Pealkirja all mobiliseeritud ja vabadusvõitlejad jagab oma tähelepanekuid viimasest suurest sõjast. Kultuuriloolane Voldemar Miller agama mõtetega Juta välja kah tänapäeva. 19. sajandil venest ühe ajal siis eesti talurahvas oli väga Saksa vaenulik, aga õiget vene sõprust ka ei olnud, kuid nende kõrvale tekkisid siis need uued, kes vene kooli vene hariduse said. Paljud näiteks õpetaja käed olid ka vene naised, Woodsid, need olid venemeelseid. Aga no see on nüüd niisugune algus. Aga Eesti vabadussõja ajal juhtis ju nii, et minul onu oli roodu ülem. Tema on seda korduvalt rääkis, et eestlasi oli väga raske sõdima panna, mis meis olime suure Venemaa vastu. Aga neile tegi tegelikult suure tee neile Anders Veer. Kui Landes veer tuli, olid löönud rääki väed puruks ja peaaegu pidasid säiva rõõmupidu. Ja meie üks pataljon oli pool selja taha neile jõudnud, kes oli lätlased lappi läinud ja pool selja tagant rünnati seda Landeswehri ja Läändeks ver sai täielikult lüüa. Sellega ja eestlased siis võtnud ära ka. Aga siis juba teiselt poolt lääne poolt hakati sellele vastu, inglise esindaja oligi, seal oli, vastu hakkas onu ikka rääkis seda. Pärast seda, kui Landefer oli lüüa saanud, siis oli hirmus ja sõda pidada meestega, ütlevad kuradid, tulevad koos sakslastega, meie kalale peksime neid peksame leid, ka venelasi ja, ja see niisugune olukord kestab meil kogu aeg. Ja nüüd, kui tuli sissi 40. aasta mina ise olin Tartus sel ajal ülikoolis. Ma olin ka nii-ütelda. Ühes teoses on kogu aeg väitnud, et ma olen seal nende organisatsioonis olnud, aga see on täiesti vale, ainult naabutsin neist asjadest osa kõnekoosolekutest ja kui siis see 40. aastal see Tartus ka demonstratsioon. Aga viimaks hakkas kuidagi närvidele käima see asi ja läksin vaatama, mis on. Ja siis nägin, kui see suur rongiga ekselt üle silla tuli sinna ülikooli poole ja vaatajani eesotsas. Nii paljud minu tuttavad mehed, muuseas Aadu Hint oli ka seal ja mõtlen, et kas mina olen siis üksi, ainus loll või. Aga siis läksin tagasi natuke ja nägin seda rongikäigu valvasid vene tankistid, väikesed tankid olid iga tänavanurga peal, mis sinna välja tõi. Siis pöördusin ma minema ja seal nägin ka niisugust pilti pärast, kui üks mees tuli sealt välja ja rääkisime bolševistliku või kommunistliku loosungi armees käitima juureni või tigedalt seisma. Ja siis tuli teiega veel. Siis mees sattus hirmu peale, aga üks Eesti politseinik läks sealt mööda ja ta hüüdis sellele, et nad tulevad mu kallale. See jäi lihtsalt seisma ja vaatama ja nõnda ta pääses. Ja nüüd, kui tuli siis sõda siis seda ei ole kunagi räägitud. Tegelikult Nõukogude mobilisatsioon ei jõudnud tegelikult Põhja-Eesti vööks, osa maakondi olid need, kus viidi läbi ja teised, kus seda ei viidud, seal inimesed läksid rohkem pärast Saksa sõjaväkke ja nüüd siis hakkab see küsimus. Kust algab see Arhitektide kommunistide omavaheline vastuolu, näiteks Saaremaameestel mul oli jälle seal sugulane. Ta oli võrdlemisi rikka talupoeg, tema sattus issina sakslaste poolele, aga seal lihtsalt niimoodi ta ei olnud mingi vabatahtlik mingi Eslani, seal kutsuti neid sinna sõjaväkke ja öeldi, et kui te nüüd siin astuti sellesse pataljoni süsti jäeti siia kord hoidma, muidu tuleb pärast mobilisatsioone viia debatti, teadke