Mängib Ines Rannap ja teadlastel on kõlanud nii raadius televisioonis kui ka kontserdilavadel aastakümneid. Ajakirjanduses oleme harjunud lugema tema asjatundlik inid sõna, värskeid kontserdiarvustusi avalikkusele varjatumaks jäänud kunstniku pedagoogiline töö. Tänasest muusikalisest tunnis ajame juttu Ines Rannapiga ning kuulame tema poolt lingile mängitud muusikat. Praegu kõlabki simine, osa Antonina Foosakidel tšehhist oma soor, milles koordines pida musitseerivad Andres Laan, teine viiul ja Herbert Laan Alt. Sa oled pidanud usinasti oma kontserdipäevikuid. Palju sul neid esinemisi juba siis võiks olla? Kas 1950? See ei ole mitte ümardatud arv, vaid tõepoolest viimane loeng-kontsert oligi 1950. joon sul meeles oma esimene esinemine, ma tean sellest ainult foto järgi. Mul on albumis pisikene rahvarõivas tüdruk, kes Estonia kontserdisaali laval mängib. Ma olin siis viie-kuue aastane koolieelik igatahes. Taolist toimunud mingi aja jooksul viiuliõpingud. Kas oli isase Kesule viiuli kätte andis, esimesed näpunäiteid andis muidugi isa, sest tema oli viiuldaja, mängis Eesti raadio sümfooniaorkestris kogu oma elu. Ja ka kui mina pisikese plika ringi jooksin, ema oli raamatupidaja, siis oli selge, et tema oma elukutset nii väikesele lapsele veel edasi anda ei saanud. Järelikult sai seda teha isa, raamatupidaja, temal tuleb värin üldse täpne arvepidamine oma kontserditegevusele nähtavasti ja ema oli väga muusikalembene inimene ja käis väga palju kontserditel viis mind ka sinna, aga viiuli mängimise algus oli nii, et isa andis kodustada tunde ja mulle kangesti meeldis, kui nad tulid oma viiulikastiga, koputasid uksele ja ja mina siis ka koputasin nii magamistoast tulles nii-öelda siis selle saali uksele ja mina tulin viiuli tundi. Siis saigi algusaastate väike viiul ja hakati õpetama nelja aastane. Ja kaua õppimine isa käe all käis esimesed viisad aastat, sest et töö 139. aasta sügisel siis ta viis mu konservad tooriumisse, see oli niisugune algaste või kuidas kõik olid siis koos, mingeid laste muusikakooli ei olnud. Ja siis mul oli seal esialgu üks teine pedagoog, Alumäe on natuke, andis mulle poolakene ja, aga lõpuks siis sattusin õpetlane juurde ja sinna ma ka jäin pidama kuni konservatooriumi lõpuni. Ja teda ma hindan muidugi sellepärast väga kõrgelt, et ta oskas oma õpilastes säilitada nende individuaalsus tehnilises mõttes. Muidugi ma ei pea ennast ega peaaegu võib-olla ka teisi tema õpilasi, eriti need sõjajärgset põlvkonda, eriti tugevaks, aga igatsust head viiuldamise alused. Tema käest me kindlasti kõik saime. Ja selle eest oleme väga tänulikud tal kasvatanud, tunned ennast õnnelikuna sellest, et valisid muusiku elukutse, olin noorukene veel teismeliste saastates. Mängisin esimest korda sümfooniaorkestriga Mozart, teadur kontserti ja siis vot selle teise osa ajal soovin õnneks mitte. Kontserdil tulid minul pisarad silma, sest see oli nii ilus. Muusikas oli Taanis seal mängida selle orkestri saatel. Et, et lausa liigutuspisarad hakkasid jooksma. Ja muidugi samasugused ülevaid hetki on üle elatud siis, kui hästi õnnestunud esinemise puhul. Publik pühib pisaraid. Kas selliseid ülevaid hetki võib-olla Kalindistustel? Üks fondi lindistus nõuab interpreedi käest ainult valmisolekut, kõike hästi mängida ja emotsionaalselt ja tehniliselt laitmatud, vaid ka vältima igasuguseid kõrval heli. Selle tõttu jahe on võib-olla niisuguseid lisapinget väga palju lindistuse, noh, ja muidugi tahad, et ta läheks sisse paari korraga siis kui sealt koju tuled, jalad on passinud, käed on tassitud, pean väsinud ja siis heidad voodisse, siis muidugi ei tule und üldse. Aga vaat siis on niisugune hea, õnnelik tunne, et näed, ikka olid tubli ja tegid siis. Eesti eile load on muidugi enamuses, ma leian, et see on ka õige teguviis Eesti interpreetide mängida eesti muusikat sest et kõike muud on hästi lindistatud kukkuma maailmas, aga Eesti muusikat ja väga vähesed väljaspool Eesti NSV kuuekümnendatel ja 70.