Helga ja tervist head heliga saate kuulajad, MINA, OLEN nelevastenfeld ja tänases saates hakkame läinud muusikanädalale, mille tähtsamateks sündmusteks olid Eesti muusika ekspordi suur projekt Hiinas ja hiljuti lõppenud Eesti keelpillimängijate konkurss. Pärast maailma muusikauudiseid räägime aga tänases helikaja saates interpretatsioonis, st ja seda sellepärast, et pühapäeval algab klassikaraadios uus sari kuulamiskool, mis keskendub interpretatsiooni, kunsti tagamaadele kaja. Kõigepealt aga noorte keelpillimängijate konkursijärgseid mõtteid. Konkursil osaleti neljas kategoorias ja ainus esikoht anti välja tšellode rühmas ja selle pälvis Marcel Johannes Kits, kes aga pidi kohe peale konkursi lõppu kiirustama Saksamaale, kus tal on käimas tšelloõpingud. Astusin sisse trossingeni muusikaülikoolis, mis asub Lõuna-Saksamaal ja minu õpetaja on Francisco don tema, ma leidsin tänu meistrikursustele. Ma tean teda tegelikult juba ligi viis aastat. Ta on mulle väga suureks toeks, andis mulle oma pilli kasutada, nüüd andis ka konkursikse kontsertideks poogna kasutada. Et selles mõttes ma olen väga suur tänuvõlg nädal, aga eks tema ootabki minult, et ma, ma lihtsalt harjutasin hästi. 100 protsenti kindlalt plaani ei ole, et ma neljaks aastaks trossingeni jään seal ma olen eelkõige selleks, et keskenduda ja võtta nii-öelda õpetajalt ja sellest keskkonnast kõik keskkond tähendab seda, et et seal ei toimu mitte midagi huvitavat. Ühesõnaga et harjutamiseks on perfektne, et ma tõesti saan selle ainult harjutada ja seda ma ka siis pidanud. Viiulite kategoorias esimest kohta välja ei antud. Teist preemiat jagasid Linda-Anette Suss ja Hans Christian Aavik. Millise tähtsusega nimetatud konkursis kahe noore muusika jaoks oli? Ma arvan, et see on väga oluline üldse, et Eestis toimuks selline konkurss 28 aastat on väga pikk aeg, millal seda pole toimunud ja et muidugi see töö, mis käib juba enne konkurssi, on väga oluline. Ja et siis seda näidata ka konkursi, kuna see oli üsna mitteklassikaline kava võrreldes tihti konkursid täiesti, see oli ikka päris palju uusi asju, mis oli väga põnev. Hans, sina pälvisid eripreemia Eduard Tubina teose parima esituse eest. Mul on väga suur au, muidugi sellega ma töötasin kõige rohkem, see vist andis ennast kõige raskemini kätte. Neeme Järvi rääkis delta saates, et just Tubinateks palju esitama ja et kes seda veel siis esitab, kui eesti noored muusikud. Lindo, sina pälvisid eripreemia kohustusliku uudisteose parima esitlusest. Tõnu Kõrvitsa eleegia esindusele, ladina kõrvits väga meeldib ja, ja see lugu oli mulle väga südamelähedane ja seda oli väga huvitav mängida, harjutada. Sinu viimase vooru volik oli Sibeliuse viiulikontsert, miks see on ka olnud juba varasest lapsepõlvest peale? Eks mu lemmiktehaseid, mina valisin siis mendel soni kontserti Emoll kuna see on väga nooruslik ja just et kuna ma olen ka üpris noor siiski ma tundsin kuidagi seda lähedust selle kontserdiga juba ammu. Veulade parimaks tulemuseks oli aga kolmas preemia ja selle pälvis Merike Heidelberg. Contra passidest oli tugevaim Regina Udod, kes pälvis Eesti keelpillimängijate konkursil teise preemia. Konkursi viimane finaalkontsert toimus 16. oktoobril ja hilisõhtuks olid teada kõik tulemused. Eesti kontserdi eestvedamisel toimus 14.-st 24. oktoobrini Eesti muusika ekspordi suur projekt ning Pekingis ja Shanghais erinevatel festivalidel 10 kontserti. Esinesid Estonian Dream Big Band, klaveriorkester ja Eesti rahvusmeeskoor. Klaveriorkester esines muusikamessil ja Lauri väinmaa osales tan tunni teose esiettekandele. Muljeid jagavad mattalisakos ja Lauri Väinmaakoha peal oli toimetaja Krista taim. Mis mind väga üllatus-üllatus, suur tähelepanu Estonia klaverile sellisel messil, kus olid esindatud kõik maailma parimad klaverifirmad, kui head tööd seal Indrek on teinud Estonia klaverit, aga need on ikka tõesti suurepärasteks klaveritaks kujunenud. Lauri väinmaa, kuidas on läinud sinna Shanghais Eesti klaveriorkestri? Kui hästi see on meie esimene kohtumine Hiina publikuga, kes on väga vastuvõtlik, soe, kiirelt reageeriv. Teil oli päeval ka esinemine, esitasite heliloojate Ann tunni teost, teos, mis on kontsert klaverile, Pekingi ooperis, opranile ja orkestrile ja pealkirjaga maid konfibaines, hüvasti, muu konku piim ehk mu naine. Mul on tunne, on valinud kaks pildik lääneliku muusika sümbol, klaver ja teine pill on siis tegigi ooperisoprani hääl, et ühendada klaver ja selline laul ja see on ülesanne, mille kaudu suudab tõesti hakkama Saddam tunnisugune. Geniaalne helilooja. Väike lootus on, et see jõuab ka Eestisse. Loodame, jah, ta on, on niivõrd nõutud kogu maailmas, et on teda püütud varemgi. Aga see pole seni õnnestunud. Aga nüüd, kui eesti pianist osaleb selles projektis, on seal ootas natukese suur Sellised olid muljed Hiinast, kus toimus Eesti kontserdi eestvedamisel Eesti muusika ekspordi suur projekt. Läinud nädalasse jääb ka Estonia seltsi 150. aastapäev ja see selts on eestlaste ajaloos fenomen mille eestvedamisel on kerkinud ka Estonia teatri- ja kontserdimaja. Estonia seltsi 150. aastapäeva puhul toimus suur galakontsert, mille esimene osa oli pühendatud eesti heliloomingule ja teises osas kõlasid teosed. Maailma klassika varasalvest esindajateks olid Rahvusooper Estonia solistid, koor ja orkester ja Eesti rahvusballetisolistid ja tropp Estonia Seltsi esimees Aarne Mikk. Mis siis juhtus 150 aastat tagasi? Aasta oli 1000. 