv ja tähendab, et vikerraadios ei oleks ühtegi pinget, seda mul on raske uskuda, sest siin ei tööta ka ilmselt üks inimene, eks ole, et näen, et sealt puldi tagant raputab pead. See, kes meie saadet eetrisse annab, raputab pead ja ütleb, et ei ole ja võib-olla sellepärast ei, raadio ongi kõige parem. Aga ma, ma ikkagi ei julge, ma ikkagi arvan, et natukene hääleta mulle pada, mingisuguseid pingeid tekib alati, kus on inimesi rohkem, mingid pinged täis, no varem või hiljem ja varem või hiljem järelikult siis vikerraadio seisab see veel ees. Nii teil läks asi üsna kiiresti seal jah, sest ekstreemsed olud vist kutsuvad need rutem esile. Kutsuvad. Mesila, aga, ega need ei olnud ka suuremad, kui lihtsalt keegi hakkab sulle pinda käima, et need loomused ei klapi päriselt, et et ega muud ei olegi, et et eestlane on ikka eestlane mägedes ka, eks ole, et et pigem pigem jäetakse ütlemata, aga sa tunnetad nagu kuklaga, et selle inimesega ei klapi või nende inimestega ei klapi ja ootad, et millal see ära lõppeb, et sa oled sunnitud positsioonis seal, et sa pead seal ju kuidagi välja tulema, aga sa pead ju, et sa ei saa niimoodi öelda, et nüüd me läheme kuidagi lahku, eks ole, sina lähed sinna, sina lähed sinna, et sa pead selle lõpuni nagu ära taluma, et aga see on niuke grupipsühholoogia, et ega sellel ei ole ka mitte mingit erilist tähendust, kas on kuskilt talimatkal või, või, või vikerraadios. Mingil hetkel teie grupi juht kadus ära ja, ja siis vist selle filmi põhilised sündmused algavad. Ma olen aru saanud, et mingil moel ilmub ta tegelaste ellu tagasi seal ja, ja selle kõige sisse on, on mätsitud veel kord, ma ei ole filmi näinud. Mulle tundub omajagu müstikat. Ütle erasa, oled ju televisioonis juhtinud paar hooaega selgeltnägijate tuleproovi. Must alpinist tundub olevat samuti teatava müstilisuse mõõtmega näedsa, nende tööde vahel enda jaoks ühendavat huvi tunnetust mingil moel ka. Must alpinist, eks ole, et kui tema žanri määratlus oleks ja kõlaks eesti keeles hästi, siis Me nimetaksime teda ministeeriumiks. See ei kõla väga hästi, väga täpselt, sellepärast me oleme teda nimetanud teistmoodi, aga inglise keeles. Mystery on väga hea märksõna selle filmi kohta. Kas mõlema nende puhul see, need telesaated ja film on see üleloomulikkus teatav müstilisus, mis asjaga kaasneb sinu jaoks käivitav jõud? Ja see on kindlasti huvitav, tav ja, aga ma arvan, et see käivita, mitte mind, näita mulle inimest, kes üldse ei tunne nende asjade vastu huvi. Igihaljad küsimused, et kas on meist midagi suuremat ja kas meie elus toimub sündmusi, millele me ei oska põhjendust anda? Kas meie elu pöörduv suunda, mida me pole mitte kunagi ette arvanud, et võib-olla sellel on mingisugused matemaatilised põhjused, et alati, aga mina ei usu seda. Ja, ja teiseks, ma arvan, et need, kes otsivad sellele niisugustele asjadele ainult matemaatilisi põhjendusi ei suuda mind selles mõttes ka kuidagi veenda, sest neid matemaatilisi põhjendusi need ka ei leia. Mulle tegelikult õudsalt tuleb täitsa kiil teema praegu sisse. Minu hea sõber Arbo Tammiksaar, kellele on kaksikud poisid, on usuinimene tegelikult usklik. Ja mina mina selles mõttes usklik ei ole, mul on, mulle on käib, on kirik vastumeelne, sest kirik on usu peale ehitatud niuke repressiivorgan minu meelest on ta niisugune hoopis valedest vale valeks muutunud. Aga noh, Arbo on, eks ole, ja ta viib oma poisse kirikusse, käib kirikus, eks ole, ja, ja räägib seda, ütleme niisugustki kristlikku lugu. Torkan vahele omalt poolt, et Arbo on siis oma poistega tuttav sarjast meie elu Siberis ja meie elu Hiinas ja nii edasi. Ja, ja siis ma küsisin, et noh, et, aga