Kui vanalt hakkasite tegelema muusikaga viie aastaselt mis andis tõuke muusika alal tegutsemiseks kooli sõbra klaverimäng, kes oli esimeseks teenäitajaks lisa. Kas leidus teie perekond? Rannas eelkäijate hulgas helikunstnikke muusikategelasi, rahvalaulikuid või pillimehi. Vei, muusikaline haridus. Peterburi konservatoorium 1893 kuni 1901 klaverimängu erialal. See intervjuu on tegelikkuses toimunud ainult kirjalikus vormis ja 40 aastat tagasi, mil Theodor Lemba pani oma käega kirja vastused muusikamuuseumiühingu ankeedile. Peamiselt tänu teatri- ja muusikamuuseumis säilitatavate-le kirjapanekutele saigi kokku panna tänase saate millega tähistame meie esimese diplomeeritud klaverikunstniku sajandat sünniaastapäeva. Kunstniku pikk elutee lõppes 86. eluaastal New Yorgis. Viimased 18 aastat möödusid kodumaast kaugel. Nii ei ole meil ühtki helidokumenti, ei tema jutustega klaverimängust. Viimasest on eriti kahju, sest juttu asendavad tema küllalt mahuka autobiograafia leheküljed, arvustused, õpilaste mälestused saate muusikalise osa sisustamisega nende helitöödega, mis kuulusid Theodor Lemba meelisrepertuaari Theodor Lemba on meie esimene klaverikunstnik ja ka meie parem ja suurem pianist kirjutas Juhan Aavik tema 25 aastasele muusiku tegevusele pühendatud artiklis. Ta jätkab. Mis puutub klaverimängu kunsti levitamisse meie rahva seas, siis on ta siin kui esimene omal alal põhjapaneva töö teinud. Tema sagedased esinemised ja pedagoogiline töö olid Peterburi eesti seltskonnale oma rahva Võsu poolt otse ilmutuseks. Aga mitte ainult Peterburi eesti seltskonnale. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal, kirjutab päevaleht. Theodor Lemba on üks meie vähestest oma kunstnikutest, kes neid võõrsil ei unusta. Ja selle eest teenik ta ära, et teda lahkelt vastu võetakse. Lahke vastuvõtt läks tükati otse jumaldamiseks. 1900-ks kuuendal aastal Vanemuise hoone avamise pidustustel olnud Theodor Lemba esinemine nii mõjukas, et naisgümnaasiumi õpilased tema pilti kui pühadust hoidsid, seda lilledega ära ehitatult seinale riputasid ja selle ees oma ülevaid tundeavaldusi väljendasid. Tänapäeval võib vist ainult Üliboppidele kitarristide-le niisugune harras austus osaks saada ja sedagi harva. Tol ajal oli klaver aga meie olustikus üpris haruldane pill. Said ju meie esimesed professionaalsed muusikutki oma hariduse kõik oreli alal. Oreleid oli koolides ja kodudes. Theodor Lemba sattus klaveriga kokku kohe, kui hakkas oma ümbrust märkama. Tema isa oli klaverihäälestaja ja tegeles ka pillide parandamisega. Isa mängis igal hommikul läbi osa oma repertuaarist. Poisike kuulis seda kõrvaltoas läbi une ja pärast isa tööle minekut püüdis seda kuulmise järgi järele mängida. Umbes viieaastasena saanud ta juba ka oma esimese honorari kolm rubla kelleltki härrasmehelt, kelle suureks imestuseks ta tolle mängitud loo otsekohe produtseerinud. Et poja andekus oli väljaspool kahtlust, õpetas ema talle ka noodid selgeks. Nii et seitsmeaastasena võis ta juba vabalt lehist mängida. Eriline lemmik oli sudden. Kõik 52 maa Surkat olid kaheksaaastasel poisil peas. Tallinna kontserdielu oli möödunud sajandi viimastel aastakümnetel küllalt elav. Börsisaalis esines õige nimekaid külaliskunstnike. Lembade muusikalembene perekond oli seal sagedaseks külaliseks, kaasas ka lapsed. Teodor ja temast kolm aastat noorem õde Ludmilla. Esimesel kontserdil ma kuulsin