865 vana kalendri järgi 10. oktoobril tulid Viru tänaval kaupmeest trummeri korterisse kokku Tallinna käsitöölised ja raeteenrid otsustasid asutada sellise laulu ja mängu seedrit. Eestlased, jah, nii ja naa, aga esimesed protokollid tehti kõik saksa keeles. Aga kuidas nad tulid selle peale, et panna nimeks Estonia? Seda ei oska keegi ära aimata. Aga see on ju imelik ja, ja sümboolne, et see on nagu ühe riigiga seotud seltsi nimi. Igal juhul hakati lauluharjutusi tegema ja muidugi probleem oli alati sellega, et kus seda ulualust leida, rännati ühest kohast teise. Lõpuks saadi päike Tartu maanteel üks vana hoone, mida hiljem laiendati, sinna tulid appi ka spordiselts Kalev ja lootuse seltsi inimesed. Ja alustati siis selles vanas teatrimajas ka näitemängu tegemist. Aga sinna ilmusid linnakoolist sellised mehed nagu Paul Pinna ja Theodor Altermann esialgu orkestrisse mängima pärast lavale. Ja kui siis 1906. aastal, nii Tallinnas kui Tartus otsustati hakata näitlejatele palka maksma, vaat siis pandi alus nagu kutselise Estonia teatrile, aga Vanemuine sai avada oma teatri uues teatrihoones. Estonia pidi veel 1913 aastani ootama, millal valmis siis praegune maja. Estonia seltsi ajaloost rääkis Aarne Mikk. Möödunud nädala üheks tähtsündmuseks oli ka eesti heliloojat. Liidu 90. juubeliaasta. Kontserdisarja viimane kontsert Estonia kontserdisaalis esines 23. oktoobril Eesti riiklik sümfooniaorkester. Kavas olid Tubina Elleri Toby Jesaja Marguste teosed ja dirigeeris Neeme Järvi. Ükskõik kuidas seda eesti muusikat ka ei kavanda, teda ikka huvitav välja. Meil ei olnudki eriti niisugust tunnet, et me nüüd nägime Tubina sümfoonia. Välburgi lugu. Tegime kõigepealt ühe kondikava valmis ja nii sobib hästi. Eesti Heliloojate Liidu 90. juubelihooaja lõppkontserdist, kus esines Eesti riiklik sümfoonia orkester, tuleb lähemalt juttu aga järgmise nädala helikaja saates, mis pühendubki eesti heliloojate liidule ja selle tegemistele. Nüüd aga uudistega laia maailma ja muusikauudiseid maailmast. Muusika uudised maailmast. Muusikauudised. Varssavis lõppes sel nädalal seitsmeteistkümnes rahvusvaheline Frederic Chopini nimeline konkurss, mille võitis 21 aastane Lõuna-Korea pianist seon. Džinsho. Chow võitis kuldmedali ja 30000 eurot preemiaraha. Samuti pälvis Dash Taani ühingu eripreemia parima Poloneesi esituse eest. Teise preemia võitis šopääni konkursil šarlrišartham lään Kanadast, kes võitis ka Christian Zimmermann eripreemia parima Shapääni sonaadi esituse eest. Pronksmedali sai käit Liu Ameerika ühendriikidest, kes pälvis ka Poola raadiopreemia parimate masurkadest. Esikoha pälvinud Lõuna-Korea noormees seong. Džinsho on õppinud Prantsusmaale. Tan Michel perofi õpilane Pariisi konservatooriumis. Aastal 2008 võttis ta noortele muusikutele mõeldud Chopini konkursi. Aastal 2011 pälvis aga kolmanda preemia Tšaikovski konkursil ja samuti Rubensteini konkursil Tel Avivis. Varssavis toimunud Chopini konkursil oli tänavu 450 pianisti, kes soovisid osaleda. Neist valiti välja 160, kellest ratas 77 lasti konkursi esimesse vooru. Kõige arvukamalt oli osalejaid Poolast, Hiinast, Jaapanist ja Lõuna-Koreast. Konkurssi kuulas 16 liikmeline žürii, kuhu kuulusid näiteks Dmitri Aleksejev, Marta argeris jundi liia koolson. Järgmine šopääni konkurss Varssavis toimub viie aasta pärast. Prantsusmaa interpreetide liit on aga teinud valitsusele ette heita aitäh, et Prantsusmaal koheldakse halvasti kohalikke ooperilauljaid. Nimelt seisnevad süü selles, et ooperimajad palkavad välismaiseid soliste hoides sellega kokku sotsiaalmaksude pealt. Näiteks aparaat Bay olevat palganud juhtivatesse rollidesse ainult 3,7 protsendi ulatuses neid lauljaid, kelle maksud laekuvad Prantsusmaale pyyas Räkarts ehk pikema nimega play it. Ken samm andis teada, et pärast mitmeid kuid kestnud läbirääkimisi on alates esimesest oktoobrist nende valdusesse ostetud tundma prantsuse plaadimärk harmoonia, mundi, mis tegutseb nii klassikalise muusika, džässi ja maailma muusika valdkonnas. Pyyase firma rajajateks olid 1983. aastal Belgias sündinud kinnik heits ja Mike Lambot. Harmoonia mundi on aga 1958.