Kallid sõbrad seoses täna algava armeenia kirjanduse ja kunstinädalaga Eesti ja Armeenia rahva tõelise pidupäevaga on venelikusse Eestisse saabunud sõprusvisiidile ligi 300 Nõukogude Armeenia kultuuritegelast näitlejad, heliloojad, kunstnikud, kirjanikud, kinotöötajad, meie suure kodumaa, rahvaste vennalik, sõprus Nõukogude Liidu kommunistliku partei targal, leninliku rahvuspoliitika tulemus õitseb ja muutub iga aastaga tugevamaks. See sõprus on jõudnud kõikidesse meie elualadesse igaühe teadvusse ja on saanud nõukogude inimese vaimse palge lahutamatuks koostisosaks. Liiduvabariikide kunsti tutvustamine teistes vennasvabariikides meie kodumaa pealinnas Moskvas on saanud toredaks ja kindlaks traditsiooniks Nõukogude kultuurielus. Külaskäik Eestisse on kõigile meile rõõmustavaks Jerutavaks sündmuseks. Tanja ja eesti rahva saatuses on palju ühist. Meie mõlemad rahvad on saanud minevikus kannatada võõramaiste vallutajate rüüsteretkede läbi ning on virgunud uuele elule tänu sotsialismile. Tänu suurele Leninlikule Nõukogude liidu kommunistlikule parteile. Armeenia ja Eesti rahva sõpruse ja kultuurisidemete sümboliks sai juba 19. sajandi esimesel poolel suure Armeenia valgustaja demokraadi. Uue Armeenia kirjanduse rajaja Adžatuur Aboviani kuulsa Tartu Ülikooli kasvandikud, nimi. Armeenia on iidse kultuuriga maa. Inimese vaimse tegevuse, paljude alade vanust mõõdetakse siin neljakohaliste arvudega. Armeenia pealinna Jerevani lähedal on säilinud jäänused Urartu ehitistest, mille vanus on üle 3000 aasta. Armeenia teatri olemasolu mainib esmakordselt Pluta Arhos. Mõni aeg tagasi tähistati Armeenia tähestikku 1000 kuuesajandat aastapäeva. Hoolimata nendest aukartust äratavate arvudest sai armeenia rahvas alles üsna hiljuti oma kultuuri pärisperemeheks. Ainult oktoobrirevolutsioon, leninlik rahvuspoliitika, suure vene rahva ja kõikide Nõukogude Liidu rahvaste omakasupüüdmatu abi tegid võimalikuks Armeenia sotsiaalse ja kultuurilise taassünni rajasid baasi hiiglaslikule kultuurirevolutsioonile. Meie maal. Nõukogude võimu aastail asetati Armeenia rahvakunst esmakordselt riiklikele rööbastele. Loodi tihe teatrite ja muude kultuuriasutuste võrk. Täna alustavad Armeenia kultuuri esindajad oma esinemisi venelikus Eestis. Armeenia kirjanduse ja kunstinädalast võtavad osa sellised loomingulised kollektiivid nagu teeneline armeenia rahvalaulu ja rahvatantsuansambel ning Armeenia NSV riiklik tantsuansambel. Esimene neist on vabariigi vanimaid loomingulisi kollektiive Armeenia rahvalaulude ja tantsude tõeline varamu. Armeenia rahva poolt sel alal loodud parimate rahvuslike väärtuste hoidja. Teine kollektiiv on veel suhteliselt noor, tasutati mõned aastad tagasi. Kollektiiv paistab silma oma erakordselt temperament esitusviisiga loominguliste otsingute poolest. Kollektiiv kogub ja arendab Armeenia rahvatantsutraditsioone. Mõlemad kollektiivid on ulatuslikult näidanud oma kunsti nii Nõukogude Liidus kui raja taga. Eestisse saabus ka komitee assi nimeline keelpillikvartett. Üks armastatumaid muusikalisi kollektiive Wabariigis. Armeenia kunsti naerast võtab osa veel ka Armeenia riiklik estraadiorkester. Vabariigi populaarsemaid loomingulisi kollektiive. Riikliku akadeemilise teatri Estonia lavastustest võtavad osa