sõjaväljale minemine rüngele. Aga pärast läksi pataljon siiski ringele nõukogude ajal sajuka. No vot, niisugused on neil lood ja vahekorrad olid väga imelikud, näiteks minul oli poolvennapojad, üks oli paraesisel ajal Eesti sõjaväes ja tema sattus selle tõttu punaarmees ja teine noorem poeg gümnaasiumi lõpuklass lõpetati kolm kuud ennem ja need kõik mobiliseeriti ja tehti lähist SSlased. Ja nii et siis kaks poega olid üks, ühel pool, teine, teisel pool ja sellest on see, kes oli siis siin saksa poolel, sellel läks ühtemoodi õnneks, kui ta sealt põgenes sinimägedes, kui ta oli erariietega tuurinud, tulid Tallinna kaudu, et ehk saab Saaremaale, siis olid kaks venda Borkanud tänaval kokku. Ja siis vanem vend, minu vend oli aga ka samuti seal pooleli, sest tema oli silt Tallinnast mobiliseeritud minu vennaga koos nad teda kuidagimoodi organiseerisid. Nii et see nagu ei tulnudki välja, et ta seal oli olnud, ta oli pärast kooli direktor, seal läks puhtalt välja. Ei tulnud hiljem ka välja, võib-olla ehk tuli välja, aga igatahes selles suhteliselt ei kiusata. Aga minuga juhtus niisugune lugu, et mina olin alguses madin küllaltki pahempoolne ja, aga tean, et muist läksid parteisse. Selles ma ütleks, et siis eestlased iseennast oma asju ajada tähendab. Ja need läksid siis pärast sinna punaarmee, seda Nõukogude liitu üheksat punaarmeesse, minu enda kooli, nii et ma olin siis Tartus keskarhiivis ja keskarhiivivarasid. Sõda hakkas vähenema, viidi igale poole laiali, nad hukka ei saaks. Ja selle tõttu oli minul näiteks mäedokument, mille järele mind ei pidanud, mobiliseeritakse, sest ma pidin arhiivi kaitsmiseks välja tuleme. Jutt on Jalmar maast ja, ja aga kui ma läksin siis sinna komisjoni, siis hakati seal naerma, et mäe on niisuguseid pabereid iga üliajanud, need ei loe pike midagi. Jutt on nüüd sellest viimasest mobilisatsioonist 44.-te kavadega. Taaste mobilisatsioon, kahjume veebruari lõpus oli vihtulisi. Veebruari lõpus oli see, kui ma sealt ülevalt alla tulin, siis mu tuttav arst tuli vastu, mis, kuidas? Tuldi ennem minu juurde. Miks sa siis? Ma ütlesin, et mul oli niisugune paber, tule minu juurde, teeme su vähemasti riivituks. Voldemar Miller, kui natukene ajas veel ettepoole minna 41. aasta sündmustesse või sakslased tulid, siis olin nende võidujoovastus nii suur, et, et nad ei võtnudki eestlasi sõjaväkke, et nad ei tahtnud jagada seda võiduau teistega. Gazalini. Jah, alguses oli küll nii ja seal raudtee halal ülem oli üks baltisakslane, see oli eriti vihkav eestlaste vastu. Ei, nad esialgu ei tahtnud. Aga pärast oh, kui hakkasin halvasti minema, siis hakkasin tahtma, siis tuli süütut tuttav minust noorem Airestutsinud. Miks sa siis ei tulnud minu juurde, aga ega ma nüüd midagi teha ei saa, et teeme Rimituks vähemasti on, mul olid ühed vead kaja, ta puhus nüüd suureks, nagu oleks ma pool aastat või rohkem tema juures ravil käinud ja kui meid viidi Kloogale, kuna ma olin nagu niisugune pool hüvitu ka. Ja kuna ma oskasin saksa keelt, siis saadeti mind Tallina Rehnuks füürerit Jon, siis niisugune kompanii arvepidaja dekursustele parajasti muidugi jussiiv. Pärast Tallinna pommitamist tähendab Meenutame veel varasemaid aastaid, kui sakslased tulid sisse Tartusse. Kas te olite seda pilti