Kõrgkoolis on suvepuhkuste aeg, üliõpilased, malevas, õppejõud koguvad jõudu uueks õppeaastaks TPI rektoril, aga nii nagu ikka, on ka veel õppeaasta lõpupäevad tööd täis. Et saada oma suvepuhkus kätte. Akadeemik Boris Tamm kunit meenutame. See on rohkem kui 30 aastat tagasi, kui ise elektriinsenerina lõpetasite sellesama kõrgkooli mis on nende aastate jooksul muutunud tudengist tudengiettevalmistuse tasemest. Kuidas vastata meie tänapäeva vajadustele. Tänavuse kevade lõpetaja. Muutunud on muidugi üsna tublisti, sest kogu meie ühiskond on muutunud, rääkimata sellest, et rahvamajanduse tehnika on muutunud palju. Ma siiski julgeksin loota ja võin seda päris tõemeeli ütelda, et TPI lõpetanud ka käesoleva aasta lend on meie rahvamajanduse nõuete tasemel. Oma eriala kvalifikatsioonitasemelt ei ole TPI lõpetajate kohta kunagi tulnud praktiliselt mingisuguseid tõsiseid pretensioone. Aga vastupidiseid näiteid, kus TDI lõpetajad all väga edukalt edasijõudnud oma erialal võiga üldse ühiskondlik-poliitilises positsioonis on ju meil küllalt. Nii et. Kokkuvõttes Ma tõesti loodan, et meie tehnilise kaadri ettevalmistus on ajanõuete tasemel. Muidugi on see siiski üks suhteline. Ma tean väga hästi mõningaid kõrgkoole Nõukogude liidus, samuti välismaal, kus teatud erialade lõpetajate tase on kõrgem TPI omast, kuid noh, teaduses ka niisuguses tehnikas ja siin maailmarekordeid ei püstitata ja selle tõttu niisugune mõõtmine mingisuguste mõõtühikute järgi, mida õieti ei olegi olemas, oleks ka pentsik. Rajal muidugi asjaolu, et me oleme suutnud valmistada ette insenere küllalt kõrgel tehnilisel tasemel või oma erialatasemel. On nõudnud ja ka edaspidi nõuab muidugi kogu kollektiivi no peaaegu maksimaalseid pingutusi, sest tehnika ja teadus läheb niivõrd palju edasi. Peudise peavad pöörama äärmiselt suurt tähelepanu omaenese kvalifikatsiooni tõstmisele. Siin on juba siis ka osaliselt vastus mõeldud järgmisele küsimusele, et kuidas siis kindlustada seda taset, sest mäletan üht kõrgkoolijuhtide nõupidamist, kus ta üsna tõsiselt kritiseerisite keskkooli, et keskkool ei anna selle tasemega töötajad, nagu oleks teil vaja, et hakata temast inseneritehnikaspetsialisti looma. Ja nüüd kuna on teada, et keskkomitee hiljutisel pleenumil ka keskkooli probleemid väga tõsiselt päevakorda võeti õpetamise reformimise küsimused, siis on ka siin teil kindlasti oma plaanid. Kahjuks ei saa võtta neid sõnu tagasi, mis ma olen ütelnud. Samal ajal on tõesti viimasel perioodil no meil kuidagi veelgi tihenenud side näiteks Tallinna Pedagoogilise Instituudiga Tartu riikliku ülikooli õppejõududega. See võimaldab just nagu praegu juba hakata talletama kerget optimismi selles suhtes, et et loodetavasti juba on hakanud paranema meie õpetajate ettevalmistamise ainult tase, vaid üldse kogu süsteem. Aga see on ju eeldus sellele, et me saaksime paremaid keskkoolide ja kutsekeskkoolide ja üldse keskerihariduse läbi teinud lõpetajaid. Nüüd sellel süsteemil on muidugi oma nii-öelda inertsmoment ja ega see kohe ei avaldu. Ma ise loodan, et kuskil pärast 80 kuuendat aastat ehk asi hakkab minema paremuse poole ja milles siis peamine viga, noh, viga on ikkagi selles hästi teame et keskkoolis see nõudmiste tase on aasta-aastalt langenud eelkõige selle tõttu, et või leiaks ühtlustunud või leiaks ühtlustunud, jah, nivelleerunud, ütleme koos väikese devalvatsiooniga, midagi ei ole teha. Küllap ta on mitme komponendi tulemusega, üks nendest on kahtlemata ka see, väheks on jäänud