miks sa neile, et miks sa lastega niimoodi teed, et las nad saavad siis täiskasvanuks ja ise otsustavad, on ju arvu ütles tegelikult väga lahedalt, ütles, et, et neil on lastena palju kergem elada, kui nad teavad, et kuskil on midagi, kes on inimestest kõrgemal ja et nende maailm on siis rohkem täis, et nad, nad ei ole kuskil pimeduses üksinda, ilma igasuguse toeta nagu kõige üldisemas mõttes, et ema-isa on ka, aga kuskil on veel niisugune looduse ema ja isa, et läbi katoliikliku usu, Arban katoliiklane, eks ole, et läbi selle usu on lastel kergem elada või kergem tunnetada üles sirguda ja miks mitte, et ma arvan, et sellist usku et inimene, kes mitte millessegi ei usu või nagu ei tunneta selle maailma mõõtmatuste suurust, eks ole. Sellel on mitte raskem, vaid tal on tühi ja kalk elu ja vot see nagu mulle nagu ei istu, et ja ma ise arvan, et iga inimene tunnetab õhtuti vahest, et siin maailmas toimub midagi ikkagi sellist, mida ei ole antud mulle aimata, eks ole. Aga ma tunnen, et ma olen selle osa, et siit siit edasi minnes, eks ole, vaat paljud inimesed räägivad sellest, et mis asi on elu mõte on ju, et elu ei olegi mõteteni, et elu mõte on lasteaias, on ju nii, aga lapsed siis järgmised lapsed ja järgmised lapsed, et lõppkokkuvõttes ei ole mitte mingisugust mõtet. Mina olen täiesti veendunud, et elul on mõte, kõigi elul on mõte, sellepärast et kui sa oled siin maailmas juba olnud inimeste keskel teiste inimestega koos samasuguste vaimsete olenditega siis ükskõik, mida sa tegid siin või juba see, et sa siin oled, eks ole, on maailma muutnud, on kogu universumi mõõtnud, on muutnud nii minevikku, on muutnud tulevikuga oleviku ja järelikult on sellel olnud väga suur tähendus. Ja seetõttu on iga inimene väga suure mõttega siin maailmas ja aga asuda seda niimoodi otsima, et me nüüd sõnastame ära, mis sinu elu mõte nüüd siis täpselt oli, on mõttetu, sellepärast et see ei olegi meie kätte antud, sest me keegi ju ei sina ega mina. Ega Maria Anna-Maria seal puldi taga ei ole tegelikult ennast valinud, siia maailma. Ei ole valinud ka meie emadega isad, et need, kes me oleme, oleme me täiesti arusaamatutel põhjustel. Meil on siin, ma mõistab, mida sa räägid, Era kas need sündmused Siberis 25 aastat tagasi, millest nüüd sai tehtud film muutsid sind selliseks, panid sind niimoodi maailma asjadele vaatama, et, et kas see oli sinu kujunemisel nõnda tähtsat rolli mänginud. Sündmus. Ta ei mingit guru juttu siin praegu ja siis sa said valesti aru, et ma arvan, et iga inimene on niimoodi mõelnud vahest, mida ma siin püüdsin sulle rääkida, et minu esimene haridus on ikkagi tugevalt loodusteaduslik ehk siis mõtlesin bioloogiat ja enamgi veel, eks ole, geneetikat, Tsetoloogiat, kus iga indiviid või inimene või üldse elu lammutatakse lahti aatomite tasemel, eks ole, ja mingisugusel kõrgemal võimul ei ole seal mitte mingisugust nagu kohta. Et kui sa tuled sellest haridusest nagu läbi on ju siis tegelikult on nagu kõik selge, eks ole. Toit seedib ära, eks ole, läheb sealt kuskilt mingisuguste soolde ja sealt verre ja kõigel on nagu põhjus, eks ole. Ja sa tuledki sealt välja täiesti niisuguse matemaatilise loodusteadusliku inimesena, kes või sul on püütud vähemalt seda niimoodi näidata, aga kes läheb seal natukene kaugemale. Ja ma ei räägi mitte endast, vaid räägingi just nimelt tippteadlastest, eks ole. Kes tegelevad sellega nagu veel Süvamal süvitsi, eks ole, nad põrkuvad ikka sellesama asja otsa, et, et on kirjeldatav harmooniat, on kirjeldatav niisugust koost pära ja niisugust ilu, mida ei, mis tahes-tahtmata viib sind mõttele, et, et see kõik ei ole lihtsalt juhuslik ja ja täiesti nagu