Täna oleme meie väga lugupeetud juubilari Semperi jutul täiesti uskumatu, et ta saab 80 ja veel kummalisem on see, et täna on 13. ja reede jah, mis seal teha, kui vanaduse koorem seljas on, siis tuleb teda kanda ja kõige hullem on see, et teda ei tunnegi veel õieti, nii et Anib suurun ja kui nüüd vaadata, siis on tõepoolest nõndamoodi, et me siin enne kõnelesime ka sellest, et just hääl on see, mis teeb pisut vanaks teeb. Mis seal teha, mul vanast oli nagu minu tuttavate hele heal nagu Krõõdal, aga üks ka tarvis selle minemasele hääli, nüüd tuleb leppida selle vanainimese häälega, kuidas ta ikkagi sellesse 13.-sse reedesse suhtute? Käivad, on minu meelest kõik ühesugused, nad võivad kõik head olla ja relvad, aga mul on kord horoskoopi ka öeldud, et reede ja 13. on minu õnnepäev, eks ole ka õnn, et ma nii kaua olen elanud, sest elada on ikka minu arvates väga suur õnn niimoodi elada, nagu teie olete elanud kas või siin teie toas ringi vaadata siis nii keset kunsti, et kade hakkab nujah. Aga eks ole hääd ja halba olnud. Nii et seda ei või öelda, et ainult on puha lillepidu olnud, aga mis nüüd näiteks kunstimuljetesse puutub, siis ma pean teile ütlema ette, Need algasid mul õige varakult. Ma olin nimelt pooleteiseaastane, kui minu vanemad mind võtsid. Teatrisse kaasases last polnud lihtsalt kuskile jätta. Ja teate, mis diaatersi olitsiooni vil Viira, vana Vanemuine, nii imelik kui see on, ma mäletan selgesti, kuidas ma istusin oma isa süles ja vaatasin lavale ja see oli nii põnev. Ja mul on, Vilsib lõpupilt meeles, ma olin küll katsunud kindlaks teha, mis asi see olla võis, aga mul ei ole mitte õnnestunud. Ja ma mäletan veel, kuidas me koju tulime. Me elasime siis Kivi tänavas Tartus ja Vanemuine oli just seal Jaama tänavas Kivi tänava otsas. Ma istusin oma isa käsivarrel ja kogusi. Suvine öö on mul selgesti meeles ja erutus sellest näidendist. Ja teatris käimine on mul eluaeg jäänud nagu verre. Ja ma olen nii palju vaatanud, kui üldse vaadata on andnud. Ja ma pean teile ütlema, et ma olen kah oma teatud lapseliku meele alles hoidnud kuni tänapäevani kuhugi sinna. Naeruväärne, võib-olla praegu paistab nimelt Ma elan hirmsasti kaasa näidendis ja ma kuidagimoodi ei taha, et see halvasti lepib. Ma tean muidugi klassikat ja kõik. Ma tean, kuidas lõpeb, aga mul on, ikke, oleks Hämilgusi kõik happy end kõigil asjadel oleks nii, et see on mul jäänud niisugune lapsepõlvest pääle ja minu üks niisuguseid eredaid mälestusi või muljetest. Ta oli hulk aastaid tagasi selleks džässikontsert. Ja minu jaoks oli suur üllatus teid seal näha. Ma isegi ei tea, miks ma häbenen seda, et mind üllatas ideeride üks vapramaid kaasaelajaid sellele muusikale. Ma olen küll vähe käinud džässikontserdil, aga ma näiteks seda realistid Petersoni Ameerikast kuulasin suure huviga ja ma olen direbovot sünte sessi kuulnud ja üht-teist ka ainult viimasel ajal, ma ei taha enam seda sõrmi. Ma muidu armastan väga kerget muusikat, vaid nii, noh kes ei ole ja õite päris kerge muusika selloner oma tuum sees. Aga kui need bigbändid hirmsaste põrutavad, siis, siis ma poeksin, paku. Aga kui nii parasjagu on, siis ma kuulen väga suure huviga. Nähtavasti hirmus uudishimulik, et seda asja ei ole, mis teid ei huvita. Vot see ongi see asi, see on see õnnetus. Ja võib-olla õnn. Sest ma olin vist küll 80 täna, aga ma ei vaata mitte tahapoole, ma vaatan isegi