Teadlaseks teatavasti ei sünnita teadlaseks saav inimene väga visa ja tõsise ja pikaajalise töö jooksul ja järel. Aga ometi, kui nüüd Mihkel Veiderma vaadata tagasi teie kujunemisteed, kas võiks selleks olla ka kodus oma osa või perekonnal või sest tean, et teie isa on pedagoogi ametit? Peaaegu pidanud kindlasti on, koduosatähtsus on siin kõrge ja minul on selles suhtes võib-olla vedanud. Et meie kodus oli lugupidav suhtumine. Õpetamisse teaduse tegemisse. Et selle poole pürgis ka minu isa päris teadvuse tegemiseni jõudnud mitmetel asjaoludel kuid hariduspõllul tegi ta päris palju ära. Ja eks ta suunas ja püüdis teha nii palju kui võimalik. Ka selleks, et ta pojad sellele teele läheks. Ja siis tuleb juba koolipõlv ja Tallinna teine keskkool. See on kool, kust on tulnud väga palju nimekaid inimesi, kõigil meie kultuurieluvaldkondadel tegutsema, aga just eriti palju tehnika-täppisteaduse inimesi. Jah, nii on olnud küll, eriti sel perioodil, kui mina seal õppisin. See oli kuni 48. aastani, millal ma lõpetasin selle kooli. Oli meil väga palju häid õpetajaid, kes meid kaasa tõmbasid. Ja võib-olla ka üldine mentaliteet oli sellele veidi erinev, võrreldes sellega, mis ta praegu on. Et hinnati üldiselt ja ka poiste hulgas, siis oli veel ainult poiste kool. Hinnati tööd, peeti sellest lugu saavutustest Läti õpetajatega kaasa minna. Nonii, kui selliseid õpetajaid nimetada, kes on meile mõju avaldanud võib-olla matemaatikaõpetaja nippmann, keemiaõpetaja Visnapuu, eesti keele õpetaja Mihkla, inglise keele õpetaja andma ja mitmed-mitmed teised. Nii et aeg ja kool oli soodne selleks et teha tööd. Ja ometi küll need olid ju sõjajärgset aastat. Paljustki oli veel puudus. Nonii, puudus puudust oli tõesti paljudest asjadest aga ega see töö tegemist ei häirinud, võib olla vastupidi. Meil ei olnud võib-olla nii palju võimalusi kõikvõimalikeks meelelahutuseks, nagu praegusel ajal on see infotund põlv ei olnud ka nii tohutu suur ja võimaldas võib-olla meil kontsentreerid veeruda rohkem sellele, mida me õppisime, mida me püüdsime omandada. Nii et võib-olla see on ka päris hästi selle ajastuga seletatav. Saan aru, et te hindate isiksuse osa ja mõju noore inimese kujunemises, olgu ta siis pedagoog keskkoolis või hiljem ka juba kui Tallinna Polütehnilises Instituudis õppima asusid ja siis ka siinsed õppejõud Kindlasti kindlasti. Minule on avaldanud suurt mõju peale varem mainitud ka mitmed meie õppejõud TPI päevil. Võib-olla otsesemalt minu erialal. Just dotsent Eero rannak. Juba tööperioodil. Mitmed tugevad isiksused, kõvad töömehed, Maardus töötamise päevadelt. Kaks meest, tolleaegne kombinaadi direktor, oga Arkov ja peainsener Beljajev. Hoopis erinevad mehed, kes aga teineteist täiendasid, olid minule sel perioodil paljus eeskujuks. Nendelt ma õppisin. Ja hiljem minnes rohkem teaduse põllule, oli minu kauaaegseks juhendajaks, võib ütelda hiljem kaastöötajaks akadeemik võlvkowitz kes on üks kõige helgemaid kujusid just fosfaatide keemilise tehnoloogias, Nõukogude liidus paljude ideedega samal ajal tohutu töömees. Nii et väga viljakas oli see periood, mis ma sain temaga koos töötada ja see pani aluse siis ka kogu edasiseks tööks. Aga kuidas peaksid olema omavahel seotud teadlane ja kõrgkooli pedagoog, missugune poolsin, olulisem olla. Noh, siin on raske seda üteldagi olulisem mõlemad pooled on võrdsed kala ja muidugi nii et et kõrgkoolis töötades üks tubli inimene peab olema ka pedagoog ja k ja teadlane, üks täiendab teist. Vähemalt reaalteaduste vallas tehnikateaduste vallas on mõlemad küljed olulised. Kui sa ei tee teadust, siis jääb sinu õppetööajast maha. Ja teisest küljest hästi