Kuna etenduse algus veidike viibib tehnilistel põhjustel, siis meenutame mõnda Boriss Kodonovist läbi aegade. Puškin kirjutas oma ajaloolist tragöödiat Boriss Kodonov, lõpetades nii Shakespeari, karantiini ja meie vanade kroonikakirjutajate uurimine andis mulle valada draamavormi see uusaja kõige dramaatilisem maid, epohhi. Lugupeetud publik, Mul oleks teile üks väga suur vabanduse. Püüa. Nimelt on juhtunud meil üks väga kurb lugu. Nimelt meil hommikuti toimuvad laseriga balletimeistri Margarita proovid. Ja nüüd on juhuslikult võtnud helilooja, kes praegu viibib saalis esimese trompetipartii oma kätte, arvates et see on tema teos. Kuid seal veel muuseas oma seda partiid siin praegu ei ole ja ma ei tahaks teile etendada seda etendust siin meie teatriga ilma esimese trompeti häälete, kui te vabandaksite meedia, ma ütleksin selle partii ja siis läheksin selle etendusega edasi. Olete sellega nõus? Ma arvan, on parem. Teeme väikese vaha ja siis lähemiselettimisega edasi. Kutsume teid uuesti väga vabandan. Nagu kuulsite praegu vabandust, on kadunud esimese trompetipartii. Seda otsitakse. Rahvas hetkeks puhkab. Jalutab veidi, rendiorkester lahkub oma kohtadelt. Ja kui üles leitud vajalikud nadid, loodame, et ei võta mitte eriti kaua aega siis jätkame ka meie oma etendust. Agaa, seniks jätkaksin sealt, kuhu ma ennist pooleli jäi. Nimelt, mida siis kirjutas Puškin? Šexpyri garamsiini ja meie vanade kroonikate uurimine andis mulle mõtte valada draamavormi, see uusaja kõige dramaatilisem maid epopea. Laskmata end moest mõjutada, järgisin Seksperi vaba hoogsat karakterite kujutamist tüüpide visandamise vabadust ja lihtsust. Karantiini, sündmustiku arendamise selgust kroonikates taga püüdsin tabada tolle aja mõtte ja ütlemisviisi. Rikkalikud allikad ei tea, kas oskaksid neid kasutada. Igatahes töötasin usinasti ja südametunnistust mööda. Nii kirjutas kuulus poetama tragöödiat, lõpetades mida ta kirjutas. Jaga sandarmeerial ülemale krahh, Beckendorfile seda võimega siit nii lugeda. Sügavaima tänutundega sain kätte Teie hiilguse kirja, milles antakse mulle teada tema kõrgusega iga armulisem hinnang minu dramaatilise poeemi kohta. Olen nõus, et see kaldub pigem ajaloolise romaani kui tragöödia poole. Nagu armuline majesteet suvatses märkida. Kavatsen, et ma ei suuda ja kahetsen, et ma ei suuda kord juba kirja pandud ümber teha. Nii on kahjuks mu iseloom. Kui Nikolai esimene oli lugenud läbi Puškini Boriss kodunovi ja seda tsenseerinud arvastani. Mina leian, et härra Puškin saavutaks oma eesmärgi siis kui ta pärast tarvilikke parandusi muudaks oma komöödia ajalooliseks romaaniks. Walter Scotti laadis. Mida arvas gurus kriitiks Tassov, kelle ümber oli kogunenud teatavasti omaja eesrindlike heliloojate ring? Seda ei tohiks teatris esitada ebatavalisuse ja tegevuse puudumise pärast mis vaatajatele alati jätab mulje kui millestki väga igavast ja isegi kummalisest. Mayerhold meenutab Boriss kodunovi ei maksa vaadata ikoonimaalija silmadega Puškini, vaadanud teda, mitte niiviisi. Poeeti, erutasid teised mõtted. Teda huvitas võimu küsimus. Võimu küsimus. Meil. Helilooja modest Mossovski on ise kirja pannud mõningaid mõtteid. Perioodil, kui ta ooperit kirjutas ja ka hiljem nendele aegadele tagasi mõeldes Puškin ei kirjutanud draamavormis Borissi lava jaoks. Kookol kirjutas soraczyns aasta laadajutustuse vormis muidugi mitte lava jaoks. Kuid mõlemad gigandid tähistasid omade lindi jõuga tavalise tegevuse kontuurid nii täpselt et jäivaid lisada värvid. Ja seda püüdsin teha mina. Nii kirjutas Moussowski. Ta kirjutas veel. Elasin porissiga ja porissis. Ning minu mällu on pressile elatud aeg jätnud kallid jäljed, kustutamatud märgid. Ma mõistan rahvast tohutu isiksusena. Pida hingestab ühine mõte. Minevik olevikus, see on minu ülesanne. Kui helilooja modest Mozovski olid õpetanud oma ooperi Boriss kodunovi põhivariandi algvariandi selle, mida me täna siin kõige pea kuulama asume siis. Arutati seeläbi nii-öelda võimsa rühma koosolekutel ja Aleksandr Volodin ei suutnud varjata oma mõtet. Küll on Boriss nüüd tore, lihtsalt suurepärane. Olen veendunud, et lavastamise korral saab sellel ooperil olema edu. Raamatukesest mussowski tööd ja tegemised. Leiame Orlovi märkused ja tähelepanekud. Mušerkki sõbrad isegi tema kõige lähemate kaasvõitlejate hulgast ei suutnud täielikult mõista tema iseloomu loomingu suurust ja vaatorlust. Mussealski intellekti alahindamine ja sai alguse eelkõige rühmajuhist. Palaceri ei parane kunagi oma vastumeelsust mozzarski muusika suhtes. Kahjuks on niisuguseid loomingulisi kokkupõrkeid olnud helistajate vahel läbi aegade, mitte ainult tellijate vahel suurte kunstniku isiksuste vahel. Ühest küljest on need positiivsed, nad sunnivad kõiki isikuid kokku võtma, anda kunstis oma parim elama loomingule ja sellest kokkuvõtmisest. Sellest sünnibki ime. Muidugi muu Sovski ooperit on tabanud ka teist laadi arvustused. Kuivaid kiitvad. Keegi Nikolai Solovjov kirjutab kahe 29. jaanuari 1874. aasta numbris ajalehes virseevee Vedomosti järgmiselt. See on kakofoonia viies vaatuses ja seitsmes pildis. Nii saava kõrva ja maitset oma läbinisti krõbeda muusikaga. Muusika, kunsti tehniline külgvorm, harmoonia kontrapunkt on härramussarskil otse naeruväärselt nõrk. Kunstilise instinkti puudumine ja tahtmine alati uue moeline olla annab tulemuseks metsiku ja sündsusetu muusika. Teada on see, et enam on lavastatud seda ooperit Nikolai Rimski kursakovi variandis kes tuntud väga tugeva orkistreerijana oma raamatut, kuidas minu muusikali kroonika meenutab ta järgmist. Jäin Boriss kodunovi omapoolse töötluse