pointless värk, et väga paljud maailma tippteadlased on mittekristlased selles mõttes aga siiski seda usku, et, et mingi korrasta valge, millele me ei oska nime anda, eks ole. Noh, on antud nimi, eks ole siin anda mingeid imelikke lolle nimesid, Muhamed Jeesus ja ma ei tea mida iganes, eks ole, aga see korrastava alge mingi algpõhjus on siiski nagu eksisteerib. Võtame korraks aja maha, erafilmile must alpinist valmis. Spetsiaalne muusika autor Tiit Kikas, kuulame ühe fragmendi ja sinu selgitust siia ette, mis taotlusega, mis eesmärgiga, mis ülesande püstitusega see muusika sündis? No muusikat on mitut sorti filmis ja, ja tegu on natukene ikkagi õuduselementidega. Filmi õuduselemendid on filmis täiesti olemas, aga rohkem on see niukene hirmus on, mis seal on. Et oleks pisut ähvardav, mõned kohad on ikka ähvardav muusika, aga ka Tiit Kikas oskab ju väga hästi kirjutada maagilist muusikat, et filmi lõpus kõlab ka niisugust maagilisemat muusikat ja ja ma arvan, et äkki sellise väikse klaveripala, mis seda filmi küll otseselt ei iseloomusta, sest see on seal lõpupoole võiksime ikkagi, kuulates on väga ilus. Te kuulate vikerraadiot, jutusaade on eetris, tänane külaline on tele ja filmimees Urmas Eero Liiv ja küsib Sten Teppan. Me kuulasime filmi must alpinist muusikat, mille autor on Tiit Kikas. Kuulame seda ehk saate lõpuhetkedel veel. Aga siit eelpool kõlanud jutust jääb pooleli jäänud jutust edasi minnes. Sa tõesti ei ole ju vähemalt esimeste haridust mõttes või esimeste haridusastmete mõttes üldse tele ja filmimees õppinud ülikoolis bioloogiat, geograafiat, bioloogiat, Aioloogia bioloogiat ja ameti Me, Urmas Eero Liivist, kui bioloogilist väga palju kuulnud ei ole. Ei saa olla. Eks ole, see šanss üldse mingil hetkel eksisteeris, et sa oleks teostanud end ülikoolihariduse valdkonnas. Ühe eksisteeris ikka ma ju ei läinud bioloogiat õppima juhuslikult, ma läksin kindlasti tahtmisega seda eriala lähemalt tundma õppida ja tegelikult tollel ajal, eks ole, oli ikkagi mulle kaks valikut, et ma mõtlesin, et võiks ka minna Moskvasse, kus oli filmikool, et selles mõttes, et oma esimese filmikaamera Ossima oma isa õllepudelirahade eest ikka umbes viiendas klassis. Kas neid pudeleid oli nii palju või oli kaamera nii odav? Ja palju see kaamera maksis, aga igal juhul, aga võib-olla mu isa jõi lihtsalt liiga palju, et see oli ikka väga varakult, aga, aga noh, ma päris tõsiselt ei mõelnud, et minust peaks saama mingisugune filmitegija, aga, aga ma tean, ma tegin lihtsalt valikuid, et ma tahtsin kindlasti bioloogia stuudiumi lõpetada ja siis vaadata, mis edasi saab, et ma tegelikult siin küll rääkisin sulle igasugustest juhustest ja asjadest, eks ole, aga ma olen ikka püüdnud oma elu ise nagu selles mõttes juhtida, mingi plaan on ikkagi toiminud. Sa oled maapoiss? Ma olen täiega maapoiss, niisuga ikka täitsa maalt, täitsa ääremaalt, mis eesti nurgast sõitsid maapoiss Tõstamaalt. Et seal Tõstamaal, mida nüüd peetakse tohutuks ääremaaks juba ka ma ei tea, minu meelest pulbitses seal täisväärtuslik elu ja pulbitseb praegugi. See oli niisugune koht, et ma nägin venelast ka, võib-olla nägin paari sõdurid, kes olid sinna toodud kartuleid võtma, aga venelast kui sellist. Ma nägin oma elus üldse teadlikud, esimest korda Tallinnas ja ja Tallinnas ma käisin ka umbes tead, ma ei tea. Ma olin juba üle 10 aasta vana, nii et niisugune puhas eesti eesti kant väga kihvt kanti ja väga ilus ja väga lahe koht. Ma mõtlen, et see vist päris tavaline ikka ei ole, et viienda klassi poiss haarab kusagil maakohas kaamera, see tõuge oli, mäletad sa? Vot see on väga huvitav, ei tea jah, et miks niisugune tahtmine kooli