Kell näitab juba seitsmendat õhtutundi kui me istume professor Pavel Bokovski kabinetis, sest tööpäev on selja taga, ei, alles nüüd on aega, et rahulikumalt hingata. Aga õieti sedagi aega, sest nüüd on ajakirjaniku tööpäevad, on pikad. Jah, tavaliselt küll õhtuti ma leian, et on kõige parem siin tööd teha, istud üksinda ja ei ole telefonihelinat, ei tule keegi küsima midagi. Nii et saab kontsentreerida natuke oma mõtteid ja paberile panna, mis vaja on. Muidu päeval ju on tegemist igasugust koosolekud ja jooksvad instituudi asjad. Nii et kõik seda kokku tuleb palju ja muresid on, on muidugi igas asutuses teada. Te olete mees üle 60, võiks öelda ju, et selleks ajaks on suuremat tööd tehtud. Et võiks nüüd natukene rahulikumalt elada ka teie elustiilist seda küll arvata ei või. Jah, ma olen ise ka mõelnud, et nagu võiks nüüd natuke tagasi tõmmata, aga asjad ei luba, on nii palju ülesandeid, mida pead iseendast sisemiselt pead oluliseks mis ei ole mitte ainult väljastpoolt sulle peale pandud kohustused, seal mingisugused komisjonid, eesistumised ja nõnda edasi vaid, mida tunned, et on vaja teha ja kõrvale hoida elust nagu ei ole harjunud kõrvale hoidma. Ta on ühte kui teist veel teha ja just nüüd vanemas eas tunned, et aeg läheb nii kiiresti et mõtteid on ühte, kui teist veel, mida oleks vaja teha. Ja et äkki ei jõua enam ja kes teab, haigus võib kallale tulla või töövõime väheneda ja, ja vot selle mõttega kiirustabki jaa, püüad. Püüad kõik, mis vajan, püüad kuidagi ära teha. Viimasel ajal ma just olen, viimased aastad olen nii leidnud, et mind huvitab, missugune üldistamine, kuidagi kokkuvõtete tegemine, süstematiseerimine ja õieti ei ole aega ju selleks ka, et selle kõrval teha konkreetseid uurimistöid ise oma käega. Näiteks istuda Vivaariumis seal katseloomadega või või just mikroskoobi taga, mida varem sai päevad niiviisi tehtud. Nii et vist konkreetsed teaduslikud uurimistööd kitsas küsimuses, need nagu oleks tahaplaanile jäänud. No muidugi tuleb teiste nooremate inimeste juhendamine see tuleb arvesse, seda on vaja teha. Ja selle kaudu just levitabki oma mõtteid, mõnel määral. Aga just neist süstematiseerimine ülevaate saamine ühest või teisest küsimusest. See on viimasel ajal nagu mind Ja eks see ongi vist nende aastate rõõme, et kui nooruses olid usin fakti kollektsioneerija, siis nüüd on juba mõtlemine muutunud, teiseks ja nüüd ongi just see aeg, et üldistusi järeldusi teha. Jah, täiesti õige, see asi ongi nii, mitte ainult puht oma erialaküsimused ei huvita mind mitte ainult vähiuurimine vaid ka näiteks kas või keeleküsimused. Me siin töötame nüüd eesti arstiteadusliku oskussõnastiku, õieti mitte sõnastiku kallal, vaid üldse terminoloogia. Ja näiteks homme tuleb meil järjekordne meditsiiniterminoloogia komisjoni koosolek, kus jälle arutame uusi sõnu, vaidleme siin ja püüame leida sobivaid õigeid oskussõnu eesti keeles. Rahvuskultuuri ei saa arendada rahvuskeeleta, ka teaduse rahvuslik areng nõuab terminoloogiat ja mul on väga rõõmustav meenutada, et kunagi aastaid tagasi vestlesime professor Valdesega ja professor Johann Voldemar Veskiga, kuidas nemad omal ajal alustasid Eesti teadusterminoloogia loomist, mida nad nimetasid omavahel kooskäimiseks nagu musitseerimiseks eesti keelevaldkonnas ja juba õige pea palju aastakümneid tagasi liitusite teie nende töö. Ja eks see nii oli, ma konkreetselt nendega just koos ei