Meetritund. Elas kord päevakoer. Ta oli ilus, laisk ja karvane. Üle kõige maailmas meeldis päeva koerale imetleda, ent kastetilga peeglistes teisi peegleid metsa servas ei olnud. Kui pikad ja siredad ripsmed, mul on joovastus päevakoer ja missugused punased täpukesed kulmudes. Ta vahtis ahnelt kastetilga peeglisse. Kas on minust ilusamat? Aga päike tõusis aina kõrgemale ja kastetilk kõrre ladvas sulaseva tillukese maks. Ei ole kellelgi nii siledaid, ripsmeid ega nii punaseid täpikesi kulmudes kinnitas endale päevakoer ja sulges silmad, sest igal hommikul oli see nii. Öö laenas talle peegli, ent päev näppas selle otse silme alt salamahti ära. Aga enamat kui enda peegelpilti kastepiisa ei pidanud paeva koer vaatamisväärseks hoopiski. Kõrs kiikus tuules ja päike paitas paeva koera kasukat. Päevakoer sirutas end ja jäi pisitasa tukkuma. Kõrs kiikus tuules ja koos kõrrega päevakoer ning päike paitas ta kasukat. Kuidas igatsen ma küll peeglit, mida päev mult ära näpata ei saa, kas pomises päevakoer läbi une, kuidas igatsen ma päris oma peeglit. Ja ta lootis kõigest hingest, et ehk võib end peeglist imetleda vähemalt uneski. Kuid hommik ei ole unenägude, vaid töö ja tegude aeg. Ja isegi unenäo peegel ei ilmutanud end vaesele päeva koerale. Ma arvan, et mu vastu ollakse ülekohtune jonnis päevakoer, nii tilluke kui mu sooga on. Ent peegel veel ikka ilmutanud end. Või arvan ma äkki, et mul tuleb seda peeglit otsima minna, solvus petetud päevakoer, minul endal. See mõte oli nii ootamatu ning mossis mõte, mille Sunigi erguks võpatas. Kuid selles mõttes oligi omati ahvatlust. Jah, ma arvan seda kindlasti, kuulutas päevakoer ja virgus ärkvele. Kõrs kiikus tuules ja päike paitas päevakoera kasukat. Ainult hetke kõhkles päevakoer siis lõida silmad lahti ja libistas kõrre ladvast pilgule laia maailma. See kõik, mis ta nägi, kohutas teda pisut sest nagu juba öeldud, ei olnud Dacini rohkemat kui oma peegelpilti kastimisel näinud ega vaadanud. Siiski lähen mama peeglit otsima. Protsis päevakoer, libistasime kõrt, müüd olla. Vaene päevakoer ei olnud elus nii pikka teed käinud. Juba varsti olite tillukesed jalad väga väsinud. Aga ma arvan, et kas lähengi edasi, küsis ta endalt nõu. Öö laenab mulle peegli nagunii, kuid ta läks siiski, kuni kohtas rohutirtsu. Tere. Rahutirts ütles Päevakoer. Ma otsin peeglit. Vaata, vaata, sa oled ju sina päevakoer, kostis rohutirts ja ütled, et otsid peeglit. Äkki oskad sa mulle juhatada, kust mama peegli võiksin leida? Küsis päevakoer. Kae, kostis rohutirts. Võimalik, et oskangi. Ainult enne peaksin ma teadma, mis peegel on. Peegel on imepärane, kinnitas päeva. Peeglist võid alati näha ning vaadata iseennast. Vaata, sa vaata, imestas rohutirts ja vajus sügavasti mõttesse. Vot niimoodi päevakoer, kostis rohutirts, küll järele mõelnud, äkki ei tarvitseks kaugele minna. Ja ta võttis viiulirohutirts mängis, mängis lõbusat tantsulugu. Aga päevakoer kuulas teda kui võlutult ega märganudki, millal ta tillukesed jalad tantsu hoole kaasa gepsutama hakkasid. Kae, sul on õigus, päevakoer, kostis rohutirts. Kui oli poogna keeltelt võtnud, on imepäraselt hea näo ning vaadata end peeglist. Peeglist, imestas päevakoer. Ma ei näe siin kuskil peeglit ja ta vaatas hämmastunud silmil enda ümber. Ei näe, imestas rohutirts omakorda, aga ise ometi tantsisid minu muusika järgi. Oo, see ei ole see, ütles pettunud päevakoer. Vaata, sa vaata, kostis rohutirts. Või ei ole see. Aga kuidas ta siis ei ole, kui ma just praegu oma muusikas nägin ning tundsin iseennast? Ta keeras päeva koerale solvunult selja. Ja Päevakoer ei lausunud sõnagi. Astus aga edasi. Päevakoer astus edasi. Oh kuidas olite tillukesed jalad varsti väsinud. Aga kui ma arvan, et mõtles juba päevakoer, aga