-te alguses on väga palju eesti heliloojate teoseid, mängisin, tutvustasin, tähendab heliloojate liidus olin esmaesitaja, siis ka lindistasin. Kuna autoriteks on seal olnud Edgar Arro, Alfred Karindi, Eugen Kapp, siis mis muidugi ei ole enam minu esiettekandel. Aga minu meelest me oleme palju mänginud on. Lemba, Heino Eller, Eduard Tubin Oja, Prover, hõier Bleive ja nii edasi, noh kõik, kes on ühesõnaga, kirjutanud viiulimuusikat Eesti heliloojatest nagu meelisheliloojaks meilis, heliloojaks lihtsalt on sellepärast Hillar Kareva, et nagu me vastastikku üht-teist tituleerinud, tema minu ihuhelilooja olnud ja mina häire, tema ihu interpreet. Nii et selle tõttu tema teosed kõik, mis on seotud riiuliga, mitte ainult viiulisooloasjad, vaid ka ansamblit olen ma mänginud alates ajorose paunest. Mind suunati peale konservatooriumi lõpetamist 1000 953. aastal kohe tööle filharmoonia solistiks. Ja seal ma töötasin 25 aastat. Filharmoonia oled sa kindlasti väga palju reisinud, kuuned, kontserdireisid ja camu turismireisid. Sind viinud on reiside ma tõesti väga armastan ja sellepärast see elukutse on mulle üsna palju rahuldus pakkunud, et ta lasknud mind esiteks käia risti ja põiki läbi ja sõitega kaugemale. Esimene kaugem reis toimus 1956. aastal, ma olin siis alles kolm aastat kutselise muusikuna töötanud Moskvasse kunsti ja kirjanduse dekaadile. Terve rida kontserte oli seal millest ma osa võtsin siis kolm aastat hiljem. No ma pean ka küllalt tähtsaks seda kontsert reisib uudismaadele, sõrme viibisime kaks kuud, andsime väga palju kontserte, 70 kontserdil näeb. Ühesõnaga rohkem, kui päev oli, meil seal oli, oli isegi kolm kontserti päevas. 1161. sel aastal. Ma käisin meie kunstimeistrite grupiga Ungari vabariigis ja järgmisel aastal kuu aega Poola rahvavabariigiks. Samal aastal veel enne Poolamaale sõitmist toimus dekaad Vene NFSV-s. Kontserdid toimusid Moskvas, Leningradis ja Volgogradis ja 1968.-ks lastal Usbeki dekaadist võtsin osa. Need, need on niisugused suuremad reisid. Aga sa küsisid siin ka turismireise? No neid on mul ka väga meeldivad olla, Ma hakkan tagantpoolt peale, viimane olite Itaalias. Ja see jättis mulle unustamatu mulje. Ma tahaksin veel sinna tagasi minna ja siis veel üks kord oleks valmis kõik teised maad ära vahetama Itaalia vastu, et veel nautida selle riigi kunstirikkusi ja looduse ilu ja nii edasi. Reisidelt ka muusikaelamusi. Tavaliselt need reisid toimuvad kõik suvekuudel. Ma kontsert, elu sel ajal ei toimu suurt. Ja peale selle turismigrupiprogrammis ei peeta vajalikuks, kus ei ole spetsiaalselt lihtsalt muusikute grupp. Ainus kord siis, kus ma tõesti läksin peamiselt muusikat, kuulame, see oli lapsigi Bachi-nimelise konkursi aegu. Kui mu poeg seal mängis, võttis osa sellest konkursist ja no siis me saime muidugi hommikust õhtuni praktiliselt ainult kuulata head muusikat. Ja siis on veel olnud üks ja teinekord Austriast, kes oli meil ette nähtud just lossikontsert. Ja ei