Tere, lapsed. Ma ütlen kohe täna on üks natuke imelik saade. Kuidas seda öelda, no ma olen siin raadios, täiesti üksi, ilma minuta. Mõnikord on nii, et ma ei saa temaga ühendust, temaga juhtub, noh, kunagi võis kindel olla, ei kippu ega kõppu. Kippu ega kõppu. Oled sa mõelnud, et kes need peagi õppel on? Ma tavaliselt ei mõtle, aga just praegu tuli pähe ei kippu ega kõppu. Naljakas. Ja siis tuli korraga kiri. Vaatan parajasti sügisest loodust. Ühes kõrgemaid vaatetornides, mis ma olin leidnud. Ma armastan jubedalt vaatetorne. Imetlen loodust ja äkki laskub üks tuvi minu kõrvale. Ma sain muidugi kohe aru, et see pole mingi tavaline tuvi, vaatas mulle kohe julgelt otsa ja siis ma nägin, et tal oli miski väike rullnoka vahel. Napsasin selle enda kätte, linn pani kohe lendu, no siis ma sain juba kindlalt aru, et polnud tuvi, vaid kirjatuvi. Nüüdsel ajal on veel mõni selline, õnneks arvestades, et mõnel ei ole mobiili ja mõni ei kavatsegi endale mobiili hankida, nagu näiteks mina võin. No see tähendab sina, mina olen sina, kiri, kiri oli minalt hästi lühike. Ma ei saa täna raadiosse tulla, homme räägin pliis, mine sina ikka jutusta lastele see minu lemmikjutt, soovi puust mina. Ja kõik, mitte ühtegi sõna, kus ta on ja mis temaga juhtus, et ta ei saa tulla. Nonii, siin ma nüüd olen. Jutt kaasas. Tegelikult mulle päris meeldib, et vähemalt ühe korra saan mina üksiga saates olla. Ma tunnen ennast täitsa nagu kõrvust tõstetud jälle imelik, kõrvust tõstetud. See tähendab uhke. Ja ma olen just nimelt uhke. Sina on saatejuht, kui me ainult natukene mina pärast ei muretseks. Kes teab, mis? Äkki juhtus tantsutrennis midagi või? Ta on ju nüüd fänn? Neli korda nädalas tantsutrennis? Ei usu, minagi on kõik korras ja nüüd ma jutustan teile ühe, mina suurtest lemmikutest. Ma ei tea, kas mul tuleb väga hästi välja, aga ma proovin. Loo pealkiri on soovipuu autor Donalt pis. Ühes aias kasvas puu. Tuul puhus mahedalt läbi, tema okste ja lehed sosistasid soovi soovi soovi. See oli võlupuu. Igaüks, kes selle puu all seisis, võis midagi soovida. Kõik soovid läksid täidepuu. Kõrvalmajas elas üks vana paks mees. Tema nimi oli William Kädakan Zmaif. Härrasmaik müüs külapoest ja ei sallinud lapsi. Päeval seisis ta puu all ja lausus. Ma soovin, et poisid ja tüdrukud, kes minu lähedal elavad, oleksid kuu peal. Ma olen mitu korda mõelnud, et tahaks kuu peal ära käia. Aga nüüd lugu edasi. Niipea kui ta seda oli öelnud, olidki kõik lapsed kuu peal. Seal oli väga külm ja kõle, mõned väiksemad hakkasid nutma. Aga nad olid liiga kaugel. Emad ei kuulnud neid. Riidesse tuleb panna ja olla liikumises, mis muud. Niipea kui lapsed olid läinud, ei laulnud puu otsas enam ükski lind. Üks musträstas vaatas alla härrasMaifi poole ja ütles. Ma soovin, et kõik lapsed oleksid jälle tagasi ja lool lõpp. Härra Kädagans Maivaga ütles. Ma soovin, et nad kuu peal oleksid ja musträstas, ütles mina soovin nad kõikjale, siin oleksid. Lapsed olid juba täiesti segaduses. Nad ei saanud üldse enam aru, kus nad on. HärrasMaiv lõi jalaga vastu maad ja ütles. Ma soovin, aga kaugemale ta ei jõudnudki, sest musträstas kehvas kiiresti vahele. Mina soovin, et härrasMaiv oleks hea ning härrasMaiv, kes just äsja tahtis öelda, soovin, et kõik lapsed oleksid kuu peal muutis äkki meelt ja lausus. Ma soovin, et kõik lapsed tuleksid täna õhtupoolikul mulle külla. Sööksime kooke ja apelsinitarretist ja jooksime limonaadi. Üldse. Ma lõpetan seebimüümise ja avan selle asemel hoopis kommipoe. Ning ma ei lase enam kellelgi ennast, William, keda kant Smajeviks hüüda. Ma olen kõigile lihtsalt pill. Hurraa. Hurraa. Ta viskas kolm korda hundiratast ja kõik linnud hakkasid puu otsas jälle laulma. Päike paistis, tuul puhus mahedalt puuokste vahel ja lehed sosistasid soovi. See oli üks mina lemmiklugudest. Ma soovin, et ma saaksin ka kunagi teha ühe ekspeditsiooni, kuule. Olgu või külm ja kõle, aga isegi sipsik on kuu peal käinud. Siis ma soovin, et minuga on kõik hästi. Homme ta jutustab meile, mida naljakat tal vahepeal juhtus? Ta isegi saatesse jõudnud. Sellised suured ilma soovib muuta, soovid lähevad ju ka täide, eks oleme kokku leppinud. Nagu mina ütleb. Tšau. Kuulmiseni homme. Mis siis minuga juhtus ja kus ta täna oli? Seda saad teada, kui kuulab mina lugusid homme samal ajal kirjutas Eva Koff, esitas Anti Kobin, toimetaja Virko Annus, helirežissöör Maristomba linalood.