Henno Seppmann, te olete Tallinna poiss, missugustelt tänavad. Et ma olen sündinud Tartus ja koolis, käinud Tartus, isegi kooli ma Tartus ei lõpetanud, viimase klassi tegin Tallinnas. Et ma olen kahe linnapoiss, Tartu patrioot ja Tallinna patrioot. Siis ei saagi küsida, et komplin armsam on. Noh, muidugi praegusel hetkel on juba Tallinn kodusemaks muutunud, sest suurema osa ma olen omadega teadlikust elust siin elanud lapsepõlve mälestused, need on muidugi igale inimesele väga kaunid ja kallid, need on mul Tartus. Ja kui nüüd mis tänavatest siis Tallinnas ma elan? Tehnika tänaval kogu aeg ühes ja samas taas peale sõda. Ja selle on see rajoon, mida nimetati kelmikülaks. See on tähendab Tehnika tänav, Paldiski maantee ja Kaarli puiestee vaheline kolmnurk. Miks tal selline nimi oli kelmiküla? Ma tõesti ei oska öelda, aga Niitra nimetatud. Nonii ja sinna juurde tuli siis ka veel Pelgulinn ja siin teisel pool oli sikupilli ja Doriaali linna. Mina olen torupillipoiss näiteks. Jah, need on toredad nimed. Ausalt öeldes ma isegi kahju, et need nimed kuidagi jäävad unustusse. Neid võiks isegi rohkem. Tarvitada minu meelest jahi, aga eks nende nimede taga oli ikka päris konkreetne linna jagu oma kindla elamisstiili ja viisiga ehk see paistis ka niiviisi välja Janiga elada. Jah, seda muidugi jah, võtame siinse Kadrioru kant, eks ole, päris nihuke, uhke rajoon. Esinduslik rajoon. Aga muidugi need vanad nimed, nendel on kõigil ajalugu taga ja iga nime taga seda ajalugu ei teagi, seda on võrdlemisi huvitav saada saada. Ma olen alati ajaloost teatud määral huvitatud olnud, aga mitte niivõrd, et ma nüüd hakkaksin ise vabal ajal uurima teda, kuul kätte satub midagi, siis ma väga hea meelega. Loen seda ja uurin seda. Aga sealt Tehnika tänavalt ei tahaks kuskile uude linna ossaga. Paneeli linnaosasse ma ei taha asuda ümber elama, kuigi isegi seal on mugavused suuremad. See ilmselt võib-olla tuleneb ka harjumusest. Sellepärast et kogu elu on tagu elatud sellises väiksemates majades natukene, mitte niivõrd suurtes, kus, nagu mesilane, lähed oma kärje siis selliste korterisse. Võib-olla sellepärast. Ja nähtavasti on ka iseloomu küsimus, sellepärast et ma olen elanud oma elus ainult kahes korteris ühes Tartus. Perioodil teine Tallinna periood ja olen töötan kogu aeg ühes asutuses. Ja muidugi ühes kindlas kollektiivis tunned sa inimesi ühes kindlas majas, teadsa naabreid. Samal ajal kui Moskva uurijad ütlevad, et 60 protsenti Moskva uute majade elanikest nendel pole aimugi, kes nende naabrid on, kui just keegi öösel kolistada või keegi tule. Soola, laena, no ilmselt nii see on ja mis nüüd sellesse puutub, et paikne ja tunne kollektiivi, sellel on muidugi oma pluss, sellel võib olla ka oma miinus, tähendab just see, sa satud teeni. Aga kollektiivi tundmises on minu erialal küllalt suur tähtsus ka. Sellepärast, et ma praegu nagu meie Eesti projekti esimene osakond, kus ma töötan, seal on võrdlemisi püsiv kollektiiv. Ja kui mingisugune töö on, siis ma tean täpselt millise inimesega peale ma võin loota ja mulle aitab ainult ühest sõnast, ühest lausest, eks ole, et kooskõlastada seda töösuunda ja seda tähtaega ja ma tean siis, mis sealt tuleb. Kuivõrd arhitekti töölise ongi siis kollektiivne töö, sest me ikka kõneleme ühest konkreetsest autorist või paarist autorist, aga teie ta kandev osakond Arhitektuur on kahtlemata kollektiivne töö, tänapäeval läheb ta järjest