-st aastast tegutsev plaadifirma, mille rajas pöönad kotees. Tänaseni on olnud harmoonia mundi üks suuremaid iseseisvaid plaadimärke klassikalise muusikasektoris. Pärast Bernard Kutaaži surma olid harmoonia mondil mitmed raskused. Kinni pandi mitmeid plaadipoode ja 2013. aastal kaota tiga Hispaania osakond. Harmoonia mondi on olnud ka distribuutorid X mitmetele teistele klassikalistele. Klassikalistele prantsuse plaadimärkidele. Nii USA-s, Suurbritannias, Saksamaal kui Beneluxi maades. Müügidirektori Edwin Tatari sõnul plaanib pyyas teha muudatusi harmoonia mondi administratiivse struktuuris. Ent harmoonia, mondi, plaadi bränd jääb alles. Samuti peab ta oluliseks, et need plaadifirmad, kellele harmoonia mundi on distribuutorid ks ei konkureeriks sellega, vaid pigem laiendaks harmoonia, mondi, brändi, lesk, evakut Haas sõnas, et peas on just kõige õigem firma, hoidmaks harmoonia, mondi pärandit. Sest geni Gates ja ma ikka lambad on väga kirglikud oma töös, ei armastavat kõrgel tasemel muusikat ning jagavad sarnaseid väärtusi, harmoonia mundiga. Muusika, uudised maailmast. Muusika uudised. Klassikaraadios algab pühapäeval uus saatesari kuulamiskool, mis keskendub interpretatsioonikunstile. Seepärast on tänase heliga saate teemaks samuti interpretatsioon ja stuudios arutlevad selle üle Kristel Pappel ja Rämmel Heli Jürgenson ja Hendrik Üksvärav. Mis on teie jaoks interpretatsioon, mida see teie jaoks kõige üldisemalt tähendab või kuidas te seda enda jaoks defineerite? Me tegelikult just sel nädalal muusikaga teemia, doktorantide seminarides arutasime ka seda, et mis on interpretatsioon ja ega me defineerimisel muidugi ei jõudnud ja, ja seetõttu mina ütleksin väga lihtsalt eestikeelse sõnaga interpretatsioon on tõlgendus. See on see, kuidas mina interpreedi na antud teksti esitan ja selles peituvat ideed edastada. Täpselt sedasi interpretatsioon on minuga kunagi nii-öelda interpetitsiooniga tegelenud, mäletan kuidas seda kujundada seda interpretatsiooni ja tegelikult kui keerulistes osadest see koosneb iseenesest. Ühest küljest jah, tõlgenduse ja siis sealt Indabet nagu tõlgib nooditeksti siis inimestele arusaadavasse keelde ja samas lisab sellele mingi oma isikliku individuaalse nüansi juurde. Vot see on üks teema, mille puhul on intervjuu juures alati nagu mitte vaieldud, aga selle üle nagu mõtiskletud palju, et kui individuaalne võib interpreedi tõlgendus olla? No mitte ta nüüd läheks kaugele siis helilooja soovist, aga samas me ju ka ei tea sajaprotsendiliselt, mida siis ust helilooja ikkagi ükskõik millise teosega mõttes, kuigi kõik nooti, märgitute Po Krishen toodi minu endo ja nii edasi, aga see veel ei väljenda ka kõike, mida see teos sisaldab. Ja ei saa muidugi salata, et niuksed, küllaltki individualistlikud tõlgendused on tegelikult kuulajale huvitavad. Mulle seoses sellega, mis siiani ost ütles meenus hetk äsja lõppenud Eesti keelpillimängijate konkursil žürii arutanud, et žürii ilmselt kõige noorem liige ja tõesti väga haritud vioolamängija Angeret lube pärast esimese päeva kuulamist, kui ta oli jälginud, kuidas mängitakse Tubinat noodist ütles, et teda väga häiris see, et paljud ei pannud tähele detaile, mis olid nooditekstis. Selle peale mõned teised žüriiliikmed kohe ütles, et ei, et ega seda ei peagi vaatama ja tähtis on see üldmulje. Mina ei ole mitte midagi sellepärast et noh, rohkem teadlasena hakkad ka mõtlema, et nii ja naa ja kuidas oli ja kuidas on praegu. Aga siis ma pärast kuulasin mõnda tõlgendust ja vaatasin veel kord kanoodist, et tegelikult te olete Lubel, oli õigus selles suhtes, et on suur vahe. Näiteks, kas sa helilooja poolt antud akt, renditeed sellel esimesel noodil, kuhu ta selle märkinud või teed hoopis teisel noodil, kuhu ta seda ei ole märkinud, tähendab täiesti muusikaline kujund muutub. Ja kuhu ma tahaks välja jõuda, on see, et mitte mingil juhul ju tänapäeval me ei räägi sellisest orjalikust nooditeksti järgimisest, kanoodi tekst on ikkagi ainult üks juhis ja paratamatu subjektiivsus. Ja nagu Iyad ütles, et vahel tõesti kõige individuaalsemaid tõlgendusi, kõige huvitavamad, aga mingid detailid, mis on heliloojal siiski tõesti, eriti just 19. 20 sajand hiljem ma mõtlen, ma ei räägi siin praegu varasemast nooditeksti märgitud, juhul kui nad olulise muusikalise kujuneb, siis me peaksime neid loomulikult järgima. Aga nooditeksti ei saa absolutiseerida. Olles nõus kõigi eelkõnelejatega, ma arvan ka, et muusikalises partituuris päris kõike pole lihtsalt võimalik kirja panna, et seda partituur ei saa nagu üle risustada. Et kui võib-olla muusikaajaloos väga sageli teame, et helilooja oli ühtlasi ka oma muusika interpreet, siis partituur oligi kindlasti palju lakkunud koonilisem, et ma arvan, et muusikaajaloo areng on toonud ka partituuri väga palju konkreetseid juhiseid ja me teame kindlasti heliloojaid, kes neid detaile püüavad üksiku täpsuse ja sõna täpsusega kirja panna ka Eesti muusikast. Aga mulle eelneva jutuajamise käigus meenus praegu minu igapäevane töö Eesti filharmoonia kammerkoorilauljatega, kus neid teoseid, mida nad püsivalt läbi kõikide hooaegade laulavad, aga erinevate dirigentidega siis neil tegelikult näiteks noodis on märkused erinevate dirigentide interpretatsiooni test. Et seal on Kaljuste interpretatsioon kellegi teise interpretatsiooni c koorilaulus või, või koori vokaalmuusikas dirigente oma nägemuse laseb lauljatel nii-öelda nooti kida, see on elementaarne töövõte. Aga kandiligendidel ongi väga erinevad nägemused ja koos siis nii-öelda nagu selle instrumendina peab sellega ellu viima, et see on täiesti igapäevane asi, näiteks tavalise laulja noodis. Siin saab rääkida siis kohe ka interpretatsioonis koorimuusika kontekstis selles plaanis, et meil võivad olla professionaalsed koorid nagu filharmoonia