ja annavad iseseisvaid kontserte Nõukogude Liidu rahvakunstnik Guar Kaspar, Jan ja teedeevik, Sasandar, Jan vabariigi rahvakunstnikud, migran Erkat, Jarturaidin, Jan vabariigi teenelise kunstnikud Ashevir Karapitian, tšellist media Abram, Jan klaverikunstnik, Juri arrepetjan ja teised. Armeenia NSV rahvakunstnik surenn Kotšarian annab mitu kirjanduslikku kontserti. Sümfoonilise muusikasõpradele esineb Armeenia NSV teeneline kunstitegelane dirigent ogandur Jan, kes tutvustab eesti muusikalisele üldsusele mitmete Armeenia, nõukogude heliloojate Jegiyazarjani, Babadžanjani, arutleoniani, Jani, Afganistani ja teiste helitöid. Me tahaksime näidata mitte ainult meie kunsti tänast, vaid ka homset päeva tema tulevikku, mis praegu on väikestes, kuid tugevates kätes. Kontsertidest võtab osa Tšaikovski nimelise muusikakeskkoolinoorte viiuldajat. Ansambel. Armeenia kirjanikud ja luuletajad Gracie omanis, Jan Keworkimin, Silva kaputtik, Jan Arshot crashi ja Grigor Tergligorjan kohtuvad kirjandusõhtutel Eesti töötajatega tutvustavad neid Armeenia Nõukogude kirjanduse tänase päevaga. Nõukogude Eesti pealinnas Tallinnas ja teistes vabariigi linnades korraldatakse Armeenia kunstiliste ja dokumentaalfilmide festival. Eesti vaatajatele näidatakse armen filmi viimaste aastate loomingut, kunstilisi filme, au pärast isiklikult tuntud camu sündinud elama laulab Koer Kaspar Jan tee areenile põhjamaa Vikerkaar süda laulab samuti mitmeid lühi- ja dokumentaalfilme, mis tutvustavad vabariigi elu, tema majanduse ja kultuuri ning Armeenia töötajate saavutusi. Kommunismi ehitamise suurejooneliste plaanide elluviimisel. Ulatuslikult näidatakse Nõukogude Armeenia kujutavat kunsti. Selle eesmärgil korraldatakse kunstinäitus, kus pannakse välja rohkem kui 150 vabariigi kunstnike tööd. Erilist huvi pakuvad kuulsa maalikunstniku, Nõukogude Liidu rahvakunstniku Lenini preemia laureaadi artirossariani tööd. Ulatuslikult kavatsetakse tutvustada Armeenia raamatuid. Organiseeritakse fotonäitus. Selline oleks üldjoontes armeenia kirjanduse ja kunstinädala programm Eestis. Armeenia kultuuritegelased kohtuvad paljude Eesti töötajatega. Nad külastavad peale Tallinna ka teisi Eesti linnu, Tartut, Kohtla-Järvet, Võru, Viljandit, Paidet, Narvat, Rakveret, Pärnut, Kingissepa esinevad vabariigi tööstusettevõtetes, kolhoosidest ja sovhoosidest. Armeenia kirjanduse ja kunstitegelased ootavad neid kohtumisi mõistetava erutuse ja suure vastutustundega. Nad on veendunud, et tutvumine Eesti töötajate mitmekülgse tegevuse eesti rahvarikka ja kõrge kultuuriga majandusliku ülesehitustööga vabariigis töötlejate saavutustega, tootmistöö, eeslinlastega aitavad kaasa kultuurisidemete tihendamisele kahe vennasrahva vahel ja annavad uut loomingulist inspiratsiooni kõikidele nädalast osavõtjatele. Eesti rahvakultuur on Nõukogude Armeenias väga populaarne. Viimastel aastatel on Armeenia vaatajal olnud võimalus tutvuda Armeenia teatrilavadel August Jakobsoni näidendiga erutziidadelis. Rannetti kadunud pojaga ja teistega. Armeenia keeles on ilmunud mitmete eesti kirjanike luuletajate teoseid. Korduvalt on meie vabariigis suure eduga esinenud Eesti filharmoonia kunstilised kollektiivid kuulus meeskoor Gustav Ernesaksa juhatusel, kes on näidanud meile