Täna läheb eetrisse järjekordne Me sarjast lemmikrolle ja küsitletavaks. Anu Kaal. Esimene küsimus. Millest kõik, nagu algabki selle saate puhul. Millised rollide valiksite, kui läheb niisuguseks pikemaks jutuks, te olete palju osi mänginud, laulnud jah, ma ütleksin. Lemmikuid on üsna mitu. No ei, kahtlemata üks on jah, alati ikka see kõige eelistatum, aga et tal oleks nüüd nii suur edumaa teiste ees, võib-olla seda päriselt ei ole. Siiski nimetamine Radovan Violetta Verdi ooperist Traviatav praeguseni ta ja nagu on esimesel kohal. Ma küsiksin nüüd vahele, miks vist sellepärast, et ta pakub väga palju nii psühholoogilises lavalises kui ka muusikalises mõttes. Et seda ei ammenda mitte kunagi ja ta paneb alati mõtlema, iga kord tuleb midagi uut. Tähendab, ma mõtlen, tuleb uut juba selles mõttes, et ma mõtlen teda nagu uuesti läbi ja leian uusi tahke ja tuleb uut ka sellepärast et laval juhtub ikka ootamatusi selles mõttes, et kas orkester või partner pakub välja mingi teise värvi nüansi, millele tuleb vastata nagu teisiti, kui sa oled ette planeerinud juba sellest kujuneb midagi uut. Võib-olla sellepärast, et see on nii ürgnaiselik teema ja roll üleüldse, et temas on nii palju võimalusi variante. Werol vist ei muutu kunagi igavaks ja paratamatult ühte või teist momenti tuleb korrata mõnda teadlikult, mõnda võib-olla tahtmatult. Aga jah, see suur psühholoogia ja suuri inimlikkus, mis temas on see jääb vist alati elamu kõlama. Te kõnelesite nüanssidest värvidest, aga kas te olete on aastate jooksul muutunud ka? Jah, on päris kindlasti muutunud juba selle tõttu, et ta on kasvanud, nagu öeldakse, rolli kohta. Esietendus on alati väga tore etendus, no tähendab, mingisugune etapp tööst on lõppenud, mingisugune resultaat on olemas, millega võib siis juba nagu öeldakse, rahva ette tulla. Aga ta ei ole ju üldse küpsenud, see on ikka niisugune toores variant alles, kui nii võib öelda. Ja praktiliselt on nagu ära katsetamata vahekorrad orkestriga publikuga isegi partneritega mingil määral, sest kunagi ei jõua ju proovides mingisuguse küpsuseni või mingisuguse niisuguse kindla äratundmiseni, et tükel valmis. Vaat hiljem kui need suhted kõik saavad juba rohkem selgelt ma ei mõtle mitte mitte suhteid selles mõttes, et, et ma ei tea, missugune suhe mul on näiteks solfreedusse, prožermoonisse või klorosse või parunisse. See on iseenesest mõistetav, see on esimene asi, millest me alustame vaid just neid suhteid, mis tekivad lavatingimustes. Vot hiljem, kui need, need kõik nagu kujunevad välja, muutub kõik paindlikumaks ja vaat siis hakkavad alles värvid, siis hakkavad alles kujunema niuksed. Noh, variandid selles mõttes, et, et üks etendus oli veel naguniisuguse varjundiga, teineteistsugune deta, et ükskord avati selle rolli nagu üks tahk või üks külg rohkem, teinekord teine. Paratamatu on muidugi ka see, et ükskord õnnestub ratas rohkem, teinekord teine. Harva on nii et etendus tervikuna kujuneb täiesti õnnestunuks. Ma mõtlen seda minule endale võib-olla, et jah, et publik mõtleks seda teisiti või saab sellest aru ja ja tihtipeale võib-olla isegi see, mida mina mõtlen ebaõnnestunuks, võib-olla see ei jõua saalini või vastupidi, mida ma ise arvan, et täna mul on tõesti üks leid ja, ja mul on väga rõõmus selle üle, et ta nüüd niimoodi