Nüüd algab saade, ootab tähelepanu keskendumist inimestelt, kes tahavad korrastada oma teadmisi vanast testamendist. Eriti tuleb juttu mõistest nimega lepingulaegas. Mikrofoni ees on dialoog Toomas Paul. Võib küsida, milline on tänapäeva inimese jaoks religiooni roll? Ühe meelest on religioonil ka praegu suur osa inimeste elus ja teise meelest on see nii, et õieti ei ole jälgegi. Kui mõelda näiteks vanale Testamendile ja sellele, millised tunded on tema lugemisel, siis arvatavasti enamiku inimeste jaoks on ta vägagi võõrastav. Kõigepealt need lõpmatud tapmised, jumala julmus. Ja, ja milleks kõik see on, milleks peaks jumalaga õigustama niisugust rahvuslikkugi vaenu, mis lõppude lõpuks ju on ka Iisraeli laste ja naaberrahvaste vahel. Sellele ei saagi siis vastust, kui ei küsi, mille jaoks ta kirjutatud on, sest kui me võtame teda kui pühakirja, siis me eeldame, et seal peab olema kõik niimoodi püha, nagu me seda uue testamendi ja kristluse valgusel näeme. Aga vana testament on ammu enne seda olnud ja ta peegeldab pigemini just seda, mis kristluses ületatakse ja mis teiselt poolt jääb inimese kui inimese jaoks arvatavasti mingil kombel ikkagi ellu. Ja kui sellest samast jumala julmusest rääkida, siis arvatavasti ei saakski inimene see, kes arvestab ainult tugevamaga, teisel kombel ka jumalat kui endast üleolevat väge kogeda, kui ainult nõnda, et ta peab tema surema, kanguse ees taganema, et ta peab ta vägivaldagi tunda saama, sest ega see ei ole ju ainult piibli, seda ainult Iisraelis või Palestiinas või Lähis-Idas vaid läbi aegade, nõnda et kõigepealt ikkagi arvestatakse seda, kellel on vägi ja võimus. Vanas testamendis aga on see selgelt põhjendatud. Nimelt kui Iisraeli lapsed on valitud rahvas, siis mitte lihtsalt suvalisel kombel, et nende käsi paremini käiks kui teistel vaid selleks, et nemad oleksid esmalt need, kes paljude jumalate asemel teenivad taeva ja maa jumalat. See on punane joon, mis läbib kogu vana testamenti. Ja see annab ka seletuse, miks prohvetit kogu aeg nii rahvast kui ka kuningaid noomivad ette. Nad heidavad ette taganemist esimesest käsust. Mina olen issand, sinu jumal, sul ei tohi olla teisi jumalaid minu kõrval. Kui ma kujutlen ette seda tolleaegset maailmapilti, siis igal rahval oli üks peajumal ehk keda kõige rohkem arvestatud ja ka arvutu, hulk väiksemaid, kellel olid erifunktsioonid kas teatud ajad või paigad ja see oli normaalne, et mõnel teisel rahval on teised jumalad. Ja kui mõni tugevam rahvas vallutas naabrid, siis reeglina võeti üle ka tema jumalad. Sest nad olid ju andnud omadele võidu ja miks mitte neid ka kuidagi püüda lepitada jättes samal ajal alles oma vanad jumalad, kes lihtsalt said tagasihoidlikuma koha. Iisraeli lastelt nõuti aga seda, et nad peavad, et kõik ebajumalat kõrvale heitma, siit ka terve hulk niisuguseid käske. Kõik kujud, kõik saab sõjasaak hävitada, sest seegi koosnes suuresti just niisugusest sakraalsest materjalist. Ja kui mõelda, siis Egiptuses tõepoolest enne Moosest on katse monoteismi või õieti mitte ainujumalad, aga ühte teistest selgelt üleolevat jumalat, päikesejumalat, et kehtestada sellise panteoni asemel selle tegi Vaaro, ehmat on, aga see ei õnnestunud. Ja kui ta peab nüüd niisugusel suhteliselt väikesel rahval õnnestuma, siis see on tõepoolest omaette ime ja selle kirjeldamine täidabki vana testamenti. Kui me võtame sellise printsiibi ja selle järgi vaatleme, mis seal jutustatud on siis paljud niisugused seletamatut, mõistetamatu, et asjad nihkuvad omale