Täna toimub Viljandi pärimusmuusika aida suures saalis päevane kontsertkohtumine eesti filoloogi folkloristika Marju Kõivupuu ja tema rahvamuusikust pajak Kaarel Kõivupuuga. Seal räägitakse nii elust kui ka loomingust. Täna klassikaraadio stuudios vestlemegi folklaristi Marju Kõivupuuga. Tere tulemast tiire. Millal te viimati laulsite, millal viimati laulsin või? Ma ei tea, võib-olla ma ühisesin tegelikult teel siia midagi. Aitäh, kui üks tuttav mind tänaval peatas ja tahtis kaks sõna juttu rääkida. Aga see oli selline vaikne omaette ümin, nagu umbes karupoeg Puhhi ei mäleta, olete küll, et kes hommikuti külas käib, see asjata ei longi. Mis oli siis omal viisil? Ei ta ikka päris omal viisil ei ole, on mõned sellised lood, mis kunagi niimoodi kummitavad ja need aitavad teinekord mõtteid paremini kontsentreerida või, või häälestuda ümber või. Aga üldiselt majorisen laulda küll, jah, aeg-ajalt. Kas need viisid, mis tavaliselt kummitavad, kas need on Võrumaalt pärit oma kodukohast või erinevad? Nad on erinevad sellepärast et ütleme, et Võrumaa sülem rahvalaule, neid on saanud lapsepõlvest kaasa nii-öelda tarida. Selline kohver, mida ma ei ole maha pannud oma suhteliselt pikal eluteel aga peale on kasvanud ka igasuguseid muid meloodiaid, sealhulgas ka popp muusikast jaga klassikalisest muusikast pärit meloodiaid, et vastavalt sellele, kuidas parasjagu see tuju ja meeleolu on millist rolli üldse Teie elus mängib muusika. Ta on mänginud üsna suurt rolli maast madalast, sellepärast et selline 60.-te Võrumaa ega seal väga palju suurt kuulata polnud. Üks, mis tuli raadiost nii vähe, nii palju kui seda võimalik kuulata oli. Teine olid kontserdid, mida siis toodi maale, suurtest linnadest erinevad artistid ja muidugi selline kodune või siis külas musitseerimine rahvalik. Aga minu lapsepõlves oli niimoodi, et vanaemad ja vanatädid üsna palju laulsid ja kuidagi laulda meeldis mulle endale ka. Ma ikkagi enam-vähem need laulud, mis raadiost tulid, laulsin järele, noh, ma usun, et viis oli suhteliselt täpne, aga sõnad olid noh, nii nagu nad parasjagu meelde Häide, nii nagu mina nendest aru sai. Kui ma vaatan oma lapsepõlve käsi, kirjalisi laulikuid, siis see on folkloor, ses mõttes on väga huvitav, et kuidas see tekst on seal varieerunud, ma ütleksin väga julgelt ja sageli originaalist ikka üsna kaugel. Ja noh, mingil ajal või tegelikult seda on isegi võimalik päris täpselt dateerida, et see oli 70.-te lõpus, kui ma liitusin folklooriansambliga Hellero Hellero koos leegahjuse Leegoritega. On nii-öelda selle laine 70.-te keskpaiga autentse folklooriliikumise laine folkloorikollektiiv, et me püüdsime siis esitada publikule ja laulda isekeskis vanu rahvalaule, nii nagu me olime neid kuulnud elavas esituses võis ainult näiteks setomaal elavas esituses laulikute käest piimas ja nii nagu me olime kuulnud, et nad on salvestatud kirjandusmuuseumis Eesti rahvaluule arhiivi toonasesse ja see liikumine oli natukene vastukaaluks ehk sellisele pärastsõjaaegsele arusaamisele rahvamuusikast, mis oli selline Bellide põhine, kus eeskujuks olid paljutki, ka sellised vanemad pulmapilaorkestrit, kus oli kokku pandud väga erinevaid instrumente, alates päris pillidest, viiulist lõõtsad kandled ja lõpetades kõige sellega, mida toredat kodune majapidamine, kus pingid, luuad, ahjuuksed, kulbid, potid, lusikad, kõik muu selline kraam. Ja, ja see oli ka natukene