töötanud. Aga see oli aastal 1946, kui ma asusin aspirantuuri professor Valdesse juurde tema juhendamisel. Ja siis ta andiski uure niisuguse ülesande, et usaldas õieti selle suure töö. Et ma tõlgiks siin eesti keelde venekeelse inimese anatoomiaõpiku kolme köitelise õpiku. Ja see tuligi siis trükis välja ja oli esimene eestikeelne anatoomia õpperaamat. Selle tõlkimise ajal oli küllalt kogu aeg iga päev peaaegu kontakti prussar Valdesse ka tema kartoteeki ma kasutasin ja pahatihti tuli. Nii et, et ei olegi sõna olemas ja siis professor Valdes kohe ettegi uueteid oma variandi ja vahel ütles isegi, et jah, et seda ma lähen, konsulteerin akadeemik vestiga. Selle sõna sai õiguse ja siis tuligi tõlkes kasutusele. Praegu on mul eriti suur heameel jälle pöördunud nende küsimuste juurde tagasi. Mõnevõrra ilmus ju aastavahetusel Valdesse Veski elude õieti meditsiinisõnaraamat, tähendab ladina-eesti-vene meditsiinisõnaraamat ja ma olen nüüd seda raamatut siin suure huviga uurinud ja leian, et ta on erakordselt väärtuslik. Õieti ületamatu väärtusega varasalv. Meie meditsiiniterminoloogia jaoks teist köidet veel ei ole, see peab vist tänavu ilmuma, aga seda ootame pikisilmi seal selle köite teise köite lõpus peavad olema sõnastikud millede järgi saab kohe kergesti kätte, mis vaja. Ja noh, praegu kirjutasin just väikse arvamuse selle raamatu kohta ka varsti ilmub Keeles ja Kirjanduses. Nii et ma nagu süvenesin sellesse erialasse natuke seal. On jäänud meelde, eks professor valdas ütlemine, et aru saada, missugune see töö on, et kui kunagi varemalt öeldi külgehakkavate haiguste haigemaja, mis olevat olnud nagu vana häälest ära klaver siis selle asemel mõtlesid nemad, et nüüd hakkame ütlema nakkushaigla. Ja ma mäletan seda täpselt, professor Valdes rääkis mulle ka seda, selle näite tõi. Ja siis rääkis veel ühe näite, üks päris huvitav. Kas ta nüüd sõitis rongis mööda jõhvi jaamast või ta astus jaamas maha. Aga Ta mulle jutustas, ma seda täpselt ei mäleta, aga ta mulle rääkis nii, et ja et seal oli. Tähendab, see väike hoone oli meestele ja naistele, kus oli mingisugune pealkiri mis talle ei meeldinud, ta hakkas mõtlema selle üle, sinna oli kirjutatud väljakäik. Et mis välja kõik, see on need, kus sissekäik siis on ja ja siis ta ise sealsamas rongis tuli mõttele, et käimla on väga hea sõna ja niiviisi sõna juurduski, nii et see oli professor. Nii tänaseks olete te rahvusvaheliselt tuntud teadlane, vähiuurimisspetsialist NSV Liidu meditsiini, Teaduste Akadeemia korrespondentliige ja vabariigi teeneline teadlane aga ka väikese poisina Saaremaal ringi jooksite. Kas juba siis tõmbas meditsiini poole, sest tean, et isa töötas del arstina? Jah, isa oli mul Saaremaal jaoskonnaarst, Kihelkonnal. Muuseas, isa ehitas ju sinna, tema projekti järgi ehitati kihelkonnale esimene haiglahoone see praegugi püsti ja isa oli veel väga tema eluajal lõpu lõpuni ei saanud ehitada agendat veidi projektid ja, ja ta alati rõhutas, et võtad, saab ilusate suurte akendega maja ja sinna saab kõik ära paigutada, mis vajab. Ja tõepoolest kui praegusega hoonet vaadata, siis tõesti täiesti hea väikese haigla jaoks. No ja siis ma küll ei mõelnud veel, et minust arsti peaks saama. Ma ei teagi, kas mul üldse tulevikuplaane tol ajal oli? Ma elasin nagu väiksed poisid ikka. Kõik see asi, mis mul siiani meeles oli, et on, et mul pidi alati olema taskunuga taskus. Sellega ma ikka tegin