Howli raadio. Howli raadio. Lõputu hulga ekraniseeringutega tekib tahtmatult küsimus, miks neid on nii palju, 29 Hamletit. Huvipakkuv Andrei Tarkovski silmapaistva anda ja suure individuaalsusega režissööri suhtumine näiteks hambeti lavastamise probleemi. Ma unistan ammu Hamleti lavastamise eest ja loodan, et teen seda kunagi teatris, võib-olla ka kinos. Lugu on selles, et ka Hamletit pole tõlgendada, tarvis tuleks lihtsalt kinni pidada. Sellest, milles šeik Spir kirjutab. Ja et ta kirjutab absoluutselt igavesti probleemidest, mis alati on inimest erutanud. Siis võib Hamletit niimoodi, nagu oli kavatsenud Shakespeare lavastada ükskõik mis ajastul. Seesuguseid imesid tuleb vahel mõnede teoste puhul ette. Mõnikord suudab kunstnik sündmuste, karakterite ja inimlike konfliktide tuuma niivõrd sügavale tungida, et kirjutatud on sajandeid hiljem tohutu tähendus. Ainult et Hamletit pole veel keegi osanud õigesti lugeda. Aga koosintsev? Mulle ei meeldi. Olivier ka ei meeldi Nad mõlemad püüavad Hamletit kogu aeg justkui moderniseerida. Aga Piite pruuk? Ma pean silmas teatri lavastust? Ei ka ei meeldi. Järelikult pole veel mängitud seda Hamletit, mis jah. Minu meelest pole veel mängitud seda Hamletit, mille kirjutašeiks piir võib olla mängiti seda Elizabethi ajal, kui šeik spirise gloobuses esines. Võib olla. Hamletit pole vaja tõlgendada, pole vaja teda venitada nagu kuube, mis käriseb igast õmblusest venitada mingite tänapäeva probleemide peale. Ja kui see kuupkai kärisesis ripub justkui varnast täiesti vormitult. Näidendis on piisavalt mõtteid, mis seniajani surematud, on vaja osata neid lugeda. Suurte kunstiteoste, eriti aga Hamleti kohta räägitakse nõudvat igalt põlvkonnalt omapoolset tõlgendust. Hamleti suhtes on see täielikult ebaõiglane. Kuid ajalugu näitab, et just niimoodi on see olnud. Jah, on olnud, kahjuks on olnud. Kuid Shakespeare kirjutas tunduvalt tuumakam asja kui need lavastused, mida oleme näinud või millest oleme kuulnud. Kas Tarkovski arvamus nüüd optimistlik või pessimistlik Tarkovski mõtteavaldust võtta kui kindel loova inimese emotsioon seisund, kui ta hakkab mingisuguse materjaliga tegelema? Ilmselt? Protestib eelnevate vastu. Tarkovski ei hävita lõplikult enne enne teda Anneteid. Ütlete lihtsalt objektist, et talle ei meeldi need, tal on oma teistsugune visioon. Kõige parem oleks, kui tuua lavale Hamlet selliselt, nagu, nagu teda seik spiraal v tuua kinolinanägudega seik spiraal võidi lavastada. Ilmselt mitte, seda ta ei mõtle, aga pole oluline, mis moodi see asi väliselt välja kukub, aga, aga et tuleb ilmtingimata säilitada idee karaktereid, ütlete siin et neid ei ole vaja tõlgendada, selles suhtes on, tal on tal etteheiteid teha eelnevatele. Tahaksin rääkida veel ühest Twitter pruuki näitest, kus ta kirjutab, et loengut pidades tal palus lugeda ette monoloogi kuningas liirist ühel naisel, kes ei olnud kuningas Leari lugenud ega teatris ja kinolinal näinud. Ja see tuli väga veenvalt välja. Selle näite toomisega arvab pruukette. Mingisugust trumpi on kuhjunud. Et igatsetakse mingisugust tõlgenduste võrdlusmomenti. Sa ütlesid enne, et need iga iga teos, mis välja tuleb või film on tegelikult tõlgend minu arust omleti pull, eriti siis siin on nii palju lahtisi otsi siin näidendis. Et üldse neid nagu kokku panna, siis peab jälle leidma oma tee. Kuna me siin