oskagi rohkem ütelda, ega vist jah, muusikaelamusi ei ole, ei ole olnud. Aga ma olen jälle sellisega sattunud noote, näiteks Islandi muusikat tõin kaasa viiulinoote, nende Autorite pühendusega isegi ja peale seda siis kohe lindistasin, vaadates neid asju väga, väga omapärane maa, kahtlemata. Eksootika täielik, ma ei teadsin, et umbes kuskil seal põhjapunases on üks niisugune saar, mida Islandist kutsutakse. Aga kuidas see tegelikult välja näeb ja missugused inimesed seal elavad ja kuidas nende elulaat seda muidugi ei kujutanud. Ütlesin endale, et. Väga tore on ju oma lapsega koos musitseerida eriti veel, kui selles lapses nii üsna varakult avaldus helilooja, kui võrakul see asi siis toimus. Tema helilooming on pärit sellest perioodist, kus ta õieti veel ei osanud kirjutada tema esimene teos, menetlus, mis võib-olla õnnetu ö Äntšenniga oli, nii et ta ikka olis poisikene noh, pisikene, nelja, viie aastane. Aga ema ja poja koostööni jõuti alles hulga aastate pärast ja oli Helgi Ridamäe loengkontsertide sari lastest heliloojatest ta rääkis seal muidugi moodsatest ja ja veel mõnest teisest nihukesest kuulsusest ja siis pakkus siis välja ka konkreetsed nii käega katsuda ja silmaga vaadata. Laps helilooja Rein oli siis kahe-kolmeteistaastane, naiste kirjutas väikeseid palakesi viiulile ja klaverile ja neid me siis esitasime seal noh, edasi on tema kompositsioonid minule pühendatud tavaliselt minu juubelit puhuks näiteks 40 aastaseks sünnipäevaks, 50 aastaseks, hiilitakse 55.-ks, see oli nüüd alles hiljaaegu ja kuna mul oli, tahan veel üle mitme aasta püüda teha, võiks olla kontsert just nimelt Niguliste muuseum-kontserdisaalis siis pidid olema viiulile ja orelile. Nagu Reinu puhul see enamasti käib. Valmis sai noot 10 päeva enne kontserti. Oli ühesõnaga mulle vanainimesele küllalt suureks koormuseks, nii kiiresti see asi ära õppida. Jaa, me ikka siis toime tulime sellega, aga varem on kirjutanud L1 sonaadi mulle, seda me siis mängisime temaga koos. Kuulsus on aatom kirjutatud. See oli 40.-ks sünnipäevaks. Suunalist võiksime kuulata, sellest võiks teist osa, see oli kuidagi mulle kõige hingelähedasem. Kõigepealt Vaike Vahi, temaga ma alustasin oma pidevamad kontserttegevust palju palju, sest et me tegime ikka suuremad ülesanded alati ühised. Siis tuli minu ellu Helju Tauk, kest Tartust Tallinna jah, saabus ja kellega me asutasime järgmiselt. Sobivateks partneriteks leidsime nii-öelda 11 kõikides eluvaldkondades ja sealhulgas ka laval ja odavam töö on ka toimunud Aino Himbekkida. Sellest ajast saadik, kui ma hakkasin põhiliselt loeng kontsertidega oma igapäevast leiba teenima, iga partner rikastab sind mingisuguste omapoolsete tõekspidamistega interpretatsioonis ja ei pruugi muidugi alati kõigega nõustuda, ka päris kindlasti midagi head on igasühes. Ja kui sa selle hea oskad välja noppida, siis järelikult muutub sinu esitus ka mingil määral rikkamaks. Ja filharmoonia töö ei ole muidugi kokku viinud mind ainult pianistidega, vaid kõigi meie vabariigi muusikutega. Ja ka see on minu elukutse juures väga tore olnud, sest et õppida lähemalt tundma neid, keda sa võib-olla tavalise inimesena kuuled raadiost või näed teleekraanil või lihtsalt kontsertsaalis näha neid lavataguses miljöös olla nendega koos kõikides raskustes, mis paratamatult on seotud inimeste tööga. Põnevust ja huvitavat läbielamise mulle pakkunud. Ükskord Hiiumaale sõitsime, Ellen Laidre, Helgi, Ridame ja Vaike vahiga kontserte. Nüüd ma