Vasalemma Leicu Valeikumas Salam. Tere tulemast kuulama Reisijutumägede mask. Kas linnal on ilus ja kõlav nimi? Mahedžgala mahetscalaon, Dagestani autonoomse vabariigi väga mägise maa pealinn. Ta on nii mere kui mägilinn. Ühtpidi jooksevad mahedžgala tänavad pikki Kaspia mereranda. Teistpidi ruttavad Kaspiast äranud tänavad üles Darcyt au jalamile. Darcy Darrow, üks osa Põhja-Kaukasuse mäestikust on nagu hea hiiglane, kes päeval ja öösel vaatab Kaspia lainte peeglisse ning samal ajal peab silmas pealinlaste toimetusi. Caspian, rikas meri, ta annab kala ja naftat. Naftapuurtornid võtavad lakkamatult merepõhjast musta kulda. Dagestani majanduselus on nafta tootmisel väga suur ja väga tähtis osa. Pealinna kõrval asub lausa naftatööliste linn. Kas piisk majanduslikke last juhitakse Dagestaanlaste elu? Siia tulevad kõik teated kaugetest Auulidest. Siia tulevad Mägilased oma linna asju ajama. Siia tulevad avarialiskiin, lakk jagu, mõrk, targiin, Jano, kailane, tabasaran ning taat. Jah, kuulsite õigesti. Ühel Dagestani rahvustest on niisugune mõnus nimi taat. Dagestani mägi aulides elab kaheksa rahvust. Need kaheksa rahvust moodustavadki kokku Dagestani rahva. Kuidas sai mägedesse nii palju eri keeli rääkivaid rahvusi? Sellest räägib legend. Vanal ajal, kui oli keelte jagamine, jõudis kõigevägevama saadik Dagestani mägedesse. Juba olid keele saanud naaberrahvad, grusiinlased, usbekid ja Turkmeenid. Järsku algas tugev tuul ning kõik järelejäänud keeled lendasid mägede vahele laiali. Hommikul, kui tuul vaibus, rääkisid eri aulid oma keelt nii et tavaari saanud aru daatidest, kumakid, lakkidest ja nii edasi. Alates 1921.-st aastast kuulub Dagestan nõukogu tema perre ja rahvuste omavaheline suhtlemine toimub vene keeles. Oktoobrirevolutsioon tõi Mägilastele vabaduse hariduse võimalus õppida ja töötada iseenda jaoks, mitte enam paidele. Raske on kaljuselt pinnalt Marikusi välja tuua ja neid võtta. Tublisid Dagestani viinamarjakasvatajaid, lambureid, kuulsaid vaibakunstnikke ja hõbedameistreid, luuletajaid ning lauljaid. Tuntakse kogu nõukogude maal ja kaugemalgi. Oma maale on toonud kuulsust avaari luuletajat, homsatja Mahmoud lakid, Abu taliib ning Efendiga piiev. Vanad sõjamehed, Šamilia šimurad, kes 25 aastat juhtisid Mägilaste vabadusvõitlust. Revolutsionäär Mahatzi mälestuseks Briti pealinnale ta nimi. Matškala Mahatši kaljuveel paljude kangelaste nimed on jäänud Dagestani ajalukku, Dagestani lauludesse ja juttudesse, mis kanduvad ühest aulist teise. Kõik see on ka kirja pandud mägi aulides väga armastatud kirjaniku avarlase ära sulam saatovi raamatus minu Dagestan. Mägilastelt küsiti, miks ehitate oma uulid kaugele raskesti ligipääsetavatesse mägedesse. Teie juurde on lausa võimatu tulla ja ohtlik ka need teerajad kuristiku kohal. Need varingud ja mäe lihked. Mägilased vastasid. Head sõbrad jõuavad meieni halbu teid mööda raskustest hoolimata. Aga halbu sõpru pole meil vaja. Kui oled jõudnud auli, kutsub mägilane sinu oma Kunaki Saklasse kostitab parimaga, mis tal on see iidne komme ja kes sellest üle astub, seda ei pea Mägilased enam Mägilaseks. Alati