jälgimas, kas te nägite, kuidas nad tulid ja kuidas eestlased reageerisid? Ega seal suurt reageerimist ei olnud, nad tulid väga järsult. Aga järsku Tartu jäi ju kahe poole peale. Ühele poole jäid venelased, teisele poole tulid sakslased. Nad natukene, lennukid pommitasid muuseas, arhiivihoone sai nurgapommi sisse ja olime seal parajasti valvel. Üks pomm oli kukkunud läbi katuse ja jäljend laiali ühe mehega käisime seal, kui lihtsalt kuivatasime teda, ta susiseb, kui me vett peale viskasime, sinna tulid siis need, kes said pool puhkuse või järelõppusi ja niisuguseid meie igalt poolt. Aga kohe, kui me sinna viidi. Ja meile järsku anti eff munder, siis üks mees, Tartumaa mees, noormees vihastas ja karjus, et mis munder muule pannakse. SAS on vabatahtlik, mina ei ole mingi vabatahtlik, mina Gerlast mundrit ei taha. Ja siis öeldi selle ühe mingisuguse eesti kindrali nimi, öeldi, et see on tegelikult ju kutsunud kaks neist kaasa ööja ja laskis jalgadel ele Meesaator kabilv. Väga põnev, selles mõttes, et lahingust nüüd eestlased taganesid, põgenesid siis nüüd tulid metsa tema juurde ja pärast Nõukogude mehed lovskitima koosnes sealt põgenev meestega maad. Jutan sinimägedel võidelnud meestest ja võideldud ta nendega jäigi koos metsa ja lasti maha. Nüüd küsimus, kui see 44. aasta üldmobilisatsioon totaalne mobilisatsioon välja kuulutati siis on tihti öeldud, et mehed läksid mobilisatsiooni tänu uluotsa üleskutsele. Ei uluotsa üleskutse ei mõjunud midagi, seda räägitakse praegu pidevalt uluotsa üles, kuid see ei mõjunud midagi. See oli helistelt mobilisatsioon ja see oli kõik. Sõja ajal mobilisatsioonist kõrvalehoidmine tähendab mahalaskmist kõige labasem. Jah, seal oligi niisugune. Kui mõned mehed seal olid, rääkis siis räägiti, et üks perekond oli tervena selle pärast maha lastud, tähendab nii, et ei seda ju uluotsa üleskutse see jõudnud kuigi kaugele mina seal oleksin ju pidanud kuulma, tähendab see jõudnud kuigi kaugele põhiliselt laseri raadiost ma seda ei mäletagi. Oli sund, kas see probleem on hoopis nii, et vabatahtlike oli nii ühel kui teisel poolel imevähe? Mõlemad olid sundkorras ei punaarmeesse, kui Saksa armees, kui ma olin sealsi Rehnuks füürer, siis seal on ka niisugune huvitav lugu, et seal kõrval oli üks juutide laager. Levandi laagris tapeti kõik ära pärast seal sellega juhtus, Canijaid läksid mööda ja üks seal tee ääres. Nad olid näljas. Aviskasin, kellele oma leivatüki ja sakslane, valvur tuli mulle kallale, aga mina olin Eesti ajal sõjaväest tulnud, jälle Alia noorem lohvikeri kahe ribulisega ja sellepärast ta ei saanud mulle midagi teha. Seal oli see ka väga huvitav lugu, et siis sealt käis üks mees millegipärast sealt laagrist igapäevaselt nooda. Ja siis mina andsin taliga leiba ja niisugust teistele viimiseks. Ja sealne üks juudist arst, see käis ka sealt mööda. Ja siis üks mees seal minu kaaslane, kes siis olid siis teist meelt süüks, kord pahandas pärast, siis nadi tuli ta iga kord taha minu akna alla. Min oli köögi kõrval üks väike kamber ja maandusin sealt neile sülle, kõik nad ühel ööl tapeti. See ei olnud meist kaugel, suurt seda suurt kisa ja kõikina kuulsin. Meie kompaniis oli ainult üks sakslane, ainult see oli ka selle asja juures. Eestlasi sinna juurde meie poolt