Nii uhked on nii uhked palitu ja lapsed on teiega kui väljavalitu, muud. No miks jälle linn täis konisid ja mismoodi saapajäljed lakke rooli? Kasvaria korjaabi ja orjavaramu lasputsu laseb nurka, ta ju alles noor, ei tea, kas kolis juurde mõni uus paskaak. Mullusega võrreldes on palju suurem. Mon treppidel sigandate venere täis millastele peaks antama kõva keretäis. Kui perekond ja kodu aina kaitseb palga eest las tulla kõrvitsa korjama, siis leppanga. Ülimitmest Nemper lukuga silmavaatejooks ja läigib iga ilmaga uhkes superluks. Ei tea, kus anti 400 koolivalmidust. Et trepikojas käivad. Sellest on möödas umbes täpselt 25 aastat ja nüüd kuulates seda lugu üle pika aja, mulle justkui lapsepõlv uuesti kangastuks ning ma isegi õrnalt mäletan selle loo videot. Koristajatädi laulukene oli see ja mulle kusagilt meenub ka emotsioon, justkui ma oleks vähemalt lapsepõlves pead murdnud selle üle, et no mida ta hädaldab, noh. Aga mis tal viga on, just Heino Seljamaa, näitleja tere tulemast raadio kahte. Tere tulemast. Siiralt hea meel kohtuda jõulukuul ja küsida, kuidas käsi käib. Tänan küsimustele, teen vastusega rõõmu endale ja teistele väga hästi. Ja teie puhul ilmselt see küsimus, et kuidas käsi käib, on natuke nagu teistpidi, sellepärast te olete ju nukunäitleja, teil käed kogu aeg jäävad nukunäitlejal on kaks põhilist väljendusvahendid tema hääl ja käed, kas kätte selles mõttes kuidagi eraldi hoolt kannate või pidev näitamine ongi piisava trenni eest, käed jõuavad püsti, olla Jagoog näidelda ja teha? Jah, ikka, mulle meeldib, näiteks trummeldada laual juba lapsest saati, et see ei ole nii palju, mitte niisugune, niisugune noh, koleerilisuse väljendus, kui kuivõrd lihtsalt mingi rütmika harjutusveinis alateadlik pidev trend siis mulle meeldib manipulatsiooniga tegeles müntide ära peitmisega näppude vahele ja haihtumisega ja ja see käib kõik niisuguse manuaalse tegevuse juurde. Muuseas, või tähelepanuväärne on see, et, et inimese nii antropoloogiast, inimese areng on otseses seoses käelise tegevusega, aju areng. See lugu ei juhatanud juhuslikult meie intervjuud sisse. Mäletate Heino, millal te ise viimati neid kunagisi, nagu ma ütlesin, 25 aasta taguseid tegemisi kontoriga näiteks üle kuulasite, millal nad teie läbimata kõrv on sattunud? Vello Salumets helistas mulle mõni päev tagasi ja tundis huvi asja vastu, siis ma kuulasin seda, mis mul on, mul on seda väga vähe, vist paar-kolm lugu kuskil tekkis. Aga nüüd, kui ma kuulasin koos teiega sedasama lugu, siis mul tuli kohe niisugune mälestus sellest lindistamisel salvestamisest, sellest tekstiloost. Ja see oli päris meeldiv mälestus. Ma hea meelega meenutaks seda minevikku aega veel, kes te tol ajal olite siis, kui kontoriga need lood sisse said tehtud, kas te olite siis ikkagi näitleja, kes käis stuudios vahepeal laulmas või oli laulmine teie natukene tõsisem plaan? Ei olnud, või noh, kuidas võtta, natuke tõsisem? Ma olen näitleja olnud, et kaua aega, ega ma muud ei ole siis tehinudki. Selles mõttes, et see käib nagu selle ameti juurde, et kui viisi pean ja, ja meeldib laulda siis ja teistele ka veel meeldib, mis seal siis veel daatumiks selliseid vaid peaks olema üldse