tuli. Võib-olla see saali jõudnud. Nii et alati ei ole see kõik, mis köögis on tehtud, sugugi laual, nii nagu arvatakse. Ja varieeruv, siis puhtteaduslik külg Violet on jäänud ikka samasuguseks naiseks kui esietendusele või karakter ka pisut teisi värve saanud. Päris kindlasti on ka karakter saanud, vastavalt sellest kujuneb karakter teiseks. Ja niisugune tunne mul on isegi, et alati nagu ei tahakski, talle on tõesti moodi karakterit, et selge, et mingisugune niisugune kondikava on olemas. Põhijoonis on olemas, pealisülesanne on olemas, see kõik on loomulik, see peab olema. On niimoodi, et, et noh, et, et on olemas ainult emotsioonid aga ei saa kaugeltki emotsioonideta. Nii et juba sellepärast ta ikkagi. Et oli siis Verdi Traviatest ratast ja nüüd on meie saate kõige nukramad kohti, meil ei ole siia juurde näidata muusikat. Ja nähtavasti on see tõesti niimoodi. Ma tean, et üks lindistus kuskilt ühest etendusest tehti, tõenäoliselt see oli ühekordne lindistusi seda enam olemas ei ole. Fondi võtteid tõesti sellest ooperist tehtud senini ei ole. Oli niisugune mõte teha sellest üks niisugune film, montaaž. Aga paraku ei ole meie näitlejad või lauljad selle mõtte elluviijad kõiges mõttes või, või no ja meie ei pane seda tööd käima nagu seda ratast veerema. Õnneks te ütlesite saate algul, et need roll on mitu. Nii et vast Me saame nüüd rääkida mõnest niisugusest ka, kuhu me saame muusikat juurde mängida. Ja üks nendest on childa Verdi loomingust operetliku leto. Võib-olla sellepärast, et see on minu esimene suurem roll, mis ma üldse tegin võib-olla sellepärast, et ta oli diplomitöö päris kindlasti seepärast, et ta on, on see, mis ta on. Kui nüüd Caater Olle võrrelda, siis ta on muidugi oma teostuselt palju lihtsam lihtsam selles mõttes, et temas on nagu niisugune üks kindel areng üks ülesanne, üks suur joon, see on noor tütarlaps, kes armastab. Ja kuigi ta teab, et see armastus oli pettus või et tema armastatu tähendab seda petis on ta siiski selle armastatu eest valmis kõigeks ohverdama oma elu seal noh, niisuguses kahe sõnaga ära öeldud, mis ta siis on. Ja kõik jäänu allub nagu sellele seda rolli nimetatud tihtipeale nagu vene keeles öeldakse kalu, poe roolisugune, helesinine roll natuke halvas mõttes. Aga ei, ma ei ütleks, siiski ei maksaks Temaste halvasti soodude, sest see niisugune selge, selge, puhas, ilma milleta seda rolli muidugi ette ei kujuta või mis, mis just sellel oli põhituum nagu on, see on nii selgelt antud muusikas. Ja seda annab siiski päris kenasti ka värvida. Kui selle juures natukene mõelda nagu ma siin rääkisin, et üks, üks etenduse korda päriselt teist muidugi siin on vähem variante, vähem võimalusi, ta ei saa muutuda niukses rolliks, nagu oli veel, et ta, tema ülesanne, tema koht selles ooperis on hoopis teine, ta ei ole ka mingi nimiroll või nimiosa, eks ole, ta on, ta on ikkagi silda, ei tohi muutuda suuremaks, kui reguletas on ka täiesti loomulik. Võlu on temast kindlasti Chil ta ümber kogu see mäng ju käib ja ega ta ei saa siis olla mingisugune tühine naiivitar, sel juhul ei oleks ju kõik see, mis tema pärast tehakse, enam midagi väärt. Järelikult peabki Chil talle leidma natuke sügavamaid toone. Kindlasti selle silda, aga võib-olla mul läks hästi selles mõttes, et ma sain selle rooli väga õigel