vähemasti ei viidud sinna tapmise juurde, seal oli muidugi legi valvureid ka, aga meilt viidi ainult see üks. See, kui tuli hommikul nii kohutavalt nagu väga Narva alt ennast tunda niisugune mehega ja küsin, mis oli. Hakkan nüüd minema ja tema, panime asjad kokku ja läks minema ja nüüd siis tuli meie kompaniile korraldus hakata võtta hobused kaasa hobustega minema, lyya poole. Igavesi sai kakk, kolm hobust, ühe hobuse seljas, istusid ja hakati saatma meid Pärnu kaudu Riiga enne Pärnut. Jäime ööd siis aamikul. Järsku tuli selle meie kompaniiülem üks alamkapten, eestlane kutsus mehed kõik välja, kõik ohvitserid tema kõrval. Ütlesime mehed, Te, olete mobiliseeritud mehed. Otsige kasu, kui saate erariided, minge koju. Sakslased tahavad meist teha ainult suurt tüki liha. Minge laiali, minge koju, te olete kõik mobiliseeritud mehed. Ja ohvitserid sõitsid pidulikult minema ja mehed hakkasid laiali andma. Minul oli seal siis niisugune imelik olukord, et kaheksa kilomeetrit eemal seal oli minu sõbra pere köstri pere. Mina mõtlesin, et ma lähen sinna, et siis ootan terariided ja vaatan, kuidas ma saan. Läksin sinna. Nende korter oli tühi, ümber polnud ka kedagi, viimaks tuli üks naine oinal, läksid minema. Pärast olid Kanadas ja Ameerikas. Ei teadnud midagi, sõitsin tagasi. Ja siis olid alles ainult kolm meest, üks oli Welt veebel ja töö oli, oli, oli vanem allohvitser, kes oli ühtlasi ka sett, teised olid kõik laiali läinud ja siis üks noormees tuult lähme, et minul seal mere ääres, et seal on isa vend, et lähme sinna ja oleme seal varjul, sest kogu aeg käib jutt, et inglased tulevad kogu aeg jutt. Ja oleme nii kaua seal. Me läksime aga sinna sealsi sele isa vend kohkusid ja tema Movokiale sugulasest poisi võttis, küll oli teise, ei, ma ei julge võtta, ma ei julge võtta ja, ja siis me kolmekesi Me hakkasime tagasi minema, ütlesin vaatama, et äkki saame siis Saaremaale kuidagi sealt ja sealtkaudu jõudsime teele ja nägime, kuidas sakslasi füüsid vene sõjavange. Igavene suur rodu sakslased kõrval ja siis nägin, kuidas üks oli nähtavasti katsunud teelt põõsasse hüpata ja oli sinna teele maha mõõdetud. Vaatame edasi. Parajasti mees lastakse jälle maa, siis keerasime sealt metsa ja vaatame, mis me edasi teeme. Järsku tuli üks naine hobusevankriga ja see oli preestri naine. Oo ootame siin mõned päevad kõlli, inglased teevad siin korra majja, ei tuulgesine meie juurde, Medge elagise Valde all ja läksime siis sinna metsa. Kas te mäletate, kas te olite ka optimistlik või olite, te kahtleb selles suhtes? EMA ikka ka nagu raadiost olin kuulnud. Ja ikka ikka olin üsna optimistlik selles, mis raadiost kipsist. BBC andis siis lubadusi ja no vot, aga siis enne seda just juhtus nii et kui ma ennem vil, kui maksan, laagrid olid, mehel olid saanud mingisugust Uimaseks rõõmsaks see pidi olema mingisugune valuvaigisti kasutada ja kui me siis kolme küsi, seal olime, oli, niiet istusime seal kolmekesi ja mängisime kaarte ja õhtul andsin mannikuma keeli ühe lonksu, siis nad magasid hommikuni välja ja ja huvitav oli see, et kui ma kaarte mängisime, ma jagasin kogu oma kassa nende kätte ja lõpuks õhtuks pärast oli kõikjal uuesti minule tagasi mängitud. Viimaks kuskil otsa sai, ütleb üks mees naist, kes oli sepp, tema oli punaarmeest põgenenud, siia sattunud Saksa sõjaväkke. See ütleb, et ei, ma lasen ennast maha, mina ennast nende kuradite kätte küll ei anna. Teine mees ütleb talle, et sa oled kangem mees. Salase ennem mind maaja süü ennast. Ja kui mina ütlesin, et mind on mobiliseeritud ja ma katsun ikka koju minna, siis tahtis selgemini mind maha lasta, aga teine ei lasknud ja ma ei olnudki väga kaugele läinud. 