Reisijuht ütleb Ameerika Ühendriikide idaranniku koloniaal ajastumaastikke ja metsiku lääne lõputute avaruste vahele jääb piirkond mida nimeks nimetatakse suureks Järvistuks. Ja see piirkond peab ennast kõige Ameerikalikumaks osaks ning suure järvistu hiigelsuure Michigani järve edelakaldal asub selle kandi suurim kosmopoliitse linn. Järvesuunast puhuvad tuultes tõttu kannab hüüdnime Undissiti tuuline linn. Ja laul, millega alustasime, ei taha miskit muud, kui jalutada linna alleedel. Kõrvaltänavail. Arvestati kui väga täpne olla jõulukuu 22. aastal 1930 koos nende kodulinnas Chicagos bot Robinson ja tema popkassid. Ja veel pilvelõhkujate sünnilinn, elanike arvult Ühendriikide kolmas linn, ka sedaan Chicago. Miks me seekord just seal oleme pluusi pärast sest Chicagos asub pluusi, maja, Houss, pluus. Ilusat pühapäeva vikerraadiost Helgi Erilaid. Raimo Seljamaa ja muidugi Aja jälg kivis. Pluus Efilmist või pluus vravers, keda mängisid Ecroidjad, Jon mälushi. Sõnum tehti 1980, kui teeksid praegugi aeg-ajalt mõne telekanali kavasse. Bluus ei vanane, ta lihtsalt on selleks, et jääda. 14. septembril 1995 tegid kinnisvaraarendajad Jon maaks, kes oli ostnud tüki maad Chicago marinas City piirkonnas. Ettevõtja aisak Tigret teatavaks oma suure plaani ehitada siia 1500 kohaga kontserdimaja 400 numbritoaga hotell, ööklubi, restoran, ühesõnaga üks vägev ajaviite kompleksse otse Chicago jõe ääres. Tigret ja pluusi Nende tänna. EKreut saabusid ehituse algust tähistava le tseremooniale Pehmetes amet tugitoolide ja vaipadega sisustatud vanamoodsas raudteevagunis. Koos nendega oli veel näitlejaid ja investoreid pluusi vendades mänginud ja 1982. aastal siit ilmast lahkunud hambelushi Wen jonn. On kuurmann ja muidugi pillimehed. Mõõdnan ekraid, Jevelushi kandsid musti ülikondi, mustriga tabusid ja musti päikeseprille nagu bluusivennad ikka. Ja andsid tseremoonial ka väikese kontserdi. Son kuulman, ütles Chicago bluusi kodu. Teeme siia siis ka pluusi, maja. Käegohaussow luus avas külastajatele uksed 1996. aasta hilissügisel. Nuppe, et köik kangesti libedalt oleks läinud. Tegemist oli ju suure ja väga kalli ettevõtmisega kui tol ajal juba 82 aastane arhitekti pöördranud. Märg ja kujundaja on see, mis ka forelli polnud kaugeltki algajad. Pluusi maja sai valmis ja veel missugune maja. 1920.-le aastal tuulisesse linna saabunud tulema Chicago pluuse üks alusmüüri ladujaid, Big veel pruunzi ja laul Big pil pluus aastast 1926. Siit edasi tõusis, pruun, ei pea staari staatusesse. Igati mõjukas tegelane ja paljud suurlinna tulnud muusikud on hiljem sooja sõnaga meenutanud kui õpetajat isakuju toetajad nende seas ka 1942 linna jõudnud pianist, Sännilanud linn, temagi kesksemaid tegelasi, logo, pluusi kujunemise. Kui muidu rahvaste rände taustal lõuna osariikidest põhja poole Poola oli soov leida paremat elutööd helge tulevik siis neil muusikuid ei olnud küsimus just päris selles klubisid, kõrtse oli ju igal pool, kus esineda. Aga küsimus oli plaadi tegemise võimalustes, mis Chica Margo sarnases linnas olid hoopis suuremad. Plaadipõllul liikusid ka suuremad rahad, ütleb Saninants linn. Varasematel aastatel oli plaadikompaniidega nimetatud rändavad stuudiod, mis aga majanduskriisiaastail kadusid ja samas samuti ka üha paremat helikvaliteeti. Nii et kusagil hotelli numbritoas rahuldavat taset kätte saada oli üha võimatum. Mind kutsus Chicagos salvestusele Big pil pruunzi ja maksti neile selle summa ja mida ma polnud oma silmaga iial näinud. 