niisuguste fanaatiliste õpetajate protsent meie õpetajate üldises kontingendis. Ja siin on jälle omakorda palju põhjusi kõiksugused, olmetingimused, palgasüsteemid, mida on muidugi natukene nüüd juba parandatud, aga küllap ta loodetavasti edaspidi veel paraneb. Ja lõpetaksin selle mõtiskluse sel teemal asjaoluga, et. Ma ei saa jälle jätta ütlemata, et ikkagi meie noorte hulgas, aga see hakkab juba lastevanematest peale. Millegipärast on on olnud juurdunud viimastel aastatel aastakümnel vast mõte, et ega matemaatikat ja füüsikat ei ole vaja õppida. Et kui minu laps ei lähe nüüd otseselt matemaatikat, füüsikat õppima või ka siis päris kindlalt maast madalast juba tehnikat, et sel juhul nendele ainetele pole vaja tähelepanu pöörata? Vaata, kurb küll, aga see on, on erakordselt suursugune, fundamentaalne kasvatuste viga juba perekonnas, isegi siis, kui lapsest saab luuletaja on ülivajalik ta kunagi oleks tõsiselt natukene õppinud matemaatikat. Nimetasite fanaatilisi õpetajaid, mis on olnud põhjuseks impulsiks teie teadusse minekul. Minul ei ole olnud ühte markantset impulsi selleks aga küllap vest seal olnud siis jah, niisugune summa nendest paljudest asjadest, mis on mind omal ajal mõjutanud. Ja kahtlemata on küllalt suur tähtsus olnud ikkagi minu õppejõududel läbi aegade, ütleksin nii. Alates keskkooli õpetajatest mitmetest kohe Jaago mitmetest õppejõududest, kes lugesid mulle loenguid või siis andsid muid harjutusi ja nii edasi siinsamas TPI päevil selles kopli vanas majas, kõik see on mind kuidagi mõjutanud. Jano lõpuks päris selge orientatsiooni andsid aspirantuuriaastad Moskvas, nii et kuidagi see on järk-järguliselt toimunud ja selleks ei ole olnud ühte niisugust markantset põhjust. Te lõpetasite seitsmenda keskkooli, 49. aastal 50.-te aastate sõnaraamatutest me veel ei leia küberneetikat kui oskussõna, kui mõistet, millega seletada tänaseks meie jaoks asendamatu nähtuse. Nii üllatusliku ja tormilist esiletõus on see ehk seotud Norbert Wiener'i geniaalsusega. No ta on eelkõige seatud ikka kogu inimühiskonna arenguga ja nii nagu on öelnud juba marksismi klassikud, et et kui tekkinud niisugune ühiskondlik nõudmine mingi asja vastu, siis tingimata leidub inimeste hulgas ka mõni, kes osutub geniaalseks ja need asjad paika paneb. Nonii, juhtus kui küberneetika, aga ma pean ütlema, tead, minu niisugune erialane tegevus on üheks mitte klassikaliseks näiteks selle kohta, aga võib-olla viimasel ajal just nimelt väga levinud näiteks selle kohta, kuidas eriala vaikselt kogu aeg muutub, tähendab, mina lõpetasin tõepoolest elektrijaamade võrkude ja süsteemide erialal Tallinna Polütehnilise Instituudi, mis on siis tugevvoolu energeetika, lühidalt öeldes. Viimastel kursustel hakkas mind huvitama siis automaatjuhtimise probleemid, aga seoses just nimelt elektrijaamade ja siis koormuste reguleerimisega elektrivõrkudes, suurtes energiavõrkudes. Ja kuidagi see sundis mind õppima iseseisvalt siis automaatikat, mida meil sel ajal veel ei õppinud, petetud peis. Ja sel alal ma läksingi aspirantuuri, kuid juhtusin niisugusesse laboratooriumisse siis automaatika ja telemehaanika instituudis mis hakkas tegelema mõningate tootmisprotsesside automatiseerimiseks arvutustehnikale toetudes sel ajal meil Nõukogude liidus arvutustehnika oli just sündimas ja ma olen siis õnnelik esimese põlvkonna arvutustehnik Nõukogude liidus, kes viibis ka, võiks ütelda selle päris hälli juures. Tõepoolest, Norbert viiner koos Rosen, bluusi ja Fonlaimanniga olid