tööd, lõik, vale jalutuskeppe, jõhvi, põõsaid veetud iga kord suveti ja nõnda edasi. Ja mu ema vahel meenutab, et ta pidi mulle nii palju neid taskunuge muretsema, sest ma ei saanud ilma olla kogu aeg ja siiani on see harjumus maailma tasku naat, kuskile ei lähe kuskile sõita välismaale ei kodumaal. Muide, vahepeal naljajutuks öeldes vahetevahel on seda taskunuga minut isegi ära võetud kui lennukisse, näiteks, kui Pariisist Teherani lendasin mõned korrad, siis iga kord võtsid tollimehed, võtsid taskunu ära, külmrelva ja külmrelv panid ümbrikusse ja veerandis anti mulle kätte jälle. Nii et kaduma ei läinud kunagi. Ja kui nüüd niiviisi vaadata tagasi lapsepõlveaegadele ja kodule kas võib kodul olla ka oma osa sellest teie kujunemisest, teadlaseks? Ma mõtlen siin juba siis lihtsalt selliste iseloomujoonte kujundamisel mis hilisemas töös on asendamatud. Kodul, ma arvan, on väga suur tähtsus ja ma meenutades praegu oma lapsepõlve pean kõige rohkem mõtlema oma vanaemale, sest meie perekonnas oli nii, et isa suri vara. Ma olin alles seitsmeaastane, siis ja ema jäi ülalpidamise muretsejaks töötas kogu aeg kodus, sai vähe olla ja vanaema oli siis see, kes kodukorras hoidis ja meid kasvatas mind õde. Ja temal oli väga palju iseloomujooni, mis pärast väga kasulikuks osutusid. Ta oli erakordselt nõudlik ja puhtaks pidi olema ja kord täpselt õigeks ajaks kõik asjad tehtud ja vahel oli muidugi pahandust sellega, aga ta oskas kõike seda nõudlikkust ja ühendada nii hoolitsusega ja, ja nii, et me õige pea aru saime. Milleks rahulik sellest ja nõudlikkust vaja oli? Aitäh tormi pärast, vaid ka sisuliselt. Nii et see, ma usun just neis nõudlikkus maast madalast peale, on üks olulisemaid tingimusi muidugi peab midagi olema ka kaasasündinud kas päriliku või siis või siis peavad olema lihtsalt tervelt sündinud laps. Et sa mitte ei oleks rohkem haige kui teised lapsed siiani? No, ma mõtlen, selles mõttes, mul oli kõik hästi, lapsepõlves väiksed haigused muidugi olid, aga ma mõtlen, et üldistatud kujul praegusel ajal me ju tihti kuuleme, et väikelapsed sageli põevad igasuguseid haigusi, muuhulgas külmetushaigusi ja muid. Mis sõltub osalt muidugi sellest, et kodudes tihti küllap korda lapsed saavad külmetada, hulguvad õhtul hilja väljas ja nii edasi. Aga mis võib-olla ka selle tulemus, et lapsed on mõneti puudulikult varustatud eluks? No ma mõtlen selle all seda, et näiteks me teame täpselt, alkohoolikute perekondades, sünnivad lapsed, mis on lihtsalt haiglased, kas nad on vaimselt nõrgavõitu arenenud, venelon mingist immuunsüsteemi häired, nii et nad väga tihti haigestuvad. Ja palju on ju ka niisuguseid, mitte palju aga on kus väärarendit esinevad jõudmist asjad, mis sõltuvad niisugustest kaasasündinud teguritest. Ja olemegi jõudnud geneetilise pärandi juurest keskkonna juurde ümbruskonna juurde. Ja teie õpingute periood Tartu Ülikoolis algas huvitaval ajal, seal olid suuri Nimikaid mehi, kes ei jätkus ka hiljem suurte nimekate meestega seoses, kasvõi kui menetlesime siin professor Valdest, siis küllap on sellistel eeskujudel ka oma osa noore teadlase kujunemisel. Oo, erakordselt suur tähtsus, erakordselt suur, ma siiamaani võin pidada just seda professor Valdesse juures saadud kooli õnn pidada õieti oma kogu tulevase või nüüd juba läbi käidud see elu nii-öelda aluskiviks alus müüriks, millele sai ehitada juba edasi gümnaasiumi lõpuklassides. Ma