700 dollarit. Klein oli esimene klubi, kus ma mängisin, ütleb sanilents. Linn. Pluusi jõudmine Chicagosse on väga põnev, aga 1996. aastal Chicagos uksed avanud Housseff pluus pole hoopiski ainus pluusi maja Ühendriikides. Tänu 1948. aastal teine, siis sündinud ärimehele aisak Tigretele tekkis ameerika esimene Housse pluus juba aastal 1992 Massachusettsi osariigis Cambridge'is. See oli Paikus, kõlas elav muusika, lõunaosariikide muusika, bluus, rütmibluus, gospel ja bluusipõhjaline Rockeral. Muusikamis aised päigretile meeldis ja mida ta noorpõlves innuga kuulas, kuid juhtus nii, et oma esimese muusikalise ajaviitekoha avaste haiglat juba 71. aastal hoopis Londonis moodsas Melchiori piirkonnas ja see oli kaadrocafvee, restoran ja muusikaklubi ühe katuse all kooskõlas rock n roll ja köögipoolel valitses ameerika menüü. Esimese pluusi maja Cambridge'is avaste haigret siis 1992 ja tema partneriks oli siis juba bluusi vendan ekraid. Praeguseni maja enam ei tegutse, kuid nii bluusivendade kui teiste asjaosalistega jäljed sissesõiduteel on alles. 1994 tegi uksed lahti House flous New Orleansi prantsuse kvartalis 96 issiga koos 97 Orlandos 99 Las Vegases. Uuel aastatuhandel on pluusi majade kett laienenud üle Ühendriikide jõudnud bostonisse Los Angelesse Clevelandi Dallasesse Houstonisse. Nii et praegu loetakse USA-s kokku tervelt 13 Housse pluusi suuremat ja väiksemat, kus kuulatakse elavat muusikat ja veedetakse rõõmsalt aega. Nendes paikades elaval lõunaosariikide traditsioonid siin leidub viiteid pluusi, kultuuri, kaugele ajaloole ja pluusi. Heade lava eesriideid kutsutakse hulludeks lappi tekkideks. Nende abstraktsed Aafrika ornamendid meenutavad bluusi sünni mandrilt Ameerikasse toodud orjade lugusid. See on unikaalne käsitöö, mille valmimiseks on kulunud tuhandeid töötunde ja iga Ühendriikide Housse pluusi. Kontserdisaali lava all olevat metallkarp Mississippi delta mullaga mis peab meenutama, et laval kõlava muusika juured on kauges kuumas lõunas. Madu others saabus Chicagosse 1943. aastal sai töö otsa paberivabrikus ja teenis seal peatselt enda arvates enneolematult palju üle 100 dollari nädalas. Aga esimesel Chica aastal pääses others ka juba klubisse esinema koos kohaliku suureni ime only soni Williamsoni ka klubi kandis omamoodi sümboolset nimeistandus, plantation ja tulevik hakkas kuju võtma. Madin others, kodanikunimega McKenna Morgan Fairchild ühendas kitarrivõimendiga ning jutud eriti uhkelt ja valjult kõlavast elektrikitarrist levisid üle linna ja palju kaugemalegi. 