pannud paika siis mõningad alused küberneetikas, nii teoreetiliselt kui ka arvutustehnikaalused ja niinimetatud nõimanni järjestikulist arvutid on praegugi kasutusel. Nii omal ajal siis väga põnevaid asju genereeris näiteks akadeemik leeveedeeeff, kelle seminaridel ma Emmgous käisin ja olin ka tunnistajaks siis, kui tahvli juures sündisid uued tõed, mis nüüd on muutunud nagu. Klassikaks, kuidas siis need uued ideed sünnivad, kas on vaja nendele meestele, keda nimetasite, siin sellist erandlikku lähenemist erilist mõtlemisviisi või vastupidi raudset loogikat, järjekindlust, tahtejõudu. Minu meelest kõike tähendab ilma raudteeloogikat ja järjekindluse, tahtejõu ja suure tööga ei saa mitte midagi ka kõige väiksemat Telliskivi sinna teaduse hoonesse panna. Kui see Telliskivi tõesti on originaalne, see nõuab ikka väga suurt pingutust. Aga peale selle on vaja ikka niisugust vallatud fantaasiad ka. Ma ei ole selle päris niisuguse rutiinse pooldaja ikka niisuguste vallatut maiust ütleksin natuke üle annetud, fantaasiat on ka vaja, sest tuleb proovida asju, aga palja improviseerimis ega kuskile ei jõua, ikka hirmus töö peab ka taga olev vaat kuidagi selle sünteesis kujunevad asjad välja. Noh, nii palju kui mu enda köögipoole kogemused näitavad, eriti sel ajal, kui ma ikka tõsiselt sain, sain päev päeva kõrvalt teadusega tegeleda, sünnivad niisugused uuemad mõtted või ka lahendused? Ikka sellel baasil, et midagi konkreetset sa lahendad, midagi, midagi päikestki asja püüad lahendada natuke omamoodi, mitte selleks, et olla originaalne, aga selleks, et saada teatud lahendus nii nagu seda vaja on ja nagu teised siiamaale pole nagu teinud seda. Ja selle töö käigus siis kus sa püüad midagi niisugust teha, mida kuskil raamatus ei ole võtta ja ka mida oleks vaja teha selle töö käigus, tihtipeale vot siis tekivad just need uuemad, vot siis millegipärast tulevad nemad pähe ja vahe pärast hiljem selgub, et oled läinud hoopis mööda teist oksa nii-öelda mujale kõrvale ja sealt saanud selle põhitulemuse. Meil on ka niimoodi, et minul on kaks korda niimoodi olnud 60.-te aastate esimeses pooles, kus ma sain mõned kõrvaltulemused nagu põhitulemuse kõrval need kõrvaltulemused paari aasta pärast osutusid tea tulemusteks, aga see, mis ma nagu ala, mida ma püüdma läksin, osutus võrdlemisi väikeseks. Ja need teised kalad nii-öelda, mis ka sai kinni püütud, need osutusid tähtsateks ja, ja sealt läks hoopis asi edasi. Nii et ka juhuse faktorile on oma osakuid juhus, ei tule kunagi juhuslikult teaduslikus töös taanotsing. Just täpse lillegi otsing. Ja need on tõesti juhused, aga need on just nagu niisugused noh, mitte planeeritud, aga, aga siiski niuksed. Paratamatud juhused öeldakse niiviisi, teaduslik süsteem saab valmis siis tema struktuuri üksikelemendid on, on üles leitud paiku ka pandud samal ajal, aga kunstnik loob terviku, ilma et tal oleksid oma detailid. Sest me teaduslikult ei suuda seletada näiteks ütleme Vargamäe Andrest, aga Tammsaare pani ta meile sellisena paika läbi oma intuitsiooni. Kas sina, nüüd erinevad mõtlemislaadid? Ei usu, ma mõtlen teadvuses, olid täpselt seda ka ajust täheldada. Nii nagu Tammsaare tegi Vargamäe Andresega võime me leida teisigi kirjanduslikke kujusid või ka niisugusi maale, mis mis nagu panevad mingisuguse suure ühiskondliku nähtuse veed epohhi kohe ka ilma, et seesama looja, kunstnik või kirjanik oleks vaevunud inimestele ära seletama üksikasjaliselt, mis see kõik on ja pärast tuhanded või kümned tuhanded