rohkem kollektiivseks, kui me võtame vanad meistrit. Nad nii-öelda andsid sellele arhitektuuriteos selle mõtte, nad tegid ise ka meie tänapäeva mõistes sisekujunduse ja nad olid ka ehitusplatsil juhtisid tööd, nad nähtavasti oli neil muidugi ehitusmeistrid abiks, aga, aga nad olid ehitusplatsiga väga tugevasti seotud. Tänapäeval muidugi arhitekt üksinda nisukest asja enam läbi viia ei saa, sellepärast et tehniline tase tänapäevahoones on läinud niivõrd kõrgele tõusnud ja niivõrd spetsiifiline, et lihtsalt üks inimene ei suuda sellega toime tulla. Selleks peab olema terve kollektiiv taga. No siinsamas Tallinnas käsitleda ka kõrgkoolis saite oma arhitektidiplomi. Sellest peaks vist nüüd ka kuskil 30 aastat. Tuleb sellest hakkab saama sel tuleval professoril samal suvel, nüüd saab 30 aastat täis? Jah, tõesti, kus ma Eesti projekti tulin. Noore ja rohelisena. Ja enam-vähem nagu instituudis oli arvamine, et nüüd on need tarkused käes ja. Oh nüüd hakkame tegema. Muidugi esimesed konkreetsed ülesanded tulid kätte, siis nägid ära, et väga palju on veel siiski veel õppida ja kogemusi omandada. Kas tuleb meelde esimene projekt, mis realiseerus, sest diplomiprojekti teevad tavaliselt paberi peal? On küll jah, see projekt tõesti realiseerus ka see on. Tookord oli ta õmblusvabriku ühiselamu selle kergetööstuse tehnikumi kõrval ja vahest lähen mööda siis olümpia hotellis käin söömas, tuleb ikka veel ka, et tõesti, see on minu projekteeritud maja esimene mahe. Olgu kuulajale öeldud siis, et mees, kellega täna vestleme, Eesti projekti osakonna peaarhitekt Henno Seppmann on väga palju eesti arhitektuuri jaoks andnud, kuid nii nagu elus ikkagi tavaline teekäija, teab sellest hoopis vähem kui popansamblite pop pulaarsetest lauljatest. Nimetagem siis siinkohal kas või kõige üldisema loeteluga Nõukogude Eesti preemia 1965 laululava kollektiivse lahenduse eest, 1009 72 hotell Viru NSV Liidu riiklik preemia 1981 purjespordikeskuse eest, Eesti NSV teeneline arhitekt, 1973. Meie arhitektide liidu kauaaegne juhatuse liige, eriala õppejõud kunstiinstituudis ja see oleks ainult kõige üldisem loetelu sest selle taga on 30 aastat tööd. Kui kõige esimene teeb südame soojaks, kas mõnest ka mööda lähete, mis ei ole päris nii välja tulnud, nagu tahtnud oleksite, kas töös on ka ebaõnnestumisi olnud? Ma ei tahaks näiteks autoga Narva sõitvaid tähendab Leningradi sõita, kuna Narva Peetri platsist läbi sõidan, siis seda veetornelamut ma ei taha näha seal. Ja eks neid ole teisigi nisukesi nii-ütelda, lamedaid hooneid. Aga teisest küljest. Ma ei ole koguseliselt eriti tohutu palju projekteerinud, et Bush ka neid ebaõnnestunud siin väga palju olla. Sellepärast et mul on olnud kuidagi õnne ja Need objektid, mis pole projekteerinud, need on võrdlemisi suured ja võrdlemisi pikka aeganõudvat projekteerimist ikka neli-viis aastat. Ja siis muidugi, kui paar ebaõnnestumist sinna sisse tuleb, siis rohkem neid ei saa olla ka. Ja kas ongi nüüd päris õige rääkida ebaõnnestumisest, sest eks arhitekt elab ka oma ajas ja oma ajastu stiil on teile määrav olnud, sest nende 30 aastaga on, on meie ehitustegevuse, meie arhitektuuris ka ikkagi väga palju muud. Ta ei muutunud, muidugi on palju jah, kui ma tööle tulin, siis oli ju see niinimetatud liialduste ajastu, kuivõrd võib-olla ma isegi seda hakkame ümber hindama. Kuivõrd ta üldse liialdus oli. Võib-olla see suund ei olnud päris õige. Aga