Eesti kõrget koorilaulu kunsti vokaalansambel Laine, Eesti filharmoonia, estraadiorkestri ja teised kollektiivid. Suure eduga möödusid andeka eesti laulja Georg Otsa kontserdid. Armeenia töötajad teavad, et pärast Armeenia kultuuritegelaste külaskäiku Eestisse toimub 1964. aasta septembris eesti kirjanduse ja kunstinädal Armeenias. See kujuneb uueks pühaks meie vabariigi kultuurielus. Neid päevi ootavad kõik kunsti ja kirjanduse sõbrad, kõik armeenia töötajad. Armeenia kirjanduse ja kunstinädala avamise eel tahaks soovida Armeenia kultuuritegelaste ja kõikide töötajate nimel eesti rahvale uusi suuri edusamme kõikidel kommunistliku ülesehitustööaladel vennaliku Eesti ja meie suure paljurahvuselise kodumaa hüvanguks. Mõtteid ja kilde Armeenia kunstinädalast Me oleme ju vanad tuttavad, sõbrad ja kaasvõitlejad. Juba 24 taastat seob meid Nõukogude rahastaja vendlus, ühised sihid, ühine töö ja ühine sotsialistlik kultuur. Paljupalgeline, kuid ühtne, lähendav ja liiter. Sest mõni 1000 kilomeetrit tänapäeval kaugus on täiesti endastmõistetav. Etsevanikas kat käivitab Volta mootoreid ning autot Baltikumi maanteedel veerevad Armeenia sünteetiliselt kautšukil. ET kuulsate Armeenia konjakitehaste peent režiimi reguleerivad Tallinna radioaktiivsete isotoopide võtavad mõõteriistad, et suurmeister Tigran Petrosseanil on palju austajaid Eestis ja Paul Kerese Armeenias ning jätkuvad Kaspari. Jan on Estonias sama oodatud nagu Tiit Kuusik Jerevani ooperis. Oleme vanad sõbrad ja Armeenia pääsulind on meie armastatumaid viise. Kuid ometi, kui meil oleks ainult nädal aega tagasi küsitud, kes kirjutas selle meeldiva laulu siis oleksid 90 900-st vastuse võlgu jäänud. Ja kui keegi olekski vastanud, et see Armeenia populaarsemaid laule on mingil määral pärit isegi tatart Dust oleksime vist küll ainult õlgu kehitanud. Nüüd on mõndagi teisiti ja vastata lihtne. Laulu sõnade autor, Armeenia poeetodofjon õppis tõepoolest Tartu Ülikoolis kodumaale tagasi. Pöördununa kirjutas luuletuse Pääsukesest helilooja poliitoff Ivanov viisistas selle. Ning nüüd sajand hiljem läkitas vennalik Armeenia oma pääsulinnu tagasi Läänemeremaile. Niisiis sõna otseses mõttes linnutiivul vallutas Eestimaa Armeenia kunstinädal komit asjaidin Jan õhkõrn maalikunst ja tulised tantsud. Söna hõõguvad silmad hõõguvate süte paistel küpsev šašlõkke. Kauged külalised tõid meie ellu palju päikest. Tahaksime loota, et neil oli ka meie kargelt põhjamaalt midagi meeldivat kaasa viia. Niisiis kõnelevad külalised. Tartu see on kõikidele armeelastele kõige püham paik, sest seal Tartu Ülikoolis õppis Suur Armeenia valgustaja, demokraat, kirjanik ja uue kirjanduse rajaja Hazzyattur Avovi anud. Teatavasti saabus Abovian Tartusse 1830. aastal ja õppis seal kuus aastat filosoofiat, kirjandust, Lääne-Euroopa keeli. See oli tulevase valgustaja demokraadi maailmavaatelise kujunemise aeg kelle tegevus on lahutamatu Armeenia progressiivse kultuuriajaloost. Eesti kirjanduse ajaloolaste uurimuste alusel oli Hatsatu Rjabov Jan Tartu päevil isiklikult tuttav Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ka milles me näeme meie rahvaste sõpruse üht sümboolset lätet. Meie progressiivsete kultuuritegelaste ühist võitlust valguse ja demokraatia eest. Ja kui me nüüd