pakub pererahvas külalisele ka juua. Kõrvetava päikese all on iga sõõm puhast allika või mägi ojakese vett võrdne tubli lõunasöögiga. Mu isa kordas alati, et mina olevat sündinud sel aastal, kui Dagestanis kaevati esimene kanal. See kaevati sulachist Mahhatshkalasse. Ilma veeta pole elu. Niisugust vineertahvlile kirjutatud loosungit kandsid kanali ehitajad kaasas. Vesi, kaljud imitsevad vett, otsekui väänaks neid kellelgi tugev käsi. Veejoad sööstavad tõtlikult mägedest, hüppavad üle kivide, viskuvad kaljudelt, Alla möirgab mäe gurudes otsekui haavatud metsloomad. Hullavad haljastes orgudes otsekui lambatalled. Nelja hõbevöö kan vöötatud muda, kestan nelja koisuga kui lihaste õdedega kohtuvad nendega sulach ja samur. Ja siis ülevad need Dagestani jõed, merd. Tuli ja vesi on rahvaste saatus. Tuli ja vesi on Dagestani isa ja ema. Tuli ja vesi on Hurgioon, milles peitub kogu meie varandus. Elatanud ja üksikute inimeste juures käivad meil Dagestanis noormehed ja neiud, et neid aidata teha midagi koduses majapidamises, millest nad alustavad, lõhuvad Puidet tuld süüdata ja toovad kannudega vett. Tuli ja vesi. Need on kaks allkirja, kaks sümbolit, mis seisavad Dagestani loomise lepingu all. Pool Dagestani muinasjuttudest räägib julgest noormehest, kes tappis draakoni ja tõi tule Taulis oleks soe ja valge. Teine pool Dagestani muinasjuttudest räägib targast neiust, kes trumpab draakoni kavalusega üle ja tõi vett, et inimesed aulist saaksid juua ja põllud niiskust. Julgete noormeeste ja nutikate neidude tapetud draakonite said mäed pruunid kivist mäeahelikud. Lakk tähendab mägi, stan tähendab maa. Kestan mägede maa maamägi, mägine maa uhkema. Dagestan. Kolle ja allikas on Mägilasele kõige kallimat sõnad. Julge inimese kohta öeldakse mitte inimene, vaid tuli. Andetu tühise inimese kohta öeldakse kustunud lamp. Halva inimese kohta öeldakse. Ta on nende seast, kes võib allikasse sülitada. Vana mägilane küsis noorelt. Oled sa näinud oma elus tuld? Oled sa sellest läbi läinud? Hüppasin sellesse nagu vette. Ja oled sa tundnud, mis on jäine vesi. On sul tulnud sellesse hüpata? Nagu tulla. Siis oled sa juba täiskasvanud mägilane, sadul ta ratsu. Võtan sind mägedesse kaasa. Uksel aga olen ma näinud kirja. Tuli põleb koldes, tulge külla. Kui kahju, et Dagestani pole niisugust väravat, kuhu võiks kirjutada. Tuli põleb koldes. Tulge külla. Tuli tõepoolest põleb, mitte nalja pärast, mitte niisama, suusoojaks kutsume teid. Ärge häbenege. Tulge, koldes põleb, tuli ja hallitab, kes on selge vesi. Tere tulemast. Puinakskon mägede linn nagu värav, suunab ta siit oma teed Dagestani laiali. Osa neist lähevad alla Kaspia äärde, Mahhatshkalasse ja terventi. Osa suunduvad veel kõrgemale mägedesse, kergeebilisse ja Kunibi. Meie tee viis, just sinnapoole. Puinaksk on linn ja ei ole ka. Kõrvuti mitmekordsete linnamajadega on siin tänavaid, kus majad sarnanevad Aulizacletega. Nende seinu katavad kuivatatud sõnnikupätsid. Õhtul astuvad sama tänavat pidi oma Sakla suunas kitsed, eeslid, lehmad. Nemad tulevad koju, suured lambakarjad veedavad mäekülgedel burka õlgadel, papacha