praegu veel ette nagu ei tea, mis mulle vil oodata oleks. Ja see uudishimu huviga kogu elu vastu, nii et ma elaksin lõpmata kuma, saaksin, sest ma tahaks ju näha, mis sellest maailmast välja tuleb. Võib-olla sellepärast ongi teile natuke vastumeelne nüüd hakata seda minevikku meelde tuletama neid asju, mis on olnud, oh minevikust. Ta tuleb ilmas seletage meelde, et kas ma tahan või mitte. Aga muidugi on meeldivam häid asju meelde tuletada. Ma olin ju kolistanud peaaegu ümber terve maakera, kuigi see ei ole tõsi, ma olin Hiinas, olen ma käinud kaugemal ei, ma ei ole saanud seal Egiptus ja, ja välismaal õppinud ja igal pool ja ma lähen ikke endise huviga, ma kardan, et ma enam palju käia ei saa. Sellepärast et inimene peab jõge aru pähe võtma ja mõtlema, et ükskord peab rahulik vanadus tulema. Ma mõtlen juba, et see on mulle hiljaks jäänud, sellepärast ma ignoreerin lihtsalt seda rahulikku vanaduses. Ma olin väga palju kuulnud küll ja näinud artriit näiteks kus ma kõik ei ole käinud ja mida ma ei ole näinud ja kuma siin vahel mõnda asja vaatan siis. Mul on oma arvamus selle kohta, kas iga kord spetsidega kokku läheb, seda ma ei tea. Ma imetlen alati teatri ja kujutava kunstikriitikuid, nad oskavad nii õudselt targalt kirjutada ja omavahel mõne pildi üle loen, mida ma ise ka vaatan, siis ma mõtlen, kust ta võtab seda kõiki. Eks mina omas arvustus katsunike võrdlemisi lihtsalt öelda, aga ma kirjutan kaht suurele lugejas hulgale. Nii et ega need ei ole spetsid. Kuigi ma leian, et arvustamine on kõige levinum asi maailmas. Sellepärast et kui te tähelepanelikult kuulate, siis te panete tähele, et enamjagu inimesi arvustab ja siis ma tunnen ennast täiesti nii selle suure hulgaga nägu ühise ameti pidajana. Ainult et minul olid oma harjustamisse, on natukene eelharidust, mida kõigil ei ole, aga kui te tulete kontserdis näiteks all fuajees kuulata, teie kuulete, et igalühel on oma arvamine ja iga kord mitte suh halb, mitte suuki. Ma mõtlen selles mõttes vahel. Ta ütleb otse kohesemalt välja seda, mis ka mina arvan ja mida mina iga kord ei või mitte ütelda. Aga missugune nauding on vahel, kus sa lähed ja sa tead, sa ei pea kirjutama ja sa võid täiesti anduda niisugusele kuulamisele, kuulad hoopis teisiti. Sa oled ka nagu inimene. See kõlab küll naljakalt, aga tõepoolest, sest muidu, kui ta arvustajana kuuled, sa oled nagu registreerimismasin, kes igast kandist seda kuulab, kuidas ja mis, ja te hakkasite ka kriitikuks, nuia, nõia kas te teate, mul oli hiljuti üks väga huvitav kontsert, mida ma Ma ei arvustanud teda, ma tahtsin küll teda arvustada, aga ma jäin haigeks, ma ei saanud. Ja see oli üks Ameerika pianist, Žuur, vanem mees, juba naabeli assistent ja mina olen verinoorelt õppinus naabri juures üks aasta. See oli väga hea pianist, saksa pianist ja väga tõsine, võib-olla publiku jaoks liiga tõsine. Ta näiteks ei andnud iialgi lisapala ühtegi lisapala. Alguses oli see väga võõrastav, aga pärast inimesed olid harjunud ja teadsid, et tuleb leppida. Ja see suur, see oli vanem. Ja kui ta mängima hakkas, siis esimesed kaks osasonaadist näitasid, et ta ei ole enam päris nii vormis tai treeni nii palju, aga kolmanda osa juures muutus imega väärseks ja neljandaga. Ja kui ta siis teisel kontserdipoolel tõi noodid kaasa ja pani puldile, ta mängis nimel Beethoveni 32 variatsiooni. Ei diabelli variatsiooni mitte 32. Ja