õpetades Sa külvad seemet. Et võib loota järglasi teadusteel. Ja mõnes mõttes sul on võimalik ka neid kasvatada ja võib-olla ka endale abilisi kergem leida kui seda tööd tehes väljaspool kõrgkoole. Nii et jõuda lähemale teie põhilisele teaduste valdkonnale. Miks valisite keemia, kas selles oli ka õpetaja Visnapuu süüdi, nii nagu nimetasite, tema nime? No nii, võib-olla tõepoolest ühest küljest isa majutused et tema, kuigi lõpetas Peterburi Ülikooli loodusteaduste vallas, aga hiljem ta ikkagi õpetas rohkem keemiat ja andis välja keemia õpikuid eesti keskkoolidele. Eks muidugi, ka keskkool andis oma osa, aga maa kõhklased eriala valikuga veel peaaegu viimase momendini. Mitmetel asjaoludel jäi ikkagi otsus keemia kasuks ja nii ta siis kujunes. Millal sai fosforiidid teie lemmikuurimisobjektiks, kas juba tudengipõlves? Tõtt-öelda jah, et minu diplomitöö, mille juhendajaks oli ära rannak juba tema sidus selle fosforiitide probleemiga ühe väga huvitava probleemiga. Väga niisugune Ta nägelik idee, mis võib-olla realiseerub alles tulevikus, see oli minu diplomitöö teemaks. Ja muidugi see asi, no vot, ma sattusin tööle Maardu keemiatehasesse. Ja seal ma tunnetasin eriti kuivõrd need küsimused on toored läbi töötamata. Ta. Ja see andis mulle omakorda tõuke just nimelt selle huvi ja tööala valikuks. Tehases töötades sai tegeleda selle mõningate rakenduslike aspektidega ja kui ma tulin siis tehasest tagasi TTÜsse siis järk-järgult avanesid võimalused selle töö süvendatud tegemiseks. Ja teie kandidaadiväitekiri minu kandidaadiväitekiri valmis 1964. aastal. Ja temal oli pühendatud fosforiitide ühele töötlemise meetodile, nimelt hüdrotermilisele töötlemisele. Ja siin jälle üks huvitav moment. Nimelt sellele meetodile lausa eesti teadlane Jaak kuusk kes töötas kahekümnendatel aastatel Tartu Ülikooli keemia osakonnas avaldas Tartu Ülikooli toimetistes 1930. aastal oma töö tulemused fosfaatide termilisest töötlemisest ja tegi isegi ettepanekud selle protsessi kontrollimiseks. Jaak Kuuse tööd, mis oli kirjutatud saksa keeles selleris. Nii Nõukogude Liidus kui ka Ameerika Ühendriikides, nii siin kui seal hakkasid teadlased tema andmeid kontrollima. Nad leidsid kinnitust, kuigi interpretatsioon osutus temal mitte päris õigeks. Ja sellest arenes välja tööstuslik meetod, mis juurutati esmalt Ameerika Ühendriikides viimase sõja ajal, teise maailmasõja ajal ja hiljem Nõukogude liidus. Ja minu ülesandeks jäi siis selle meetodi täpsustamine, korrigeerimine ühest küljest Eesti fosforiit idele ja teisest küljest leida temale uus kaasaegsem aparatuurne lahendus. Ja siit juba IKT doktoridissertatsiooni juurde, siis doktoridissertatsiooni teema oli tunduvalt laiem. Sõja haaras kõigepealt Eesti fosforiitide üldist iseloomustust kui keemiatööstuse toorainet tema kohta teiste fosfaatide hulgas ja tema töötlemise sõlmküsimusi nii hapetega kui ka termilise töötlemise valdkonnas. Fosforiidist räägitakse viimasel ajal palju, kui väga hinnalistest lähtematerjalist põllumehe abistamiseks väetiseks. Riist tõepoolest, fosfor on taimede mineraalses toitumises. Üheks põhiliseks toiteelemendiks lämmastikku ja kaaliumi kõrvale. Ja nüüd on tekkinud selline situatsioon, et kui lämmastikku jätkub, kui lämmastiku toorainebaasiga me esialgu ei ole piiratud ja sama lugu on kaaliumiga siis fosfori osas on pilt palju halvem. Varud on piiratud, varude kvaliteet halveneb järjest, suuremad raskused on nende töötlemisega. Fosfaatide hinnad tõusevad. Kuivõrd ajakirjanik ei ole alati kompetentne kõigis küsimustes, siis kasutan niisugust juhuslikku informatsiooni, mis on omastajas kõrvu jäänud, on see, et noh, seda fosforiiti