siis see bussijuht, kohalik tahtis meile demonstreerida ristimäge, mis jäi natukene kõrvale uuest peateest. Ja me küll ütlesime, et õied ei maksa, et lähme jalgsi sinna vaatama. Huvitav küll, aga tema see teema winde tingimata kohale oli, talv oli sügav lumi ja sinna me jäimegi kaks kontserti tegemata, aga kõige hullem oli see, et me tagasi saanud me hääletasime, hääletasime tee ääres, mitte ükski auto ei pidanud kinni. Lõpuks pidas siis kinni üks palgi koorem. Ellen laide. Me panime kabiini helgipidemega, ronisime üles. Käega ennast palkide küljes ja väike vahi otsustas 10 kilomeetrit jala minna, tema sinna ülesse roninud. Ja siis, kui ma 10 kilomeetrid ära sõitnud olime ja hotelli jõudsime, siis me olime muidugi täitsa kanget külmast jõime 100 grammi viina igaüks ära ja olime järgmistada täiesti võimelised jälle kontserte andma, aga vot need kaks kontserti üksusena. Uno Naissoo humoreski klaveril Vaike Vahi. Tegelikult ma väga kahetsen, et ma ei ole saanud oma elus mängida kvartetis kaasa. Trios ma siiski sain mängida, nimelt tekkis meil idee hakata pikendi Kökis andma regulaarselt iga kuu kaks korda kontserte. Ja initsiaatoriks oli siis minu kolleegid muusikakoolist velokõlar ja Imbi kuus. Sinna värbasime juurde veel sigritoru saareflotisti ja Ivo juuli, kes ka ei töötanud muusikakoolis. Ja nii me moodustasime siis sonaare, mängisime vanamuusikat ja siis selle baasil tekkis melgatrjo. Mängisime üsna palju triosid, jõudsime oma esinemistega isegi varietees. Natukene naljakalt, aga Tallinna varietee kohvik Tallinna peal, selle direktori hunt karu oli nõus tegema kord nädalas tõsise muusikaõhtu. Ja seal me siis mängisime kord Hännite, teinekord Beethovenit ja peab ütlema, et meid kuulati sealt väga tähelepanelikult ja ja me lausa vaimustuses olime sellest publikust, Kikendi tekkis neli aastat, toimusid need kontsertid šefluskorras puhtast modifitseerimise rõõmust ja oleks võib-olla ehk veelgi edasi, aga just Ivo Juul oli see, kes ära läks. Kuna kuskil, kes tegid selle taseme polnud võtta, siis, siis me niimoodi lõpetasime oma tegevusega. Poola seitsmeteistkümnenda sajandi anonüümse helilooja kaanon intsee ansambli sonaare esituses. Interpreedi tegevuse kõrval oled sa andnud õpetust ka noorematele Tallinna Georg Otsa nimelises muusikakoolis. Ma alustasin pedagoogitegevust 1963. aastal ja ma pean ütlema, et algul ei olnud mingit kutsumust pedagoogitegevuseks ja ei olnud ka oskusi. Aga pikapeale hakkas, see asi on nii minema juba nagu sain aru, mis õpilastel vigane tean seda, mis teil viga on, seda saab muidugi kergesti aru, aga ma hakkasingi aru saama, mis nendega teha, et nendest vigadest lahti saada ja mingisugune oma niisugune kindlustunne on nagu tekkinud. Praeguseni on minu klassi lõpetanud küll ainult 20 õpilast ja nende hulgast siis on mõned asunud tööle kohe vabariigi lastemuusikaga, koolidesse või orkestrites. Mõned on veel õppimas, konservatooriumis, aga siukse tõelise heaõpilaseni olen ma ikkagi jõudnud alles nüüd. Ja nimelt on see üks ukrainlasest noormees, kes näitab, missugune peaks olema üks tõeline õpilane, tähendab esiteks on ta töökas, väga huvitatud musitseerimis protsent sistest, vot see on see, mida me väga harva eestlaste juures näeme. Ohud võivad olla korralikud, võivad ilusti oma töö ära teha, selgeks õppida oma lood aga niisugust omapoolset tahet kuidagi ennast avaldada muusika kaudu. Vaat seda näeb kahjuks hirmus harva. Enamasti on muidugi ka tüdrukud. Poisid