kohale. Ühtpidi me võiksime ütelda, et see on maailma ajaloos niisugune eelaste, mis hiljem alles on teiste rahvaste poolt üle võetud, mis arvatavasti lahus Iisraelistki tekkinud mõte, et kõige selle näiva kirevuse taga peaks olema üks ja kõike integreeriv jõud, ükskõik kuidas teda siis nimetada. Aga igal juhul teie sinna on olnud pikk ja keeruline kõigil. Ja mõnes mõttes, nii nagu siin maailmas paljude asjade puhkudel on kõige huvitavam jälgida esimest katset ja kirjeldusi sellest, mismoodi ta päris alguses on. Sest sel korral tulevad mõned asjad puhtamalt välja. Vana testamendi korral on selleks, milles see realiseerub, et sul ei tohi olla teisi jumalaid taeva ja maa kõigeväelise looja kõrval. Teine käsk, mis küll on alles õigeusu katekismuse saga, mille kirikuisa Augustinus välja jättis katoliiklastel pidades seda esimese käsu laienduseks nimelt keelt valmistada, nikerdatud või kivikujusid. Seetõttu ei ole ka õigeusu kirikutes üldse skulptuure. Siin on lääne ja ida kristlus läinud eriideed. Ikoon on aken teispoolsusesse aga mingi skulptuur, mida Läänes võetakse lihtsalt kui pühasümbolit oleks ebajumalakuju. Ja sellepärast on tulnud augus tiinusel selleks, et kümmet käsku saada viimane käsk üsna ebaloogiliselt poolitada. Kui aga mõelda piiblitekstile, siis seal on just teisel ja seega üsna olulisel kohal keelt valmistada kujusid. Ja arvatavasti iga inimene on kuskilt ikkagi kohanud niisugust väljendit nagu kuldvasikat kummardama. See on mingil kombel kõigil rahvastel eestlastelgi kõnekäänuline ja teda kasutatakse siis, kui tahetakse rahamehi ja rikk, kust halvustada ja siis öeldakse, et see on kuldvasikakummardamine. Kui piiblit ennast lugeda, kust fraas pärit on, see on lugu mõnevõrra komplitseeritum. Seal on lugu nõnda, et, et kui Iisraeli lapsed olid Egiptuse orjapõlvest pääsenud läbi kõrkjate mere läinud kus vaarao Ramses teise sõjavägi, kus kui nad rändasid Siinai kõrbes paigast teise, see kokku kestis 40 aastat siis oli Jumalaga lepingu sõlmimine Siinai mäel, teise pärimuse järgi hoorebi mäel ja nende lokaliseerimine kuskohal ta täpselt mägi asus, on nagunii täninigi teadlaste vaidlusküsimuseks. Nii või teisiti, pärimuse järgi Mooses, lähed mäele ja saab kaks kivitahvlit, kuhu on kirjutatud 10 käsku peale. Ja see võtab, et aega 40 päev, aga see on pikk aeg ja vahepeal rahvas tüdi pära teda ootamas ning ütleb Moosese vennale Aaronile. Et tee meile Jehoova teemele jumalakuju, keda me saaksime kummardada. Ja paar on, kes ei ole nii põhimõttekindel, mees kui tema vanem vend on nõus käseb ohverdada ja kõik kõrvu rõngad ja sõrmused ja kaelakeed. Ja taob nendest siis kuldse vasika. Nii et ühest küljest siin ei anta inimesele midagi selle kuldvasika käest, vaid pigemini kuldvasika tegemiseks võetakse tema kuld ära. Kui see kuju valmis on, siis nad tantsivad ja hõiskavad ta ümber ja ütlevad, see on Jehoova, kes sind on välja toonud. Egiptusest see tähendab, nad ise ei tunne, et midagi oleks valesti. Nad lihtsalt ei kannata abstra. Ta ütles, et jumalat, niisugust, et võimalust, et ei ole nähtaval kujul teda nende keskel. Aga muuseas, kui ta tuleb väelt alla ja kuuleb niisugust, et pidukära ja siis teada saab, milles asi on, vihastab nõnda, et lööb need kivitahvlit lepingutahvli puruks. Lugu on pärast seal üsna sünge, mida siis teha sellise rahvaga, kes otsekohe ära taganeb ja kes aru ei saa, mida tema käest tahetakse ja muuseas oleks palju karmim, kui jumal on, need on ka niisugused üsna põneva, et läbirääkimised, kus muuseas