mitte. Aga enamus näitlejatest siiski noh, kui me nimetame seda popmuusikaks, noh, niimoodi klassikalisel kujul ansambliga ju ei tegutse. Kui klassikaline teil see kombinatsioon omal ajal oli. Ausalt öeldes sõbrana võin praegugi öelda, et Urmas oli kahtlemata parem laulja kui näitleja. Tähendab, kui ma niimoodi võin hinnata, aga ma mängisin temaga koos, me olime sõbrad ja ja ma arvan, et ma kurja ei tee sellega. Miks need laulud tookord kontoriga olid sellised just? Natukene natukene on isegi vähe öeldud, väga huvitava sõnumiga, üldjuhul las notsu elada, kõik lapsed merre, koristajatädi lauguks mängisime, siis ma tahtsin head ja meenuvad mulle esimese hooga. Aitäh jah, ega see oli, see ei olnud sugugi juhuslik, et, et noh, minul oli küll pakutud niisugust, et noh, niisugust ütleme sisutühja teksti, aga mina ei saanud seda laulda või noh, mul läks tuju ära, aga kui ma aga ära tujuga ei saa naguniisugust asja teha. Ja siis, kui laulus on mingisugune niisugune konk sees, mis hingest kinni hakkab, siis siis on laulul ka jumet, siis on hoopis teine asi ja sellepärast ka seemele Aimla juures käisimegi. Ei, see oli ilmselt minu ideega kunagi, et ega selle koristajatädile laulukesega, et läheme, võtame teksti inimeselt, kellel midagi öelda on. Kas selle koristajatädi laulu pärast, et on kuskil nagu pahandust olnud ka, et keegi on ära tundnud ennast näiteks või midagi sellist ei ole, ma ei tea, teie, kuidas te ise elate, eks ole, kui elate kuskil suures kortermajas, et kas siis näiteks on koridori naabrite ootootoot ja seal see konks on niimoodi väljas paistab niuke hästi lihtne on ühel ühel inimesel siis niimoodi nagu mingisugune vinn elu ja asjade peale ja, ja mis seal tegelikult sees on, ega seda päris sõnadega ära seletada saab muuseas selle looga üks väga huvitav lugu. Meie, kui me avastasime seda loome bändiga, kuulasime seda niimoodi vaimustuses maki juures ja naersime, või kuidas see oli üks soomekeelne lugu, seesama lugu. Ta oli pisut teistmoodi tehtud. Aga temas oli seesama konks sees, mis me ei osanud keegi seletada, aga kõik vaimustunud, kuulasime see kõigil oli vaimustus. Jaa. Jaa, siis tegime selle ära, nii nagu tegime ja endale mul küll niisugune tunne, et vaevalt, et see kedagi muud niimoodi võib vaimustada, kellelegi meeldida üldse, kui see meile meeldis. Aga kuna ta meile meeldis, sisuliselt midagi oli? Jah, jäänute mõnel mõelase lugu elab siiamaale, et minu isa oleks võinud niisuguse kadunud. Isa oleks selle kohta öelnud, et see on üks äraleierdatud lugu. Eks ta olegi. Aga nüüd ühel päeval ostsime Eric Clapton plaadi, sellest on küll aasta tagasi, paar. Panin niimoodi fooniks peale, see oli mingi klapp Tunin live, et pikk plaan, suur plaan, et ega ma ei mõelnudki teda ning tähelepanelik kuulate pealegi kätt on igasuguseid asju teinud ja ja, ja, ja ühtäkki ühe loo kompositsiooni pikema loo, sest ma kuulen appi koristajatädi elukene algab. Ma lõpetasin, kõikamaloder, kuulasin tähelegi, tegelikult ja mis kõige kummalisem oli, et see vorm, mida Clapton tegi selle looga selle helilõiguga talendika, terve see vastus sellele meie vormile, mis meie tegime soomlaste oma, oli sootuks teistsugune. Nii kummaline, kui