asjast juttu kuidagi või? Nii palju, kui mina tean, ei, seal koolis ka ei tegelenud mitte, ma tean, et selles koolis ka ei tegelenud sellega keegi, et aga noh Vaat see on, et mis ajab rähnipoja puu otsa või ma ei tea, et selles mõttes nagu see huvi midagi sellist teha oli nagu, nagu sisse kodeeritud kohe. Aga bioloogia ütlesid, ei olnud juhuslik, mis selle tagamaadel. Bioloogia noh, elu on ju ikka huvitav ja, ja võib-olla natuke see ka, et minu ema, eks bioloogiaõpetaja noh, et siit tõmmatakse kohe nagu paralleel võidakse tõmmata, aga aga, aga tegemist ei ole lihtsalt bioloogia õpetajaga, vaid vaid väga legendaarse kujuga seal Tõstamaal ja väga hea õpetajaga ja, ja ta on siiamaani elus täiesti normaalse tervise juures ja ja, ja paljud seal kohalikud irvhambad ütlevad, et on tõstama kõige suurem kuulsus. Et võib-olla sealt ka see ajend, et, et kui sa puutud kokku, ma ei räägi nüüd lihtsalt emastavaid, räägin, et väga hea õpetajaga siis noored inimesed teevad valikuid tihtipeale selle järgi. Sest ma olen ise ka oma elus õpetajana töötanud ja ma olen näinud, mis, millise, millise, et sealgi on inimesed liigutanud ennast võib-olla nendesse suundadesse, mis ei olnud nende esimene valik. Ma olen näinud paari omaealist üles kasvamas, nii et nad peavad taluma õpetajast ema peab poolt peale pandud tohutut survet, et missugune sinu lapsepõlv õpetaja lapsena üles kasvades oli. Minu ema on nii normaalne inimene, et, et seda ma, ma arvan, et me olime nagu. Ühesõnaga, kuna ta ilmselt sai koolis juba nii palju sellest õpetamisest või nii palju õpetada, eks ole, siis ta, mina ei mäleta, et ta kodus oleks sellele nagu väga palju tähelepanu pööranud, et õpetajate lastel on ainult see jamps, et igalt poolt ükskõik, teed on ju eriti kui sa oled elav laps ja otsid mingeid seiklusi, on ju siis igalt poolt sealt kolhoosiaegsete majade akendest karjusid teised ise õpetaja poeg, eks ole. Et, et seda ei tohi teha ja sedasi ei täie. Kui sa tegid ise õpetaja poeg, eks ole, et näed, et see oli nagu see lapsepõlve kogu aeg saadab kaasa, sest noh, väikses kohas anonüümsust ei ole. Kõik teavad, kes sa oled, onju. Et ei niisugust survet, et seal nagu ei olnud küll. Pigem vabam kasvatus või millest tuleb see, et kui ma vaatan Musta alpinisti lühikest minut-poolteist kaks pikka treilerit, siis see on nii ropp. Sõnakasutus on selline, mis lööb isegi minusugused pahviks. Et ma ei tea, kas filmis läbiv toon, et kas selleks peab olema valmis, et sa režissöörina oled stsenaristina andnud näitlejatele ette niisuguseid teksti, mis paneb õrnematel inimestel kõrvad valutama. Huvitav, sa oled küll esimene inimene, kes sellele tähelepanu juhib praegu, et kus seal need roppused siis nii väga. Siis, kui toimub pildistamisepisood, fotokaamera läheb katki ja. Inimesed ütlevad eestikeelseid sõnu persse, kurat. Mida me kasutame igapäevaselt tavavestluses. Sa pead treileri ja filmi üle vaatama, seal oli krõbedamaid asja. Seal ei ole juurde jõuda, et jah, mõned krõbedamad asjad ka, aga see on ju käibekeel. Seal on noored inimesed, neli poissi, kaks tüdrukut, eks ole, seal tekib ju loomulik teksti, seal ei loeta luuletusi, sellises niukses seisteri luulet seal ei loeta. Et see on tavapärane suhtluskeel. Nii tänapäeval kui ka siis, et, et selles mõttes nimetada seda nagu erakordselt ropuks. Ma ei ole sinuga. Täitsa nõus, et ma ei nimetanud, ma küsisin, et milleks tuleb valmis olla lihtsalt see täies. Õigeks tavapäraseks eesti keeleks, nii nagu inimesed omavahel suhtlevad Ma ei mäleta, kas sa ütlesid või öelnud, igatahes mulle ei jäänud meelde vastust, et sinust mingil asjaolul ikkagi bioloog ei saanud, et hundipuuri juures