tõelise rahvajuhina käitub ja ennastki palub ära hävitada koos niisuguse sündmatu seltskonnaga. Ja lugu lõpeb sellega, et Mooses saab uued käsutahvlid ja korralduse panna nad laekasse või kirstu või noh, selle mõõtude järgi ta vastaks umbes eesti veimevaka-le. Ja need saavad niisuguseks sümboliks, mis representeerivat jumala ligi olemist. Neid kantakse rändpühamuna kaasas, sest sellele laekale tehakse ka kandepuud. Ja see on paik, kus Mooses ja Aaron käivad jumalaga rääkimas ja tema nõu küsimas. Võiksime ütelda, et tegemist on mingil kombel mööndusega täiesti abstraktse asemele, mida ei suudetud kuidagiviisi taluda, antakse sümbol, mitte tühi koht, vaid sümbol, kirjutatud käsulauad. Isa on tubli samm edasi selle abstraktse poole aga ometigi midagi, mis aitab inimesel oma pilgu koondada. Ja kui sellelt seisukohalt vaadata nüüd neid lugusid, mis sellest lepingulaekast või seaduselaekas oleneb sellest kuidasmoodi, neid sõnu eesti keeles tõlkida või rõhutada edasises räägitakse, siis tasuks võib-olla pilk heita kogu inimkonna religiooni lool. Siin võib leida väga huvitavaid, et sarnasusi ka eesti muinasusundi ka, nii nagu teiste primitiivset usunditega selle küljes. Mis asi moodustab siis selle usu uskumise ja religiooni selgroo. Ja ilmselt siin on sobiv tuletada meelde üht definitsiooni, mille emiild kaim prantsuse sotsioloogia klassik on andnud, kasutades püha klassifikatoorse mõistena. Ta ei rahuldanud Edward Taylori definitsiooniga religioonist kui usust üleloomuliku. See on ühtpidi küll üldlevinud, aga ta jätab suure hulga neid aspekte välja, mis tegelikult maailma religioonide puhul on väga olulised sest see jaguneb, jagamine loomulik, üleloomulik, kõik on ju kultuurid, tekkeline ja see tähendab, et kui põnele päris võsa mehele võiks tunduda telefoniga häkkimine üleloomulik meie jaoks on ta loomulik. Nõnda on vihmaloitsu mine meie jaoks üleloomulik, aga tema jaoks on see üks osa tema maailmast, kus ei ole see veel ebaloomulik. Sellepärast Tal ei ole täit seletust. Ja see töökhimi klassifikatsioon on teistsugune, nimelt sakraalne ja profaalne. Ja siit lähtudes võib religiooniks pidada uskumuste ja tavade kogumit, millel on seos pühaga. Püha on teine võõras, erinev ja see võib avalduda kõiges elavas ja elutus looduses, paikades, kalendri, eluringi, tähtpäevades, loodusnähtustest käitumises isegi inimese füsioloogias. Mõned asjad on pühad, mõned troojalased ja läänemeresoome keeltes on püha mõistet seostatud millegi piiratud Rabulise ja keelatuga. Ja sõna tabu on ju ka jälle üks niisugune rahvusvaheline sõna, mis on Polüneesia alt pärit, nii nagu vana ongi. Nii et inimene kui inimene nähtavasti reageerib üsna sarnaselt, siin ei ole vaja isegi laenamist rääkida, vaid et meie inimolemusest ja teiselt poolt ka nähtavasti maailmaloomusest tulenevalt on teatud viisid ikka ja jälle esinevad. Nii et nähtuste, tegevuste, asjade ja olukordade tajumine pühana võib pärineda nii pärimusliku teabest. Sest inimene võib ju kogeda teatud paikades samu asju, mida tema kogukond või vanemad. Ja sellele lisanduvad ka isiklikud kogemused. Ja neid isiklikke kogemusi mõtestab ju inimene lahti ju oma kultuuritaustast lähtuvalt. Ja selles mõttes on terve hulk neid asju, mida me leiame piiblisse ka meie oma muinasusundis, niivõrd kui ta üldse rekonstrueeritav nähtav kas või sõnavägi. Nii et kui niisuguste sõnade Graseoloogiad hakata uurima, siis sealt tuleb põnevaid asju välja. See on üht kaegu kogukond, inimhulk kui abstraktne, milline jõud. Nii