võib-olla väikese sellise improviseerimisvõimalustega küla kapellid sageli mäletan, et eks noor inimene ikka terava keelega, kuigi ma pean tunnistama, et ma olen seda tänaseni. Et me ikka nöökisime, et ega need küla kapellid ei saa ju hämaras enam mängida, et kui päike läheb looja, siis jaurami mängija ei näe enam seda kohta noodis, kus ta peab koputama kolm korda, külakapell läheb laiali. Et natuke vastandus sellisele teatud mõttes nõukogule ettekujutusele rahvamuusika esid, mis hästi ja, ja need ansamblid tõesti me püüdsime noh, võimalikult nii-öelda autentsuse poole, kuigi minu omaaegne õppejõud Tartu Ülikoolis Udo Kolk ütles vanarahva, laulan jäljendamatu. Tookord me olime hästi solvunud, et me tundsime, et meile tehti suisa moraalselt liiga, et kuidas siis niimoodi, et me püüame võimalikult autentsuse täpsuse poole. Aga praegu, kui ma siin istun ja kui ma ka auditooriumis oma üliõpilastele räägin muusikalisest folkloorist ja rahvamuusikast, siis ma ütlen, et tegelikult oli tal õigus ja heas mõttes õigus selle pärast. Vanem rahvalaul elab ju tegelikult tänu sellele, et iga järgmine põlvkond avastab sealt midagi enda jaoks, tõlgendab ja interpreteerib seda omal moel tõstab võib-olla esile midagi niisugust, mis kõnetab neid ja nende põlvkondi. Ja see on hästi loomulik, sellepärast et, et kui me ainult nii-öelda kopeeriksime ajastutruult, noh, mida me püüame ka teha, teinekord siis ta võib-olla jääb noortele inimestele natukene võõraks. Ja helleroga oli veel selles mõttes ka väga tore, et me laulsime väga erinevaid soome-ugri rahvaste laule, käisime Venemaal erinevatele volga soome-ugri rahvaste ja teistelgi folkloorifestivalidel. See oli oluline selline fennougristika suunal liikumine ja soome-ugri rahvastest kõnelemine läbi nende rahvalaulude läbi rahvamuusika. Ja sellel oli ka kindlasti olemas oma kultuur, poliitiline, väga tugev, väljunud ja väga tugev alltekst. Üheksakümnendatel sattus sedasi, et hakkasin õppejõuna tööle ka toonases Viljandi kultuurikolledžis. Seda aega jagus aastani 2000, võib-olla võib pisut peale ka, aga siis, kui ma juba Tallinnas olin ja oli muid kohustusi nii palju, siis ma tundsin, et ma päriselt enam ei jaksa kahe linna vahel liikuda. Ja noh, välitööd loomulikult rahvaluule kogumine Võrumaa ekspeditsioonidel. Seda aega on ka päris pikalt olnud tubli 20 aastat. Kus on saanud linti võtta Ta nii erinevaid rahvamuusikuid, kes pille mängivad instrumentalist aga samuti neid, kes valdavad sõna ja heli, kes valdavad teksti ja kellel on ka omad lood rääkida? Rahvamuusika, pärimusmuusika see ei ole mitte ainult siis nii-öelda muusikaline tekst või sõnaline tekst, aga tal on kindlasti ka väga tugev kontekst, et kuidas need lood ja laulud on inimesteni jõudnud, idanenud tähendavad kas ja kuidas võib-olla nende staatuse roll ühiskonnas või kogukonnas või külas on seeläbi võib-olla natuke teistsuguse ja noh, kuna minu mõlemad lapsed tegelevad ka muusikaga mõlemad pojad üks kõige muu kõrvalt rahvamuusikat, aga kuigi tal on oma põhieriala olemas, et selles mõttes on ta nagu väga selline e-konteksti, et rahvamuusika ei ole mitte tema professioon kutsumus vaid see on tema hobi, tema meelistegevus ja noh, vaatame, mis sellest nooremast hakkab saama. Tema suund on hetkel klassikaline muusik ka ja tema suur armastus on sümfooniaorkester, kus ta unistab mängida. Teie poeg Kaarel mängib lõõtspilli, et kuidas ta