hakkasin rohkem emalt kuulma isa üle ja ja ema ise töötas siis haavakliinikus Toomemäel Ülikooli haavakliinikus röntgenis. Käisin teda rohkem vaatamas ja. Ja siis mul kuidagi tekkis rohkem huvi juba arstiteaduse vastu. Ja ma ei tea, võib-olla viimastes klassides tekib mingisugune teadvuse kvalitatiivne muutus või kuidagi muutud vanemaks ja tekkis teatav niisugune vastutustunne. Perekonnas peab asi edasi minema kuidagi selles mõttes, et isa suri varakult ära siis, kui ma laps olin ja mina peaks nagu seda teatepulka edasi viima. Kas see nüüd nii teadlik kolima ei oska öelda, aga igatahes arstiteaduskonda astusin ja ei kahetse seda siiamaani. Vahepeal tulid suure sõja rasked aastad ja pärast võidupäeva tuli Pavel Bokovski koju tagasi sõjaväearstina kuid ometi arstiks jäänud, sest ilmselt juba siis tõmbas midagi edasi. Tuli jälle professor Valdek, see oligi see, kes ükskord ema tuli tale Tartus tänaval vastu ja Valdes küsis minu kohta, et kuidas mul läheb ja ema oli siis ütelnud, et hea meelega tuleks sõjaväearsti kohalt ära. Ja siis Valdes pakkuski aspirantuuri. Ja ta oli väga-väga teadlik sellest, et ma töötasin varem Lindberghi juures kirurgiakliinikus, enne sõda. Olime seal Voluntaarina tööl ja kirurgi eriala väga meeldis ja tol ajal aga ei olnud kirurgia aspirantuuri olemas ja ainult vaadatakse juures oli, oli ka paar veel aga mitte kirurgias. Ja siis ta pakkus mulle isegi niisugust kandidaaditöö teemat, mis oleks kirurgiaga lähemalt seotud, sest arvestas, et võib-olla pärast kandidaadikraadi kaitsmist ma võin siis kirurgia peale tagasi minna. No ja ma mäletan, et mul oli tõesti raskusi esimesed kaks aastat pirantuurist. Kui ma Toomemäel ülikooli raamatukogust vanast raamatukogust mööda läksime kateedri poole, siis alati kuidagi pöörasin pea kõrvale, kui ma avakliiniku lõikussaali valgustatud akendest mööda läksin. Ma ei tahtnud lihtsalt sinna vaadata, sest alati, kui ma nägime seda operatsioonisaal ja valgustatud ja siis tuli kõik meelde, mis seal sai läbi elatud enne sõda veel ja kuidagi kurb hakkas siis ma parem ei vaadanud. Aga siis juba kolmandal aastal, eriti Don kovi tõlkimine aitas ka, muidugi mõnevõrra. Huvid muutusid ja ma hakkasin õieti nautima, hakkasin tundma suurt head meelt selle oma uue eriala patoloogilise anatoomia patoloogilise histoloogia üle. Ma hakkasin nägema mikroskoobis väga huvitavaid asju. Lausa öelda, et kasvõi ilumeeleseisukohast mikroskoobi vaatamine on erakordselt nauditav, seal võib näha nii ilusaid pilte mida kõige nii julgemad kunstnikud vahel ei või endale ette kujutada. Nii et hakkas see huvitama ja muidugi töö sisu. Töö sisu ikka oli nii uurimuslik ja sellega ma täiesti sain hakkama ja süvenesin kirjanduses ja nii see huvi teoreetiliste uurimiste eksperimentaalsete uurimuste vastu. Süveneski. Aga kuidas sattusite vähiproblemaatikale, tõsi küll, väga vajalikule, kuid samal ajal nii tegevarstile kui ka teadlasele küllaltki lootusetult probleemide valdkonda. Lootusetu, kõigepealt ma ütleks ja et seda ma ei ütleks ja on mõnes suhtes on teil õigus ja aga siiski on, on väga palju võimalusi selles valdkonnas ka ja ma ei näe sugugi, et see oleks nii. Peaks olema pessimistlik. Kuidas ma sellele sattusin? Ma ei teagi täpselt öelda. Kuna see oli aga see oli juba jaksist, kui ma Tallinna tulin ja 49. aastal asutasid siia teadusliku sekretäri töökohale ja siis ma tegin nad teisi teisesuunalisi töid uurisime siin tuberkuloosi ravimist ja ühte kui teist tuberkuloos, meningiit, mida tol ajal veel oli lastel üsna palju. Aga see oli ilmselt kõige rohkem sellega seotud, et meie instituudis uuriti juba 48.