on meil nii vähe, et sellega saab varsti asjad ühele poole. Nüüd aga oleme nagu viimaste aastakümnete jooksul hoopis uut informatsiooni saanud. Kui me räägime siin Eesti fosforiidist siis ta tõepoolest on nii kui meil varem olid teada ainult Maardu ja hülgaste maardlad. Kõik nad on suhteliselt tagasihoidlike varudega siis pöördelisteks perioodiks on siin olnud viimased paar aastat, kui avastati Rakvere fosforiidimaardla mis on juba suurte varudega, nii et on võrreldav maailma suurimate leiukohtadega, näiteks koolapatiitidega ja karata au fosforiitidega. Nii ta on juba praegu teadaolevat fosforiidivarud ei ole mitte väiksemat põlevkivivarudest. Nende väärtus on aga vähemalt suurusjärk kõrgem, aga teisest küljest on vaja märkida, et põlevkivi ja fosforiidiprobleemid põimuvad järjest tihedamini läbi. Nii et me peame rääkima praegu juba ühtsest Sellepärast, et fosforiitide peal, kui me võtame Rakvere maardla paiknevad põlevkivid umbes 30 meetrit kõrgemal ja neid mõlemaid maavarasid tuleb kaevandada kompleksselt, tuleb välja võtta nii üks kui teine. Võime kõneldage nüüd veel ühest rollist, mis tuleb teadlasel täita. See on vastutus järeltulevate põlvkondade ees tulevikuperspektiivide ees, sest ma kujutan ette, et majandusmees võib lihtsamalt asjale läheneda. Jah, võib-olla küll majandusmees vaatab kõigepealt seda, et see asi oleks majanduslehk aga kõik ei väljendu rahas. Maksumuses. Me peame arvestama kõiki aspekte, peame võtma arvesse, et see toimuks kaasaja teaduse tehnika tasemel kaasaja, vaid vaid vaid tuleviku teaduse, tehnika tasemel. Ja vastutus on muidugi meil suur, sest meie ülesandeks on seda maavara, seda väga hinnalist maavara kasutada ratsionaalselt. Et ta ei läheks kaotsi, ei läheks kaotsi ei maapõues ega läheks kaotsi siis, kui ta on jõudnud põllule. Pidades silmas kõiki neid küsimusi, kõiki selle küsimuse eri aspekte ja eriti võib-olla ikkagi nii-öelda maapõue ja keskkonnakaitset On jäänud meelde ajaloolastelt üks kõnelus professor Harri moorast kes jättis Lõhavere linnusel ühe osa väljakaevamistel tegemata et see jääks tulevatele põlvedele, kui on võib-olla parem tehnika, kuivõrd teadus on edasi läinud oma uurimismetoodikaga. Kas peate ka teie praegu aru pidama, et enne oleks tõesti kõige paremal tasemel metoodika töötlemisvõimalused, keskkonnakaitse aspektid silmas peetud, enne kui võib asuda tööle? Et seda oleks kindlasti vaja teha kuid teisest küljest on väga terav vajadus fosforväetiste järgi ja reaalne olukord nõuab nende rikkuste kasutamisele võtmist. Ja seetõttu võib-olla päris alguses Rakvere fosforiidimaardla iilitamisel. Kõik lahendused ei ole veel kõige optimaalsemat. Teaduse ja tehnika läheb edasi, kõik need lahendused, mis tulevad kasutusele esialgu, ei pruugi veel olla päris optimaalsed. Eriti perspektiivi silmas pidades. Aga meie ülesandeks on seda tööd jätkata, otsida uusi, paremaid lahendusi. Jätkub aastasadadeks, et siin muidugi on ees tohutu suur tegevuspõld. Ja ma olen veendunud, et need küsimused lahendatakse, optimaalsed lahendused leitakse. Ja meie fosforiit hakkab vääriliselt teenima rahvamajandust ja inimkonda. Ma arvan, et võttes arvesse Eestimaa osa rahvaarvult tema territooriumilt arenenud riikide ja maade hulgas siis Eestimaa on leidnud endale väärilise koha. Ja seda ka keemiateaduses. Meil Eestis nii Tallinnas kui ka Tartus mitmeid tublisid teaduskollektiive keemia alal kelle saavutused on laialt tuntud Tartu ülikooli juures. Akadeemias TPIs. Minul on olnud võimalus osaleda mitmetel rahvusvahelistel konverentsidel kongressidel, sümbooseumidel, fosfori, keemiatehnoloogia alal, mitmetel maadel. Ja olen püüdnud siis ka seda