Te kuulate raadio, kahte eetris on saada kõik puhuvad ja meil on täna stuudios terve hulk inimesi, keda seob ühel või teisel viisil organidoonorlus Eestis me selle intervjuu sissejuhatuseks. Juhatame eetrisse Hellenurme, kes on Tartu Ülikooli kliinikumi transplantatsioonis, Nonii koordinaator, hele tere tulemast. Tere. Põhjus, miks me oleme kutsunud hele sind siia ja, ja ka teisi inimesi on just nimelt selles organid doonorluse, see, millest me tahaks tänase saate jooksul võimalikult hea pildi eestlastele silme, et luua seda enam, et täiesti juhuslikult on, et viimastel päevadel olnud ajakirjanduse veergudel lõhe Eesti naisterahva nimi, kes peab minema operatsioonile Venemaale, kuna Eestis kopsusiirduda ei saa, kui kaugel Eestis selliste operatsioonidega üldse jõutud on, mis on Eestis võimalik ja mis ei ole ning miks? Eestis tegelikult praegu siirdatakse neeru ja maksaorganitest lisaks mitmesuguseid kudesid ja tõepoolest Eestis ei saa siirdada inimestele kopsu, ei saa siirdada südant peensoolt. Põhjus on eelkõige selles, et meil ei ole spetsialiste, kes sellega tegelevad. Ja Eesti elanikkond on nii väike, et meil aastane vajadus selliste operatsioonide järgi on tohutult väike. Mis seab piiranguid kirurgidele, kes selle asjaga tegeleksid, et nad ei saa seda teha piisavalt palju. Nende praktika oleks pidevalt jätkuvalt heal tasemel, sellepärast arvestades Eesti väiksust pigem tulevikus võib kõne alla tulla see, et me teeme koostööd mõne teise keskusega, kus, kus siirdatakse ka neid organeid, mida meile siirdata. Inimesed saavad Need siirdamised lihtsalt mujal. Aga see kokkulepe on juba varem olemas, et kui meil on selline vajadus, siis inimesed saavad seal organid vastutasuks, meie peaksime siis andma võimalusel oma toonerite neid organeid, mida me ise ei kasuta kasutamiseks nendele siirdamiskeskustele. Aga millal see täpselt toimub, seda kahjuks ma ei oska veel öelda. Mingis mõttes on Eestis jõudnud see teema nii kaugele, nagu ta jõudnud on ja siit ei ole lootagi, et hakatakse teiste elunditega tegelema, sest lihtsalt ei ole sellel mõtet. Selles mõttes lagi on käes. Päris sajaprotsendiliselt ei julge nii õelda, võimalik et hakatakse ikkagi mingisuguste elunditega tegelema, kõik sõltub sellest, kas leidub konkreetseid kirurge, kes sellega tahavad tegeleda ja kas meierei kõik on nõus kogu seda struktuuri looma, mis oleks vajalik on. Sest Eesti on nii väike, et no aga meil on vähe doonoreid miljoni elaniku kohta, see number on enam-vähem samasugune või vaata et isegi suurem kui mujal Euroopas. Aga kui me loeme niimoodi numbriliselt üles, on neid üsna vähe, see tähendab seda, et on nädalaid, on isegi, kuid, kui meil ei ole ühtegi doonorit. Aga süda ja kopsusiirdamisel on hästi oluline see organ saada. Hästi kiiresti. Need inimesed ei saa kaua oodata, kellel on vaja siirdamist, kui meil ei ole doonorit või kui meil on pikema aja jooksul mõni doonor, kes sellise organidoonoriks ei sobi siis ikkagi jääb see operatsioon ära, mis sest, et meil on olemas kirurgid, kes seda võiksid teha ja kõik, kõik on nagu ette valmistatud. Kes on Eestis need inimesed, ma ei tea, kas õnnestub sellist ühtset portreed joonistada või, või välja tuua tüpaaži, aga, aga kui te proovite, et kes need inimesed on, kes on valmis oma elundi loovutama ehk kes on organidoonorid? Tegelikult päris nii ei saagi öelda, et on valmis oma organi loovutama, see kõlab lihtsalt kuulajale võib-olla, nii et noh, näiteks, kas teie siin laua taga olete nõus oma organi loovutama? Tegelikult organit saab loovutada ikkagi inimene, kes on ise juba surnud, kes seda organit enam ei vaja ja, ja see organ on vaja loovutada tingimustes, kus tema aju ongi surnud, aga tema organid veel elavad, siis me saame kõige paremad tulemused. Et oluline on, et inimesed mõtleksid enda jaoks selle teema läbi ja, ja langetaksid eluajal otsus, et kas mina peale oma surma olen nõus, et minu organi kasutatakse siirdamiseks. Aga süda on hästi raske mõelda, sellepärast et kui ma seda mõtlen, siis ma olen ju terve. Me mõtle surmale, ma ei mõtle sellele, et minuga võiks üldse midagi juhtuda. Ja hästi tüüpiline on ka see, et, et