Vaheaeg ongi läbi, ongi parem, ma pidin jumaale minema Jaagupiga igasuguseid asju tegema. Meil oli jube suured plaanid, aga kõik jäi ära. Ema ütles, et ei ole mõistlik. Nüüd ei ole mõistlik kuhugi sõita. Ma arvan, ma oleks vabalt saanud oma karguga praami peale minna. Jaagupi oleks kindlalt natuke kade meel olnud, ta pole elu sees kipsi jäänud. Noh, mis ma olin terve vaha ja kodus. Sofi oli maal. Ma kuulsin isegi raadiot. Seal oli üks lastesaade hea maja ja seal räägiti sellisest kodust, mis nagu inimestega loodusega sõber ja siis ma otsustasin, et ma teen oma toas remonti, enne kui mark minu tuppa kolib. Ma värvin oma toa ära. Kohupiimavärvidega, need on sellised värvid, mida saab ise teha. Noh, ja siis ma saan ju ise valida, mis värvi mu tuba tuleb. Mart ei saa mitte midagi öelda. Ja kui valget värvi üle jääb, siis ma annan selle Marmurrile. Kohupiimavärv on selline, mida võib süüa. Aga täna ma käisin teiste tantsuetendust vaatamas kooli saalis sealsamas, kus meil trennid on, tähendab, kus meil trennid oleks? Mina ei saa ju ikka veel tantsida. Nõme kips. Imelik, kunagi ma tahtsin kipsi jääda. Ima rääkis mulle, et tema ükskord jäi, kui ta väike oli. Ta kukkus ja käsi pandi kipsi. Mul oleks võinud ka käsi puruks minna, siis ma saaksin vähemalt natukene trenni teha. Teised tantsisid küll nii hästi. Need olid ainult natukene trennis käinud, juba Nad esinesid. Plaksutasin ja neemal ohutasid. Varsti sa saad tantsida samamoodi nagu teised isegi paremini. Aga me ei osanud teha nii, et mul oleks nagu päriselt rõõmus. Ma tahtsin kõigest jõust täiega. Tegin oma suuga, nii nagu mu naeraks panin kätega, noh, niimoodi puu, naera nii. Naersingis Voogiaga, tegelikult ma olin nii kurb. Kas sina oled kurb? Mõtlen mõnikord nii kurb nagu mina. Ma ei saa aru, kuidas enne sain olla nii rõõmus. Vanaema peigmehe Antoni juubelil. Aa nojah, seal ma sain nüüd ERR-i juubeli tantsida. Praegu ei minda. Ja ma hakkasin seda ka mõtlema, et suvi on nii kaugel. Ja kevad vaata, leed tulevad kõik puude pealt maha. Jõulud on mingi 100 aasta pärast. Siis veel isa ütleb, et talle meeldib sügis. See mühin. Ja kui on tormituul, puhub, kukun peaaegu istuli, kui ma maja nurga tagant välja lähen. Oma karkudega. Isa viib mind igale poole autoga, kui ta saab. Aga ma tahan natukene ise ka käia. Üksinda vohh. Sina ütlesid, hullem oleks, kui ma oleks suvevaheajal kips jäänud maid. Kui siis oleks vähemalt täike väljas olnud, oleksin saanud istuda aias aiatoolis ja päevitada rahulikult. Nii mõnus. Siis ma vist ei oleks saanud meres ujuda? Ei tea, kas mul oleks lubatud siis Jaagupiga laidude peale minna aga nüüd on igatahes 1000 korda hullem. Ma poleks üldse pidanud sinna tantsutrenni minema, siis ma poleks praegu nii kurb ka. Nõme trend. Ema hakkas vist mu pärast kartma. Ta nägi, kui kurg mole oleks mingi kurbuse tablett, siis ta kindlasti annaks mulle viis tükki sisse viie klaasi veega. Sunnivorst. Nojah, ta on jah, silm, arst, aga arstid on ju tegelikult kõigi inimeste päästjad, isegi silmaarstid. Sellist tabletti vist ei ole. Ema tõi siis tableti asemel ühe raamatu Hingelind softile, eks uisutama rullidega. Oi, kus sa sõidad, tellige tee peal, kus on kollased need märjad lehed, siis võid kukkuda, jalaluu murda. Linal oli täitsa õigus, lapsed ei oska ohutustehnikat. Kui nad oskaksid, siis arstid võtsid oma lastehaigla kinni panna. Kuigi need lapsed kisavad ise haigeks peaksid ju vist ikkagi kuhugi haiglasse minema. Ja eile ma pidin terve õhtu seda hingelindu lugema. See jube kurvad pildid, vaata. Sa ju ei näe läbi raadio. Täna ma vaatasin terve kehalise tunni seda raamatut. On ju kuu aega vabastatud. Põhiliselt vaatasin pilte, jutt on mul mitu korda läbi loetud. Pildid on seal natukene õudsed. Täna mulle meeldis just meelega neid vaadata. Äkki sellepärast, et ma ise vajan Kosama. Õudne. Karkudega vanamoor. Tead, ma loen sulle mõnest maast ette, eks. Kui sa ei taha kuulata, siis pane kõrvad kinni, muidu sul läheb tuju samasuguseks nagu minu tuju. Kuigi minu tuju tegi see raamat vist natukene paremaks. Hästi, ma loen nüüd. Tema keskel seisab ühel jalal lind. Lind, nimi on hingelind. Ta tunneb kõike seda, mida meiegi tunneme. Kui keegi meile haiget teeb, hakkab hingelind mööda meie keha igas suunas sinna tänna, ringi tormama ja tal on väga valus. Kujutage ette, igal inimesel on hing. Ja isa ütles, et homme hingedepäev. Ja siis võivad vanad hinged, need, kes seal enne elasid, koju tulla, ainult küünla põlema panema. Mina panen, tahan neid näha, sest ma ei teagi, kes meie juures enne meid elasid. Poeni, minu hingelind, tal võib jube vastik olla. Ta ju näeb, et ma tahan tantsida teistega koos, nagu ma olen kipsis. Siin pildi peal on ka üks tüdruk, kes nutab. Aga kui keegi meid kallistab hakkab hingelind, kes elab sügaval, sügaval meie kehas kasvama ja paisuma. Kuningat täidab peaaegu kogu meie sisemuse talle nii hea olla, kui meid kallistatakse. Siin on kaks tüdrukut, kes kallistavad meiega Sofiga kallistame. Mõnikord saab veel nii nalja. Muidugi kui ta ei lähe üksi rullitama ilma minuta. Käed veel, mida see hingelind on tehtud laegastest sahtlitest, noh igas sahtlis on midagi sees, näiteks kurbus, vudia Rõõm või tigedad asjad. Siis see hingelind teeb sahtli lahti ja sa lähedki selliseks, kuigi sa ise võib-olla ei taha. Minu hinge ling, tegi mu tihedate asjade sahtli lahti ja siis veel kurbus oma ka. Sellepärast ma olengi niisugune. No aga ma ei taha selline enam olla. Siin raamatus on, et igaüks peab oma hingelindu hästi tähelepanelikult kuulama, mina hakkangi nüüd kuulama, ta peab varsti rõõmu sahtli lahti tegema. Ma ootan, et ta teeks kasvõi toa taastat, ootan homseni siis. Mina lood kirjutab. Esitab Külli Teetamm, toimetab Tiina Vilu, helirežissöör maris, Tombak. Ninalood.