150 meetrit. Ma kuulsin kahte, kui annad kenalt, ma läksin sealt üle tee ja kui ma üle tee läksin, siis tuli välja, et venelased olid juba seal kõrvalmajas üle tee, läksin seal, see oli niukene niuke siis lasti mulle järele. Aga te olite juba riietus, siis ei aita ka Saksa mundris Saksa mundris isegi buss kaasas. Teile siis erariided ei antud, ei hankinud ja neid ei anud olla, neil polnud ju ka midagi. Nüüd ma palju, rääkides imelikke lugusid, kuidas inimene võib ellu jääda. Ja siis sattusin mingisuguse haugu. Seal oli vist turvast tehtud võimeist, kukkusin sinna sisse. Hommikul vara üleni hirmus väsinud. Ja siis mõtlesin, et ei, mis rabelen, jaagu kurguni olin, olin sees vanem, pea vee alla. Ja siis justnagu oleks keegi lükanud selle ääres oleva põõsa oksa otse mulle pihku. Võtsin siis sellest oksast kinni ja ronisin uuesti välja ja läksin edasi ja siis jõudsin ühte majja seal Venemaal ja jõudsin sinna ühte majja. Ja Aade maja oli kõik täiesti tühi, ma ütlesin, et kas midagi süüa on, mis seal olid? Pekitükid ma ütlesin nüüd kaasa ja sõin siis seda pettino ja siis marjulisel põõsastes ka. See oli siuke raba kohta. Ja mul läks õnneks siis, et kui ma jõudsin Kasari jõe äärde ja jõudsin jõe äärde, siis seal oli just seal üks väike Paat. Sõitsin sellega üle ja hakkasin Hommikul jõudsin küla juurde hommikul vara, et lähen siitsamast läbi ja järsku tulid. Kahelt poolt tulid välja majadist una armeelased, Pumostki kaks Ena hallike mundris ikkagi buss oli veel alles. Mina tõstsin kohe käed ülesse ja tuli välja, need olid. Üks oli venele, kolm olid Siberi eestlased. Nemad olid majandid ja kutsunud hulkunud, nad pidid siis tulema ka Saaremaale saad ja, ja siis otsid mind nii, nagu nagu juhiks kure kaasa ja seda puisteravdo, mis v Nasdaq, Dašips, Taisia puljaid, pihkavela, Liliani muuseumilt läksime ja jõudsime teel, siis jäime ühte kohta ööbima ja hommikul kylma väljundit ainult kuuseile. Kuu venelanna küsis, kuhu, kuhu teised ei teinud väljagi. Aga ma tahaksin põõsaste vahelt läbi ja panin jooksuga uuesti jõe puhul silaski pilpad pauku järele ja ei teinud rohkem midagi. Mu jõe äärde jõudsin, sattusin otse jälle Todja peale. Lodjaga üle jõe. Hakkasin minema, ikka jälle haapsalu kooli ja lähen ja lähen ja järsku üks naine tuli vastu. Kohkus hirmsasti, ma ütlesin, ära karda midagi. Et kasti aktil kera riided, oi jah, et meil poeg just tuli, oli sinimägedest tulnud. Talon, Ühed, vanad riided, ma, tuul, neid teile ei ole veel nii lapitud riideid elus näinud, kui need, mis ta oli, mis ta mulle tõi. Ja tal oli nii õnnelik, et ta sai minu riideid selle vastu, need olid palju väärtuslikumad. Ja siis panin selle püssiga sinna põõsasse. Teel tulin paar korda vene patrull Varstu ja mina siis seletasin puuvenekeelsed bodot, Ma tulen seadke, lähen sinna, et ma tulin masina rehelkja ja nii lasti meid mõõde ja viimaks