inimesed mõtestavad seda lahti, siis eks ole, igaüks omamoodi ja leiavad sealt õieti seonlak teks, mille, millest siis tulenevad veel paljud detailid, eks ole, detailid tulevad hiljem tulevad hiljem just just, aga see niisugune kunstiteos või kirjandusteos või kirjanduslik kuju, eks ole, saab nagu mingiks läteks väga paljudele muud elas. Samal ajal on teisi kunstiteosed, mis, mis väga markantseid panevad paika mõne konkreetse asja ja on, on samavõrd läbi aegade kuulsad või midagi taolist. Nüüd teaduses on samamoodi, tähendab, on ikka ülitähtis töötada välja üks niisugune raketimootor või reaktiivmootor, mis meie aerobussi ikka lõpuks õhku tõstis. Teatavasti mitu aastat olid meil bussid olemas need suured reaktiivõhusõidukid, mis nüüd juba lendama hakanud, aga me ei saanud neile konkreetseid mootoreid peale, sest on vaja panna teatud lõplikus ruumis, et ta liiga suur ei ole teatud lõpliku kaaluga väga kõrge energiavarustusega masin paika, mis on kohutavalt keeruline. Konstruktori amet ja lõpuks paaril akadeemikud õnnestus või nende juhtimisel õnnestus teha õige äsja. Nii seon konkreetne inimkonnale või vähemalt meie nõu riigile hiigla vajalik teaduslik-tehniline tulemus. Nüüd samal ajal pani nagu Vargamäe Andrese Albert Einstein paika oma relatiivsusteooria võrrandeid või võtame natuke kaugemast minevikust. Maxwell kirjutas oma ringintegrallide üles, kogu elektrodünaamika on seal ammendatud. Vaat see on nagu seesama Vargamäe Andres, eks ole. Ja nüüd on läinud paljud mitmed, ütleme siis teadlaste põlvkonnad, kes on Maxwelli võrranditest lähtunult edasi arendanud elektrodünaamikat ja saanud tuhandeid hiilgavaid tulemusi. Aga need kõik on nagu järeldused sellest, fundamentaalsed, mille läks veel kirjutas. Ma näen niisugust analoogiat. Aitäh targa ja kauni mõttearenduse eest ja ja see mõttekäik nagu vihjaki sellele, et ka täppisteadlane tehnikavaldkonna inimene peab üsna tihedalt läbi käima ka humanitaarkultuuri ja kunstiga. Mina olen küll üks nendest, kes sugugi ei vastanda kõige tehnilisemat tehnikat kõige humanitaarsamale kunstile abstraktsem ole ilutegemisele vaid näeb selles ikaldust, tervikut ja ma olen vahel olnud küll karvane, terve rea sirbis ja vasaras ilmunud artiklite peale kus inimesed püüavad vastandada neid asju, see on minu meelest päris väär. Kõige tehnilisem tehnika on ka ikkagi mitte ainult vajalik, vaid ta Antega inimlik. Iseasi on, et me kasutame teda valesti. Paljud räägivad sellest, et tehnikud on selles süüdi, et meil toimub õhu saastamine või vee saastamine, keskkonna saastamine ja et need, need tehnika on teinud valmis termotuumapommid. Varsti muidugi langevad meedikud ka siin nagu halba kategooriasse. Spacteroloogiline relv on muutumas ju esimeseks komponendiks õige varsti. Tähendab see ei tohi olla süüdistus nende aladel enim loomingu vastu, see võib olla süüdistus ainult inimloomingu vale kasutamise vastu. Niisamuti võib ju süüdistada ka humanitaarvaldkonnas tegelevaid inimesi, kes genereerivad samuti, noh, ütleme siis inimvihkaja like ideesid ja muid sarnast, eks ole, kõik oleneb ikkagi, kuidas meie oma mõistusega seda protsessi juhime. Missugused kaalud ja seosed ühele ja teisele nähtusele ja inimloomingu tulemusele osutame ja kuidas me kõike seda lõpuks kasutame ikkagi inimühiskonna harmoonilise, ütleme tõeliselt õide sotsialistliku arengu eest. Ja kas need ei olegi ehk nüüd teadlase humanisti teadlase kommunisti mõttearendused? Seepärast, et paraku maailmas kohtume väga palju ja ka lääne