neid on ka pikad. Ja tavaliselt kujuneski keskpärane pianist, neid mängib, siis nad lähevad igavaks. Aga nähtavasti see, ta on vanem mees, tal ei ole. Mälu ja teadmineetel noot on seal mõjus tema peale nii hästi, et ta mängis imeväärselt neid variatsiooni ja publik, kus oli väga palju mitte muusikuid kuulastada niisukese andumusega, sest see oli kunst, mis kuulda oli. Nii et näete, Tallinnas juhtub väga huvitavaid kontserte, eksi laulja, Victoria de los Angeles, ta ei ole küll enam verinoor, ta ei ole enam päris tipul tavaliselt, aga kuidas ta laulab noored oma ilusa häälega isa temale lähedalegi ja vot see oli väga huvitav on näiteks niisukese kontserti mul olnud elus, kus mul judinad on selga mööda allakäinud ja mida ma mäletan eluaeg. See oli näiteks Bachi h-moll Mess Berliinis olin veel päris noor. Ja niisuguseid asju on palju olnud. Üks sellist mängis siin Tallinnas ka nii hästi. Brahmsi tšellosonaati, et ma praegu veel seda nagu järel naudin. Meil on üldse viimasel ajal väga huvitavaid kontserte, kogusi, talv õieti. Ja üks viimaseid huvitav oli ju Penderetski oratoorium. See oli ju minu meelest ka vapustav asi. Aga siis oli Estonia seal ka puupüsti täis. Ja Ma arvan, isegi need, kellel ei ole närvi moodsa muusika jaoks on ju inimesi isaga nõuda, et inimene peab kõiki neid dissonantsi nii vahetult vastu võtma. Isegi need olid siiski väga tugeva mulje saanud sellest asjast. Ja see ettekanne oli hirmus ja hirmu siia. Aga tuleb välja, et nad on ennast päris spetsialiseerunud selle Penderetski peale ja on seda üle maailma propageerinud. Meil oli ju ka väga huvitavad need kontserdid, mis meil oli vana ja uue muusika festival ja meil on igasugu häid häid asju olnud ja ma pean ütlema, meie omad mehed on ikka ikka väga tublid. Mõelge, missugune galerii, Pärt, Tormis lääts ja siis need noored Kangro ja Sumera ja nende igat asja ootad sa huviga jäiga. Jaak asi pakub sulle ka huvi, aga ma pean teile ütlema, ma olen õite selle moodsa muusika kaks korda läbi elanud, siis kui mina Berliinis õppisin, siis hindemid algas oma leeri ja üldse väga palju neid asju, milles stiil pärasti levis ja igalt poolt kuulda oli. Siis ta on üks kord jube ennem läbi elanud ja sellepärast mind ei hirmuta ükski moodne asi. Minu kõrv on just niisama lahti selle jaoks kui klassika jaoks. Ma pean muidugi ütlema, kui siis pääle moodsat muusikat kuulata ühte väga head klassikalist asja ette Cannes siis see on eriline võlu veel sellepärast et see annab sulle siis niisuguse rahuliku harmoonilise. Kas ma pean nüüd seda nimetama? Niisuguse mulje jätab, sul on tunne, et pääle selle võitleva ja sõdiva moodsa muusika kõrval on ka üks koht, kus sa võid rahulikult puhata, ma ei oskand nii-ütelda, nagu ma seda mõistad, aga seda ma arvan, et ka need heliloojad, kes moodsat muusikat kirjutavad nendel on endal vahel klassika juures, niisugune tore tunne. Kui teie käite teatris, te olete ju nii palju mujal teatrites näinud neid asju, mida meil siin ka lavastatakse, sest ega meid ainult algupärandi lavastada. Ma kogesin seda, kui me rääkisime teiega, Stravinski, elupõletaja tähelennust, teil olid kohe mitme maa etendused kõrvale pakkuda, kas see segab teid, väitab teid, kui te siin kohapeal vaatate? No mina olen haaratud diaatristet, mind naljalt ei sega, ükskord mind segas natukene, see oli siis, kui Strandbergi surmatantsu mängiti ja mida ma veel