siiski ma pean ütlema, et mingisuguseid ebaõnnestumisi on, need on lihtsalt võib-olla kogenematusest tulenevad. Sellepärast, et pisukest kindlust kus sa tead, et saad objekti kätte ja sa tead, et sa teed selle ära mingilt noh, täiesti vastuvõetaval tasemel see kindlus, ega see tuleb siiski aastatega ja see, see esimeste aastatega minul vähemalt ei tulnud, ma vaatan, mõni teine noormees on tõesti kindel, aga. Ma ei ole alguses tõesti nii kindel olnud. Ja kuidagi nihukest suurt objekti projekteerida, seda haarata ja peos hoida. See nõuab teatud aega ja teatud kogemus. Ja mis puutub kahtlustesse, küllap need mõtlevate inimeste saadavad ikka läbi elusast, kui kõik on selge, lihtne siis ei sünniga vis suurt kunsti ja arhitektuurist. Me räägime tänapäeval küll mitte enam kui võiks öelda ehituskunstist, tal on juba väga suur taustsüsteem, ta seotud juba kõigi teadustega, sotsioloogia psühholoogia, nii et mulle tundub, et on rängalt vastutusrikas. Teha jaa, muidugi, mõtlemine, see on üks tähtis asi minu arvates projekteerimistöös. Ja ma pean ütlema mitte niivõrd tagajärgedes, aga kui isiklikus rahulolus peaks rohkem mõtlema üldse, milleks me ehitame. Ja kuidas kogu see elu on üles ehitatud. Sellepärast et kui ainult vaadata nii-öelda kitsa piirilisemalt kas on päris õige. Aga siiski esimesed, kõige suuremad rõõmud, need peaksid ka vist lausa meelde jääma ja ma mõtlen, meie rahvuskultuuri seisukohalt tahaksin ma sellel teemal just vestlusse tuua nüüd meie laululava ja selle kompleksi, mis on nii üksmeelselt positiivse hinnangu leidnud ja mida lihtsalt kõik armastavad, kes laulupeol käivad ja mis tõesti mõjub nüüd tunnetele kui meeleolule, mitte ainult, et tal on oma funktsionaalne lahendus, et seal saab hästi ja akustiliselt kõlavalt laulda. Nojah, laululava oligi üks minu esimesi suuremaid töid muidugi arhitekt Kotliga eesotsas. Arhitekt Kotli üle olin ma nagu. Ja tema kõrval ma õppisin päris palju. Kahjuks ta läks küll sel ajal, kui detailijooniste tegemine oli akadeemiasse edasi tööle ja siis oli tõesti niisugune tunne, et kas vahepeal, kas ma nüüd selle ülesandega toime tulen ja ma pean ütlemagi, et mõnede detailide osas ei ole tulnud. Aga las need jäävad nüüd minu saladuseks, aga loomulikult peabki olema jah, ja see näitab mulle ka, kui ma järgi mõtlen, et. Ma sel ajastul veel siiski ei valitsenud kõiki, tähendab detailselt kogu seda projekteerimise tööd ja tuli vigu sisse. Siiski muidugi, vigu tuleb ka tänapäeval sisse, aga, aga need on hoopis teise laadilisemad juba. Kas emotsionaalne tasand ja kõik need tunded, mis meiega kaasas on, kui me seal lauluväljakul istume ja oma südamelähedasi laule kuuleme kas need olid ka teie mõttes projekteerimissituatsioonis või on sealse konkreetne arhitektuuriline lahendamine niivõrd oluline, et emotsioonide jaoks ei ole kohtagi? Muidugi arhitektuuri ülesanne on küllalt konkreetne, aga kahtlemata selle objekti ju noh, antud juhul laululava tema emotsionaalne külg annab ka kindlasti mingisuguseid tõukeid, püüad kuidagi sellesse sisse elada ja vaadata, kas siis kooriliikme pilguga või pealtvaataja pilguga kui sa vastavalt seda lava astmestiku projekteeriti laululava või siis jälle kogu lauluväljakut. Nii et see kahtlemata on ja iga iga objekti juures Ja vaevalt mõtlesite te reporterite kabiini sinnapaika pannes, kus ta praegu on, et õhtul, siis kui viimased laule lauldakse, siis tavaliselt päikele merre, ma