26. detsembril möödub 100 aastat päevast, mil vanal Võrumaal Timo Valla koolmeistri peres sündis Johannes Käis. Eesti kooliuuendaja vahepeal teenimatult tähelepanuta jäänud pärandit on nüüd põhjalikumalt uuritud. Käesolevas saates püütakse läheneda Johannes Käisi isikule mälestuste pinnalt. Esmalt meenutab kohtumise temaga kauaaegne Tartu riikliku ülikooli õppejõud dotsent Elango Aleksander Elango. Johannes Käis tuli Eestisse 1920. aasta sügisel optandina. Käis tuli Pihkvast, kus ta oli meie praeguse terminoloogia järgi pedagoog, millise instituudi tol ajal rahvahariduse instituudis nimetatud kõrgkooli õppejõuks. Meid hämmastas natukene nii, et käis kohe, sai väga kõrge ametikoha. Ta palus ennast nimetada Võru maakonna koolide inspektoriks. Kuidas ta ministeeriumisse läheb, eks selle koha asjus kokku leppima leidis seal eest koolivenna Võru linnakoolist Friedrich von rap, Mikkelsaare. Missugused olid vahepeal jälginud Käisi arengukäiku ja teadis teda enam-vähem ja kutsus kohe ministeeriumisse. Tol ajal nimetati haridusnõu liiguks väga kõrget ametnikku, kes allus otsekohe haridusministrile. Ja selliseid ametnikke oli. Ministeeriumis on kaks või kolm, kes olid ministrikordseteks nõuandjateks haridusküsimustes. Ja Mikk Sarv, kes tol ajal oli haridusministri asetäitjaks, panigi käisile ette tulla ministeeriumisse haridusnõunikuks. Haridusnõunik nimetati ametisse vabariigi valitsuse poolt. See võtab aega, käis vajas otseseid elamisvahendeid töötasu. Sellepärast nimetas minister tol korral Jüri annusson suhteliselt progressiivne haridustegelane Käisi oma käskkirjaga milleks tal oli õigus Haapsalu seminari direktori kohusetäitjaks. Üldiselt paariks nädalaks. Seni, kui haridusnõunikuks nimetamise küsimus vabariigi valitsuses otsustati, otsustati positiivsed ja haridusnõunikuna tuli, käisin tarbe korral ka koole visideerida kontrollida. Petseri gümnaasiumis tekkis konflikt ühe õpetaja ja õpilasringi vahel. Õpilasring nõudis õpetaja vallandamist. Õpetaja Omalt poolt nõudis õpilasringi juhatuse väljaheitmist koolist kooli direktor Julius Lomp. Loomulikult pidi signaliseerime konfliktist haridusministeeriumile. Haridusministeerium saatis küsimust uurima lahendama Johannes Käisi õpilasring Omalt poolt otsis abi kooli noor sudis Liiduld. Colin osa, keskliit tegi minule ülesandeks sõita Petseris. Küsimus selgitama. Ja niimoodi sinna siis läksin ja panin tähele, et minu ees väljus rongist ja sammus gümnaasiumi. Keda ma ei tundnud, ma ei teadnud gümnaasiumi asukohta. Adama hooledasid José mees vist gümnaasiumi poole läheb ja umbes mõnekümne meetrilise distantsiga. Käisin tema järel. Ja nii oligi gümnaasiumi õpetajate toas kohtusime direktori juuresolekul, selgus, et oli tegemist haridusnõunik, käisid. Nii me siis seda konflikti seal kahekesi lahendasime. Kooli direktor flix osutus minu endisest ajast juba tav Julius Lomp, vasakpoolsete vaadetega mees, õppealajuhataja või direktori asetäitja. Kohal oli tookord Vladimir Aleksandrov, sky praeguse nimega Valmar Adams. Küsimus oli kaunis keerukas. Kumbki pool jäi oma nõudmise juurde. Käis võttis