mäletan oma noh, peaaegu lapsepõlvest plikapõlvest ja siin uue lavastusega. Ma olin küll nii hämmastanud, et, et ma isegi Irdile kirjutasin ühe kirja, mida ma muidugi ära ei saatnud. Nimelt ei kuulu nende hulka, kes kohe kirju kirjutavad. Jah, aga seekord ma olin nii vapustatud. Aga muidu on ikka väga huvitav näha ja kuulda neid asju, mida mujal on kuuludes, võrdlusmoment on väga ja ma pean teile ütlema, et kõige suuremad teatrielamused mul on olnud antiiktragöödia jättest. Need minu õpiaastatel kanti väga palju välisvalet, et ka isegi Moskva kunstiteater käis nendega ja kõik need elektroDiantiga on need ja kõik need asjad nendes on siin niisugune suur joon mis sind nägu raputab sellest igapäevaväitlusest lahti ja sa saad täitsa anduda nii kah nii millegile, mis sind nagu tõstab üle selle igapäevase elu ja muidugi siis šveiks piir. Shakespeari ma olin küll nii palju elus näinud, kui palju mul võimalus olnud, sellepärast ma olen ka alati siin meie šeik spiri edendusi suure huviga vaatan ja peab ütlema, et ega meil alati sugugi halvasti seda ei teha. Ja see on huvitavaid Sheikski iialgi ei väsita mind, vähemalt mitte. Sa muidugi mõtled teinekord, et mispärast ta niiviisi on selle asja teinud, mis, Bert, mitte teiste, aga Šexpyril on minu meelest just pääle antiikautorite ikke kõige rohkem seda niisugust joont, mis eluga on seotud, aga mis siiski elust natukene nagu sügavamale küünib. Siis on veel üks tükk, mida ma igal pool olen vaadanud, kus ainult võimalus on seal beer, künd, sellest võiks kohe traktaadi kasvaid kirjutada. Neist tõlgitsustest olin ka Viidinguga väga rahul, kuigi ma lavastusega mitte just päris rahul ei olnud. Aga mis me sellest räägime, seda teavad teatriteadlased ilusamini öelda, kui mina. Ja ei pruugi sugugi minuga ühel arvamisel olla. Mis asi, mis on kindel, on näiteks see, et siiski šveikspiria per künt ja niisugused asjad on nii universaalsed, seda kantakse igal pool, et aga muidu on küll niiviisi, et siiski kõige paremini kantakse ikke autorit tema kodumaal ette. Ma pean teile ütlema, et kuskil ei kanda vene asju nii hästi ette kui Venemaal ja kui nõukogude liidus ma ei kujuta ette, et keegi üldse Ostrovskid võiks nii ette kanda nagu väike teater seda teeb. Ehk Tšehhov, nord, Tšehhovi võib võib-olla ka mujal huvitavalt, aga siiski tuumani juua kunagi mujal nii hästi kujust tüki kodumaal näiteks Prantsuskomöödiat kerged, mingisugust niisugust võIts võib olla tühine on, aga mis nii toredast on üles ehitatud ja mis sädeleb, näe, kuskil mujal nii hästi kui Prantsusmaal, see tuleb niivõrd hästi välja, et sa mõnda asja tühist asja mäletad veel 50 aastat hiljem. Ja ma ei ole mitte alati aru saanud, miks selle Tantsu lavastatud mees, naine ja kontsert. Miks selle peale kirjutustest vaadataks nii üle õla, sest selle tükkija abil õpetas tantsu oma näitlejatele just seda nisukest kerget, sädelevad mängulaadi stiili. See on minu meelest hädatarvilik, see on nii nagu pedagoogikas klaveri juures ehk üldse muusikas ei saa ju ühele õpilasele ainult anda väga tõsiseid asju väga ühes stiilis asju, kuigi need talle võib-olla kõige rohkem sobiksid. Tuleb anda talle võimalust ka teises stiilis teises laadis asjaga tutvuda. Ja seal ta kindlasti omandab midagi, kuigi ta võib olla oma eluajal. Interpreteerides neid palju ei mängi. Kui tulla veel tagasi selle prantsuse sädelevuse juurde, ma ei tea, mis