Igal eelneval ajastul igal eelnenud sajandil on meie jaoks olemas oma pärand. Jaa, sagedasti on nii, et me võime leida ka mõne tabava sõna, millega iseloomustada selle ajastu või selle sajandi pärandit meile. Kui me kõneleme 18.-st sajandist, siis sobib selliseks sõnaks muidugi kõige enam valgustus. Kaheksateistkümnendat sajandit on juba ammu nimetatud valgustussajandiks või ka filosoofilised sajandid. Viimane iseloomustus on pärit 18. sajandi enda mõtlejatelt. Ja kui me vaatleme selleaegsete Euroopa juhtivate maade kultuuri selle juhtivate maade hulka kuulusid sel ajal kõigepealt muidugi Prantsusmaa siis õige tugevalt selle kõrval ka Inglismaa ja kolmandas järjekorras väikese hilinemisega vahest Saksamaa. Siis näeme, et kõigis neis maades oleneb valgustuslikult suur ja eriti muidugi valgustuslik kirjandus. Kirjanduslikul ja filoso rohelisel alal saavutab Saksamaa ühtteist imetlusväärset ja võidki öelda. Nii nagu Karl Martson seda muuseas ka öelnud. Saksa revolutsioon toimub filosoofia alal ja kui me tahame valida välja selleaegsete saksa kirjanike hulgast ainult ühe kõige suurema, on selleks kahtlemata Johann Wolfgang Göte. Või nagu täielik nimi kõlab Johann Wolfgang von Goethe. Sest keskealine krate sai ka aadlitiitli. Johann Wolfgang Ködera omandas hariduse õigusteaduse alal, kaitses isegi juuradoktori tiitlit. Juba üliõpilaspõlves harrastas ta kirjandust selle kõrval väga silmapaistvalt andekalt ka kujutavat kunsti. Juba noorena oli ta omandanud saksa keelele lisaks väga hästi sellised keeled nagu prantsuse, Itaalia ja ka ladina, ladina, isegi sel määral, et ta selles kirjutada ja kõnelda võis. Tõelise kirjandusliku tunnustuse sai ta aga veidi hiljem, 24 aastaselt kui ilmusid kaks tema teost mis äratasid üldist tähelepanu. Need olid nimelt näidend kõtt, fon, Perli hingel ja eriti romaan, noore verteri kannatused. Viimane sai absoluutseks bestselleriks. Terve neuroopa luges seda kähku tõlgitise kõikidesse tähtsamatesse keeltesse. Huvitav muuseas märkida ka, et noor kadett, tänapäeva mõttes ohvitseri õpilane Napoleon Bonaparte sel ajal seda suure vaimustusega luges ja elu lõpuni sellest raamatust väga lugu pidas. Prantsuse revolutsiooni juhtivaid tegelasi Maximilian Robespierre kandis elu lõpuni selle romaani peategelase verteri riietust, sinist frakkija kollasid pükse. Romaani tähtsus, nagu ka nimetatud näidendi tähtsus seisab selles, et hoogsalt siiralt, jõuliselt väljendatakse selle aja noore generatsiooni tundeelu ja võib öelda isegi mässulist tundeelu purustades kõik seni tunnustatud vormid. Eriti näitekirjanduses olid selleaegsed vormid väga ranged tööte edasises arengus ja on väga oluline, et tema tutvumine noore Weimari hertsogiga ja tema elamaasumine Weimari hertsogi liiki Göte on sel ajal 26 aastane. Noor hertsog on 18 aastane, saab tema väga heaks sõbraks ja päikeses Weimari hertsogiriigis jätkab Göte viljakalt oma kirjanduslikku loomingut, aga peale selle võtab osa ka riigijuhtimisest on praktiliselt riigi peaminister. Tema ühiskondlikust tegevusest märgitakse siiamaani suure lugupidamisega tema hoolt Weimari hertsogiriigi hariduselu eest tema hoolt Weimari hertsogiriigi tuletõrje eest ja muuhulgas ka seda ta vähendas Weimari hertsogiriigi paarisajapealist sõjalage poole võrra. Siiski selline poliitiline tegevus väikeses riigis ei rahulda Götet kuigi kaua, ta ei suuda ju ühe saksa riigikese reformidega uuendada kogu ühiskonda, avaldada mõju tervele suurele Saksa keiser riigile ja selleaegsele maailmale. Mingis ummikusse jookseb ka tema isiklik elu, tema sügav armastus proua Charlotte Fonsteini vastu. Ja ühel ilusal päeval otsustab Göte praktiliselt põgeneda. Kellelegi