Franz Liszti parimat õpilast, kuulsat naispianisti Sofiiemmenterit tena mängule, mehine ja bravuurne, säravat tehnika jõulise löögiga. Kontserdi eel liikusid kuuldused, et kontsert jääb ära, sest Sophie menteri võinud üheski paremas hotellis öömaja leida sellepärast, et tema reisis ühest seitsmepealise kassiperega. Kontserdi päästis üks muusikaarmastaja proua, kes pakkus talle oma korteri ööbimiseks. Järgmine kunstnik, kes esines ka börsisaalis oli Bernhard staabem Haagen. Tema ettekanne ja läbimõeldud tõlgitsemis viis jätsid sügava mulje nii minu emale kui ka minule. Tema võluv ettekanne oligi põhjuseks, et minu ema hakkas unistama sellest, et minust kaasaks pianist. Neid unistusi asutiga agaralt teoks tegema. Perekonna rahaline seis ei olnud kiita, tunde võtta polnud millegi eest. Kodusel kombel õpituga teenis poiss hoopis lisa, käies vahel tantsuõhtutel mängimas. Parun Sherardi proua lubas õppimiskulud enda kanda võtta, aga ühel tingimusel, tantsul mängimisel olgu lõpp. Vanemad nõustusid, algasid klaveritunnid Niguliste organisti Heinrich Grayson haageni juures. Head vilja see ei kandnud. Algul oli poisi võimetest vaimustunud õpetaja valinud liiga raske repertuaari. Kui see ilmsiks tuli, siis võeti jälle liiga kerged palad. Ja kui pooleaastaste pingutuste järel õpilase leetritesse haigestumine õppetööle lõpu tegi, tundsid mõlemad kergendust. Kuigi klaver tuli Theodor Lemba ellu õige varakult, ei saa tema puhul kasutada tüüpvormelit, mida armastatakse tuntud muusikutest rääkides tihti korrata. Juba varasest lapsepõlvest pühendus ta jäägitult muusa teenimisele. Ei sugugi. Autobiograafia andmetel oli ta õige mitmekülgsete huvidega oma aja linnapoiss, kes tegeles paljude asjadega. Isa kõrval õppis ta selgeks klaverimehhaanika ja ehituse mitmesugused lukussepa tisleritööd. Kodusel kombel sai kätega kirjaoskuse vene, saksa ja eesti keeles. 10 aastaselt läks kooli ja vahetas neid lühikese aja jooksul õige mitu korda. Kord ei olnud ise rahul kord tema isa. Siis lõpetati igasugustes linna koolides käimine hoopis ära ja hakati eraõpetaja käe all valmistuma gümnaasiumi astumiseks. Albert Burmeistri tõhus pedagoogiline töö lubas õpilasel kohe astuda gümnaasiumi teise klassi. Veel olulisem oli aga see, et Pormeister oli hea maletaja. Ajalehe rõivalsed saitung maleosakonna toimetaja Theodor Lemba ületas males oma õpetaja juba aasta pärast ja sellest mängust sai tema kirg kogu eluks. Hilisematel aastakümnetel kohtus ta simultaani idel laskeriga Pablancamašeli Tarassi, Reti Steineri, Bogol juubovi ja teiste omajaamale suurustega kuulus Eesti meeskonda rahvusvahelistel võistlustel. Ta ise märgib, et kaotas harva. Sageli oli tulemuseks viik, vahel ka võitmane kuulsa meistri üle. Kuid see oli ettehaaramine tulgem tagasi poisipõlve. Pärast 12 aastaseks saamist edenesid silmapaistvalt jõu- ja kasvu poolest. Kuna sel ajal külastasid Tallinna jõumehed rassotja Wos kes tõstis üles 16 puudase kivimüraka, siis otsustasin ka areneda jõumeheks. Hakkasin jalamaid harjutama raskuste tõstmist, mis muidugi ei võinud olla kasuks sõrmedele klaveri mängimisel. Teiseks ema suureks mureks osutus minu tutvus. Kolmeta pistan säitsiga. Suvel esines ta solistina orkestriga Tallinna supelsalongis. Mina olin lausa vaimustuses tema mängust ning ma pole ka pärastises elus kuulnud paremat korneti mängu. Ostsin seitse ärist endale uue korneti ja hakkasin