endise meie kunstis on? Vist kahjuks seda elegantse, nii vähe, me ei oska seda hinnata ja sellepärast me ei näe seda, kui see on ka kasvõi mingisuguse asja ainus väärtus ja me oleme üldse kaldume natuke liiga tõsised olema. Ja see on ju väga hea asi, teisendus, aga kannatajad, oleme selle allike meie ise, sellepärast et teised oma spontaansuse ka kergusega ja ütleme, isegi pealiskaudsusega vahel haaravad kiiremini midagi kui meie oma tõsidusega. Enne kui me liikuma hakkame on juba hilja. Kui rääkida kunstist üldse, siis kui paljudes galeriides teie olete tõesti käinud selle asemel, et vaadata kunstialbumist, te olete selle suure elusa kunsti sees väga palju olnud kaua olnud. Ma ükskord olen ka ennast ette valmistanud just raamatut enne ajal. See oli siis, kui me Berliinis oli meie, kui ma seal õppisin ja siis me otsustasime koguda mammonat ja sõita Itaaliasse. Ja selle kogumise ajal meil siis tutvusime mehega Naljakunstiga päris nii süstemaatiliselt. No minu peale see ei mõjunud halvasti, vaid hästi. Sest missugune rõõm see oli, kui me kale riidesse läksime, Itaalias, ma mäletan, esimene oli Milano. Kui me juba kaugelt aru saada olime, mitte sellest pildist, Milerb frustratsiooni, me olime näinud Vadilt laadist juba, me olime siiski kuidagi mude omandanud selle tundmise, et vot see on Filippo lippi asi on Michelangelo seal. Ja siis missugune rõõmsi oli kuu? Ei, me saime aru, et meil natuke aru saame, sellest. Aga peab ütlema, et ma olen ju eluaeg puutunud nii otse vahenditult, kunstiga kokku. Ma olin ju küll neid raamatuid, kogun isegi neid ja aga pähe, asi on ikke galerii, kui ma kuskil olen olnud, elanud või käinud, siis ma ei jäta iialgi kunstigaleriid külastamata. Ja näiteks vahel võib väga suuri leidusid leida avastusi teha, näiteks teibiga riisel Londonis. Ma avastasin töörneri rebrutsioonide järel, ta nagu ei ütlev nii palju. Aga Ma olin täitsa hämmastunud, missugune suurepäraline kunstnik seon, sest ingliskunsti on ju üldse väga vähe võrdlemisi vähe, igatahes teiste ade kunstigaleriides ja sellega saab tutvuda päämiselt. Justice Inglismaal ja niisuguseid avastusi on muidugi väga palju olnud siis üks avastus, see on teisipidi nimelt Põhja-Norra maastikku vaadates ma avastasin meie Konrad Mägi. Sellepärast Trondheimist välja jalutades mägedesse oli niivõrd Mägilik värviliselt tsimaastik, et ma otsekohe jahmatasin. Meie kunstnikud olid ju ja mägi oli ju Norras ja sellepärast ma leian, et tema värviilule on mõjunud Justzi, Põhjamaade vaat särgu kevade tuleb, suvi tuleb ja kõik õitseb korraga. Siis mõjub see hirmus intensiivselt ja seal ta on väga palju omandanud, aga kas on läinud ka sedapidi, et mõni väga kuulus maal on teil äkki pettumuse valmistanud? Muidugi ma isegi ei tea mitte. Kas see oli tõeline pettumus, oli siin teatud opositsioon üldise niisukese vaimustuse vastu näiteks kui ma esimest korda oma nooruses nägin Rafaeli 100 kuulased madonnat treesteni son erituba, oli maid, mäleta, kas ta nüüd on Kairi tubavil ja kus inimesed niisuguste harraste nägudega vaatasid siis nooruse opositsioonist tuli mul selge tunne. No mis te vahite, see on ju igav. Aga nüüd, kui ma teda uuesti nägin, siis ma sain aru, et ta on hea maal. Nii et iga kord ei tea, noore inimese opositsioon tuleb vahel teistel põhjustel kui päris nii reaalsed Te põhjuste läbi nagu iga kunsti vastuvõtmisel on vist siin ka oluline