Ninalood. Mina ja sina püüavad sel nädalal aru saada, missugune on kõige parem toit. Kumb on parem, kas pitsa või kartul? Tere, jah, ma sain oma olümpiamängude referaadi või? Tuli natuke tänu sinule? Pole Tõnu verd? Ei näe ju, rääkisid mulle ju, kui palju need sportlased sõidia tead? Mul on selline tunne, et minu sugulased söövad täpselt sama palju kui nemad. Tunni ajaga 2500 tosinat muna ja 120 tonni liha. Ma arvestan eraldi, igaüks eraldi sööb vähemalt sama palju kui mingi Erki Nool. Erki Noole läheb alles energiat. Tal on igal võistlusel vaja ühe spordiala asemel 10 lõpuni tiksuda. Nojaa, aga misjaoks siis meil on vaja üheks talveks viis koti kartulit, pirakad, kotid, mina neid paigast liigutada ei jõua. Noh, vanaema Laine saab ka muidugi meie keldrist, aga tema ei söö ju peaaegu mitte midagi. Ta käis juba jälle paastulaagris, koosnebki kogu aeg nii ja mitte midagi. No vahel natukene. Ta ütleb, et vana inimene ei peagi palju sööma, et nüüd ainevahetust tal enam selles vanuses pole ja siis ta ei tohi süüa kah. Imelik. Mina ei loobuks mingi hinna eest oma hommikusest. Pudingist pudingist see on nagu mingi puder või puding. Millest see tehtud on? Sellest, mis on parajasti käepärast, näiteks näiteks näiteks purustatud banaani, riivitud õuna ja kreegimoosipuding, piisakese rõõsa koorega per toitev magustoitu sööd hommikul või ei, väga sagedasti, ma alustan oma päeva hoopis kartuli, sibula heeringapudingiga. Selle kõrvale minu hommikune puder moosiga ikka hullult hea. Ma panin maas umbes sama palju kui putru, eriti näiteks maasikamoosi, mina räägi siis kartulivõtmisest käisid? Ei saa ükski aasta nii elada, et ma ei võta kartuleid, kuigi minu arust poleks neid kartuleid üldse vaja. Mulle maitseb hoopis rohkem riisi, makaronid, mis seal toimus, mitte midagi. Alati on võtmistel põnev olnud. Alati ma mäletan näiteks seda korda, kui sa esimest korda traktoriga sõitsid. Siiani jahmiga, doktor oli nii kõrge kõigutes mõnusalt. Tahad aru, ma õppisin see juhtimise mingi kahe minutiga ära, mäletad, Jaagupi vana, siis ainult ühe korra näitas mina sõitsingi. Ma arvan, et ma sõitsin umbes 60-ga, aga seda mäletan, et siis lõpuks ei saanud enam pidama, põld lõpeb ära. No ja mis siis, Jaagupi vanaisa võttis masin enda kätte juhtides edasi. Aga ta kargab nagu hiigelsinna traktori otsa, vägev hüpe oli, ta kartis. Kraav, kuigi ma oleksin kohe pidurdanud, no miks sa ei pidurdanud joosta ka siin vanadel inimestel pole ju, kannatab kogu see värk oli päriselt. Seda ma mäletan, aga see aasta mitte midagi huvitavat olnud muud, kui pidime neid kartuleid korjama ja siis lõpus meid sunniti tegema naljaka kujuga kartulite näitust. Need olid sellised tavalised, üks oli nagu lumememm, teine nagu jänes ja iga aasta on nad ühesugused. Tegelikult on need ju haiged kvartalid. No me tegime selle näituse ära, keldri katusele. Aga tead mis mina hoopis oleksin tahtnud teha, mina, mina, mina, mina, sa räägid ainult endast kujutud soetuma vaest ema, kes talvel külmaga läheb pärast tööd poodi kartulid ostma ja siis veab neid kilekottidega koju. Minul oleks temast kahju. Ei pea ju korraga 10 kilo ostma. Aga tead, mis mina hoopis oleksin tahtnud teha, mina oleksin tahtnud hoopis laiu peale minna, lambaid