ja orgistratsiooniga ütlemata rahule. Mosserski ägedad austajad Mustsitasid väheke nagu midagi kahetsedes. Borissi uue töötlusega ma ei hävitanud, algkuju ei võbanud, pano reskosid alatiseks üle. Kui kunagi jõutakse selleni, et originaal tundub minu töötlusest parem ja hinnalisem siis loobutakse minu variandist ja hakatakse lavastama Borissi originaalpartituuri järgi. Kes teab, mida näitab aeg. Estonia lavastus on esmakordselt Nõukogude liidus. See tähendab siis poriscudunovi algvariandi lavastus suur puriskudenovi aust, jaa, Jevgeni inisterencopis ära spetsiaalselt Estonia tarvis Borissi partii, et seda siin oma külalisesimestel laulda. Ja tema külalisesinemiste aegu on saal olnud alati täis. Jevgeni Nester enko on Estonia lavastust hinnanud heade sõnadega ära märkinud mitmel puhul, kui on selleks olnud võimalust oma raadiointervjuudes. Oma ajalehe intervjuudes. Ka septembrikuus toimunud Moskva esinemised näitasid sealselt kriitikalt. Seal see kõigiga vastu kahede järgi. Et meie etendus, meie lavastus väärib tõelist tunnustust, tõelist üleliidulist tähelepanu. Täna laulab siis Borissi Eesti NSV rahvakunstnik Teo Maiste Teo mõiste on öelnud, et ta on alati seda osa tahtnud laulda ja oodanud seda rulli. Samal ajal hindab teater teda kui lauljat väga kõrgelt. Arne Mikk on öelnud, et mõistan laulja kelles on õnnelik sulam parimast iseloomust, andest ja tööst. Teo Maiste on 20 aastat ja rohkemgi veel iseseisvad teatri- ja kontserdielu elanud mille aktiivasse on kirjutatud. Üle 75 80-le lähenev arv erinevaid Rava rolle. Ja 20 ringis 25 ringis soolopartiisid vokaalsümfoonilisi suurvormides. Kui meenutada Teo Maiste lapsepõlve põgusalt, siis need Lapsepõlvepäevad möödusid Võrumaal. Ja sinnakanti viib tema tee igal suvel. Lõuna-Eesti loodus on just see, mis parasjagu mõnusalt maha raputab. Kõik selle töö mure, vaeva, higi, mida toob endale kaasa lava rolliks, ettevalmistumine, etendustes laulmine, aga kõik see on see, mida publik ei tunneta, ei näe. Kõik see on see, mis jääb eesriide taha. Oma esinemistel Nõukogude liidus ja kaugemalgi Soomes, Rootsis, Itaalias, Bulgaarias, Tšehhoslovakkias ja Prantsusmaal on ta kuulnud aplause. Erineva temperamendiga inimestelt erinevaid aplause väga hinnatakse tema vahetut lavalist esinemist, tema emotsionaalsust, oskusi võluvaks laulda ka kõige väiksemgi karakter. Inimesena on ta äärmiselt korralike lihtne olles näinud ilma ja inimesi, ei ta solvu pisiasjadest ei hõlju ebamäärastest kunsti kõrgustes vaid on alati tihedalt seotud ümbritseva reaalsusega kaunistanud õppinud Tomski muusikakoolis Novosibirski ja Tallinna konservatooriumis. Tema õpetajateks on olnud vastavalt Alexandra tihomirova Benjamin Arkanovia reni, siin on. Esimesed viis teost, möödusid Teomaistel riiklikus akadeemilises teatris Vanemuine. Viimased ligi 20 aastat on ta teeninud Estonia teatrit. Nüüd võis, võib olla meenutada ka. Võin nimetada juba ka tema õpilasi, kes kasindiaats, laulavad. Hans Miilberg näiteks, millega nad täna õhtulgi koos on. Pole Kriisa. Mõlemad on jõudnud lõpetada konservatooriumi, neist on saanud Teo Maiste täieõiguslikud, nooremad kolleegid. Maailmas on väga erinevate tõekspidamiste kooperia, olid ühed arvavad, et peamine on vägev hääl ja muud pole vajagi. Nii taga, kes selle omadusega hiilata ei saa püüavad häälilisija muusikalisi puudujääke tihtipeale varjata ülemäärase mängu tegemisega. Mulle tundub, et teomeeste väljendusvahendeid on aga alati muunilisest tasakaalus. Muusika sõna- ja artistlikus on tema jaoks ühine tervik. Just nimelt sellepärast nende kolme omaduse pärast muusika sõna artistlikus on Teo Maiste läheb väga kallis. Borissi roll. Oma osi õpib ta kiiresti, aga samal ajal dirigendid teavad öelda, et ettevaatlikult seade proovida algperioodil eirutada kunagi kiiresti oletatava lõpp lõppresultaadi suunas, vaid laseb oma muusikalise lavalise ilujärk-järgult omaseks saada. Ja ta ei otsigi omaette hääle värve, üksikutele sõnadele või lauset, kelle, mida võib väga kergesti laenata heliplaadilt näiteks kliendilt mõne kuulsa kolleegi esinemistest neid kuulates, vaid ta püüdleb alati ennekõike oma rolli poole, oma tuumapoole, oma tunde poole. Millest siis hiljem murravad välja need kiirt vihud, mis sünnivad lavalise plahvatuse ainuõigel silmapilgul. Muidugi improvisatsiooni otsingute edaspidistel etendustel pole temale mitte kunagi ohjeldamatu stiihia kaota hetkekski ühises proovitöös leitud vundamenti, vastupidi sellistele kolleegidele, kes lavalise vabaduse sildi all võivad mõnikord ainuüksi enese mugavusest arusaamisest lähtudes muuta režissööri lavastaja tähendab, mis on seni mõttetuks panna keerulisse olukorda nii dirigendi kui teised partnerid. Teo Maiste pole niisugune. Paiste aga jääb niisuguse puhangu hetkel just niisuguseks ansambli mängijaks, kes tunnetab täpselt lavavabaduse võimalusi, vajadusi ning lavavabaduse piire. Rääkides Teo Maiste äärest siis julgeks öelda, et see on nii ulatuslik, et ta võib täiesti vabalt laudeni, baritoni, kuga, passi rolle. Kuigi viimane valdkond on olnud tema tegevuses nii-öelda põhisfääriks, noh, meenutame siin don paskaal Leporellot, Parun oksise lini, Sult katteid, laami kodunoobis on ta laulnud ka valla, kui ta laulab poissi, siis laulab sageli Worlaami. Kord oligi juttu, kui neste ränko käis Estonias külas jällegi porissina. Siis ta just meenutas, et mul oli väga suur rõõm laulda temaga Kossar laami. Näeme ja kuuleme küllap teiegi siin, et orkester on kogunenud, no loodame siis, et ta on üles leitud ka nii õnnetul kombel, kadunud esimese trompetipark. D ja esimene trompet istub ja mängib. Järelikult