1948 sõlmis vaatajast plaadilepingu. Esimene plaat I käenpy sättis haid, tuli hommikul müüki ja sama päeva kella kaheksa oli see läbi müüdud. Kujunes välja ka muusikute Ring, kellega others tihedamat koostööd tegi Chimioroughersa Lill voolt sanilansse linn autist On ning põhiliseks esinemiskohaks aastail 1000 948954 oli klubi, tantsi paar ja ühel õhtul 1953. aastal ikka selles klubis sansibar tuli esinemispausi ajal madin others juurde, turske mees, kes tutvustas end viisakalt, mu nimi ja Willie Dixon. Ja mul on üks laul. Olen just teid silmas pidades kirjutanud, noh, mis seal ikka, et klubis oli ülearu lärmakas, kas mindi vaiksemasse kohta ja selleks oli tualettruum, kus Dixon siis kitarril laulu ette kandis? Mustlasnaine ennustas mu emale, enne mu sündi on tulemas poisslaps, tõeline sindrinahk. Maadi vooder pluusi põnev ajalugu, aga tänapäeva korraks jälle Chicago Houses bluus asub Chicago jõe põhjakaldale rajatud ehituskompleksis millele on antud nimeks marinas City nime poolest nagu omaette linn keset linna, kuid tegelikult koosneb marinasseedeegahest teineteise kõrval seisvast 65 korruselisest maisitõlvikukujulisest tornist. Sellesse Citysse kuuluvad ka kauplused, restoranid, spordisaalid, jõesadam ja muidugi pluusi, maja, marinasseti plaanitegi arhitekt, vöölsanud Goldberg ja ehitusse Valmis 1964. Sel ajal olid need kaks omapärast ümarat torni maailma kõrgeimad nii-öelda kortermajad. Ka maailma kõrgeimad raudbetoonist ehitised. Kirjeldada on neid keeruline, maisitõlvik ongi kõige õigem võrdlus. Samas kujutlege üksteise kohale paigutatud kuutkümmet viit tohutu suurt ümarat, metall, taldrikut ja virn ulatub 179 meetri kõrgusele taevasse. Esimesed 19 korrust moodustavad lahtise parkimismaja, 20. on vahekorrus ja edasi on juba korterite korrused igal korrusel 16 poolümara rõduga korterit otsekui 16 kiilu või siis tordilõiku need rõdud teevad marinasseti tornid toredasti ümara sakilisteks. Pealtvaates võiksid tornide katused paista otsekui 16 kroonlehega õied. Nende oma tornide ees Chicago jõe kaldal on koha leidnud Marina väikelaevade sadam. Jõe teiselt kaldalt paistab eriti hästi kahe kõrgema Riinasseti torni vahel paikneva kummalise tumedahoone, kergelt sadulakujuline katus. See ongi Chicago Housse pluus. Nii mängib Mississippi saksofoni ehk suupilli seitsmeteistaastane Väike-Valter liidu poolt selle pillimaalt linna, Chicago bluusi konteksti. Ja 1946. aastal äratas ta tänaval mängides täpsemalt Mczuelistriidil peekbil pruuns ei tähelepanu. Aastaid hiljem pöörane nooruk, nii teda iseloomustati, oli juba stuudios ja maadega others hinnang poisi kohta. Ta oli veel jõmpsikas joonud midagi peale pepsikoola, aga suupilli mängis nagu ei keegi teine. Maxwell Street oli koht, kus muusika kõlas 24 tundi ööpäevas. Pillimehed olid reas piki tänavat. Paljud linna saabunud muusikud teenisid seal taskuraha. Mõned ka nii, et suvel linnas, talvel lõuna pool kodus aga end juba profimateks pidavad mehed võisid, said astuda muusikute liidu liikmeks, mis andis õiguse esineda klubides. Aga siis ei tohtinud enam tänaval mängida. Nats striidil vabas õhus alustas ka Hountog Taylor oma superodava jaapani kitarriga ja slaidi mängis ta köögitabureti jalast tehtud metalltoruga. Hountog Taylori trio põhiklubiks oli ligi 10 aastat oranz ja väidetavalt oli Taylori linna kõigelojaalsem publik aastast aastasse lõbu laialt. Esinemised olid pikad kaks-kolm tundi, Judki lugudevaheline paus oli vaid nii pikk, et süüdata Garrett või rääkida mõned naljad ise juba poole jutu pealt naerma puhkedes. Ja jätkame Chicago House pluusiga pluusi maja, see