ajal. Ma arvan, et Ma konservatooriumi lõpetades oleksin pidanud asuma Violetta kallale, siis sellest oleks küll väga vähe välja tulnud. Lihtsalt vat psühholoogiliselt ja iial sellest laval, ses mõttes ma ei oleks mitte midagi teha osanud. Ei oleks osanud seda kujundada. Sest ükskõik kui hea lavastaja meil on, lavastaja siiski annab kätte suunatööks, aga töö tuleb ikka endale ära teha. Aga küll ta oli selles mõttes lihtsam, et ma noh, ei olnud küll tol ajal enam nii noor kuivikuid silda, aga siiski ta oli mulle nii väga lähedane partneritega, teil vedas, partneritega vedas mul päris kindlasti, mul olid mõlemad meespartnerid kellega kogu see lugu toimub. Ju erakordselt head partnerid. Rigolettot mängis Georg Ots ja Tiit Kuusik ja seadsukoli Hendrik Krumm. Nemad aitasid mind juba nii palju, et osa õnnestus. On ikka väga suur protsent nendel kaasa rääkida või nende osa täiesti, ma ütleksin, nende oma. Hiljem rääkisimegi Hendrik Krummiga just härtsakest, siis tekkis niisugune väike vaidlus, kas hertsog on hea või halb inimene ja Hendrik Krumm väitis, et tema hertsog ikka tšiillaste üsna tõsiselt suhtes. Kas see muutis ka teie suhtumist härtsogisse? Kindlasti seda hertsogit võib avada väga mitmet moodi. Ma arvan, et silda suhe hertsogit peab siiski alati olema avameelne või niisugune noh, väga hea suhe tema hertsogit armastab, ükskõik missuguse hertsogi siis tähendab, loob see tenor, kes kujutab silda, peab ikka teda kindlasti armastama. Nii et siin vist eriti palju niisugust variandi võimalust ei ole. Järelikult, kui childad Lazar rumalukesena ei mängita, siis ei tohigi hertsog olla ebameeldiv inimene. Sild ajas kindlasti mitte. Aga ma paluksin teid täna siiski pisut rohkem rääkida Regoletoga koostööst. Ma mõtlen, Georg Otsaga. Sest muusikalõiguks on valitud ka teie suur toet Regoletaga esimese vaatuse duett kohe kohe see kõige suurem esimene kohtumine isaga aiapilt mis avab nagu sildasid siin teie jaoks on see tema visiitkaart. Rigolettot on oma kreedo selleks ajaks juba nagu avanud. No me kõik teame, kes oli Georg Ots. Aga ma arvan, et mitte kunagi ei ole vist ülearune veel üks kord rääkida tema suurest inimlikkusest tema teise inimese mõistmisest. Tema oli tol ajal ju ikkagi tõesti oma võimete tipul Nõukogude Liidu rahvakunstnik tema jaoks ei olnud ju mingisuguseid raskusi ega mingisuguseid, mõtlen probleeme selles mõttes, et, et noh seda rolli ära teha. Muidugi oi, aga probleeme on igal näitlejal, kui ta teeb uut uut osa sedama. Ma arvan, et nii, et kindlasti tema mõtles selle juures päris palju ja tegi päris palju tööd, sest vastasel korral ei oleks tema reguleta selliseks kujunenud, nagu ta oli. Aga kõik see abi, mis ta mulle ausalt öeldes see muidugi on ikka väga suurt tänuväärt. Ta oskas luua niisuguse õhkkonna, et ei tekkinud niukseid rebenemise tunne, et mis tavaliselt tekib niisuguste noh, kuidas öelda nii suure kas või kas võib-olla juba vanusevahe või ei ole üldse niisuguse kvaliteedivahega inimeste juures olen ikka õpilane ja tema oli suurmeister. Ta oskas, elu on niisuguse meeleolu, et nagu kõik kujunes töökäigust ja ütles, et mul läks midagi valesti. Andres mind, aga ta, ta tegi seda alati diskreetsed, nii kenasti, et ta kunagi ei näidanud seda, et vot mina võin aga sul lause kohta valesti niukseid asju