on partii olemas. Jääme siis meiegi ootama dirigenti, et võiks alata. Kodunavi proloog. Soovin siis teile veel kord head kuulamist. Olen Teo Maiste garderoobis enne tänase etenduse algust ja küsiksin porissilt. Mis teile meenub kõigepealt seoses selle osaga Boriss kodu noh, on mul olnud juba üpris pikka aega öelda silme ees ja kohati ka kõrvus ma kogu oma teadliku lauljade jooksul olen õige mitu lavastust näinud, olen kuulnud õige mitut Borissi mitmeid interpretatsiooni, Borissi interpretatsiooni ja väga pikka aega. Muidugi mulle tundus, et mul on veel väga vara asuda selle rolli juurde. See on minu meelest ooperiliteratuuri üksnes täiusliku maid väljendusi laval. Mussorski on teinud väga geniaalselt muusika, kusjuures stan sõna ja intonatsiooni kõik nagu ühtseks tervikuks liitnud. Nii et kui minna mussowski muusika järele ja muusikalise intoneerimise järele siis see muidugi väga palju aitab, aga peab seda kõike siiski läbi enda tunnete laskma. Ja selles mõttes see roll on psühholoogiliselt üks kõige raskemaid rolle, millega maa elustada üldse kohanud. Millises psühholoogilises koguses nõuab see osa teilt energiat? Ooperi algusest lõpuni liikudes? Ma pean ütlema, et on olnud palju pikemaid rolle, mis ma olen siin teatris laulnud ja palju mahukamaid, kuid just see psühholoogiline külg see üllatavalt tugevalt väsitab siiski algus on niisugune, noh nagu sisemine Borissi monoloog tema kõhklustest kahtlustest asudes selle riigivalitsemise juurde. Kuid juba aasta möödudes nii-öelda järgmine etteaste, kus ta Käidud valitsemisteed ja need kõhklused ja kahtlused on teda juba väga psüühiliselt raskesse seisundisse viinud, siis seda läbi viia tähendab lasest stseen Suiskiga. See võtab tohutult palju niisugust emotsionaalset jõudu ja selle järel muidugi juba surmastseen. Kuigi see on ka väga niisugune liigutav ja emotsionaalne siis selle viienda pildi järel nagu ei, ei tundugi enam nii väga raske. Nii-öelda surnud Ta on juba kergem, tavaliselt on mul ikka nii olnud, et kui ma Borissi osa ära laulan, ega siis õigest magamisest midagi välja ei tule pärast seda, sest et kogu füüsis ja psüühika on nii nii üles köetud ja et et ei saa mitte rahulikult magama jääda. Ja isegi noh, loomulikult, kui juba öösel ei maga, siis järgmine päev on ka poolhaige tunne. Ja maal lihtsalt algul arvasin seda, et, et võib-olla et et mul. Üksinda on see, et teatud niisugune võib-olla. Nõrkused ei pea sellele rollile nii hästi vastu, aga üllatavalt kuulsin just äsja Moskvaga kastrollide ajal. Varem polnud nagu jutusele sellest neste Rõnkuga. Et kui tema rääkis, et raadiointervjuus, et tema Pärast Borissi on paar päeva haige ja tuleb välja nii, et, et päev või paar läheb taastumiseks. Te olete läinud mitmeid osi analoogse raskusega, kui Boriss. Analoogselt psüühilise raskusega on vist ei ole olnud, aga, aga küll mahult on olnud palju suuremaid. Näiteks võiks siin tuua näiteks Roosikavaler, Richard Straussi ooper. Seal see roll on arvatavasti kõige mahukam, mis, ma olen, polnud see ooper üldse oma kestuselt, on väga pikk ja, ja see parun oksi roll, selle rolli laululine maht on tõesti väga ulatuslik. Need, kui see ooper üks kord poole 12 paiku hakkas lõppema ja mul oli siis seal niisugune tekst oma teenrile, et Leopold on aeg siis mul oli väga hea kergendustunne. Et täiesti saabub koju. Saabub kojumineku aeg. Kui meenutada veel Tartu perioodi, näiteks Faustist mesisto roll on samuti väga ulatuslik. Seal on ka, oli väga palju laulmist kuid võib ka öelda, et et võib-olla füüsiliselt, aga mitte psüühiliselt nii raske. Kas kõik need väiksemadki rollid karakteersid ja nii võluvalt täieliku huumorisoone kantud? Kas need on kerglased nii nagu nad laval sageli tunduvad, või hoogsad, ütleme kasvõi Borissi pinnase Varlam või võtavad nad siiski ühe tubli annuse arust? Nad tahavad ikka kõik praegu tubli annuse jõudu ja teinekord on isegi niimoodi, et kui väike rull sunnib peaaegu sama palju närveerima, sest et Väikse rolli puhul on see noh, on lihtsalt lühemad lõigud ja kui sa seal juba ei anna ennast täielikult välja, siis polegi kuskil enam ennast parandada selle rolliga mis näiteks suure rolli puhul, kui lähebki mõni lõik natukene alla võimete, siis, siis võib ennast kokku võtta ja jälle tõsta või rollil on võib-olla üksainuke aaria või mõnede teiste teed ja läheb ja ei suuda realiseerida seda heal tasemel, siis ongi kogu roll kehvasti tehtud. Kas te väga närveerisite etendusi? Jah, üpris üpris, üpris väga. Aga huvitav on see, et see oleneb muidugi kahenemise ilmselt seisundist antud momendil antud päeval mõnikord närveerid rohkem, mõnikord vähem oleneb kuidagi just niisugusest tervislikust seisundist ja närvide seisust. Kuidas te valmistute nüüd tänaseks purissiks. Mida te teete, kui ma siit toast ära läheb? On tarvis koondada kõik tähelepanu sellele, mis tuletanud laval realiseerida ja, ja saada kätte niisugune füüsiline ja psühholoogiline seis, et tunnetada ja elada sisse sellesse muusikasse ja rolli. Enne etendusi teatrimajas liikudes just siin teatrimaja köögi poole peal nii-öelda kus on teie garderoobi kus te käite vahest joomas tass kohvi enne etendust. Ma vaatan, et peategelased, juht, solistid on iseenesest, need ei, silmad on mõtteis, nad töötavad iseenesest, nad elavad juba selles rollis. Naljalt ei suhtle kellegagi? Ei omavahel, ei teistega. Jah, muidugi. Sest, et ei saa niimoodi, et nüüd enne lavale minekut tegeled muude asjadega vahetult ja räägid muidu siiski peab süvenema sellesse rolli. Ja suuremate raskemate rollide puhul ma isegi ei käi puhvetis, ma võtan omale lihtsalt kohvi garderoobi kaasa. Et kui