on üks täiesti ootamatu välimusega maja. Marina sütti kõrgusse säästvate tornide vahel tundub ta ausalt öeldes ühe kummalise tumeda akendeta nina, kuigi on tegelikult ikka päris vägev hoone. Pluusi, majade keti rajaja Iisak Tigreti meelest Oledžikaga Hausseff pluus väga oluline selle keti osasestsikaagola, seda armastavat bluusi. Niisiis otsist Aegret tervelt kaks aastat oma pluusi maja aga kas kohta ja leidis selle lõpuks marginassitis. Muidugi läinud siingi kõik väga libedalt, tollal juba 82 aastane arhitekte pöörsanud Goldberg oli marinasseti omanikega kõvasti tülli läinud ja teinud hoopis ootamatu isepäise noorusliku kujunduse, marinasseti tornide vahele jääva ruumi täitmiseks siia nimelt ehitajatega büroohoone ja restoran House pluusi pluusima ja kujundajaks oli küll rohkem Seimskafarelli. Niisiis kujutlege väga korrapärastest väikestest hallidest kiviplokkidest laotud piklikku ümarate nurkadega hoonet, mida katab hobuse sadulakujuline eruti, pehmetena tunduvate ümarate rulli taoliste äärtega katus. Tared näivad olevat otsekui nätskest taignast voolitud ja sadula katuseküünlad vajuvad küüni taolise hoone külgedel vääga madalale. Peasissekäigupoolse otsa. Tänavakorrusel on klaasuksed restorani aknad ja reklaamsildid. Edasi kõrgub ülespoole tume sein. Sellel on suur, korrektne sinises on kirjas silt Housse pluus. Sellel kohal helendab luusima ja embleem leegitsev süda. Ja veel kõrgemale on reas neli nelinurksete akent, mis hämarale rajal sära punaselt kumavad. Kogu kaunistushoone teine ots on veelgi lihtsam. Ikka ümarad nurgad ja pehmena tunduv otsekui taignast rullitud katuseäär. Kaks rida väikesi piklike aknaid ning kahel pool hoonet nendest samadest hallidest kiviplokkidest laotud nelinurkset postid. Parempoolsele kinnitub piklik üksteise kohal paiknevate korrapäraste tähtedega kiri Houss pluus ikka sinine neoonpluusi, värv. Mätsiksan sõutis rasseia pari kaiga Chicago bluusi noorema põlvkonna esindaja. Ja nagu muusikutel, nii ka klubidel on erinev saatus oma tee. Mätsiks rändurid Chicagosse, nagu peaaegu kõik teisedki bluusimängijad Mississippi osariigist ning tena üheks põhipaigaks sai kunagine Alex klubi mis mässic Sämi ajal kandis nime õigemini numbrit 1815. Seejärel omaniku järgi. Ning nüüd on seal kiri. Uudisrasv veel üks Mississippi meenutab kord jalutasin tänaval ja muusika kostis sansi karklubist tänavale, nii et juba enne, kui olin sisse jõudnud astuda. Ma mõtlesin seda luguda, tahan veel kuulata ja see tuleb kindlasti plaadimasinast. Aga oh üllatust ei olnudki, plaat oli hoopis Marivoothers laval. Ja siis ma mõistsin, tajusin sügavalt, see siin on just minu jaoks. Ja teine otsustav hetk oli 1956. aastal. Mul oli juba oma bänd, esinesime igal neljapäeval klubis 708, kui Willie Dixon tuli ja pakkust plaadilepingut. Mul sõitis katus ära. Ja on klubisid, millede nimesid harva mainitakse, mis on teada-tuntud, mida meenutatakse vaid väikeses ringis asjatundjate seas. Üheks selliseks on Smitis kooner. Pessismisse bluusi keisrinna esines Smitty Skooneris 1900 kahekümnendail aastail ajal, mil seal klubi kelneritki olid bluusmuusikud ja see oli madivoothersi ja tema bändi põhikohti aastail 1955 61. Jutud others kõvastki