kammerkoor või siis väga heal tasemel ka amatöörkooride, aga selle interpretatsiooni eest vastutab siis ikkagi dirigent, kelle märkused seal noodis on need kooroni lihtsalt lahend, koor on vahend ja dirigent ja kindlasti on sellel hetkel interpreedi rollis. Hendrik, sinu vaada interpretatsioonis. Puutudes kokku erineva ajastu muusikaga, et mida vanem muusika, seda vähem on kirjutatud asju sisse ja kui sa igapäevaselt selles samas stiilis mängid, siis nii-öelda nagu öeldakse, elementaarseid asju ei saa enam sisse, ei hakka kirjutama. Siiski on olemas traktaadid, siin jääb nagu arvata, et kas petetud selle piirkonna jaoks või see on kirjutatud nagu laiemalt nende piirkondade jaoks, kes ei tea selle piirkond selliseid traditsioone. Et siis kirjutatakse, et vot see interpretatsioon meil siin käib nüüd niimoodi. Aga tänapäevalehed, kui rääkida kaasaja muusikast, siis kuni selleni, et täpselt iga silp on nagu juhitud täpselt, et see nüüd siit hakkab timinandas selle löögid, teisest poolest on näha, et see on täpselt selle koha peale nagu fikseerib, üritas muidugi teistpidi, see näitab seda, et helilooja on ka selle niivõrd nagu läbi mõelnud iga hetke, kuidas ta tahab, et sa nagu kujuneb. Et siis on seal kaks võimalust, kas ta paneb selle kirja või ta tuleb ise proovi. Mina dirigendina siis ja lauljana ka, et ma köieväelt austan. 100 protsenti südames on kirjas. Kõigepealt ma teen selle ära, kui see on tehtud, et ma kuulan seda, mida ma näen ja need on nagu sarnane, siis ma saan sealt nagu edasi minna. Minevikus ju noh, ütleme, kuni 19 sajandi teise pooleni, isegi heliloojate interpreedid olid ju samad isikud, eks ole, ja see väga palju ka määras selles, mis nad panid kirja, mis nad ei pannud kirja ja nii edasi ja tegelikult interpretatsioonis, nii nagu meie nüüd seda mõistame, et me lähme kontserdisaali kuulama, kuidas interpreet esitab Bachi, kuidas esitab Beethoven edasi, et see pigem tekib alles 19 sajandi teisel poolel. Ja siis ma vabandan, ma just üleeile loengus tõi niisukese näitama üliõpilastele Tallinna muusikaelust 19. sajandil, kus sajandi esimesel poolel oleme ka tippinterpreetide esinemistes, on improvisatsioon, omalooming väga tähtis, kui palju on selliseid vormi nagu fantaasiat. Iga rondo on selline vorm, mis väga hästi võimaldab polarisatsiooni, mängid üht teemat ja siis vahepeal need episoodid improvisatsiooni. Ja kui me vaatame, kuidas noor andekas kuulus viiuldaja betoon käis Tallinnas mängimas sajandi esimesel poolel, siis tema kavas ongi nii et fantaasia ja siis variatsioonid, mis on ka ju väga tänuväärne, eks ole, ja autor on Taise loomulikult. Ja kui me vaatame sajandi teist poolt, kus seitsmekümnendatel aastatel tegelikult käib siin annab kaks kontserti, üks paremaid pianist üldse tollal Hansson püülow siis ma ei näe ühtki püülo teost, loomulikult mitte, vaid seal on juba noh, ütleme tänapäevastele standarditele vastav kava, mis siis ka ju 19 sajandi teisel poolel kujunes Vahh Zapaan muidugi, virtuaalsed repertuaari lõpus, muidugi on jumaldatud Beethoven oma sõnadega. Vot ma tahaks ka seda teemat natuke jätkata, et noh, 19. sajand on siis see aeg kui intervaid, kui niisugune kujuneb välja. Ja see interpeet saab ka siis selles kaasaegses mõttes paariks. Sest et 19. sajand juba oli selliste suurte individualistlik superstar nagu interpreetide ajastu. Et kui ma nüüd toogsele siia kaasaega ja vaatan, mis toimub siis klaverimängus ja pianistide hulgas praegusel ajal siis tegelikult see on nagu need suunitlused kogu aeg teatud määral muutuvad. Pianist on võib-olla üks individualistlik kum esitaja sest noh, ta teeb kõike faktiliselt üksi, no ütleme, kui ta mängib kontserte orkestriga ja siis ta ei tee üksi, aga ta on ikkagi niuke absoluutne solist. Et selle päevasse klaverikunst nagu alati liigub mingis mõttes väärmusesse kuni selleni välja, et need pianistid võivad olla siis väga iseäralikud, teinekord kui kas veel minuteada Klein kuldi, kes on siuksesse niukse, äärmuslikku interpreedi sihukene ja samas väga hea näide. Aga sellega seoses ma vaatan, et nagu need suunitlused mängus natukene muutuvad, ma usun, need puudutavad meie pianistide ka, ma räägin nagu kohe konkursi põhjal, mida ma sel aastal põhjalikult kuulasin. Tšaikovski nimeline konkurss ja siis nüüdlust lõppenud šopääni konkus Edasis pianistide üle vist kõige suuremad ja võimsamad konkursid ja riiuldajatele ka Tšaikovski konkurss on väga oluline, Chalistidele samuti. Ja sealt tulid välja sellised huvitavad tendentsid, et tegelikult on nagu kaks seda kümmet vähemalt klaverit mängumaailmas, aga mujal ka nii-öelda valitsenud siis Aasiast pärit esitajad kuni selleni välja, et pianistide konkursil on olnud tihti nii, et finalistid ongi kõik Aasiast pärit Korea, Hiina, Jaapan, aga nüüd see tendents hakkab natukene muutuma. Ja Mul on sellest hea meel, et on muutusi, sest et kuigi Aasiast pärit esitajatel on nagu väga perfektne mänguoskus peaaegu perfektselt põhjani tunnetavad Euroopa muusikat, aga vot mingi seina oma individuaalne joon jääb sealt alati puudu. Ja siis ma tahan oma jutuga siia välja jõuda, et näiteks Tšaikovski konkursil