kodanlikus filosoofilises kirjanduses küll jutt tehnokraatlikust, mõtlemisest, lineaarses mõtlemisest, kus ei seata neid eesmärke, mida teie praegu. Sest kahjuks on nii all maalrid kritiseerisid muidugi sirpi ja vasarat, eks samamoodi võib kritiseerida ka teiste riikide arvatavasti vastavasisulisi ajakirju või trükiseid, kus ka kuidagi eraldatakse need kaks asja. Ega suudeta näha neid ikka selles ühtsuses. Tegelikult on ikka, kui jätkata ikka asi tõesti nii tehnika progress tegelikult, et küllalt võimalusi selleks et selle progressist tulenevad. No ütleme siis ajutised, ma ütleksin siiski hädad ka sellesama enda tehnika abil kõrvaldada, tähendab jällegi, kui me lähme kõige lihtsamate vee- või õhu saastamist juurde. Nii kõike seda on võimalik kõrvaldada. Alguses nimetasite, et ka see noor inimene, kes tahab saada kirjanikuks, poeediks luuletajaks peaks tundma matemaatikat. Kas ei tekigi tänapäeval selline situatsioon, et humanitaarteadlane oma klassikalises ajaloolises arengus on täppisteadlasest niivõrd maha jäänud või juba keeled on erinevad, et sageli ei mõistetagi, mida teine taotleb ja missuguste eesmärkide nimel tegutseb, et see takistab vastastikku mõistmist? Täpselt see on ja paljudel juhtudel kahjuks just nii. Ja selle tõttu ongi vajalik. Ja mul ei ole midagi selle vastu, kui keskkoolis rõhutatakse kirjanduse õppimise vajadust palju arutama selle kohta, kuidas tõsta muusikalise kasvatuse mainet keskkoolides, algkoolides ja nii edasi, see on ka Nendele inimestele, kellest hiljem saavad tehnikainsenerid või, või tehnika spetsialistid, nendele on see vajalik. Samal ajal aga me äärmiselt vähe oleme juhtinud tähelepanu just sellele, et, et mida ma siin praegu võib-olla natukene markantsemalt ütlesin natukene. Erilise rõhuga, et, et see ei ole mitte väljenduslik kuidagi keeleline metafoor, et luuletajal on vaja matemaatikat õppida, see on ikka tõsise. Mina mõtlen seda täie tõsidusega. Ja oleks küll väga vajalik, kui meie kõik noored inimesed, kui nad saavad oma alge keskhariduse, palju rohkem õpiksid neid asju, millega neil lõpuks iga päev tuleb kokku puutuda. Praegu ikkagi needsamad väikesed arvutid, mida me nimetame kalkulaatorit, eks nad on juba nii kaugele arenenud ja meile nad tulevad ka paari aasta pärast, ma olen täiesti kindel võit Tallinna tänavatel näha mängimas poisikesi väikestele arvutitega, kus on väikesed niuksed, televisiooni ekraanid küljes, eks ole igasuguseid mänge, seal niukseid, loogilisi mänge. See pilt toimub juba väga paljudes linnades. Riikides, kus niisugune tehnika on küllalt odavaks muutunud, meil muutub ta ka õige pea. Ja ma arvan, et see avaldab inimkonnale lähemal ajal väga suurt mõju. Teadlaste ringkonnas juba neli, viis aastat ei ole võõras mõiste teine kirjaoskus. See on nüüd äärmiselt levinud selle mõiste esimest korda ütles välja NSV Teaduste Akadeemia Siberi osakonna arvutuskeskuse direktori asetäitja. Informatsiooni töötlemise föderatsiooni kongressi avaistungil. Ja see levis nagu kulutuli see väljend üle maailma esialgu spetsialistide seas, aga nüüd hakkab see muutuma. Ma olen täiesti kindel, täiesti kultuurilooliseks niisugusekspõhi tõeks. Teine kirjaoskus on osata arvutiga suhelda. Sellest me ei pääse mitte kuskile. Vähemalt see põlvkond, kes praegu õpib koolides peab omandama teise kirjaoskuse. Kas me seda tahame või mitte? Need, kes sellest asjast õigel ajal aru ei saa, nendele tuleb hiljem lihtsalt kaasa tunda. Sellega seoses tekibki üks probleem veel. Teatavasti