-st aastast peale põlevkivitööstuse töötervishoiu ja kutsepatoloogia toksikoloogia küsimusi. Ja siis ma paratamatult olin nende probleemide sees ja mulle lihtsalt sai selgeks see tööstus. Uus tööstusharu on uurimata sellest seisukohast, et kas need tooted on ohtlikud Vähi tekitamise mõttes. Öeldakse niiviisi, et vähki tekitavate Nitroosa ühendite uurimisel on professor Bokovskiga rahvusvaheliselt arvestatavaks teerajajaks. Siin tekibki nüüd küsimus. Ühelt poolt on analüüs, eksperimendid, uuringud, kuid kuskilt peavad olema ideed hüpoteesid millest väljundit. Nojah, võib-olla natuke palju öeldud, et ma nüüd nii arvestatav olen või nii ühte kui teist nitroühendite uurimise alal ma tõepoolest sai nii vara teha. Rohkem küll neist organisatoorset tööd rahvusvahelises ulatuses. Vähki tekitavat toimet tunti juba 1956.-st aastast. Ja mina, kui ma asusin selle rahvusvahelise vähikeskuse koosseisu tööle 1968. aastal siis ma kuulsin juba Nitroosa ühenditest ja olid nad teada. Aga meie ette kerkis küsimus, et oleks vaja teada, kui palju neid leidub väliskeskkonnas, kus neid võib leida, sellest ei olnud midagi teada. Kui palju neid, kas toidus või alkohoolsete jookides või kus neid võib leida. 68. aastal ei teatud midagi ja siis me tulimegi kokku. Väike mina siis leidsin kontakti Brusharproišmaliga häitlejbergis ja kahekesi läksime siis Londoni ja seal siis leppisime kokku, organiseerisime esimese rahvusvahelise konverentsi või niisugusel nõupidamise, siis oli veel vähe rahvast selles küsimuses ja tollest ajast peale, tõepoolest on asi arenenud väga jõudsalt, iga teine aasta tehakse neid, konverents viiakse läbi. 1975. aastal oli niisugune konverents, Tallinnas. Läks väga hästi ja ülemine vastama. Käisin Jaapanis Tokyos seitsmendal nõupidamisel ja tänavu aasta tuleb Kanadas septembrikuus. Kaheksas nõutamine. No ma loodan, et mul õnnestub sinna ka minna. Osa võtta sele tööst. Ja aga nüüd ma lausa tunnen, ma olen kohustatud esitama kuulaja küsimuse, sest kuulaja, kes ei ole teadlane, vaid üks nendest, keda vähku tabada, tahaks nüüd kindlasti küsida, aga mis siis viimaste aastakümnete jooksul on näiteks muutunud vähisituatsiooni äratundmises või, või ravis või, või meie perspektiivides, sest, ja ütlesid, et ei ole olukord lootusetu. Ja ma arvan, et lootusetuks nimetada ütelda küll ei tohiks. See ei tähenda aga, et me igal juhul, kus vähk tabab inimese et me siis saab, ega midagi alati teha, igal juhul paljudel juhtudel aga saame. Ja eriti siis, kui on võimalik, aga paraku varakult teha kindlaks vähk. Siis on ravimise perspektiiv soodne. Näitena võiks tuua kasvõi seesama nahavähk, mida on kõige kergem diagnoosida, on välisväljastpoolt näha. Aeg mõnikümmend aastat tagasi, kus selle vähivormi too suri, väga palju inimesi. Nüüd aga on võib-olla üks protsent kõigest, kes kuidagi jääb. Kahe silma vahele, tähendab, ravitavus on on peaaegu sajaprotsendiline siin ma ei räägi mitte sellest sünnimärgist tekkinud vähist, see on omamoodi kasvaja, mis millega on veel tegemist, aga ja mis tõepoolest võib surma põhjustada, mida on raskem ravida. Aga see tavaline naa vähke, lamerakuline vähk nagu või, või basal joon. Need on kergemat laadi, aga vanasti Nadka