Tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda. Enam ei jõuaks. Ei jõuakski ka soovide siniranda. Täht süttib ehk taevas üle veel lill tärkab su hauapinnast. Ja sinu mõte ja sinu meel tuksub surra barrinnast. Ja liigub ja loob ja lehvitab ja kauneid radasid rajab suur rahvakoda, see ehitab põlvest põlveni, kajab. Kas saab püsida, kui vähegi Juhan Liivi luule tunda, kellele see luuletus kuulub? Ja muidugi küsida võib. Aga vist on õige vähesed neid, kes on kirjandusega tegemist teinud ja ei eraldaks mitte Juhan Liivi teistest luuletajatest sest tema on tõepoolest võrra eripalgeline. Et siin on üsna raske eksida, aga mulle tundub, et Juhan Liivi juures on harukordne see lihtsus. Sugestiivsus. Võib-olla et see osalt tingitud on liimi oma laadilisest pärast sisemaailmast. Tuletagem meelde minu pärast kas või Marju kursse, Villu nagu hooleks. Liivise seda tungi valguse järele. Seda tungi sinna poole, et saaks nägema, pääseks teadma seda valguse poole, siiras õhin selle järele. Mida ei tea, mida tahaks teada saada. Selle lihtsuse subjektiivsus on haarav. Ja siin on raske seda sõnastada õieti. See on niisugune aimatav Heiliin nagu helisev mõte, mida liiv edasi annab oma luuletustes. Ime siiralt ja lihtsalt. See on nagu kaunis muusika. Võtkem minu pärast kas või puhtal põrandal puhta rehe all või näiteks lumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest või ta lendab lillelt lillele ja lendab mesipuu poole. Missugune muusikaline mõte, nagu tuleks meieni juures anda kuidagi nukker? Tihtipeale võib-olla nukrus on tingitud võib-olla sellest paigastlikus liugasvuse sündis Peipsi ligilähedal tema oma poolt nimetatud kokkulinnaks, seal, kus ta kõneleb sellest 11-st hüvitist. Me teame väga hästi missugustes viletsate tingimustes liiv kasvas. Kuidas pastaldes koolis käis. Kuidas tal igatses parema ja õiglasema elu järele, kuidas ta varakult vahet hakkas tegema isa, laste ja talupoegade laste elu vahel. Ja nii tekkiski, esines sinna nukrust. Võib-olla ka selle kasina ja kehva looduse vaatlemine, sest liiv oli suur loodusesõber nende kanarbiku Nõmmedega nende tühjade väljadega, nende metsa sagarikudega, kus ta viibis. Ma olin väike poiss. Seitsme-kaheksa-aastane ja mul on meelis minu väikses isatalus. Juhan Liiv oli nimelt seal oma sugulasi. Nad ulatasid kokku tuli meie õuele oma ehitise hetkeks õue peal kasvava suure pärna alla puhkama. Vaatas seda, Pärne ütles. Külla on see haruldaselt ilus puu, aga mulle meeldiks siiski enam, kui see oleks mänd. Liiv armastas loodust, eriti okaspuid miskipärast. Võib-olla pärast, et nad igihaljad olid. Samuti meenub mulle veel, et ma väikese poisina Alijeviga koos äästasin. Ja siis nagu see kombeks, hõngu tükk aega on põllul töötatud, peatatakse hobunel, lastakse tal hammustada põllupeenral rohtu. Nimega Liiviga tegimegi. Ta võttis oma katkenud kuuetaskust. Leiva pakkus mullegi tükikese ja siis ehitasime selili põllupeenrale ja ta näitas mulle lõokest, kes parasjagu üles kõrgele tõusis ja märkesed lõoke tõuseb õhku pesa kohalt, et laulda emale ookesele, kes parajaks ja hästi poegi haub. Ja märkis ära, et vaat, kuidas ta kivina alla laskub, jällegi selle manu, keda ta armastab teise linnu juurde. Ja sellel on määratud see hümn, mida tema kevadises hommikus seal laulis. Ühelt poolt oma isikliku elu, nukrus, ajastu nukrus, rahva nukrus. Eks see kõik oli seal koos. No José nii oli, sest meil vajadusi polnud meelde tuletada. Tuisk jookseb võidu tuisuga selles luuletuses, kus ta märgib, et 600 aastat läinud tai ainsat tähte näha saa. Kui meil tarvitseb ainult meelde tuletada, must lagi on meie. Vabaduse järele liivi sügav arusaamine, kui ülekohtune oli tolleaegne elu, mõisnike surve, jäike all see tung vabaduse poole, lootus paremale tulevikule, mida tema õieti toredasti ära on jõudnud, keda mitte ainult toredasti, aga võiks isegi öelda prohvetlikult ära märkida. Samas luuletuses täht süttib leek taevas veel, mis on ühtlasi Karima hauakiri. Ja möödunud suvel, kui me kirjameestega Smuuli Marandi sanga Merilaasi bandžoga suvist matka tegime. Alatskivil peatusime? Muidugi mitte teisiti, kui läksime Ivan Liivi hauale. Ja sellesama lihtsa alli juba hambast krobeliseks muutunud samba juures. Ma lugesin kümmekond Juhan Liivi luuletust, tekkis hetkeks niisugune kaastunne ja Gustav Suitsu luuletus, nagu see lõik temas ei pidanudki paika. Kas siis kõik tänugi täiesti kukkuja vastu hukkunud. Kui Juhan Liiv puuduks eesti luulest Mis siis seda nagu ei kujutaks ette? See oleks umbes nii, kui vene rahva luuletajate seas puuduks Puškin sakslastel Köödeeveeschiller.