kunstinädala alguses peatasime kolm päeva Tallinnas oli mul raske maha suruda kärsitust näha Tartut. Kui meie auto saabus Tartusse siis paljastasine ja langetasin pea selle linna ees. Ja kui Tartu riikliku ülikooli aulas meile teatati, et üks selle linna kesksemaid tänavaid on linna täitevkomitee otsusega ümber nimetatud Hadžatuur Aboviani tänavaks. Ütlen ausalt, et meile valgusid silma liigutuspisarad. Külaline meenutab, kuidas tartlastele kingiti Aboviani Armeenia marmorist tõst ning seda üle andes, ütles Armeenia NSV kultuuriminister Hatšhaturjan. Turva paavian läksid Armeeniasse, teda ei ole enam Tartus, kuid nüüd tõineneda sümboolselt siia tagasi. Teine siia tema kuju, mis jääb jäädavalt elama Eesti pinnal. NSV Liidu rahvakunstnik daatevik Sasandarian. Pean ütlema, et Tartu riikliku ülikooli rektor on minu vana sõber. Meil oli väga soe jällenägemine, sest olime korduvalt kohtunud Moskvas NSV Liidu ülemnõukogu istungjärkudel. Mulle meeldis väga üliõpilaste koor. Loomulikult tean ammu eesti kõrget koorilaulukultuuri, kuid et niimoodi suudavad laulda tavalised üliõpilased, seda ma küll ei oodanud. Üldse kogu matkal Tartusse erutas mind väga, et Eesti NSV valitsus andis Armeeniale üle kõigi Hadžatuur raboviaani puutuvate dokumentide originaalid leppides ise fotokoopiatega, mis asusid varem Jerevanis. Me hindame seda kui suurt sõprust, väga suurt sõprust ega unusta kunagi seda, et armeenia rahva, andekat poega, Hadžatuurabov, jaani kasvatas eesti rahvas Kõrvus helisevad veel Armeenia laulud ja Mägilas tantsude tuline rütm. Kui astume sisse Tallinna kunstihoones. Ja kuidagi märksa kergem kui tavaliselt, on nüüd vaadelda Armeenia kunstinäitust. Need on ju needsamad tuttavad õhkõrnad David Pilveloolis, Ararat õitsvad aiad ja peegel, vaiksete vetelüürika. Samas Jumalaga järsk kontrast, leekpunased, viljapõllud, lillad, rohelised, sinised kaljud, ürgvõimas loodusrahutu nagu karjuse ratsu, just nagu mägi, lastetants. Vürtsi Jan murda, Jan Abegi, Jan Agassi on, need nimed ei öelnud meile nädal tagasi, eriti palju tapavad nad meie ees akna tänasesse üles ehitavasse Armeeniasse. Saadavalt on näituse kõige tugevamaks magnetiks Lenini preemia laureaat Marty Rossaria. Kaasaegsena Armeenia ja kogu nõukogude kunsti üks suuremaid meistreid on näitusel esindatud reatöödega. Nimetaksin vaid Impasantset kolhoositumanian mägedes millest vaevalt keegi peatumatult möödub. Kuigi enamik teoseid kannab üsna sõjajärgseid aastaarve on tutvus, mis sunnib huviga ootama jätku. Ja seesama huvi sundis meid paluma siin mikrofoni ette kunstiteadlase Ressi Kaera. Sest Eestis on seni arusaadavalt üsna vähe inimesi, kes on mardi Rossariaaniga mingil määral isiklikult tuttav. Kuid teie, seltsimees kaera, olete ju sõda? Kui me Armeenias viibisime, me olime neljakesi raadiotoimetaja Vilma, Jüri salu, kunstnik Edgar Valter ja ETA fotokorrespondenti erineval määral. Mõistetav, et me tahtsime tingimata ka sarianni isiklikult tundma õppida, teadsime, et tema juurde väga raske pääseda. Ja me olime veendunud, et. Et visiit kujuneb lühikeseks ja aga täiesti ootamatult oli seal väga vastutulelik ja väga lahke, püüdsime olla viisakad ja umbes Ühe tonni pärast ütelda, et me ei taha kuritarvitada tema külalislahkust. Aga ta oli peaaegu