Claude. Sina rääkis minale inimestest, kes söövad päevas vaid ühe riisitera ja mina nii uudishimulik, et tahtis ise ka proovida. Kohe kuuled, kuidas tal õnnestus. Miina lood. Ei, ma vaatan, et ei tea, kas sina ka tuli. Nii palavalt. Pea käib ringi. Maitse hakkas mõjuma. Äkki ma jään hiljaks. Ema käskis mul poest. Poest läbi minna. Sealt poest toom. Hapukoort. Üks ninasarvik, Otto, see oli ju kohustuslik. Ma ei jõuagi. Merevett ju? Soolast kui ma suureks saan, siis ma sõidan Austraaliasse. Ah. Ma ei tea. Ma ei tea, kas mõne kuutõvest terveks saanud, äkki maa? Ma vist prillid udust. Joogianu ju ujuma. Oota, kus see sina siis on? Mina, appikene, sa oled siin algusest peale siin paha olla või? Jan, sa oled näost täitsa valge, eks, siin on kraani. Ma kohe-kohe tuunsulevad. Juld Rutrase, palun. Ja ja veel joodirvesega aasärav. Mäletad küll, kui sa vette joosta ei saa elada ka, mäletad, mis meile kevadel vee kohta räägiti. Imeleta sa ei mäleta? Sa ei mäleta, kuidas veeteadlase juures käisime, kuidas ta meile vee kohta kõik ära rääkis? Natukene mäletan ju veel nii. Aitab nii, kas sa söönud oled midagi? Millalgi siin. Kas sa täna oled söönud? Ei, täna ma ei söönud, miks? Tegelikult sõin küll hommikul ühe riisitera. Sa ei söönud seda riisiputru, mis ema tegi. Ma käin ühe tirama ju eile lubasin. Ja mis ema ütles, ta ütles. Et sa ei lähe kooli, et sa oled haige, aga me ikka läksin. Ma polnud ju haige ja terve päeva muidugi ei söönud midagi. Kas sa vett jõid? Ei. Ma tahtsin ainult selle riisiteraga proovida, hull, saad aru, need on ju joogameistrid, kes selliseid asju oskavad, mina ei oskaks, sina ei oskaks isegi, isegi su isa ei oskaks niimodi nälgida. Tahtsin proovida ja nüüd sa oled näost heleroheline nagu talvine kapsapea mõnen või vaata ennast peeglist. Oh, prillid udust, sulen, silmad udused. Utro. Vedas mul on üks tüki järel annekesest mis annekesest ö šokolaadist annekesest muidugi. See peaks kohe mõjuma, sööd. Söö nüüd ruttu. Veel. Murrang. Ise ka söö. Läks paremaks või mai tea? Normaalne kuulemina sa oled natuke juba näost roosa olema. Natuke juba naeratad. Muidugi, sina, sa oled juba natuke rohkem sina. Mina ei näe, sa oled sina, mitte mina, saad aru? Mina olen mina, mitte sina, ära vaidle. Või tegelikult sa oled natuke jälle enda moodi, kui sa vaidled. Kas on parem olla? Ja nüüd jäta meelde, nälgimine on lastele keelatud. Setod. Ma jätan, ma tahtsin lihtsalt proovida, alguses oli hästi ja ei mäleta seda, kuidas ma raadiomajja tulin. Nälgimine on lastele ohtlik. Nad ei näe enam ja ei mäleta enam eriti, kui nad vahepeal vett. Kaiu. Ma hommikul kodus kolm lonksu, Jeyn vähe. Silmad on nagu udustada, näitan. Pildid. Ei ole eriti. Mul olid ju prillid, lihtsalt need ei olnud prillid, öeldakse ju, et nälg võtab silmanägemise ära. Võttiski, mis ma nüüd teen, sa lähed koju ja sööd ruttu midagi head, aga mitte palju korraga tasapisi, muidu võib jälle paha hakata. Imelik, kuidas see vanaema saab paastulaagris käia. Kunst? Semist jah, kunst. Kuidas nad seda teevad, uurivad, mis teadlased selle kohta kirjutavad ja siis nad valmistavad ennast söövad mitu päeva hästi vähe ja siis nad joovad hästi palju vett ja jalutavad looduses. Nad ei istu koolipingis nagu sina istusid nälgides koolipingis istuda. Seal hullumeelsus. Mina kohe ärritun, kui ma mõtlen, mis oleks võinud juhtuda, kui mul poleks pähe tulnud sulle vett joota ja sokolaadi ära narri pliitee ausalt, vähemalt mitte enne, kui ma olin 65 nagu vanaema. Liis, lepime ära. Olgu, lepime. Kuule, tahad ma toon sulle raamatu suurtest joogidest, kas seal on pilte ka kõvasti. Siis sa saad aru, et see, mis nad oma kehaga teevad, need on imetrikid. Vannun vanaema Laine, köielkõndija paastumine nende kõrval käkitegu, ausa ja kas sa kujutad näiteks ette, et sa elad 40 aastat Himaalaja mäestikus väikeses onnis? 40 aastat? Kümneid kraadi külma, 3600 meetrit merepinnast, lumetormid, maikuus on su katuse peal ka ikka veel neli meetrit lund ka. Ja sina muudkui istud ilma mingite paksude kasukatetaja läkiläki dete oma püha tule juures ja mediteerida. Ja niimoodi 40 aastat järjest teha tule juures. Äkigi püha tuli, ongi see võlujõud, mis neil aitab ellu jääda. Ma toon oma raamatu, hakkame asja uurima, muus näos ja enam sai nälgi omavoliliselt. No ausõna, usud, usun usu, aus loomus on alati. Näen täiesti hästi neid oma prillidega. Kuule, sa oled ju ise näost täitsa roheline. Sa proovisid ka? Mina sain kolm riisitera, kui pole aus, see nüüd ruttu sokolaadi. Ai taha, sõbrad, ma pean nüüd hakkama. Sina tohterdama, lapsed, kuulete, teie ei tohi seda mitte mingil juhul proovida. Tšau, esmaspäeval ma tulen jälle. Mina lood, kirjutab Eeva kov. Esitavad Külli Teetamm ja Anti Kobin, toimetab Tiina Vilu. Helirežissöör on maris Tombak. Ninalood.