on tarvis natukene. Juua kohvi, millal te enne etendust laulate? Enne etendust ma tulen. Poolteist tundi varem teatrisse ja enne kui lähen Krimmi, siis juba natukene kergelt laulan lahti. Ja siis vahetult enne lavale minekut laulan v? Häält lahti ajal oleks löögivalmis. Kui kaua aastaid ma mõtlen, te olete poristi laulnud. Boriss tuli meil välja 80. aastal ja selle aja jooksul on siis need lauldud viie aasta jooksul küllaltki palju kordi. Välja arvatud need korrad, kus on laulnud siin teised porissid. Jevgeni Nester jänku, siis on mul tulnud laulda jälle Varlame osa samas ooperis. See on absoluutselt teise kandi pealt Kaarset teine roll. Kas Boriss on teie esituses kõlanud ka teistest teatrid? Rootsis korra laulsin oma teatri koosseisus, aga selle redaktsiooni ka on muidugi see asi, et, et see kuskil ei lähe. Järelikult antud osa lahendust ei saa teistes teatrites laulda. Enamasti läheb Rimski kortsakovi redaktsioon, võistlust akovitasid. Kas peale Nesterenko on teil õnnestunud ka teiste külalissoliitidega selles ooperis koos laulda? Peale eneste ränkud ei olegi siin ja olnud kedagi, sest ainsana võttis kätte ja õppis ära selle redaktsiooni. Kuna tema on väga suur mussowski tundja ja austaja siis temal oli väga suur soov, et et tunda kõiki reaktsioone, mis on olemas ja eriti just suurt huvi. Ta tundis selle algvariandi vastu. Millised purissid, kas plaadi või lingi või lavakujul? On teil olnud eeskuju? Ma olen mitmeid porisse näinud. Aga et eeskujuks just täpselt, jah, muidugi ma olen imetlenud neid kõiki. Igast ühest on nagu midagi võtta. Aga siiski ma arvan, et siin Töötades selle meie variandiga ma nagu koos lavastajaga ja, ja kolleegidega me läksime siiski nagu oma teed ja, ja omanski tunnetuste järele. Iialgi ei saa ju kedagi nii matkida. Isegi kui huuled väga häid lauljaid ja näed neid näitlemusega, need, kui hakkad matkima, siis ei ei tule mitte head. Reaalsusest tänasest etendusest lähtuvalt räägime porissist, aga oleks meil kõigil vast väga huvitav võimalus teada saada sellest hooajast üldse teie pilgu läbi, mida laulate, kus laulate kuhu sõidate? Kas on juba midagi ka selles mõttes teada? See hooaeg algas üldiselt väga vastutusrikka kas trolliga Moskvas, mis kestis kaks nädalat nii et sellel hooajal on juba niisugune märk maha pandud? Noh, edasi praegu Hendrik Krumm lavastab Verdi maskiballi, seal on ka mul osa. Nii et selle esietendus on kusagil detsembri lõpus. Ja siis arvatavasti on Alo Põldmäe raeooper tulemas. Estonia teatrile ambriscosonovi lavale toomine ikka tähendanud erilist loomingulist õhkkonda. Teeme täna oma vaheaegadel väikese ajaloolisi ringkäigu. Ivalo Randalu, kui vana on puriscudunov eesti laval? Tänavu aasta algul, 21. jaanuaril Haida 55 aastaseks. Seda, seda, et esimene Borissi lavastus, kõik lavastused, olgu öeldud, on tehtud Estonias ainult vanemine poissi ei ole jõudnud. Noh, ta on ikka, ei ole nii tugev teater olnud, sest porist tahab väga tugevat ette kanda. Aparaati on olnud Estonias ja esimene lavastus tehti hooajal 1929 30. Esiettekanne oli 21. jaanuaril. Kahjuks sellest on meil väga vähe materjali, aga ma ütlen veel n ära seda, et mitu lavastust siis üldse on olnud? Noh, kas kolm või neli pust aspektist vaadata, tähendab viimane lavastus on see praegune valmis siis 1980 ja enne seda tulid väga suure aplombiga lavale 1952, kas seda nüüd näiteks nagu praegust kava vaadata ja sellest seda ülevaadet peetaksegi, nagu siis teiseks lavastuseks praeguse pilguga ja praegust lavastust, kolmandaks aga 1009 56. See teine lavastus üsna kardinaalselt ümber, et mina ütleksin siiski, et neli lavastust on, on olnud nii, et see 56. aasta lavastus oleks kolmas lavastus. Esimese juurde tagasi tulles on kummaline küll, ma ise muuseumitöötajana ja teatriosakonna abi kasutades me ei leidnud mitte mingisugust seal oli peale ühe pooliku kavalehe ja siit võib-olla ka kohe heale raadiokuulajale niisugune palve, et kui teil juhtub olema porisco tänavi kavalehte mitte ühte ajalehe väljalõiget ka ei ole olemas, ma ei tea, miks kas neid siis testi ei tehtud sellel mis natukene kõne, aga meil neid ei ole, see kavalehte meil on selles mõttes poolik, et on ainult esimene leht ja ja viimane, kus siis kaheksanda pildi sisukorrast kuni lõpuni on jutt, aga noh, see jumal tänatud, on see esimene leht on meil olemas, kust me näeme siis seda koosseisu ja, ja lavastusgrupi. Siit me saame siis välja lugeda, et see on tehtud siis sellest tuntud Lenski Kosakovi ümbert töötusest. Noh, vast see on teatrikülastajale teada, et teatrisõbrale, et 1868 vaat just 117 aastat tagasi praegu oli muu Sovski väga palavasti tões esimese variandiga, mis tal valmis 14.-ks novembriks. Jah, tõsi ta aasta hiljem töötas seda edasi, aasta hiljem sai ta siis muu Sovski poolt nagu lavaküpseks, aga ta pidi seda veelgi pärast ümbertegemine, see on omaette lugu. Aga meile siis Kosakoviategi muu Sovski varianti, mitu korda orkestreeri sümber viimane kord veel 1900 kaheksavõrdlemisi enne oma surma, ta jäi väga rahule oma tööga, aga noh, siin on palju seisukohti. Üks nendest on ka lihtsalt see, et kor sõprof tegi orkester Tseenile kas säravaks, mis akadeemilisest vaatepunktist võttes oli muu särskel üsna krobeline, aga väga paljud leiavad, et ta oli just õige ja teataval määral Kosaku silus natukene vokaalset partiid ja kaotas siin sellega väga palju niisuguseid nüansse, mis olid muuseas kuskil väga tähtsad. Ta tegi ta üldiselt ooperlikumaksja, vaat seda varianti siis selleks väga käiku just sajandi algul läks tega Lääne-Euroopas tänu sellele pinnale ja see läkski väga kõik niisugune variant siis saabus tuliga