Poolteist aastat, kui käisin Brasiilias. Paari nädala eest ilmus lõpuks trükist ka kauge maa Brasiilia raamat, mis sellest sõidust sündis. Ja ometi Isamaa rahu. Ometi kisub mind selle kauge maa juurde tagasi ning mulle tundub, et olen jätnud ütlemata veel midagi väga tähtsat. Miks see nõnda on? Kõigepealt sellepärast, et elu ei seisa paigal. Ja Brasiilia on tormiliste ning tihti vastuoluliste arenguprotsesside maa. Ma ei taha panna mingit süüd kirjastusele, ent ometi on sellegi aja jooksul, mis kulus reisiraamatu avaldamiseks, palju muutunud. Seepärast pöördusin Eesti raadio poole, et avaldada seda väikest järelsõna, mida raamatule lisada. Enam ei jõudnud. Hiljaaegu juhtusin lugema ühe vanema põlve Brasiilia luuletaja Manuel pandeira luuletust mälestus ressifist. See räägib samuti tolle kauge maa muutlikkusest, mis brasiillase-le endale on aastakümnete jooksul muidugi hoopis käegakatsutavam kui lühiajalisele külalisele. Luuletus meeldis mulle nii, et ma tõlkisin ta. Syndon Manuel pandeira mälestus ressifist. Ma meenutan dressifid, mitte Veneetsiat Lõuna-Ameerikas, mitte laevaomanike, rändkaupmeeste ja hulkur penide linna isegi mitte seda ressific, mida õppisin armastama pärast vabastusrevolutsioonide ressifid. Ma meenutan seda ressiifid, kus pole midagi, tõesõna, midagi silmapaistvat. Peale mu kauge lapsepõlve. Tänavad, kus ma õppisin piitsa plaksutama ja pildusin puruks donna Anina Vieegase maja aknaid. Totiineurod riigis oli juba siis imekspandavalt vana ja haaras alalõpmata ninalt libisevate näpitsprillide järele. Pärast õhtusööki tulid terved perekonnad koos toolidega kõnniteele. Kuulujutud, kurameerimised ja naeru, pahvakud, mängud keset tänavat. Lapsed kisasid kull oled sina, ei sina, kaugus summutas mängivate tüdrukute hääli. Roos, anna mulle üks õisnelk, anna mulle õis. Roosinupp nende rooside seast närbus hiljem õitsele puhkemata. Äkitselt õhtusest kaugusest hädakell ja kõige teadjam, kinnitas tulekahju. Kindel, et Santo Antonius teine vaidles, lööme käed Sancho sees. See, kes nimetas sanso, seed oli harilikult totiineurod riigis. Siis panime mehed kaabud pähe ja läksid süüdades käigu peal Piipe, et selgitada, kummal on õigus. Mindaga kõrvetas valusalt ebavõrdsuse tunne. Ja sellistel puhkudel ma vihkasin endas last ning tundsin kadedust vanade vastu. Ma polnud veel kunagi kahjutuld näinud. Lapsepõlve tänavad, kui ilusad nimed neil olid. Päikese täna. Ma kardan, et ta on nüüd selle võis sellenimeline. Meie maja taga oli üksinduse, täna ma pagesin sinna suitsu tõmbama. Taristus koidupunatänavaga sinna jooksima kalale. Kapi veri, vii kapiberi vii, kust paistis kašangaa metsatukk ja supelranna õlgedest tarad. Ma nägin kord seal alasti tütarlast, ta naeratas, aga minul jäi süda seisma. Nii suur oli minu ehmatus. Uputus, uputus, juurtega kistud puud, porri vajunud, härg, raudsed, sillakaared ja ürgrahus, indiaanlastest seljad õõtsuvad parvedel. Päevad ja nädalad reas, minu pea tütarlapse süles, tema käsi mu juustel kappide rivi, kabi rivi, lapsepõlvetänavad mööda üht tuli igal õhtul neegrinaine banaanidega lilleline aafrikaret. Tema järel käis kaupmees roosuhkru ja maapähklitega, mis tundusid praetult