juhtubki, emad oma märkused ütles ta ka alati sellises toonis ja niimoodi, et nendest oli kasu ja, ja tingimata need panid mõtlema, et need ei olnud mitte mingisuguse laia kuulajaskonna jaoks, vaid, vaid konkreetselt minule selleks, et mõned parandaksid. A. Härra erced, ilus, võimas, tulvil jõudu, õlle. Tihti purunes. Miks ei jäeta maha? Vigast ja näotu varatut. Kui me teiega eelnevaid läbirääkimisi pidasime saate suhtes, siis nimetasite te Violetta kõrval kohe järgmisena. Lotšiet Jiri lammermourist ja see on ka kindlasti üks mu lemmikroll ja kui ma ei ole, veel ei laulnud siis ma juba käisin natukene niimoodi kastrollides ka väljaspool vabariiki ja siis ma laulsin Rigolettot, et neid kahte rolli. Ja siis oli nagu niimoodi, et aitäh kui mu käest küsiti, tõmbama rohkem armastan, siis ma armastasin rohkem parajasti seda, mida, mida ma sain vähem laulda. Sest vot nii või teisiti siiski, ükskõik kui palju me ei teeks tööd ja kui palju me ei mõtleks siiski kogu aeg olla ühe asja juures ta natuke tüütab ära ja tahad teist. Aga see on muidugi roll, mis päris kindlasti mänguliselt on palju huvitavam roll kui silda viib, aga põhiolemuselt on see siiski hoopis teistsugune naine. Esiteks mitte nii helesinine nagu, nagu tilde on kogu tema muusika, temas on palju rohkem konflikte. Et palju rohkem niisugust pöördepunkte. Ja kas või juba natuuri küsimus on hoopis teine. Nagu öeldakse, see on natuuris, peab ainult murduda, ta ei paindu ja tõepoolest nii ta oli, teda sunniti abielluma. Ta ei läinud nagu me teame ju kirjandusest või elustamist kõik tuhandeid niisuguseid variante, kus tõesti niisugused asjad on aset leidnud ja ta lihtsalt noh, alistub oma saatusele, lepib sellega jah, ja elu läheb edasi. Puhul seda ei olnud. Lugu läks nii kaugele, ta tappis oma mehe ja ise kaotas mõistuse, läks hullu siit edasi, nagu tuleb siis nagu selle ooperi kulminatsioonimoment, hullumeelsus, stseen, millest alati väga palju räägitakse ja, ja mis tõepoolest pakub väga palju võimalusi mängimiseks, laulmiseks, artistil tabamiseks, siin võib leida väga palju niisuguseid väliseid detaile, mismoodi seda ära mängida. Kas siis selle, no näiteks üks, üks variant üks kord kunagi katsetasin, aga nagu ei tahetud seda, et ma tulin sisse võtsin kaasa nagu selle verise mõõga, millega see kuriteo oli tehtud, no ükskord öeldi, et see nii realistlik, et seda ei maksa siiski kasutada, aga ma ei arva, et olla teoreetik. Mul on täiesti sellest, mismoodi seda ta ainult korraks nagu eksponeerida, kui detaili siis võib-olla ta tuleb miskis asjale kasuks. Kui nüüd jah, lausa hakata seda seda verd näitama, võib-olla siis siis on ta palju, sest loomulikult ei tohi siiski teha. No siis on seal jah, väga palju, väga palju võimalusi igasuguste lilledega mängimiseks, seda enam, et seal need lilled on tekstis juba antud ja olemas ja küünlad ja ja tihtipeale aitab väga palju kaasa ka lavakujundus, mismoodi see tehtud on. Treppide astmes tikud ja tiba niukseid väliseid leide on terve rida, mis iseenesest muidugi ei ole peamine, kunagi mulle öeldi, et oi, et seda on teil nii hea mängida, sellepärast et teil on ta niiviisi lavastatud, et te olete seda ühesõnaga, et et ta tuleb välja nagu öösärgis. Millal ta enam, mis teater. Aga vot meil on ta tehtud niimoodi, et ta tuleb selles samas