rääkisime praegu Tarkovski pruuki arvamusest, siis Hamleti viise laastas ka. Laususe monoloog, ma palun sind, nagu ta sulle ette lugesin, kerge keelega. Kui sa hakkad suud väänama nagu paljud näitlejad, siis võiksin niisama hästi lastama, värsse turu Cupil ette kanda ja ärasaega niimodi käega õhku võeti kõike parajalt sest isegi kirgede kärestikus keeristormis ja ma ütleksin, tuuletuhinas pead omaks võtma ning välja näitama mõõdukust, mis võimeid mahendada. Kuidas mind vihastab, hingepõhjani kuulda, kuidas mõni lärmakas paruka päiline käristab kirge Rebalaks lausa ribadeks, et panna kõrvad huugama näitesaali põrandal seisjal, kes enamalt jaolt ei mõista muudkui mõttetuid pantomiimi ja kära. Ma võiksin lasta säärast mehikest piitsutada, et ta püüab termokanti üle trumbata ja on valmis Heroodest üleheroodestama. Palun hoidu sellest. Räägib. Hamlet näitleja mõõdutundest ja huvitavusest maitsest. Aga Hamlet lavastajana? Kummaline nähtus seal näitemängus. Sellepärast et temal üks üks kindel idee, mille pärast ta lavastab, see ei ole tavaline teatrilavastamine, kus on eesmärgiks mingi kunstilise harmoonilise süsteemi loomine. Selle katkendi järgi üldse otsustada selle üle, kas Hamlet on lavastaja või ei ole. Sest tegelikult on ju see tegelik lavastus on juba toimunud. Ta siin annab ainult nõuandeid hiljem näitlejale. Kui üldse otsustada Hamleti kui lavastaja üle, siis juba selle kaudu. Kuidas see mõjub vaatajatele, kuidas see kuningale mõjukas ta usub seda. Sellest monoloogist selgub igastahes, et ta on väga sellised meeldivad ja end enda jaoks selged seisukohad teatri suhtes üldse. Selline vajadus lavastamiseks oma modi, ideaalne, kui on vaja mingi mingi mingi konkreetse eesmärgiga intrigeerida publikut, et sellisel juhul kõik üleliigne, mis võib tekkida kunsti kunsti pärast tehes. Ja nagu kõrvale. Konkreetne tulemus saavutada publiku peal. Mingisugune suund. Minu arust ta ikka ei ole lavastaja, siis ta ei ole. Tal ei ole nagu mingit kutsumust läks, ta ei tegele sellega enne, ega pärast pole tema töö. Ta on kindlasti minu arust väga andekas inimene, kes saaks väga paljude, võib-olla kirjutaks romaani, võib-olla lavastatakse väga paljude asjadega hakkama, ta ei, tal ei ole kutsumust. Lavastada. Ja mind pani väga mõtlema. Ega ma lugesin Eliot essee Hamleti kohta. Peamiselt toob seal välja sellised asjad, et see näidend tema arvates Seksperil kunstiliselt ebaõnnestunud maid selles mõttes, et on kuidagi väga lahtiseks jäänud, väga lõpetamata ja sexpeli näidendid on kõik töötlused mingitest eelnevatest materjalidest, siis eriti Hamleti puhul paistab see eelnev materjal giidi. Hispaania tragöödia, kohati isegi sõnastuslikud, paistab läbi. Aga ometi ometi on sellest hoolimata see näidend kõikidel aegadel kui kõige-kõige rohkem huvi pakkunud, et on nagu omamoodi Kirjanduses dramaturgiat. Moona Liisa näidend on ilmselt teravast tarvidusest kirjutatud selle tõttu ta on nii ülepeakaela kiiresti, et Hamletit on vaja eelkõige mängida selleks, et temaga selle näidendiga või selle kujuga mingit sidet leida. Kui 1913. aastal sai valmis Estonia uus teatrimaja seesama hoone, kus me tänagi käime ainult sõja tulles ta vahepeal äris ning taastati 1947. aastal uuesti uue teatrimaja avatükiks, oli Hamlet Kareli Ungolsi lavastuses ja legendaarse näitlejaga Theodor Altermanni ka peaosas. Uue teatrimaja