viisid surmale või teine näide, et võtame näiteks emakakaelavähk, mis ka on esiteks harvemaks muutunud ja mille ravimine on võimalik hästi varases järgus, sest teda on võimalik avastada. Kui kõik naised käiksid reeglipäraselt kontrollimas arsti juures ütleme iga poole aasta järgi siis oleks võimalik peaaegu täiesti ära hoida, see vähivorm. Ja niisugused vähid on, on ravitavad. Ma ütleks aga veel lootusetuse suhtes niipalju, et meie teame praegu ka palju rohkem, kuidas on võimalik ära hoida mitte ainult ravimise küsimust, vaid just ärahoidmist. Kahjuks, aga see ei ole veel niivõrd levinud või need ärahoidmise võimalused ei ole veel niivõrd lihtsad. Et me võiksime kohe selge, selge juhendi anda. Igal juhul, aga me teame juba palju rohkem, kasvõi näiteks nendestki troso ühenditest teistest saastavatest, vähki, põhjustavaid testiühendeid, sest nagu Benspüreenid suitsus esinevad. Me teame näiteks, et ei ole hea palju nitraate toiduga sisse süüa, et need võivad tekitada moodustada neutroso ühendeid juba inimese organismis maos. Teame palju muidki asju, näiteks kas või suits karistamise ja kopsuvähi seost. Teame nii, et igal juhul noortele inimestele ei, ei oleks mingil juhul vaja suitsetamist proovida ja suitsetama hakata. Ühesõnaga, meie elamisviis võimaldaks ka mõndagi ära teha, meil endil. Väga palju, väga palju. Ja praegu järjest rohkem veenduvad teadlased selles, et näiteks nist lihtsad asjad nagu toitumine on ka väga suure tähtsusega. Vähi ära hoidmiseks oleks vaja vähem süüa, vähem rasvast, vähem raskesti seeditavat normaalsemat looduslikumad toitu. Ja see oleks on ka väga tähtis vähi ära hoidmiseks. Tuleksime nüüd selle maja juurde, kus juttu ajame. Ma ei oskagi arvata, kui palju aastaid on teie elu olnud seotud meie tervishoiuministeeriumi eksperimentaalse ja kliinilise meditsiini instituudiga, sest direktor Kalev juba väga, väga kaua aega olnud peaaegu nii palju, kui ma mäletan. Ei jaksa ta tõepoolest direktoriks määrati mind veel siis, kui olime Teaduste Akadeemia süsteemis, meie instituut 1953. aastal. Aga instituuti ma asusin neli aastat varem juba 1949 kohe pärast aspirantuuri lõpetamist. Nii et praktiliselt ma ei olegi mujal kuskil töötanud. Aspirantuuri on õppimise aeg. Et kaasa arvata Prantsusmaal rahvusvahelises vähiuurimiskeskuses veedetud kuus aastat, siis ma olen kogu aeg ühes kohas, töötad tööraamat, on üsna lihtne lugeda. Ja, ja siit saame veel ühe tahu uue tahu, sest mitte iga teadlane ei sobi juhiks kollektiivi juhiks organisaatoriks. No vot, see on nüüd natuke raskem probleem. Kuidagi määratleda, kes sobib, kes ei sobi. Võib-olla on siin ka mõnevõrra juhuslikkusega tegemist, mõnikord? No juhtus nii, et tol ajal, kui ma kui masin noore inimesena töötasin siis kedagi teist panna ei olnud vist ja tuli tuli hakata. Ma olen kindel, et tol ajal, kui ma 30 aastat tagasi seda tööd alustasin, siis ma ei olnud sugugi veel küps administraatoriga organisaator. Ja no ma mäletan ise, et alguses oli raskusi ja eriti nüüd tagasi vaadates mõtlen, et, Noorena ollakse pahatihti liiga enesekindel ja, ja liiga järsk ja ma mäletan praegugi mõnda niisugust juhust, kus mul tagantjärgi mõeldes on lihtsalt häbi. Selle üle, kuidas ma ütleme halvustavalt kuidagi sõna võtsin või liiga järsult rääkisin kas või teaduslikus nõukogus ja võib-olla mõnda inimest isegi solvasin. Ja noorina ja vahel on niiviisi järsk, päris lapsed on ju