keedetuina. Hüüded. Värsked munad, poolmuidu puha 10 tükki, üks vaskraha. Raamatute ja ajalehtede elu ei jõudnud minuni iial. Minu juurde tuli elu ainult rahvasuust, sõnades, mis uitavad kepi ja kotiga rahva seas. Ainult rahvakõnel on olemas maitse ja lõhn. Meiega õpime vastupidi tundma süntaksitlusiaadidest sellest kõikvõimalike asjade lõputust loetelust, millest ma kunagi pole suutnudki selgust saada. Ressiifi täna aja järgi lõhnava vanaema majaga, kes oleks võinud arvata, et see kõik võib kord otsa saada. Näis ju, et kõik on seal läbi imbunud igavikust pressiifi kus oled mu lapsepõlve ressiifi pressiifini hell ja brasiiliapärane linn, nagu mu vanaema maja. Muutuvad linnad, muutuvad inimesed. Veel mõni aasta tagasi oli Karoliina marjade reesus tundmatu elatanud neegrinaine son Paulu Fawelast kuid erinevalt paljudest omataolistest pidas ta päevikut. Kirjutas päev päeva kõrval oma tähelepanekuid paberilipaka-ile, mis ta prügimäelt vanakraami korjates leidis. Juhuslikult nägi ta päevikut, ajakirjanik Audaljud antas, aitas selle trükki toimetada. Nüüd hüütakse Karoliina marjad Brasiilia mustaks täheks. Raamatust on ilmunud üheksa trüki, see on tõlgitud inglise, saksa, prantsuse, rootsi, soome, tšehhi, hispaania ja paljudesse teistesse keeltesse. See on enneolematu Brasiilia jaoks, kus kõige tuntumate kirjanike romaanidki ilmuvad ainult üks kord ja kõigest viies kuni seitsmes 1000. eksemplaris. Karoliina marjade seisus paljastas maailma ees Faweela argipäeva maapealse põrgu, kus elavad miljonid tema kaasmaalased otse hiilgavate kvartalite külje all. Tema raamatu pealkirjaks on kvartalites pesupanipaik. Miks nõnda? Selle kohta ütleb autor ise. Õhtul poole üheksa paiku tulin tagasi Fabelasse sisse hingama jätiste ja roiskuvate loikude lehka. Kui ma linna satun, näimu lõika, tulen kristallist lehtrite sametist, tapeetide ja atlaspatjadega paraadlikus saalis. Aga kui ma Fawelasse tagasi jõuan, siis vaatan iseennast ja mõtlen, et olen tarbetu vana ese, mis visatud panipaika. Oma raamatus kirjutab Karolina Maria näljast, mis laseb taevalgi kollasena paista, kirjutab inimestest, kes näljast meeleheitel aetuna tapavad oma lapsi ja iseennast kirjutab oma kaunimast unenäost, milles ta elas uues majas ja ta kotid olid täis ube. Hommikul kell viis aga võtab ta uuesti plekkpange ja läheb tänavakraani juurde v sappa. Et selle kõige sügavama viletsuse hääl lõpuks ometi inimeste kõrvu ulatus, eks näita seegi. Aegade muutumist Brasiilias. Ma lõpetasin oma reisiraamatu viimase äralennueelse õhtuga Rios jutuajamisega vitaaliku hobushiga noore ja vägilasliku ajakirjanikuga, kes esindab sellel kuumal maal meie investijat ja üleliidulist raadiot. Oli parajasti lähenemas rahvaküsitlus, mis pidi otsustama küsimuse, kas president kulart saab tagasi kogu võimutäiuse, mida ta vajas reformide läbiviimiseks. Ma ei kahelnud hääletamise tulemustes. Need olid juba ette silmaga näha ja kõrvaga kuulda. Kartsin ainult, kas kõrgemad sõjaväelased, nõndanimetatud gorillad, mässu ei tõsta. Brasiilias mässu ei tule, kinnitas kohus. Tõepoolest, rahvaküsitlus möödus rahulikult, presidendi võim tugevnes ja mässu ei tulnud. Aga läks kõigest veidi üle aasta, kui reaktsiooniline mäss ometi bukes. President sunniti maalt lahkuma ning võim läks kindralite kätte. Oma reisiraamatus mainima korduvalt Carloslaserdot Brasiilia reaktsiooni tugevat meest, kui annab ära osariigi kuberneri. Juba 10 aastat on lugu nii, et kui Brasiilias küpseb mingi reaktsiooniline vandenõu, siis selle lahti harutamiseks piisab ühest valemist. Otsige lasserdat. 