näen sealt aknast merd. Et ma näen sedasama paekivi seina, mille ees on lauljad ja kui siis kõlab meie traditsiooniline Ernesaksa lõpulaul, et siis see kook, kuhu see see rahvas, see, see loodus, see paekivise meri, see kõik loob niisuguse pildi, et järsku tunned, et sõnu ei oska leida, et parem on vait olla ja kuulata. Ja see võib-olla teebki selle arhitekti elukutse huvitavaks. Et iga uus ülesanne on täiesti erinev. Oletame projekteerid haiglat, seal tekivad hoopis hoopis teised probleemid. Ja sa pead mõtlema hoopis teistmoodi. Oleme nüüd täiesti teise keskkonda teismi töösse, teistesse eesmärkidesse, nagu ütlesite Viru hotell kaasaja üks, üks keerukamaid lahendusi arhitektile, sest see on ju terve omaette süsteem, terve linn. Linnas võiks öelda. Muidugi, jah, hotelli ehitus tänapäeval on küllalt keeruline kompleks. Kahtlemata Viru hotellil see, et sinna tuli välisehitaja välismaterjalid, see ju loos hoopis teised võimalused. Kuid kahtlemata see tulemus oleks parem olnud, kui seda oleks kohe alguses teadnud, sellepärast tema põhiskeem on loodud siiski Meie ehitajale, tähendab Monteeritav. Ja sellest on ka tema niisugune teatud lakoonilisus. Või ma ei ütleks lakoonilisus mehaanilisus, lakoonilisust ma pean võib-olla plussiks, aga mehaanilisust mitte. Sellepärast et isegi inglise kirjanik kaasojasseon poos saitide saagas kuskil öeldud ühe oma tegelase suu läbi, et mõjuma peab üksikute joontega mitte väsitama inimese silma, et sellega me saavutame väärikuse. Ja ma pean seda päris heaks põhimõtteks. Sest väärikas, võib-olla nii väike maja kui suur majas ei ole mahust suur maja, võib-olla ka koomiline, isegi eks ole. Siit tekkiski nüüd mõte. Kuivõrd olete saanud elus eksperimenteerida, sest suured vastutusrikkad, ülesanded seavad küllaltki kindlad piirid, näiteks teame, et noored arhitud tekstid tahavad AK usinasti eramuid ehitada, siis nad saavad oma fantaasiale küllaltki piiramatu voli või tähendab teatud piirides siiski vabadust anda. Teil on see ilus mäng siis nagu mängimata jäänud või? Jah, väikeelamuid ma tõesti oma elus on väga vähe projekteerinud kuidagi sel alal ei ole fantaasiat saanud lasta vohada. Praegu isegi väga meelsasti ei teegi, sest ega väikeelamu projekteerimine on raske ülesanne hakata praegu nüüd seda õppima nii-öelda see on oma, et võib-olla päris pingutab minule. Sest seal tekivad ka omad võtted ja omad kogemused. Ma pean ütlema, ma olen võib-olla üks kümmekond väikeelamut üldse projekteerinud aelus. Kui panna nüüd kõrvale sellised suurtööd nii nagu memoriaalkompleks ja, ja Pirita purjespordikeskus. Pirita muidugi on kollektiivi töö ja ma käisin arhitekt jänesega enne kui me hakkasime projekteerima Kiilis samasugust purjespordikompleksi uurimas. Ja seal oli üks mees, kes oli organiseerimiskomitee esimees olnud ja see ütles, et kõige parem on siiski selline arhitekt kes sellest alast mitte midagi ei tea. Kui ta oleks ise purjesportlane, siis ta paneks rõhu ainult selle ala peale ja ta jätab teised küljed nagu tagaplaanile. Aga me teame, et keskus koosneb väga paljudest osadest. Seal ju lõppude lõpuks samasugune hotell 630 kohaga koos oma köökide koos oma teenindusega, seal on nii-öelda see raadio-tele keskuse ajalehemeestekeskus, seal on oma meditsiinikeskus, oma töökojad ja nendele kõigile peab siiski võrdselt tähelepanu komistama. Seal sai selle juures ka muidugi purjespordile see lahendus. Muidugi tuleb see