peas. Hursioon üle hobuse sadula. Nii käivad lamburid oma karja kõrval. Lamburi amet nõuab teadmisi. Vanemate kõrval õpivad mägedes teravat silma ja erilist tähelepanelikkust. Väiksed poisid. Mägede vahel sõites nägin ikka lambrite kõrval ka väikseid, karjusid. Ja nagu Eestimaa lapsed ja kõik lapsed tahavad ka mägede lapsed kiiresti suureks saada, et olla nagu täiskasvanud, ollakse Kitid. Tõeline džigit, aga on vapper, osav, julge ja tark. Tüdrukute hooleks on sealgi ema kõrval olla. Varakult õpivad nad selgeks toidutegemise ja käsitöö kunsti erilist peent, värvide tundmist, mustrite kujundamise kunsti nõuab vaiba kudumine. Seda kõike peab oskama eksmägitüdruk. Tüdruku nimi peab olema kui tähtede sära võilille Hurv. Mehe nimes peab kostma saablite kõlin ja raamatute tarkus ütlevad Mägilased. Tuleb olla oma nime vääriline. Fatima Pattimat Sagra. Nii kutsutakse mägede tüdrukuid. Poisid on Muhamedi saidid, sultanid, abahharid. Kui nendega koos käisime, kippus meie jalg kitsal rajal ikka väratama. Kaljudel ronides võttis väsimus lausa silme eest mustaks. Kuristiku serval seistes ei julgenud eriti allapoole vaadata. Mägede väiksed džigiti taga käitusid surma põlgava julgusega. Nad on harjunud sellega. Nad on oma kodumägedes ja meie punnistusi vaatas tumeda tukalt paar tumedaid silmi vaikse naeruvinega. Kui mägi ojja suplema läksime, kaotasid aga needsamad vaprad väiksed džigitid kogu oma väärikuse ning hullasid nagu meiegi poisid-tüdrukud kuumal suvepäeval vete saades. Lapsepõlvest saati on mulle kallis üks pilt. Kui juhtusin avama kodus AK ja väikese akna, nägin kohe haljast platood, mis näis auliate lahutatud linikuna. Igast küljest kummardasid selle kohale kaljud. Kaljude vahel vingerdasid teerajad, mis lapsepõlves mulle madusid meenutasid. Koopasuud olid aga minu meelest alati kiskja lõugade moodi. Esimese mäeaheliku tagant paistis teine. Mäed olid ümmargused, tumedad ja justkui karvased nagu kaameli selg. Nüüd ma tean, et kuskil Šveitsis või Napolis on ilusamaid kohti ent kus ma ka poleks käinud, missugust maapealset ilu poleks näinud, mu silmad ikka võrdlen nähtut oma kauge lapsepõlvepildiga Sakleja pisikese aknaraamistusse mahtunud vaatega. Ja näe, maailma kõik ülejäänud kaunindused kahvatuvad selle ees. Kui mul mingil põhjusel poleks kodu, huuli ja tema ümbrust. Kui need ei oleks mu mälestustes siis oleks kogu maailm mulle, rind ilma südameta, suu ilma keeleta, linnupesa ilma lindudeta. Ma ei taha kõiki maailma nähtusi otsida oma Saklast oma uulist, oma Dagestanis, oma kodumaatundest. Vastupidi, kodumaad tunnetan ma kõigis maailma asjust ja kõigistama paigus. Ja selles mõttes on mu teemaks terve maailm. Dagestani külad on kaugelt vaadates nagu mägede sisse lülitatud, karbid jõuad lähedale ning savist. Sakla seintest paistavad ka aknad ja ukseauk. Majad oma uulides ikka savist, sest kaljune pind kasvatab rohelust ja mets ainult seal, kus on lett. Mägipered elavad tihedalt koos. Ühe pere Sakla põrand on teisele katuseks ja selle katus omakorda kolmanda pere põrandaks. Nii käibki kogu auli elu ühiselt. Eriti tähtsate küsimuste lahendamiseks tuleb kokku