10 aastat tagasi laiatasid öises Rios lasutanele erase tänaval. Teostati atentaat, mis kujunes ettekäändeks kindralite mässule. Tolleaegse presidendi tuli vargase vastu. Seal oli laser. Veidi hiljem Sailoserda osariigi kuberneriks, kui tagulusel läks kaks ja pool aastat tagasi tarvis kõrvaldada president Jean Yoko Adros kes liig agaralt kippus reforme läbi viima. Alustas seda kampaaniat jälle Laserda. Ning nüüd vaevalt oli president kulart alla kirjutanud osalise maareformi seadusele kärpinud pisut välismaiste monopolide kasumite väljavedu ning teatanud, et kavatseb anda valimisõigusega. Kirjaoskamatu ile. Algas taas kaua ja põhjalikult ette valmistatud mäss. Selle eesotsas seisid kolm Brasiilia kõige musta pealsemad kuberneri Carloslaserda ade Mardebarros, samba alust jamaga Jaan Pinto, Miina Sharaisest. Sellel otsustaval hetkel Brasiilia ajaloos osutus Shangulart kunagise presidendi vargase poolt asutatud väikekodanliku Töölispartei juht liialt otsustamatuks. Ta tõmbus riiust tagasi vaiksesse Brasiiliasse ja jäi lootma üksikule kindralile, kes talle olid truudust vandunud. Kindralid reetseta. Tõsi, mõni tund enne maalt põgenemist deklareerisin kulart, et valitsus on otsustanud kindlaks jääda ja vajaduse korral antakse relvad rahva kätte. Kuid oli juba hilja. Pealegi laskis kulart ennast kodusõjaähvardusega hirmutada, ta teatas, et ta ei tulista esimesena. Kindralid võtsid seda avaldust kapituleerumisele ja nõnda see oligi ju. Sellised olid üldjoontes sündmused, mis arenesin Brasiilias käesoleva aasta aprillikuus ja viisid konstitutsioonilise võimu kuputamisele. Uueks presidendiks sai endine kindralstaabiülem kindral Umberto kaste Lubranku. Muide kastelubranku tähendab tõlkes valge loss ning antud juhul on kujundite keelel õigus. Kindral osutus tõepoolest päästjaks ja kindlaks tantsiks kõigile tagurlikele jõududele kõigile neile, keda sotsiaalsete revolutsioonide puhul valgedeks hüütakse. Mõnegi kauge maa, Brasiilia episoodilise tegelase edasine saatus on kujunenud traagiliseks. Poliitilised õigused on võetud maailma kuulsalt teadlaselt Šosoojendi kastrult. Saadiku mandaat talupojaliigade juhilt Francisco Zuliaanilt. Senaator Leon Elbrizola oli sunnitud põgenema pulardi jälgedes Montevideosse. Ma ei tea midagi. Mario on Oriofiliost, kellega tutvusin uues pealinnas. Tean ainult, et senatit, kus ta ametnikuna töötab, puhastatakse innukalt nõndanimetatud punastest. Ja Mario käis omal ajal Helsingi noorsoofestivalil ning tal oli kirjavahetus nii Kuuba kui Nõukogude Liiduga. Kardan, et sellest piisab töökoha kaotamiseks. Politsei jälitab Oskarni meiereid Campo punakas ääretuses Valendava imelinna Brasiilia isa. Ja võib-olla on ta Carolina marjade Jeesuse lapsed, tal on neid kolm sunnitud jälle otsima endale elatust prügimägedest. Sest hiljutise