põhilahendus, eks ole, need suured jooned tulevad arhitektilt, kes panevad nad paika. Ja ma pean ütlema. Mõttetöö ei olnud mitte kerge. Vingerdasime kaunis kaua aega nii-öelda nagu tehnikus ja ei, ei pääsenud sealt läbi tarvitades võsanuga või mitte, aga kogu aeg ikka kasvab midagi ette ja ja kuidagi siis lõpuks lõpuks nagu tuli see idee ja see tuli ka viimasel hetkel, kus meil aeg hakkas juba täitsa nii-öelda nagu malekellal hakkas nooleke kukkuma. Mis oli see viimane ideeline kontseptsioon? No see oli see, mis, nagu ta praegu nüüd on teoks saanud. Asendi paiknemine, asendi paiknemine, jah, tähendab tema, tema asend põhikonfiguratsioon nii-öelda suurtes joontes korpuste paigutamisel ja need liikumisteed seal sees, tähendab see skelett Selge, siin on veel ju kaks aspekti, sest üks on see funktsionaalne lahendus, millele kõik, kes kohale tulevad, otsekohe hinnangu annavad ja mida tunnetavad aga teine tema jäämine püsimine pikkadeks aegadeks Eestimaa loodusest, siin meie ranna looduse situatsioonis on ka muidugi tükk tegemist. Ja kuidas need suhtutagi mõnedesse, kes kurva näoga ringi käivad ja räägivad, meie ilus 30.-te aastate pirita on nüüd otsa saanud, enam seda ei ole. Nüüd on üks uus moodne keskus seal. Muidugi, see keskuse maht on tohutu suur pirita jaoks. Ja see oligi meie üks põhieesmärkidest, et seda Pirita miljööd niivõrd vähe rikkuda kui võimalik. Selle hotelli oleks võinud ju ehitada ka sinna mingisuguse kõrghoonena. Võib olla väga efektne lahendus. Kuid praegu, kui siiski seda Pirita teed mööda sõita, siis me peaaegu seda keskust ei märkagi. Ta on nagu madal hoitud hakitud äranis ja tähendab et tal on inimlik, maastab olemas, seal sees. Ja kas inimlik maastab, ei olegi mitte üks Enno sepp mõni iseloomulikke käekirja jooni sest ma tooksin võrdluseks siia teise suure objekti, see on Tallinna Polütehnilise Instituudi kom. Läks, see peahoone on üks Eestimaa suuremaid hooneid, öeldakse ja ometi kaob ka see Mustamäe mändide vahele nii märkamatult ära, et ei saa nagu arugi, et see on suur. Tallinna Polütehnilise Instituudi juures ma ei ütleks seda oma käekirjaks, sellepärast et seal andis siiski need põhijooned arhitekt Uno Delpus kellega me olime küll head sõbrad ja klassikaaslased aga siiski tema oli juhtiv, vedav jõud ja tema andis need ideed. Kahtlemata temal oli samasugune uneseisukoht, kuna me saime hästi koos töötada, tähendab samad põhitõed ja seisukohad nagu minulgi ilmselt, aga ta oli minust andekam. Mõttekaasluse on üks üks väga ilus asi, ükskõik missuguses eluvaldkonnas ja nagu näeme, arhitektuuris on seega küllaltki tähtis. Ja. Üsna sageli ajakirjandusest huvitavaid diskussioone meie arhitektuuriprobleemide ümber meie linnade arenguprobleemide ümber. Hoopis vähem teame, meie kõrvalseisjad, aga võiks öelda eesti arhitektuuritraditsioonidest. Meie loomingulisest kullafondist võiks öelda meie arhitektuuriklassikutest, kellelt ehk teiegi olete õppinud, sest nii sügava lugupidamise nagu praegu Terpusest rääkisite, kes teame, traagiliselt vara meie hulgast lahkus. Kuid on ju mehi, kes pikka aega on siiski meie arhitektide kujunemist mõjutanud. Keda enda õpetajateks võiksite pidada selles valdkonnas? Enda õpetajateks muidugi minul on olnud võrdlemisi head õpetajad, lõpetasin Polütehnilise Instituudi, sel ajal õpetati arhitektuuri seal ja meie õppejõud olid August Valberk, Alar Kotli siis vana Soans, linnaplaneerija, Peeter Tarvas