Estoniasse 1930 siis nii-öelda Ripsiku, kui ümbertöötlusega Eesti keelde tõlkis selle siis seerigusli teksti. Tuletame veel meelde, et selle Puškini värssdraama libreto ja tekstid tegi Omussowski muide ise. Näitejuht oli Dimitri Arbeenin ja väga piinlik on siin tunnistada, et see mees on käinud mitu korda mitmest lavastusest läbi ja me teadust midagigi muuseumis mitte mingeid andmeid ei ole, on teda mainitud siin-seal ja me võime ainult oletamise ütelda, et jõuda, oli ka üks immigrante, kust ta täpselt siia tuli ja kuhu poole ta edasi läks, on puudus, et oleks Soome siit edasi. Aga mõned aastat oli siin tegev nii nagu Sergei Makarov, kes noh, kellest on palju teada lõppedes, lõpetas Peterburi konservatooriumi Moskvas tegev ja väga tugev ja oli ka muide selle lavastuse juures kontsertmeistrina tegevmuusika juhtilises Raimond Kull, kostüümidega Natalja Mei ja koormeister Werner Neret väga tugev Estonia jõud, kellest sai siis ka kolme aasta lõpul juba dirigent osalistest, olgu siis peaosalistest mainitud Boris kodunavi tegid nii Benno Hansen kui Aleksander Arder ja neid puudutavates artiklites on alati ka seda punu, kodunovi mainid ja, ja väga kiidetud eriti Aerberil puhul tuntud tolleaegsetest nimedest, olgu siis öeldud, et Ksenia tegi ka organic rull Suiskit laulis Arnold Veisman, kellest siis kuus aastat hiljem sai Aarne Viisimaa bojaaride nõukogu sekretäri laulis Karl viit tol piimanitegi samuti jälle siis Hansen ja väga hästi Konstantin Savi, Karl Ots, laulsid siis valeta, et ja nii edasi ja nii edasi, võib-olla veel üks huvitav nimi on siis, koolipoiss oli selleaegne, kes siis laulis üht teie sviiti. See oli Artur Rinne. Võib-olla see on isegi Artur Rinne puhul esimene kõvaleht, kus ta ka rollis juba sees, sest sel ajal oli ta Estonians lihtsalt koolipoiss. Nii arvestus ei ole meil kahjuks mitte ühtegi, nüüd, mis me sellest viimasest lehest siin näeme, et see siin tehti, sest see variant, kus üheksa pilti vaata Te ei saa aru, milline pilt siit need on välja jäänud tõenäoliselt seesama, mille jättis viiner välja 56. aastal, see oli sisse Marina. Kõige mitte olulisele, mille me värske kirjutas hiljem juurde. Nii, nüüd, mis veel öelda lihtsalt tolleaegse Estonia kohta? Ma olen kuulnud sellest lavastusest võib-olla ka sellepärast ei ole neid arvustusi, et see oli nagu ringreis etenduseks mõeldud ja sellega, kus, kus käidi, ei ole meil praegu andmeid, minul vähemalt, et aga see hooaeg 1009 20 930 oli Estonial ooperipoolest, aga tore sellepärast et esimest korda ületas siis ooper opereti mitte üksi etenduste aru, vaid ka külastajate arvu poolest. Ja muide, järgmine hooaeg Kassinist Acodonov rolli mängis või mitte, seda ei tea. Aga kassas ka tuluooperist opereti tasemele, noh, me teame lihtsalt seda, et Estonias oli alalõpmata ikka see opereti prevaleerimine, no seda nõudis toonane kodanuses. Ja dotatsioon oli ääretult väikeriigipoolne, ooper oli väga kallis nali, seda enam, et Tallinna ikkagi väike linn. Ja noh, ta ei tasunud ei toonud endale sisse, kui neid etendusi saanud olla. Rohkem kui kuus, seitse. Nüüdsed lavastused pead ikka aastaid vastu seal midagi muud. On algamas ooperi poriskoduna neljas ja viies pilt. Neljas Pill, Lipteid, Leedu piiriäärsesse kõrtsi rändmungad valla ja mis sai koos Gregooriga. Rännukaaslased hakkavad pidutsema. Eemalehoidev Grigori kuuleb perenaiselt, et Bristav on oma käsi lastega kedagi karanud teel varitsemas. Viies pilt teeb tsaari eluruumidesse. Borissi tütar Ksenja võtab taga oma surnud peigmeest. Pillub Saar, kelle hellade sõnadega neljade sõnadega lohutab oma tütart Ksenia, teagi ta, poeg Djodorit tema usina õppimise eest. Kuid tsaari tsaari süda on tegelikult raske. Ihaldatud valitsusaeg pole toonud talle õnne. Kavatsused pole saanud teoks. Tibedusega tunnetab tsaar endal asuvat rahva ülekohtuse süüdistuse koormat. Selle varjust kummitab järjest ahistavana mõtte tapetud sariliksist. Boris kodunovjases kuuleka täna õhtul Eesti NSV rahvakunstniku Tjumaistet. Etendust dirigeerib Eesti NSV rahvakunstnik Eri Klas. Moussowski ooperi Boriss kodunov neljandat ja viiendat pilti. Boriss seoses laulis Eesti NSV rahvakunstnik Teo Maiste. Ivalo Randalu jätkab nüüd oma ülevaadet Estonia teatris lavastatud porissidest. Kui nüüd võrrelda neid nelja lavastust, siis nad on kõik erinevad olnud selles mõttes, et esimesest lausest veel juttu, et see tehti siis selles nii-öelda traditsioonilises üheksa pildi naadis, kus võiksid purskkaevus, seen on sees ja mida nõudis tooaegne Teater juba Mushowskelt, et olgu ikka traditsiooniline armastusstseen ka sees, 52. aastal vast nii pikalt ei olegi seda aplit veel tehtud. Ma arvan, et sel ajal tehti nõukogude liidus ka 10 pilti, ta siin absoluutselt pildid sees ja ometigi oli ka siin kärpeid, mida isegi arvustuses pärast loen, võib-olla ette natukene. Leo Normet kahetseb, et sealsed kopeerides oli paar väga magusat niisugust noh, alustikalist lugu välja jäetud, aga pildid olid ikkagi kõik sees. Ja redaktsiooni aluseks oli siis juba nii koolsakovi kui ka sooviksin tööd pois nimelt töötas siin ümber jal niis natukene muussowskile, jõle seal ligemale esimeses ja kaheksandas pildis. Ja sellel avastus omapära oli see, et, et vastavalt aja nõuetele viiner peaaegu et vägisi proovis seda rahvaosa. Ja ma ütleksin natuke formaalselt suurendada, sellel suuremat kaalu anda ja ei teinud seda kuigi peenelt, sest tegelikult muuseas kyll on ta ikkagi endal ka been, kuigi ta lõpetab ooperi Borissi surmastseeniga ja see rahvas siin on eelmine pilt. Aga viiner võttis kätte ja tahtsid asja veelgi võimsamaks teha ja vahetas ära, lasi