sai võimalikuks siis nagu selline asi. Et finaali pääsesid üks võrdlemisi kummaline nähtus, prantsuse pianist Lukkadebarg, kes siis tuleb ka meile siia esinema, teda saab ka kuulata siin kolmandal novembril annab ta kontserdi, ütleme üks 10 20 aastat tagasi oleks selline asi olnud täiesti võimatu, et finaali pääseb pianist kes alustas klaveriõpingutega 11 aastasel Ta õppis väga juhuslikult, vahepeal õppis prantsuse keelt ja kirjandust, ülikoolis mängin džässiklubides ja siis 20 aastaselt. Ta otsustas uuesti hakata professionaalseks pianistiks ja need 24 aastaselt. Ta saab Tšaikovski konkursi finaali, saab seal neljanda koha ja on muutunud toodud populaarseks maailmas. Et selline nagu õppe ja, ja, ja elukäik on ka võimalik ja seda ka isegi aktsepteeritakse. Ja sellega kaasneb muidugi väga ire individuaalsus tema mängus ka mingis mõttes äärmuslik, aga samas mingi selline, mis nagu tekitaks mingi seose selle vanade aegade mängukultuuriga kuni ristini välja kui pianist, isiksus, kui ta ka improviseerida temaga nimelt improviseerida võib mängida näiteks lisapalaks väikese džässimprovisatsiooni. Ja ma arvan, et selliste asjade interpretatsiooni on ka väga huvitav, nendest oli nagu puudus lausa. Et võiks siis öelda, et vahepeal sellise aasia peale tungina on siis interpretatsioon pigem muutunud selliseks väga osavaks ja ühtlustatud tasemega käsitöö ja täpselt selline ilus ümmargune. Samas kahjuks väga ettearvatav, et juba tahaks nagu mingisugust teist külge kuulda, seal täpsustan, eks ole, et Aasiast pärit, aga enamjaolt Euroopas õppinud ja, või ame ja täpselt eks, või kasvõi seesama seda tõesti on väga suurepärase loomulik. Mängin, Jonsikene jääb sealt kuskilt. Rääkides meil oli siin just ju teisipäeval väga suurepärane kontsert, esines Irinose haarenkova, tema on teadupärast meie kõige rohkem konkursse võitnud pea-ist. Minu meelest on tema ka selline individualistlikud mängulaadiga interpreet omapärane kuigi tal on ka kõik väga perfektses korras, kõik need sellised toovad parameetrid. Tõesti oli väga-väga hea kontsert. Aga natuke ma jäin siis konkursi teema juues mõtisklema, et võib-olla praegusel ajajärgul oleks olnud temale isegi veel parem konkursil osaleda, et ma vaatan, et nüüd hinnatakse sedalaadi andeid rohkem või või nad kuidagi pääsevad nagu järjest rohkem välja nende selliste perfektseks lihvitud konkursi võitjate rivist. Ja mis on praegu 100 konkursside suur pluss on see ka, et päris mitmel ikkagi avaneb pärast võimalus siis üks väga mitmekesiseks kontserdi eluks siis Irina puulagu ainukese kahjutunne ongi see, et sellise tasemega sellise mastaabiga mängija tegelikult ei ole saanud nii laiale areenile, kui ta seda vääriks. Ma arvan, et see on see aeg. Praegu on väga hea aeg selleks, et Irina natuke vara käis, seal konkurss, samu, selline isiklik subjektiivne arvamus kui rääkida tema interpretatsioonistiilist, et kuidas seda võiks iseloomustada, mis see on, mis tema mängust paelub või mida ta leiab, ütleme seal rokkmuusikas, aga ka näiteks romantilistest joostes, mis tema kavas just sel korral olid nii prantsus kui Suuman. Nojah, nagu öeldud, selle individualistlikud stiili esindaja, mida ma isiklikult väga armastan tantsuga, tagatundlik interdajaid ülimalt nõudlik ja samas ta on väga peen, isegi rafineeritud, teinekord jällegi üks omadus, mida ma isiklikult väga armastan, noh, et meil kõigil kuulajatena nagu erinevad võib-olla sellised eelistused, aga minu puhul võtad need eeldused, mis iseloomustavad ka Irinat ja siis mingi selline räägitu, nagu selle muusika sisse sulab ja mine või mis, mis tal on, mis samas ka väga mõjub kuulajale ja paneb ka kuulajad jäägitult keskenduma ja ei lase tema mõtet sealt sellest muusikast kuskile eemale eksida. Ja samas tal on seal väga huvitavaid leidena kasegarliibema, Pahkele muusikani, kuigi on väga põnev ja iseäralik ja Hiina esituses lihtsalt fantastiline minu meest. Pluss kahetseda sihukeste romantismi kirge ja ilu ja seda sihukest esteetilist mõttemaailma, ta tunnetab väga hästi. Me jätkame vestlust interpretatsiooni teemal ja stuudios on Endrik Üksvärav, Heli Jürgenson ja Remmel ja Kristel Pappel. Kas me, Me igasugust muusikalist esitust, olgu see kuueaastane laps, olgu see 80 aastane, ütleme, Alfred Frendel või, või siis hoopis imelapsena, keegi, kes tuleb kuskilt ütleme sealtsamast hiinast, kes polegi võib-olla Saksamaale kooli veel jõudnud, aga tunnetab seda kõike, et kas igasugune esitus on siis interpretatsioon või kuidas me peame mõtlema? Mina eelistaksin esituse interpretatsiooni, sest nagu ma ütlesin, interpretatsioon minust tähendab ikkagi tõlgendamist, mingisugust idee väljavõtmist ja seda ei pruugi alati olla. Kui me räägime nendest Aasiast pärit pianistid, siis ütleme siis, nemad on perfektsed, nad nagu imevad enda sisse kõike seda informatsiooni annavad seda ka perfektselt edasi, aga võib-olla vahel, kui ei ole väga suurt isiksust või annet seal taga väga palju on ju neid intervjuud ja siis rublase pisut mõjub nagu natuke kopeerimisena, teinekord. Kui kopeerimisest rääkida, siis vestlesin hollandi dirigendi ka ei oskanud lell tahvel ja