Tere hea kuulaja saates helikaja, vaatame tagasi nädala muusikasündmustele. Mina olen toimetaja Liina Vainumetsa. Kõigepealt nokkeid möödunud nädala teemadest ja kõige värskem info reede hilisõhtul lõppenud Eesti keelpillimängijate konkursi tulemused. Seejärel läheme heliga laiema teema juurde. Selleks on kultuuride kohtumised muusikas. Räägime sellest muusikat teadlase Brigitta David Janci ja Tartu muusikute Toivo Sõmer ja Tarmo tagasega. Ajendiks hiljutised muusikasündmused Peeter Vähi muusikalise initsiatsiooniriituse müstilisel Kaideramaal esiettekanded ja Tartu vanamuusika festival orientetoksident, siis veel kontserdimuljeid. Peterburi pianist Peeter Laul andis soolokontserti Tartu Elleri muusikakooli Tubina saali uuel Steinway klaveril. Muljeid vahendab Elleri muusikakooli klaveriosakonna juhataja Pille Taniloo ja saate lõpus muusikauudiseid laiast maailmast, mille kokku nelevaste infeld. Alustame uuest infost kolmapäeval, neljapäeval ja reedel toimusid Eesti keelpillimängijate konkursi finaalkontserdid. Võitjad kuulutati välja reede hilisõhtul. Nende kohta vahendab infot toimetaja nelevaste infelt. Seitsmendal oktoobril algas Eesti keelpillimängijate konkurss ja reede õhtul toimus Estonia kontserdisaalis kolmas ja viimane finaalkontsert, kus finalistid esinesid koos Eesti riikliku sümfooniaorkestriga. Sõna on konkursi žürii esinaisel, Kristel pappelil. Ei, meie žürii arutlustes jäi tegelikult kõlama kaks märksõna. Kõla ja kommunikatsioon, kaks kaad, kõla kõigepealt Me kõik teame, kes me armastame kilbile mängu heli tekitamine, millised võimalused seal on, millised võimalused kõlal, kui paindlik see võib olla kommunikatsioon kõigepealt kommunikatsioon selle teosega selle noodiga, mis meil on ees, kommunikatsioon ka pianistiga või teiste ansamblipartneritega kommunikatsioon orkestriga. Ja kolmandaks kommunikatsioon publikuga, mängijate väljendustahe parimatel oli see täiesti olemas. Kokkuvõttes oli kogu konkurss innustav ja inspireeriv. Head teid kõigile ja see tee oleks Pisad konarlik, aga väga kõrge viil aitäh. Žürii kuulutas välja järgmised tulemused. Eripreemia Eduard Tubina teose parima esituse eest pälvisid viiuldaja Hans Christian Aavik vioolamängija Merike Heidelberg ja tšellist Marten Mei Baum. Järgnevalt kohustuslike uudisteoste preemiad. Tõnu Kõrvitsa eleegia üksindusele parim esitus viiuldaja Linda-Anette sussilt. Eripreemia tšellode kategoorias, Rein Rannapi ballaad Greta Ernesaks veolade kategoorias Timo Steineri puud sosistavad, sahistavad laulavad peole mängija Merike Heidelberg ja eripreemia soolokontrabassiteosest Mirjam Tally esimene lend Kristin Kuldkepp. Eesti riikliku sümfooniaorkestri eripreemia ja esinemise ERSO ees pälvis tšellist Silvia Ilves. Pianisti diplomit pälvisid Aga Lea Leiten, Ralf Taal kontrabassi ta kategoorias kuulutati välja kaks kohta. Teise preemia pälvis Regina Udot ja kolmanda preemia Kristin Kuldkepp. Violade kategoorias jõudis finaali Merike Heidelberg, kes pälvis kolmanda preemia. Viiulite kategoorias said diplomid Kaia Voitka ja Marika Group ja anti välja kaks teist preemiat. Nende saajateks olid Hans Christian Aavik ja Linda-Anette Suss. Tšellode kategoorias pälvis diplomikonkursi noorim osaleja Marten Mei Baum. Kolmanda preemia sai Johannes Sarapuu ja kaks teist preemiat pälvisid Greta Ernesaks ja Silvia Ilves. Sellude rühmas anti välja ainus selle konkursi esimene preemia. Paber esimene preemia kategoorias tšello Marcel Johannes. Sellised olid Eesti keelpillimängijate com kursi tulemused aastal 2015. Konkurss oli pühendatud Eduard Tubina 110.-le sünniaastapäevale. Eesti keelpillimängijate konkursil tuleb juttu ka järgmise nädala deltasaadetes ja loodetavasti on külas ka premeeritud muusikud. Tulemused võttis kokku leivast einfelt. Mõned nopped möödunud nädala teemadest, enne kui läheme pikema teemakäsitluse juurde. Eelmisel nädalavahetusel toimus Viljandis pärimusmuusika lõikuspidu ja jagati etnokilpe ning ringreisilt. Ameerikasse oli tagasi ka viiuldaja Maarja Nuut, kes esmaspäeval delta saates rääkis Kaisa jõhvikas oma tuuri kogemustest. See ei ole minu jaoks on oluline, et ma pean neile esitama, missugune on Eesti traditsiooniline muusikat, ma käin seal ikkagi nii-öelda soovin ennast väljendada ja oma vaateid ja väärtusi läbi selle muusika keele. Küll aga on huvitav, seepärast kontserte ka väga paljud inimesed tulid kõik minu juurde ja ütlesid, et minu vanaisa Norrast või minu vanemad tulevad Rootsist või et isegi inimene austest millegagi pärast hakkas samastama ennast minuga. Et mul on tunne, et nad midagi tundsid ära. Võib-olla selles mõttes, et ma siiski tulen mingisugusest keskkonnast, mis on mind hästi palju inspireerinud ja võib-olla see mingil määral peegeldub, et kuidagi järsku oli selles mõttes hea seda kuulda, teisest küljest natukene võib-olla isegi valus, et sa näed, et inimesed on täitsa eksinud ja kuidagi ei leia oma identiteeti ja lähevad pärast kontserti rääkima, et et nemad on sea, et nad väga tahaksid. Vaata mismoodi nii ja naa, et see on huvitav. Teisipäeval algas kaheksas Viljandi kitarrifestival klassikaraadio salvestab veel täna eriprojekti kaheksa. Festivali korraldaja Ain Agan andis intervjuu toimetaja Ivo Heinlaule. Igavesti vali korraldaja ütleb, et iga kontsert on eriline ja ei taha siin nimetada, kes on suurem ja väiksem tegija. See on nii minu puhul, et ma ei taha nagu eriliselt rõhuda, millega ma tahan, et lihtsalt inimesed teeksid oma valiku ja tuleksid kuulama ja vaatama. Aga millel ma peatuksin? Natukene rohkem on see, et täiesti vale on produtseerinud läbi oma tegevusaja