et õnnetu, kui me tõuseme püsti ja tahtsin ära minna. Ta pani oma käed meie õlgadele ja surus meid tagasi toolidele istuma. Vestlesime seal vist umbes poolteist tundi. Muidugi ei istunud kogu aeg, sest me tahtsime meelsasti ka vaadata tema töid, neid on üsna palju ja me jõudsime selle ajaga vaevalt need kõik läbi vaadatud. Ja ma olen päris veendunud, et te olite seal 10 korda paremas olukorras kui meie näitusekülastaja siin näitusel. Kahtlematult kui ma siia näitusele tulin, piinlik tunnistada, aga ma peaaegu et ei tundnud sarianni ära. Niivõrd kahvatud on need pildid võrreldes nendega, mida me nägime sarjani ateljees ja Jerevani pildigaleriis. Muidugi, see on peamiselt 40.-te 50.-te aastate alguse tööd, kuid näib, et on teil teine põhjust ja seda kinnitas ise. Ta meile muuhulgas ütles, et talle ei meeldi, kui tema töid sõidutatakse liiga palju ringi. Sest transpordivahendit pole kuigi täiuslikud ja alati, kui nad näitustelt tagasi jõuavad, on nad mõnevõrra rikutud. Ja tal on elus juba olnud juhus, kus suur osa tema loomingust kadus laeva, hukkus. Üks Kaukaasia või vähemalt selle kandi idamaine vanasõna ütleb, et keda on hammustanud maduse, kardab kirjut paelagi. Võib-olla mulle tundus, et ta ei olnud mitte väiklane ja ta on oma ja jama. Teritatud paljudest, kes sellest üle, et siin ei olnud kindlasti mitte väitlusega tegemist, pealegi ega tema isiklikult ei valinud, need tõid, aga igal juhul on kahju, et me ei näe siin sarianni sellisena, nagu ta tegelikult on. Aga võib-olla paari sõnaga aitaksite meil selle puuduva osa juurde mõelda. Püüan. Erksad, kuid mitte ainult seda. Herkeli lõuendit oleme varem näinud ja näeme ka sellel näitusel. The erksus on täidetud erilise elurõõmuga. Suur rõõm on puhas, helge, ütleksin isegi üles. Comenditis siirus võlub kõige rohkem ausus, millega ta läheneb vahetult kujutatavale. Armeenlased ise leiavad, et ta on väga rahvuslik küllap vist sellepärast, et ta tajub ümbritsevat loodust ja elu üldse umbes nii nagu nemadki nagu kõik tema kaasmaalased, ainult ta teeb seda veel eredamalt. Veel ilmekamalt. Ja võib arvata, et kõikjal, kus tema lõuendit näitustel on, ütlevad kõik, et ta sealjuures on väga rahvusvaheline, väga internatsionaalne. Kindlasti ma kardan, et Nõukogude liidus leidub vähe rahvusvaheliselt niivõrd tuntud kunstnikke keda tuntakse välismaalt Prantsusmaal, Ameerikas. Kõik delegatsioonid, kes saabuvad Jerevani või isegi Moskvasse, küsivad alati särjeni järele. Serenni visiit, aitäh reguleerib mõnevõrra tema poeg ja tema poja naine. Sest et sarianni südamlikus ei tunne piire, kui oleks tema teha, ta võib-olla võtaks külaliselt isegi hommikust õhtuni vastu. Aga tööd on ka vaja teha. Nii et tema sugulased hoolitsevad ka selle eest, et tal jätkuks töötamiseks samuti aega. Tema hinge tutvustab meile näitus, aga kuidas ta ise nii väliselt inimesena väljaspool tööõhkkonda on ja mõjub? Ta on kõrget kasvu pisut kuiv, et nutt hallpea, range läbitungiv, silmade vaade ja samas mingi lahkuse varjund kogu näoilmes. Esimesel pilgul võiks teda kuivaks pidada, aga niipea kui ta vestlema hakkab, kaob see kuivus ja pääseb mõjule. Tema aru saav suhtumine kaaskodanikesse. Ta on südamlik, ta terane, näeb ja tunneb teid läbi ja igal teemal on temaga väga kerge ja veel