tema rääkis, et kui Aasiast hakkasid lauljad tulema Euroopasse konkursile ja siis hakkasid neid raha võitma siis ta ka nagu vestles nendega, kes teile õpetajad on või kust te selle võtate, et niimoodi laulate. Siis ta ütles, et me oleme ostnud nagu kõik plaadid, mis Euroopas on välja antud, mul on kodus kõik plaadid olemas, ma kuulan neid ja sealt siis ma tean, kuidas see käib. See on tegelikult päris hämmastav, kui keegi esineb väga erilise interpretatsiooni komanditega klassikaliste teoste suhtes, siis see tekitab alati väga suurt diskussiooni. Teistpidi tekitab ju praegu diskussiooniga see, kui need esitused sarnanevad millelegi okupeeritud, et seal on kogu aeg nagu väga elav teema, ükskõik kas ta siis erineb sellisest standardist või, või vastupidi, on sellele tüüp standardile väga lähedal, et sa ikkagi erutab kogu aeg kuulajaid. Kui rääkida integratsioonist, siis kindlasti ei saa mööda traditsioonidest või nende traditsioonide kujunemisest, et mis siis ikkagi kannab seda interpretatsiooni traditsiooniks muutumist edasi, kas just need kõige eredamad esitajad läbi aegade või, või mismoodi nad kujunevad väljatraditsioon, tegelikult oleks nagu midagi sellist alalhoidlikku väga ja kindlasti traditsioon põhineb koolidel ja koolkondadel ja muusikaõpetuse süsteemil vähemalt praegusel ajal. Ühest küljest on see väga hea, et on selline väga selgelt välja kujunenud struktureeritud süsteem. Aga teisalt, kuna muusika on selline pöörane kunst mingis mõttes niuke taltsutamatu kogu aeg valvama, et see traditsioon ei kivineks ära. Ja siis ma tulen jälle selle juurde tagasi, et sellepärast ongi vaja igale erialale sisse mingisuguseid siukseid mässajaid ja revolutsionääre, kes siis niimoodi seda vett seal segavad. Ja siis jällegi võib toimuda mingisugune muutus, aga samas ilma sellise õppesüsteemi ja traditsioonid oleks jällegi koos, eks ole. Peab olema mingisugune süstemaatiline alus nagu iialgi ütles ja siis vabadus ja selgelt kunstilised kavatsused, et kuidas ise teha, kuidas midagi muud. Ja loomulikult on väga tähtis avatud olek, et kui jälle korraks keelpillimängijate konkursi juurde tulla, siis kõige rohkem nagu niisugust mõtlemisainet ja peamurdmist ka žüriiliikmetele valmistasid Bachi sooloteoste esitused. Väga vähe võis nendega tegelikult rahule jääda. Ja seal oli just minu arvates näide sellest, kuidas kivinenud traditsioon on muutunud takistuseks ka üliõpilastele uue kõlalise ettekujutuse tekkimisel. Et nii nagu ei olekski sellist uut kõlalist ettekujutust, on mingisugune. No ma ei tea, 50.-te kuuekümnete aastate standard, mida siis järgitakse. Ja sellel taustal mõned interpretatsiooni mõjusid üldse mitte uudses, ma ütleksin, kui me teame konteksti, mis on Bachi interpretatsioonis maailmas, aga Est, värskelt ja, ja veenvalt ma mõtlen, Hannes Sarapuu Bachi esitust kakrita Ernesaksa Alt, Bachi esitus ja Hans Christian Aavikult. Ja siin tekibki see küsimus, et ühelt poolt me ütleme, et tegelikult On interpretatsioon subjektiivne ja kui sa oled veenev, et siis sa võid mitut moodi üht ja sedasama teost esitada. Ja teiselt poolt jälle me ütleme, et ei, et miks need traditsioonid on sellised kivinenud ja me ei tahaks enam kuulata sellist tüüpilist nõukogude aja konkursside Bachi ja siis ongi, et kus need lahendused, mida nüüd ütelda nii-öelda nendele mängijatele, nendele õpetajatele peaks leidma mingisuguse kompromissini ja tänapäevased pillid, meil ei pruugi olla suured teadmised võib-olla vanadest traktootides ja nii edasi, aga siiski me ju kuulame, kuidas esitatakse ahnhotensiin fraseerimist artikulatsiooni just see, mis puudutab fraseerimiste, artikulatsiooni ja keelpillidele näiteks ka koordimäng. Et kas see peab olema kohutavalt jõuline, militaarne, selline kraabitud, robustne või võib seda ka teisiti mängida, et niisugune kompromissi leidma sellises traditsioonilises muusikaõpetuses mingi uue ja olemasoleva vahel on väga oluline. See, mis sina arvad näiteks. Siinkohal ongi niimoodi, et nii mõneski traktaadis kirjutatakse baroki ajal, et peab olema hea maitse. Jah, just, mis see hea maitse on siis, nagu mul on hea maitse. Sul on hea maitse, et see võib olla minu isiklik, sihuke tunne, arvamus on see, et peab olema jõulisus ja teisest küljest elegantses need peaks olema. Et kui sa midagi jõuliselt teed, siis seda sa peaksid tegema elegantselt. Et see on see, mis nagu võtab selle forsseerimisel või robustse maha. Ja teine asi, mis oli see raseerimine või lühikesed pikad silbid, mis on just eriti, mis puudutab laulmist siis minu üks õpetaja, kes on siis hinnatud Bachi, eriti Petersoo ja et tema Nad on kõik Bachi teosed salvestanud. Ja siis viimases, tunnistan, nüüd ütles mulle ka, et, et sa ei saa usaldada isegi saksa lauljaid. Ta ütleb, et ta kuulab aeg-ajalt neid ja siis hakkasid nad teevad nagu täiesti ootamatuid asju, et nad ei pane ise päeval tähele, nii mõnime. Ta ütles, et, et kuigi ta on sakslane, ta laulab saksa keeles siiski tuleb talle endale, küllap siis ta ütles, et sa ei saa usaldada nagu et kui me saaksime, siis on korras, nagu ta ütled, sa pead ise kogu aeg nagu mõtlema seda, mis sõna