sa ei ole. Et ja seal ei olnud, me ei teadnud keegi, et see, et tõenäoliselt on kaks kätt kasutanud kellelegi niisugust algset varianti sellel. Ja ma ei teagi, kuus koostab tegelikult pärit, et see kaob kuskil aegade alguses ära. Aga see oli nii kummaline, et et Clapton tegi koristajatädi töö laulukest. Me läheme oma jutuajamisega kohe hetke pärast näitlemise teemade juurde, aga enne teema vahetust mängime ühe teie visiitkaardi vee, mis on tehtud stuudios. Tõsi, siin enam mitte. Koos ansambliga Con Telebänd liikus, pisikene kui kingikotti pistab näärinäppu ja ometigi arglik, olen ma sellest aru saan, see rõõme Niukest. Osa on ju aru, ei saagi jääda päriseks, näärid, ei näärid ega lumi. Kui vorstid aina särjeseks ja küünlaleegid päriseks ka siis kui tuleb suppi, siis kaoks, kaoks huvi. Küll jõuab iga-aastane aega, küll näeme igal aastal varjaeda ja kevad, suvi, sügis korduks, kui kellelegi paha ei tee, keegi. Tahaks väga, las jääda meile päriseks, melume elu ja mees soove. Et rõõmu Aegee kähiseks, et lapseeting päriseks, ta saavad oma juured ja juurdetuul. Ma väga las jääda meile päriseks meie lume ja meie suved. Ja meie rõõmuaeg, et ei käriseks ja et lapse hing ei väriseks, las kaovad maa pealt mure ja on. See oli äpu laul, telesaatest kõige suurem sõber ja liialdamata fantastiline, uskumatult ilus lugu millega jälle on nii palju kenasid mälestusi seotud. H. No äpu näiteks oli minu lapsepõlve kõige suurem kangelane, ma võin seda vabalt öelda kogu selles seltskonnas, kes seal oli, Leopold Postikana, onu Raivo, kõigil olid toredad kahtlemata, aga Äpu millegipärast läks mulle väga korda ja kui ma sain, ma ei mäleta, kui vana ma olin, ma sain sünnipäevaks kingituseks endale sellise seinaplaadi või, või noh, ühesõnaga kahhelplaadi koberali Äpu joonestatud Raivo poolt ja selle raami sees kuulsin ka kodus seina peal, siis ma olin, ma olin super õnnelik, see oli, ma panin selle oma tuppa ohtlikuks. Kuidas Heino te sattusite sellesse rolli? Kuidas te sattusite sellele tegelaskujule hinge ja, ja olemust andma? See oli, püsib puhtfüüsiliselt nõndamoodi, et meie kunstnik konta randla tõi aga nukke kohale, mis ta oli teinud ja need olid ilusad nukud. Jaa, jaa. Ja siis, siis katsetasin üht ja teistega ta alguses kohe läinud, et. Proovisime mitmeid nukke ja siis tekkis nagu niisugune sõel välja mõnest, kes, kes nagu meile kõigile mulle isiklikult ja, ja siis ilmselt ka publikule, nagu tundusid selle saate jaoks vajalikumad, täpsemad õigemad ja üks neist oli see säpuja, mäletan, kui ta esimest korda selle äpu nuku tõi meile. Siis ta kuidagi vaatas, et ta usku, et sellega eriti mängida saab, aga noh, ma tõin kõik, mis on. Ja ega mina ka vaatasin siis minuga peale midagi panin sisse, siis avastasin, seal silmad liiguvad natukene, mida tema ei ole mõelnudki kunstnikuna. Ja neid liigutada, pealegi tema pilk oli väga elav ja erakordselt telegeeniline. Vot see on siis tele teles väga tähtis on puht niisugused füüsilised, et nagu omadused, mis hakkasid mängima ja sellest hakkas kohe käivitus nagu niisugune loominguline seis, et, et kui ta nüüd väga hästi teles vaatab, kui tal tal on oma mõtlemine, sõja käivitab otsekohe niisuguse