kui mõeldakse nii kaugele, et minuga võib midagi juhtuda, siis kohe peale seda mõeldakse, et noaga nagunii minu organid ei sobi või leitakse mingi vabandus, miks see mõte jäta pooleli? Hele, miks ei ole seda valdkonda ametlikult pööratud äriks, ma pean silmas seda, et sa mainisid, et, et järjekorrad on ja alati ei leidu doonoreid siis kui neid vaja on. Kui seda asja utsitada tagant rahadega noh a'la juhus, et kui keegi kaotab oma elu, et juhul, kui ta loovutab oma organi, siis tema lähedased saavad mingisuguse summa, et miks see asi niimoodi ei toimi, et äkki see aitaks, mis on põhiliselt, miks ei lähe käima? Puht legaalsed põhjused, et sellega me tekitame olukorra, kus võib-olla keegi, kes on raha eest ükskõik, nõus, mida tegema, on nõus ka oma lähedasi maha lööma selleks et see raha kätte saada, me ei saa enam tagada seda, et tegemist on lihtsalt juhusliku surmaga, et tegemist ei ole mingisuguse tekitatud olukorraga, selleks, et keegi teine saaks organid, näiteks noh, on ka kaalutud sellist võimalust, et et noh, ma saan teha testamendi, et vaat just nimelt mingile konkreetsele inimesele ma olen nõus oma organit loovutama, noh ütleme, kui mul lähikonnas on keegi, kes vajab uute Organic selline testament ka tekitab olukorra, kus tegelikult asjast huvitatud isikud või ehk need, kes, kellel on organid kiiresti vaja. Tegelikult nad ju just nagu soovivad kellelegi surma selliste olukordade vältimise pärast seda ei ole mitte kuskil maailmas tehtud. Mul on veel üks selgitav küsimusele doonorluse juurde, võib-olla natuke laiemalt, et kas põhimõtteliselt doonorlus tähendab alati seda, et see inimene peab olema ajusurnud, kas on võimalus nii-öelda olla doonor ka nii, et ma pärast elan, eks ole ikka edasi, et, et ma ei pea kindlasti surnud olema. On võimalik olla neerudoonor, sest neerud on paarisorganit ja ühe neeru ära võtmisel. Tervel inimesel ei juhtu tavaliselt mitte midagi, ta elab täitsa normaalset elu edasi. Aga selleks peab olema Eesti vabariigi seaduste järgi sugulane inimesega, kellele sa oled doonor. Tähendab, neeru saab anda põhimõtteliselt ema isa oma lastele ja õed-vennad ka sellele inimesele. Kas siin on mingi legaalne põhjus, on ka siin mingi bioloogiline põhjus. Puht legaalne, kuna meil on Eesti vabariigi hirm seaduses niimoodi kirjutatud, loomulikult sugulaste kude on omavahel paremini sobiv kui mitte sugulaste, aga tegelikult see seadus on kirjutatud just sellepärast, nii et jälle vältida seda, et keegi ostab kellelegi ära eelnevalt või keegi kuidagi mõjutab mitte läbipaistvatele meetoditele, seda, kes organiga panna. Ja loovutamisest veel, et kui, kui juhul ütleme, kui mina eluaja jooksul, eks ole, andnud märku, et ma tahan, et minu organeid võib kasutada pärast minu surma, siis põhimõtteliselt ei tehta ju nii, eks ole, et mina laman kuskil aparaatide all, mind hoitakse kunstlikult elus, et mult võetakse nii-öelda reserviks kuskile ära või mind jäetakse reserviks sinna voodisse veel senikaua, kui tekib see inimene, kellele minu organid sobivad. Jah, organite siirdamise üks eeldus on see, et on olemas ooteleht, see tähendab iga konkreetse organi puhul eraldi, aga meil on registreeritud Need inimesed, kes on eelnevalt kontrollitud, kes sobivad siirdamisele ja, ja nad on ka iseteadlikud sellest Nad ootavad organit. Et sellist varianti ei ole, et me paneme neid näiteks teie maksa ootama ja siis aasta pärast siirdame seda kellelegi, sest maksimum aeg sellele maksale oodata on 24 tundi. Ja noh, selle ajaga tõenäosus, et nüüd keegi tekib, noh, tal ei ole veel mingeid uuringuid tehtud ega midagi ja, ja juletaks selle operatsiooniga riskid ja noh, see on niivõrd ebareaalne, et noh, sellist asja ei ole mina küll kuulnud, et tehtaks ja küll aga saab kudedega, kuna koed püsivad kauem, siis koe pangad on olemas ja just nimelt võetakse koed reservi, et kui läheb aja, saab ka kasutada. Kui inimene soovib olla organidoonor, siis selleks on kõige lihtsam viis, vist on hoida rahakoti vahel sedasama blanketi, eks kus on peal inimese andmed? Ma lähen siit natukene edasi, et kui selline situatsioon on kätte jõudnud, kus inimese kohta on olemas informatsioon, et