nii-öelda kompromisslahenduse, et õpetaja jääb kooli edasi tagandamiseks. Põhjus aga selles klassis, kus on õpilasringi kohatuse tuumik, tema tunde ei anna. Nii me selles meeleolu siis, et asi on korras. Sõitsime sealt ära. Hiljem selgus, et õpetaja kageenrigeerib õpilasühingu vastu ja õpilasi, ühing omakorda ei olnud ka rahul kordsusega. Saatis pikka kirja koli roosa keskliidu juhatusele, et mina ei olevat olnud erapooletu direktori sõbrana olevat võtnud seisukoha direktsiooni kasuks, paluti küsimust uuesti lahendada. Kuldketid ju juhatuse koosolek Tallinnas toimus tol korral haridusministeeriumi ruumides ja koosolekule defilma palumata tuli ta Johannes Käis. Sel ajal veidi üllatas, et nii kõrge ametnik ministeeriumist tuleb koolipoistekoorile kuule. Ta tahtis küsimust selgitada, kuidas omalt poolt õlise tooliga. Meil ei olnud mingit kahtlust. Keskliidu juhatus kiitis heaks minu tegevusi ja sellega seoses ka Käisi tegevuse. Koolipoistel oli kah omamoodi võimalus tol korral siis hinnata ja heaks kiita haridusnõuniku tegevust. Sellega meie kokkupuuted algasid. Kes käis, määrati Võru seminari direktoriks. See oli omapärane lugu ühes Tallinna koolis, üks õpilane lõpetas oma elu vabasurmaga. Õpilane oli ühe vasakpoolse töölisliikumise juhi tütar sotsialistid parlamendis esitasid arupärimise, et kas haridusministeerium teab, et Tallinna koolides valitseb lämbunud Ireaktsiooniline õhkkond. Progressiivseid õpilasi kiusatakse taga. Minister annusson oli sunnitud küsimus uurima. Parlamendis vastust anda ja tegi haridusnõunik käisile ülesandeks kontrollida Tallinna koole. Sihikule võeti eriti kaks keskkooli. Tütarlaste kommertsgümnaasiumi direktoriks oli reaktsiooniline haridustegelane Heinrich Bauer ja reaalkool, kus direktoriks oli Nikolai Kann. Revideerimis tulemusena käis, esitas ministrile ettekande tõepoolest, Tallinna nendes kahes keskkoolis valitseb reaktsiooniline õhkkond. Minister avaldas kummagile direktorile noomituse ja palus edaspidi kasvatuslikku õhkkonda koolis. Päevaleht, mille toimetuse liikmed olid Nikolai Kann hakkas kohe ägedald Käisi laimama. Punane Pihkva professor on tulnud Tallinnasse kooli küsimusi lahendama jaanuaris või veebruaris 1921 tähendab paar kuud pärast seda luu oli valitsuse kriis ja haridusministriks määrati Bauer. Oli selge, et neid enam käisid ministeeriumis edasi töötamise võimalus ei ole, kuna just tema Ševideerimise tulemusena power Mobituse sai. Palus ennast kohe käis, ta palus ennast kohe vabastada. Mikelsaar sõbrana oli vahelüliks ja see andis asjad nõnda täis, määrati äsja avatud Võru seminari direktoriks. Johannes Käisi meenutab Võru Õpetajate seminari päevilt Ferdinand Eisen. Eesti NSV haridusminister aastatel 1960 kuni 80, kes Rõuge kooli lõpetamise järel sooritas sisseastumiseksamid Võru seminari. Nii et 28. aasta sügisel astusin mina siis Võru seminari, aga käis, oli eksami vastuvõtul, luges ette meile ühe bana, mida me pidime siis oma sõnadega ümber jutustama. See on esimene kord, kus ma teda palgast, palgesse ja nii-öelda suust kõrva kuulsin. Seminaris sain ma õppida õieti ainult Võru