on, mis värviga sa laulad ja kõik rõhud, et kui kiired rõhud on ja kui kiiresti miski asi nagu taandub, mis on ebatähtsad, mis on tähtsad sõnad ja teistpidi, et see ei ole kuiv. Et see lugu nagu jätta seisma, vaid sa pead seda nagu ühe voogamise sees kõike tegema. Hendriku mainitud maitse tegelikult on väga oluline termin, et interpreet tegelikult toimib vastavalt oma maitsele ja kuulaja jaoks on see samamoodi alati küsimus interpretatsioonis kui ta kuulab mõnda muusikateose ettekannet, et kas see on tema maitsele, et need erisused tulevadki sealt järelikult ja kuulates sind praegu rääkimas laulmisest ega inimene ei ole masinaid, isegi kui seesama laulja laulab erinevatel kontsertidel neid samu teoseid, siis see kukub tal ka välja ikkagi erinevalt, sõltuvalt tema tehnilisest olekust ja võimekusest ja kõikidest üksikutest nüanssidest, et, et see kõik muutub ju kogu aeg ajas. Vahel mulle tundub, et sellest ajast, kui meil on võimalik nagu kuulata erinevate interpreetide salvestusi, see ühtlasi nagu võib-olla vahele kergitab mõnede interpreetide muusikute mõtlemist, kui ta leiab sealt midagi vahvat või vastupidi, midagi sellist, mida tema tahaks teha teistmoodi seda teost ettekandes. Või teistpidi halvem variant siis, kui kedagi hakatakse kopeerima või mingi asi saab kuidagi standardiks või kivistub, et seal võib olla nagu selline halvem variant. Aga kui mõelda sellele, et need salvestused ka tehakse, võib-olla korduvaid lõike kasutades ja korduvalt sisse ja lauldes ja mängides, siis see kõik muutub võib-olla natuke kuidagi riilseks või noh, niivõrd treenitakse, et see ei ole vahel enam nagu päriselus või terviklik ettekanne, et, et seda võta jälle omale nagu selliseks eeskujuks ja püüda olla kuidagi selle standardi vääriline pärisel elusa inimese muusikuna ka võib-olla vahel raske, et et see aeg on toonud nagu nii palju selliseid nüansse sellesse muusikasse, kuni selleni välja, et kui rääkida siin kaasaegsest muusikast, millega mina olen viimasel ajal oma töös kokku puutunud, et notatsioon on väga palju arenenud. See helilooja püüab sinna noot eriti ka kuidagi omal moel väga palju sisse kirjutada. Kuidas ta tahaks, et see teos esitatakse ja siis olen ma veel kohanud viimasel ajal ennem kui partituur algab, on mitmeleheküljeline manuaal e sissejuhatusega, mida ta ühe või teise märgija sümboli all mõtleb ja kuidas seda peaks laulma, millisel häälikul, millal Läks ära lõppema, millises dünaamilises nüansis, et et selle juhise läbilugemine on vahel päris suur ülesanne töö selleks, et asuda üldse selle teose ega tutvumisel ja sellele, et kuidas ma seda interpreteerinud see manuaal on, mulle tundub juba viimasel ajal muutunud suhteliselt selliseks tavaliseks asjaks. Ma loen siit välja, vihjed ka, et Eesti filharmoonia kammerkoor hiljuti esitas just Mirjam Tally ja Ülo Krigul teoseid ise ja puudekummardajate tuli mulle praegu meelde, et see tegelikult on interpreedi abiks, kuidas helilooja seda mõtleb. Kui tahaksin lihtsalt selle partituuri tema esimesest taktist ette, siis ma peaksin hakkama kuidagi nagu leiutama. See on umbes nii, nagu ma ostan uue masina oma koju ja selleks seda käima panna. Ma pean kõigepealt selle raamatu läbi lugema, et see võrdlus on natukene meelevaldne, aga see lihtsalt vahel tuletab mulle seda nagu meelde. No me räägime praegu koorimuusikast, aga oletame, et meil oleks sama maal ütleme mõnele pianistile see vesi ise oleks näiteks klaveriteos, et kuidas siis ikkagi mõista, et helilooja püüab selle manuaali niivõrd täpseks teha, aga ka see ei loe ise, võib-olla oleks ikkagi parem interpreet oma teosele kui see tõlgendaja, kes siis seal romantilisel ajastul nii-öelda lahku löödi, sellest autorist endast sõltub heliloojast, kui palju ta instrumenti valdab, eks on, erinevaid on küllalt olnud, kes suurepäraselt valdavad. Aga jah, ütleme nüüdismuusikas tõepoolest see keerukuse aste vajab lahtisele tamist ja ma arvan, et see on sellele muusikale väga loomulik, kuna ta ongi meeletult keeruline ta nagu kõrgtehnoloogiline, teinekord aga vaata interpretatsioon, siis on näiteks ka üks niisugune teine probleem, mis naga pianistidel sageli ette tuleb, et seal on tohutul hulgal ülipopulaarseid teoseid, võtame šopäen, näiteks Nonii suurepäraseid teoseid on mängitud miljoneid kordi ja vot siis sellega kaasneb see probleem, et no kuidas on veel võimalik seda kuidagi uudselt tõlgendada. Ja siis jällegi on nagu hiina seed interpreedid, kes suudavad midagi õudset tuua sellesse esitusse. No mitte niimoodi kuidagi ebaloomulikult, et helilooja on ette näinud, et see peab olema leegase esimene osa ja tema mängib selle siis näiteks Largo või, või mis iganes. Mitte nii aka ja mingisugune individuaalne nüanss nendesse esitustesse maalned kaviiuldajate puhul kui viiuliteoste puhul täpselt seesama küsimus. Et vist meie konkursil, eks ole, seal oli nagu üks kindel valik esimeses voorus teoseid, et siis sai kuulda ka, kuidas jäidavad mängijad mängisid ühte ja sama teost, see on ka alati väga õpetlik kuulata, kuidas esitatakse siis mingis mõttes erinevalt seda lukku ja eriti kui see toimub konkursiks kirjutatud uudisteose