harjutama kooli orkestrijuhi ja seitse õpetamisel. Rohke harjutamisega ei jõudnud ma mitte soovitud määral edasisest. Minu lihased huuled ei võimaldanud arendada head kõlavust. Olin pahane sõitsile, tema olles sellest teadlik, ei hoiatanud mind. Kuid tema oli enam huvitatud sellest, et müüa mulle pasun kui, et anda head nõu. Niisiis pisut rohkem kui aasta pärast, lõpetasin pasunapuhumise ja pöördusin ema suureks rõõmuks tagasi klaveri õppimisega. Seekordne õpetaja Karl Werner oli see hea pianist aga tema õpetamismetoodika ei olnud jälle päris vastuvõetav. Werner oli pedantlik sakslane ja ei lubanud mul mängida peast. Ta istus õpilase kõrval ja pööras lifti. See asjaolu äratas minus viha. Ma ei vaadanud kordagi nootidesse ja põrutasin kõige oma jõuga vallimatel kohtadel klaverisse, nii et vaene Werner aina ohkas tasakesi ning sosistas. Ärge ometi nii põrutage. Mina ei hoolinud sellest, vaid katsusin veel võimsamalt oma jõudu väljendada. Viis-kuus tundi klaveriharjutusi päevas annab tunnistust noore Theodor Lemba kunstniku visadusest. Kuid sealjuures oli ta ka õige agar praktilistes küsimustes. Ta oli 14 aastane, kui ema õde ja väike vendar tur jäid peaaegu tema ülalpidamisele. Koos onuga otsustasid nad käima panna paberkottide vabriku. Onul olid vajalikud teadmised. Ka mingi väike algkapital õnnestus kokku saada, kuid toormaterjali tellimustest ütlesid kõik paberivabrikud ära. Viimane lootus oli veel Räpina paberivabrik. Ettevõtlik noormees sõitis ise kohale. Jälle äraütlemine, aga selle vahendamiseks kutse võtta õhtul osa vabriku omanik Sultsi sünnipäevapeost. Majja oli just nädal tagasi toodud uus klaver. Nähes külalise huvi pilli vastu, paluti tal midagi mängida. Mängisin listi Rigolettot parafraasi ja veendusin jälle, milline võimas abinõu on klaverimänguoskus. Edu oli harukordne ja võib oletada, et siin pole kuuldud säärast mänguvabriku omanik osutus muusika armastajaks ja mängis minuga koos harmooniumil mitmesuguseid palu. Teisel hommikul leidsin oma vabrik kandi nagu ümber vahetatud. Kõik nõudmised, täideti, anti veel krediitigi ja töökoda andis päris kena kasumit. Nii et aasta pärast riskis Theodor Lemba kuberneriproua soovituskiri Anton ruuginsteinile taskus võtta ette teekonna Peterburi. Vanamuusika öelnud kirja lugedes küll parem oleks olnud, kui selle kirja asemel kuberneriproua oleks teile kaasa andnud ühe kotitäie raha. Kirikirjaks, kuid kuulnud noormehe mängu sahtlis, Rubin Stein ta konservatooriumi direktori juurde palvega määrata talle stipendium. Ühtki vaba stipendiumi ei olnud. Ainus, millega vastu tuldi. Professor Felix bluumenselt oli nõus andekat noormeest tasuta õpetama. Kui võtta hästi odav tuba, süüa hästi kasinalt, peaks välja tulema. Ainult kust leida harjutamise võimalus. Tema ettevõtlik vaim leidis sellegi. Harjutada lubati leppenbergi klaverivabrikus. Tugeva pianisti mäng jättis ostjaile pillidest hoopis soodsama mulje kui nende enda välja võlutud heliread. Ja hea reklaami tõttu müüdi mõnigi pill rohkem kui ehk muidu oleks õnnestunud. Iga niisuguse tehingu järel maksis omanik reklaammängijale viis rubla. Sealtsamast sai ta ka oma esimesed õpilased. Aasta hiljem kutsus Theodor Lemba ema ning õe-vennaga pealinna. Nüüd oli pere kuus ja see tegi majandamise tunduvalt lihtsamaks. Pealegi oli võimalik hakata ka noorematele lastele andma tõsist muusikalist haridust. Tundide andmine, saatmine ja