nukunäitleja, siis selle, selle maailma, et missugune ta võiks olla selle fantaasia. Ja minul läks ta küll nõndamoodi ajapikku käima, et hiljem ei tarvitsenud kuidagi juurde nagu mõelda, et mis ta nüüd teeb või kuidas ta on, et et seal nagu see nukk kasvas nagu kokku minu olemisega või olemas, aga see ei tähenda seda, et naise pooleli näitleja, kes äpu siis on. Standan tegelane tähendab üks üks niisugune, kes ma peax hakkama kirjeldama seda ja, ja ma saaks, läheksid raamatukoha peale muidugi, ma saan aru sellest uudishimust aru, et, et mis on ja kes ta on ja, ja võib-olla midagi huvitavat uhta taevakene, kui suudaks ära kirjeldada, et kes mu tegelane on, siis oleks ju teatrit üldse vaja, siis ei oleks üldse vaja mängida, et see sees ja see imeasi ongi, et ühe, mingisse hetke võib paigutada terve maailm. Aga mis seob kokku seda Äpu karakter, ta on kahtlemata väga erinevaid joone, aga seal on mingi selline üks pael, mis kogu selle kimbu kokku tõmbama. Ma arvan, et uudishimulikud silmad ja mõtlemine rohkem kui rääkimine vähem. Kui suur või väike oli füüsilises mõttes see väljakutse ja üldse nukunäitlejatöö kusagil laual küürutada või kükitada. Tüütu kõik kogu see punn. Kolme kestis Hendrik Toompere, Harri Kõrvits ja ja head kolleegid. Kõik kannatavad ühe ja sama haiguse all radikuliitide seljahaiguse ajal kutsehaigus arvata on jah. Et see on mingisuguse sundpositsioon, tükk aega seisab ja see võib, see võib ilmselt kuidagi ideoloogiale mõju avaldada. Kui heas kulgemise samal ajal näiteks seesama teleseriaal, mida kõik teavad ja mille saatel on üles kasvanud sajad tuhanded inimesed. Kui sujuvalt selle tegemine läks, oli see selline nagu öeldakse, ora pees või, või tuli kõik väga loomulik. Eks sellega ole nii nagu kõikide töödega, mida südamega teha, see on niimoodi, et ta tundumine läheb nagu lendas, aga, aga selleks peab varuma hullud või kuidagi nagu niisugune energiahulk, mida tavaliselt ei, ei ole, et noh, selleks peab kuidagi kontsentreeruma ja ja seda nimetatakse töö tegemiseks vaevanägemiseks ja kõik oli ka seal kõik. Kui palju seda äpu karakterite näiteks tänasel päeval peate tegema, kas küsitakse, kas nõutakse, kas tellitakse, küsitaks seda laulu tänase peale? Oh kui ilus üks mälestus oli. Ma mängisin, kelle sünnipäeval niisugust teatri etendust nukkudega ja, ja siis seal sees oli ka häpulaulse jõululaulmust muidugi praegu väga hea ideed. Tohiks täna teda laulda, mitte ma laulan teda ju jõuludest, aga, aga peaks siiski laulma nööridest. Et see oli sünnipäeval, oli niimoodi, et et istub isa süles, umbes kahe poole aastane kolmeaastane poeg, maas istuvad ja vaatavad kuuluvates norralane Bulaul. Poiss kuulab niimoodi ja noh, nagu esimest korda kuulatakse muusikat tähelepanelikult. Aga isa näos hakkavad esimestes taktides toimuma niisugused muutused. Et ma jälgin huviga, laulan ise jälginud, mis Leisa näost ta läks nagu üleni lõdvaks. Ta nägu läks naerule, ma nägin, et tal tuli midagi väga sügavalt esile kuskilt lapsepõlvest, enda lapsepõlvest ja muude siseni ilusaks sel hetkel tähendab, et ta tal tulini. Ta muutus ise selleks pisikeseks lapseks, kes ta süles oli. See oli hästi ilus vaadata. No siin hiljuti sooviti seda