seminaris kaks aastat sest siis pandi seminar kinni. Ja ma olin siis esimeses teises klassis nendes klassides, kus otse Johannes Käis ise veel ei õpetanud noaga tema vaimu ja tema autoriteeti oli ju kogu aeg tunda, sest et me sattusime hoopis teise miljöösse nagu kuidas see oli Rõuge koolis? Koolis, teda juhtis vana otsimise. Kus ta Saaria Tartu vene seminaris Anton, need õpetasid ikka veel vanamoodi kriidi ja tahvli abil ja etteütlused ja tuupisime üles, ütles tunnis üles. Aga võru silindrisse asi oli korraga teisiti. Millise Käisi vaimsis avaldus kohe alguses? No näiteks keemiatunnis. Alates piiritus lambist kuni klaastorude kuulutamiseni selle instrumentaariumi kokkuseadmise katse katse kirjeldamisega. Ja siis katse joonistamisega järelduse kirjutamisega töö ära andma. Et see midagi erilist olime siis Võru seminaris vorst isegi seda ei, ei arvanudki, sest õpetaja peab oskama kõike seda teha. Niisamuti oli bioloogias Me pidime kõigi katse Troppismikiootrobismi katsed tingimata ise ära tegema, ette näitama. Aga hiljem, kui ma läksin teise seminarini, vot seal olid teisiti, seal seal seal füüsika katset tegi õpetaja kuskil kaugel ees ja põhiliselt joonistas kriidiga tahvli peale. Ja siis saime aru, et siin on midagi teisiti kui, kui, kui millesse. Käisi vaim seisnes. Võru seminari peeti uuendusliku pedagoogika näidiskooliks kui võrra, Johannes Käisi vaated ja põhimõtted levisid nendel aegadel Eestis. No kui mina astusin Võru seminari selleks ajaks nüüd muidugi tagantjärgi on edasi uurinud ka oli Käisi uuendus, koljundus, liikumine ikkagi muutunud Eestis suunaandvaks autoriteetsuseks ja tema juhitud Võru seminar oli ka kujunud kooliuuendusliikumise keskuseks, vaieldamatuks keskuseks Eestis. Juba Võru seminari anti välja Käisi toimetamisel ja suurel määral ka tema autorsusel verre aastaraamat. Teel töökoolile mis sisaldas tolleaegsed näiteks niisuguste pedagoogiliste uuenduste kohta materjali, nagu näiteks tuli kodulugu tuli, üldõpetus, tuli ainete keskustuse põhimõte, mis olid ikkagi 20. aasta allu, täitsa uus asi Eesti koolis. Selle kohta ilmus juba väga asjatundlik ja näitlikku materjali juba seal. Ja käis oli juba siis rea õpetajate nõupidamistekursustel ikkagi asendamatu lektor. Muidugi kooliuuendusliikumise noh, niisugune teine kõrgpunkti käisid tegevuse, teine kõrgpunkt oli ikka veel siis, kui Võru seminar oli juba suletud, kui käis suliselt lahti lastud ametist ja kui ta oli valitud Õpetajate Liidu teaduslikuks sekretäriks. Aastast 1931, kui ta organiseeris kooliuuendusrühma, algab ta elus üks teine väga intensiivne töö, kooli unts liikus, kus ta toimetas ja kirjutas peaaegu köise suuremas osas nisuseeria raamatut, nagu uusi teid algõpetuses nüüd selle nimetuse all. Neid ilmus 13 raamatut ja käsiraamatut kõikide eri ainete kohta. Õpilasi, isetegevuse individuaalsel lähenemisel meetodid. Ja siis olid need raamatud nagu ka käisi vastase, seda hiljem on tunnistanud eesti õpetajaskonnal lausa käsiraamatut laual igalt poolt. Kas Johannes Käisi kooli uuenduslik tegevus ja tema tööd olid mõnevõrra tuttavad ka Eestist kaugemal? Käis