Külvi jaoks salve pandud nisuterad vestlesid viljaaidas üksteisega poolihääli. Siin on nii pime, et ei näe oma naabridki, lausus üks väike heliseva häälega. Viljatera. Ja umbne on siin ka, lisas priske kollane tera üsna tema lähedalt. Aidas pesitseb pikka saba kohi. Ma kardan teda. Piiksus kolmas hädise häälega kintsakas kusagilt salve keskelt. Aita hüppas suur kassi Polask Peeter kus ta on? Ei suudeta oma hinges pesitsevad jahikirge maha suruda. Aga algus on paljud meie parimad sõbrad juba nahka pistnud. Varsti järg teie käes. Kurtsid nisuterad, kassil oma muret teinud, oodake külma temast sigadustele juba lõpu teen. Nüüd aga rahunege maha, sest varsti viiakse teid niikuinii siit minema. Kohu küsisid terad ehmunult põllule, vastas Peeter, kas hooletult ja nii juhtuski. Oli pime sügisene hommik. Puhus jahe tuul. Mägede tippusid loorites udu, mis pikkamööda lagendikku kohale ujus. Äkik raksatas aidauks. Sisse astus mees külva ja tal oli kaasas kolm tühja koti ja kaal. Raske raudkühvliga hakkas ta nisukottidesse kühveldama. Pärast sidus kotisuud kinni, laadis need vankrile ning vahetevahel hobuseid. Piitsa kärgitades vedas need põllule kus varajasest hommikutunnist hoolimata haris usinasti maad suur punane traktor. Külvimees viskas viljakotid vana pirnipuutüve najale ja läks siis traktoristi juttu puhuma. Meiega kavatsevad pärisid terad pirnipuu käest, kes tundus neile vanem ja targem. Teid maetakse maa musta koheva mulla sisse. Ütled sa, miks on neid vaja? Vaata, me ei taha seda. Me oleme elusad nisuterad, suren mullal ära. Nad ei tohi meiega talitada, nagu heaks arvavad. Nad peaksid ikka meie käest küsima ka. Pirnipuu muigas selle jutu peale ning rahustas neid. Ärge kartke teil surra. Olge ainult kannatlikud ja küll te varsti näete, mis teiega juhtub. Kui mehed hakkasid vilja külvimasinasse valama, surus igadera ennast teise ligi, et olla koos sõpradega sel saatuslikul hetkel. Ainult üks nisutera ei tahtnud minna koos teistega. Ta põrkas kõrvale ning veeres-veeres alla mööda kõvaks tallatud põllurada. Kuhu sa lähed? Karjusid sõbrad talle järele, miks sa koos meiega ei tulemaid ta olla seal, kus olete teie. Kõlas üksi jäänud nisutera vastus. Miks ei suutnud teised teda mõista? Sest ma olen teist erinev. Teie olete väikesed, mina suur ja tark. Ma saan üksi hakkama. Ja põrgates vastu väikest valget kivi, hüppas üle põllutee ning veeres kuni jäi ühe sipelgapesa lähedusse toppama. Külvimasin, puistas ühe tera teise järel maha ning kattis pehme mullaga. Maetud nisuterad lebasid soojas mullas pikka aega. Hilissuvised seenevihmad niisutasid põldu. Vesi jõudis teradenegi, kes sellest ähmi täis läksid? See on küll meie lõpp, mädaneb siin ära. Kuid kartused olid asjata. Nad hakkasid hoopis paisuma. Nad paisusid ja paisusid, kuni muutusid päristusedateks. Kuid siis hakkas paistma sügisene päike, mis soojendas põldu ja pani õitsema krookused. Ning teradest võrsus peagi õrnroheline arglik oras. Tere hommikust. Tervitasid väikesed nisutaimed, pirnipuud. Päike silitas neid oma sooja pehme pihuga ja nad hakkasid kiiresti-kiiresti kasvama. Kui palju meid on? Imestasid nisu lapsed 11 silmitsedes. Meid on