telesaadet ellu äratada uues versioonis, kas teiega ka keegi kontakteerumise tundis huvi, et teeks äpud aastal 2007? Ei, ei ole. Ei tea, kas nad leidsid kellegi asjalikuma iki. Või ei olnud neil läppu sisse kirjutatud üldse äpu oligi seal sees. Võib-olla ei olnud, ei tea, tõesti, ei tea. Eks ta natuke vahtu kirjas üles ja ja nüüd kuulsin, et televisioon on, on otsustanud need õigused, siis, mis mina arvan, mulle kuuluvad endale käänata õiguse otsustamisõigused sellele kujule. Mina olen tema looja autoriõigused, aga ega keegi vist huvi tunne. Ei ole vist tuld ja peatule kohtuseks. Tavaline elu. Aga mitte õiglaseks. Olete sel teemal rahvusringhäälinguga rääkinud, ka mina olen näitleja, mitte vaidleja. Ma ei lähe kohtusse, ma tahan mängida. Kus te mängite tänapäeval? Täna ma mängin Tallinna kaubamajas täna õhtul kell kuus. Teater kohvris, teatrikoht ise, see projekt on ka juba hinganud päris päris 12 aastat ja ja niikaua, kui käed kannatavad ja selg nii kaua ma arvan, et ma jõuan seda teha. Muide heina, kuidas teist on, võib-olla ma teen liiga, aga, aga mulle tundub ärge kartke, sellesama teater kohvris põhjalgi, et nii-öelda ühemehebänd ühe mehe show. Nii on parem, nii on, miks. Loojal on vaja vabadust, ilmust tähtis loojale, vähemasti minule ise otsustada, ise otsustada ja sest ma, ma ei ole, kas siis nii professionaalnemised, kui mulle antakse, kästakse mõnda asja teha, et ma iga kord selle võin endale nagu oma vajaduseks teha, aga ilma oma vajadused toidule mõtet lapsete minna. Kes teil seal kohvris on, kes on sellised karakterid, keda te meelsamini teete, et on teil välja kujunenud mingi oma selline stiil, et teatud tüüpi karakterid tulevad paremini välja? Ei ole selle peale mõelnud? Ei ole, aga kes need karakterid seal kohvris on? See teater on mul natukene nüüd küll niimoodi, et nad ei ole seal niisuguseid karakteri noh siiski on seda teatris, muidu ei saa. Aga siis me enamasti olen ma niisugune lugude jutustaja nukkudega. Teatriefekt tekib nii minu jutustamise siis jutustamisest kui ka nukumängust. Et seal ei ole niisugust noh, väga tehnilist, täpset nii suust, plastilist nuku vaid vaid lugu on minu kujutluses, tähendab, tekib see nüüd teatrielamus sellest, mis tekib, minu kujutlus sellest, kuidas ma suudan seda nukkudega edasi anda, et seal ei ole niisugust peent nukumängu. Need lood, mõtlete ise välja, vabandust, välja arvatud ma välja arvatud üks nüüd kõhurääkimise lõbuse Ventrollopist. Mul on üks nukk ka, muuseas sellest kõige suurema sõbra saate ühest saatest on on üks papagoi nukk, kellega ma siis kes on ise räägid, kes oskab ise rääkida, ma olen õpetanud ta ise rääkima, et see on nüüd välja arvata, et see on tehniliselt vägagi peen, keeruline värk. Kõhurääkimine olete harjutanud kaua seda või kuidas see teil tulen, seda tuleb iga päev harjutada nii kaugele. See käib peegli ees, ma kujutan ette, eks ole, teevad oma huuled paigal hoidma, esialgu küll, jah, aga, aga seal on veel mingeid muid niisuguseid asju, et hääle tekitamine on teise koha pealt ja ja mis vast kõige keerulisem tehniliselt Ta on olnud, on see, et mõned häälikud tuleb täiesti ümber õppida. Aga see ema juuli keeruline mõnede, et ma vaatan, kuidas