samas meenustele, rohutirtsu, pillilugu peesideo aimas päevakoer lugu järele. Ja naljakas küll. Ta tillukesed jalad ei olnud enam nii väga väsinud. Taastas virgaste edasi, kuni kohtas kumalast. Tere, kumalane, ütles Päevakoer. Maotsin peeglit. Veider küll, see oled ju sina päeva Vueer kustes kummaline. Ja ütled, et otsid peeglit. Äkki oskad sa mulle juhatada, kust ma oma peegli võiksin leida? Küsis päevakoer. Veider küll, kui ma seda ei oskaks, kostis kumalane vastu, kuid ei lausunud siis enam sõnagi, sest tal oli kärje voolimine parajasti käsil. Päeva Koerutas väga kannatlikult, ent kumalane näis, oli ta sootuks unustanud. Köhatas päevakoer tagasihoidlikult. Veider küll, päevakoer tegi kumalane teda nüüd märkama. Kangesti on peegli Lõhmul teiste lõhnadega segi läinud ja ma nagu ei suuda teda eraldada. Peegel on imepärane, kinnitas päevakoer. Peeglist võid alati näha ning vaadata iseennast. Üllatus kumalane siis muidugi jah. Ja ta asus uue kärjekannu põhja maha panema, sest eelmine oli vahepeal valmis saanud. Veider küll, päevakoer, kostis kumalane viimaks. Kuid Sul on hirmsasti õigus. Veider ainult, kuidas ma ise varem ennast peeglist näha ega vaadata ei osanud. Jah, nentis päevakoer lootusrikkalt ja ta vaatas ümberringi. Aga kus ta siis on, siinse peegel ise vaatasid temasse üksisilmi, aga ära ei tunne. Imestas kumalane. Eks astu siis veel sammuke lähemale. Ta osutas Kärsele. Oo, see ei ole see, ütles päevakoer pettunult. Veider küll, imestas kumalane. Kuulutasin ju alles ise peeglist, meid on alati näha ning tunda iseennast. Ja ta keeras paeva koerale solvunult selja ja Päevakoer ei lausunud sõnagi. Astusega edasi. Paeva kohe astus edasi ja ta tillukesed jalad olid nüüd hoopis hoopis väsinud. Aga kui ma arvan, et mõtles juba päevakoer aga kohe meenustele kumalane, kes lõpetanud kärjekannu, asus puhkamata ning otse koju uue kallale. Ma arvan, et ma ei ole üldsegi väsinud, kinnitas endale päevakoer ja ta astus usinasti edasi, kuni kohtas sipelgat. Tere, sipelgas, ütles Päevakoer. Mõõtsin peeglit. Igatahes oled sa päevakoer? Kostis sipelgas ja ütled, et otsid peeglit. Äkki oskad sa mulle juhatada, kust ma oma peegli võiksin leida? Küsis päevakoer. Igatahes ei ole mul peeglitest aimugi, kostis sipelgas, laskis tühjaka kuuseokkahetkeks õlalt langeda. Peegel on imepärane, seletas talle päevakoer. Peeglist võid alati näha ning vaadata iseennast. Igatahes on siin, mille üle mõelda, kostis sipelgas, upitas okka uuesti õlale. Paraku on lugu nii, et mulle mõtlemiseks mahti ainult käies. Aga kui ma võiksin sind saata? Küsis päevakoer. Seda võid sa igatahes, nõustus sipelgas. Nad hakkasid koos astuma ja ehk küll, sipelgas oli kuuse okas õlal, sammusta väga traglilt. Vaevu suutis vaene päevakoer tal kannul püsida. Igatahes on see asi mulle nüüd selge. Lauses viimaks sipelgas, võid ainult õnne tänada, et just minu käest juhtisid juhatust küsima. Ja kus ta siis on, see peegel? Küsis Päevakoer. Igatahes on meil pool teid varsti selja taga, kostis sipelgas. Nõnda kõmpisid nad edasi, sipelgas okkaga kergejalgset ees, päevakoer kanda, mitte pikka-pikka järel. Teel ühines kahe reisiselliga aina uusi uusi sipelgaid ja varsti oli neid terve killavoor. Oli see alles minek ja astumine, oholi astumine vaese päevakoera jaoks. Aga astus ära pikka reisitee, viimaks temagi. Igatahes oleme kohal, kostis sipelgas kõrge pesa kuhiku ees. Oo, see ei ole mitte natukest. SC vastas väga-väga pettunult. Päevakoer. Ei ole, see püüdsid jahmunult kõik sipelgad. Rumal päevakoer oled sa igatahes, kostis sipelgas ja mujalt otsid sa peeglite igatahes ilmaasjata. Igatahes ainus peegel, millest ma võin ennast vaadata ning tunda, on see kõrge pesa kuigk siin. Ja ta keeras päeva koerale solvunult