ta on nõus oma organi või kudesid loovutama, kuidas lähedased sellesse suhtuvad. Ma tean, et üks punkt on see ka, et, et lähedased peaksid olema teavitatud sellest. Aga ikkagi see võib tulla suhteliselt ootamatult ja inimesed, ma kahtlustan, vähemalt esimene reaktsioon ei pruugi üldse positiivne olla. Juhul kui sugulased ei tea, teie tahtis midagi, siis just nimelt see olukord, mida kirjeldasite, et nad on täiesti vastu, kuna nad ei ole midagi kuulnud ja nad ei usu seda. Teie kirjutatud doonorkaarti võib vabalt rääkida ja sellepärast ongi koos selle doonorkaardiga, kus inimene ise kirjutab oma nime peale ja ise avaldab oma tahet selle asja mõte eelkõige on see, ta kirjutab kirjalikult selle oma nime, sinna, oma allkirja sinna, millega ta fikseerib omale ajus selle tahtliku tahte või tähendab hästi lihtne on lubada suusõnaliselt, aga palju raskem on lubada kirjalikult. Et kui inimene juba kirjalikult lubab, siis me eeldame, et ta on selle mõtte natuke paremini läbi mõelnud. Sellest üksi ei piisa, sest et kui omaksed midagi ei tea siis omaksed võivad ikkagi öelda, et kuna meie ja sellest midagi kuulnud me seda ei usu, me seda ei luba ja kõik neid võib-olla on veel vähe jagatud, et meil on olnud ainult üks juhus, kus on toona kaart olnud doonoril rahakoti vahel. Ja tookord ei olnud probleemi, et omaksed olid ka informeeritud aga võib ette tulla ja selle vältimiseks kindlasti peab ikkagi oma tahtest rääkima omastele ja täpselt samamoodi ei pea heitma need, kes ei saa millegipärast doonorkaardi kätte. Nad võivad oma tahtis ikkagi omastele rääkida, see on kõige tähtsam, et lähedased inimesed teavad, mida teie olete otsustanud, sest nende käest me küsima ja neil on väga raske otsustada, kui nad ei tea, mida te arvate. Helendus, kas te teate, mis on omaks, et selline põhiline nii-öelda vastuargumente, miks nad näiteks ei ole nõus sellega, et nende lahkunult võetakse organeid? Minul isiklikult on jäänud mulje nende omastega rääkides, küsides nende arvamust, õigemini, püüdes välja selgitada lahkunud inimese enda seisukohta eluajal nii nagu seadus nõuab. Eelkõige nad kardavad, et kui nad ütlevad jah, siis võib juhtuda, et inimene, kes muidu suudetaks meditsiini poolt päästa, tunnistatakse kuidagi kergema vaevaga surnuks ja enam ei võeta midagi ette. Tegelikult see olukord ei ole selline ja see alati ongi vaja lahti seletada. Aga noh, situatsioonis, kus on vähe aega ja meil on hästi ruttu vaja saada teada see Nende seisukoht alati ajusurm fikseeritakse pärast sellise kindla ajusurmaprotokolli läbi tegemist arstide komisjoni poolt ja see on kogu maailmas tunnustatud ja kui see protokoll on tehtud, siis tegelikult tõenäosust saju kogemata ei ole surnud ei ole. Ehk inimesed loodavad ime peale. Võib-olla mittetine peale me ei saagi eeldada, et mitte meedikud teaksid väga palju meditsiinis näiteks noh, see on hästi keeruline, keeruline protsess, ajusurma määratlemine ja isegi paljud meedikud, kes tegelevad muude aladega, ei tea sellest väga palju, et see ei ole mitte ainult tavainimeste seas levinud arvamus, vaid ka vaid ka paljude meedikute seas, kes ei ja konkreetselt ajusurmaprotsessist midagi. Kas need ajad, kui näiteks doonororganit sõna otseses mõttes kasvatatakse näiteks looma sees on väga kauge tulevik, on see üldse teema? See kõlab võikalt, aga kas see ei ole mingisugune valik, võimalus optsioon? Et ma tahan nüüd täpsustada, et kas selles mõttes kasvatatakse looma sees, et inimesele siirdatakse loomaorganid just noh, see on suhteliselt vähem tõenäoline juhul, kui Me ei ole eelnevalt geenmuundatud. Kui on, siis siin on mitu aspekti, üks on see, et millal seda ollakse võimelised tegema, teine millase tunnistatakse seaduslikuks. Et sellele eelneb väga palju katseid, et noh, väga palju, kuna kuna on tegemist inimestega, kellele siirdutakse siis seda ei saa teha lihtsalt niisama huupi, et noh, nüüd me katsetame ja vaatame, kuidas see toimib, sellest sõltub nende elu, aga ma ei saa kindlasti öelda, et seda ei hakataks kunagi tegema. Aitäh hele, praegu meil on võimalus täna kuulata ka kolme inimese emotsioone ja muljeid neerusiirdamise, sest nad kõik