lähevad kohe taevakene, aga tütarlaste puhul ja Narva niisugust tahtejõudu ja, ja töötahet ja vodka, nüüd on mul üks Pärnu tüdruk, kellest ma ka loodan üsna palju. Kes teeb tööd, kelle kohta näiteks? Üks minu õpilane ütles, et teate ta eile harjutas kuus tundi viiulite, vahetasime nii suurte silmadega, otse umbes nii, et, et see neiu on hulluks läinud, peastud kuus tundi. Vot leitakse jah, et tund aega jõuab riiulit käes hoida päeva jooksul, aga mitte rohkem. Ja selge see, et tunnistan liiga vähe. Tallinna muusikakoolis pead sa keelpilliosakonna juhata. Teeametit jah, ma olen seda nüüd juba üsna mitu aastat teinud ja asusin tööle, siis ma mõtlesin nii omas meeles, et et ma ei lähe siit ennem ära, kui meil on konkurss keelpilliosakonda. Aga ma kardan ma ikka pensionile ära minna, sest et konksu ei teki ega teki mitte kuidagimoodi tulijaid on nii lõpmata vähe. Oled sa palju lastekooris ringi käinud ja ise materjali valinud või tulevad nad oma soovil neljandasse tulevad omas soovil, sest et ma olen küll käinud ja siin mõned aastad tagasi üsna energiliselt kutsunud lapsi isegi lastevanematega rääkinud. Aga sellest jutuajamisest on enamasti vähe olnud kasu. Kas peetakse muusiku elukutsed liiga raskeks? Sirgeid peetakse raskeks ja noh, viiuli õpingu valgusperiood on teatavasti ju eriti sünge. Võtab väga kaua aega, enne kui õige nooti ilusa tooniga üldse tulema hakkab ja siin mängivad rolli ka pillid, mis on väga kehvad. Eriti muidugi need väikeste pillid. Aga ka muusikakooli tullakse niisuguste sõna tõsises mõttes karpidega, mille pealt mitte midagi kätte ei saa. No mis sest kasu ma ütlen, et nad ilusamat tooni seal kõlaksid juhuslikult ja mängin talle oma pilli peal ette, aga tema pilli peale ma ei saa seda õieti mängida, sest minul ei tule ka sealt midagi veel. Rääkimata muidugi sellest, et ei ole keeli, jõhvi, poognad ja, ja nii edasi, need teatud määral see muidugi avaldab mõju, sest klavereid on veel ikkagi väga head. Estonia teeb ju väga häid klavereid ja neid on võimalik siiski kuigi kust osta. Aga viiuleid ei ole, mitte kuskilt, saad? Pillimeistririiulid teevad? Nojah, teevad, aga no nendel on ka järjekord nii-öelda suur ukse taga ja järjekord koosneb just nimelt professionaalsetest muusikutest, nii et õpilastel ei paista sealt esialgu midagi veel jätkuvat. Seid krustama lüüriline laul, klaveril Aino Himbek. Mängimise kõrval oled sa püüdnud ka kirjasõnas muusika tegemise mitmeid aspekte valgustada. Ma tean, et asi sai alguse 961. aastal lihtsalt niimoodi, et sirp ja vasar toimetusest helistati mulle ja paluti mind kirjutada Igor pes, Rootney kontserdiarvustus? Noh, ja mina olen üldse niisugune inimene, mulle meeldib kangesti laskuda pea ees tundmatus kohas ja nii ma siis laskusingisele kriitikuni. No esialgu oli see muidugi väga harv juhus, et ma midagi kirjutasin. Hakkab pikkamööda. Ma hakkasin ise vaatama, et et küll on kurb, kui teed soolokontsert ja mitte üks sõna ei tule selle kohta ajakirjanduses. Ma äsja lõpetasin raamatu meie kolmest viiul täiesti ühest tšellist. Kolm neist on juba manalasse varisenud ja mille põhjal ma siis kirjutasin nende kontserttegevusest omal ajal mina neid suurt kuulnud ei olnud. Tähendab, ainult kirjasõna põhjal. Ei, ma vaatasin, et kui kuni 41. aastani iga kontsert leidis valgustamist kolmes, neljas kuni viies artiklis siis kuskil seal viiekümnendates 60.