nii-öelda originaalprojekte. Ja siis sel aastal on siis jälle eriprojekt, mille nimi on kaheksa. Et kui see nüüd lahti seletada, siis selline väike numbrimäng on siin kaheksas kitarrifestival kaheksa uudisteost, kaheksa heliloojat, kes nende uudisteosed kirjutavad. Kaheksa muusikut, kes need kaheksa muusika teostis ette kannavad ja iga lugu on ka kaheksa minutit tik. Reedel oli Tallinnas Pille Lille muusikute toetusfondi kontsert projektist muusika, sillad, Pille Lill rääkis sellest projektist toimetaja Kersti hinnale. Peaeesmärk on siis mul ju ikka alati see meie muusikud saaksid särada suurtel lavadel ka orkestrite ka ja nii edasi, aga kõrvaleesmärk siis tõepoolest oli just nimelt see, et see elanikkond, kes võib-olla tunnetab ennast mingil määral mitte nii palju Eesti osana, et nad saaksid näha, et me armastame neid, et ei ole vahet, kas ma räägin ükskõik mis keelt. Poola, prantsuse. Me Eesti me oleme kõik ühed inimesed ühest puust ja armastame muusikat. Selline oli väike valik möödunud nädala muusikateemadest kultuuridevaheliste muusikaliste kohtumiste teemal. Nüüd ka veel jätkame. Heliga ja laiemaks teemaks on kultuuride kohtumised muusikas. Ajendiks said äsjased muusikasündmused Peeter Vähi oratoriaalse mõõtmega, muusikaline initsiatsiooniriitus, müstilisel Kaideramaal ja äsja Tartus kahekümnendat korda toimunud festival oriend toksident ja saatis külas muusikateadlane Brigitta David Janssen, Tartu muusikud Toivo Sõmer, Tarmo tabas kõigepealt räägimegi. Brigitta David Jantsiga. Brigitta sinu magistritöö Eesti muusika ja teatriakadeemias käsitles orientalismi muusikas Armeenia näitel. Milline oli see töö teoreetiline pool, kui me valmistasime ette seda saadet, siis sa mainisid, et sa saaksid esile tuua, kuidas lääne kultuur on siiani orientaalsest muusikas kujutanud või representeerinud. Noh, see töö sai nüüd nii ammu kirjutatud. Ma olen sel teemal kõvasti rohkem, nüüd kirjutan veel edasi liikunud. Mind tõesti huvitab see lääne või teatud lääneriikide või noh, nende riikline, paigutame lahendaja ja siis väliste kultuuride dünaamika. Mind konkreetselt huvitab tegelikult niisugune, kuidas venelased armeenlastega omavahel hakkama, kas venelased gaasiat hajunud ja kuidas ka kaaslased on nii-öelda Nemad integreerinud oma kultuuriloomesse, kuidas see kõik on seotud siis sellise laiema identiteedipoliitikaga. Aga et noh, loomulikult on see, seda saab ka vaadata palju laiemalt, mitte ainult armeenia Venemaa näitel, vaid üldse ka ka Eesti näitab, kuidas eesti heliloojad siis on otsinud inspiratsiooni nii-öelda lääneväliste skulptuuridest või siis üldse nii-öelda kuidas on mindud mujale otsima, millest see mujale otsima minek tuleb. Vot mul on raske seda öelda, et ma ise ei ole mujale otsima. Et eksimine mujale saab otsima minna väga erinevalt võib minna nagu seal ma ei tea, 100 aastat tagasi sihukses koloniaal reaalpoliitika raames inspiratsiooni leidma ja siduda need seal inspiratsiooni leidmisega teatud paar sündmustega ning kindlasti saab minna ka teadlikuna iseenda positsioonist, jõupositsioonist ja iseenda nii-öelda kitsaskohtadest. Saab minna teadvustades endale, et ma iial tegelikult ei hakka seda kultuuri päris adekvaatselt tajuma ja see, kuidas ma teda kajasta, räägib ikkagi eelkõige minust, mitte sellest kultuurist. Ja Kagu-Aasia ja Venemaa vahel on tegelikult olukord mingis mõttes. Need on konkreetsed Armeenia näite, see olukord on selles mõttes võib-olla lihtsasti selgitatavad. Siin on hästi keerulise geopoliitilise asukohaga, tõsi küll, seda arvab iga kohta. Et siis ühel pool on nagu islami kultuur ja siis Armeenia niisugune nii-öelda õigeuskliku kiriku nagu idapiir. Ja teisel pool on siis nii-öelda Venemaa ja armeenlast naati tahtnud ennast paigutada Euroopasse. Lisaks Euroopa on tegelikult suuresti toonud läbi Venemaa, mis on ka nagu kristlik arvata vene kirjanduses, muusikas, kultuuris, et kuidas sinna ilmusid nii-öelda need läänevälised motiivid siis seal on hästi tugevalt seostatav nüüd vene militaartegevusega Kaukaasias ja Kesk-Aasias algas nagu vene impeeriumi ajal. Armeenlaste grusiin laste jaoks oli see väga positiivne, sest et mingis mõttes neil oli esialgu lihtsam Vene impeeriumis kui näiteks osmanite impeeriumis kui sellega täiesti teine usutunnistus, kuigi noh, Venemaa, Armeenia, Gruusia näol on kõigil tegemist kristlase eri harudega, aga teisest küljest kaasnes sellega eriti hiljem eriti nõukogude ajal ka selline ühtlustatud kultuuripoliitika ja natuke lihtsustatud maailmavaade. Ja me püüame luua sellist Lääne pärast muusikat, mis armeelastele muidugi lihtsam, sest et neil olid 19. sajandil juba olemas lääne stiilis kunst, muusika, näiteks Kesk-Aasias palju raskem. Et seal ei olnud nagu kunagi loodud mitmehäälset muusikat, seal oli väga peen monoodia, siis korraga nad pidid looma, terve sümfoonia seisid kultuuris, hüppeid pidi tegema. Et selles mõttes Venemaa ja Kaukaasia või Venemaa Kesk-Aasia suhe on kindlasti meerida sellistes koloniaalsetes mõistetas. Väga põnev, kas sa ise vaatate nendele asjadele Armeenia vaatepunktist, noh, ma arvan, et ma saan aruarmeel lastest aga ma ei taha nagu anda hinnanguid, et ma ei taha anda hinnanguid, et miski on parem või halvem. Ma ei taha öelda, et sa monoodiamise Viljandi seal oli halvem kui kuidagi lääne stiilis kunstmuusika, mis tuli midagi nagu vastupidist väita, ehk siis maks nagu hinnangutes hästi ettevaatlik. Üleüldse, aga kuidas sa ise tunned, kas nendes asjades on mõlemas siis väärtusloas, aga loomulikult mõlemas väärtus olemas? Prioritiseeriks, muusikat ja selles mõttes mulle ei meeldi nagu