on selle varem või hiljem läbi teinud. Jaanika, kes mikrofoni juures praegu on koguni kaks korda, eks. Miks kaks korda, mis juhtus? Ega see neer ei ole selline, et kui siirdatakse, et siis seal kuni elu lõpuni ka töötab, neeruga võib väga palju asju juhtuda, mida iganes infektsioone saada saab kahjustada mingi muu asja pärast ja siis ta lihtsalt ütleb oma töö ülesse ja siis saad uuesti minna dialüüs ja uuesti ootelehele. Siis hakkab kogu see asi. Täpselt otsast peale. Et nii nagu ta algusin, omaneer hüppas alt ära. Samamoodi võib hüpata see uus neer alt ära ja siis uuesti dialüüsi uuesti siirdamisele jälle otsast peale. Aga samas võib juhtuda, et see uus neerimise saad, ongi see neer, millega sa vanaduspõlves istud ja liigutad jalga, eks ole, üle teise kuskil paikned laste laste päid. No põhimõtteliselt küll jah, kuigi Eestis vist on, ma ei tea, kas on üle 20 aasta üksineerist on, mis on üle 20 aasta, et keskeltläbi on ikka mingi 10 aastat see neerueluiga, nii et. Ühelegi Neerule ju garantiid nii-öelda kaasajal. Ei seda isegi keegi ette ennustada, kui kaua, kui vineer siirdatakse mulle juba aasta pärast ta ka põhimõtteliselt oma töö lõpetada, et keegi ei saa öelda mulle, et ta 10 aastat või 15 aastat või võib-olla ainult kaks aastat, et noh keegi ei tea seda praegu. Normaalne ja ma käin tööl ja ma töötan ise haiglas, olen neeruosakonnas medõde ja et selles suhtes, et kõik on korras Muutis neeru ootamise aja. Ma just mõtlen, see, et sa oled ise väga lähedalt selle teemaga ja valdkonnaga seotud, lihtsamaks, raskemaks see oli pilt oli väga täpselt eesmisse, kuidas toimub. Nojah, ei ma selles suhtes ma nagu algusest peale juba esimese neeru, kuhu ma juba teadsin täpselt, mis mind ees ootab ja kõik need etapid ja et ma ei ütleks, et ta nagu raskemaks või kergemaks. Noh, see oleneb, kuidas sa ise suhtud sellesse, ma arvan, kuidas sina suhtusid, millesse? Noh, mul on küll keeruline ette kujutada seda olukorda, aga sel perioodil ma usun, käivad kõik. No hakkame sellest pihta, kui ma esimest korda nagu mulle öeldi, et mu neerud on kahjustada saanud ja et mind kunagi ootab ees dialüüsiravi uus siirdamine, siis alguses loomulikult on see šokk, noh, kuigi ma seda ette ikkagi teadsin, aga sellegipoolest on see suur šokk sulle. Et kui sulle öeldakse, et sa pead nüüd ealisi minema, et sa saad valida, kas siis hemodialüüs, Beritonaal, dialüüsi, isegi ütleme praegu, kui ma inimestele räägingi, meie osakonda tulevad, eks alles on prediaale siis ja tead, hakka valima, ega siis no see on ikka nende jaoks väga suur sokke, nad pigem, kes siis hakkab nutma ja kes ütleb. Ei, ma ei taha midagi sellest teada, et ärge mulle rääkige, minu neerud saavad terveks, et ma võtan tablette ja elan edasi, et et ega see ei ole nii kerge. Tegelikult. Kaua sina näiteks oma esimest uut neeru ootasid? Mina ei oodanud üldse kaua, siis mina sain tädipojalt, mul läks nagu päris hästi, et vanemad siis küsisid sugulaste käest, kas keegi oleks nõus mulle oma neeru loovutama, siis tädipoeg oli minust aasta vanem olin siis see oli 95 21,22. Too aeg olid Eesti noorim elav doonor, nagu siis. Kuna meil hästi sobis, siis, siis tehti meelse siirdamine ära. Olete te sellest või rääkisite siis või hiljem rääkinud, et miks ta otsustas seda teha, jumal hoidku, noor inimene. Noh, too aeg oli niisugune aeg, kus suurt valikut vist ei olnudki, et saagas said suulaselt või käisid päris kaua aega dialüüsi, et seal noh, too aeg tehtud, nii palju siirdamisi, kui nüüd tehakse, et siis, et aeg oli natuke teistsugune, noh, mina olin siis oma tädi, pere lastega sain kõige paremini läbi või sellest nende lemmiklaps. Seevastu oli ka üks põhjus, ma arvan kuna ma selle tädipojaga väga hästi läbi saanud, kuigi tema kartis isegi süsti, ta julgenud arste isegi süstis käia, siis ma küsisin, kas ikka on selleks valmis, et enne tuleb ju teha väga palju uuringuid ja noh, ega nad just see ei ole kõige meeldivamad, mida enne tehakse. Aga te ütlesite, et ära karda, ma vana haiglasse jookseb. Kuidas temal ühe neeruga läheb? Väga hästi, ta käib tööl, tal lapsed, pere, nii et täiesti normaalne, terve, mitte midagi ka ei ole. Kas