väikeselt rahvused, väiksed kultuurid on valdavalt oma rahvusteadustele, uhkede püüavad, et ka neid maksimaalselt arendada. Need on ka suhteliselt kergemini arendatavad, ei nõua sellist tehnilist baasiaga sellist kaadrite hulka. Eesti kultuur, teadusskulptuur kui niiviisi võiksime öelda. Teatavasti on rahvusvaheliselt endale nime teinud k-ga fundamentaal teadustes olgu see siis astrofüüsika või olgu see meie põlevkivi, keemia või. Aga nüüd on omamoodi siiski üllatav, et ka arvutiteadus. Ja just tänu teile võiks öelda jälle sellise ebaklassikalise näite varal, siis on, on Eestis küllaltki arvestatavale tasemele jõuda. Ma jah, nõustun sellega küll hea meelega, et ta on tõesti küllalt arvestatavale tasemele jõudnud. Võib-olla on peamiselt selle tõttu, et kui 60.-te aastate algul pärast seda, kui mõned minu kolleegid ka olid saanud hariduse noh, niisuguse baashariduse aspirantuuri näol eelkõige, aga mõned ka täienduskursustel Moskvas, Leningradis tagasi tulid siia tööle siis meil ei olnud võimalust hakata arvutit ehitama lihtsalt selle tõttu, et see on äärmiselt tõsine tööstusharu ja, ja ei olnud mõtet teda ju Eestis hakata arendama, vaid ta oli kontsentreeritud jaan praegugi suurematesse, teatud kindlad, tõsi, tööstuskeskustesse seda elav, aga loomulikult meid huvitas arvutite kasutamine, mis on ikkagi kogu insenertehnilisi teaduslikku personali. Kes arvutustehnikaga tegeleb, ütleme, 90 protsendi inimeste tegevusaladega, paljud arvasid, et kui arvuti on olemas jooda, siis kõik teeb nii nagu aladeni, imelamp või midagi taolist. Sellele me hakkasime pöörama küllalt varakult suur tähelepanu ja meil on ta omandanud hea maine, sest me oleme saanud ka aeg-ajalt häid tulemusi, mis on järjekordselt jälle nooristimuleerinud. Ja need probleemid on ka äärmiselt huvitavat, see on vist peamine. Mille pärast see asi on läinud nii hästi. Võib-olla ma peaks nüüd kuidagi seletama, mis siis sihukese programmeerimine, arvuti mõistuse tegemine on. Ma tooksin võib-olla niisuguse näite. Vaat kui Taylor, orkestri pillid kõik tehtud erinevates töökodades korralikult siis need pillid ju ise ei mängi sugugi. Nüüd, kui teil on nende pillide käsitlejad ka välja koolitatud, mis tähendab orkestrantide viiuldajaid selliste. Nii ja kui teil on isegi dirigent siis ikkagi, kui noote ei ole, siis sealt tuleb jooks, stohhastiline helide sumin välja või midagi niisugust. Aga vot nüüd on vaja peale selle veel heliloojaid, kes noodid kirjutavad, et nende pillidega midagi niisugust esitada, mida on mõnus kuulata või mida tahate kuulata. Need on siis need heliloojad. Vot minu meelest see on ikka see kõige tähtsam tegevus läbi aegade, Neon arvutustehnikaga ka, eks ole, tähendab äärmiselt vajalik on postid olemas ja et nad areneksid hädas. Aga kui ei ole neid inimesi, kes arvudele noodid kirjutada, siis me nendest aru sest midagi ei saa. Vaat ma tahaks ütelda seda, et me oleme siin Eestimaal eesti arvutusteadlased on praktiliselt peamiselt noodikirjutaja. Nii, aga kui siitsamast neid neid edasi minna, siis teave masintõlkimise probleemid juba mitukümmend aastat tagasi lahendati. Neid realiseeritakse erinevates ulatustes ja mahtudes võimalustesse vajaduste järgi. Me teame, et arvuti võib ka muusikat luua. Kuhu siis helilooja nüüd sellest aspektist inimese jätab? Jah, nüüd me kaldume juba võrdlemisi tõsistesse filosoofilistes aruteludesse, kui seda nüüd siit edasi arendada ja ja seda kahe sõnaga ei ütle ka kõigepealt, et mis muusikasse puutub, siis küllap me tollele veel helilooja loomingulist protsessi võrdlemisi vähe õieti kui nüüd sinnapoole natuke improviseeriksin, siis ma alustaksin sellest, et ma ise kuulun nende hulka, kes ei agiteeri kõikide asjade formaliseerimisele. Tähendab, jäägu ikka söömine ja, ja mõnusa raamatu lugemine ja armastus ja kõik siuksed inimlikud asjaliga inimestele ja ei maksa neid väga püüda Vajevi arvutitele. Jah, aga kui nüüd muusika juurde tagasi tulla, siis noh, minu jaoks on see unustatud probleem, tähendab 60.