lamat Auli üldkoosolek. Sõnaõigus on seal ainult vanematel ilutarkadel daatidel vastu võetud otsus on kõigile seaduseks. Kui auli tuleb laulik või pillimees, kes istub maha ja võlub oma surnalt mägede viise on samuti kogu aul kuulamas. Tants ja laul on Mägilastel alati kaasas, olgu nad oma koduplatool või kaugetes linnades. Koos nõukogude võimuga tuli mägi rahvastele võimalus õppida ja nad on oma lapsi saatnud tehnikumidesse ning ülikoolidesse. Seoses sellega on mägedesse tulnud ka autod ja traktorid, igasugust tehnikat, mis inimese töö kergemaks teeb. Ja nüüd on nende lauludki, sellest olgu laul milline tahes, aga ta peab olema lauldav. Laul, mida ei laulda, on sama mis lind, kes ei lenda sama mis süda, mis ei löö, ei tuksu, ütlevad vägilased. Ja kuidas nende laulud kajavad ning kõlavad. Veel varahommikul, kuulasime kuniibis 2000 meetri kõrgusel mäel laulu. Tundus nagu seisaks laulumees siinsamas, meie kõrval. Aga ta oli kaugel, naaber Aulis, kuskil mägede taga. Pilvedesse tungivat mäetippude, aga mitmekordistasid helide tugevust. See oli nii lummav ja võimas nagu meie laulupidudel, kui ühendkoorid on laval ja alustavad. Kunivi mäest mereni on 150 kilomeetrit. Kui selge peab olema ilm, küla Suurne ja ere, peab olema meri. Kui terased peavad olema silmad, kui kõrge, peab olema mägi, et võiks lihtsalt öelda. Ma näen merd. Isegi neisa uurides, kus merd kuidagi näha ei ole võimalik, vastatakse vahel, kui tuju järele päritakse. Suurepärane tuju. Justkui meri silme ees. Kes keda kaunistab Kaspia meri Dagestani või Dagestani Kaspia merd kes kelle üle uhkem Mägilased, mere või meri Mägilaste üle? Kui näen merd, näen tervet maailma. Kui meri on rahutu, siis tundub, et terves maailmas on rahutu tormine ilm. Kui vaikne on, siis tundub, et kõikjal valitseb vaikus. Ma jõudsin mere äärde juba poisikesena laskudes alla mööda järske ja käänulisi mägiradu. Sellest ajast alates vaatavad mu maja aknad aina mere poole. Ent Dagestani aknad vaatavad sinna. Kui ma meremüha ei kuule, on mul raske uinuda. Aga sina, Dagestan? Miks sa ei maga? Meri? Ei, mühise, pole und. Ereda värvi kohta ütleme nagu meri tugeva müha kohta, ütleme nagu meri. Suurtel rukkipõldude kohta ütleme nagu meri tarkuse ja hingesügavuse kohta ütleme nagu meri. Isegi puhta taeva kohta ütleme vahel nagu meri. Dagestan on Kaspia lainete müha harjunud, vaikuses ei tule talunud. Ta ei saaks üldse uinuda, kui tal merd poleks. Pakistan on mägede ja meremaa Kaspia äärsetel tasandikel laiuvad viinamarjaistandikud. Seal kasvavad arbuusid, aprikoosid, virsikud, pirnid, õunad, tomatid ja muud aedviljad. Kõige rohkem on viinamarjaistandusi lõputud lõputud viinamarjapõllud, mahlased, kobarad raskelt rippumas. Iga reis tundmatusse paika on nagu jutustus millel pole päris lõppu. Meil siin Eestimaal ei ole tuhk halle taevasse kerkivaid, kaljuseinu ja nende lõhedest alla langevaid kristallselgeid mägi vajasid. Meie munamäel jääb pilvedeni veel tükk maad. Ja kitsaid mägiteid ei suuda laiade maanteede kõrval ettegi kujutada. Nii kaua, kui pole ise käinud seal mägede maal Dagestanis, et saaks alustada jutustust temast.