et eesti keeles on see sõna säilitanud selle mõlemad tähendused, esimest küll enamjagu niisugustes liitsõnades nagu poiste vägi või töövägi. Igal juhul on see mõiste nüüd üks niisugustest asjadest, mis ka lepingulaed ka puhul vanas testamendis on võiks öelda, otse klassikalisel kujul kogetav. Selle lepingu laekamis. Jumalat kohal olemist sümboliseeris. Tema mängis suurt rolli kõrberännakul, kui ta käis kaasas ja ees. Aga eriti huvitavad on lood, kui tuleb Joosua raamat ja sealt edasi kohtumõistjate raamat, kus kirjeldatakse maa vallutamist. Jordani jõe läbimise lugu, mis on Joosua raamatu kolmandas neljandas peatükis on paralleel kõrkjate merest läbiminekule. Aga siin on ta mõnes mõttes isegi veelgi võimalik Dumana loodusteaduslikust seisukohast kui kõrkjate merele. See puhul on räägitud ka idatuulest, mis mere ära kuivatas juba mainitud loos endas niisugust põhjust, et mis selle taga olla võis, et Meri oli kuiva jalaga läbitav. Kuigi selle taga viimsel nähakse jumala päästetegu, siis Jordani jõe puhul Se kontsentreerub laekale. Laegas läheb ees, rahvas läheb järgi. Ja niikaua, kui laegas on Jordanis seisab vesi ühel pool ja teiselt poolt voolab täiesti ära. Ja selle mälestuseks laseb Joavad ta igasuguharu 12 suguharu vanemal kive ja nendest hunniku teha, mis siis saab selle mälestuseks ja teistpidi jälle ka üheks niisuguseks väiksemaks pühapaigaks. Ja võib-olla veel kuulsam tuttavam lugu Jeeriko müüride langemisest, Jeeriko oli tolle paikkonna esimene linn. Kui nad tulid sealt surnumere tagant, siis see linn näis vallutamatu ja mis relvastustki sai nendel kõrbest tulnud tegelastel eriti olla. Ja nõnda siis nad käivad laega sees ja vaikiv rahvas selle Türgi seitse päeva teevad ringi linnale peale. Ega see nii väga suurlinnu sai olnud, seitsmendal päeval nad teevad seitse ringi ja viimasel korral siis kästakse kõigil teha täiest kõrist sõjakisa ja müürid langevad, igaüks tungib sealt sisse, kus ta on ja selline hävitatakse. Need kaks lugu, mõlemad on olnud näiteks neegri spirituaalides väga populaarsed, et läbi Jordani minek ja Jeeriko müüride langemine. Nii et nendes võib näha seda, kuidas jumal, keda ühtpidi peaks kujutlema, kuskile kaugel trantsendentsena saab ühe konkreetse kontsentratsiooni selles iseenesest täiesti tühjas kastis, kus on ainult kaks. Huvitavad on omast kohast ka edasised sündmused kohtumõistjate ajast, kui Iisrael ei ole veel kuningat kui karismaatilised, et rahvajuhid, et vajaduse korral tõusevad üles ja peamiselt sõjakäike juhivad. Tõeliseks vastaseks ei olnud mitte maa vanad asukad way mererahvas vilistid, kes just tol ajal valitsesid Vahemerd, noh umbes nii nagu paar 1000 aastat hiljem. Esimese aastatuhande lõpu-l olid viikingid siin Põhjamere kandis. Nendel oli viis linna rannikul, ega nad väga Sisemaal ei kippunudki, aga kogu Iisrael oli neile maksukohuslane. Ja noh, kasvõi niisugune asi, et Iisrael ei ole keelatud raua kasutamine. Eks raud oli ka kõigepealt ikkagi tugevamate relvade tegemiseks. Ja ühel korral siis tuleb iisraellastele meelde, et meil on ju laegas, kus jumala ligi võtavad selle kaasa. See laegas satub sõja saagina vilistite kätte. Ühest küljest see lugu näitab, et jumal ei ole siiski ka sel korral, kui ta niimoodi on lokaliseeritud. Manipuleeritav ta ei ole nii, et võtad ja teed, mis temaga tahad. Aga teiselt poolt vilistite ei saa sellest sugugi kasu. Kõigepealt, kui nad viivad Ta Astodis taakoni oma jumala kotta, siis see kuju paari päeva pärast on seal kummuli ja purunenud. Ja