pillimänguni jõudis? Jah, seda ma mäletan päris hästi, kuidas ta jõudis, tema oli see laps, kes kõigepealt ka käis natukene laste muusikakooliklassis ja sai isegi laste muusikakooli sisse. Aga ta ei olnud just kõige suuremat, et kasvu ja kaalupoiss ja siis arvati, et noh, kuna ta tahtis väga mängima minna akordioni, et võib-olla ta tuleb paari aasta pärast, kui ta natuke suuremaks kasvab. Aga selle paari aasta jooksul välitöödel leidis tema sõbrad Margus Põldsepal, et toonane väga noor esimesi samme astuv Anu Taul ja mitmed teised ja, ja siis ta võttis ühel välitööde suvel Anu Tauli käest väikese kolmerealise lõõtsa ja siis me kaks nädalat pidime kannatama savikoja venelase all, seda tuli algul ikka kurvalt. Tükati noh, siis hakkas minema asi juba lõbusaks ja, ja noh, sealt see alguse sai ja muidugi võib-olla mingisugune selline suundumus ehk pärimusmuusika rahvamuusika rahvapärase pillimuusika kasuks oli seegi, et sellega ei kaasnenud distsipliin, käredad sõnad, teinekord ka joonlaud, sõrmede pisike ja muu säärane, et selline vabapidamisel ja suhteliselt pika nööri otsas olemine mängin siis, kui ma tahan, mängin koos sõpradega, mängin koos suurematega, sest tegelikult väikesemehele on ju väga oluline, kui ta saab tegelikult noh, tema vaatekohast musitseerida koos täiskasvanutega, teda võetakse tõsiselt. Ja noh, eks hakkas tulema vaikselt, seda tunnustust ka ja noh, niimoodi ta läks. Kaarel parasjagu lõõtsamänge, mis tema eriala on seotud biokeemiaga geenitehnoloogiaga jah, just nimelt ta on tehnikaülikooli magistrant ja geenitehnoloogia ta valis endale erialaks, ütleme selline bioloogia pool on teda üksjagu huvitanud ja ja siis nagu see selline teine viis nagu siis sellest süsteemist ka ennast välja lülitada ongi see, et ta siis praegu mängib või on nii-öelda ametlik pillimees erinevatele folkloorikollektiividele, ma tean, et ta saadab leigareid. Ta saadab juhuks, et ma tean, et ta saadab käbisid ja kändusid ja selles mõttes nagu see pärimuslik pool tema muusikas on kenasti esindatud, et ta just nimelt mängib tantsuks ja tantsimine on siis nii-öelda elava muusika saatel, mis minu arvates sellise rahvapärase pillimängu traditsiooni jätkumise seisukohalt on väga oluline, sest see pillimängija peab ise oskama ju ka neid tantse, ta peab oskama tajuda. Ühesõnaga, et mängida instrumenti laval lihtsalt kuulamiseks on midagi muud, kui näiteks sedasama lugu mängida saateks tantsu kollektiivile. Noh, ma arvan, et see on selline täitsa meeldiv vaheldus ühe inimese jaoks. Nii nagu see ju kunagi päriselt ka oli. Kui palju siis on olnud võib-olla põlvkond kaks tagasi neid inimesi, kes võtnud ära elatada ennast professionaalse muusikuna, seda ju külas tegelikult ei olnud, mehed tegid ikka oma tavalist tööd, kes oli põllul, kes oli traktoriroolis, kes oli metsas, kes oli ehitusel, kes oli kontoris või veel kusagil ja kui oli tarvis mängida tantsuks, siis tuldi kokku ja mängiti selles suhtes tänavu hoiab selle pärimusliku poolt, et elukutset ei ole saanud. Aga see on tore, nagu Eestis on kombeks öelda, et ei ole küll ilus oma last kiita. Aga, aga selles mõttes on tore, et säilib ka muusikul selline roll, et ühesõnaga pärimusmuusikuks olemine ei ole kutse ole professioon, vaid see ongi nii-öelda harrastushobi, mis, mis tugineb traditsioonidele ja mis aitab traditsioone elus hoida. Muusikat tehakse õue koduses keskkonnas. Kui tihti teie