kleidis, mis talle alguses seljas oli ja sellepärast ei saa seda ära mängida. No ma sellega päris nõus ei ole, et nüüd tõesti kõik psühholoogilised värvid ainult kleidiga edasi antakse natukene vast siiski palju öeldud. Aga muidugi, vahest jah, niisugune vahest mõne värvi annab kätte tõepoolest, võib-olla kostüümikujundus ja no mitte et ta nüüd jah, otsekohe kõik otsustajaks, aga jah, sealt saab nagu lähtuda ja sealt saab nagu edasi mõelda. Niisugustesse on küll olemas, aga põhiolemus on siin muidugi ikkagi muusikas, siin on nii palju tempo, muutusin nii palju kadentsi, niukseid, katkendlik ja mõtteid, mis iseloomustab juba juba iseenesest seda kaotatud mõistust või jah, noh ühesõnaga, et kõik katkeb, ühelt mõttelt läheb ta nagu väga kiiresti üle teisele, mis teeb sellest see nagu just väga ilusaks selle hullumeelsust seni on see, et ta lõpuks jõuab välja nagu selle armastus teemani uuesti millega ooper tema jaoks algas. Ja selle mõtteni, et kõik maised vaevad, kõik need läbielamused nagu taevas kunagi tasub, ta lõpeb tegelikult ju väga, väga helgelt, jällegi me ei jõua küll mitte helge lõpuni, vaid oleme alles kavatiini juures. Karantiin on selles ooperis siia visiitkaart. Niina kolivad Triguletusse, toit, mida me siin mängisime ja mul on alati niisugune tunne, et kui see karantiin on õnnestunud, siis on juba nagu võti leitud. Õigemini juba isegi ukse avatud selleks edasiminekuks, nagu sest ta on muusikaliselt vokaaltehniliselt kõige raskem number terves selles ooperis paratamatult niisugune muusikavorm, nagu sellele kavathnil on nagu, nagu tol ajal kirjutati ise klassikaline farmet et tal on ees retsitatiiv, siis tuleb aeglane osa ja siis tuleb kaks korda kordub üks ja sama kiire osa, kuna juba ja et teda huvitavamaks teha, selleks on juba vanasti hakati kasutama teist korda, kui seda kirjutas, lauldi siis jah, sinna pandi juurde väga palju niukseid ilustusi kaunistusi ulatusid, käigud tehti nagu teiseks, kui see oli esimesel korral juba see andis andis talle nagu uusi värve juurde, aga noh, nagu me räägime, et tänapäeval nagu enam sellest ei piisa, me peame ikka nagu ühendama selle muusika ja, ja lavalise liikumise ja rolli mõte ja psühholoogia. Siis juba jah, et neid kahte kiire osa poolt nagu eristada, tuleb see, see nagunii rohelised ka ära põhjendada. No muusikas on jah väga palju ette öeldud ja selle tõttu ta nagu teist korda see korduspirn nagu kinnitama või, või nagu ja veel üks kord toonitan, ma võin, ta peab olema nagu tugevam kui esimene kord, ma ei oska nagu praegu väljas. Tähendab, ta peab jah, viima välja selle suure rõõmu ja juubelduseni, mis nagu teda ees hakkab ootama selle järgneva dueti näol pärast seda ju tuleb kohe armastatu. Need kolm ralli on siis nüüd nagu öeldakse, tehtud, nad on olemas. Kui nüüd rääkida üldse mõtlen noore laulja unistustest ja siis kahtlemata ta lähtub ikkagi sellest, mis tal on ja mõtleb neid rolle, mida ta võiks laulda. Kui ma lõpetasin konservatooriumi kor Tursopranina, siis muidugi mul hirmsasti vedasid, ma sain selle silda, see oli üks nendest rollidest, mida kindlasti ka prokuratuur sopran tahab teha. Ei ole, ta on olnud osa, mis on mul. No kui ma konservatooriumi esimesest kursusest peale olnud niukseks unistuseks, siis ma nüüd ei eksi küll võib-olla isegi varem. Chia