lapsed õpivad rääkima, siis on arusaadav, missuguse, missuguse tõsise asjaga nad on hakkama saanud Kajaatselt, kui artikuleeritud kõne on tekkinud, et selleks ajaks muuseas, on inimene õppinud 80 protsenti kõigest, mida ta elu jooksul selgeks saada. Teiseks, eluaasta lõpuks, kui on artikuleeritud kõnega ja seetõttu on otse mõne hääliku ümberõppimine Sulghäälikud Elite, eriti huultega tekitatakse siis, et see on nagu ajule tõsine, et see tuleb väga kiiresti täpselt kasutada, rääkimata siis sellest, et mu aju peab kogu aeg pooleks olema. Pean ise rääkima, ise reageerima oma oma, siis üllatuma oma oma ja iseenda naljadele naerma ja. Õnneks on inimesele antud kaks ajupoolkera, eks ole. Aga tahtsin küsida enne juba, et kas need lood, mida te mängite seal kohver teatriga, need on teile enda välja mõeldud. Vana hea klassika, vana hea klasid ka kahtlemata, et. Ma olen püüdnud välja mõelda, sest pole suurt midagi välja tulnud, et mul on siin võib-olla niisugune nõudmine kõva selle koha pealt, et et tahaks, et mu materjal oleks väga hea, aga te annate ikkagi lastele, kui te mängite edasi ka mingi sõnumi, eks ole, et see ei ole niisama lust ja lillepidu, vaid see on ikka, te annate nii-öelda hea, võidab kurja nii. Lihtsalt öeldud või triviaalselt öeldi muidugi. Aga ma üritan rääkida igastest väärtustest, headusest, armastusest, sõprusest, alandlikkusest, kaastundest niisugustest asjadest. Kas tähelepanu arusaamine, maailmavaade, säde, publiku, peamiselt siis laste silmis on muutunud näiteks viimase 12 viimase 25 aasta. Viimase viie aasta jooksul ongi muutunud, et asjade maailm? Jah, jah, ja see pilt ei ole rõõmustav. Teie oma kohvrisse mängite, Digimoni ei ole võtnud? Ausalt öeldes, ma ei tea ka eriti, kes. Ma saan aru. Aga võib-olla seletate paari lausega, mis on muutunud? Jah, kui see võimalik on, siis, siis ma teeks seda rõõmuga, aga ma teen seda raskema südamega, sellepärast et seda, seda peaksite tegelikult analüüsima. Päris niisugune noh, seda peaks teatriteadlased või keegi või, või sotsiaalsots ja sotsioloogid uurima. Ma mäletan, et ühel hetkel, kuskil kümmekond aastat tagasi hakkas publikus tekkima huvi lõbu järele. Laste publikus tähendab niisugune kõrgendatud huvi ja lapsel on alati vaja rõõmu ja kellel meist ei oleks vaja iga päeva vaja. Aga siis tekkis saali niisugust kuiva naeru ja, ja mitte tahtmist jälgida, mis tegelikult vaid naerda, sellepärast et teised naeravad ja, ja niuksed tühja naeru. Ja siis mul hakkab niisugune, noh see teeb mind tähelepanelikuks. Ma kujutan ette, et mõnda võiks olukorras, kui öeldi, et oi, et ma ei taha selle publikule mängida ja mind teeb see selles mõttes väga tähelepanelikuks, et et tegelikult siin ongi nüüd minu koht ja minu ülesannet. Pöördumatuks protsessiks loodan väga, et mitte, aga süveneb ja. Võib-olla mõned siin on mingi minu enda niisugune kurb, no vot, sellised asjad ei ole nii olla ka mul niisugune noh, nagu näitleja taju ajatajus ütleb, et midagi siin on kehvasti. Jah, eks see paistab välja igapäevasest elust ka kasvõi see, kui hommikul lülitad teleka sisse ja vaatad, milliseid multifilme sealt tuleb või. Just täpselt, mis kummaline pareemiks mind mind väga