siis nad saadavad teda ühest kohast teise ja kuu taga läheb seal juhtuvad õnnetused ja hädad. Nii et mõne aja pärast nad otsustavad omada tarkade käest nõu, küsides selle Iisrallitatud tagasi saata. Ja sinna ta saadetaksegi. Aga kui võtta niimoodi religioonilooliselt väemana asupaigana seda laegast, siis ka nendes järgnevates lugudes on väga ilmekad detaile. Kui Taavet tahtis seda laegast tuua Jeruusalemma. Alles Taavet vallutab Yebussidelt Jeruusalemma ja teeb sinna pealinna ja Siioni mäele oma kindluse siis sinna viies. Ja on nõnda, et Naakoni rehealuse juures van tee niivõrd ebatasane, et vanker, kuhu ta oli peale pandud Ta kippus ümber minema ja üks mees ussa pani käe toeks, et laegas ei kukuks maha ja ta sai surma. Kui seda ütleks nii, tänapäevaselt võiks võrrelda nii nagu kõrgepinge või üldse tugeva elektrilöögi. Sest lõppude lõpuks, kui elektron ei küsi, kas sa oled heade või halbade kavatsustega taavetile, tuleb hirm nahka ja pahandab ka, jätab selle laeka sinnapaika. Aga siis selgub jälle, et see, et kelle juurde laegas hoiule viiakse, temal käib käsi nii hästi, et taevad tahab teda ikka endale. Ja viib ta siis Jeruusalemma. Need on niisugused lood, mille puhul ei ole mõtet küsida, kas nad Ta on võimalikud või ei. Neid räägiti sellepärast, et neid usuti. Ja Nad peegeldavad seda kujutlust, mis oli tolle ajarahval ja meie jaoks panna pildid sellest ühest astmest sellel teel, mida mööda ka Iisrael edasi läheb. Sest Saalomon viita templisse ja pärast, kui ta vahepeal sealt on jälle kõrvaldatud Sestega Iisraeli kuningatki ei hoidnud kinni Jehoova jumalast siis Joosija toob ta sinna tagasi. Aga kui ta arvatavasti Paabeli vangiviimise praegu seal viidi kõik templi varandus ka minema, lõplikult kaduma läheb, siis Heroodes templis ehk teises templis. Flavius Josephus teatel laegast enam ei ole. Ja see on, võiks ütelda, jälle sümboolne. Selleks ajaks ei olnud enam ka niisugust kompromisslahendust vaja mingit niisugust kop Kulep välist eset või kohta, kus jumalaga kohtuda. Ja see on kristluses pigemini samasse suunda edasi läinud, et kui on olnud pühad kohad, mis on olnud väga selgelt profaansest lahutatud sakraal Algne profaan on olnud selge piiriga siis Jeesus ütleb Samaaria naist selle, kes küsib kuskohal, siis õige on jumalat teenida, et teda ei kummardata, igariitsime mäel, nagu saarlased seda tegid, ega Jeruusalemmas nagu juudid vaid teda kummardatakse vaimus ja tões. See oli niivõrd ennekuulmatu ka esimeste sajandite üheks süüdistuseks, mis märtrit aktides kordub, on, et kristlased olevad ateistid tähendab normaalsel inimesel olid oma pühamud, olid omad jumalakujud. Juutidel ainsana anti mööndus, et nemad võivad olla ilma, et oleks mingit nähtavat kuju aga kõigi teistelt oodati, et nad ikkagi riigijumalaid teenivad ja teil ikkagi ka nii nagu korralikel inimestel on omad jumalad, kellega arvestada. Arvatavasti Me ei saa tahta, et inimesed kohe ja kõik võtaksid üle ja nõnda on niisugune lepingu laeng ka jutustuste seeria ilusaks näiteks sellest, kuidas see käib sammhaaval. Kuidas ka niisugune väikene sümboli vahetus on astmeks edasi teel, mis viipeniisugusse suuremasse abstraktsiooni. Kõneles teoloog Toomas Paul, mina olen saate toimetaja Martin Viirand. 29. oktoobril saab Toomas Paul 65 aastaseks. Me tervitame teda selle sünnipäeva puhul ja kuigi ta oma ametitest taandub, on meil hea meel teada, et ta jätkab oma esinemisi nii kõnes kui kirjas. See tähendab, et meil on ees kah tulevikus meeldivaid. Parun Laan, Moun, Paun.