kõik ikkagi oma kohta nii-öelda tunnustatud mehed ja, ja ütleme isiksused, ma ütleksin jaa, muidugi nendelt kahtlemata ma olen saanud küllaltki palju. Sellepärast et õppimise ajal on ju iga lause, mis õppejõu poolt tuleb, selle sa võtad vastu ja kuidagi töötad eneses läbi ja ja see annab sulle mingisugust impulsse edasiseks tegevuseks. Nende looming elab edasi meie Tallinna tänavapildis ja teiste linnade Ki tänavapildis veel see on siis kolmekümnendat aastat võiks olla selline huvitav periood, kus otsiti ja püüti ka oma rahvusliku arhitektuuri luua, sest teame varasemat suuremat tööd. Siin on ju Lindgreni ja Saarinen jälg Tallinna linna südames ja selle planeerimises. Võib-olla ühe esimese impulsi üldse ma olen mõelnud selle üle pyksma selle ala näol on läinud. Ja ma isegi ei suuda täpselt seda nagu taastada. Millal see mõte tekkis, et ma lähen arhitektuuri õppima. Aga et arhitektuur mind üldse huvitama hakkas? Mul on hästi meeles. Ma olin siis võib-olla üks 12 aastane, mulle sattus kätte üks ajakiri, kus oli sees Matteuse projekteeritud hoone Tartus, tähendab see on silmakliiniku, vastas Kunstikool seal praegu sees, minu meelest siis ta oli ühe üliõpilasorganisatsioonile projekteeritud. Ja noh, ma polnud muidugi arhitektuuriga kunagi meie peres ei olnud mingisugust tegemistega kokkupuuteid ja ma nägin ajakirjas neid fassaade ja neid plaane, see maja polnud veel ehitatud ja see on mul tänapäevani veel, eks, tähendab, millise niisukese elamuse mulle see andis, ilmselt mingisugune niisugune huvi oli mul siiski juba lapseeast saadik, kuigi ma rohkem midagi sellest ajastust nagu jälle ei suuda meenutada, et ma oleks arhitektuuriga just tegelenud. Aga see mõte tuli mul vist küll jah, keskkooli viimases klassis. Võib-olla ka isegi, kuna Uuno tõlkus oli minu klassikaaslane, võib-olla, aga temaga arutlustes koos ma seda ei suuda isegi meenutada, aga kuskilt sealt sealt on, tähendab see alguse saanud. Jah, aga mõtleme nüüd tõesti, kuivõrd keerulisemaks on arhitekti töö nüüd kõik läinud, sest siis ilmselt võisid alateadlikult esile kerkida seosed keskkonnaga võib maastikuga. Aga nii nagu ma nüüd suurtes linnades räägime oma oma tehiselukeskkonnast, nendest majadest, nendest magamissahtlitest, kuhu me sageli magama läheme. Nüüd on läinud, eks ole ju, problemaatika, millega te tegelete tohutult laiemaks. Ja kahtlemata võrreldes neid hooneid, mis projekteeritud esimestel tööaastatel ja praegu siis ka see tehniline tase, see on kolossaalselt teiseks läinud, seda võib-olla nii-öelda kõrvalseisjat, niivõrd ei märkagi nad võib-olla neid sotsiaalseid ja neid muuta, siis märkavad rohkem. Aga no mis siis oli, eks ole, kui me tegime mingisuguse hoone oli seal üks ruum, panime seina sisse, paar lõõri, oli suurem ruum, kold neli lõõri oli väiksem, üks lõõr ja see läks kuskile ülesse katusele välja ja oli kogu see ventilatsioon, aga praegu on ikka tohutud süsteemid konditsioneerid ja need tuleb kõik sinna majasse sisse pakkida. Nii et. Ja vaevalt et ükski inimene üldse täid teab ja märkab, kus kohal nad on, aga ta tunneb lihtsalt, kas seal ruumis on hea värske õhk. Selge see on asja insenerlik külg aga küllap mäletate oma kodust nii Tartus kui Tallinnas. Kui kenad olid vanasti meil väikesed aiad või koduõu, võiks öelda selle kohta, kus ühe õue lapsed mängisid, kus ühe õue vanapere istus koos. Aga nüüd me planeerime ka küll need mänguväljakuid, kuid