loomaaiast sai, seleta midagi, botaanikaaias me sind ei näed, et kas film lihtsalt ühel hetkel ikkagi meelitas kuidagi üle või tundus see õpitu mingil moel igav? Vähem ei liini, ma tähendab. Ma ju ütlesin sulle, et ma ikkagi nagu püüan oma elu ise juhtida ja planeerida, eks ole, et nagu see film ei sündinud ennem õiget aega, eks ole. Ja ei jäänud ka väga palju hiljaks, eks ole, minu jaoks siis ei ma teadsin, et pärast bioloogiastuudiumit tõenäoliselt ma teadsin kahte asja, ma teadsin, et ma tahan teha vahe, juhul kui ma lähen edasi õppima kuskile ja ma teadsin, et ma tahan seda vahet teha väikeses maakoolis. Tollel ajal oli olemas veel niisugune suunamine, oli mingisugune leht oli, et ma jääbioloogina jah, kuskile laborisse, et seda mu temperament lihtsalt ei võimalda seda. Ja, ja jälle ütleme seal suuremate imetajate ja, ja taimedega tegelemine selleks olema ka liiga kärsitu. Aga noh, ma teadsin, et ma siis lähen nagu õpetajaks, eks ole, võtan natuke bioloogiat ja seal oli niisugune leht seina peal, kus olid need koolid kõik välja joonistatud, kuhu siis inimesi nagu tuleb viia, eks ole. Ja ma panin, et ma oma elus teen tihtipeale ka niisuguseid, et kui ma olen otsustanud, et nonii, teen siis ma ikkagi lõppotsuse juhusliku valiku järgi, ehk siis ma viskan hästi tihti kulli ja kirja siiamaani. Ja seal ma panin silmad kinni, panin oma näpu ühele koolile ja selleks oli Aravete keskkool. Ja siis ma olin seal Aravete keskkoolis kaks aastat jälle väga tore aeg ja ma teadsin täpselt, mõtlesin direktorile kohe, et ma tulin, tulin siia kaheks aastaks, et kahe aasta pärast Ma siit ikkagi lähen ära. Ja, ja siis langes see kokku, et Eesti oli ju vabaks saanud ja, ja siis hakkas Arvo iho oma sekeldusi siin tegema ja avati Eesti esimene filmikool. Et reeglina need minu põlvkonnakaaslased, kuna nad ei käinud, eks ole, mingit muud stuudiumit, eks ole, lõpetasid ikkagi Moskva. Aga mina olen siis seal sellest esimesest lennust filmi üliõpilastest ja seal oli selles mõttes väga kirju seltskond, et astusime sisse, nii mina kui ka minu õpilane Jaak Kilmi, et tema oli sisalduda abiturient, et õpetaja õpilane astusid koos ühte kooli, aga ma sain ka hästi kiiresti aru, et, et võib-olla mõtles, et ma ütlen, et ma pole mingi filmikunstnik ja ma pole ka mingi režissöör ja sellepärast nagu kunstnik selle sõna otseses tähenduses kunstnik peab ikka oluliselt peenemalt mõtestama seda ümbritsevat maailma. Sellepärast võib-olla lõpuks siis juhtuski nii, et saabus televisioon. Tuli, mis on kiire tulemused, kiired ei pea võib-olla ka nii palju kunsti tegema, kunst ei pea peaaegu üldse tegema. Ja, ja on efektiivne viis nagu asja, mis sind huvitab. Et sa saad seal käsitleda, sa ise, Sten, oled ka ju teles töötanud. Jah, no see selleks, see muidugi on huvitav koht, rääkides kunsti tegemisest, sest ma ei tea, kui palju sa jälgisid oma töökoha vahetuse aegu sinust räägitut, et kui sa liikusid kanal kahest TV3 siis Urmas, Oru Kanal2 juht Ta kirjeldas sind muuhulgas niimoodi lubavat, tsiteerin. Oma põhiolemuselt on Urmas Eero Liiv loov kunstnikunatuur. Ja nüüd filmi ajal, kui must alpinist valmis sai, sa oled jaganud intervjuusid siin-seal, oled öelnud, et, et see jääb sinu ainsaks filmiks suure tõenäosusega. Sest sa pole kunstnikuna. Absoluutselt, ja ma ei tea, kus sa selle tsitaadi välja kaevasid. Internetist see on ilmunud Postimehe artiklis siis, kui sa vahetasid töökohta otsides Ma ei ole kunstnikuna tuur, et, et, et ma ütlen, et Eestis kui me räägime filmimaailmast, jumal tänatud, et meil on tõelised filmikunstnikud olemas, eks ole, et need on. Minu jaoks on need Veiko õunpuu, Sulev Keedus, Rainer