-te aastate keskel sai juba sünteesitud mõningaid niisuguseid muusikapalu arvuti abil millega sai petta täiesti soliidsed heliloojate või muusikute ringkond ringkond ja, ja ega ma ja ärgu nad solvu sellest sellepärast et et kui natukene mõelda, seal pole midagi imelikku. See kehtib eelkõige programmilise muusika kohta. Näiteks kui ikkagi korralikult lasta masinal analüüsida ja kirjeldada arvutile näiteks üks, neli 50 koraali. Ja siis paluda temal kirjutada üks koraal, siis on ju täitsa triviaalselt, ta kirjutab keskmise korraliku korral. Nüüd see ei tähenda muidugi, et arvuti komponeerib ühe keerulise sümfoonilise Palamis sugugi ei allunud programmilistele käikudele. Aga Ajal, kui selle programmi teeb ikka üks hea muusika ja neid on küll tehtud ja erialaajakirjanduses võib sind leida, tähendab korraliku pala komponeeriv igal juhul ja seal ei ole mitte midagi imekspandavat, see on niisama ajast kui ikka suurmeistrite kaasabil kirjutatud. Head malemänguprogrammid mängivad ikka kindlalt meistritasemega. Kindlalt meistritasemega jalad järjest lähevad paremaks, sellepärast et nii hästi oskate programmeerida, oskab, kamasin malet mängida ja niisama hästi, kui te oskate kirjeldada ühte loomingulisus protsessi loojal, oskab Masingu komponeerida. Eks ole, aga fakt on see, et ega ta vist teoseid ei loo. Nüüd, mis tõlkes see puudutab, siis esialgu on silk niukene utilitaarne tähtsus. Maailm on jõudnud selleni, et on vaja ju igav PÄEV tõlkida kümneid tuhandeid teaduslikke artikleid, sealhulgas ka humanitaarteadusartikleid ja nii edasi ja seal on ju kindel, sõnavara ei ole väga suur, eks ole. Mõisted ei ole sugugi mitte nii mitmetähenduslikud, nagu nad on, ütleme, seotud kõnes või kuskil kirjandusteoses, kus kirjanikul on väga palju allegooriat ja nii edasi. On päris loomulik, et arvutil on tehtud sellised programmid, et arvuti teeb toortõlke nii-öelda ja pärast siis üks tegelik redaktor, kes asja tunneb ja on ikkagi inimene, eks ole, vaatab selle üle, aga üheksa kümnendikku tööd teeb arvuti ja tema teeb ühe kümnendiku, mis on lihtsalt väga suur töö, tootlikkuse tõus, midagi Jaaneedel täitsa normaalsed asjad. Kuid muidugi praegu on seoses jaapanlaste poolt välja kuulutatud viienda põlvkonna projektiga projektiga, mis on ülipõnev ja vääriks omaette arutamist. Muidugi jaapanlased väidavad, et 90. aastal nad tõlgivad Šveits piiri nagu nalja ja on selles absoluutselt kindlad milles on asi selles, et see programmi kirjutamine võtaks muidugi väga suure jaa. Kuid selleks, et jaapani keelde inglise keeles näiteks tõlkida suitskeeri oleks vaja teha, no ütleme siis miljon korda rohkem aritmeetilise või loogilisi tehteid kui näiteks ühe lihtsa luuletuse tõlkimise puhul. Arvutile on sinikohutav töö, et praegu ei tasu seda teha ja ei ole võimalik ka niisuguseid programme kirjutada ette. Oleme oma jutuga nüüd läinud üsna ulmefantastika ja samal ajal ka tänapäeva reaalsuse piiridele. Seepärast huvidekski teie hinnang, näiteks, kuidas suhtuda hiljuti sirbis ja vasaras