tema oma elukorralduses pidi ka mingi kardinaalseid muudatusi tegema, näiteks noh, ta ei tohi midagi teha tänu sellele, et tal on ainult üks neer. Ei, ei kuna ta oli, ta oli niisugune kõva suitsetaja, siis ta siis ta alguses mõtles küll, et ta nüüd hoopis suitsetamise maha jätma. Õigsineered koormab seda liiga palju, aga, aga ei, ta tegelikult elab ikka sedasama normaalset elu edasi, et emal mingeid siukseid piiranguid sellepärast küljele. Kas sinul või inimesel, kes on saanud doonorneeru, on piiranguid? Tegelikult ju ei ole, et neer sõidetakse ikka sellepärast, et ma pärast saaksin samamoodi nagu terve inimene siis edasi elada ja kõike teha. Et tegelikult ei ole ikka noh, loomulikult kui kaasnevad veel mingid teised haigused, noh, mingid kroonilised haigused, siis võib-olla sellest sõltuvalt pead sa midagi piirama, mingeid asju teistmoodi natuke tegema, et võib-olla selles küll, aga mitte nüüd selle siirdatud neeru pärast päris. Nii et sööd, jood, elad täiesti. Täiesti normaalsel jah, et ma ei pea nagu piirama küll midagi. Selge, aitäh, Jaanika. Kirke, sa jõudsid siin ja said kõrvalt Jaanika loost kuulda, ma usun, et sa olid enam-vähem kursis ennegi, aga kui sarnane või erinev sinu saatus on olnud Jaanikamast? Tere ka minu poolt raadiopublikule ja minul on küll erinev, ütleme, see tunne on kindlasti sarnane. Kui mina sain teada seitse aastat tagasi, et on krooniline neerupõletik siis ma ei uskunud täpselt sama moodi, et, et ees ootab dialüüs pikas perspektiivis siirdamine. Et võtan mõne tableti. Kindlasti on veel mingid teised võimalused ja elu jätkub täpselt samamoodi. Aga ükspäev tuli, kui öeldi, et nüüd on käes, see aeg tuleb panna endast uute lehele kirja see ilmselt jõudnute täies teadvuses minu, nii, ma läksin Tartusse, panin ennast kirja, ma olin soov parema elukvaliteedi järgi oli kindlasti, sest enne seda enne seda siirdamist ja pärast seda ütleme 100 protsenti elukvaliteet tõuseb, ütlen enda kogemusest. Minu lugu siis nii, et kui helistas ele mulle öösel ma ei olnud veel dialüüsi kordagi käinud. Öine kõne kella kolme ajal, see oli nii ootamatu. Ma olin nii hirmul ja, ja mina ütlesin ei. Nii et esimene kord, kui minule pakuti doonorneeru, siis, siis ma nii-öelda ei julgenud minna. Ja tulemus oli see, et järgmisel päeval, kuna ma ei teadnud ka, kui, kui millise minu näitajad on läksin neid proove, analüüse andma haiglasse. Ja kohe pandi dialüüsi ja siis ma sain juba omal nahal tunda, mis tähendab dealises käimine neli kuud mis see tegelikult vist üldine Eesti statistika ei ole pikka aega ka minu jaoks oli see väga pikk aeg siis see teinekord kui eelistusele ja ütles, et jälle on see võimalus. Panin tõesti nii õnnelik, et, et ma sain aru, et helega ei uskunud, et kas ma sain ikka asjast õieti aru. Ja ma jõudsin enne seda nii-öelda siirdumis tiimi Tartusse minu siiras tänu neile inimestele, kes sellistel rasketel hetkedel, kui nende lähedased on, samas teevad sellise sammu ja annetavad need organid. Sa ütlesid, et elukvaliteet muutus 100 protsenti totaalselt paremaks ja sa kirjeldasid dialüüsi ka midagi väga õudsat mõne sõnaga, ära räägi, võib-olla nendes kõige õudsemad detailid, aga siiski, mis sa dialüüs siis sinusuguse inimese jaoks see tähendas, mis mõttes? Ta oli nii kohutav ja halb? Dialüüs on väga vajalik, see, see, see tagab selle. Ma hakkasin võib-olla meditsiinilised, ma ei ole nii kursis, et neid parameeter, trid, mürgitus organismis ja, ja kõik need, kõik need näited. Aga üks on enesetunne, mis tähendas, et peavalud sellega juba tööl käimine. Raskem, väsimus, tegelesin tantsimisega, lihtsalt ei jõua jõua trenni teha. Kas sa mäletad, Kirke, millest, millest sa õhtuti mõtlesid enne magama jäämist? Näiteks enne kui sa otsustasid minna. Ja siis, kui sa olid juba ära käinud, et on see elu selline, et sa suudad nagu välja lülitada või ära unustada ka või asi läks nii hulluks, et see ei ole, see on ikkagi hommikust õhtuni õhtust hommikuni Gazasse probleem sinuga. Ma mäletan seda küll, et enne nagu seda esimest kõnet ma väga kartsin öiseid telefonikõnesid, et helistatakse ja ma pean minema, sest ma ilmselt ikkagi lootsin, et noh, kuna