padjad, nagu viidata mingi kergemuusika ja 50 süvamuusika, et seal on kohe nagu hinnangut sees. Võib-olla mõtleks sellest kohast praegu edasi, et kuidas need paigutub, see vähi suurteos sellesse, sellesse teemasse? No kindlasti ei saa Peeter Vähi teost vaatanud selles teoreetilises raamistikus, mis ma just andsin kindlasti Peeter Vähi läinud Aafrikasse koloniseerima kedagi. Ja selles mõttes ei ole nagu sama juhtum ja ma arvan, et et mis iganes inimeste inspireerib, on imetore ja see tulemus oli ju väga ilus. Ja see on väga tore, kui ta on leidnud oma reisidest inspiratsiooni oma heliteoste jaoks. Üks asi on muidugi, kui palju nendel demopeegendustel tegelikult pistmist selle kultuuriga, kus ta käis on nii-öelda kõrvaga raske hinnata, seda on raske hinnata, kui seda partituuri pole näinud, seda on raske hinnata, kas kultuur ei tea? Siis on see, kui palju ühe reisi peal üldse sa õpid mingi kultuuri tundma, aga ma olen kõik, mis meid inspireerib, on ju väga hea, väga ilus. Aga et noh, ma arvan, et see räägib pigem Temaski looja isiksusest, mitte sellest kultuurist. Ilmselt seal skulptuurist räägib ka, aga noh, oluliselt marginaalsemal moel teos oli imeilus ja ja kas see teos äkki räägib meile meist endist, kui me seda kuulame? Omal ajal hindel leige inglise oratoorium ise võõramaalane olles rääkis publikule vana testamendi lugusid. Inglased võtsid nagu need oleks nende endi lood. Kas siin selles nonii keeles räägitud loos oli äkki midagi eestlastele meist endist, äkki see oli mingi mingi lugu, meil endile endi initsiatsiooniriitus? Täitsa võimalik, eks, allegoorilise võtted on alati levinud. Et noh, teine asi on see, et iga lugu võib kõlada erinevalt. Vastad sellest, kus me oleme ise oma eluga, kus me seda kuuleme siis teate, universaalsus võib-olla selles loos on ja samas ka nii-öelda siis kohaspetsiifilisust kindlasti räägib see lugu sama palju meile meist endist, kuivõrd siis selles kultuurist, mida ta läbi selle loo vahendada võtab. Eestlastele on kuidagi nii tavapärane see võõras keeles laulmine, et me püüame näiteks kavas näpuga järge ajada, kui me oleme tublid ja jälgida seda, mis võõras tundmatu tekst räägib, kuidas sulle see mõjus, võõras keeles loo rääkimine? Loomulikult on igal keelel on oma värving ja noh, võib tuua näiteid sellest, et on mingid muusikažanrid, mis mingile keelele sobivad, mis mitte, noh, ma toon sellise triviaalne näite, et kui vaatame popmuusikas hiphopi siis näiteks araabia keelele väga hästi sobiv hypate saksa keelele, vene keelele näitsimest nagu eesti keeles, kellele nii hästi ei mõju ja mul on tunne, et see on just seotud selle keele rütmiga. Et kui ma mõtlen nüüd nagu sellele teosele, siis ma tunnistan ausalt, et minu kõrvale kõlas kohati väga eesti keele sarnaselt. Ja ma ei tea ka sellisest sellest, et lauljad, vaid tegelikult eestlased ja kaasa oma oma häälduse või, või ma ei tea, mille selle keele rütm on näiteks, et võib-olla siin on mingi analoogia, et ma julgen nagu spekuleerida, aga ma ei kujuta ette, kuidas see keelekeskkond mõjutas teost kui hakata mõtlema, et kui nüüd aafriklased kuulavad seda vähiteost võib-olla nad ka eestlaste esituses ei tunne oma keelt ära sest mõelda, kui eesti keelt lauldakse mingis võõras kooris, siis see võib kasti kummastav olla. Ma isegi mäletan, Arianosa val laulis kuusk, kuusk, kallike, muretsege tükk aega, enne kui ma sain aru, mida ta seal ütleb. Ja mina sain praegu teada, et see oli eesti keeles, mis ta laulis korduvalt kõõl hulka. Nii, aga kuhu me võiks oma jutuga siis välja jõuda? Samas me leidsime vist ikkagi või sa ütlesid, et see oli kuidagi väärtuslik, et seda teost sai niimoodi kuulata, et et mida see kultuuride kohtumine siis ikkagi annab? Miks seda vaja on? Ma loodan, et see suurendab üleüldist tolerantsust teiste kultuuride kohta ja võib-olla seda kultuuri mõista ongi eestlasel lihtsam läbi teise eestlase sai seal väga positiivse ilusa peegelduse ja ma olen võib-olla see on see iva. Ehk me õpimegi mõistma või aktsepteerima nii-öelda teistsuguse võimalust enda kõrval, kui seal on meile pandud mingisse meile äratuntavast Voroni. Niimodi jagas oma mõtteid helikajas stuudios muusikateadlane Brigitta David ja möödunud nädalavahetusel toimus kahekümnendat korda Tartu vanamuusika festival oriente toksident. Oma muljeid lahendavad need Tartu muusikud Toivo Sõmer ja Tarmo tabas. Me räägime siis kultuuride kohtumisest muusikas ja Toivo, sina ja Tarmo, teie olete need kaks, kes võiks siis rääkida festivali orient Etoksident pinnalt kõigepealt, millised muljed festivalilt seitse said. Kui käin kõige lihtsamate, kõige nii-öelda paari sõnaga ära öelda, siis, et sellel aastal kuidagi oli minu jaoks mingisugune läbiv teema, oli selline inimlik soojus või kuidagi selline, ma tundsin, et kõik on nagu üks pere, et need ei ole nagu erineva erinevast kohast erinevast maailmast. Tegelikult olid aga mingisugune läbiv joon, oli selline metsik südamlikus kuidagi sihuke ürgsüdamlikkusega selline kui nendega suhelda nende inimestega, siis see oli täitsa selline. Tegid ennast nii pisikeseks ja tagasihoidlikuks ja olid nagu noh, täiesti nagu ikkagi suure tähelepanuga sinu juurset oige, sina oled sihukene, lapselik huvi oli, et pole võib-olla varem nii, nii huvitavaid inimesi nagu kohtadki. Lase mõtlesin tagantjärele, et mis on see, mis mulle kõige rohkem nagu mõjus, oli just see, et ükstapuha kelle jõudena nendest suurtest meistritest õnnestus rääkima minna niimoodi põgusalt ma ei saanud isegi pikalt, sest seal oli herilaseparv oli ümberringi, et kõik kõik rääkisid, kõik tundsid ennast nagu nii hästi, nad