pressi surra. Üheksandas pildise kümnendas pildis tegi siis rahvastseeni ja sellest me loeme siin ka natukene normetit, mis, mis ta sellest asjast arvavad, unustage õigesti. Muide 56. aasta parandus selles seisneski, et viis uuesti välja selle Marina Toas stseeni ja vahetas pildid õigesse järjekorda tagasi. Borissi surmaga lõppes siis 56. aasta lavastus ja tänast etendust, seda lavastust. Ma tean, et siin on seitse pilt. Vaata nüüd veel seda 52. aasta koosseisus oli ikka päris võimas, ausalt öeldes oli Aleksander viiner, kes üldse tol ajal Eesti Estonia ooperit oli aidanud juba tegelikult 40. aastal käis siin tegemas. Jaa, jaa. Nii vanadest toonased kui tollaaegne publik ja nii palju kui mina olen neid kuulnud ja ma olin poisikesena ikka nii, et ma seda lavastust nägin noore mehena, need olid ikka pompöösset ja, ja noh, realismi taotlevad ja ja suurejoonelised lavastused, need viiner, viinerid väga kiidetakse. Tagantjärele küllap ka siis kuigi noh, võib-olla siis arvati, et see nii ametlik asja oli, aga inimesed omavahel ütles väga-väga tore mees. Ja siin on veel mitmeid inimesi, butafooria ja nii edasi. Aga muusikajuht ja dirigent oli siis esmakordselt juba küllaltki jõudnud nendele sümfooniaorkestri eesnime teha selleks Roman Matsov. Ja hiljem siiski ta taandus sellest etendusest, noh ta ikka on sümfoonia rohkem ilmselt see inimene ja NATO sai natukene niimoodi sakutada ka alustajate käest, et siiski ei suutnud väga siduda lava ja orkestriauk oli väga selles oma orkestris kinni, et ta kippus. Ma lasen Estonias üldine viga ja siin ei saagi alati dirigente, süüdistades. Kustikesest ärgem unustagem ära, et see teater ehitati sõnalavast ava jaoks siin ka taastamise käigus midagi teha, tähendab, see helivoolavus saali on erinev sealt alt ja lavalt. Aga siis oli selle selle etenduse teiseks dirigendiks, jah, Kirill Raudsepp, juba kolmeisteralitiiv, targamaa ja peakoormeister ja jäi teiseks koormistakse Liira triller ja kontsertmeeste dekla koharajale ballettmeister senta ots, kellele hiljutine juubel oli meil siin ja nii edasi, nii edasi, näete väga tugev, kõige tugevamad jõud ja mitte vähem ei saa ütelda nõrgemate Superatiividega osatäitjate kohta. No kuulake ise siin poriskudena Tiit Kuusik ootelevikat jurtaales. Ja kuusikule oli see tõesti siiamaani. Tee seda siiamaani suurepäraselt. Ja juba siis ka ka Moskva kriitika ja väga, väga väga tunnustasid kuusikut showskitegi. Lausa geniaalselt tegi Martin Teras ja kadunud Viktor Gurjev, shokaalid laulis Georg Ots ja Ants Aasma. Piimenetot Raukas ja veel Aleksander Arder, aga mitte kõikidel etendustel. Ses ooperis vedas siis kõik aastaid vastu, alguses tekiga Arder veel kaasa. Vale-Dmitri laulis Viktor Gurjev, see oligi temalegi pea rulliksmiteks võiski selles lavastuses ja ka Voldemar Paldreaga, aga nii nagu alustas ta välja tuleb, et ta rõivokaalseid nii, eks ju, vajakajäämisi. Marinat ka lund ja Enna maripuu. Veel Vastwarlam oli pärn, agar laami, tuletagem meelde Laamoli Saljapinile väga hingelähedane, kuigi ei ole üldse pearoll ja ta Gaborissina läks Euroopas, aga varaan ise laulis Soläpin väga hea meelega ja on üks väga põnev ja väga sügav rarhite kirjutas laama jorodivaid tegijana Esmäe. Karl Ots oli siis vaene poriarhušahtes, rahva, kes seal sakutada saab. Ja nii edasi, nüüd 56. aasta lavastusest ma nii palju siis rääkisin, et siin olid siis muudatused. Ja siin oli siis muudatus ka, mispärast ma ütlen, et seda siiski peab lugema uueks lavastuseks, kolmandaks lavastuseks sessiinindi tagasi puhtalt Rimski Kosakovi ümbertöötlusse ja redaktsiooni juurde orkestri Tulatsiooni juurde. Vot kahjuks selle esimese kohta meil ei ole lihtsalt ettekujutust, mismoodi seltsi kõlada võis arvata muidugi võimet, et, et siis oli ju koor oli väike ja ega neil ringreisidel eriti veel mingist abi jõudsid kusagilt võtta ei olnud. No ma räägin sellest vanast Estoniast, NSV-aegsest lavastusest ja see orkester oli seal väike ja, ja seda muusikat teadis meie, kujutame ette, et kuivõrd sa pead kompaktne, oleme ansambli endiselt ühtne, nii et arvata võib, et see esimene päris kodune õhkkond tagasi tulla. Et see oli lihtsalt Herderi Jaanson. Et ta oli niisugune ühe kahe näitleja peale Ossisse ajal. Joonis ainestiku muidugi, eks, et tolleaegset publikut Estonia ooper oli küllaltki noor, alles 12 aastat oli ta pidevalt tegev olnud. Nii et see on selgelt publik, ta võttis kindlasti hästi vastu. Aga need olid nõuded muidugi suurenenud ja, ja selle 52. aasta lavasse kohtlik oli nurinat siit-sealt kuulda, mis tingiski vist ka viineripoolse, kes nüüd uuesti lavastusele ümber. Eks ta palju kandis ka üle, aga suures osas tegi ikkagi ta ümber. No selleks oli vajadus ja arusaamine, muidugi, härra Tiit Kuusik, need olid jäänud suveräänsed kodunaviks, Fjodori poeg, elusis akuva vasar. Eks see nädal Aino Külvand ja Klaudia tiidus. Keda siin veel siis jah, muidugi Schwizgeri Taras ja shokaatiale siis Ants Aasma ja Georg Ots, tantsamasman jälle üks niisugune nimi, kes siis väga palju figureeris. Kavalehtedel vedeles nüüd nüüdne põlvkond enam midagi, mäletab viiminele Ott Raukas selle jaa jaa. Nii et selles mõttes need, need osategijad ja ei muutunud midagi, jälle siis karots. Nii edasi, ma tahaksin lugeda võib-olla ühe katkendi sellest Leo Normeti arvustuses Need arvustusi ilmus 52. aastal pärast esietendust kõikides ajalehtedes, pluss siis õhtuleht, kus Leonormeta kirjutas, muuhulgas on siis niisugusi lõikesid näha. Ta kirjutab järjekordse tulemusrikka, töö on teinud teatri peanäitejuht Oleksandr viiner. Tema lavastajakätt on tunda nii koori kui ka üksiktegelaste lavalise