ma veel ei käinud dialüüsis noh, asi ei ole nii hull, kui, kui kõik arstid ja, ja kõik meedikud ütlesid. Aga siis, siis tekib see pooled. Siis ootad, et sa täpselt ei tea, mina ei teadnud, mida see siirdamine endaga kaasa toob, pärast aga sa ootad, et enesetunne läheks paremaks, muutuks elu paremuse poole, sa täpselt, sa ei tea, mis, mis ees ootab. Väike hirmika jääb. Ma ei tea, kas sina oled õige vastama, aga ma panen võib-olla selle küsimuse hoopis ele, et kas inimesed, kes saavad organ doonori, on võimalust teada saada, kuskohast see doonor tuleb või milliselt inimeselt see võeti. Tegelikult andmekaitseseadus ei luba, andmekaitseseadus kaitseb doonori andmeid ja kaitseb ka selle inimese, kes saab organi retsipendi andmeid doonori perekonna eest. Noh, näiteks on, on see probleem päris suurelt vene õigeusku inimestel, kes saavad neeru. Nemad tahaksid panna kirikus küünlad ja, ja palvetada nimeliselt selle inimese hinge pärast. Tegelikult ma ei tohi selle inimese nime öelda. Olen nüüd seda asja uurinud geoloogidelt ja saanud teada, et tegelikult piisab ka sellest, kui ma ütlen, kui vana see inimene enam-vähem oli, kas ta oli mees või naine, et ta suudab oma mõttes manada endale silma, et selle inimese, kelle hinge eest ta palvetab, aga muidu see ei olegi nii oluline. Me küll anname tagasisidet doonori perekonnale, kui nad soovivad näiteks peale autoavariisid, kui ei olegi päriselt teada, missuguseid organid ei ole rebenenud, mis seisus seal seespool kõik üldse on. Ja tihtilugu nad tahavad, et näitleksime, mis sobisiirdamiseks, mida me siirdusime, kui palju siirdamise ütles, et oi, kui palju inimesed abi said. Ja kindlasti me seda siis teeme. Ja mul oli üks hästi ilus juhus nüüd eelmisel nädalal, kus inimene, kelle perekonnast oli olnud organ doonor, aga neil oli olnud suurem trauma hulgi noh, autoavarii tagajärjel, kus kõik pereliikmed ei teadnud, mis pärast sai, osad olid veel pikalt haiglas ja meil, et õnnetusest oli üks doonor võttis minuga ühendust selle doonor perekonna liige ja tahtis teada, mis, mis sai sellest organdoonalistel, mis tema organitest sai. Tema, nagu pelgas minu käest neid küsimusi küsida, aga mina tundsin südames hästi head meelt, et et ma tegelikult tahaksin, et kõik inimesed saaksid jälle tagasi, sest sellest on neil abi. Sellest on abi neile leinas ja sellest teadmisest neil abis on siiski niivõrd üllas tegu kedagi aidata kedagi niimoodi aidata nagu kirge ütleb, et elukvaliteet muutub 100 protsenti, kui paljudel inimestel on selline võimalus elus? See on hästi oluline suhelda nendega ka nimesid ma kahjuks ei saanud. Oled sa Kirke, mõelnud kunagi selle peale, ma saan aru, et see ei ole võimalik, aga, aga huvitav oleks, ikka vist on ja kui võimalik oleks. Olen mõelnud ja haigla, see andis täpselt need väiksed detailid, et kelle ja on see siis mehe või naise ja, ja see vanusegrupp. Mina tahtsin ka kuidagi kuidagi kas kaardi saata või oma tänu näidata või noh, seda, seda ülevoolavat õnnetunnet. Aga, aga mõne aja möödudes ma arvan, et. Ma pean seda võtma juba kui iseennast tervikuna. Et mitte ütlema, et nüüd minul son kellegi teise organ, vaid, et see olengi mina, see olen mina kui tervik. Sa ütlesid küll, et sa pead mõtlema, et sa oled üks tervik, kas inimlikud lihtsalt huvitab, et kas see on kuidagi teistmoodi tunne ka, et seal ikka midagi nagu on teistsugust või kellegi teise oma sees või ei ole? Meil on üks inimene veel stuudios, et et rääkida oma emotsioonidest ja Peeter tere, sain ma õigesti aru ja mäletan õigesti, et sina kannad uut organit juba aastat seitse, eks just nii. On hea aeg olnud jälle. Võib küll ütelda, võrreldes varasemaga. No mina käisin peakapsast dealis, seda tehakse sageli, Ma olin esimene, küll hakati tegema neli korda nädalas. See on jubedam, kui käia trennis kolmveerand, see tähendab, see tähendab seda, et siia torgatakse hästi jämedad nõelad. Ja need nõelad on su sees keskeltläbi kolm kuni neli tundi ja päevas võid tarbida vedelikku 250 grammi. Mis see vedelik oli, mida sa tarbisid? See vedeliku juurde, kõik, mis toit on, aga noh, ütleme neid klaas vett võisid juua päeva jooksul. Miks sa nii kaua