keeldusid selliste tule räägi, et mitte suurtest asjadest, vaid lihtsalt oleme koos natuke niimoodi keegi teine seda suureks, pigem tegelikult kõik ennast veidi hästi kättesaadavaks lihtsateks ja see oli täitsa hämmastav, minu jaoks. Lahkus suur lahkus, oli nendes südames, tänavu festivalil oli nagu ikka, hea tava on see, et mõned inimesed on sellised niivõrd head, et need käivad peaaegu et üle aasta siin. Nii et see vanamuusikafestivalil on ka teatud tüübid, kes keda näeb üle paari aasta jälle alustaks nendest uustulnukatest ja kõige suurem nagu liigutus oli ikkagi yks mees Šveitsist Euroopa ees aga mängib täiesti eristuvat teistmoodi, minu arust täiesti stiivselt India haamer, kannelt ehk siis Tultsi meri noh, Euroopa mõistes tegelikult siis nende enda keeles siis Santuuri. Ja samal ajal mängib tekstiilipärsia Santuuri nii et, et ta oli selline virtuoos nagu kahe täiesti kõrvuti asetseva all. Või naaberkultuurina tugeva naaberkultuuri muusika esindaja, mees, kes mulle siis nagu tõesti nagu seda ülimat muusikalist ja sellist hingetoitu pakkus, oli siis Paul Grant Šveitsist tema sisalise Pärsia ja India Santuuri mängija. Selline musitseerimine oli nimetatud, et ma noh, vahepeal tõesti oli raskusi nagu pingi peal püsti jääda ühtepidi heas mõttes. Et ta lihtsalt nagu kiskus nagu ära kuskile ühtepidi nagu uinutesse on ka väga hea märk, et asjad rahustaksite mingisuguse teisele sellisele vibratsiooni tasandile. Et Justin, jutustas, jutustas, jutustas, olid nagu suures pikas sellises ühesõnaga, nagu mingi hetkel nagu mingi indiaanitelgis, kus mingid targad lihtsalt räägivad sulle jutte, sa võid rahulikult uinuda, ärkad koha peal, ülelugu läheb edasi, lugu nagu kannab nagunii sind ja sa oled nagu hoitud eluaeg, et selline ühtlase hea puhkusid. Kuidagi teise tasandi, et ma tundsin, ma sain nagu toitu ka mingil nagu sellisel kirjeldamatult ahandil. Ja ma sain sellest muusikast aru ka niimoodi, et ma aktiivselt ei analüüsinud üldse seda, et kui tagantjärele saan aru, kuivõrd nagu seisund Järvik jutustas, see oli nagu ei olnud selline nagu jupikesed, ilusad virtuaalsed käigud võib, mida ma ise tajun enda positsioneerimise juures, et et on nagu sellised nagu kirkamad hetke, kus sa oled nagu kogu aeg kohal, meid saadab vihtaga. Koobas on minu meelest hästi palju nagu sellist nagu ilusti selgeks õpitud, selliseid käike ja väga toredaid, selliseid lugusid tervikuna niimoodi. Aga üldmulje jääb selline, et need nagu jupid, et seal on väiksed kogud sees, mulle tundub. Aga sellel Paul grandimängus oli minu arust siukest voolavust, mis nagu oli täitsa niisugune, niivõrd lihtsalt läks, läks, jutustab, jutustab ja pausid välja peetud, pausid ka olid sellised ilusad, sellised mõttehetked nagu nende lasti sulle hingata korraks, siis kustus ka norskamist korraks. Mõneski kohas siis oli väga turguta ja ta naeratas selle peale, ta oli niisugune pisike vana päkapikk täiesti hall, üleni valge mees, valge habemega, võid ette kujutada nagu jõulumees tegelikult täiesti põlema, punane kuub selga või roheline, kumb on siis vastavad päkapikk või mis tal on? Ta oli täiesti selline. Siuke preesterlik olek oli mehel ja see, kuidas ta pärast suhelda oli tõesti, ta vaatas otse silma, terve aeg nagu suhtles sinuga niimoodi, et ah soo jah, et tal oli nii huvitatud, et see oli ka kogemus tema jaoks kuidagi näha seda maailm ja mulle tundus, et see oli siiras, ei olnud õpitud mingi, lihtsalt ongi inimesel imab iga hetk nagu infot sellises lahtise südamega lihtsalt nagu lehter. Et väga-väga põnev. Tarmo tabas, mida sina jääd mäletama nüüd sellest 20.-st festivalist. Ma jään mäletama seda, et šveitsi meespool läänt Paul Grant keda ma varem üldse ei teadnud, polnud kuulnudki vanameister ja ei ole kuulnudki, väga huvitav ja siis ma mõtlesin. Nonii, selge, et tuleb yks alge, mees hakkab india muusikat tegema, aga et see niivõrd võimas oli, see oli siis üllatuseks kontserdi puhul, et see pool grand oli suurepärane mees, keda kui teate seda tabla soolot, kus silpidega lauldakse kaasa igale mingile rütmimustrile, kas on siis mingi Diddy või taaditi sellele vastab mingisugune silt indiasüsteemis. Ja seda kutsutakse, seda soolot kutsutakse Voll. Nii et tabla mängija võib soleerida nii sõrmedega ehk siis kätega mängides, pillil kui ka lauldes kõiki neid silpe. Ja publik, kes on vastava üsna kõva hariduse saanud, oskab seda kuulata, et põhimõtteliselt sa võid, silt Pepe kasutades on nagu eraldi keel, lausa võid sa mängida soolo. Aga see soolo, mis tema tegi, see oli siis kõige põnevam ja huvitavam soolo Se polise silpidega lauldud tabla soolo, mis ma elus olen kuulnud, lisaks sellele mängistavale Santuuri imehästi. Täiesti ma ütleks, täitsa lõppkontsert oli ja milline soe inimene, sellist sõbralikku, noh, ma ütleksin jah, lihtsalt soojus nagu kiirgas lavalt ja kõik said sellest aru, see ei olnud, mõtlesin mõne üksiku arvamus, nii et pool grant igal juhul oli üks nendest suurtest üllatustest sellel festivalil oma Trasuuli näiteks pärsia, neid mängib flööti siis tema on siin ju ma ei tea, viiendat korda vist või et tema oli oma tuntud headuses väga efektse laulja ja löökpillimängija ühes isikus oli ta kaasa võtnud. See oli tõeliselt efektne. Aga teine, üks nüüd mõnes mõttes mitte vastupidi, ka suur kontrast siuke hästi väljapoole tüüp oli Bulgaaria tiki flöödimängija nimetavad siis ka valliks, et Nikolai doktorov ongi õpetaja ja siuke suur virtuoos, aga tema just täpselt seesama dimensioon jälle, et On näha metsikut oskust, aga ta ei eksponeerida kui lihtsalt, et ma näitan teile oskusi või ma teen. Bulgaaria meest, seda