satute kodus koos musitseerima? Naabrite rõõmuks paraku tihti sellepärast et kui nii-öelda kõrvalkorterites harjunud hakatakse pille ja seda, kuidas ma ütlen riigipühadest ja kellaaegadest hoolimata, siis ma arvan, et naabrid on muusikaliselt meil hästi teenindatud nii umbes hommikul kella kaheksast õhtul kella 11-ni. Aga samas on tõesti see, et ega Lõuna-Eesti sellised perepeod ja sünnipäevade tähistamised ja on ikkagi see, et pillid tuleb kaasa võtta ja koos lauldakse, koos mängitakse ja jaanipäev on ikkagi pigem elava muusika saatel, et seda sanga ja sealt tulevad sellist tümpsu seda nagu väga ei ole. Aga et eks seda tuleb ikka niimoodi Tallinna linnas ka, et on aeg-ajalt põhjust kodus nii-öelda ühiselt mingisuguse peo puhul perega koos midagi ette võtta, kuigi samas on jah niimoodi, et kui ta nagu nagu on, osaliselt nagu selline ka töö ja kutsumus, et siis võib-olla päris ise ei tahagi sellel hetkel alata ise muusikat teha ja õnneks on meil see aeg ka läbi, et mõlemad on nunnumeetrist välja kasvanud, et kui kallid külalised tulevad. No kuule, tule nüüd mängiga midagi, onju sa tahad külalistele esineda, et et see periood on ka läbi saanud, et aga mingi hetk ta muidugi oli, et mis seal pattu salata. Kas poja kõrvalt proovisite ise ka lõõtsa mängida. Mina proovisin ammu enne seda, kui ma kujutasin ette, et ma kahe poja emaks saan lõõtsa mängida. Võrumaal oli tava selline, et lõõtspill oli kohe kindlasti neid instrumente, mida naised ei mänginud. Tänapäeva noored ei saa sellisest soolisest diskrimineerimisest teps mitte aru. Aga tütarlastega oli kord sedasi, et nemad võisid mängida kannelt või viiulit. See oli ilus. Aga minu arvates see oli natuke liiga ilus, et kes mind tunnevad, jah, võib-olla lähemalt saavad aru, et et mul jälle liiga ilusate asjade vastu mitte midagi, aga ma armastan ikka sellist toitumise meeldivat vürtsitatud ja, ja miks see põhjus oli, tähendab, me oleme hästi palju Võrumaal omakandi naistega rääkinud, et me tegelikult ju tahtsime pilli mängida ja tahtsime lõõtsa, tahtsime akordioni ja, aga see ei sobinud tolleaegse arusaamaga naise kuvandist, sellepärast et pillimees oli ju see, kes käis pidudel kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel tantsiti paljuski veel elava muusika järele, see oli traditsioon, see oli tava ka teisi võimalusi väga ei olnudki. Pillimees, tema tuli alati koju hilja öösel. Ma mäletan oma isatulekuid ja minekuid ja mäletan aeg-ajalt ka teatud arvamusavaldusi seoses tema tulekute minekutega ja nagu see, et sa oled kodust ära, et sa ei tegele lastega selle kuvandi juurde kuulus kindlasti ka teravamate jookide tarvitada mine ja sageli selliseid pillimehi, kes seda mitte vähe ei tarvitanud. Et see roll ei sobinud naisterahvale ja leiti korralik naisterahvas, ikkagi lõõtspilli kohe kindlasti mängijad, mine mängi külakabelis kannelt ja viiulit, nagu ma ütlesin, variandid mulle ei sobinud. No vot, ja siis ta niimoodi tegelikult jäi ja hiljem, kui lapsed läksid juba eest ära, siis nende nii-öelda kõrvade ja kõige muu huvides ma olen delikaatselt tõmmanud tagasi, sest miks ma peaks kodus oleme elavaks märklauaks. Ehk siis tänapäeval kui ka naised mängivad nii lõõtsa kui ka torupilli, Teie pole seda tõsisemalt pillimängu ette võtnud, et no kui ma käisin oma kunagise üliõpilase praegu väga tubli ja tõepoolest noh, ma ütlen, et kõik mütsid maha, mis mul peas on Kristo sildujal