sünniga sündis siis ka esimene eesti Hamlet Altermann Jungoldsolite teatrikunsti mõlemad õppimas käinud Saksamaal. See on sellel ajal Euroopa teatrielu keskus. Hamlet oligi suuresti mõjutatud saksa Hamletist ja NSV Liidu rahvakunstnik. Ants Lauter, kes noore mehena selles etenduses kaasa tegi, on nimetanud Theodor Altermanni Hamletit suure näitleja suurteoseks. See oli erksa emotsionaalsuse valulisuse samal ajal lihtsuse ja loomulikkusega loodud Hamlet läheb edasi 10 aastat ja 1923. aastal sünnib Estonia teatris uuesti Hamlet. Sedakorda mängib Hamletit eelmise lavastuse nooruk Vortin bras. Ants Lauter. Kui eelmine Hamlet oli võimsa solisti Altermanni etendus, siis seekord Hamlet. Ta oli juba hea dirigendiga näitejuhiga, selleks oli jällegi Karl Jungalt ansambli etendus. Konflikt oli rajatud siin Hamletit kohustuse ja tahte vahele. Tragöödia asemel, mida kõige rohkem oli altar mannil kõlas etenduses enam Hamleti kuumanisti võitlus vägivalla ja ebaõigluse vastu. Selle ideoloogia vastu, mis oli nüüd eesti kodanlikus ühiskonnas maksvusele pääsenud. Järgmised Amblatud ei ole märkimisväärne lapsed, neid oli veel kaks kodanlikus ühiskonnas. See oli 1928. aastal Vanemuise lavastatud andmed mis on seni jäänud Vanemuise ainsaks andmeteks. Kahjuks sellel lavastusel puudus dirigent, lavastaja Hamletit, mänginud juulis põder, mängis elust väsinud ja tüdinenud melanhoolselt Hamletit. 26. aastal tuli Hamlet lavale ka Pärnu teatris, kuhu oli asunud ajutiselt Ants Lauter, kes ise lavastas ja mängis Hamleti peaosa. Nõukogude Eesti teater tunneb kolme Hamletit 1945. aastal. Andres Särevi poolt lavastatud ja Kaarel karmiga peaosas Hamletit Estonia teatris. Teiseks. Ta tunneb Panso poolt noorsooteatris lavastatud Hamletit 1966. aastal, kus peaosa mängis Nõukogude Liidu rahvakunstnik Ants Eskola. Ja praegu kolmas sisamlet draamateatri repertuaaris olev Mikk Mikiveri lavastatud Hamlet Juhan Viidinguga Nimimises. Kaarel karmi näitlejatalent oli 1945.-ks aastaks jõudnud täispäevani. Karmi Hamlet oli tahtejõuline, sirgjooneline, visa Jasartne võitleja. Me arvame oma käsitluses tugevate isiksuste hulka kes kõike kaalule pannes võitlevad humanistliku inimese olemise eest. Sõjajärgses ühiskonnas oli Hamletiga tammi kunst, eriti mobiliseeriv, tõe ja õiguse eest võitleja kunst. Eesti teatrikunsti suureks kordaminekuks kujuneski järgmine Hamlet Voldemar Panso lavastuses noorsooteatris 1966. aastal aga see oli ühtlasi ka teatri esimeseks hooajaks. See oli Täpse mõtte orkestratsiooniga etendus, kus peale Ants Eskola kirjutasid paljud näitlejad suurepäraseid rolle. Sealhulgas tuleb eelkõige nimetada Linda Rummo Opheeliat ja Jüri Järvet tihklaudjast. See Hamlet oli just küpsemisesti ärkamisest kantud eelkõige aga intellektuaalse isiksuse kahtlusi ja hirmu peegeldav Hamlet kaasaja maailmapildis. Paljud kriitikud tunnistasid seetõttu just Hamleti Eesti teatrihooaja kõige aktuaalsemaks etenduseks. Tänase draamateatri Hamleti üle aga võite te juba ise otsustada. On vaja ainult minna draamateatrisse elav, seal mängitud küll üle 70 korra, kuid ta läheb ikka edasi. Niisiis on eesti teatris tema lühikese ajaarvamise jooksul lavastatud Hamletit seitse korda. Kõik need etendused, ka need, mis oma passiivsuse, pessimistlikkusega silmapassid, on olnud ajastu kroonikaks, nagu seda Sekspiri looming alati on olnud.