teatamata sõidab ta Itaaliasse, kus ta veedab kaks aastat. Sel ajal on ta juba jõudnud keskikka. Ta on 37 aastane ja Itaalia aastad mõjuvad tema vaimsele kujunemisele väga otsustavalt. Seal viitavad lõpule terve rea alatud teoseid. Nende hulgast on olulised näidendid Ifi geene ja Taurises. Ekmon ja torkvaatotaasso, mis ühes teatavas laadis Göte loomingu tippude hulka kuuluvad. Tagasi tulnud Väimarisse jätkab Göte peamiselt oma kirjanduslikku loomingut ja muuhulgas leiab ka oma elukaaslaseks lihtsa, mitte erilise haridusega neiu. Ja selle armastuse ilusad dokumendid, see on üks maailma armastusluule tippe. Köötaja, luuletuste tsükkel, Rooma eleegiad, antiidses vormis kirjutatud kaunid armastusluuletused võimari aastatel Göte juba üldtunnustatud suurim saksa kirjanik ja ka Euroopas üldist tunnustust leidnud ühe suurima selle Euroopa kirjanikuna kirjutab. Väga palju lüürilist luulet, siin on väga oluline tema tema sõprus Hilleriga 18. sajandi lõpuaastatel 1795 kuni 1805, kui sillas sureb. Ja peale seda juba võrdlemisi vanas eas on oluline märkida Kööde peateose Faust lõpuleviimist siis suurejoonelist noorusmälestusteseeria luulet ja tõtt ja kahtlemata ka ühe vana põlve armastuse kaunist kehastust luuletuskogu Lääne ida diivan näol. Selles luuletuskogus Göte läheneb idama luule pärsia luulepärandile, kasutades idamaiseid motiive, aga täiesti uusaegse inimese tundeelu kirjeldamiseks. Ilmtingimata tuleb nimetada ka Göte suuri teeneid romaanikunsti alal. Tema romaanid, Wilhelm mõisterli õpiaastad ja Wilhelm Meistri rännuaastad on uusaegse romaani kunsti arengus väga olulise tähtsusega. Nendest saab alguse nõndanimetatud kujunemisromaan, pea tähtsus on kangelase kujunemislool, see on alused suusaAdžile psühholoogilisele romaanile selline vaatlusviis, aga sellega seoses on ka väga oluline Köde poolt maalitud ühiskondlik taust, ühiskondlikud probleemid, filosoofilised probleemid, pähis, puhta psühholoogilise romaani näidisatsioon, Köder romaan, südame sugulased, mille kohta Göte ise on öelnud, et see on vahest ainuke tema teos mis algusest lõpuni püsib ühe idee kujundamise ja kujutamise raamides, kuna kõikidel pikematel teostel sellist idee ühtsust töötaja enda meelest ei saa ollagi. Ja see iseloomustus kehtib ehk mõnel määral ka temal olulise värssdraama või õieti dramaatilise poeemi Faust kohta. Olena kõik läbi uurinud mõtte arsti- ja õigusteadust. Ja ka uut ja vana seadust kaua palehigis puurinud. Mis vaene Togu sain masest, pole teragi targem, endisest magistrid sain doktoriks isegi aastat 10. Nii ma ninapidi ratast ringi vean õpilasi, vaeseid hingi. Ja näen, et midagi ei tea. Kas südant söömas ei pea? Küll on mu kõrval õpipoisid kõik papid ja leegion kirja koisid vaim mingi tõke ees ei tõrgu. Mind ei kohuta isegi kurat ja põrgu. Kuid iialgi rõõm ei täida rinda. Ei arva, et võiksin inimese hooleteed näidata õigema parema poole. Neid sõnu kõneleb vana Faust 16. sajandi humanist, ajalooline kuju mingil määral kõneleb neid sõnu ka teise, kes kogu oma elu oli tra viljakalt harrastanud ka väga paljusid teadusi. Göte tähtsus teaduse ajaloos on ka väga silmapaistev ja austan pettunud kõigis nendes teadustes. Ta tahab uuesti noored saada, et tunda elu sellisena, nagu ta on elada meelelist elurõõmsat elu, mitte enam teadlase ja uurija elu. Kuidas seda aga saavutada? Ja siis kutsuta välja kuradi Mefftooseles. Ta ei ole mitte pea kurat, vaid üks paljudest kuraditest ja ta saab Fausti hinge siis, kui Faust on saavutanud sellise staadiumi, et ta tunneb kõik tema soovid on täitunud, et ta midagi enam ei taha, kui ta ütleb need sõnad hetk peatuse alad nii kaunis. Ja selline kaugsõlmitud viibki