avaldatud katkendite salvindoffleri kolmandast lainest omamoodi bestseller maailmas, kus on siis reaalsus, kus on väljamõtlemine? No mis sellesse puutub, see raamat on mul originaalis tegelikult riiulil, ta on vist kuskil 700 lehekülge paks ja ega ma, ma olen täna nii-öelda diagonaalis läbi lugenud, pole lihtsalt aega olnud, et sõna-sõnalt lugeda ja see ei ole ju ka minu päevane töö lihtsalt ei luba, aga, aga sellesse raamatusse mina suhtun tõsiselt selles mõttes, et kuigi ta on esialgu ulme kuulub valminud ohver kindlasti nende hulka nagu Sülvern või paljud teised targad inimesed, kes on pannud paberile asju, mispärast on osutunud üllatavalt tõelähedaseks. Niisiis ka selle kolmanda laine kohta. Asjaolu, et mikrobioloogia arvutustehnika siis ookeanis kätketud loodusväärtuste tehnoloogia leiab lähemal ajal kõige suuremat eelisarendamist, samuti kosmose, eks ole, tehnoloogia ja sealt saadavate produktide käepäraseks mine inimesele muutuvad prevoleerivaks järgmise sajandi alguses, võib-olla ka sajandivahetusel, sellesse, ma usun täiesti kindlalt. Ja kuigi ma praegu olen rohkem rääkinud arvutustehnikast, kuna ma ise olen selle ala spetsialist ja arvutustehnika tõesti tungib kõikjale Ta ei ole mitte ainukeseks kõikjale tungiv ja mitte ainutäht, siis kaugeltki ikkagi ikkagi mikrobioloogiatööstus. Ottev tööstus, sünteesil, tööstus kui ka mikrobioloogiatööstus, mis võib-olla lahutab neid mittesöödavaid ja inimesele mitte vastuvõetavaid aineid, mis looduses praegu on olemas, niisuguseks muuta neid vastu võetavateks toidumat tähendab see tööstus oma pika lähemal ajal ka erakordset tähtsust. Ja sellega seoses muidugi maailma ookeani evitamine muutub inimkonnale lähema 50 aasta jooksul ütleme ikka äärmiselt tõsiseks. No mis puutub, eks ole? Ära jah, noh, mul endal on natuke piinlik rääkida sellest, et, et varsti see muutub igale poole, sellepärast et ma tunnen kümneid perekondi, kellel see on juba niisama nagu kodukoer. Ma arvan, et minu lastelastel küll nooremal tütrel juba on ka, aga endal veel ei ole, sellepärast et ma ei ole seda kultust püüdnud koju viia, kuigi, kuigi see oleks olnud võimalik. Praegu ta ei ole ka veel obligatoorne, aga õige varsti all küll, sellepärast et näiteks moodus inimestega vestelda nagu, nagu. Vot, sellel ei ole eestikeelset terminit. Inglise keeles on ta kumbki Conference, noh see on siis arvutinõupidamine või midagi niisugust, on on ju mitmetes riikides ikka juba väga igapäevane. Tähendab, Mul on kodus väike arvuti koos terminaliga ja nagu telefonid, eks ole. Aga, aga telefoni asemel või lisaks telefonile on väike arvuti ja kui minu sõbrad-tuttavad või ka töökaaslased tahavad midagi minu korra kõnelda, siis nad lihtsalt kõnelevad selle sinna sisse. Sama kehtib ka mitte kodus, vaid, vaid ütleme töökohal. Ja kui ma tulen siis töökohta, siis ma see, mis vahepeal on tulnud informatsiooni mulle, ma mängin selle läbi ja tele teleekraanil tuleb järjest sisse. Loen need tekstid ära, mis seal mulle on saadetud teated ja siis omakorda saadan vastused nendele hobune ventidele ja nemad, vaat seda siis kui nendel aega. See on päris loomulik telefonisüsteemi arendus, ainult et telefoniga me saame nüüd rääkida kui abonoment kohana. Aga siis ei ole vaja tal hetkel kohale või ma ütlen, et mul ei ole aega, lase sinna oma jutu peale. Ja mitte ainult, vaid ka igasugused illustratsioonid, pildid, graafilised asjad, eks ole, ja seda ma saan momentaalselt kätte. See kõik ei ole tulevik, see on praegust olemasolev.