mässu taga seisavad jõud, kes tahaksid muuta jäädavaks kollast nalja taevast Fawelade kohal. Vuanabara lahe rohekaid laineil õõtsuvad sõjaväe transportlaevad, mis on muudetud raudseks vanglaiks. Praegu on riius küll sügis, aga halastamatult päike kütab sellele vaatamata tulikuumaks laevadel raudkarbid kus kohtuotsuseta vaevlevad tuhanded inimesed. Usun, et nende hulgas on ka Brasiilia Nõukogude sõprusühingu aktiviste, kellega omal ajal kohtusin. Ning päris kindlasti ei teeni enam presidendilossi vahtkonnas. Too heasüdamlik mulatist kapten, kes mulle nagu kuulipildujast loetles vaimustusega meie kosmonaute ja kapitalistliku maa sandarmi ohvitseri jaoks üllatava õhinaga väljendas poolehoidu Nõukogude liidule. Medalikogus on endiselt Brasiilias, kuid tal pole seal praegu kerge töötada. Sõjaväetsensuur kärbib halastamatult sõnumeid ja temalt ilmuvat haruharva üksnes väikesed informatsioonilise teadaanded investjas. Kuigi tal oleks tohutult rohkem kirjutada kasvõi sellest rikasterio rõõmupeost kopagavanal pärast seda, kui mässajad võimu võtsid. Avenide Atlantikal loobiti tonnide viisi konfetid ajal, mil põles rüüstajate poolt laastatud ja põlema pistetud üliõpilaste föderatsiooni hoone. Aga järgmisel hommikul tulevad enne kukke ja koitu taas kopagabana karnevali prügisele plaažile kalamehed Fawelast ja hakkavad lapitud võrkudega lõputult traalima ookeani rannalainet, et püüda sealt Hei, mitte kuldkala, vaid kasinat, toidupoolist endale ja oma lastele. Brasiilia konstitutsiooni esimene paragrahv ütleb, kõik võim tuleneb rahvalt ja võimu rakendatakse rahva nimel. Eks ole, see kõlab ilusast ja väga demokraatlikult. Ent kui president kulart katses anda sellesama rahva kirjaoskamatul enamusele hääleõiguse tõstislaserdamässu ja muidugi ka rahva nimel, et päästa kommunismist, Brasiiliat. Fidel Castro eeskuju kummitab tänase Lõuna-Ameerika vägevaid. Kui mängus on piiramatu poliitiline võim, rasked miljonid ja riikide suurused maade valdused tallavad gorillad jalge alla ka põhiseaduse. Nii juhtuski. Brasiilias. Mis saab siis edasi kaugest maast? Ma ei taha mängida prohvetit ega mõistatama hakata. Millised sündmused võiksid seal toimuda nädala, kuu või aasta pärast. Aga ma olen täiesti kindel, et kindralite ja suur mõisnike sõjaväeline diktatuur Brasiilias ei saa olla igavene. Rahva jaoks võrduks kaagi võimuga leppimine enesetapuga ja seda ma brasiillaste iial ei usu. Carolina marjade seisus kirjutab oma kuulsaks saanud raamatus ühe eriti raske päeva kohta järgmist. Täna pole meil midagi süüa, tahtsin oma väikesed nõusse rääkida, lõpetada üheskooselu enese tapmisega. Kuid ma loobusin oma kavatsusest, vaatasin lapsi ning kahjutunne valdas mind. Neis pulbitseb elu. Aga see, kes elab, vajab ka toitu. Ka Brasiilia rahvas pulbitseb elu. Vaatamata sellele, et Fawelade kohal laiub ikka veel kollane näljataevas ja ikka veel kehtib kümnete miljonite brasiillaste kohta. Kurb vanasõna. Brazileeru sünnib ilmale väsinuna. Kunagi reedeti ja purustati reaktsiooni poolt Brasiilias legendaarse tiradentise poolt juhitud ind konfidentide liikumine, mis võitles sõltumatuse ja vabariigi eest. Tiradendis hukati. Kuid ometi on praegu saanud teoks