Mefistoffelles uuesti nooreks tehtud Fausti läbi elu naudingute Göte Fausti esimene osa kirjeldab Fausti armastust. Kauni puht Ta neiu Margareeta ehk Gretcheni vastu armastus lõpeb traagiliselt. Neiu on andnud enda täielikult Faustile ja tagajärjeks on vallaslapse süld selleaegsel Saksamaal muidugi midagi kohutavat. Lapse hukkamine, Gretcheni vangistamine, Gretchen ei taha vastu võtta Fausti ja kuradi abi jääb üksinda vangikongi. Pauste kurat lahkuvad juurest. Niisiis on lõppenud traagiliselt Fausti katse elada rõõmsat meelte elu, see ei vii kuhugi, see toora hulgast. Fausti teine osa on palju avarama probleemiseadega ja sealjuures ka raskemini loetav, vajab tänapäeva lugeja jaoks üsna palju kommentaare. Faustja Mehhisto satuvad keisri õukonda ja võtavad osa Saksa keiser riigi poliitilisest elust sõdadest, majandusprobleemidest, kõiki neid on väga huvitavalt valgustatud. Muuhulgas kui keiser on rahahädas, mõtleb Mefisto kurat välja uue võtte rahahäda vastu. Paberraha on niisugune huvitav irooniline käik. Et samal ajal rahuldab Meffichtoga Augusti igatsuse antiikaja järele ja üks terve vaates on pühendatud Fausti armastusele antiikaja kauneima naise Helena vastu. Aga see osutub tegelikult unelmakujuks, ka see möödub. Ka selle lõpp on õieti traagiline. Ka antiikaeg ei ole see, mis õnne annab. Aga mis siis lõpuks õnne annab? Faust hakkab tegema üle ülesehitavat tööd. Hakkab teostama projekti merepõhjast uue maa loomiseks. Ja. Seda tehes leiabki ta lõpuks õnne. Tegelikult on seegi õnn petlik. Faust kes on juba vana pimedaks jäänud, vanaks jäänud, kuuleb, kuidas vaimud temale hauda kaevavad. Aga ta mõtleb, et nüüd Halitakse seda, seda uut maad. Ja siis ütleb ta oma viimase monoloogi. Ei asjatusel olnud, otsis kelgu, kes kõige viimast tarkust ja vaid see on väärt nii vabadust kui elu kes pidevalt neid kätte võitma peab. Kes ohte trotsib inimeste seas nii noorest peast kui keske rauga eas. See on mu ihaldatud ideaal. Kui vaba rahvas asub vabal maal siis võin ma öelda, kaunil hetkel veel viibi ilusale viiv. Ei kata sa siis maisel retkel mu jälgi unustuseli. Ses aimuses täis õnne on mu vaim. Selliste sõnadega ongi Faust oma elutee lõpule jõudnud. Leping kuradiga on täidetud ja kuradil õigus tema hingele. Traditsioonilises vajutus lõpebki Fausti-lugu, nii et kurat, saabki ta hinge ja läheb sellega põrgusse. Göthaga lõpetab teisiti. Toimub suur heitlus Meffihto ja heade vaimude vahel ja lõpuks ilmub Gretcheni kuju. Ja temas kehastub armastus. Ja see päästab Fausti hinge kurjade jõudude käest ja viib selle endaga kaasa. Niisiis Göte kontseptsioon on, kuigi kõik teised elutaotlused viivad lõpuks pettumuse, err resignatsioonini väsimuseni siis üks väärtus on üle kõige, see on armastus, see igavesti naiselik mis on võimeline inimese lunastama. Umbes selline mõttekäik, nagu me teame, lõpetab juga Tammsaare tõe ja õiguse. Lõpuks paar sõna sellest, mis on Götest kättesaadav tänapäeva eesti lugejale on August Sanga tõlgitud suurejooneline töötaja luuletuste valimik Götest. Kui lüüriliselt poeedist kõnelesime aga vähem on August Sanga tõlkes Fausti kaks osa siis õige hiljuti ilmunud Göte ülejäänud neli olulist näidendit kutsun Perli singel Betti Alveri tõlkes Edmond August Sanga tõlkes Ifikeneja Taurises, Ain Kaalepi tõlkes torkvaator Tasso Kersti Merilaasi tõlkes kõik ühes raamatus. Siis on olemas Leida kibuvitsatõlkes Wilhelm maisteri pikki aastaid ja Wilhelm Meistri rännuaastad kaks paksu raamatut. Ja lõpuks, mida ma eriti soovitan Loomingu raamatukogus ilmunud valik köetava forisme Mati Hindi tõlkes, mis annavad väga ilusa läbilõike Götest kui mõtlejast võime isegi öelda, köetakse filosoofist.