Moostes külas, kes tõmbas käima selle Mooste rahvamuusikaõpetuse ja kogu selle pärimuskultuurialase tegevuse seal siis ma vaatasin huviga, kuidas Kristo on ka täiskasvanute rahvapilliõpe ja ma tõsiselt naisi 60 pluss, kes esimest korda saavad selgeks oma esimesed viiulilood. Nii et kõik ei ole kadunud mol. Kuna see minu nime ka aeg-ajalt käib kaasas esimene, siis ma ootan veel 10 aastat ja vot siis ma võtan selle asja ette, eks ma saan selle linnukese kirja, et ma olen võib-olla esimene inimene, kes alustas selle või teise instrumendi õpingutega väga kõrges eas. Et esialgu praegu mul veel tegevust jagub, et mul ei ole aega piisavalt harjutada. Ja teine asi on see, et mu pojad peavad minema kodust nii palju eemale, et et nad ei kannataks minu harjutamise all. Kas teil on mõni õpetaja ka juba silmapiiril välja valitud? No ma arvan, et see tubli 30 aastat õppejõuks olemist, kui ma vaatan kellema nende hulgast ohvriks valin ja kellel on minuga sellel ajal aega tegeleda, nii et hetkel ei ole veel konkreetset sihikud silmapiiril, aga aga minu endised üliõpilased, hoidke alt ei või iial teada, millal ma tulen, peata neid nii, nüüd läheb lahti. Aga kes on Kaarli eeskujud ja õpetajad olnud? Nüüd refereerin teda ja, ja natukene ka tuginen sellele, mida ma ise nägin, et noh, kindlasti Anu Tauli tasin kadunud Sass Sünter oli üks neid, kes Kaarliga üksjagu palju tegeles ja, ja kellega koos musitseerisime Tartu aegadel kindlasti Margus Põldsepp, kellega me oleme samast kandist ja peaaegu, et ütleme siis ülekantud tähenduses hõimlased, sest Lõuna-Eestis on ikka kõik omavahel sugulased. Kindlasti Tarmo Noormäe, Tarmo noormad peab Kaarel ise oma väga suureks eeskujuks, aga koos musitseerib tiga Võrumaalt pärit kadrilaubega, kes samuti lõõtsa mängib. Nii et ütleme, võib-olla oleks mõistlik või õige öelda, et tegelikult kogu see kontekst või kes toetas ühel või teisel viisil rohkemal või vähemal määral. Sest Kaarel lapsena käis mul Viljandis loengutes kaasas ja mingil hetkel kõik need inimesed olid natukene nagu osa meie sellisest suurest akadeemilisest perest ja sellesse peresse kuulumine kindlasti ühel või teisel viisil mõjutas teda rohkem või vähem. Võib-olla vanemaks saades ta ehk oskab seda ise ka paremini sõnastada, kui mina praegu, et selgub võib-olla hiljem, isegi, kes need mõjutajad on olnud ja kuidas. Täna vestleme infolklaristi Marju Kõivupuuga. Paljud nimed, keda te mainisite, on ka seotud Viljandi kultuuriakadeemia pärimusmuusika keskusega Viljandis. Kuidas teie näite, milline olukord praegu pärimusmuusikamaailmas on millist rollis Eestis mängib? Et millist rolli, et ma kindlasti esindan praegu nii-öelda iseenda isiklikku arvamust, mis ju põhineb ka nendele tähelepanekutele alates võib-olla esimesest Viljandi pärimusmuusika festivalist, mille sündima päris hästi mäletan ja kuidas see kõik käisid. Et minu arvates selle ajaga on see nii-öelda põld või väli, kus pärimusmuusikud tegutsevad, oluliselt laienenud ja ta on pärimusmuusika meie niisuguses muusikakultuuris laiemalt. Ta on äärmiselt märganud. Ja see mõiste on laienenud, selle sisu on kõvasti mitmekesistunud, kui ta ehk oli mõnikümmend aastat tagasi samuti ka meie silmapaistvad või isikupärased õigem sõna oleks just nimelt öelda isikupärased. Rahvamuusikud on ju ka leidnud tee väljapoole, vaatame praegu näiteks Maarja nuudi tähelendu või kasvõi näiteks seda, kui populaarseid