millegipärast jäävad nad sageli tühjaks. Ja see on jälle küsitakse sedagi arhitekti käest, jah, küsitakse jällegi arhitekti käest ja see ongi see asi, nagu ma Warren tähendasin, et ma olen võib-olla liiga vähe mõelnud. Tuleb ülesanne näiteks projekteerida laste mänguväljakut, projekteerin ära ja mõtlen, et nad hakkavad mängima, aga, aga lõpuks selgub, et nad siiski võib-olla selle platsi peale ei mängi. Ja võib-olla ka need lapsed natuke mõtlevad teistmoodi. Ja selle üle peab ka arhitekt minu meelest sügavalt mõtlema. Tähendab, meil ei ole tarvis võib-olla mitte niivõrd fakte, teadmisi niisugune kuidas ütelda, me ei pea olema mitte niisugused tehnokraadid. Me peame midagi ka teises suunas mõtlema. Sest ega see inimese elu ei seisne ainult põrandapinnas ja, ja nii mitmes ruutmeetris mängu väljakutes. Inimese elu on natuke midagi sügavam. Ja, ja kuigi me vahel meele pahaga hüüame, et läheme tagasi loodusesse russomoodi, siis samal ajal, ega me nendest linnamugavustest ka ei loobuks, need, me tahaksime ikkagi, kui me tahame veelgi rohkem, me tahame sinna kassa psüühilist tasakaalu, tahame seda loodusega kontakte, kontakte inimestega. Jah, ma seda kahtlemata kõik me tahame ja ma usun, et me võib-olla ei olegi veel seda õiget viisi leidnud. Meil on üks suur minu meelest murranguajastu, tähendab tehnika ja teaduse tase niivõrd kiiresti muutub, et inimesel sellele järgi tulla. Ja kuidas tulla. See küsimus ei ole veel minu arvates üldse lahendatud. Kuivõrd arhitekt suudab selles väga keerukas ja vastuolulises arengusituatsioonis oma positsiooni säilitada või oma ideede eest seista, sest maja ehituskombinaat toodab täpselt nii, nagu ta toodab. Paigad on olemas, linn suureneb, kuigi ma mäletan, ilusaid jutuajamised, Tallinn ei lähe suuremaks kui 500000, see pole optimaalne, siis hakkame tütar linn. Nüüd tulevad uued linnajaod peale niisuguse kiirusega, et lausa hirm tuleb peale, ei jõua veel Õismäe ja Mustamäe teid selgeks õppida, aga juba on Lasnamäel uued teed, mida on vaja sõita. Ja tuhanded inimesed elavad seal. No muidugi jah, kõrvalseisjad mõtlevad, et vot arhitektid on need tüüri juures ja nemad seda asja otsustavad ja projekteerivad ja teevad ja asi muidugi päris nii ei ole. Arhitekti. Ma ütleksin, sellist kaalu ei ole, nagu peaks olema, võiks olla. Väga palju siiski otsustatakse küllaltki teisel tasandil. Ja see nõuab muidugi tihtipeale võitlemist, võtame või näiteks need nõmme, näited, pidid suured majad sisse tulema kõrged hooned Tammesse tungima siis nüüd lõpuks tõesti jah, mingisuguste võitluste ja, ja, ja ka elanikkonna sirpi ja vasarat me teame, on kirjutisi olnud sellel alal. Selle nii-öelda kaasabil on kuidagi see mõtteviis sellise pööraku võtnud, et me siiski tõmmet säilitame sellisena, nagu ta on ja minu arvates linna teebki see huvitavaks, kui tal on mitmesuguseid. Linnaosasid, nagu me alguses rääkisime, olid sikupillid ja ja pelgulinnad praegu Tallinnas on ju ka siis on olemas suur Nõmme ja oma Õismäe Jaan oma lilleküla, eks ole, ja vanalinn ja siis vana nii-öelda Tallinna keskus. Ja minu arvates Tallinna ei peaks olema selline, et nüüd läheme kesklinnast ja siis järjest läheme ääre poole lõhume need vanad rajoonid maha, ehitame sinna siis üheksakorruselised, rajoonide, siis vähe kaugemale viiekorruselised ja siis kuskil 10 20 kilomeetri peal, siis tulevad individuaalrajoonid. Seda poleks minu meelest vaja, pealegi on Tallinnal