kontserdid andsid küllaldast tulu, et kokkuhoidlikult ära elada. Theodor Lemba meenutab, et ta ei joonud ega suitsetanud, ei mänginud kaarte. Ainuke lõbu oli tantsukirg. Vähemalt kaks õhtut nädalas harrastas ta jala Avibutamist. Aga sellest oli ainult kasu. Häid tantsijaid vajati igas seltskonnas. Nii laienes tutvuskond ja tekkis järjest rohkem õpilasi. Alga jamad hakkasid tööle õe ja venna käe all. Häid sõnu ütleb Theodor Lemba oma esimese professori Felix bluumensteldi ja harmoonia õpetaja Anatoolia tovi kohta. Eriti sügavad muljed jättis talle aga professor Vannark kelle juures möödus suurem osa tema õpiajast Peterburis. Professor fanarki õpetamisviis osutus paljudele õpilastele raskeks sellepärast et ta ei võtnud vaevaks seletada laialt ja pikalt, vaid tahtis, et igaüks ühe või kahe korra ettemängimise järel peaks asjast aru saama. Eriti suurt rõhku pani taritmilisele mängule ja muusikalisele fraseerimisele kusjuures pearõhk kasus, laul Waldoonil viimase kättesaamine ilma ettevalmistavate harjutuste tegemisel ta oli väga raske, kui mitte võimatu. Tema meetod oli otsida välja õpilasele kõige inetum mängupala ja nõuda, et ta selle nii välja töötakse, et hakkab ilusasti kõlama. Mitmed parimatest õpilastest lõid ukse taga enne klassi astumist risti ette. Sellest hoolimata tuli neil valada õige sagedasti pisaraid. Pean meenutama, et mina nende väheste hulka kuulusin, kes ei nutnud tundide ajal ega hiljem sellega ma ei taha sugugi öelda, et mina ei saanud terava kriitika karedate sõnade osaliseks, neid jätkus igaühele. Ent kogu õpiajal olid tunnid minule huvitavad ainult siis, kui nad olid täis tuld ja elu. Pärastpoole, kui ma kohanesin rohkem professor Vanarki õppemeetodiga ja mängimisviisiga ning tunnid muutusid rahulikumaks, siis kahanes minu eriline huvi nende vastu. Väga kõrgelt hindad Teodor Lembaga professor Leopold aueri ansambli klassi kus pandi erilist rõhku mängu emotsionaalsele küljele. Ta ütleb, et professor oli east hoolimata tõeline tuldpurskav vulkaan. Muide, Lemba esines korduvalt koos Leopold aueriga kontsertidel 1916. aastal ka Tallinna publiku ees. 1901. aastal sai siis meie esimene pianist Teodor, lenda Peterburi konservatooriumi diplomi. Lõpueksamil mängis ta Rubensteini viiendat klaverikontserti. Orkestripartiid mängis teisel klaveril diplomandi noorem vend Artur. Tol ajal alles 15 aastane nooruk, kes kõigi kuulajate üksmeelse hinnangu järgi tuli selle ülesandega painduvalt ja ladusasti toime. Konservatooriumi lõpetamisele järgnesid seitse kirevat rännuaastat. Need sisaldavad rohkesti edukaid kontserte Saksa ja Austria linnades ning Pariisis, samuti Peterburis ja paljudes Venemaa suurlinnades. See oli andmise rõõm ja oma jõu tunnetamine. Aga oli ka palju saamise rõõmu kontaktidest tolle aja suurte muusikutega. Eredamad muljed jäid tutvusest Rutsubusooni Conrad Anzorge Endal vääriga dirigentide niigis siia, kus Savitskiga. Elamuslik oli pikk, ühine kontserdimatk Jan kubelikuga, kelle kohta pianist veel ligi 60 aastat hiljem kirjutas. Paremate viiulivirtuoosi kui kubelik pole ma oma elus kuulnud sellest hoolimata, et olen kuulnud kõiki tuntumaid ilma kuulsusi. Rikkad olid kaks õpiaastat Viinis tolle aja suurima peanismi autoriteedi professor lessetitski juures, kes pööras väga suurt tähelepanu tugevatele vabadele sõrmedele aga samuti kaasraseerimisele ja eriti programmilise muusika sisule. Tema