aitus mehega kokku. Siis kui Haapsalust tul toitu kraami ma mõtlesin, oh tean, kust Haapsalusse läksime. Aga ma olin nii väsinud, vahepeal ma väsisin ära, see pahandas, pidi ära minema, viimaks ikoodestorstiks mind ülesse ja te olite lihtsalt nõrk söömatuses nurk ja söömatud õppi. Kui ma jõudsin Haapsalusse ja läksin sinna, kus mul naine elas koputasin aknale hommikul kella nelja paiku või nii, ju hommikul hommikul vara. Naine tuli Hakrai juurde, järsku tõstab käed, kahel pool kaob ära. Ootan, koputan uuesti, siis tuleb sinna. Ma olen voli. Siis tuli, tegi ukse lahti, miks ta nii ehmunud oli, oli sellepärast, et seal oli olnud seal lähistel oli üks kokkupõrge olnud, lahing jälle üks rühmatuttav oli kindlalt kohe näinud, kuidagi krinud olevat seal maha lastud. Nonii see oli siis teie sõjatee lõpp, siis te saite tsiviilristiks päriselt. Aga nüüd kui me meenutame hilisemaid sündmusi siin praegu kui pandi ülesse Saksa sõjaväes teeninud meeste mälestussammas on teil meeles, mis mõtteid see teis tekitas? Minule tekitati säärase mõtte, tähendab, et kui on punaarmee, siis on saksa sõjaväe täpselt samuti õige panna. Muidugi on üks asi etnowne SS vormis aga peab ütlema, et elanik, suur osa Saksa sõjaväes olid, olid lihtsalt Eeeffesbormi mitte, nad effessib või see vabatahtlikud olid vaid sellepärast, et nagu mindki sinna pandi, tähendab ja viru arvates see mälestusmärkide niimoodi panemine. See on ilmaaegu vastastikuse viha õhutamine. Vahepeal, need, kes olid punaarmees tulud, lugesid ennast kole tähtsaks. Jo paljud, ma tean ju, kes olid hoopis vastupidises meelsusega aga astusid sellepärast parteisse, et sellega saaks karjääride alal ja need, kes oli Saksa sõjaväes, need läksid ju kinni, tähendab ja selle tõttu on ju tekkinud juba praegu kestab see kahe ülevahe saksa pool olnud ja Vene pool olnud. See on see, millest ma alguses algasin, et eestlaste nii-ütelda, poliitiline vastuolu tuleb tegelikult kahe rahva ja riigituluga seoses. Ja minu arvates on niisugune sambapanek, ta oleks võinud ju ka olla, kui seda ei oleks ülespuhutud. Aga teisipidi on arusaadav, kui punaarmee mälestusmärgid kõik on siis täpselt samuti olid mitte mingisugune Eesti vabadusvõitlejad vaide sunniviisiliselt sõjaväelased, ka need, kes olid Saksa poolel, praegu on niisugune veel vimma, aeg ei ole nagu õige neid panna või kui mina paneksin, mina paneksin püsti, tähendab ühe niisuguse hobus oleks ühele poole saksa, teisel pool punaarmee vormis ja võib-olla on nende ees, siis oleks veel naine, et nad on üks ja sama. Aga niimoodi selle tegemine on praegu ilmaaegu nende vastuolude õhutamine. Kui Hitleri võim oleks jäänud, siis oleksime samasugusesse olukorda umbes sattunud. Nagu nõukogude ajal Sesti sakslaste poolt oli mingisugune plaan, milles siis räägiti ja eeslerid, siis tõsta siit välja üleni Narva jõe selja vene aladele ja see àra võtta sakslaste kätte. Üks niisugune jutt käis sel ajal ringi. Praegu on muidugi tagantjärele väga raske öelda, kui konkreetsed need plaanid olid ja kui kaugele nüüd oleksid jõudnud. Igal juhul tänan ma Voldemar Millerit saates esinemise eest. Mina olen saate toimetaja Martin Viirand ja ütlen, et täpselt nädala pärast jätkame me nendel teemadel, siis on stuudiokülaline juba kirjanik Ülo Tuulik.