rolli täita. Et Eesti rahvuslik teadus, ka selles vallas moodustaks maailma teaduse ühe osa. Kuivõrd on üldse tänapäeval teaduslooming üksikute väga võimekate erudeeritud teadlaste töö, kuivõrd see ikka rohkem muutub kollektiivses tegevuseks? Eks ta muutub ikka järjest rohkem kollektiivseks tegevuseks ja võib-olla keemia ja keemilise tehnoloogiaalane eriti. Ega see välista üksikuid originaalseid avastusi mis võib tekkida ka ühe inimese peas. Kuid selleks, et neid põhjalikult kontrollida. Selleks, et seda avastust edasi viia, selleks juba paratamatult pead kaasa lööma suurem kollektiiv. Nii et keemia teadus muutub järjest rohkem kollektiivseks teadlaseks. Kuivõrd siingi löövad kaasa või tulevad kaasa matemaatilised meetodid arvutustehnika küberneetika, tänapäeva uued teadlased omaette, samal ajal abiteadused teiste valdkondadega. Muidugi toimub pidevalt süvenev teadlaste integratsioon ja seda võib-olla veel eriti just keemia osas. See järjest rohkem põimub läbi teiste teadusharudega ja praegu saavutada keemias fundamentaalseid resultaate ilma teiste teadusharude abita on juba päris raske. Nii et võib-olla helide füüsika-matemaatika arvutustehnika ja küberneetika. Kõik nad on järjest rohkem vajalikud. Ja järjest palju tahulisem enam teadev peaks siis olema ka see noor inimene, kellest teadlane saada võiks, ma mõtlen ka keskkooli lõpetanu või üliõpilane. Aga palju sa mahutad, sest pea on ikka üks meeli. No siin on vajalik, võib-olla enne seda teed mööda, et ühest küljest anda noorele silmaringi anda temale haridus. Ja teisest küljest Peab ta sügavuti minema, ikkagi ühel kitsamal töölõigul. Ka neid naisi ja mehi, kes töötavad kitsamatel, töölõikudel, näitab oskama ühendada üheks kollekteeriks siis ühe probleemi mitme taolisel lahendamisel. Nii et eelkõige ikkagi niisugune Ja selle kõrval kitsam eriala kitsam suunitlus. Kuid väga tähelepanelikult jälgides naaberteadusi püüda otsida pidepunkte valgus enam nende pidepunktide vallas üksinda lahendust ei leia või käivad üle jõu, siis leidma endale kolleege kaaslasi teiste eriala esindajate hulgast. Direktor Boris Tamm on korduvalt öelnud, et teda ei rahulda meie keskkooli lõpetanute teadmised matemaatikas, füüsikas, et oleks vaja siiski kitsamat suunitlust hakata juba keskkoolis arendama. Jah eks see käib muidugi keskkoolil võib-olla üle jõu. Et, et aga mõningate nihukeste eri suunitlusega koolide loomine oleks ikkagi kasulik laste. Et nende koolide kõrval, kes annavad üldise hariduse Nende kõrval oleks mõningaid eri suunitlusega kool ja see oleks kasulik. Aga kuidas suhtute ammusesse tuntud ütlemisse, jätan humanitaar, haar, erialade inimesed ja reaalerialade inimesed. Aju, poolkerad, kee on üks täppismõtlemiseks teine emotsioonide jaoks. Kas poleks siis ehk targem tulla ka keskkoolis sellesama süsteemi juurde tagasi, mida teame läbi aegade on proovitud, sest praegu kurdetakse ka, et ega ka humanitaarerialadel õppima tulevad noored, et ka nendel sellealane mõtlemine, emotsionaalne mõtlemine ja analüüsivõime on tagasihoidlik. Ja see on väga õige et inimene, kes ei ole tähelepanu pööranud humanitaarteadustele see inimene juba on väga palju kaotanud. Ja ka võib-olla tema mõtlemise võime on sel puhul sel ajal kannatanud. Ta võib-olla mõnda küsimust hakkab liiga kitsalt vaatama. Nii et, et mina olen ka samal ajal selle poolt, et rõhuasetust humanitaaraladele. Ei või vähendada ei või vähendada, see on ikka eelkõige intelligentse ja haritud inimese loomiseks vajalik. Kui me seal no võtame, siis võib-olla kahju on, on veel suurem ja seda korvata kitsaste reaalteadustega ei õnnestu, ei õnnestu. Nii et et nii üldinimlikust ja