rohkem väga mõnus juttu ajada, kui vanad on. Ta on 83 praegu. Kuid ta ei näe seda vanust välja. Tal ei olnud mingeid vanaduse tundemärke tema vaimas, näib, et oleks nagu paljudest asjadest üle, tuleb maailma hoopis avaramalt ja sügavamalt. Ta vaatab filosoofina, võtab tundliku kunstnikuna, ta vaatab maailma südamliku inimesena. See suhtumine väljendub ka tema kunstis. Ja selles seisneb ka tema kunsti suur võlu. Pärast kõike seda, mida me kuulsime sarjani kohta võib vist küll nii-öelda, et aasta 1964 jääb teile mingil määral meelde sarianni aastana. Kindlasti seal Armeenia ja need on minu kujutluses nagu ühte sulanud. Sõna on taas külalistel. Loomulikult suudame nende muljetelaekast edasi toimetada ainult üksikuid väikseid killukesi. Jerevani raadio kirjandussaadete toimetaja kurgen Tsahkna, sarjan. Kaks päeva olime Saaremaal, väga meeldis, sõbralik vastuvõtt ja suurepärane Eesti loodus. Nendes paikades liikudes sai kuidagi hoopis lähedasemaks eesti luule, millega siiasõidu eel hoolikalt tutvusin. Mulle meeldisid eriti Juhan Smuuli värsid. Ja nüüd, Muhumaal oli eriti meeldiv kuulda, et oleme teie Lenini preemia laureaadi kodusaarel, liigume tema kangelaste keskel. Tartus tutvusin Aira Kaaluga, ta lubas mulle kaasa anda oma luuleraamatu, mille kavatsen tõlkida armeenia keelde. Jätkab Armeenia NSV Kultuuriministeeriumi kunstide valitsuse juhataja asetäitja Artažesbayan kunstinädala staabiülem. Me oleme viibinud kõikjal teie linnadesse, külades, tehastes ja kolhoosides. Tunneme nüüd paremini teie silikaat, siidi ja tsemendikuulsust ning põllumajanduse kõrget taset. Kuid kõige olulisem, et neid võeti igal pool erakordselt hästi vastu. Alati öeldakse, et põhjamaalastel on jahedam natuur kuid meie olime hämmeldunud, et nad on tegelikult meist tulisemad ning armastavad väga meie kunsti, muusikat ja tantsu. Niisiis lepiti kokku, et ühe poole kütatuliseks armeenia temperamentne tants teise poole tänuliku publiku aplaus. Parimad muljed tõime kaasa eesti kalurite juurest. See on tore, töökas rahvas, südamlik ja siiras. Hiiumaa külaline nimetab Hiiumaad ja lohusalu. Sealses nordi kolhoosist töötavad Armeenia kunstnikud, et viia nägisele sünnimaale tõdemeke Eesti ranna, loodust ja kalurite elu. Me lihtsalt ei jõuagi enam igale poole, kuhu meid kutsutakse. Saaremaal sõitsime suurte mootorpaatidega merel ja meie näitsikutele pandi tähepääsu silmadest pärjad. Vaatasime ainulaadset Kaali järve ja ronisime Kuressaare lossitorni. Proovisime suitsuangerjat ja saare õludki. Sama kordus veel väiksemal saarel Hiiumaal. Meie õpetasime nendele armeenia dance, nemad meile eesti omi ja selgus, et mõlemad sobisid suurepäraselt. Erilise varjundi omandas kunstinädal muidugi restoranis Klooria kuigi siin on seda ehk õigem nimetada kokakunsti nädalaks. Juba nädalapäevad suitseb esindusrestorani keldris tõeline Armeenia köök. Hõõguvad söed ja šašlõki vardad ning pipra ja sidruniga on enneolematu menu. Siin on peakunstnikuks, küsime kohe. Šašlõkki valmistatakse lambalihast, eemaldatakse kondid, tükeldatakse iga tükk 40 kuni 45 grammi. Sismarineeritakse sibula, pipra, soola ja veiniäädikaga. Pärast nelja kuni kuuetunnilist seismist marinaadis lükitakse lihatükid vardale tükk liharatas sibulat ning praetakse süte