pidid ootama, sest ei leidunud siukest organit? Oli selleks mingi konkreetne põhjus ka või lihtsalt ei olnud sinu ma tea veregrupiga muude tingimuste näitajatega sobivate inimeste leidunud või, või on seal mingi muu põhjus. Sel aastal oli, vist, oli üks väike skandaal ka oli, siin vist oli mingi keskhaiglas oli mingi siirdamistega mingi probleem, arvati, et sellega on nagu mingi business või mingi niisugune asi. Kui sa olid kaks aastat käisite järjest noh, mingil hetkel äkki tekkis lendusega peas mõtted, kuramuse päralt, no ma panen selle raha välja kogumisel kokku, et noh, ma leian selle inimese kasvõi raha eest massaaks endale uue organi. Lauset sihuksed mõtetel kordagi, et ma teadsin seda, ma teadsin oma saatust juba päris lapsena, sest mu isa suri kuu aega enne minu sündimist ja ta oli ka Pelgulinna haiglas dealisis. Doktor ilmoja oli mind valgustanud väga põhjalikult, mängisin jalgpalli ise välja ja siis trennis tundsid, ei suuda mängida. Jalad olid nagu vatti täis pandi. Siis läksin doktor ilma juurde, ütlesin, et täna on see päev käes, et. Mul on vist väga kehv olla. Ja siis doktor ilma vaatas, lasi analiste, ütlesite raja minesite, et ole haiglas veel ja siis ma saingi teada, et mine paki, asjad on kodus kokku ja tule haiglasse tagasi. Kui sinule saabusse kõne üks kord, et nüüd on võimalus, siis Kirke ütles, et tema hirmus ära ja esimene kord loobus. Mäletad sama emotsiooni? Mäletan küll, ma ei saanud magada, mul oli une une raskus, riid tekkis juba pärast, et ma magasin kõige rohkem neli tundi ööpäevas, dealisis olin just ja ma ei tea, mis suhtes main vaim magama seal ja järsku äratatakse üles, öeldakse, dealis lõpetatakse ära, et mõtlesin, mis ma nüüd valesti tegi või ma ei saanud üldse arumaid, niuke unesegane. Öeldi, et kuule, nüüd on Tartusse vaja minna, ma ütlesin, selge, kohe, hakkan kohe minema. Ja siis oligi niimoodi, et mõjutasin Tartusse ennem, kui mul Neerument Põlvast jõudis. Sama päev sai siirdatud neeru, vennas ka ja me saime nagu ühe doonori neerud ja ja peale seda me olemegi nagu vennad, et ma käin Põlvas külas kogu aeg ja ja saame niimoodi väga lähedaselt läbi. Kui kiiresti see sinu jaoks paranemine toimus pärast seda lõikust operatsiooni võttis väga kaua aega, pidid kaua sama veel mingeid lisamedikamente, et su keha võtaks vastu selle uue organi. Ma olin, jah, ma olin natukene pikemalt haiglas, kui tavaliselt ollakse Munings kuu aega haiglas. Palavik ja niisugune asi, et noh, niisugune väike asi, aga noh, ikkagi hoiti nagu silma peal Tartust Tallinnasse üles ja ma olin Tallinnas veel haiglas natuke aega. Teine päev tahtsin juba vormelit vaatama. Et teisel pühal olid juba juba jalgel ja eks pärast operatsiooni ikka kõhus annab tunda, eks ole, et keegi on seal nii-öelda Sonkin sees. Noh, see annab päris hästi tunda, sest esimene päev hakkad siis, te ei kujuta ette, kui palju voolikuid teie küljes on. Et neid on, neid on ja ega sa siin üldiselt püsti eriti karata ei taha, aga teisel päeval sa oled juba nagu sellest narkoosist ja kõigest juba üle, et proovid ruttu liikuma hakata. Noh, tegelikult on see ikkagi valus on ikkagi eest on päris suur, suur lõikus on see, et kui kirurgil on veel suur käsi ka, siis on see auk. Hele tehakse analüüsid ja kõiki kontrollitakse kindlasti kümneid ja kümneid kordi. Ometi alati plaan ei tööta, eks ei ole, 100 protsenti tõenäosust. Räägime seda, et inimesele pannakse uus organ ja see jääb tööle jah, kohe, kui suur see tõenäosus on, et ta jääb tööle. Et natuke võib-olla peaks seletama, miks üldsegi võib juhtuda, et see organ ei jää või ei hakka kohe tööle või tekivad äratõuked, see ei tulene enamasti küll mitte sellest, et analüüsid on paavsti tehtud, vaid see tuleneb inimese organismi eripärast, et kui tal on seal midagi võõrast, mis organism püüab seda võõrast välja tõrjuda. Ja, ja paraku neer, mis tuleb teisest organismist või ükskõik missugune teine organ on ju sellele organismile võõras. Me teemegi sobivus, analüüsid ja püüame leida võimalikult sarnast, aga midagi teha ei ole, ta on ikkagi võõras selleks kohe peale operatsiooni pannakse peale selline ravi nagu immuunsust vähendab