Nikolai doktoroli oskaks esile tõsta selle poolest, et see oli, mine lihtsalt eksootiline, ma ei tea väga, et ma oleks üldse kuulnud kavalit tark kontserdil või Eestiski, ma ei tea, noh, kindlasti on, aga mina ei ole trehvanud väga eriline pill, esiteks ta on praktiliselt nagu neiselt araabia pärsia maadest aga teine asi, et ta ikkagi mängis suurepäraselt ja kui oli veel üks eraldi asi, on see festivaliklubi viimasel õhtul. Mitte minu jaoks oli kõige ilmekam näide seda festivali lõpuõhtu, mis ei olnud avalik kontsert, see oli lihtsalt selline festivaliklubis, lihtsalt seal on tavaks selline, et jäetakse pikalt pikalt hüvasti, kuni hommikul kella kuueni. Ja siis on muusikalised etteasted sellised või infitseerimised tegelikult. Ja siis, kui seal oli juba mitu väikest etteastet juba toimunud ja siis Pärsia päritolu biki flöödimängija Mohammad rosolje, kes on siin korduvalt käinud, tuletas meelde, nad neil oli nagu siuke õpitoad ka omavahel niimoodi veel, see oli avalik sümpoosion nii-öelda ametlikult siis Mohammad, pärsia poiss, veeriks natukene ühe Bulgaaria teemaga, siis ei suutnud elevuse doktor of istuda ja vaadelda, kuidas politsei pintsak lendas seljast ära, haaras oma flöödi hakkas laduma lihtsalt ja siis ta tund aega järjest niimoodi. Kus ma arvan, et Nikolai doktorofakas umbes kell üks mängima või pool kaks ja lõpetas kell kolm. Ja põhimõtteliselt mängis teised muusikud laua alla, kui nii võib öelda mitte alkoholi mõttes, vaid ta lihtsalt mängis ja mängis ja mängis, kõik mängisid, aga ta läks nagu järjest kiiremaks oma tempodega ja tohutu keerulised. Need Balkani rütmid seal on, ma ei tea, mis 13 15 kümnendiku tahtsime umbes nii, mida ta oma loengus ka tegelikult näitas ja see jämmimine koos pärast kontsert, see on ikka väga-väga äge. Lihtsalt ainult andis vahepeal vihjeid, et nüüd ma lähen sellesse vestikul jumala helist, sellesse, kes tahab, mängib kaasa ja lihtsalt musitseeris sellise tõelise nagu kirega, see oli niisugune noh, tõesti nagu tuld lendas kuklast niimoodi nagu säraküünal oli poiss. No siukene, täitsa nagu teistsugune elamine, täpselt samuti, et lihtsalt see süda pumpas seal nii võimsalt tagasi, lihtsalt teine niisugune good, aga see oli väga veenev, väga veenev. Et pikki flöödielamusele, mille pikka, pikka aega vot ja kolmas koht, kui nüüd rääkida väga põgusalt, seal jagavad nagu mitu meest, üks oli üks vanamees selles mõttes vanameister, kes on meil siin korduvalt käinud, et pool hüks pro Taani mees, kes mängib trummi ja vilet, ehk siis ühes käes on põhiliselt vile ühe käevile ja teises käes on trumm ja ta on väga suurmeister. Kombineerime seda trummi ja, ja flöödi sound'i ja neid lugusid ja teda ma olen näinud juba siin tõesti mitukümmend korda peaaegu et tulen. Mulle kirjutas Kreeka ei ole ainult nii-öelda Eestist näidet, et kunagi ammu saime kokku, riskis, hoopiski otsis näited seal lugu esimest korda, vaimustus idast. No ütleme, tema on mulle nagu tuntud teema ja kuigi ta suutis mind ikkagi jällegi üllatada oma sellise lähenemisega, tal on alati väga põhjalik, temal natuke matemaatiline selline ta nagunii, nagu ta ise ütleb, et talle ei meeldi täitsa vabalt spontaansed imprusatsioonid. Ta ütleb, et see ei ole nii perfektne, kui ma ette valmistanud, kui ma tean teemat, et ta ütleb, et ta heitit ütleb kõige pehmemalt vormis, et ta lihtsalt ütleb, et talle meeldib nagu nokitseda asi nagu nii-öelda täiuslikumaks temaga, siis seda kolmandat kohta jagab teine matemaatik, minu meelest mõlemad on selles mõttes sihuksed natukene Kesk-Euroopa sellise tugeva vanamuusikakoolkonna esindajad, kes võib-olla seda matemaatilist poolt on väga oluliseks pidanud ja noh, ilmselt see ongi nagu kõikidel oluline siis hoopiski Ameerikast pärit mees. Ning tema on siis keskaja lautomängija ja tema etteastele siin, nagu ma juba ütlesin, et hästi nagu niisugune läbi mõeldud, kaalutletud, natukene külm. Aga ma ütleksin, see külmust on stiilipuhtus, lihtsalt külmus tuleb sellisest stiilist kinnihoidmisest. Et kui ma pärast küsisin, kuidas nende lood, et temal, aga põhimõte on see, et ta võtab ühe lihtsa meloodia, mõnikord see lihtne meloodia võib olla ka 26 takti lihtne selline mingi lauluviis ja hakkad sinna täpselt siis keskaja stiilis tegema teist ja kolmandat ja mis iganes häält ehitakse nende, kas siis laval kohe, kuigi ta ütles niimoodi, et, et et selleks, et seda laval ehitada, peab olema sul väga suur rasvakiht all, et sa seal tõesti nagu ei puterdaks või eksiks, sest seal on väga kindlad koos kõlab, mida kasutatakse ja see peab olema nii läbi mängitud, et noh, sisuliselt matemaatilise mängu ilu nagu võimalik nautida. Kuidas ta siis niimoodi suutis seda muusikat laval mingis osas ka luua, aga ma arvan, et need on läbi mängitud impratsioonid lihtsalt või läbi mängitud juba komponeeritud võimalikud motiivid, aga eks ta siis kombineerib neid võimalikke motiive, kuna tal on neid, seda pagasit on tõesti aastakümnetega lihtsalt tekkinud. Need ei ole kahtlust, et mees oli nagu siiski Vaba selles teemas ta mängis enamuses peast kõik tähendab seda, et ta tõesti tundis läbi südame kõike, seda teemasid ja ja see tema etteaste oli väga-väga veena selles vallas, aga ma ütlen, kui nüüd rääkida, mis on nagu minu enda südamel Emexisse Paul grantali muidugi ületamatu v8. See festival kannab pealkirja orienteeritud oksidentsen siis ikkagi lääne ja ida muusika kohtumine. Et mind huvitaks, kuidas selle sõnastad, et miks on vaja lääne varajase muusika ka tegijatele seda ida poolt. Ma usun, et see mõnes mõttes tuligasid sellest jutust väga selgelt välja, sa rääkisid sellisest