seletused olid otse vaimu valgustavadiatiivustavad. Iga tunni järel tundsid eriliste ergutust sellest põhjatu loomingu allikast, mida ei suutnud imetleda küllaldasel määral. Need aastad ei olnud üksnes maailma muusikaellu sukeldumine vaid osasaamine kõigist kultuurivaradest. Pariisist meenutate. Jalutasin tervete päevade kaupa muuseumides ja maaligaleriides. Igal õhtul kannatasin vaatamisest peavalude all kuid see mind ei heidutanud, sest kasu ja lõbu olid vägevamad. Ja muidugi aitas kõigi raskuste talumisele tublisti kaasa oskus maailma näha läbi mõnusa huumoriprisma mille peegeldus veel aastatetaguses kirjapanekus Ki tunda on lõbusast Pariisi karnevaliajast. Ühel päeval jalutasin üksinda riietatud kasukas ja Bieber nahast mütsi. Kui keegi neiu hüüdis oma kaaslastele, vaata, seal läheb Maksim korki, teda tuleb kindlasti suudelda. Mul tuli hirm peale nii rohkearvuliste neidude valda sattuda ja ma pidasin paremaks jalga lasta. 1908. aastal asus Theodor Lemba elama Riiga ning alustas tööd kohalikus muusikakoolis. Riia kontserdielu oli väga elav, siin käisid sageli Venemaa muusikud ning teel Peterburi andsid ka Lääne-Euroopa interpreedid tavaliselt Riiast kontserte. Ka Theodor Lemba ise esines väga palju. Klaveriklassis oli tal 60 tundi nädalas, lisaks veel eratunnid. Misjaoks ma nii palju töötasin, ise ka aru ei saanud, kuid tööjõudu ja energiat oli nii rohkesti, et raske oli ära ütelda. Seda energiat jäi veel üle ka malemängu ja tennise jaoks. Ja üks põhjusi, miks Lemba oma asupaigaks just Riia valis. Siit oli hõlpus käia toetamas meie arenevat ja hoogu võtvat muusikaelu. Kena kontserdid toimusid Tallinnas, Narvas, Tartus, Pärnus, Valgas. Tema kanda oli oluline osa Vanemuise ja Estonia uute majade avapidustustel. Rahvusliku muusikaelu suursündmuseks sai 1909. aastal Tartu muusikapäeva sümfooniakontsert, kus Theodor Lemba esitas Tšaikovski esimese klaverikontserdi. Ta võttis osa ka seitsmenda üldlaulupeokontsertidest. 1915. aastal, kui rinne lähenes riiale, asus Theodor Lemba tööle Petrogradi kontserdil tooriuni, kus sa ei peagi professoriks. 1922. aastal algas tema 22 aastat kestnud töö Tallinna konservatooriumi professorina meie muusika kaadri kasvatamisel. Ja siit algavad ka elavad mälestused. Tekla koha ja Erich jalajas on mõlemad olnud Theodor Lemba õpilased. Thekla koha lõpuaasta pärast professor Ramuli surma. Erich jalajas kogu oma stuudiumi aja. Mulle väga meeldis, sain vähe olla küll poolteist aastat aga selle aja jooksul Meelak hästi sobisime, eks teised. Mulle meeldis ta õpetamisviis, tal oli kindel meetod ja see on alati hea. Pööras tähelepanu tehnikale. Mis on ka väga tähtis. Klassis käis, hõõrus käsi, jäise muheles, kui hästi läks just see tasand kaalukus mulle väga meeldis et ta kunagi jäägestanud ja oli nõudlik, ülearust. Niisugust juttu ja tyhja rääkivast ei olnud väga otsekohene. Mul on jäänud temast kõige paremad mälestused. Hindasin tema tasakaalukust oskust kontakti leida. Õpilasega. Ma leian, et seda põhjustas just vastastikune aus töömeeleolu tunniandmise stiilis. Tema kuulas õpilase tehtud töö. Järgi näidata isegi trükivead parandas ära mile, õpiline oli noodideks järgi õppinud. Samuti parandas ära vale noodid, kui need juhtusid olema. Samuti. Saavutustesse see tõstis toonust ja kui väljusid klassist, siis oli kahju, et tund nii vara lõppes, kuigi tund tegelikult normaalsest kauem kestis. Ühest 