on kahtlemata roll, mida tahab teha, iga koloratuur, sopran ja neljas on kindlasti rosina. Mida k k tahetakse, avalduvad selleni ei ole siiamaani välja tulnud, ei ole, lihtsalt meie majas ei ole seda lavastust siiamani olnud, kas, kas kunagi õnnestub teda öelda või mis temast saab sellest ooperist oleme laulnud Rosinaga vatiini ja duetti. Figanuga. Jah, niisuguseid unistusi muidugi on veel üks roll, mis tegemata jäi ja jääb tegemata. Sest lihtsalt, nagu öeldakse, aeg on ümber, on Julia või Juliette, ükskõik siis missugune, kas siis Berliini tegijaga polettidest või, või Kuno promiuljast naad Julia roll on niisugune, mis on ikka niiväga tütarlapselik või naiselik ja mida, mida kindlasti oleks tahtnud teha. Aga muidugi nagu ma juba ütlesin, seda oleks pidanud õigel ajal tegema. Idee niisugune ka, millest jäi järele ainult üks väike filmilõik on Nataša Lazdova Prokofjevi ooperist sõda ja rahu, seda aariat ma olen siiski ka üsna palju kasutanud oma kontsertprogrammides ja ja laulnud ja kust teda vähegi võimalik on olnud igasugustel temaatilistel õhtutel ja üldse noh, kui on vaja nõukogude muusikat, näiteid ja sest sellest on kahju, sest see on täitsa täitsa hoopis teise karakteriga hoopis teine natuur, kui kõik need, keda siiamaani on tehtud ja no mis puutub nüüd tulevikulugudesse, siis, siis kindlasti ma arvan, et sellest rügemendi tütrest kujuneb üks sümpaatne roll kindlasti. Kas ta nüüd meelisrolliks otse kohal kujuneb, seda ei saa ju enne öelda, kui ta valmis on. Väga üks suur unistus mul on veel, ma tahaksin teha ohvenbachi Hoffmanni lugudest kõiki neid kolme nii seda nukuolümpiat kui Antoniat, kui ka kurtisaan suli etet. Just tähendab iga vaatus on ju seal Hoffmanni partneriks täiesti erinev naistegelane, täiesti erinev karakter. Et neid kõiki järjest teha oleks veel kotis. Te käite teistes teatrites, käite külalisetendustel. Kas seda varianti ei ole? Kas trollideks mõni osa ette valmistada, kui seda ka siin Estonias ei mängita? Variant on kindlasti, aga lihtsalt aega ei ole. Sest ühte osa ette valmistada ise ilma lavastaja ja trupi abita see vajab siiski endalt ikka palju rohkem jõudu, eks ole, kui, kui seda teha normaalse töö käigus lihtsalt ei ole aega, et seda teha. Aga nüüd ma tahaksin teha üsna järsu modulatsiooni ja vastukaaluks sellele, et jutt paraku kujuneb ikkagi üsna tõsiseks minna opereti, kuidas ta tunneb. Sellest operetis, et ega ma seal sees juba olen, siis ma tulen. Tavaliselt arvan millegipärast võib-olla, et see on ainult minu mõte, et ma ei oska seda siiski teha, nii nagu seda peaks tegema, sest noh, ooperilaval on ikka teatavaid kogemusi juba ja noh, mingil määral ma arvan seda oskavat, aga opereti ma lihtsalt ei oska teha. Ja sellepärast ma võtan seda alati teatava siukse, väikse reservatsiooniga, see ei tähenda seda, et ma alahindaks seda žanri või et mulle ei meeldiks teda vaadata või kuulata. Ei, aga ma lihtsalt arvan, et ma ei saa temaga nii hästi hakkama. Kuigi mul jagub mu nahkhiirt juba teen, siis mul tuleb teha, väga meeldib, rääkimata Pipist, mis iseenesest oli juba niisugune hoopis teistmoodi roll ja niivõrd kaasakiskuv oli, et ma usun, et kõik lapsed olid sellest tüübist vaimustatud tol korral, kui see raamat meil ilmus ja ja mitte ainult lapsed, sest ma usun, see nakatab nii noori