matemaatilises meetodist ja rääkisid siis sellest südamega mängimisest ja nagu teistsugustest koodidest. Et miks, miks need kaks asja peavad kokku saama omavahel lääs ja ida. Tänapäeval lihtsalt võib-olla tõesti peavad kokku saama, sellepärast et publikul on lihtsalt huvitav ja teise kandi pealt mulle tundub, et ajalooliselt, kui nüüd 1000 aastat tagasi kroonikaid lugeda nii palju kui mul on õnnestunud ja juttu rääkida, siis paljud vihjavad selle peale, et õukond oli siiski väga lahtialdis. Palju tõukonnad tähendab, et kui olid, rändavad muusikud ümberringi ja kui nad olid veel mainekad, siis kutsuti igal juhulõugade mängi, olid need siis mis rahvusest tahes. Lihtsalt huvitavuse pärast suhtlemise pärast ja jõukonnal oli ju see nii-öelda, kuidas nad aristokraat, atlik, keeleoskus ja teadmine teiste skulptuuridest üle keskmise olemas selle tõttu nad olid ka võib-olla altimad. Noh, see on ka tänapäeval, et kes sallib venelast, kes vihkab põhimõtteliselt venelast teadmata kultuurist, mitte midagi. Et see on nagu ikka nii, et et inimesed, kui nüüd huvitab kultuur, siis nad leiavad sealt väga palju selliseid inspiratsiooni pakkuvaid momente. Moose kandid on tihtipeale olnud sellised, kes kannavad sellist noh, mõnes mõttes keeleülest, kultuuriülest informatsiooni või, või kuidagi selliste sellist vabamat suhtumist, et sulle mahub sinna sisse veel midagi, sulle mahub veel mõni maal või kellelegi nii öelda jutt mahub ka, mitte et sa tahad ainult oma juttu rääkida kogu aeg. Miks on hea, miks sind huvitab tegeleda just selliste kaugete kultuuridega? Sama jutt, et nad on ikkagi nagu sellised juured mingisugusesse pinnasesse ajanud ja see pinnas selle pinnase all on mingisugune üks universaalne ma ei tea, energia, nad on selle esindajad nii-öelda, need vanad iidsed traditsioonid hammutavad oma jõu ja energia kuskilt mingisugusest ühtsest paigast ja seda lihtsalt on tunda. Mõnikord võib küll juhtuda rahvuslik esteetika näiteks võib väga raskeks barjääre, et valmistada sellepärast, et noh, näiteks ikkagi Kaug-Ida või siis Hiina ja Jaapani muusik ka ei ole üldiselt ikkagi Euroopa inimesele kohe väga kergesti mõistetav. Nagu täiesti teine esteetika on seal, aga dialoog nende vahel, no kui me võtame selle festivali, mis nüüd oli siis see on üks puhas rõõm muusikast, mis neid muusikuid valdab. No osaliselt mind ka, mõnes loos tegin ise ka kaasa. Ja ikkagi muusika on see universaalne keel, niux käibetõdedest nii-öelda universaalne keel, mille läbi inimesed saavad suhelda omavahel, oskamata ühtegi sõna rääkida teineteise keeles või inglise keelt või vene keelt. Aga koos musitseerima hakates avaneb mingisugune täiesti muu maailm, võib olla teineteise mõttemaailm, ma ei tea. Ja kindlasti see, see on väga paeluv muusikule ja ka publikule alati see ei pea tähendama seda, et see muusik jääbki nüüd sellise Shuni või sulami peale erinevate kultuuride või traditsioonide sulami peale. Pigem pöördutakse rikkamana tagasi enda raja juurde. Et sul ei ole vaja ainult eksponeerida ennast, vaid vahepeal on lihtsalt see muusika aus Camaro ja see, see on ka huvitav õppida, mitte et sa kohataks siblima lihtsalt selle tõttu, näiteks siin festivalil oli see aasta ka üks tore võib-olla isegi rohkem kui kunagi varem oli selliseid nagu kohapeal loodud kiireid noh, mõnes mõttes võib-olla mõnele ebamugavaid momente, mõtlen muusikutele, kes ei ole harjunud kohe nagu lavale minema improviseerima, nagu ma siin rääkisin mõnest mehest, kes vihkab nii-öelda jah, selles kõige pehmemalt mõttes, et selliste spontaanse musitseerimisega laval, aga see aasta oli nagu seda rohkem sinna ei, peaaegu et iga kontsert oli selline, et oli, kas üks või kaks kooslust olid teinud niimoodi, et politsei omad enne lavale minekut umbes 10 minti kokku ja leppisid kokku mingisuguse teema ja see tuli nii hästi välja täiesti erinevatest hiinlane koos pärsastega ameeriklane koos taanlasega, et kuidagi selline sellist uskumatut, lihtsalt laval toimuvat, sellist ristumist, skulptuuride istumiste, stiilide erinevust, seda, seda kõike sai jälgida laval ka, et oligi nagu erinev stiil, aga nad olid huvitavad, lihtsalt mõtlen publikule. Võistlus oli ikkagi huvitav ja loomulikult mõni stiili mees ütleb, et Nugulasena stiilide segamine, et milleks seda vaja on meile noh, et noh, minul oli see meeldiv. Sa noppisid selle improvisatsioonilised sealt festivalid välja ja ma ise olen pidanud siinsest hästi heaks improviseerijaks. Kust sinuni sellised muusikalised inspiratsioonid pärit on, sest et mängides araabia lautot uti juba Se instrumendi valik seda, et, et ei ole nagu puhtalt selline lääne lääne muusika olnud sinu allikaks. Et mingisuguse koodi ma olen sellest Euroopast kätte saanud, aga araabia ja ida ja kõik see luuerk on veel nagu must maa mõnes mõttes, et ikkagi seal on ikka üllatusi palju veel või ütleme, et seal on nagu selle selle ja võib-olla kui kõik pillid ja võib-olla regioon on sarnane, siis ikkagi minusse suhtumine on kuidagi hästi värvikas. Nad on seal nagu sellist, et sa vindistasama pilli kuulata, mitmelt erinevalt esindajad, need on täiesti erinevad Euroopas minu meelest justkui ma kuulan, mingid lotomängijad on paar kolme toredat või neli toredat lotomängijat supertipud siis ma, kui ma kuulan ühte sama lugu nendelt esitajatel, siis seal väga palju üllatusi nagu ei ole, et kuidagi noh niimoodi, et see variatsioon on võib-olla ida poole suurem mulle sobilikum. Võib-olla nad murravad kogu aeg reegleid, äkki, võib-olla eurooplased on nagu võtnud kaitsta Euroopa nii-öelda vanamuusikat, nad ei liiguta keegi kuskil seda ja hoiavad seda. Tekib