täiesti julmad vahel. Nii et kõik see areneb ja aegade jooksul nende aastate jooksul maa Vaos hoida ja kasvatada. Ja eks see olegi dialektika, see on dialektika, kui missugused Sisetunded võitlevad pahameel ja, ja headus. Ja ma olen püüdnud, mida vanemaks olen saanud, rohkem lasta ülekaalus olla, headusel kuidagi heaga inimestega läbi saada ja seda mitte ainult vormi pärast. Ma, ma tahaksin just rõhutada, et üks asi on olla viisakas ja kasvatatud ja mitte ütleme algul sõnu kasutada. Üks on üks asi, teine asi olla sisuliselt inimestega kontaktis, kuidagi läheneda inimestele ja näha nende vajadusi ja ja püüda nendest aru saada ja olla inimlik, lihtsalt see on kaks ise asja. Et mida rohkem edasi, seda rohkem ma olen aru saanud, et see on väga oluline, see on mitte ainult nendele, kellega ma suhtlen, mitte ainult teistele ei ole see vajalik, võid minule endale ka. Mul endal on hoopis parem enesetunne, kui ma tean, et ma ei ole kedagi ütleme, pahandanud kellelegi järsku öelnud või midagi taolist. Aga jah, see tuleb aastatega, seda see kaasa ei sünni. Ja see on nii, nagu Dostojevski ütleb, et päis pidevalt võitleb headus kurjaga ja see ongi inimlikkus. Püüda seda kurja või seda agressiivsust kilt teinekord alla suruda ja kujundada ennast paremate eetiliste kõlbliste printsiipide järgi. Huvitav kuulata, et ka teie tegelete nende probleemidega, mõtlete nendele? Ma varem ei ole mõelnud nendele, aga nüüd järjest rohkem on vaja või tunned sisemiselt, et lihtsalt oled sunnitud nendele mõtlema. Ja ja siit tuleb ju ka vastutus, sest siiski te vastutate terve selle suure kollektiivi eest tema teadussuundade eest võiks öelda Eesti teaduse, selle valdkonna arendamisest. Nojah, vastutus just, ja teisest küljest ka arstina lihtsalt ma järjest rohkem saan aru, et inimeste tervisele on väga oluline, et nendel ei oleks üleliigseid strisse ütleme. Nonii, sihukesi elamusi, negatiivseid elamusi, mis sunniks noorutama või paabel tundma. Siin on väga lihtsad seosed, kui inimene niiviisi stressiseisundis on, siis ta ütleme, läheb koju ja ta kas emba-kumba, kas hakkab siis ennast kuidagi meelt lahutama mittevajalikult näiteks kas või alkoholiga või ta lihtsalt läheb magama jäi, ei saa magama jääda. Ja jättele unepuudus järgmine päev ta ei ole täiesti töövõimeline ja nõnda edasi. Nii et igasugused stressi ja niisugust pahameeleseisundit on inimese tervisele kahjulikud, palju tähtsam on, et kõik korras Välja magaks, oleks heas tujus ja siis on ka töövõime hoopis teine tervis on teine. Ma olen muide veendunud, et terve rida meie haigusi on tingitud sellest, et inimesed ei puhka korralikult. Et nad lihtsalt ei maga välja emba-kumba, kas ta siis pikalt sõpradega jorutab? Öösi hilja või mis veel halvem, seal suitsuses toas viina võtavad ja taolised asjad kaarte mängivad ja siis kes teab, kunas magama läheb ja hommikul tööle siis haige peaga ja siis ei ole õiget tööpäeva, ei ole puhanud ja noorest peast veel saab vastu pidada niisugusele elule. Aga pikkamööda see hakkab Tunna tunde andma ja siis tulevad igast haigused, kroonilised haigused, millest ei tea, kust nad alguse said, kasvanud seal maks või sapp või kõhunääre ja ongi asjad lähvad. Küsi nüüd kah otseselt, kas ise oskate elada ka niiviisi, nagu olete harjunud nüüd kõnelema ja teated nagu peaks elama või seab elu mõnigi kord meile siiski ka probleeme, millega meil ei ole mitte kerge toime tulla? No niisuguseid