Priimängust kandusid ka üle ookeani. Krisbaaber briti jazzmuusik tromponist, Skihvli rütmibluusi, tutvustaja üks selle maaletoojaid britanniasse kuulis oma kõrvaga Vodersi mängusmites kooneris ja ütles ja mind ei usutud. Ma rääkisin, et see mäng ei olnud küll üldse vali, et see kõlanud kõvasti. Kõik oli tasakaal, aluskõlas hästi, others oli oma kitarri sättinud balanssi ilmselt õutist bänni klaveriga jään, tegime me others, iga turneesid nii Inglismaal kui Ühendriikides ja meilgi oli Smitis kooneris erakordselt õnnestunud esinemine. Kes aga oli seal kaks korda häälekam mari kitarrist kolm korda, valjem oli Roosetavat haat. Chicago bluusi minevikust jälle korraks tänapäeva Chicago bluusimaja selle ilmatu suure sadulkatusega halli küüni sisemus on üllatav, õigemini lausa rabav. Siia mahtunud muljetavaldav meelelahutustööstus, restoranid ja baarid. Siit on otseühendus hotelliga ja muidugi ka rohkem kui 1000 inimest mahutav kontserdisaal. Hallid Nad jäävad ukse taha, hoone sees valitseb täiuslik kuumade lõunaosariikide, säravate värvide, orgia ning toredate mustritega kaunistatud nii seinad, laed, põrandad kui ka sambad. Isegi trepi käsipuud sissekäigust Saaremaal on piletimüügiletid ja kontserdisaali viib mitmeosaline Tre. Seinad on täis reklaamplakateid, fotosid ja vahvaid joonistusi. Sissekäigust vasakule on restoranide ja baaride ala ning muidugi suveniiripood. Maandud trepist üles saali poole ja sul on pilet kontserdile. Piletihinnad on 10-st 20 dollarini. Siis ära looda, et saad lihtsalt saaliustest sisse astuda. Piletikontrolörid kinnitavad iga tulija rinnale kaardil House bluusi laval esinevad ikka väga populaarsed USA grupid, indie-bändid ja muidugi kuulsad tuntud Roosi lauljad, nii et kontserdid on tavaliselt välja müüdud. Kujutlege siis, et vähemalt 1000 inimest ootab ilmatu pikas sabas saali pääsemist inimeste nii-öelda kaardistamine ja osadele külalistele millegipärast randmepaelte jagamine peab igaühe puhul umbes 15 sekundit aega, nii et sa võid pikki tunde selles uskumatus sabas seista. Seda kõike läbi elanud Shaun Barnell kirjutab, et on oodanud saali pääsemist tervelt kolm tundi. Aja jooksul võib kontsert alata ja teinekord juba ka lõppeda, nii et saabu hästi varakult kohale ja naudi muusikat. Suur ja särav lapiteki moodi lava eesriie avaneb otsekohe. Chicago bluusimaja kontserdisaali eeskujuks veetakse Praha ooperimaja, mis seletab saali klassikalisi sambaid ja kahe rõdu, käid särav kuldsete ornamentidega, kaunista tõde. Ääri keskrõdud kaarduvad topelt maalidena avara põrandaruumi kohale, kus publik tavaliselt seisab istekohad isegi luksuslikus roosid on rõdudel. Ja muidugi saada ka saali korrusel hakkama ilma baaride ja restoranide. Viimane on aga jälle hoopis eriline restoran Vägbootš on kujundatud lausa 19. sajandi stiilis peente puupaneelide ja ajastule vastava mööbliga. Siin on nürinurkse kolmnurga kujuline Helendavatest klaaspaneelidest lagi ja väiksem idamaiste vaipadega lava elava muusika jaoks. Chicago House pluusi omanikud on bluusi, vendan Ecroidia originaalse bluusivennad Johnbelushi vend Hinn. Bluusimaja missioon on tutvustada inimestele suurepärast pluusi ja selle juuri. Alati äratuntav laisavõitu laulul