nagu selline ühtepidi tore nagu rahvamuusika suhe, et minu külas mängiti niimoodi ja noh, mina ikka mängi ka nii nagu vanaisa, mängisime kavatsegi teistmoodi mängida, noh et ma ei tea, võib-olla mingisugune kerge kapseldume, see õhkkond on võib-olla Euroopas, ma ei tea, võib-olla ma teen kellelegi liiga, aga niisugune hästi pinnapealne niisugune võrdlusmoment on, mulle tundub niimoodi, et Euroopa natuke rohkem kinni või konservatiivsem vastupidi kõik mõtlen, et ida on hästi konservatiivne. Mulle tundub, et seal, kui ma vaatan neid noori mängijaid ja näolidega, nad murravad reegleid minu meelest päris võimsalt, aga seda võetakse omaks mõne aja pärast võetakse lihtsalt tänu sellele, et ta lihtsalt Ani veenev ja kirjeldused vanematest aegadest, kuidas meistriks on saanud need tüübid, kes on julgenud murda reegleid, kes on täiustanud seda kultuuri. Et võtkem seda kui mängu, mis on nagu kuskil täiesti tavaline ja normaalne. Ja kui me siin saame nagu võimalus seda meile tutvustatakse, seda mängu ja lahti südamega lähen, ma usun, et sellest võib saada pigem nagu eluks nagu uusi dimensioone. Tartu vanamuusika festivali pinnalt rääkisid kultuuride kohtumisest muusikas Toivo Sõmer, Tarmo tabas Sankt-Peterburi pianist Twitter laul on andmas pikemat kontserdisarja 32-st Beethoveni sonaadist seitsmest Avery õhtust koosnev sari, mille viies kontsert toimus esmaspäeval, 12. okt toobril Elleri muusikakooli Tubina saalis. Varem on need kontserdid olnud Tartu Ülikooli aulas, aga nüüd on siin tugina saaliski Steinway klaver ja see oligi esimene soolokontsert uuel klaveril. Seepärast on põnev küsida Elleri muusikakooli klaveriosakonna juhatajalt Pille Tani loolt muljeid selle kontserdi kohta. Kõigepealt ma tahaksin öelda, et mulle kontsert väga meeldis ja ma tõesti nautisin minutit, mis ma seal saalis istusin. Ma ei arvagi, et see on nii tavaline, et sa lähed kuulama ühte Beethoveni, alati ta õhtut ja sa tõesti naudid igat hetke sellest. Sest Netsionaadid on ju nii tuntud ja neid on nii palju mängitud. Väga raske on nagu jälle uuesti ennast sundida isegi sellisele kontserdile minema. Aga ma ei pidanud pettuma. Peeter laul on eesti publikule küllalt tuntud nimi juba kümmekond aastat, sest ta on päris palju käinud esinemas Eestis, nii Tallinnas, Pärnus, Narvas, Tartus ja minule teadaolevalt kõige esimene kord. Ta esinesin seoses klaverifestivaliga, mida korraldab Lauri väinmaa. See on siis selline rahvusvaheline väga suurte meistrite paraad. Ja tundub, et takt eesti publikuga pianistile sobib, sest et ta ikka ja jälle leiab tee siia. See on väga tore. Peeter laul on tegelikult ikkagi väga suure mastaabiga pianist. Kui me vaatame seda nimistut, kus ta maailmas esinemas on käinud või millist orkestrit ega ta on mänginud, siis on näha, et see on tõesti aukartust äratav, see nimekiri. Ja me loeme siit, kavastetan lisaks veel soolopianistikarjäärile ka väga suurepärane ansamblist. 2007. aastal korraldas Peeter Laul Peterburi filharmoonias viiest kontserdist koosneva sarja 300 vastad klaverisonaati ja seal kõlasid siis kõikide olulisemate selles žanris kirjutatud heliloojate sonaadi talates karlatist ja lõpetades Šostakovitši. Ka see näitab, et see sari, mida ta nüüd teeb Beethoveni 32-st klaveri sonaadist on ainult tegelikult üks väike osa kogu sellest uhkest projektist, mida ta siis tõesti on kavandanud ja ära õppinud. Omale seal ju Peterburis tegi selliseid kolossaalseid projekte, Vene väga armastatud pianist Anton Rubin, teine Moody nimetas ta netis kontsert sarjadeks. Ajaloolised kontserdid, kus ta võttis siis klaverimuusika šedöövrid, õppis need ära ja tutvustas nii-öelda nagu haris publikut sellega. Ja nüüd siis Peeter laul, mulle tundub, et on täiesti tema jälgedes. Praegu ma arvan isegi, et tänapäeval see on suhteliselt haruldane, et pianist õpib ära näiteks kõik Beethoveni 32 klaverisonaati sest seda on ju juba korduvalt ajaloos tehtud. Ja võib-olla tänapäeval noorematele pianistidel on võib-olla huvipakkuvad nii palju just ka kaasaegse muusika hulgas, et et kes nüüd hakkab nagu seda vaeva nägema ja kõike jälle ära õppima, aga tõesti suur kummardus selle inimese ees, et ta teeb seda tõesti täiesti hiilgavalt. See pianism on lihtsalt nii professionaalne, stan lihtsalt nauditav sealt saalist kuulata igal hetkel. Märksõnad võib-olla mis mulle nagu kummitama jäid sellest õhtust Haansus, temperament, sus, puhas mängurõõm, ülevaatlikkus, absoluutne tehniline üleolek. Ja üks võib-olla selline üllatus, mida ma tabasin seal istudes. Et ma kuulan väga-väga sageli nagu üllatusega tema vasakut kätt, tema vasaku käeliine, need olid minu jaoks nii värsked, nii hästi kujundatud mitte üksnes Colot, vaid isegi ka saatepartiid. Et see oli üks selline võib olla täiesti minu jaoks väga-väga hea värske leid. Tõesti nautisin seda väga-väga hea kontsert ja pärast kontserti küsisin ka muljeid pianisti käest, et kuidas talle meeldib meie Tubina pool ja see klaver, ta oli väga positiivne, ütles, et talle väga meeldib ja talle tundus, et selle kava jaoks sobis see saal väga hästi. Need sonaadid olid natuke lüürilisemad kammerlikumaid. Ta ütleski, et see saal on pisut kammerlikum. Et järgmine kontsert on jällegi aulas, ta on seal nagu rohkem harjunud, ta tunneb ennast ilmselt just suuremates saalides paremini ja seal kõlab ka see Beethoveni väga kuulus Hammer klaverisonaat, mis on tõesti väga võimas ja jõuline sõnad. Ta arvas, et võib-olla selle saali jaoks jääks natukene nagu mahukaks või suureks. Ja ma olen temaga nõus. Loomulikult Kaul on väga hea saal ja seal on samamoodi sõime klaver, väga hea klaver. Aga see kontsert ja see Tubina saali kooskõla oli ka harukordselt meeldiv ja tore, aitäh. Uue Steinway esimesest soolokontserdist, Elleri muusikakooli Tubina saalis, rääkis Pille Taniloo. Ka Mustpeade majas Tallinnas on tulemas uue Steinway avaõhtu annab kolmandal novembril muusikamaailmas insatsiooniks nimetatud prantsuse pianist lükaadibarg. Nüüd aga muusikauudiseid maailmast ja nelevaste infelt. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Briti helilooja, dirigent ja pianist Toomas ades võitis Leonis Sonningi muusikapreemia, millega kaasnes 600000 Taani krooni suurune preemiaraha. Samuti kaasnevad preemiaga Taani kunstniku Maia-Liisa Engel Harti teos Toomas Aadeeessi teostest koosnev preemia, kontsert ja samuti kutse juhendada Taani muusikutele mõeldud meistriklassi. Sallingi preemiat antakse välja igal aastal rahvusvaheliselt väljapaistvatele, instrumentalistidele, dirigentidele, lauljatele või heliloojatele. Esmakordselt anti preemia välja 1959. aastal ja toona pälvis selle Igor Stravinski. Leoni Sonningi preemia on läbi aegade pälvinud paljud tuntud muusikud, Vitolduda Slovski, Benjamin Britteni, Dmitri Šostakovitši, Olivier Messiaen, Sophia Kubaid, uulina Kaia saar, jahu ja ka eesti helilooja Arvo Pärt. Thomas ades pidas enda jaoks kõige olulisemaks preemia osaks tema tari kontserti, kus ta saab juhatada Taani Rahvusliku Sümfooniaorkestrit. Auhinnaraha eest lubas Toomas Odessa osta endale aga piltlikult öeldes vaba aega ja kasutada seda aega mõtisklemiseks. Niisiis tema sõnul kulutab ta raha selleks, et ta suudaks edaspidi oma muusikuteel olla efektiivsem ja loomingulisem. Oktoobri algul anti Kristjan Järvi orkestrile Baltics'i juht fil harmoonik üle Euroopa Kultuurifondi preemia. Pruu jurap, millega tunnustati orkestri muusikalisi saavutusi, toodi esile orkestri positiivset mõju klassikalise muusika vallas balti mere regiooni noortele et nende arusaamine Euroopa muusikakultuurist süveneks. Noorteorkestri kontserte nimetati kirglikeks ja põnevateks. Baltics'i juustu fenormoonik esines Kristjan Järvi juhatusel ka televisioonis üle kantud preemiate galal. Samal kontserdil esinesid ka näiteks Jonas, Kaufmann, Angela, Giorgio ja Daniel. Euroopa kultuuripreemia on varasematel aegadel saanud aga näiteks kurtmas uurija Daniel parenboim, plassi Domingo, Berliini Filharmoonikute ja samuti Kesk-Saksamaa ringhäälingu sümfooniaorkester, kelle peadirigent on samuti Kristjan Järvi. Baltics'i Filharmoonikute on kollektiiv, kuhu kuuluvad parimad noored muusikud balti mere regiooni 10-st riigist. Orkester tegutseb alates aastast 2008 ja orkestri loomist toetasid omalajal Use Tomi muusikafestival ja Nord Stream. Dirigent Paavo järvil on aga nüüdseks seljataga esimesed kontserdid Tokyos, Jaapani ringhäälingu sümfooniaorkestri ehk RHK orkestri uue peadirigendina. Esimene kontsertorkestrile selles uues ametis toimus kolmandal oktoobril ja teoseks oli Gustav Mahleri suurejooneline sümfoonia number kaks. Järvi on toonud Jaapanisse Euroopa muusika parimad kavad ja neid saab kuulata terve hooaja vältel ja Jaapani publik on Paavo Järvi väga hästi vastu võtnud. Kohalik muusikaajakiri on valinud ta oma oktoobrikoer distiks ja Paavo Järvi foto on oktoobrinumbri esikaanel. Järvi esimene plaat NKK orkestriga ilmus juba praegu ja sellel kõlavad Richard Straussi kangelase elu ja Don Juan. Dirigendi uudiseid tuleb ka mujalt. Noor 32 aastane briti dirigent Robinditsiaati nimetati alates hooajast 2017 2018 Deutsche Sümfooniaorkester Berliin muusikajuhiks ja leping sõlmiti esialgu viieks aastaks. Hetkel tegutseb noorditsiaati šoti kammerorkestri peadirigendina Berliini orkestri juures acticzatist aga selle kollektiivi kaheksas peadirigent. Varem on nendeks meesteks olnud näiteks Lorin, Maasel, Ricardoshaiil ka Vladimir askenaažihcent Nagano ja Tugan Sokjev. Esimest korda liti Chati Berliini sümfooniaorkestri ees möödunud aastal ja teda võlusid selle orkestri paindlik kõlavärviderohke kõlapilt ja iga orkestrandi suur individuaalne panus. Ja lõpetuseks uudiseid konkursi maailmast. 27 aastane vene viiuldaja Sergei Togaadin pälvis Hannoveris toimunud Joseph Joachimi nimelisel rahvusvahelisel viiuldajate konkursil esimese preemia. Sergei kaadinon, poriskus Nyiri õpilane ja varasemal ajal on ta olnud edukas ka mitmetel teistel konkurssidel nagu paganiini nimelisel konkursil ja ka Pjotr Tšaikovski nimelisel konkursil. Tänavusel Joseph Joachim konkursil sai teise preemia 26 aastane, et see on minaami Jaapanist ja kolmanda preemia sai 24 aastane Richard Lynn Ameerika ühendriikidest. Togaadini võit tekitas natukene ka küsimusi ja muidugi eeskätt sellepärast, et konkursi žüriis oli tema õpetaja Boris, kus neer. Teised žüriiliikmed olid tänavu Salvador acardo, Rudolf kaelmann, Silvia Markovitši lüssi, Robert Kaia Saari, Kätu Takassi šimitsu Vedongtongija Ingolf turbal Sergei Togaadinile esikoht 50000 eurot preemiaraha, CD salvestuse lepingu plaadifirmaga naksas ja kolmeaastase rendilepingud Giovanni Batista kodaniini. Viiulile sammudega kaasnesid konkursi võiduga mitmed kontserdipakkumised erinevates riikides. Imelapsena tuntuks saanud vene viiulivirtuoos. Sergei Togaadin on hästi tuntud ka Eesti publikule, sest tema esimene ülesastumine orkestri ees toimus 10 aastaselt ja orkestris oli Põhjamaade sümfooniaorkestri ja dirigendipuldis oli Anu Tali. Muusikauudised maailmast. Muusika, uudised, helgaja. Kuulsite saadet helikaja saate koos toimetaja Liina Vainumetsa kaastööd digitoimetaja nelevaste infelt. Tehniliselt teostas helioperaator Helle Paas. Täname kuulamast ja soovime kaunist nädalavahetust.