Karl kauges, kauges minevikus elanud Venemaal ühes linnakeses kaupmees, kellel oli kolm kaunis tütar. Kõige vanema nimi oli Maarja keskmide tütre nimi välja noorima nimi Leena. Leena oli väga hea ja õilsa ide loomuga tütarlaps. Sellepärast armastas isa teda oma tütardes kõige enam. Väga ei meeldinud Leena õdedele, kes olid kadedad ja omakasupüüdliku. Portfelli tütarlaste isa sõitma kaugete merede, ta. Nii algab slaavi muinasjutt ele, punasest lillelugu, isaduse ja õilsa südamevõidust. Kallis, isake Hiina mis on sinuga, mu linnuke, miks katkestasid laulus ammeke? Mul on raske lahkuda oma isast südant ka raske. Reisides on ju palju ohte teedel röövlid ja pimedates metsades kurjad vaimud. Aranud see tulla ei saa eseida üksinda kaugetesse maadesse. Sõidavad ju kaasa, ostavad sulas. Jätke Jare loekesid, ärge lounge kössad, vigurdab teeskleja. Igal aastal sõidab isa kaugetesse võõrastesse maadesse kaupade järele ja alati on ta õnnelikult tagasi tulla. Tahab isale näidata, kuidas ta teda armastab. Taga igatseb rohkem kui meie vanemad õed Natalja ja Maarja jätki Leenakese mõnitamine, häbenege oome. Töötrekesed nüüd on mul aeg tööle minna. Mu kaunid tütred, kõnelikke nüüd mulle oma soovidest. Mida ma võiksin tuua dile kingiks kaugetest maadest? Minu käskija isa, ära too mulle kuld ja hõbe, brokaati. Ei soobli nahku ega hinnalisi pärleid vaid too mulle kullast pärg, mille kivid hiilgaksid nagu tähed taevas. Hüva, mu kallis marjatoon sulle, mida palud. Selline pärg on meretagusel kuningannal. See on peidetud kivis, pani paika kolme raudukse taha ja kolme luku taha. Tegemist pole sellega vähe. Aga sooviksid sina, Nataljakene? Minu käskija minu isa, ära too mulle kuld ja hõbe, brokaati, ei siberi saagi nahku ega ka hiilgavat härga vait, too mulle idama kristallidest pidukleit, millele vaadates ma ei vabaneks, vaid mulle lisanduks meitsiliku ilu. Hüva varmast, Natalja, toon sulle niisuguse pidukleidi. See on Pärsia kuningatütrel. See hoitakse valve all kivist tornis, mis asub kõrgel kivi kaljul. Kuid ma tean merede taga niisugust inimest, kes muretseb mulle selle pidukleidi samuti kui marjalegi hiilgava pärja. Aga missugune on sinu tahtmine? Leenake, mu noorim tütreke. Mu käskija, isake, mul pole suurimat soovi, kui see sa ikka terve oleksid ja kiiremini koju tagasi jõuaksid. Ära osta mulle mingisuguseid hinnalisi ehteid, vaid too mulle merede tagant helepunane lilleke, millest Polasemat maailmas pole. Mis lill, see on muleenake? Ma ei tea seda isegi, isa, ma räägin temast unis. Mulle tundub, et kogu mu elu õnn on peidetud sellesse punasesse lillesse. Katsu leida see linn ja tuua ta mulle, isake. Püüan Leenake, aga kui ma seda ei leia, siis ara pahandu soov. Nüüd asun teele, elage hästi tütre keset ja ela hästi ametki. No kuidas ma tahaksin temaga kaasa minna? Polest lill. Oskab aga nüüd õitseja sünnib unes. Enesesse salapärasesse lossi olen ma sattunud. Uksed avanevad silise toidud, ilmuvad kandjad ka lauale ruumide renti nähtamatu. Aga kuskilt ei leia ma selle võlulossi peremees ega ainustki hingelist. Veebi. E o. O. Asetavad bingo silma. Või oli mu laulul imetegija? Millest Burasemate leiduma murran selle kauni oi. Kuidas nad ootasid murdanu kaitsealuse punase lille? Kes oled sa salapärane tundmatu? Oled loom või inimene? Mere või metsade elanik pole varem sellist olevust näinud. Olen nooti, aia peremees. Ma võtsin sind vastu kui kallis külalist. Aga kuidas sina tasusid minu headu teed? Selle raske süüteo pärast tuleb sul surra. Sinu kõrguse ees, oh merede ja metsade imeloom. Kahetsen oma süüd ära käseminud surmata, luba mul sõna lausuda. Mul on kolm