rohkem kui miljon rohkem kui tähti taevas või puid metsas. Tervitus karjus üksik kõrs üle tee, kus ta, põrsas keset kive, juhakaid. Suitsesid üksi nukrutsema, hüüdsid sõbrattal, tule meie sekka. Maid. Mul on siin väga mugav. Ma kavatsen üles kasvada ilma kellegi abita, ime, kui mahlad mullast endasse jätad tilkagi teiste taimede jaoks. Ma kasvan suureks, kui paplipuu. Teiega jäädi sama väikesteks. Praegu. Tee nagu tahad, ütlesid talle teised ja unustasid jutuajamise peagi. Saabus talv. Ta varjutas päikese, rebis viimased lehed pirnipuult ja kattis kogu maa lumega. Valge vaibal oli nisu lastel soe ja õdus olla. Haigutades soovisime üksteisele head und ning jäid magama. Kui nad pärast pikka uinakut jälle ärkasid oli lumi juba sulanud. Kõikjal voolasid kevadveed ja lõunamaal saabusid tiivulised külalised. Nisutaimed rõõmustasid nii soojendava päikese kui paitava tuule üle. Vana pirnipuu kõigutas uhkelt oma verinoori, lehti jutustas nisu lastele muinasjuttu. Ta jutustas sellest, kuidas kord oli üks väike ulakas lambatall karja juurest plehku pistnud ja metsa jooksnud. Seal oli ta hulkudes halli hunti kohanud, kes ta kinni krabas ning õhtusöögiks ära sõi. Seda juttu kuulates vaatasid nisu lapsed kurva kahetsusega üksildase sõbra poole. Ei, teie seal, kas te teate, et ma olen juba põlvekõrguseks kasvanud? Mis siis selles nii imepärast olla? Vastasid teised põllult. Kõik oleme sama kõrged, mõned neist veel kõrgemadki. Sellel ajal, kui pirnipuul esimesed viljad ilmusid, hakkas nisupead looma. Peagi täitusid viljapead noorteteradega. Nõnda küpsetasid nad tasapisi päikese käes ja muutusid aina raskemaks. Üksik kõrs sipelgapesa juures küpses samuti ning uhkustas. Minu terad tulevad suured kui pähkleid. Küll te varsti näete. Kui nad kasvavad, nii suureks pole sellest ikkagi ei tea, kui suurt kasu. Vastasid põllutaimed. Kuidas nii? Imestas nisukõrs. Üks viljapea ei suuda täita kogu salve. Ja neil oli tõesti õigus ühel väga soojal ning tuua sel päeval kärgatas ootamatult äike. Hirmunud päike libises kähku mägede taha. Linnud peitsid end pesadesse. Äike kõmises hirmus ähvardavalt. Jahe tuuleiil rebis vana pirnipuu noori lehti ja tormas sisenes põllule nisu keskele. Viljakõrred painutasin oma rasket pead madalale, surusid ennast tihedalt üksteise vastu ning sedamoodi üheskoos pidasid vastu ränkraskes heitluses tormiga. Metsik tuul ei suutnud murda ühtegi kõrt, sest terve põld tõusis ühiselt tema vastu. Torm lõppes. Me kõik koos oleme süüdis nisuväli ja raputas maha viimased vihmapiisad. Kogu põld nägi välja ütlemata uhke. Teie olete tõesti vägev jõud. Ütles vana pirnipuu. Aga vaadake, vaadakam üksikut sõpra. Nisutaimed pöörasid omapäid ja mis nad nägid? Üksikkõrs lamas, murdunud maas, mudane ning inetu. Sama mis juhtus ulaka lamba tallega. Sama juhtus ka täies sõbraga. Ühenduses peitub jõud, üksinda on aga iga kõrs nõrk, lausus pirnipuu elutargalt. Küps kuldkollane vili koristati peagi põllult. Kõige priskemad, tugevamad terad pandi aita uut külvi ootama. Ülejäänutest aga jahvatati pehmed jahu millest lõbusad pagarisellid tegid valged, maitsvad saiad. Kõigi tublide inimeste nii laste kui täiskasvanute jaoks.