kui vanu, kõik need Pipi tembud ja ettevõtmised on ikka väga toredad. Ja tol korral oli see mul kallas nagu vajadust teda teha, ma ju ise palusin seda osa. Ja Sulev Nõmmik tookord nagu isegi pooleldi vabandades ütles, et ma kuulsin, et teda tahate ja ja et noh, et Meelis, panime teid sinna osakale kirja, umbes nii, et noh, et kas see on arusaamatus või ja muidugi, et ma olen selle üle lausa õnnelik. See niisugune enese lahtimängimine või lahti märatsemine laval kohe niisugust asja kuskil mujal ei oleks saanud, kui, kui selles ooperis operetis võinud isegi isegi see ei ole, ei ooperiga operette muusikale, seda nimetame ja ta pakub ja kõik väga palju võimalusi. Küsiksin sedapidi. Kas te saate oma osi mängida nii palju, kui te tahate või lähevad etendused enne lavalt maha, siis kindlasti nad lähevad enne lavalt maha, ma mõtlen meie tingimustes selles mõttes, et meil on väike linnealised, publikut ei jätku, ma mõtlen niisugust publikut, kes käiks vaatamas etendust etendusse kõrval. Ja tahetakse nagu jälle mängukavasse, midagi uut. Ja selle tõttu paratamatult meil tehakse uuslavastus ja vana enam ei mängita. Siin jääb natukene väike võimalus, jääb et mõnda nendest saab kasutada teistest teadetes kastraalides käies õnnetest luid, siia on niimoodi jäänud, Rigolettot on jäänud, et see nagu natuke leevendab seda probleemi muidu kahju on muidugi niisugustest asjadest ja kui ma tuleksin tagasi veel ühe mõtte juurde, mis saatest varem läbi käis, see oli see, et ajaga muutuvad rollid. Siin ei ole paljalt vanuse probleem see, et enam ei mängi childat. Siin on ka juba häälega seotud probleemid. Jah, no seda praegu pole nagu otsekohe tunda veel olnud. Aga kui ma Milanos õppisin, siis ütles kui õpetaja niimoodi, et oi, et ei, pole ju vooloratuur, teist saab varem või hiljem niikuinii sopran arutleme mõttest nagu alguses aru ja siis ta ütles niimoodi, et et jah, et noh, niisugust seda liiki, et see on, nagu me praegu nimetame, ütleme, lüüriliseks sõpronics ta nagu alguses tahan, lüüriline koloratuur sopran, hiljem kujuneb temast lüüriline sopran. Näiteks niisuguse näite võib tuua Renatas foto peal, kes omal ajal laulis Traviaatriteludžijate childeti käikega, nüüd ta on läinud üle juba jõuakutšini oskanni ooperite juurde, mina kuulsin seda? Ei, ei kuulnud, tähendab, ta mängis, aga ta tahab teda ennast, ma ei näinud, millele Feniga Simon bokaneegras Verdi ooperis, mis ikka on ikka täitsa soprani roll siis nii veel kord uurigu kohe mitte midagi pistmist. Ja siis ta ütles, ema nagu ei saanud temast tookord aru ja kuidagi nagu muutusin kurvaks olevast palju öelda, aga nihukeseks ja nõutuks vastu ja siis ta ütles, et teiega, et oi, et see on ju väga hea, et kas te siis tõesti tahaksite läbi elu kogu aeg laulda üht ja sedasama. Et mõelge nüüd ise praegu laulvate childatega, kui huvitav on hiljem laulda nagu mingisugust mingisugust soprani rolli. Ja ma arvan küll jah, ja võib-olla, et väike samm selleks on mul juba astutud, ma mõtlen näiteks mised, millele, kellel ei ole midagi tegemist. Koloratuuriga. Võib-olla neid on teisigi, ma ei oska praegu nimetada. Aga see tähendab seda, et meil seisab ees ilmselt näha teid hoopis teistsugusena veel laval, kui me oleme siiani harjunud. No seda ma tahaks, aga ma ei oska ennustada, ei julge lubada ka.