tütart, kolm kaunitari. Ma lubasin neile koju kaasa viia kingitusi. Vanematele tütardele muretsesime aga kingitust noorivale. Ei leidnud ma kuskilt. Ma lasin sind koju vigastamatult ja kingin sulle punase lille, mille võib viia nooremale tütrele. Kuid ainult ühel tingimusel. Sa annad mulle kaupmees ausõna, et üks sinu tütardes tuleb igaveseks minu lossi elama. May töödale halba. Ta elab minu lossis vabaduses ja lugupidamises. Ainult teise inimese nägu ei naedasin. Jälgi aga aus metsade kiskja merede ime. Mis saab siis, kui ükski minu tütardest ei taha tulla siia sinu lossi ja pealegi ma ei tunne ju dieeti. Sattusin siia võluväel. Ära muretse, kaupmees, siin on sulle hõbedast kelluke. Helista seda ja ütle võlusõnad, kelluke, vii mind sinna. Uus soov mul minna ja oledki kodus samuti pääsekadega. Annan sulle tähtajaks ühe päeva, kui selle aja kestel ühtki sinu tütardest ei tule, minu lonti tuleb sul surra. Olgu nii nagu sa käsi, annan sulle oma murdmatu vene ausõna. Kelluke vii mind sinna, kuhu soov minna. Leenake jäta laulmine, kuulatame on nagu sõidaks keegi õue, vaesage ellu, keelis. Piss saate saabus, ma nägin teda aknast mööduvat, tõttan talle vastu pea silmakirjatseja ära toppinud vanematest tõdedest ette. Tere minu tütrekese Sina meie kotkas Tere, kallis segate. Tere, minu armastatuim tütar. See siin on sulle meretagune, helepunane lilleke, mida sa minut palusid leidnudki. Oo kui kaunis. Oh tänan sind, isake, kus on kingid meie jaoks, visake. Ka teie jaoks tõima tütrekese köik mida soovisite. Siin on kullast pärg, sinule marjakene. Ja siin Lataljake on sinu ida mainib kristallidest pidukleit, mida sa soovisid. Milline imeisake? Ja selle salli tõin ma sulle Ameke ustava teenistuse eest. Noh minu kallid ilusatest kaunimad tütred, kas olete rahul meretaguste kinkidega? Oi, rahu oi ja kuidas veel isakene? Lohaga sina, kas oled ka rahul, lennake? Tänan sind, isa. Ma olen rõõmus, et sa tõid mulle helepunase lille. Aga veel enam olen ma rõõmus sellepärast et sa oled terve ja tulid vigastamatult tagasi. Mingi kahtlusega vaevab mu südant. Su silmad on nii kurvad, isake, sind piinab mure. Sul on õigus, Leenake. Mul on raske kurvastada teid kallid kuid pole midagi parata. Raske mure on laskunud meile. Meretagusest võlutud lossist. Murdsin Malleelakesele helepunase lille. Selle lossi peremees aga kohutav, hirmus koletis. Ja selle oma süü pärast, et lille murdsin peal ma nüüd surema. Kui üks teie seast, minu kallid tütred ei nõustu minu asemel minema sinna ja elama igavesti hirmsa koletise lossis. Kuidas sinna lossi pääsegi isakene? Tema juurde pole mingit teed ega rada. On vaja helistada ainult selle kellukesega ja lausuda senat. Kelluke vii mind sinna, kuhu soomul minna. Ning silmapilk oled sa võlutud lossis. Meie käskija, isake, kas sa tõesti selleks meid kasvatasid, ei tähenda meid julmas surma kätte. Samurtsid lille Leenakesse jaoks, las tema nüüd päästab sind hädast. Mis sina ütled, Nataljakene? Mina ütlen samuti, kui märja meie ei taha vastutada, Leenake seest mõtles aga välja punane. Sellest tuligi häda. Õdedel on õigus, isake, sa tõid minu jaoks punase lille. Mina pean sinka hädast välja aitama. Ma olin nõus kohe lossi minema. Oh, minu tütreke, Leenakene siin minna lasta on sama, kui sind elavalt maha matta. Ära minu pärast muretse, isake ei kardama hirmsat koletist. Tahan teda teenida ausalt ja õiglaselt. Võib-olla ta muutub, siis jälle, teeb mind tagasi teie juurde sünnimajja. Luba mulle kelluke isa. Tütreke, ära tee seda. Ela hästi, isakene, elage hästi õekesed ja ammeke. Kelluke vii mind sinna, kuhu soov mul minna. Kulindiga. Imeilusat roost kui