selja ja solvunult, keerasid päeva koerale selja kõik sipelgad ja Päevakoer ei lausunud sõnagi. Astus aga edasi. Paeva koerastus edasi. Oh ma vaene päevakoer, kurtis päevakoer, sest ta tillukesed jalad olid väga väsinud. Ma vaene, õnnetu, ilus ja õnnetu päevakoer, kurtis päevakoer, sest ta tillukesed jalad olid väga-väga väsinud. Nii ilus, kui ma olen, kurtis päevakoer. Nii ilus ja kui õnnetu. Kuulis päeva Kõrbarastavat naeru. Tere, ma olen päevakoer, ütles Päevakoer üliväga. Aralt. Kostis parastaja. Aga kes sina oled? Küsis päevakoer. Kostis kägu, vaablane kõrgilt ja liigutas närviliselt tundlaid. Ma otsin peeglit, teadvustas päevakoer ja siis kostis kägu vaablane. Äkki oskad sa mulle juhatada, kust ma oma peegli võiksin leida. Peeglist võiksin alati näha ning vaadata iseennast veel, milleks? Mul on nii pikad ja sirged ripsmed ja punased täpikesed kolmudes ja siis kostis kägu vaablane. Aga see on ju nii ilus, tunnistas päevakoer malbelt. Kägu varblane hakkas. Ja ta vaatas vaest päevakoer hirmuäratavalt kummalise pilguga. Kas, kas see on? Kas see on inetu? Kogeles päevakoer? Just vastukägu varblane, paksukesse kõige meelsamini kehas läks minu meelest vastne. Vaatasin. Seal endale või? Hoopis. Vaene päevakoer oli surmani kohkunud. Ju nähvas kägu vaablane hapult. Just äsja muresid sinu taolisest viimase ka, aga ma loodan, et leiab Manima õdedest. Viibutanud pepsilt hända lendas kägu vaablane ära, kägu, varblane lendas ära, aga päevakoer värises hirmust lausa vabises lõdises. Vaene päevakoer ja alles pikkamööda toibus. Ma vist arvan, ütles Päevakoer, et ma olen üks. Ja ta otsustas selle üle veel siiski mõelda. Mavist arval ütles Päevakoer, et ma olen tõepoolest üks. Ja siiski ei olnud ta veel nõus seda tunnistama. Ma vist arvan, ütles Päevakoer. Et ma olen tõepoolest üks üks üks väga rumal päevakoer. Nüüd oli ta selle välja ütelnud. Jah, ma arvan seda kindlasti, kinnitas endale päevakoer. See oli kurb tõde ja kurb ning nukker oli ka päevakoer ja hirmul ning väga-väga väsinud, hullusti hirmul ning kurb ning väsinud. Aga juba oligi õhtu ning tuli öö öö järel hommik. Nagu ikka servas hommikul kõrre ladvas kastetilk. Öö oli selle päeva koerale laenanud, kuid vaene päevakoer oli nii hullusti nukker ja kurb ja väsinud, et ta ei vaadanud kastetilga peeglipoolegi. Ta kudus endale kookonid, see vaene päevakoer, ta kudus seda kinnisilmi ja kinnisilmi jäigide kookonisse nukkuma. Ühel hommikul lendas liblikas üle niidu. Ilus liblikas, kelle mustjaspruunid esitiivad olid valgete vöötidega kirjatud. Aga punastel tagatiibadel olid samet pruunitatud. Päevakoer olisele liblika nimi. Krapsult kerge diivaliselt lendas päeva koerile niidu kullast pisut laia ojakääru kohal. Kukerpallitasime per kirju tyypse koerliblika sest hommik oli selge ja päikesepaisteline ning lõhnas kastest ja tuhandetest lilledest. Ühel kasteheina kõrrel märkas päevakoer päevakoer. Päeva koeral kõrre ladvas olid pikad siledad ripsmed ning punased täputkulmudes. Missugune ilus päevakoer, arvan ma, imestas päevakoer. Ja kui laisk ning kui karvane ta on. Ja ta viskas õhus kukerpalli ja silmitses päevakoer kõrre ladvas pisut pikemalt. Paeva koer kõrreledas, vahtis üksisilmi kastetilga peeglisse. Ma arvan, et rumal ning edev on see päevakoer ka, ütles endale päevakoer ja viskas uue kukerpalli, et päevakoer kõrre ladvas veel kord pilguga puudutada. Aga ütles Päevakoer. Aga kui ma äkki arvan, et ütles Päevakoer. Aga kui ma äkki arvan, nagu oleksin midagi seesugust juba varem ning kuskil näinud tas aines mingi hell ning ebamäärane äratundmine. Ütles Päevakoer. Ma parem arvan, et olen juba küllalt lusti lennanud. Ta lendas edasi, lendas metsaserva, kus õiget pikisilmi tolmutamist ootasid. Meetri tund. Siidunud.