oli kursis ka sellega, mis mujal maailmas tehti, nii et ta käis Inglismaal tädi Šveitsis paar korda, ta käis Saksamaal ja, ja kahtlemata õppis ka seal, et tol ajal oli väga moes niisugused äärmuslased, plaanid nagu Dalton plaan mille kohta käis ise oma töödest tol ajal ja nüüd teda veel üle lugedes väga kainelt suhtus, kus ta isegi nende äärmusi mõistab ja kus ta õpetajat hoiatab. Niisuguste liialduste eest ja üldiselt tema eruditsiooni lugemus oli ka tohutult suur seal praegu tagantjärgi seda Tartu kirjandusmuuseumis vaadata seda kirjanduse loetelu, mida ta läbi töötanud mitmed sajad eksemplarid, mis seal kirjas praegu on. Aga ta suutis ikkagi seda, mis nendes oli niisugust ratsionaalsed. Ja, ja, ja tingimata arvestas ikkagi eesti koolid tegelikku olukorda tol ajal. Vot millesse kooli sööklas isetegevuses niisugune puht eestipärane vedru siis õieti on, on see, tollel ajal oli suurem osa maakoolide põhiliselt maakoolide võrk ja need olid liitklassidega õpetaja käes oli kaks ja kolm klassi korraga, ka mina alustasin nii töödud kolm klassi oli korraga käes tunnist ja seal oli tarvis iseseisva töömeetodid juba rakenda need ta kohandas kõigepealt ka Eesti olukorrale, lõi ikkagi suhteliselt niisuguse originaalse ja terviklikku süsteemi. Esiteks ja teiseks talle ja mittesüsteemi, vaid ta juurutas seda koolipraktika oma töövihikute, õpikute siis tööjuhendite näidismaterjalide kaudu kogu aeg. Ja sellisena kahtlemata tema mõju ulatus Eestist ka välja pole, märgati ja kõigepealt Soomas, ta käis soomes mitmel korral ja esines loengutega Soomes ja Soome kolinud, nagu Salokannel ja nii edasi käisid käsi juures Võrus juba ja hiljem õpetajate liidus on teada, esines ka Lätis Läti õpetajal kaks korda. Isetegevus ja individuaalne tööviis tõlgiti sellel soome keelde, ilmus Soomemaal muide, käis soodus kodanliku hariduspoliitikas väga kriitiliselt. Ja eriti eriti siis, kui. Nad sul nii-öelda autoritaarne kord kehtestati, haridusministriks kutsuti kan, Agan oli Käisi vana vaenlane, nimetas käisiga punaseks professoriks ja sel ajal juba, kui kann alustas, seda Eesti ühtluskooli lõhkumist, aga ühtluskooli ja avalike algkooli õppekavad, aut rooli ole käis juba 21. aastal ja 28.-st uusi tegi, tema ju algkooli õppekavad ja ühtluskooli eestvõitleja. Muidugi mitte tema üksi, seal oli veel niisugune mees nagu annusson tollane haridusminister esimene ja murdma ja nisus mehed ka avalike algkoolide seaduse üks autoreid murdma. Aga kannu reform selles seisneski, et temal seda ühtsust lõhkus ja tegi vaesematele elanikkonna kihtidele selle keskhariduse juurdepääsu ju väga raskeks. Ta gümnaasiumid alustasid vastuvõttu juba siis peale neljandat klassi, aga nendes klassides oli juba õppemaks, kui avalik alkohol oli kuueaastane, oli tasuta, aga kuue aasta lõpetaja enam ei pääse, gümnaasiumi õppeplaanid olid nii tehtud, et tal ei olnud keelt õppinud, ei pääsenud edasi sellel pinnal ja siis et koolikohustus 16. aasta Pealt viidi kannual 14-ni rastabele alla. Vot selle kohta selle kohe on, temal käisid väga teravalt isegi ja ta õpetajate päevadel avalikult julges seda