taliast õpik, koi, kallisk. Põõsake, millest murdis selle punase. Panin lillede endisele kohale tagasi. Läki, ilutseb oma kõdupõhisel. Võib-olla võlulossi peremees, nüüd andestatud. Tütarlaps Leena pagulasele visanud vaid kuulekas ori. Sina oled minu käskija. Kõike, mida sa soovid, täidan ma hea meelega. Kõneleb siis minuga. Ma ei näe ühtegi elavat hinge. Tütarlaps Leena, palun võta hommikueinet. Maitse minu aedade, rikkalikke saadusi. Kandik maiustustega ilmus lõuale, aga keegi kallutisega. Mis ime? Tundmatu peremees, tänan sind. Sinu helduse ja headuse eest. Mul on sulle palve. Näita ennast mulle, ma tahaksin sind näha. Tahaksin teada, missugune sa oled, Ei sõduramenud paluleenutele. Ma olen kurihirmutis, mitte ainult inimesed, vaid ka kiskjad. Loomad kardavad mind. Aga mina ei karda sind. Sa olid ju nii hea enni maitsema midagi, kui pole näinud sind. Palusin Meeta ennast rabalumin, kaunis käskija. Kui sa mind näed, siis hakkabki tunnetud põlgama ega taha enam kuuldagi mu hääl. Kui sa lahkud, siis suren. Ma ei küsinud hirmsast väljanägemisest, kui sa oled vana, oled mulle vanaisaks. Kui keskealine olid mulle oluks. Vaata, kui sa oled noor, siis saame headeks sõpradeks. Olgu siis nii, nagu sa soovid, tütarlaps, leelo. Ma ei suuda sõnul südamlikult soovile vastu seista. Siin ma seisan võitminud vaadata. Ma hoiatasin ju siin ja nüüd fookusesse nii, et kaotasid, tead. Elake. Meeldib sulle nüüd siin sinu kergetest häälides, rohelistest aedadest ilusamaid ei leidnud. Selles maailmas. Ainult mulle ei meeldi, et sa ennast alati minu eest varjata ja ma kardan, et olen sulle varsti teod, kohutan sind oma koleda näoga ning Sassiskisse karvase nahaga ära viin asjad. Minu hea ja õiglane sõber. Ma ehmusin ainult siis, kui nägin sind esmakordselt. Kuid nüüd olen ma sinuga harjunud ning hea meelega viibin sinu juures. Elake palun siin Arra lahkuma lossis. Siis ma suren, ma ei lahku. Sinu listis on ju nii sea säärast rikkust ja ilu pole näinud isegi unis. Ainult kardan üksildust. Kõik saalid on tühjad. Kusagil pole ainustki inimhinge. Kui oleksin vähemalt minu vana. Ära muretse, kaunis käskija, varsti pole sa enam üksi. Õige varsti. Otsu vanam siin. Nägemiseni, Leenakeni. Nägemiseni, mu hea sõber. Ühe silmaga kisaks näha, mis kodus praegu tehakse. Kallis mul oledki Leenakena armad, sla. Mu silmad on kuivad, pisarais, sest nutsin väga paljus sinu pärast. Kuidas ele naine on hästi, Allikeni siin ei solva ning teed imelisse perimees hoolitseb minu eest, täidab kõik neli, soovib. Aga jutusta mulle Amekene, kuidas ta leidsid tee võlutud lassi? Ma ei tea seda ise. Vääris praegugi hirmas. Kui meenutan, mis minuga juhtus, mis seal siis juhtus? Ma istusin sinu isa voodi juures, jootsin teda terviseveega, kui korraga koostisse hirmus treenija Mäerdamin sähvatas välk hirmas tuulekeeris haaras minu. Ja siis äkki ma olen kui Hammikeni, aga miks isa voodis lamab, mis sa jootsid teda terviseveega. Kas ta on haige? Aga miks sa vaikid annetele ja Leenaki sinu isal oma surivoodil. Ta lamab ja muretseb sinu pärast. Palavikus sonides hüüab ta aina siin. Isakene, kallis. Kuidas igatsesin sinu juurde. See on sellest teatama. Lossi peremehele. Jääb rõve. Minu juurde. Olen siin, käskija. Anneke tõimule, halbu teateid. Minu isa suremas. Talu lasi mind tema juurde kasvõi üheks tunniks. Luba mind idaga hüvasti jätta lubanud. Ma palusin minu hea õiglane sõber, minu tütarlaps, Leenu. Kui isaga täpselt ööpäeva pärast ei tule tagasi surema, siis kui kell lööb viimsed kesketundi teha seda Leenake. Siin on võlukellukene eristada seda ja sa oledki kodus koos ammega. Tänan sind, mustav sõber. Ma