tegevuse juhtimisel mis on allutatud ühtsele kindlale eesmärgile avada võimalikult selgemini teoseid. Põhiidee. Selle sihi saavutamiseks otsib viiner väsimatult uusi teid ja vahendeid uusi ideid Baile, mis reljeefsemalt kujundaksid teose sügavat sisu. Huvitava uudsusena laseb lavastaja kri kooril ilmuda juba esimeses pildis noodis kloostri juurde, kus asukad laseb selle vale tinitasina tulla. Olgu siis öeldud, et Eestis alustasid lõpp, pandi seda pahaks. Aga ma siiski usun, et, et see ei olnud halb leid ega tal seal vokaalpartiid. Aga lihtsalt punkt valgusega nagu minagi mäletan, lihtsalt näidati see, kui ära, sest me kolmandas pildis näeme teda nüüd ikkagi Normet siia kohe selgitavalt otsa, et see näitab veelgi ilmekamalt hulljulge plaani sündimist noore turisti peas. Peab märkima, et peaaegu kogu ooperilavastus saavutanud realistlikud eed ruuduse, mis loob haarava teatrietenduse. Vaat siis, mis realismi nüüd mõelda, muidugi ta oli jah, väliselt oli ta kõigepealt realistlik tari pompöösne lavastus. Oma kommentaari ütlen juurde, aga nagu me näeme siin ka mõnedest teistest arvustustes, eriti Moskvas ikka oli, väga raske oli eestlastel ja nende jõududega ja ja ma ei tea, mille tõttu veel ikka sinna, selle muu Sovski muusikasügavusse päriselt jõude, ma arvan, et see õnnestus kindlasti kindlasti Kuusikul, aga kas need terve etendus oli, sest vaadake, mis seal kirjutatakse, on muide sele tänase etenduse kava viimasel leheküljel lugeda. Ja ma väga hea meelega loeksin, seal õpin, kirjutab Mussurski, on muidugi realist, aga tema jõud ei ole selles, et muusika on realistlik, vaid selles, et muuseas realism on muusika, selle sõna kõige vapustav omas mõttes. Tema realismi taga on nagu mingi devaris terve maailm, emotsioone ja sügavusi, mis kuidagi ei mahu realismi. Kuidas kellelegi, aga isiklikult minu jaoks kirjutatakse Li appin on isegi varr laama, kes on kord juba nii läbi läbi realistlik, et tunned isegi vodka lehka. Siiski mitte ainult realistlik, kõik, vaid veel midagi muud enamat, midagi andistavate kohutaks, võtavad tema muusikeses ääretuses. Nüüd kui ma loen arvustusi, noh, siin on Felix Randel, no ma ei saa seda väga tõsiselt võtta, on kõrvitsat, nad kirjeldavad väga väliselt isegi kas on see sellepärast, et nad ei suutnud isegi süveneda sellesse, või oli ka see lavastus suuresti niisugune selles mõttes Välise realismi peal just see, millest see oli apelsin, kirjutasid sellest on vähe. Sellest on väga vähe, nii veel ma vaataksin siin, mis need kirjutava vaieldavaks kohaks ja muide tema ainukesena märgib seda näiteks Rangers väga kiidab, aga siin on näha, tunda natukene netist välist aru saama ja ajale lõivu maksmist. Nixon näiteks randi sellega nõus, aga Leonard kirjutab väga julgesti ja, ja, ja väga õigesti mehe meelest kirjutab niimoodi raieldavaks kohaks on ainult Peri finaali. Rahva suurejoonelise üles tõusis stseeni lahendamine antud kujul. Mushowski partituuri kohaselt ülistab rahvas Poolast, tulevad alati risti isehakanud ja järgneb talle. Lavale jääb ainult nõdrameelne Julodi või kes kuulutab ette suurte hädade ja pimeduse saabumist Venemaale põleva linna kurjakuulutava tulekuma foonil. Vaadeldavas lavastuses aga rahvas, kes on ammu oodanud arvatavat Zarevitšitti nitrit keelena esinebki isehakanu ja lootnud temalt kaitset Borissi vägivallatsemise vastu pettub temas õige kiiresti petmise põhjuseks näib olevat ainult kaks fakti rahva poolt kinni võetud rõhu ja pojalifushovi ja kahesviidi vabastamine ning hulkur munkade Varlaminemissaiili käesolev dokument, mis näitab, et isehakanud tegelikult isehakanud kloostrist põgenenud Grigori Hossepp. Nüüd kirjutab ta siis edasi siin näib, et sellisel teele ei ole õige kunstlikult rahva teadlikkust tõsta. Pealegi on see kaugel autori kavatsustest, muuseas näitas väga veenvalt, et isehakanu ei ole parem, vaid on veelgi autum kui poris. Et rahvas ei kainestu nii kiiresti ja haarab isehakanu kinni veel veel kui uppuja õlekõrrest. Aga see kainestushetk ei ole mägede taga, sellele viitab ka nõdrameelselt uusi viletsuse ennustav lõpplaul. Ja noh, see muuseas küll tõesti geniaalne. Ometi ta viib nüüd siis selle Borissi surma järgmises pildis alles lõpp pildistab liitlasele isikut draamanimede hiljem lõpule. Selle ümbertõstmise järele ilmselt mingit vajadust ei olnud ja nagu me siis näeme 56. aastal tõestiga. Ka viiner läks tagasi, selle alb variandi juurde. Selles mõttes noh, originaali juurde kuusik saab väga kiita muidugi jah, kuuleme siit, mis ta kirjutab, suurel määral pakub kunstilist rahuldust kuusik tsaar Borissi osas. Kuusik oskab valida õigeid värvusi selleks, et näidata valitsejat armastavat isa ja südametunnistuse piinade säravat saali. Raie Marit, mis kokkuvõttes loob komplitseeritud, aga väga tervikliku kuju. Ja täidab Kuusikul ette vaid ühes stseenis. Natuke niisugust rabelemist, see on siis kolmandat katset dialoogiks riskiga, kus viimane veenab teda surmas. Arvan, et kirjutab, et tahtnuks näha vähem välist rahuldust poissi juures, press peab oma alluvate ees muutma end rohkem suutma end rohkem valitseda. Noh, see on nüüd nagu vista esietenduse mulje põhjal kirjutatud. Ja kui mina ükskord seda nägin, siis ma mäletan, et ta oli päris ideaalilähedane. Ja, ja kui kuusikuga jäi ka juba neli aastat hiljem Moskva kriitika väga rahule siis noh, siis me võime ütelda, et oli tõesti juba siis kuusikul ääretult küps ja, ja noh, me teame talle endale ka väga ligidal, härra kallis roll. Ja millele, millisele passile ta ei oleks? Ja meie tänaõhtune Boriss Eesti NSV rahvakunstnik Teo mõistan öelnud. Olen unistanud laulda purissi. Olgu