Sarnet, need, kes mõtestavad elu hoopis teistsugusel nagu annavad nagu lisaväärtust sellisele mingisuguse loole ja mõtestavad seda hoopis teistel niisugustel metatasanditel, et ma olen palju lihtsam. Kas see, mida sina teed, on meelelahutus või näed sa seda muud moodi, sa mõtled praegu alpinisti? Seal ikkagi eesmärk oli see, et see lugu oleks arusaadav kõigile et tal on ikkagi siukest eesti painamist, et, et ma ei saa aru, mis seal toimub ja nihukest hämarat värki seal siiski praktiliselt ei ole. Aga ma usun, et hea kunstnik kui ta teeb niisugust painavat hämarat värke, eks ole, kõlab paljude inimeste hinges vastu küll, et, et ma ei tea ma sellele mitte sugugi vett peale, aga lihtsalt mina ei oska niisugust asja teha, sellepärast et ma ei ole nii. Nii andekas. Ma ei ole, see loodus ei ole mulle andnud võib-olla neid nägemise võimalusi. Et sellest tuleb aru saada objektiivselt ikka ka, et kes sa oled, et ma olen üks lihtne poiss, kes jutustas siin lugusid nii, teles. Kui ka kinos salata teletööst rääkides öelnud Eero, et sa oled reiting, usku inimene, mis tähendab seda, et sulle on oluline, et materjal läheks inimestele peale, et vaatajad oleks taga, kandub üle kinno ka. No selle filmi puhul, et, et kui nüüd seda tõesti keegi ei vaata, eks ole, siis laari jah, mulle ei meeldiks, et selles vallas ikkagi, kui sa tegutsed televisioonis või kinos või niisuguses meedias nagu või ka raadios näiteks, eks ole. No sa ei taha ju nagu sahtlisse teha seda, et su eesmärk on ikkagi jõuda kellegini. Et ma ei jaga üldse neid seisukohti, et mind üldse ei huvita, kes seda vaatab või mina tean, mis ma tegin, eks ole, et vaadaku või ainult 10 inimest, eks ole, mis on ka tore, aga ma ei ole selline, et võib-olla ma olen siis edevam, et ma ikkagi tahaks, et need asjad ka kellelegi jõuaksid ja kedagi kõnetaksid teles täpselt sama moodi, et et kui ma olen teinud neid teledokke, eks ole, siis ma olen ikkagi valinud niisugused teema juba ja püüdnud selle nii ära lahendada, et seda on inimestel ikkagi võimalik nagu jälgida ja ja kuidagi suhestuda sellele sellesse üsna lihtsalt jah. Üks minu kolleegidest on näinud filmi must alpinist, ma küsisin tema käest enne siia intervjuule tulemist, et mis tema jaoks oli üks ja ainus peamine märksõna või emotsioon või tunne, mis talle filmi vaadates jäi või mis temas tekkis. Ta väga kiitis filmid, ta tegi komplimente ja tõi välja niisuguse märksõna nagu. Lootusetus kuidas sa seda kommenteerid? Nojah, et sealse lootusetuse koht ju tekib küll, aga film lõppeb ikkagi lootuslikult ja, ja ikkagi nagu suure sellise müstilisel noodil, aga, aga mingi lahendus ikkagi nagu tekib ja mingi no ma ei oska ütelda, andestus või teadmine ikkagi seal üles kerkivad, aga ma arvan, et meil ei ole mõtet seda filmi nüüd väga sügavalt analüüsida, et me võiks. Kui sa oleksid mind kutsunud umbes kuu aja pärast, eks ole, siis oleks meil palju rohkem neid inimesi, kes oleks saanud aru. Kaasa mõelda ja et ja see on inimeses kinni, mida keegi näeb ja kuuleb ja tahab näha, kuulda. Ütle, kas sa näed sellel filmil rahvusvahelises plaanis ka mingit tulevikku, ehk kas töö turunduslikus mõttes käib selle filmiga edasi? Noh, nagu ikka kõikide filmidega, et kes teab, ei oskasin midagi ütelda, et ma ikkagi tahaks eesti inimeseni jõuda ükskõik mille, millise asjaga, eks ole. Ja see on kõige tähtsam mind, et kui ma tegin oma esimesi dokke ja need tiirlesid kuskil festivalidel, eks ole, siis tundus nagu huvitav, eks ole, ja siis, kui ma sain aru, kuidas festivali toimivad, et nad toimivad hoopis selle järgi, et näiteks, et mingi film satub kuskile festivalile tihtipeale sellepärast et ta on näiteks huvitavast