tõsiselt mõtlema pani. Näituseks Ida-Virumaal ei ole. Ta on see teatriretseptsioon, võidelda, soov või vastuvõtt teistmoodi, kui on kuskil mujal Lõuna-Eestis kuskil selles mõttes teistmoodi, just, et seal vähem oodatakse teatrit, vähem teatakse teatrist vähem osatakse seda nautida, teda endale hinge lasta. Ja sama lugu on näiteks ka, käisin hiljaaegu ühes väikelinnas, kus on noh, odavaid kortereid müüdi mõned kümmekond aastat tagasi ja sinna on ilmselt sattunud elama siis niisugune noh, mitte jõukas keskkond. Noh, ütleme niisugune noh, prolentaarse poolne ja, ja, ja, ja, ja kes teevad palju tööd ja võimalik, et lapsed on jäänud veidi niisugusesse, noh nagu tagaplaanil. Seal oli raskusi laste tähelepanuga niisuguse, noh nagu et ja mul oli raske seal etendust teha, ei olnud niisugust harjumuspäraselt kontsentreeritud publikut. Ühtäkki ma tabasin mõni päev hiljem mõned ajad hiljem. Olukorras ennast, kui ma esinesin uusrikaste Ma nüüd ülbelt ütlen, ütleme siis niisuguses uutes ühes uues rajoonis, kus olid jõukate vanemate lapsed ja täpselt samasugune tähelepanematus täpselt samasugune, noh niisugune nagu mittevõime, mittevõime süveneda siis sellesse, millest ma räägin. Ma arvan, et seal on tegemist ainult minu kehva etendusega. Ja selleks, et laps saaks aru, mida teie oma oma nukkudega jutustada, selleks peab olema laps ise elus niimoodi ette valmistatud, et tal on olnud kõikidel aruta häid ja halbu aegu. Ta tajub, et elus on olemas mingi tasakaal. Tal peab olema selles mõttes ka kultuuriline sisend juba vanemate poolt, selline, et ta peab nii-öelda oskama mängu ära tunda ja mängust rõõmu tunda. No vot öelda on niimoodi lihtne, peab olema. Ma ei saa sinna midagi teha ja, ja tähendab ma ei saa, mina saan küll midagi teha. Mina saan head teatrit teha ja rääkida asjadest, mis on olulised. Aga ma saan tänavat praegu ka siin rääkida sellest võib-olla, et lapsevanemad kuulavad, et noh, mis, mis selleks. Et tuleb, noh, need on lihtsad asjad öelda, aga teha on vist raske, et tuleb rohkem lastega suhelda. Tuleb, peab, peab ennast vahel võib-olla sundima. No aga neil endil või teile endale, kui te lastega kohtute, et teete seda igapäevaselt, ma enam-vähem kindel selles alandilised külje. Sädel tuleb ikka silmadesse või. Või. Juba nii palju see andsin väga kurva pildi vist tegelikult see on ainult igaüks külg ja nurgatagune, millest ma rääkisin, enamik on enamasti on ju hoopis teine pilt, et et seal on niisugune mure pool, millest ma siin peakski üldse rääkima, aga aga noh, ikkagi muuseas oli muuseas tähendab muu hulgas aga väga oluline asi, aga noh, see suurem hulk suurem sektor, mis kogu sellest tunnete skaalas on, on ju ikkagi see, et et see on fantastiline publik. Iga etendust tuleb saalist niisugusi, asju, mille pärast tasub noh, eluaegsete. Me saame ainult kuulata ja imestada, meie vist Reimo seda kunagi teine oma publikut ei näe, publikult nimelt natukene keerulisem, aga Heino Seljamaa aitäh teile tulemast Raadio kahte, ma loodan, et sa, jõulukuu läheb teile väga hästi, aitäh. Ja ees on põnevad ajad. Kõike head teile. Tänan väga, väga super oli kohtuda inimesega, kes on meie lapsepõlve kangelaspannud elu ja hinge sisse nende.