ravi, immuunSupressioon ravi ja see ravi omakorda soodustab ta võtab maha inimese immuunsust, mis ei lase seda organit ära tõugata, lihtsalt keha ei ole võimeline nii aktiivselt vastu hakkama. Aga samas ei Oledega nii võimeline vastu hakkama põletikele ja muudele haigustele, see tähendab seda, et kasvõi kõige väiksem, mis meil kulgeb nohuga, võib siirdamisjärgselt, kui, kui inimesel on see immuunsust pärssiv ravi, nii suur võib osutuda vägagi raskeks haiguseks, millel on palju tüsistusi, kuna me ei saa ühtegi patsienti ravida sellises steriilse kabinetitingimustes või noh, tema ümber on kogu keskkond ja sõltub sellest, mis aastaaeg on, missugused viirused meil parajasti seal kasvõi haigemajas liikvel on, sõltub sellest, mida see inimene vahetult ennem põdenud, kas tal on veel mingeid äkki organismis ja veel hästi paljudest asjaoludest noh, ka tema enda organismi eripärast, et kas ta on kergemini haigestu, noh, niisama tavalistes tingimustes või mitte. Et sellepärast seda ei saa üldse niimoodi üks-ühele võtta. Aga sellegipoolest Eestis on praegu nii, et et siirdatud organiga inimene aasta pärast on ikkagi 95 protsenti samamoodi õnnelikult oma siirdatud organiga, võib-olla ta paar korda aastas haiglasse sattuma keskmiselt kas mingite põletike ägenemist või äratõukereaktsioonide tõttu. Meil osatakse seda päris hästi kontrollida, kui kõik läheb hästi, inimene teeb head koostööd oma arstidega ja noh, ei ole halba juust. Aga muidugi võib ka seda juhtuda, et juba paar kuud peale siirdamist näiteks organ ei funktsioneeri või ei hakkagi kohe korralikult tööle. See sõltub niivõrd organismist, me oleme kõik nii erilised. Et meie jutuajamine kuidagi kokku võtta, on teil hele, midagi head inimestele välja pakkuda, et noh, võlusõna, kuidas inimesi mõjutada, kas inimene peaks oma südant valutama nüüd olles kuulanud seda juttu ja ja mõeldes kaasa natukene, et kas tema läheks ja annaks oma doonori või vähemalt allkirja, et, et ta on nõus selle loovutama, kas ta peaks südametunnistuse piinu tundma, et ta leiab, et see ei ole siiski tema tee. Nagu ime on selle täiesti läbi mõelnud selle teema enda jaoks ja noh, kasvõi kui ta on doonorkaardi läbi lugenud ja sealt selle info kätte saanud ja ta leiab, et tõepoolest tema ei ole sellega nõus, et tema siiski ta suudab põhjendada ära, miks temal on oluline ta peale surmailmtingimata maetaks, maakrimineeritakse, mis iganes ühes tükis siis täiesti aktsepteeritud on tema arvamus. Loomulikult me ei saagi kedagi vägisi sundida ükskõik mida tegema kui inimene samas on kuulanud seda saadet ja, ja ta mida on ka kuskilt mujalt informatsiooni saanud organdonalise kohta ja ta tunneb, et talle see mõte sobib, aga ta ei ole veel valmis seda mõtlema. Pigem ma arvan, see võlusõna on see, et mõelge ikka, ärge lükake seda mõtlemist edasi, sest me ei tea mitte kunagi, mis homme saab. Me ei tea kunagi, kas me homme vajame juba ise dialüüsi või, või meiega juhtub homme midagi. Ja see mõtlemine tegelikult ei soodusta absoluutselt õnnetuste juhtumist, kui me mõtleme asjade peale, mis võivad juhtuda või, või kuidas on minu seisukoht ühe või teise asja suhtes. Sellega me tegelikult ju ei pane ennast ohtu, sellega me mitte kuidagi ei soodusta, et meiega nüüd homme juhtubki päriselt midagi, või, või et nüüd päriselt, et päriselt, minu neerud näiteks ütlevadki kunagi üles. See mõtlemine ei maksa mitte midagi hästi paljudele inimestele tundub, et mul ei ole vahet, kui ma olen juba surnud, siis mul ei ole mingit vahet, tema sugulased ei tea, et talle nii tundus ja ta ei ole seda mitte kunagi sõnades väljendanud, siis me paneme ikkagi oma sugulase raskesse seisu. Kui me tahame kellelegi head teha, siis me teeme oma lähedastele ka sellega head, kui me oma otsuse neile juba varem välja ütleme ja nad ei pea, siis pead murdma, kui ükskord nendega seda küsitakse, öeldakse, et otsustamiseks on aega, nüüd mõni tund. Et ma arvan, see ongi see võlusõna. Meil oli stuudios Hellenurme, Tartu Ülikooli kliinikumi vist pluss kolm inimest, kes on selle keerulise tee ehk neeruvahetuse läbi teinud. Jaanika, Peeter ja Kirke. Kõigile teile väga suur aitäh tulemast. Aitäh.