kohal. Loomulikult on kõikides roogades nii palju pipart, et ilma kuiva venita naljalt süüa ei saa. Angerjat maitsesime ka, see on ussi moodi kala, aga väga maitsev. Nägime ka russalkat, Pika Hermanni ja muud. Keegi taksojuht tutvustas väga põhjalikult vanalinna oli väga hea juht ja mõnus mees seletas kõik viimseni ära. Külm liiga ei tee, paras jahe ilm just nagu Sevani ääres 2000 meetrit üle merepinna. Ainult viinamarjad ja šašlõkk puuduvad, kuid teisest peast saame nüüd üle. Siin on ametit õppinud juba hulk talendikaid, šašlõkimeistreid. Nii et toll kokku ja akadeemia prael. Nali, Senid olite reagokaga nüüd, nagu paistab, tabab õpilane. Köögist on saanud akadeemia peakokast õpilane. Ja kas neil oli selliseid teeneid, nõkse ja trikke ka? Õpeta, mida meie omad ei teadnud, oligi meil, meetod oli natukene teistmoodi. Mutike loomulikuks, ütle palju on hoopis teine maitse, kui näiteks pannitad maitse nende juurte lisamisel. Kas tuleb panna pool kilo rohkem, kui te varem panite, pipar, rätsep pool kilo, võtan poole rohkem, võtan pipart välja veel varem päevas, nii et suu läheb tuld. Jää luuleb tuld ja ei ole õigus ja kes suuda ja võtab ja mäletab veel mitu 10 aastat Armeenia. Kas nõudmine šašlõkki järel on nüüd tõusnud inimesed murdumist jooksevad kokku, meie juba vahele jääma oma teiega? Hommikust õhtuni täis? Hommikul järjekord on ukse taga juba pool tundi varem enne avamist. Ja lõpuks Armeenia Karmen Estonia laval Nõukogude Liidu rahvakunstnik Taadee Viksasandari all. Kuuleme kuulsalt külaliselt kõigepealt minutikese laulu Armeeniast. Ja sõna jutu hotellis palas olgu muuseas märgitud etate viks asandara Jan oli sel päeval kerge külmetusega voodis, kuid võttis meilt siiski meeleldi vastu mikrofoni. Kui imelik see ka on, kuid olen esmakordselt Eestis ja teie suurepärases Tallinnas. Kuigi olen esinenud kõigis Nõukogude liidu suuremates linnades olen siiski kaotanud palju, et alles nii hilja nägin Tallinna. Tema kultuurivarasid ja vaatamisväärsusi, mida mulle tutvustas Noor-Eesti Karmen Urve Tauts Oli väga meeldiv kohtuda teatri publikuga, selle pisi ooperietendusel. See oli soe vastuvõtt heasoovlikult silmapaarid teatrisaalis lihtsalt sütitasid ja pean ütlema, et mul oli seekord väga hea ja kerge laulda. Tahaksin väga kohtuda oma uute sõpradega meie päikeselises Jerevanis. Tahaksime kõik teid vastu võtta, samuti nagu teie meid. Suure rõõmu ja kärsitusega ootame endale külla selliseid Eesti ja kogu nõukogude maakunsti kõige silmapaistvamaid meistreid, nagu NSV liidule, aga kunstnik Tiit Kuusik üks suuremaid kunstnike kogu nõukogude liidus, kes suure eduga esines meie Jerevani ooperis samuti NSV Liidu rahvakunstnik Georg Ots. Kuid mina kui vanem kolleeg ootan eriti kannatamatult kohtumist Jerevanis, Urve Tauts siga, kes alles hiljuti hakkas laulma Carmenit ning kes mind siin nii soojasüdamlikkusega vastu võttis, et olen päris armunud teie linna isegi kalmistu teie metsaga kalmistu teie rahvale, südamelähedaste inimeste puhkepaik oli minu jaoks ilus vaikne elamus. Ma kordan veel kord, et kahetsen väga, et olen 27 aastat olnud laval, kuid ei olnud kordagi käinud Tallinnas. Tänan, seltsimehed, suur tänu sooja südamliku sõbraliku vastuvõtu eest. Käskoristreetsee Jüri mäng. Peatse kohtumiseni Armeenias.