niivõrd haruldane looduslik asend, siin on meri. Siin on mitu järsule Pirita jõgi, siis kõrge kallas, nisukest reljeefi ja, ja selliseid looduslikke tingimusi paljudel linnadel. Neid pole olemas küljelt. Ainult suudaksime me ennast maksma panna ja neid siis maksimaalselt ära kasutada, säilitada, hoida ja arhitektuuriga sinna juurde tulla, nii et me südames sest rõõmsamaks saaks. See on probleem. Eks ole, see on probleem ja kahjuks me seda minu arvates veel suutnud ei ole. Ma tänaseks vestluseks teiega ette valmistudes kirjutasin endale paberi peale, et mitte minna väga detailsetest konkreetsetesse küsimustesse sest siis võib lõputult küsida, miks on nii, miks on teisiti ja siis me kaotame nagu selle põhieesmärgi ära, sest tõepoolest teame, kui palju on probleeme, mis on seotud nii hästi linnaehitusega arhitekt tuuriga. Küll huvitaks mind aga, aga hoopis üldisem lähenemine. Kuidas te hindate meie Eesti arhitektuuri, kõnelesime vanast põlvkonnast. Küps keskjalgne põlvkond, olete teie ja teie võitluskaaslased on tore noor vihaste meeste laine peale tõusmas, kes ka väga aktiivselt sõna võtavad. Nii et siin on paljugi rõõmustavat. Jaa, on küll. Jaa, ma hindaksin Eesti arhitektuuri nüüd võrreldes sellega, mis ma ise olen, ma väga palju pole just käinud. Aga mõnel maal olen käinud ja muidugi arhitekt saab informatsiooni ajakirjade kaudu. Päris palju ja ümber maailma. Ma eesti arhitektuuri hindaksin praegu küllalt positiivselt ja küllalt kõrgel tasemel olevaks. See noorte vihaste meeste laine, nagu te ütlesite, ka see on teinud väga palju ära, et just seda nihukest rahulikku voolamist natukene elavamaks muuta. Uued tõekspidamised, need on ilusalt nisukesed, uurivad ja mõtlevad noored mehed. Ja nende hulgas on õige mitmed minu meelest väga võimekad arhitektid. Ja peaksime ütlema ka seda, et kui Suurlinna areng seab, on arhitektile küllatki kindlad ja kitsad piirid, mis tulenevad tootmisest ehitustegevusest. Siis kui sõita ringi mööda Eestimaad, võib, meil olid ikka lausa rõõmsad olla. Kuidas on muutunud meie kolhoosikeskused, meie maa-arhitektuurist võime kohe päris uue kvaliteedimärgi all kõned, eks ju? Jah, kahtlemata ja seda on ka rääkinud ka meie külalised, kes on tulnud välismaalt ja nii-öelda natuke ringi liikunud siin tunnustavaid sõnu ajal. Nii et põhiline on ikkagi, et kui me eesmärki ei unusta ja muidu, kas arhitekt saab hakkama ametliku seitsmetunnise tööpäevaga? Oi, ma usun, õige arhitekt ei saa hakkama. Ma jagan õieti diplomeeritud arhitekte nii-öelda kahte lehte, arhitektid ja ärategijad, võib-olla need ära tegijad saavad hakkama selles 78 tunniga, mis meil on ette nähtud. Kes nii-öelda eriti palju ei mõtle, võtavad šabloonilised lahendused, eks ole. Ja teevad sellega ülesande ära, aga teistel kahtlemata läheb üle ja minul isiklikult läheb ka, kui mingi uus objep, ma siiski mõtlen vabal ajal sellele. Ja, ja ka kui alustan, siis ka isegi kodus kitseerin, eks ole, oma mõtteid proovinud neid. Te olete küll erinevate valdkondade mehed, kuid mõni nädal tagasi istus selles samas toolis Jüri Järvet, kes rääkis, kuidas ta õhtul pärast etendust tuleb koju ja oma rolli uuesti läbi mängib, et otsida, kus on nõrgad kohad, leida lahendust niiviisi kas või poole ööni. Ju see on kõigil loovate inimeste tunnused. Rahul olla ei saa liha, ma kuulsin seda saadet ja tõepoolest nähtavasti see on loominguga selline asi, et ikka on oma loomepiinad olemas.