on setod, kes on oma traditsioonidele tuginedes populariseerinud seto rahvamuusikat uues kuues või vaatame praegu seda, mida teeb Trad Attack. Ja teisalt. Ta ei ole mitte ainult see, et me peame nüüd hirmsasti suurel laval esinema, välja pürgima, ennast näitama oma oma muusikat, tutvustama oma muusika interpretatsiooni tõlgendusi, tutvustama, vaid väga oluline on ka see muusikahariduskoha peal, kui ma praegu vaatan näiteks, kuidas Margus Põldsepp oma väikeste lõõtsa Vädilastega teeb ilma lõõtsamuusikamaastikul 20 aastat tagasi noori mehi, kes lõõtsa mängisid, olid üksikud aga praegusele pill on väga populaarne või nagu ma juba siin korra mainisin, mida teeb Krista Sildoja Moostes või mida väga paljud Viljandi kultuuriakadeemiast välja kasvanud rahvamuusikaõpetajad teevad kohapeal lastega kuivõrd ühesõnaga muusikaline haridus rahvamuusika kaudu eneseväljendamine on jõudnud maakoolidesse lasteaedadesse. Istudes siin neli aastat kultuurkapil Vitalis rahvakultuuri sihtkapitali, selle tänamatu koha peal, kus raha nii vähe, et ei oskagi teist õieti kellelegi kuigi palju anda siis ma on nagu rõõm märgata, kuidas lasteaiad väiksed kollektiivid soetavad rahvapille, kuidas nad tahavad seda muusikat mängida, kui ma vaatan, kuivõrd on edasi läinud näiteks Teppa nimeline võistumängimine, siis Teppo tüüpi lõõtsadel kui palju on seal noori mängijaid, kui palju on tüdrukuid või noh, näiteks Heino Tartes ja töö lõõtsamuusika populariseerija. No ja oluline on seegi, et minu arvates on ka tekkinud pillimeistreid, sellepärast et rahvapille saab mängida siis, kui on inimesed, Pille teevad ja ka on inimesi, kes oskavad vajadusel neid pille korrastada, remontida, sest ka rahvapillid, kui instrumendid vajavad hooldust vajavad remontimist. Nii et ma arvan, et meie rahvamuusika on tegelikult väga meeldivalt näha. Ja eks seda, mida me tahame veel nii-öelda lisaks muusikalisele elamusele, selle muusika kaudu väljendada eestlaseks olemist, aga samas muusikalisi suhteid teiste kultuuridega teiste muusikaliste kultuuridega omavahel läbi käimist siis ma arvan, et ka pärimusmuusika on see, mis väga kaunilt ja väga sisukalt tab kultuuri piire kultuurierinevusi ja seegi on tore, et ta ei tee seda nii-öelda jõuga. Ta ei tee seda dikteerima mingisuguselt positsioonilt ja ta ei tee seda ka nii-öelda poliitiliselt kohustuslikus korras. Ja see on kõik see, mis rikastab meie kultuuripilti laiemalt ja ja annab usku ka sellesse, et medestame veel. Tänapäeva maailm ongi väga palju erinevaid tegevusvõimalusi ahvatlusi täis, et mis sunnib teid pärimusmuusikaga folklooriga tegelema, mis see teile annab? Ütleme niimoodi, et muusikaline pool folkloorist on tõepoolest minu hobi, et ta annab tõepoolest võimalust ennast emotsionaalselt natukene väljendada teinekord ka hoida, olles seda, seda pisukest ahelat. Sest eks selle pärimuse hoidmine on ju ka see püüd, et mitte seda ahelat katkestada. Ja nagu öeldud, ta annab võimaluse võib-olla sootuks oma igapäevastest minu jaoks vähemalt omas akadeemiliselt välja natukene kõrvale astuda, nii-öelda ta on meeldiv hobi. Mulle meeldib kuulata Ta jõudu pidi ja, ja teisalt, kui tekib võimalus, siis võib-olla kusagil kellegagi koos natukene ka midagi teha. Aga see on just nimelt see, et, et ikkagi ise nagu selline eneseväljendus ja teatud mõttes ka patareide laadimine ikkagi võib-olla see viimane isegi on viimastel aastatel järjest