Ingonfidentide ammune unistus. Keset tühja ja tulikuumakiltmaad. Planaltosentralli seisab Valendav Brasiilia maa uus süda. Selle linna ehitamine viiakse kindlasti lõpule, ehkki momendil ehitustööd seisavad ja Oskar nii meier ise selle linna hing on pandud põlu alla. Kuid kindralid tulevad ja lähevad. Rahvas aga jääb. Brasiilia tagurliku mässu ninamehedki on hakanud aru saama, et nende ajutine võimuletulek tähendab Küprose võitu ja Carlaslaserda ise. Kurja kuulsusega Don Carlos Vanabarast sõitis äsja kaheks kuuks Euroopasse tervist parandama. Küllap ta tunneb, et pind tema jalge all on vulkaaniliselt tuline. Kui ma poolteist aastat tagasi Brasiilias küsisin Maarjo onuryolt, kas tema arvates on võimalik Kuuba eeskuju kordamine mingil kujul Brasiilias avaldas ta kahtlust. Brasiilia on tohutu pindala laiali pillatud rahvastiku ja suure sõjaväega maa. Sel ajal kui põua sees kirdeosariikides. Talurahva kõige suurema viletsuse piirkondades esindab väga suurt mõjuvõimu Francisco suli Ang oma talurahva liigadega. Valitseb suuri linnu, tagurlik, kuberneride sõjaväepolitseid. Ei, arvas Maarja. Praegu veel pole minu kodumaa üldiseks revolutsiooniliseks tõusuks küps. Võib-olla hakkab olukord nüüd muutuma võib-olla sest ühised kannatused liidavad inimesi ja palavad vanglalaevad, kui Anabara lahel pole mitte ainuüksi Kasemattideks patriootidele, vaid ka ühinemise kooliks. Ma usun, et kunagi teevad tänased Brasiilia poliitvangid, need kümned tuhanded süütult tagakiusatud inimesed ise oma maa ajalugu. Sest viletsus ei saa kesta lõpmatuseni. Karoliina marjade Jeesus kirjutab panipaigas. Iga nelja aasta tagant vahetuvad poliitikategelased, ainult nälg, jää. Tema põhiline residents asub Fawelas, tema algrakukesed töölisperekondades. Kui ma läksin vett tooma, nägin õnnetut naist, kes oli kraani juurde maha kukkunud, sest et ta pidi eile jälle ilma õhtust söömata magama heitma. Kui kurnatud ta oli. Kas teavad seda kõike arstid, kui nad poliitikaga tegelevad? Eeloleval aastal toimuvad Brasiilias presidendivalimised. On arvata, et seekord katsuka Carrosla serva ise kõrgeima riigivõimu juurde pugeda. Nähtavasti saab tema vastaseks endine president Jose Lino Kubiczek uue pealinna ehitamise alustaja. Ma usun, et Don Carlost saab lüüa vaatamata miljonile dollarile, mis teda toetavad. Ja vaatamata sellele, et üle poole maa elanikkonnast on kirjaoskamatuse ettekäändel valimiskastide juurest eemale tõrjutud ei ole ju võimalik kogu rahvast ninapidi vedada. Maarjo saatis just mässu eel mulle kingituseks väikese taskukalendri. Selle ühel leheküljel on ära toodud kõigi Brasiilia valitud presidentide pildid Wabariigi olemasolu jooksul. Neid on olnud 18. Tegelikult on Brasiilias vaheldunud kaks korda rohkem president. Ma arvan, et selline vastuolu ei saa kaasajal lõpmatult kesta ja süveneda. Ja veel kord suutsin Brasiilia vägevad oma valdusi ja võimu tagurliku mässu abil säilitada. Veel üks president kukutati ja kihutati maalt selle eest, et ta püüdis kas või pisutki kas või üsna mõõdukalt toimida aia käsu järgi. Aga kui kauaks veel? Ja kas mitte viimast korda olla, pöörduma kunagi veel hoopis suurema rõõmuga sinu juurde tagasi? Kaugema Brasiilia.