-test aastatest on peaaegu mitte midagi ei leidnud. Ma tean ainult, et näiteks Vladimir Alumäe tegi kontserti sel kuupäeval ja siis tegi, selgub, selgub alla kaelis ei ole selle kohta sõnakestki. Nived oli nagu peamine niisugune tõukejõud, miks, miks ma hakkasin üldse kirjutama, aga noh, siis muidugi laienes tegevus ja tahaksin juba publitsistika artikleid kirjutama, siis juba juubelijutte ja no nii edasi, nagu ikka sõrme annad ja siis pärast võtab terve käe. Noh, siin äsja ilmus Eesti tänase muusika loojaid, millest mul oli kaks artiklit üks Hillar Kareva kohta, see oli muidugi väga hea meelega ma seda kirjutasin tänuks selle ilusa muusika eest, mis ta on minule pühendanud ja teine siis Raimond lättest. No ja nüüd siis see raamat, mis ma kirjastusel üle and selle ilmumine muidugi veel mägede taga, aga, aga töö on vähemalt tehtud. Raamatu Sutton kvartetis Vladimir Alumäe, Evald turgan, Herbert Laan ja August karjus. Ma ei tea, kas selle kohta monograaf öeldakse, kui neljast inimesest räägitakse aga sõnaga nende elu ja tegevus ja ühtlasi seal ees, siis valgustasin ka nende eelkäijaid, Nende õppejõude, nende kolleege. Et jääks siis midagi järgi Eestis viiulimuusikast viiuli musitseerima, sest just nimelt pillimängu arsti ettevalmistusest on küllalt art. Selleks et teiste esinemisi kritiseerida. Kahtlemata ei ole meil lihtsalt Assad on mindud kergema vastupanu teed, leiti inimene, kes on kohusetruu ja õige artiklid ära toob ja nõus alati kirjutama ja sellega rahuldati. Aga noh, nüüd on juba meil õnneks üsna mitmed noori kriitikud peale kasvanud ja ühtika muusikateadlaste teoreetikutele. Ja minagi olen korduvalt rääkinud, kui on seal heliloojate liidus olnud mingisugustest kokkutulekut, et on vaja kohe ekstra valimiste, teete arvustajad, et see peab saama erilise kooli. Ja ma arvan, et, et ma võin tuleva üsna asjatundlikud rääkida viiuldajatest nende esinemisest nende repertuaarist. Vaevalt et nii asjatundlikud ma saan rääkida lauljatest või pianistide orkestrijuhtidest, ma kahtlemata lihtsalt pädev selleks, et tõesti ammendavat kriitikat teha. Selleks on vaja ikka erilist ettevalmistust inimestele. Ajakirjanikuna oled sa töötanud garaadise televisioonis? Neli aastat olin ma üheks saatejuhiks saatesarjas muusikaelu ja kui ma siis juba nagunii olin hoo sisse saanud, siis ma järsku tulin ideele teha niisugune sari igal lapsel oma pill, et propageerida vabariigi laste, muusikakoolide keelpilli ja puhkpilliõpilased ja tegevust ja värvata neid ühesõnaga juurde. Siis ma käisin paljudes koolides ja vaatasime seal üle parimad ja valisime välja, siis nad tulid siia ja esinesid ja minu meelest oli see täitsa vahva ja ja kui ma seal lastemuusika kolides küsisin, et noh, et kuidas need saated meeldivad, kas neist võiks olla mingit tulu, siis nad arvasid, et on, aga televisioon oli teisel arvamusel. Kas see kirjutamise tuhin on kuidagi seotud ka õppimisega keskkoolis ja mina olen kaheksanda keskkooli vilistlane, kirjanduslikku kallakut meil ei olnud, kuid meil oli muusikaõpetaja Ludmilla väinmaa ja selle tõttu oli meil peaaegu et muusikakallak, me tegime väga toredat kontserti aasta Estonia kontserdisaalis, neil oli palju ansamblit ja koor ja solistid, seal leelo kõlar ja ja veel üks teine, tänapäeval nii professionaalseks muusikuks saanud noor tegutses seal ja see, see kees, meil lausa see muusikaline elu seal väga toredasti. Keskkooliõpilaseni astusid üles ka pärastsõjaaegsetel koolinoorte olümpiaadidel ja need olid väga toredad plaadid ja muidugi need, kes kellest hiljem said professionaalsed muusikud, olid tol ajal keskkooli õpilased. Tänapäeval nad on muusikakeskkoolis või on nad muusikakoolis need viimased kolm aastat. Aga Me paralleelselt õppisime, tähendab, käisime muusikakoolis, käisime üldhariduslikus koolis ja selle tõttu. Me esindasime oma kooli peaaegu nii poolt professionaalidena juba. Ja piletid olid väga põnevad, seal kerkis niisuguseid toredaid talente üles. 45. 