see Ivalo Randalu viimase passi lauljate kohta käiva lause täiendiks. Teo Maiste Boriss areneb seismiselt ooperi käigus, lisades üha uusi tahke isiksuse draamale. Ta värvirikas hääl saavutab aga erilise mõjujõu ooperi lõpupiltides. Kohe algavas kuuendas pildis ja seitsmendas pildis. Kuuendas pildis kuulete rahvast Vassili Pazine kiriku ees arutamas kuuldusi Vale-Dimitri vist. Enamus on veendunud, et see on tõeline troonipärija. Rahva sekka ilmub aga väga hull Jüroodi või õnnelik saadud kopikaga. Paraku krahvavad postitan sellegi käest. Kirikust väljub tsaar kosmojaaridega. Neljana rahvas anub leiba. Jurudivi kaebab tsaarile, et poisikesed võtsid ta kopika ja käsib tappa, nagu tapeti väiteid. Sariibits vahitavad Jurodivile kallale tormata. Polissaga peatab nad ja palub õndsakest enda eest palvetada. Jurodi vigastab, et lapsetapja eest ta ei palu. Ja ooperi viimane, seitsmes pilt. Bojaaride tuum, tuuma arutab Kremlis. Mida ette võtta. Vale-Dimitri ja tema vägedega. Ilmub Suiski, kes kirjeldab, kuidas ta tsaarituppa piiludes nägid täiesti segaseks läinud Borissi. Teadjad tsaari aru kaotusest võetakse vastu umbusuga, kuid siis ilmub Boriss ise täpselt sellises olukorras nagu showiski oli rääkinud. Suure vaevaga võtab saarend kokku ja pöördub bojaaride poole. Showski teeb ettepaneku kuulata ära ukse taga ootav auväärne vanamees. Viimane jutustus sellest, kuidas üks pime karjus Dmitri haual nägijaks sai võtab Saarilt viimse jõutundes surma lähenevat kutsuta enda juurde. Poja Fjodori. Hüvastijätul paneb ta nooruki südamele õiglaselt valitseda. Boriss surev tundnud end korraks veel Saarina. Et me ei ole tänasel õhtul veel rääkinud sellest, millal ja kuidas alustas helilooja madest Mossovski oma tööd Boriss kodanoviga siis tehkem seda nüüd. See oli 1868. aasta septembris idee ooperi kirjutamiseks andistele ajaloolane Vladimir Nicolski ühel õhtul, mis toimus Mihhail Glinka õe Ludmilla žest akuva juures. Mossovski, kelle fantaasia oli huvitavatele ideedele väga vastuvõtlik läks sellest mõttest põlema ja veidi rohkem kui aasta pärast. 15-l septee detsembril 1869 pandi partituurile punkt. Libreto koostamisel oli heliloojale peamiseks nõuandjaks Vladimir Stassov. Seda ooperit luues loobus muussowski oma tavalisest harjumusest valgustada sõpradele saadetud kirjades teose valmimiskäiku. See tähendab vaieldi iseendaga ilmselt selleks, et oma kavatsustes lõplikult selgusele jõuda. Ta ei tahtnud ka juubeldada iga õnnestumise üle. Vastupidi kogu elu kestnud vajadusele töötada korraga mitme teose kallal keskendus ta seekord täielikult täielikult ühele. Siin sai ta luua kõige erinevamad muusikat valgustada üht ideed paljudest külgedest kasutada täielikult oma loomingulisi võimeid. Esiplaanil selles ooperis seisavad Borissi sisemine areng ja tema ründamise staadiumid. Ta seisab vastamisi rahva bojaaride ja kirikuga. Tsaaripositsioon on ebakindel, ta tunneb rahva vihkamist. Euroodide isegi keeldub tema eest palvetamist. Kui Puškini rahvas on traagiliselt vaikis, Sismushowski kujutas, olete ta taltsutamatu jõuna, kes juubeldab oma tsaarile ja ta siis ära neab. Bojaaride intriigides kerkib esile vürst Suiski. Kummaline segu julgusest, kavalusest, iseloomukindlusest ja alatusest. Žeski pole mingi väike intrigant, On vaid tark ja tugev vastane. Turistile küllaltki võrdne partner. Suiski partii juures ei saa mööda minna mussorski erakordselt meisterlikkust ooperikõne valdamisest kõikjal, kuid tema oskus kujundada repliike edasi enda mõttevarjundeid vaheldada tooni intensiivsust. Psühholoogilise arengu aluseks ooperis on Zarevitš Dmitri tapmine. Borissi kuritegu on jõud, mis vähehaaval tuleb ilmsiks õukondlastesosinates teemeni vaiksetes mälestustes. Grigori unistustes. Vale-Dimitri edus. Rahvarahutustes viib tsaariperekonnakukkumiseni. Selle mõtte pidev kasvamine erinevates sündmustes annabki ooperile iselaadse traagilise Inge. Kale Dmitri kohta kirjutas Puškin. Dimitris on palju ühist Henry neljandaga nagu temagi on Dmitri Vabbe suuremeelne ja hookle nagu temagi ükskõikne religiooni suhtes. Mõlemad ütlevad end usust lahti poliitilistel kaalutlustel. Mõlemad armastavad lõbustusi ja sõda. Mõlemaid köidavad teostamatud ideed. Ja mõlemad langevad vandenõu ohvriks. Siiski ei suuda valegi mikri anda poristile lõplikku hoopi. Lahendus tuleb hoopis eetilise jõu poolt piimeni isikus. Muuseas ei tahtnud kohut mõista valemite kaudu essori sama võimuahne ja salakaval NAGU puriski. Pimeni rõhulike žestide ja tegude taga on raudse tahtega mees. Ta kehastab endas südametunnistust, töökust, elutarkust, armastust ja tasakaalu. Või on, nagu ütleb Grigori enne kloostrist lahkumist ikka sama alandlik ja üle. Te kuulsite otseülekannet Estonia teatrisaalist, kus täna õhtul etendus modest mussowski ooper Boriss koduna sele lavastust teatri peanäitejuht, Eesti NSV teeneline kunstitegelane Arne Mikk. Täna õhtul kuulsite laulmas Eesti NSV rahvakunstnikutee oma istet. Leelo Spirca talvikut, Helvi raamatut, Eesti Eesti NSV teenelist kunstnikku Urve Tautsi Tiit Trallat, Hans Milbergi Eesti NSV teenelist kunstnikku Uno Kreeni Eesti NSV rahvakunstniku, Ivo Kuuske, Leonid Savitski Eesti NSV teenelist kunstnikku, Enna Eesmaad, Eesti NSV teenelist kunstnikku, leili, Tammelit Rostislav kurjevit, Eesti NSV tendist, kunstniku Ervin kärvetit ja Ants etendus, dirigeeris teatri peadirigent Eesti NSV rahvakunstnik Eri Klas. Operile kandebrigaadi kuulusid helirežissöör Vello Meier, heliinseneri Vitali Zoja Alar Darkna, helisalvestusbussijuht Vello Hiio ning toimetas Ene Pilliroog. Ülekanne Estonia teatri solist. Võinud meeldivat õhtu jätku.