see momendi häälestatus ei ole midagi parata, kui sel momendil näiteks seda teost vastu ei saa võtta, võib-olla võtaks hoopis mõnda teist teost vastu? Muidugi, see on õigus. Ja teate mida mina enda juures olen veel tähele pannud? Mul on siin rinnas niisugune mõõdupuukuma ühe asja ESC saanud ehk kuulen ühe asja siis see ütleb mulle ära mingisugune instinkt, et see on hea ja see ei ole, see on imelik. Instinkt on väga sageli palju usaldatavam kui niisugune, argumenteeritud pro ja contra nisukesed väitlused selle juures, et mina, kui ma nüüd lähen kunstinäitusele neid meilgi, siis ma alguses loen kõik need nimed ära ja siis pärast maasis kõnnin niisama ühest ruumist teise ja siis ma tean, missugune eesmaseisatan, see mulle midagi ütleb, see on alati olnud seal kah, kontserdis on näiteks, on ju väga raske, teinekord puha uued asjad. Ja sa pead nüüd arvama, missugune hea ja missugune halb. Aga vot sees on mingisugune mõõdupuu sul, mis sul ütleb ära, et vaat siin selle taga on midagi ja teise taga ei ole. Võib-olla rangete kriitikute arvates ei ole õige, aga igaüks jääb jõge oma liistude juurde, nii ka mina selle oma mõõdupuu. Kas see on instinkt, mulle tundub, et see tuleb lihtsalt teie väga suurest kunstikogemusest, muidugi see on kah oke olemas, see on õigus. Ma olin ju hirmus palju näinud, Jermus palju kuulnud ja ahnelt ahminud, otsekohene igalt ulkus näol. Mul on ikka meeles seda, kui me mehega Pariisist tulime, olime üks aastasel õppinud sisse läksime barbaruste juurde, Pärnu Me soovitasime ikka iga suvi, üks kuu seal nende juures ja kõik meie tuttavad ja sõbrad küsisid meie käest, missugused tantsu pahad nüüd Pariisis moes. Ja me olime hirmus õnnetud, sest me ei olnud mitte üks kord Pariisis tantsinud, meil ei olnud aega tantsimiseks, meie olime vaba hetke ja iga vaba kopika kasutanud selleks ära, et kuskile minna ja midagi näha ja midagi kuulda. Niisugune ja elu oli, aga selle eest me Pärnus siis tantsisime ka kõvasti, õppisime kõik need, meie, ma uued Paad ära. Aga luule on vist see kunst, mille sündimusele te olete elus kõige lähemal olnud. Nojah, ma olen olnud luuletaja, naine on see kerge olnud? Kuidas ma pean ütlema? Ma arvan, et kingsepana ešelon kah raskusi, nii et. Eks luuletaja naisel Kauma raskusi. Aga minu mees oli niisugune, et tema ei armastanud rääkida oma luulest enne kui valmis oli. Ta ütles, et nagu lind, kes jätab oma pesa maha, kui keegi sinna pääle on vaadanud ja nii et mina sain küll esimesena kuulda seda, ehtne, mis ta oli teinud. Aga seda protsessi ma nii täpselt jälgida ei saanud, kuigi mul tuli ka vahel nõu anda, aga siis juba küsiti mu käest. Aga kõige halvem arvustada Ma olen tal küll olnud, me oleme päris lahing löönud mõne asja üle, mis ma leidsin, et see oli nii ja tema jälle nii ja naa, aga see peab olema õige. Abele ongi see, kus ka natukene lahinguid kah on, sellepärast et ega roosamannat kogu aeg süüa ei saa, tuleb ikke korralik lõunas, üks mina arvasin, et te pidite olema siis leebe, heatahtlik muusa kõrvale, aga tuleb välja, et olite mõnikord päris õel. Noh, teist ei saagi ja ma ei tea, nüüd ma vahel mõtlen, et ma olen eluaegsele muusikaga jantinud, et kas sellel oli mõtet, ma oleks pidanud ennast rohkem oma mehele pühendama. Aga elule Railatutega kahetseme nii midagi ei aita. Sest lõppude lõpuks eks mina kahike kuma nii üldiselt võtnud seda olev võib-olla