riigist, et seal peab millegi võtma või et, et selle out Tal on näiteks, ma ei tea, mingi puudega naine või, või, või noh, ei saa, et need kriteeriumid on tihtipeale niuksed, poliitkorrektsed või poliitilised ja festivalid on nii palju, Smuul, torkia, nihukest, lollust. Ma üldse ei alahinda seda, aga mind üldse ei koti ka, kas ta jõuab festivalidele või mitte. Et kui ta siin Eestis me teeme eesti asju eestlastele. Ja väga tore, kui see kõnetab ka väljastpoolt, aga kõigepealt me peame ennast võimendama üksteisele, meid on niigi vähe, et. Ja ma ei tea, siin on üldse niisugune tore kultuurimaja, hästi palju asju teeme ja see on nii tore, et kõige tähtsam on ikkagi see Eesti, Eesti. Eesti, meie kaasmaalased, meie väike eestikeelne kultuur. Sa oled jätnud mulle muljet omaette nokitseja Ast. Ka Musta alpinisti puhul, tundub, Sa oled teinud kõik ära, mis vähegi ise annab teha, alustades stsenaariumi kirjutamisest rääkides edasi lavastajatööst, teerimine tõenäoliselt oleksid sa läinud, kui oleks võimalik ka ise kaamera ette näitlemine ja nii edasi, et et millest see tuleb, et kas see oli teatud mõttes nagu ökonoomitamine. Oledki selline, et ei leia usaldusväärseid inimesi. See nüüd küll. Tõsi, ei ole, et ma sinna kaamera ette tahtsin minna. Et aga jah, see on sul tõsi ja ma arvan, et kui sa kedagi veel ega minuga selles mõttes ei ole raske või kerge, ei ole nagu koos midagi teha ja sest eks ma selle filmi jaoks oleme ikka käinud läbi nii pika tee. Ma mõtlen, selles mõttes puudutab nagu. Neid tehnikaid ehk, ehk siis noh, ütleme niisugust tehnilist poolt, et ma olen oma dokid ise filminud. Ma olen diisel, Monteerinud ma olen oma telesaated ise komponeerinud ja nii edasi, et no ma ei häbene ütelda, et ma olen küllalt tark selle koha pealt mind nagu nagu alt vedada võimatu või väga raske, et kui keegi hakkab mulle mingit pada ajama, siis ma saan aru, et see on pada. Jah, aga selle suure filmi tegemise puhul ma tundsin küll, et paljugi asju oleks võinud veel ise teha. Aga noh, lihtsalt see ei ole võimalik, aga mul oli väga tore grupp ja ja ega nad aitasid palju, aga eks nad läksid ikka hulluks ka seal, et ega ma kahjuks ei suuda ennast tagasi hoida, kui midagi hakkab nagu täitsa või noh, läheb nagu jamaks ja see olen vastikult emotsionaalne ka vahest ja ega ma olen neile kõigile liigaga teinud, aga tegelikult nad andsid kõik endast parima ja kõige hullemad on need, et, et kui sa tehnika peab tulema Eestist, eks ole, meile liikus sinna suur furgoon, eks ole, mis sõitis mitu nädalat läbi talvise Venemaa, eks ole, ja, ja ta peab jõudma, ütleme kolmapäeval, eks ole. Ei ole teda kolmapäeval ei ole teda, neljapäeval ei ole teda reedel-laupäeval, helistatakse kuskilt, et nad on kuskil, ma ei tea, et autokumm läks katki ja nii edasi ja siis sa ootad seal, eks ole, et noh, niukseid asju ikka tulijate. Aga ei läinud meil midagi pingeliseks, et kui läks väga pingelises, siis paar korda seal karjusime 11 tühjaks ja siis läks asi edasi. Kas see koht iseenesest film sai ju tehtud kas sündmuste originaalpaigale väga lähedal või täpselt täpselt samas külas selle aja jooksul miskit oli muutunud sinu jaoks ka peale selle, et sa ise vanemaks oled saanud. Ka ei muutunud, et Venemaa liigub edasi. Et aga noh, põhiolemus jääb ju samaks, vene küla on püsinud, ma arvan 1000 aastat sellisena ei ole teda nõukogude aeg muutnud ega ei muuda teda see uus aega. Okei, et poes on seal midagi natuke rohkem müüa ja poode on rohkem, eks ole. Aga kuskil küla servas on aegs seisab Need on need Siberi palkmajad, siberi elulaad lehmad, kanad, hobused, et selles mõttes seal ei saagi teisiti nagu väga eksisteerida. Miks