rääkida alguses nisu reaktsiooni, verd ja sellest ka käsi nii-öelda toonudus vastavalt ründavamaks ja õiglasemalt, muide õiglaselt ründaks. Jätkab Aleksander Elango. Vististi oli see 26. nirk. Tähendab, mõni päev pärast juunipööret, istusin Tartus Toome kohvikus ja sinna sattus päris juhuslikult samal ajal ka Johannes Käis. Istusime koos ühes lauas ja ajasime juttu, vahetasime mõtteid, Käisi ütles, tema tunneb kindlat kutsumust töötada koos nõukogude võimuga ja nii, et järgmisel hommikul kohe on tal kavatsus sõita Tallinnasse haridusminister Semperi jutule, nii et pakkuda oma tööjõudu ja kogemusi nõukoguliku haridus töö ehitamisele. Nii ta tegigi. Ja. Nimetatuks haridusministeeriumi metoodika osakonna juhatajaks ja ühtlasi asutatava ajakirja Nõukogude kooli toimetajaks. Sellel ametikohal oli minul temaga tihedaid kokkupuuteid, sest ma juhtisin, samal ajal võis veidi, hakkasin juhtima samal ajal Tartu linna pedagoogilist kabinetti, mis allus ministeeriumi metoodika osakonda. Nali ja tema juhatajale. Me koostöö laabus hästi ja sai organiseeritud rida ühiseid üritusi. Ühel 1940. aasta vististi oli see detsembris. Aga võib-olla 41. aasta jaanuaris või ei mäleta, täpselt. Sattusin ma haridusministeeriumi jälle käigi kabinetti ja käis oli miskipärast eriti pidulikus meeleolus. Ma ei kiskunud küsida, millest see tingitud on, aga kui me olime veidi aega vestelnud, küsis ta veidi muiates, aga kas te teate ka, kust ma tulen? Ma ütlesin, et kust ma seda teada võiksin. Ma tulen iseenda pulmast. Võrust selgus, et käis oli abiellunud oma kauase töökaaslasega Võru Õpetajate seminaris võru harjutuskooli juhataja Anette pud kohuskiga. Hiljem käis jätkas tööd haridusministeeriumi metoodika osakonna juhataja Nõukogude koolis toimetajana ja sellel ametikohal oli mul jällegi temaga tihe kutsealale koostöö. 1945. aastal tähistati laialdaselt Käisi Nendel sünnipäeva. Ülikooli aulas organiseeriti suurejooneline aktus rektori osavõtul Tartu koolide laialdasel osavõtul. Selles aktuse organiseerimine oli põhiliselt minu peal. Veidi hiljem, pärast juubelid, ilmusid Käisi valitud teosed, millele eessõna kirjutas Aulis saaret, kes tol korral oli Käisi metoodikaosakonnas käsile alluvaks metoonikuks. See kogumik, mis sisaldas Käisi kodanikuaegseid kirjutisi, ei leidnud soodsat vastuvõttu. Kuna eessõnas oli soovitatud selles kogumikus avaldatud ideid rakendada ka nõukogude koolis ja käis sattus mõnevõrra ebasoosingusse. Tal võimaldati küll edasi töötada oma endisel ametikohal, kuid 1950. aastal tehti käigile ettepanek minna pensionile. Esimees juunil tuli käis Tartusse ja asus minu poole sisse nõu pidama, mida edasi teha. Arvasime, et ta on veel küllalt normeeses. Et ta võiks ju pole veel töötada. Lubasin omalt poolt võtta kontakti Tartu Õpetajate Instituudi direktsiooniga. Sondeerin pinda, kas käisid, ei oleks võimalik töötada pensionärina. Tartu Õpetajate Instituudis õppejõuna. Käis sõitis maale oma vennapoja juurde Põlva lähedale. Tal oli kasutada ühekuuline puhkus. Mõni kuu oligi tal selleks puhkusekuuks. 