tooma, saad aru, nad pole siiamaani oma lambaid ära toonud. Viimseni läinud, ma ütlen eriti, ma kardan selle tallekesi sellist siuksi pärast tohib külma ja nälja kätte ära surra. Tonni peenikene õnneks ei ole enam väike suvega kosunud korralikult rasvakihiga lambaks. Grasvane lammas, see normaalne, sul on ka rasvakiht nahal ja paks karv naha peal melo siuksel, vabandust. Igal juhul, kui oleks olnud aus, kui ma viisin nad sinna, siis ma oleksin saanud nad ise tagasi ka tuua. Mitu kotti siis teil nüüd keldris kartuleid, kartuli, kartuli, kogu kartulite jutt, igal pool meeskotivist, mina olin nagunii ei söö eriti. Mis sa sööd, terve talve, sipelgaid, sipelgaid, neidsamu sipelgaid, mis su isa sõber, mis ta nimi oligi? Onu hiigor, onu hiigo, Kolumbiast õis, mäletad suisa ütles, et tema sööb kõike ja tema ei ole mingi peenutsev. Millegipärast on see sipelgapurk siiamaani külmkapinurgas. Äkki juba hallitab? Aitäh hullult tervislik teadvis, see on täitsa normaalne onu Igor isale sipelgaid tõi tonium, venelane, päris ausalt, venelane, elab seal PeterburisPeterburis, venelased, kolumbialased on siis sipelgad. Me ei tea vist jah. Mul ja ma ei tea kõige rohkem pitsa ja mahvi tart. Pannkoogid, suhkru, vaid ka kohe süda pahaks ei lähe. Mõnikord ma olen suvel sahvrist oma pudingi sisse pannud, killukese Jaagupi ema tehtud võid. Mitte midagi paremat jälgides Jaagupi ema teeb kõik asjad ise, kuigi tegelikult saab ju kõiki toite poest ka osta, näiteks võid ja kohupiima. Ta on kaval. Jaagupi lehmade piimal on ju vinge rasvaprotsent, mis ta kogu selle rasvaga teeks. Sellepärast et ise võid, et pole rasva kuhugi määrida. Mina küll usun. Ja ma ütlen, see on suculentne või. Mis asi see oli? Sulab suus selline või mahe sametine, sa räägid nagu reklaamis, mäletad see reklaam, kus nad väidavad, et kui piimja mahl ära segada, siis on see oi kui sametine. Proovisin segada, absoluutselt ei olda sametine, aga jaagu ja ema või on sametine? Võib-olla on kindlasti olla. Kuule kõht tühi. Sa tahaksid media pitsat? Mina tahaksin. Mina tahaks. Mahlaks kartuliputru Jaagupi emad, istud võiga, tall, sanile, kartulid, sa oled ikka päris eestlane, isa ütleb kogu aeg, et kartul on eestlase toit, kartul on eestlase toit, ma ei saa aru, miks need eestlased, need suured inimesed kogu aeg söövad, karta tulid, siis võtavad kartulit, söövad kartulid, võtavad kartulid, sõjaväekaardid, mitte midagi muud ei olekski, kartul, kartul, kartul. Mulle hakkab tunduma, et selles kartulis peab olema siis mingi saladus. Kuulik, särgi, kust kohast küsiks näiteks küsiks, küsis kartuli enda käest. Ja nad ei ole vist väga jutukad, sipelgad on tunduvalt jutukamad. Ma arvan, et me võiksime otsida mõne koka senise, kes oskab teha hästi pitsasid. Mäletad kunagi meil oli siin üks rootsi kokk, loob tema jutust ei saanud küll mõhkugi aru, aga mõtlesime siis mõni eestidega ja Eesti kokad teavad kindlasti kõike kartulitest küsime pitsa kohta ka, aga kõigepealt ikka kartulitest, eks, ja, ja homseni. Kartuli ja teiste toiduainete ja roogade saladustest räägib minale homme samal ajal üks meisterkokk. Mina lood, kirjutab eemaga jutustavad Külli Teetamm ja Anti Kobin. Helirežissöör maris, Tombak toimetab Pirkkannust. Mine ajood.