ja reaalse kitarri suupillimänguga Chimiriid, põhipaigaks tööners, pilet sinna maksis 50 senti või üks dollar, ilmselt siis nädalalõpupilet oli kallim. Ja selle raha eest sai siis ka baarist õlle. Rääkides muusikute põhipaikadest ei tähenda see, et teistes klubides ei käidud. Käidi ikka noh, lihtsalt oli üks koht, millega oldi tihedamalt seotud, sama kehtib linna ja siis Chicago lõuna pool asuvate ja linna lääne pool asuvate klubide puhul. Issaid Vuessaid ikka käidi mängimas nii siin kui sealpool. Veel 1900 neljakümnendail oli bluusmuusikud teenistusklubides argipäevadel seitse-kaheksa nädalalõppudel 10 20 25 dollarit. Tuntud nimed võisid küll nädala keskel saada 20 dollarit õhtu pealt, ütleb Sanylands linn. Jazzmuusikud said veel 1900 neljakümnendail pluuse ehitajaist suuremaid summasid. Aga osad vahetusid järgmisel kümnendil. Ja muidugi sõltus tasuga klubi suurusest oli selliseid, kuhu mahtus 50 100 inimest. Rahvas tantsis laudade vahel ja oli klubisid, kus lava polnudki. Kui vaja, nihutati lauad toolid kõrvale. Silvio klubi sagedased esinejad olid mätsiksan Marivootes, Haulin Wulf. Kes neist kohal, kes parasjagu mujal esinemas, ei olnud sugugi alati ette teada. Ja oli klubisid, kus tehti raadioülekandeid, näiteks Elley on iga esmaspäeva õhtul või kus salvestati kontserte. Kobaga sõnas salvestas Chess kompanii, folk, festival of the bluus, albumi esinejaks, kolmik Haulin, hull madin, others ja edukalt poksi harrastanud, kuid siis muusikasse sukeldunud raskekaalu mees. Helli Dixon Chicago ego pluusi Lifi ja paika panija produtsent, muusik, laulja, arranžeerija, helilooja, tema autobiograafia, Pealkiri ütleb kõik. Ajend pluus, mina olen pluus, vili Dixon. Võnnu Dixon mees nagu bluus, võib-olla ta ongi pluus, aga korraks veel 1980. aastal valminud filmist bluus traavers. Nii kõlavad selles filmis bluusivennad. Hõlman tore hõlman, tore juba sellepärast, et selles on nii palju suurepärast muusikat ja unustamatuid, bluusi ja souli tähti. Lisan lei Hucker näidetena bluusivennad ise, see on üsna omamoodi tegelased. Nende tegutsemise eesmärk on õilis ja tagaajamisstseenid, selles filmis on päris fantastilised. Võib-olla ajutisse vahva komöödiaga pisut kaasa, nii paljude bluusimajade tekkimisele Ühendriikides 1900 üheksakümnendatel. House pluss see on meelelahutust, tööstus, mille kõrval on Chicagos ometi alles. Õnneks ka veel need varasemad, jah, kodusemad pluusid. Aastal 2015 elutööks Meiega pärjatud parigay, kes graveerida oma kitarrile kord kuupäeva, 25 september 1957. Päev, mil padi George kai väeton Ruusis kell null kaheksa 14 rongile istus. Et sõita Chicagosse, tuli kohtumine Marivoothersiga. Ja asi oli otsustatud. See kohtumine oli kui valgustus. Pari Kaia vast 1989. aasta suvel. Lindid nimelise klubi seal saab kuulata elavat muusikat, saab kõhutäie ja padi pruul nimelist maja õlut nautida. Ning lisaks sellele on maja kui bluusimuuseum. Aga bluusi ajalugu tehti juba ai esimeses klubis. Checkerbord Laans. Aasta 1981 22. november. Laval on mardi others oma bändiga. Vaba, õhtul tulevad veetma Mick Jagger kiis, Richards ronib uud. Stjuuard aga pääsu pole. Peatselt on nemadki laval. Aprillil 2015 Dali madiootersi 100. sünniaastapäev.