üldhariduslikus seisukohast humanitaarteaduste osas ka väga suur. Ja et see rikastab inimest. Kuidas teis, Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondent liikmeskateedrijuhatajast dekaanis, professoris teadust, doktoris elavat koost, täppisteadlane ja humanitaarinimene? Sel ajal midagi eriti palju ei ole siis ma tegelen just võib-olla rohkem humanitaaraladega ja võib olla rohkem, mis mind ikkagi huvitav, sellest vallast on Eesti ajalugu, Eesti kultuuriajalugu, Eesti hariduse ja teaduse ajaloo sellest satama rahulduse vabadel tundidel ja, ja ega seenega ükski raamat või artikkel, mis sellest vallast on, peaaegu mööda ei lähe. Nii et minu kodune raamatukogu võib-olla täieneb rohkem sellest vallast olevate teostega kui võib-olla päris oma erialaraamatutega. Need hirmud muidugi suhteliselt vähe. Ja kõiki pole mõtet ka oma koduriiulile hankida, paranevad, aga humanitaarteadusega enamikus ei vanane. On üks igivana ajakirjanduslik küsimus, mida ikka ja jälle esitatakse loovatele inimestele, et kuidas teie loominguprotsess toimub, kuidas te loote? Ometi võime teaduse puhul täpselt samamoodi küsida, aga kuidas sünnib idee, kui palju on selles ranget otsingut ja võib-olla ka alateaduslik? Kui tööde nii selleks, et tuleks ideed peab kõigepealt õppima seda ala tundma ja selleks, et tekiks ideed peab olema aega ka mõõtisklusteks. Kuna aega on vähe, siis minul näiteks on mõtiskluse ajaks see, kui ma sõidan bussiga tööle. Eriti veel, kui ma sõidan bussiga. Et mul on nii suhteliselt õnnelik liikumise suund aeg, et siis on bussid suhteliselt tühjad. Ja siis ma saan rahulikult mõtelda ja näiteks õige palju ideede küsimusi ma mõtlen just sel ajal, sest hiljem juba üle tulles ja nii edasi selleks võimalusi ei ole. Ja kodus võib-olla ka alati sa ei häälestada end sellele lainele. Et kas nüüd Edison seda ütles või ei ütelnud, aga öeldakse, et Edison olevat mõjutajatt. Kui tema käest küsiti, kuidas ta on nii palju saavutanud et see on 99 protsenti tööd. Aga üks protsent on vaja annet. Aga kui seda üht protsent ei ole, siis 99 protsenti ka mitte midagi ei anna. Nii et, et ma üldiselt soostun selle seisukohaga. Ja nähtavasti, mida aeg edasi, seda rohkem see kehtib. Ei, töid on vaja, neid tuleb genereerida, see on väga oluline. Aga samal ajal tuleb kõvasti tööd teha. Mõistes kogu teie töökoormat ja vastutust selle teadus ära ja majandusvaldkonna tuleviku eest üllatab siiski teie hea soov tegeleda ka pedagoogiliste pisiülesannetega ka tudengitega olla oma teises keskkoolis vilistlasnõukogu president, see on ju kõik ajakulu. Seda ei saa vaadata ainult ajakuluna, see on vajalik tegevus. Õpetamine on minu otsene ülesanne ja selles suhtes kõrgkoolis töötamine omab oma liidi tõmbejõudu, oma veetlust. Sellest loobuda oleks kohe päris kurb. Sellega elu läheb vaesemaks. Paratamatult, nii ühistes huvides kui ka selleks, et vältida liialt kitsaste küsimustega tegelemist, tulebki kaasa lüüa ka näiteks kooli vilistlasnõukogus ja mujalgi. Neid asju on mul õige palju ja võib-olla rohkem veel väljaspool Eesti NSV, et kui eestlane sees endas kõikvõimalikes nõukogudes komisjonides ja nii edasi, eks oma rolli minu kujunemises on võib-olla määranud veel kaugemad asjaolud. Nimelt välja, et ma olen meie suguvõsas juba neljandat põlveõpetajana töötav mees. Et minu vanaisa oli Läänemaal külakooli õpetaja Jakobsoni ajal aktiivne seltskonnategelane, kes oli tuntud Lääne jaagu nime ja omas tihedat kirjavahetust Hurdaga Jakobsoni taheteistega veelgi üks põlve edasi, siis minu vaarisa oli ka juba väikese külakooli õpetajaks. Nii et siin on ka võib-olla juba teatud geneetiline kood, mis seda on soodustanud.