47. 48. aastal õnnestus meil saada siis seal esikoht viiuldajana. See algas juba varakult peale, algul oli kooliolümpiaad, siis oli rajooni, siis oli linna ja siis oli lõpuks vabariiklik, need täitsa niisugune tõsine tee. Kond oli veel ees, alati. Mind lõbustab alati, kui ma satun kuskil täiesti minu jaoks inimese peale minnes kuskil esinema. Ja siis ta ütleb mulle, et aga teate, ma kuulasin teid juba olümpiaad hiljem dist, kuidas te mängisite seda või teist asja, vaat huvitav, minul nendel ei ole isegi meele sageli, mis ma sellele mänginud. Kodus ripub sul hulganisti ka oma käsitööd. Seda ma teen suure rõõmuga ja mitte ainult vabal ajal oled vahetevahel ka töö seal, see tähendab. Kõik need 32 aastat, mis ma olen filharmoonias töötanud, sõidan mina välja ja lähen mine kontserdile ainult koos kudumisvarraste või heegelnõelaga ka see rahustab närve. Ehi, aga. Raiskamine kole suur kontsert kestab kaks tundi, minema, mängin 10 minutit üleval, ülejäänud aeg, mis ma siis teen, ma jään juttu niikuinii kaaslastega, aga samal ajal vardad käivad ja jälle midagi, see on valmis saamas. On see mõeldud siis perekonnaliikmetele või kodukaunistuseks? No kodumised on muidugi perekonnaliikmetele ja ma olen selles mõttes antud, et kui üks asi Äretitest arutan üles ja, ja muidu läheb väga kulukaks, kogu aeg, kutt lõnga peab ostma. Ja nii ma olen kudunud oma kolm last ja natuke ka lapselapsi ikka pidevalt igasuguste kampsonitesse ja muudesse ürpidesse. Aga mis puutub nendesse makrameediasse, mida sa siin ümberringi, et siis? Ma pean ütlema, et mul on teatud määral kahju, et ma ei teostada veel ühte teist professiooni, nimelt kunstialast omal ajal olin kõva maalija, jah, tegin isegi portreesid oma vanaemast ja emast ja öeldakse, et päris hästi õnnestunud. Aga no kuna ma olin lükatud selle viiuli mängimise teele, siis ma ei osanud sealt kuidagi kõrvale hiilida. Ja selle tõttu ma kunstiinstituuti nii-öelda ei leidnud mahti minekuks. Ja nähtavasti see moment, et ma viiuldaja mitte midagi säilitada oma tegevusest, plastilint lindiks muidugi, aga ka see mängitakse, Ta läheb õhku ja valmisega, nii kõik need kontserdid ju ka sel hetkel toimuvad ja siis on nad läinud. Ma tahan, ühesõnaga, et mul oleks midagi konkreetset kogu aeg valmimas. Ja vot siis sellest igasugused käsitöö tegemised ja kudumiseks heegeldamiseks. Ka edasi antud kellegile lastest, mis ikka on jah, nii nooremale pojale kui tütrele tütar lõpetas alles keskkooli üritab edasi õppida kunsti alal, eks näeb, mis saab. Aga noorem poeg jättis kuidagi pooleli oma kunstilised arvestades, tema on treial ja ja treib igasuguseid huvitavaid asju, kaasa arvatud näiteks rula omal ajal, kui teda toodetud ja nüüd rulluisud ja spordimees läbi ja lõhki tema on jah, meil sportlane, tema on ka ainus. Mina üritan igal suvel ikka, et nüüd sellel suvel hakkan jooksma selle suve ma luban ka jooksma hakata. Jääte suvilast poolteist kilomeetrit ja see oleks täitsa päras mul joosta, sinna. Võtab osa rahvajooksust ja ei, see on natuke liiga. Eduard Oja eesti tants number üks klaveril Helju Tauk.