rohkem tähtsamaks saanud. Mida teile annab mälumäng katega laeb patareisid või paneb seal lihtsalt proovile. Ikka paneb, sellepärast et selliseid vanemaealiste uurijad on tegelenud sellega, et mida rohkem küpses eas inimene oma mälu treenib, seda kauem ta kestab suhteliselt adekvaatse nad, ma panustan siis selle peale, aga mälumänguga on samamoodi, et eks ma olen jõudumööda sellega tegelenud, aga, aga need on olnud sellised kohad, kuhu nii-öelda meediasilm ei ulatu. Kui aga jah, tänapäeval on niimoodi see, mis meedia nii-öelda enesele kahmabetzee võib teinekord olla jäämäe väga väike, pinnapealne osa. Põnev on, minu jaoks arendab see loogika, et sellepärast, et ilma loogikat ta ei ole nagu võimalik mälumängudes kaasa lüüa, sellepärast et ega siis ei ole võimalik entsüklopeediaid pähe tuupida, nii nagu pole võimalik internetti välja trükkida. Et see aitab luua seoseid ja aitab hoida vaimu värskena ja on toonud mulle väga palju toredaid tuttavaid, nii et väga-väga hea selline vaheldus jälle taaskord sellisele akadeemilisele elule. Kas teie eeskujul on ka Kaarel hakanud mänguga tegelema ja me oleme täiesti ühes tiimis, käime aeg-ajalt Jüris mälumänge mängimas, seal on, see on väga karm ja ma pean tunnistama, et see noorem poiss on samade huvidega. Ta käis kunagi kuldvillaku testimisel ja käis suure vennaga kaasas ja ta tegi väga kõrge tulemuse, kuigi ta on nii noor, et teda veel saatesse lasta. Praegu on hingedeaeg, hingesandid, liiguvad ringi, mis kombeid teie veel tänapäeval täideta hingedeajal? Nüüd on kaks võimalust, kas ma vastan tõsiselt, et ma vastan niimoodi nagu kunagi tegelikult vastas minu noorem poeg, kes sai koduülesandeks, et kuidas teie peres rahvakalendri tähtpäevi tähistatakse ja seadsid, et issand kui hea kirjanditeema, et noh, ta ei ole eriti kirjutav inimene, inimene, kes väljendab ennast muusikas, ei pea oskama või soovima ennast väljendada ka verbaalselt ja ütles, et selle kirjandi saan mina kolme lausega ära. Kuidas meie peres rahvakalendri täht päevi tähistatakse? Üldjuhul ei ole ema kunagi kodus, sellepärast et ta räägib või õpetad teistele, kuidas neid tuleb tähistada, ta tuleb õhtul koju läbi väsinud nagu ront ja sellega asi piirdubki? No päris täpselt selline niimoodi ei ole küll, Ma ikka üritan olla kodus ka ja, ja hingedeajal. Kuna ma praegu olen Tallinnas ja minu lähedased on kõik vastu Läti piiri seal Lõuna-Eestis siis küünalde süütamine kuulub ikkagi asja juurde. Ja teinekord ma kuulan võib-olla lemmikmuusikat, aga seekord mitte pärimust, vaid, vaid pigem klassikat. Kui meil on aega, siis vaatame natukene perealbumeid ja räägime ühest või teisest inimesest ja meenutame neid, kes võib-olla on lähiaegadel lahkunud, sellepärast et jah, ka vanusest hoolimata. Ta on selliseid inimesi olnud, kellega nihistid käidud akadeemilises mõttes või sotsiaalses mõttes ja keda meie hulgas enam ei ole ja, ja tuletada sedaviisi meelde, et ta kindlasti jah on, on küll see hetk, kus inimene vaatab või vähemalt ma püüan leida selle hetke Ta sissepoole näiteks selle aasta hingedepäeval me kuulasime hoopiski Uurti, kus laulis sõber Sass, kes meie hulgast lahkus ülekohtuselt natuke liiga vara. Nii et kuidas kunagi, aga jah, üldiselt üldiselt see esimene valem töötab päris hästi. Suur tänu teile, Marju Kõivupuu, selle vestluse eest aitäh kutsumast ja, ja meeldivaid pärimusmuusikaalaseid elamusi kõigile kuulajatele.