29. juunil kaks päeva enne puhkuse lõppu. Üks päev enne puhkuse lõppu suri südameatakki. Kas aastatel, mil teie olite vabariigi hariduselu juht, oli ettevõtmisi, milles võis leida Johannes Käisi mõjusid. Jah, oli küll muidugi, sest et 60.-te aastate algul, kui mina tulin, Me taastasime õieti töövihikute praktika meie koolisüsteemis vahepeal peale sõda seal teda oli, siis korra kaotati nad jälle ära, loited vaja. Aga siis töövihikud, ajalugu ulatub vaieldamatult käisile tagasi ja tööjuhendite asi kahtlemata juba siis hakati ka käsist rääkima. Kuskil 65. aastal ma mäletan, oli Tartus üks konverents, kus Leningradi kollad Leningradi professor, kes käis enne tundis ja võttis sellest osa ja seal juba räägiti, käsis kõval häälel. Ja siis algas pedagooge, ühiskondlik uurimisinstituut. Mu ja seal üks grupp tegeles eriti käisid ja ilmus isegi Nõukogude pedagoogika ja kool kui ma ei eksi, number viis peaaegu oli pühendatud käisile. Me tähistasime tema kaheksakümnendat sünnipäeva juba siis minu instra ja ma võtsin sellest osa ise ja rääkisid tema üheksakümnendat sünnipäeva, tähistasime põllus. Kuidas te võiksite mõne sõna mõne lausega kokku võtta? Johannes Käisi rolli eesti pedagoogikas. Väga põhjalikku inventuuri Käisi pedagoogilises pärandis on teinud ülikoolipedagoogikakateedri juhataja doktor Inge Unt ja muidugi Reet liimi rookeana teda uurinud arstid põhjalikult. Kui nii lihtsalt kasvõi loetleda ainult esiteks individuaalne lähenemine õpilasele didaktika ja psühholoogia nii-öelda läbipõimumine üksteisega toetanud, milles, mis meie tänapäeva didaktika näiteks põhiline joon on tema nii-öelda psühhologiseerimine käisin, oli seal kogu aeg igast küsivalt püütud võimalik psühholoogiliselt nii-öelda põhjendada siis temal don päritud rühmatöö, mida me nüüd alles nõukogude ajal siin kuskil kuuendal aastal alustada, selle küsimuse uuesti, käisime rihmade metoodika üksikasjalikult välja töötatud rühmatöö metoodika ja selle psühholoogiliselt põhjendatud rühmade kohta. Käisi küsimuse asetus on probleem, õpetuse lausa see, mida me probleem õpetuse nüüd oleme nagu hiljem. Nii-öelda propageerinud, käsil on terve peatükk, kuidas peab õpilast küsitleme, kuidas ei pea küsitlema ja see on nii aktuaalne, et see kõlab väga tänapäevaselt. Õpilaste ülekoormuse kahjulikus üldse raudvara idee õpilase töövihikute lõpus ülesande lõpus oli annatlikuks niuke lahter, siis pean meeles, see tähendab, õpilane pidi kokku võtma ja nagu raudvara välja eraldama ja ütlevad, vot selle tema peab meeles. Aga mida veel peab ütlema, tema loodusõpetuse metoodika käis on tänapäevases mõttes ökoloogilise looduskaitse mõtte üks esimesi viljeled Eestis üldse. Sest tema loodusõpetus põhineb ju taimekoosluste loomakoosluse, maastiku, tervikluse käsitlusel. Tema on juba sel ajal esitanud terve rida ettepaneku muinsuskaitsealale, taimede ja maastikukaitse alla võtmiseks, mida alles nüüd oleme ellu viinud. Seda asja muidugi üksikasju uurinud Jaan Eilart, aga just loodusmetoodika loodusvaatluselava looduse vaatlemisel küsimus. Need on niivõrd tänapäevaselt ja me peame mõtlema, et peaks tema ladustatakse metoodika katse uuesti välja anda.