sa tahtsid Siberis teha, kas selleks, et saada visuaalne autentsus loole juurde või tunnetada seda, seda emotsiooni, seda seda atmosfääri õhustiku, nii nagu see oli siis kui sündmused tegelikult? Leidke see oligi võib-olla natuke jah, loll otsus, et tõesti teha selles samas külas, aga, aga mind võlusesse visuaal, mis seal on, et selle küla taga niisugune võimas mäeahelik, seda näete filmis ka, et et ta lihtsalt niisuguseid külasid, et kus niimoodi oleks mäed lähedale, eks ole, neid palju ei ole must alpinist dokumentaalsugemetega seal noh, igaüks, kes kinno läheb, eks ole, seal on ka dokumentaalset materjali sees ja see tundus sel hetkel nii õige, eks ole. Aga puhtpragmaatiliselt see ei olnud maailma kõige õigem otsus. Et enda elu tegid raskemaks produtsendi elu eelkõige, eks ole, et, et kõik see logistika liigutamine ja, ja peale selle, et esimene võtteperiood läks veel vett vedama ja sinna tuli uuesti tagasi minna ja noh, kõik need asjad, aga ma arvan, et sellist igasugust jama filmide tegemisel tuleb alati. Kohalikest tekitas teie saabumine ja toimetamine pigem elevust või olite te seal ikkagi mitte väga teretulnud kontvõõrad. Ei, nii ei olnud, ikka olime teretulnud, aga seal huvitav oli lihtsalt see, et esimese võtteperioodi ajal siis langes, eks ole, Krimm ja Ukraina sündmused toimusid ja need jõudsid teatava viivisega selles mõttes, et et, et kui me olime hästi kaugel nendele Siberlastele, Burjaatidele ja kohalikele venelastele see teema eriti korda ei läinud, siis aasta pärast see selle aasta alguses, siis nüüd kui uuesti sinna läksime natuke lühemaks ajaks, siis oli suhtumine küll natukene muutunud ja et seda oli tunda kohe õhust, noh, et et me ei ole nagu enam need lihtsalt filmitegija ta, et me võib-olla ei ole nii soovitud enam seal, jah. Seal on ju ka see alkoholism väga levinud, et need, kes ikkagi väga purjus olid, siis igasuguseid lollusi nad oma suust välja ajasid, eks ole. Et tulite siia, noh ikka ikka seesama vana jutt ikka fašistid ja ja mingisugused välismaalased daatumeid nõmedalt näidata ja tahate midagi kuradi lollusi teade. Ja siis noh, see uus asi nüüd tahate siin ka maidani teha, eks ole, et, et, et ei ole teid siin ikka vajana. Selline sai tänane jutusaade on, mul oli hea meel, et sa tulid siia rääkima asjadest, mis tunduvad hästi-hästi, põnevad. See tuleb väga asjale kasuks, kui luua inimesest tunne, et oi, kuidas ma oleks tahtnud olla seal kohapeal. Kui sa nüüd 25 aastat hiljem küsima lõpetuseks mõtled ennast sellesse aega tagasi, siis kas samadele väljakutset teleoleksid sa aldis jälle reageerima ja minema ja tegema ja olema Siberis toimetama vaatama ringi kohtades, kuhu, kuhu paljud meist ei satu ja tegema seda ikkagi võrdlemisi ekstreemsetes oludes? Tead, see film viis mind ju mägedesse tagasi, aga mul ei olnud aega seda väga palju nautida ja, ja me oleme filmis ikkagi kõrgmägedes. Me oleme seal peaaegu 4000 meetri peal, noh, mis tegelikult on täitsa okei. Ja see oli ja mul oli väga hea meel, et meie noored, kes meil näitlejad on suurepärased näitlejad, eks ole, selle seikluse kõik läbi tegid, et see oli neile väga huvitav kogemus. Aga kui sa räägid nüüd sellest külast, eks ole, siis mis mitte midagi rohkem ei soovinud oma 25 aastat tagasi, kui sellest külast minema saada, tähendab, see oli täiesti meele, too jõuline soov, kuidas me siit minema saame ja millal see juhtub? Ja kas sa film filmist saame vastuse, kuidas see juhtus. Jah, aitäh tulemast, Urmas Eero Liiv. Kõigile tervitusi, tehke pannkoogid ära ja minge linna peale või küla peale. See oli vikerraadio jutusaade. Mina olen Sten Teppan, kohtume järgmine kord kena nädalavahetust.