inspireerinud kuidagimoodi ikka ega ainult see jumaldamine minu arvates ei ole mitte see õige õige inspireerimine. Ma lugesin kord ühest saksa luuletaja, sest mul ei ole isegi tema nime meeld kelle naine temast tahtis teha suurt luuletajad. Ja see ei tulnud ikke välja nädal ja sissinaine tappis ennast ära, ta mõtles. Et kui ta on, mind ka ootab, see on niisugune elamus temale, et see tema luulesoone avab. Ja teate, sellest mehest ei tulnud ikka suurt luuletajad. Nii et vahel aitab opositsioon paremini. Sest kaks neli silma ütleme on ikke parem kui, kui kaks silma, sest nii neli silma näeb nagu rohkem, küllap siin naiselik andumus vahel on väga kena, aga kui ta on olemas, aga mis siis teha, kui teda ei ole, siis, siis peab ka selle teisega leppima teise küljega. Aga kumma tahe peale jäi tütrest muusika? Teater oli vist mõõdu Andrewsi. Ja et ta nüüd muusikat õppis, see oli nagu iseenesestmõistetav. Kui palju ma olen kuulnud, et Lilian ütles siin muusika vooruse ära rikkunud ja ise oli ta vil tüdrukutirts. Aga temast oleks muidugi võinud väga hea filoloog saada. Aga ta on mulle ükskord ütelnud, et muusika olla on kergem, aga minu mehest oleks küll võinud muusik saada. Väga hea kõrvaga ja väga nii huvitatud muusikast, aga minust küll kirjaniku ei oleks saanud. Sest minul peab ikka olema midagi konkreetset, mille ümber ma hakkan kirjutama, ainult fantaasiaga. Mul ei tule midagi välja rohkem kunstiteadlase kui kunstnikuloomus, siis jah. Ma küsisin siin vahepeal Aurora Semperi käest, et mida ta teeb homme peale juubelit, siis ta ütles, et ta läheb Paul Rummo juubelile. Aga kui te sealt tulete, mida te järgmisel päeval teete? Minul tööpuudust kunagi ei ole. Ma mõtlen küll, et kõigenema selle juubeliväsimusest puhkan, aga siis ootavad juba. Mul on nii palju korraldamata veile oma mehe pärandist. Vähemalt kirjavahetus nüüd üks suur kirjavahetus on juba käiku lastud, see on Barbaruse ja minu mehe kirjavahetus, aga siin on veel teist kirevad, isegi minu isiklik kirjavahetus oma mehega ei tahaks ka natukene järele vaadata, mis seal sees on. Ja siis muidugi sügise tuleb vist jälle arvustama hakata. Kuigi. Oleks ju aeg rahulikku vanadust pidama hakata, aga minust seda vist küll ei maksa oodata, sellepärast et niikaua, kui mu jalad kannavad ja päev töötab vaike tahan midagi teha, ei saagi inimese moodi kontsert käia. No eks ma katsu ka inimese moodi vahel käia, aga vahel harva tuleb ikke midagi kirjutada, aga see vana harjumus on nii suur. Ja küllap see on enese maksmapanemise tahe, võib olla pedagoog selline tahe, sest kui sa näed, et teised ei ole seda leidnud, mis sina leiad, sa tahad kindlastega ikke ise midagi ütelda. Nii et iga inimene on ju edev ja mis need rohkem kirjutama paneb, kas see, kui kontsert on hästi läinud või kui midagi on ebaõnnestunud, kummaste meelsamini kirjutate? Teate, muidugi, kergem on kirjutada kontserdist, mis ebaõnnestunud on, aga seda ei või, sest ma lugesin hiljuti ühte väga huvitavat raamatut interpreetide üle. Ja seal, Claudio Arro üks väga hea pianist, keda meil siin Eestis ka juba 20.-test aastatest alates on kuuldud. See ütleb, et New Yorgis olla üks arvustaja, kellele kõige tähtsam on oma ütlemise pipar. Näiteks ta ütleb just nyyd Klaudeadu, et ta ei kortsuda kulmugi, kui ta ühe noore algaja hävitab selle lausega mis tema meelest ilus lause on. Ja niisugune arvustaja ma ei taha olla.