Ta oli vana ja hall aga tema rinnas Loitis noorus tuli ning tema hinges asusid unistused ja vaimustus. Terve elu oli ta ilule pühendanud ning temale oma varanduse ja auohvriks toonud. Oli nälga ja janu kannatanud. Aga oma hingeihasid ei unustanud ta siiski. Terve ilma, rändas ta läbi ja otsis kõige kuulsamat meistrid üles nende kunsti iluallikal juua. Kunst sai talle jumalaks ja ilus, otsis ta elu lunastust. Kunst oli kannatusi ja ilu, elu mõtte ilmutus. Kunst tundus patust pööramisena ja kui ta lapsepõlve süütuse järele igatses, systeta seda ilu järele. Siis kutsus teda looja ning ütles. Ilmann vanaks saanud, aga ainult lastest on midagi loota. Ilm on tuimaks läinud, aga ainult kannatus annab vilja. Ilm nõuab jällegi lunastust. Aga mul on ainult üks poeg, sellepärast mine sina inimeste sekka ja kuuluta uut Tarmo õpetust, nagu ma seda sulle kandlekeeltesse olen pannud. Ja vaata, mina olen sinuga ilma otsani. Ja kandlemängija võttis looja sealt kuulda ning läks välja inimeste juurde. Ta käis mööda suuri teid ja nägi suuri linnu, suurt rikkust ja pillavalt toredust. Aga kui ta mängima hakkas, vaatasid inimesed tema halli habet ja tema kortsus palgeid. Ja nii mõnegi härdameelse silmis paistis kaastundmus Jahaletsemine. Ja nad pistsid käed. Tasku võtsid rahatükid välja ning heitsid nad kandlemängija jalge ette. Ja igal pool linnades, rahva rikkes paikades, kus ta kannelt lõi kogunesid uudishimulikud tema ümber, imestasid tema sõrmede valedust ja andsid temale sandikopikaid. Ja nad panid väga pahaks, kui nad nägid, et kandlemängija nende annid tolmu jätab ja nad naersid, mõnitasid ning sõimasid teda. Nukral meelel tõttas kandlemängija linnast, linn paigast paika. Aga igal pool võeti teda sandina kerjusena vastu. Ja juba hakkas tema ihu liikmeisse väsimus kinni, kui ta tee kallal rändajat puhkemas nägi. Ja ta astus tema juurde ning mängis tema ees. Aga kui ta sai mänginud, tegi rändaja oma suu lahti ja ütles. Ma olen rõõmus, et sa mulle kannelt mängisid. Aga veel rõõmsam, et mul midagi pole sulle tasuks pakkuda. Sest kui mu päralt ka kõik maailma kuningriigid ja nende au ja nende varandused oleksid. Siiski tunneksin sinu ees häbi. Olin kurb ja sina rõõmustasid mind. Mul oli kõht tühi ja moonustasin nälja. Mul kuivas kurk. Aga nüüd oleks nagu janu, kadunud kandlemängija tule minuga. Armastus kordenas kuningapoeg, tema oli kuulus oma tarkuse poolest. Tervest ilmast tulid teised kuningapojad ja kuningatütred teda kuulama. Aga see tark kuningapoeg ei teadnud, mis on armastus. Ja see sündisite kuningatütart nägi, keda ta tahtma hakkas ja ta astus tema juurde ning ütles. Tahad sa mulle naiseks tulla? Aga kuningatütar sai väga kurvaks, vastas, kuidas peaksin sulle naiseks tulema, kui sa mulle sõnagi armastusest ei räägi. Ja kuningapoeg ütles kõik teadma, aga seda mitte, mis on armastus. Siis mine ja õpi seda tundma, vastas kuningatütar. Ja kuningapoeg läks. Kõigepealt tuli talle vastu kevade. Ta kandis veekruusi käes ja ta oli kui noor naine, kes oma lokid pärja kästinud. Mis on armastuskesisemalt kuningapoeg? Armastus on joovastus, vastas kevade laugel häälel oma raamestunud liikmeid sirutades. Edasi astudes sai kuningapoeg suvega kokku. Kui ta sellelt armastuse järele küsis, kehitas see oma rasket koormat ja vastasarmastus on valu. Suve kannul sammus sügise. Aga tema ei lausunud kuningapojale sõnagi. Ta puistas ainult kollaseid lehti vinguvasse tuulde ja silmis seisis tal lugeda. Armastus on nukrus. Ja kui kuningapoeg lõpuks talve juurde jõudis, mässis seenese valgesse rüüsse ja hangunud õhus helises kiriku kellana. Armastus on suur. Nüüd pööras Stark kuningapoeg kuningatütre juurde tagasi ja ütles talle säravalt silmil. Palju nägin ja kuulsin ma armastusest. Aga kõik nad tõendavad ühte ja sedasama. Armastus on õnn ja elu. Tahad sa nüüd mulle naiseks tulla? Ja kuningatütrest sai kuningapojanaine.