1916. aasta kontserdi arvustusest loeme Theodor Lemba kohta. Vist kõige parem oli tema Bachi ettekanne. See helilooja tuleb oma selge ja meheliku iseloomuga Lembale nähtavasti iseäranis vastu ja leidis siis toreda suurejoonelise järel loomise Rahmaninovi dramaatilise prelüüdi. Kui vahelüliga läks kunstnik teisele põllule üle, millel ta meister tehnika põllule Lemba mängus leidub peaaegu klassiliselt valju iseloomu kõrval rõõm tehniliste karutükkide üle. Millele kunstnik seda enam tohib järele anda, et ta siin raskusi ei näi tundvat. Ajal, millest pärinevad Thekla koha ja Erich salajase mälestused, oli Theodor Lemba aktiivsest kontserditegevusest juba tagasi tõmbunud. Kuid siiski. Temast kui interpreedi, st on jäänud mulle mahlaga sügavad muljed, eriti tema juubelikontsert Narvas 1936. aastal, sellest on meelde jäänud paga niini pürans variatsioonid. Kuigi on 40 aastat sellest möödas on sellest kontserdist jäänud just see teos meelde sellelt tõlgendus, sisu ja vorm, hääs tasakaalus. Kontserdi ma teda väga palju ei ole kuulnud, aga nii üksikult seal listima korra kuulsin, list on üldse nii hästi tehniline ja see väledus ja kõik, mis tal oli, see asi on mul praegu meile sama sisu peale. Klient aga mulle väga meeldis, oli nii efektne ja taotles võib-olla siis seda me siiski juures nagu vaja siis teda ma olen kuulnud saatjana. Kell Hellat-Lemba tema oma õe õpilasi ja saatjana oli väga hea nii-öelda meelde jäänud, võrreldes professor Artur Lembaga siis Artur Lemba oli võib-olla niisugune lüülik rohkem. Ja tema oli nii sõpravourne tehnik ja ta võttis vastavalt niisugused lood, kus sisu ei olnud nii primaarne. Ja ma arvan nii väga ette heita seda võib-olla ei saa. Üks oluline lõik, Theodor Lemba muusiku tegevuses oli veel kontserdiarvustuste kirjutamine millega ta tegeles kogu oma Eestis veedetud perioodil. Kuidas hindate teda kriitikuna? Ootasime lehe arvustust südame ärevusega, siis olid nii noor, aga ta arvustas väga konkreetselt ja kui ka midagi oli, siis ta kohe ütles seda ära. Minu arvates oli nii, nagu asi peab olema, arvustas väga objektiivselt. Mul tuleb nüüd seoses arvustusega meelde ka veel üks juhtum. Kui esmakordselt anti estraadiorkestrile kasutamiseks Estonia kontserdisaal, siis kirjutas sel puhul Theodor Lemba väga ägeda ja vaenuliku kriitika. Tema tahtis näha Estonia kontserdisaalis ainult tõsise muusika esitamise saali. Ta kirjutas, et dirigent Väike näide ka ühest tema kontserdi arvustusest, mis küll ei käi eelpool mainitud õhtu kohta, kuid sama mõõdukust ja soliidsuse taotleda. Seda suurt ja laialdast liigutuste tendentsi, mis mitmetele siinsetele koori ja orkestrijuhtidele omane ei saa pidada otstarbekohaseks sest juba keskmise forte juures on nad niivõrd laialt võetud, et neil momentidel, kus tõesti on tarvis suurt kõlaküllust anda käte pikkusest, puudus kätte, tuleb nii et viimaks vaja on põlvedes kogu kehaga alla ja üles kerkida mida igatahes heaks ei või tunnistada, sest see mõjub arenenud kuulajale ennemini segavalt kui kaasakiskuvalt. Theodor Lemba sünnist saab homne 100 aastat. Ühe rahva kultuuriloos on see küllalt lühike aeg. Kuigi aeg jookseb erineva kiirusega. Vaadates meie laste muusikakoolide mudilastest, rahva kunstnikeni, maksab meenutada saate alguses tsiteeritud lauset. Mis puutut klaverimängu kunsti levitamisse meie rahva seas, siis on ta siin kui esimene omal alal põhjapaneva töö teinud.