probleeme juhtub muidugi isegi vahel oled näiteks komandeeringus, kus vähese magamisega või, või mingisugused teised erakorraliste asjad, kus ei puhka korralikult välja, ei saa režiimist kinni pidada. Muidugi seda juhtub ja peab ütlema, et kui inimene kasvaks klaaskupli all siis ta oleks palju vähem vastupidav. Niisugustele katsumustele peab olema teatavat treeningut, peab olema teatavat harjutamist ka selles suhtes. Elame suurtes kivilinnades neurooside stresside situatsioonides. Kuidas puhata, kuidas teie leiate tasakaalu pärast rasket tööpäeva? Puhkamise viis on mitmesuguseid. Minule näiteks mõjub väga hästi, kui ma saan rahulikult lugeda mingist kriminaal midagi taolist. See vahel muidugi segab magama jäämist, aga, aga siiski see on puhkuseks. Väga hea puhkus on muidugi, seda ei saa ainult kahjuks läbi aasta sõita maale ja Songida aias. Nii, nii kohe nahk märg oleks ja see viib kõige paremini niisugused. Lahendab üleväsimuse, selle linna ja tööd, üleväsimuse puhkus üks on mul olnud kaotusõit, lihtsalt võtad rooli kätte ja sõidad kuskil kas Pärnu maanteed või Viljandi maanteed paar tundi ja oled ka nagu puhanud. Nii et puhkusevõimalusi on väga palju ja muidugi aktiivne puhkus on vist kõige kasulikum, kui tööd teed või sporti teed. Naise suur spordimees ei ole. Kahju küll sellest, aga lihtsalt ei ole harjumust niisugust veel olnud. Aga aiatööd küll teen hea meelega ja ja eriti puhkan ma muidugi metsas, näiteks sügisel, kui on marju või seeni metsas, siis ma võin kaheksa tundi metsas puhata, nii et pärast täiesti jalutu oled ja. Aga see on tõeline puhkus, see on tõeline puhkus. Ka teised käivad jahil või kalal, samuti väga hea puhkus, nii et igasugune nii aktiivne puhkamine Marian närvisüsteemile meie oludes on väga tähtis. Enne kui lõpetada, tuleksime nüüd varjaja seenemetsast tagasi Eesti meditsiini teaduse probleemide juurde. Teame, et teadus, see on osakud tuurist, rahvusteadused, osa rahvuslikust kultuurist. Kui nüüd sellelt tasandilt vaadata Eesti meditsiiniteadust, te olete palju liikunud ja palju näinud. Kas meil on anda ka maailma teaduse suurde varamusse oma panus? Meie ei ole muidugi siiani kes teab kui suuri avastusi siin ei ole neid olnud palju viimastel aastatel noh, räägime võib-olla pärast aegsest perioodist, ainult ei olnud neid olnud. Tartus ei ole meil siin Tallinnas olnd, kes teab kui suuri avastusi, aga see, mis me See on leidnud päris head vastukõla ja mõneski küsimuses, meie meedikud on üldiselt tuntud, tsiteeritakse nende töid ja no ma mainiksin vast professor Allikmetsa Tartust kelle farmakoloogia alaseid töid tsiteeritakse. Siis professor Kaasik. Terve rida teisi veel, kes on avaldanud trükis, toitmida, välismaal tuntakse ja hinnatakse. Nii et selles mõttes ma arvan, on neid väiksemaid, panuseid on küllalt tehtud. Nobeli preemiat me veel ära tundnud ei ole, aga ega seda ei teagi, kes teab, noori kasvab peale ja võib ka see kunagi meie vabariiki tulla. Ja see potentsiaalne lootus on alati olemas ja ekseega tiivusta, kuigi jah, arsti töö jaoks on kõige tähtsam siiski seesama eetiline põhi see kohustus, mis võetakse endale juba arstivandega. Jah, ma arvan, et väga oluline on tõepoolest, et noored, kes asuvad arsti üldiselt raske eluteele need peaksid väga tõsiselt võtma oma seda arstivande sisu. Ma arvan, et arsti töö ei ole kerge aga samal ajal võib ta anda palju rahuldust, väga palju rahuldust.