ei peta sind. Tulin tagasi õigeaegselt. Tund aega enne määratud tähtaega olin ma siin, usumid. Nägemiseni. Nägemiseni. Kelluke viinud sinna, kuhu soov meil minna. Tunnen end juba päris tervena. Leenake. Kohe, kui nägin sind, oli haigus nagu käega pühitud. Ütle, kuidas su peremees sind ometi koju laskis? Ma andsin talle lubaduse vande, et keskööks lähema võlutud lossi tagasi, kuid kui ma ei täida oma lubadust, siis peab Mu isand enneaegselt surema, mis tast haletseda. Lask, koletis kärvab, parimat pole talle vaja. Mis te nüüd õekesed, kui tasun oma heldele isandale tema headusi surmaga, siis polema väärt elama ja mind tuleks visata kiskjate käte puruks rebimiseks. Mul on raske sinust lahkuda. Aga näib, et midagi pole parata. Sul on õigus. Leenake vene sõna on murdmatu. Võib-olla et edaspidi metselajas Rekoletis halastab sinule ja laseb su sealt päriseks tagasi. Sünnimajja. Kas sa ei taha vaadata oma kambrikest? Seal on kõik nii, nagu ta sinust jäi. Isakene tahaksin Kell teleannekene Lähme siis Leenake No kes võis seda arvata, et metselajas merekoletis ei murdnud, vaid tõstis ta koguni mürstitariks? Jah, ehted on tal tõesti mürstlikud puhtast kullast, hõbedast ja kalliskividest. Kuid kahju, et meie ise lossi ei läinud ta loendamatult rikkused oleksid need meie omad. Peamull tuli hea mõte. Kuigi me rikkust seal ei saa, siis pole vaja Liinalgi mehe ees uhkustada. Ta peab olema võlutud lossis keskööl ega tohi minutitki hilineda. Lükkame kella tunni võrra taha. Siis ta ei jõua määratud ajaks sinna ja ta isand metselajas merre koletis arvab. See on hea mõte, marjakene ja teeme seda kohe. Katsugu ta nüüd veel õigeks ajaks kohale jõuda. Tasatulevat. Määratud ajani oli jäänud veel tund aega, Leenake. Oh, küll on mul raske sinust lahkuda, tütreke. Ma tunnen, et peangi minema. Midagi häirib, mu süda. Milleksani ruttad Leenake, lähme aeda jalutama. Lähme näkkine minu kambrisse. Ma näitan sulle käsitäid, siidist rätikuid, mida me marjakesega kesine jää, Liinakene, läheme. Küll sa jõuad minna metselaja merekoletise juurde. Kell on juba 11. Ei, mul on aeg minna, ma lubasin oma peremehel olla lossis tund aega enne keskööd. Ma ei taha, et asjatult piinleb mind oodates. Laen, nüüd ela hästi, isake, ela käes. Ikkagi hilineb ta oma koletise juurde. Kesköötund on käes. Kärvata koletis mere pile. Marjakene peale. Leia kohe Natalie Eida enam kiitle meie ees oma rikkusega. Meeste tegite, häbitu, kuidas te tohtis ta kellaosuti tagasi ajad. Vaene Leena. Kus sa siis olid minu õiglane sõber. See tuli mulle vastu, lemmik. Tulin tagasi selle hästi tervelt tunni varem määratud tähtajast. Kui olid sa millegi pärast pahane. Kas juhtus sinuga midagi halba? Ometi, sügavast unest saju madalad mädad, see olen mina, kes sind hüüab sinu sõber Leenake avama, head ilmad. Toode ärkama, parim sõber. Tina, no see olen mina, sinu õiglane sõber kuni nõid varastas mind lapsena isakodust suurest ja hiilgavast kuningakojast. Ta muundas mind kurjade vaimude abiga hirmsaks koletiseks ning panime peale sellise vande, et pean elama inetu koletisena seni kuni Hillub siia kaunist tütarlaps, kes vaatamata minu välimusele hakkab mind südamest armastama, alles siis kaob nõidus, jõud, jama, muutun nooreks ning hägusaks. Säärase koletisena elasin ma 30 aastat ning meelitasin siia nõiutud lossi üksteistkümnest kaunist neidu. Sina olid 12. keegi ei hakanud armastama minu hea südame pärast. Aga sina, kaunis Leenakene, kinkisid mulle oma sõpruse ja armastuse. Sellega päästsid Saminu. Tahad sa nüüdki jääda mu parimaks sõbraks ja ma olin parimaks sõbraks häälet igavesti? Näe, sealt tulevad su isa ja ammlehmad.