põhjal siselt, mille traditsioonid puuduvad. Et siinkohal võibki mõtiskleda, et kui palju siis uudisteose puhul mõjutab tema edasist interpretatsiooni või üldse lihtsalt öeldes käibelevõttu, siis esmaettekande kvaliteet, et kas kuulaja üldse suudab eristada sellest selle esitusliku poole ja selle, mis see teos ise on või milles seisneb tema väärtused. Sinu viimasele küsimusele vastates või sellest nüüd lähtudes oma jutus konkursi olukorras muidugi, kui kuulata uudisteost mitu korda, siis kuulaja jaoks tuleb üsna selgelt välja, et mis on justkui see toormaterjal nii-öelda mida interpreet sellest teeb. Ja siin oli väga toredaid näiteid, kas või rannadi ballaad, mis olid tšellode teises voorus kohustuslik lugu mõnel juhul ta ikkagi väga hämaraks nootide mängimiseks. Ja mõnel juhul me saime aru, et son poplaul ja parima esituse preemia sellest Rannapi teosest sai Greta Ernesaks, kes ka noh, nagu selle teose suutis arusaadavaks teha, ütleme siis, või Mirjam Tally kontrabassidel kirjutatud uudisteos, mida Kristin kulgeb väga vahvalt mängisid, ütlesime, saime tõesti, te olete nagu mingi lennuki startimine, mis püüab ja püüab, püüab start ja tellivad kõik sellised kõlakujundid, mis seda pidid edasi andma või siis hoopis teisest vallast oli Timo Steineri vioola talle kirjutatud lugu. Või siis kõrvitsaleidja üksindusele. Selle kõrvitsaloo puhul torkas mulle silma see, et žürii jaoks ja tegelikult ka helilooja Ta jooksis, tellivad lõpuks valisid parimad oma teoste esitajad oli kõige veenvam Linda-Anette sussi esitusel, mõned teised ka päris head. Ja sealt tuli väga hästi välja ka see, et üks asi on muusikalise kujundi edastamine, teine asi nüüdismuusika puhul. Muidugi on see struktuuri tabamine jällegi, et see rodu noote, eks ole, vaid et sa tabad nagu mingisugused korduvad motiivid, mida sa näitad interpretatsioonis või mingisugused liigenduspunktid, et see aitab kuulajal tõesti seda kuulata, mida siis Linda-Anette sussaga kenastigi. Konkursi olukorrad on minu arvates üldse natuke sellised erilised. Et kui sa kuulad näiteks ühe sama kohustusliku teose esitusi kõrvuti vähemalt vokaaliga koorimuusikas, need võivad olla tohutult erinevad. Minu kogemus siin viimasest kevadest, Tõnu Kõrvitsa uudisteosega konkursil oli ka niimoodi, et helilooja pidi otsustama ka, et kelle esitus talle kõige rohkem meeldib, aga ta oli väga suurt raskustes kõige lõpuks midagi otsustas ära ka talle. Ma tean, meeldis tegelikult mitu vist vähemalt kolm esitust, mis olidki tõesti väga erinevad. Ma tahan tulla korra tagasi soprani konkursi juurde, see on kahtlemata lääne muusikakultuuri tippsündmus konkursside vallas vähemalt ja ka väga spetsiifiline ühele heliloojale pühendatud Tiia, mida sa märkasid, kui sa neid tänavusi võistlejaid osalejaid kuulasid? Võitja on nüüd selgunud, võitleks Lõuna-Koreasse, aga, aga et mis hakkas silma, kas keegi üldse hakkas silma valiseline ka ühtlane tase? Ei, seal hakkas paljugi silma, hakkas tegelikult selgelt silma just nende kahe suundumuse olemasolu. Üks on siis üliperfektne ülisile pianism, mis ikkagi paratamatult lähtub siiski Aasia päritolu pianistide puhul, kuigi võitja seon Chinud Sooma loodame, hääldan õigesti on ju siis õppinud Pariisi konservatooriumis juba pikka aega ja tegelikult täiesti euroga roopalik ja kogu see tema mäng oli väga öelda elegantselt euroopalik iseenesest. Et tema esindab siiski seda suundumust ja nii mõned teised ka seal nii finalistid kui ka siis teises-kolmandas voorus, huvitavalt mängivate Eestit ja seal on siis ka need isepäised, individualistid olid sees, nii et ma rõõmuga märkasin, et teise koha Tai kanada pianist Grisham Lään, kes esindab just nimelt seda nagu individualistlik kumad, sellist oman taolist suundumust. Kell vist ei ole seost, mark anud, reham lääniga lihtsalt samani Risharam läände on siis nagu sidekriipsuga ei ole vist jah, minu teada. Ja näiteks oli seal ka väga huvitav näide siis ütleme sellisest mängijast, kes sai kolmanda koha Keit Liu Ameerika ühendriikidest, kelle mängus tõesti väga huvitavalt sula kukub otse Aasia päritolu ja samas euroopalikku traditsiooni, võib-olla nagu individualistlik tunnetus mitte niivõrd niivõrd sile, perfektne ja, ja võib-olla siis jah, et ma olen kõik plaadid läbi, Poola on need täiesti enesesse imenud ja, ja nii-öelda teen ideaalse koopia sellest, et seal oli mingi väga individualistlik lähenemine ka sellele miljoneid kordi mängitud imekaunile šotaani muusikale, nii et need suundumused seal kõik elasid koos. Isegi, ja see, mida ma mainisin selle prantsuse pianisti lokaadebacki puhul, isegi üks selline näide oli seal ka olemas, kes küll ei saanud väga kaugele, samuti prantslane ka väga huvitav, kes samuti õpib ühte ja teist ja Pariisis ühest tehnikaülikoolist, samal ajal õpib väga põnev, väga omanäoline pianist, tema kahjuks küll finaalini jõudnud, kuid ma ei tea midagi, temal küll viga ei olnud, oleks võinud vabalt jõuda, aga ütleme, sellel konkursil anti siis peapreemia siiski veel sellele siledale veel mainstream pianismile. Aga mul oli väga hea meel, et need kõik seal olid, nagu näha, tahavad need võimalused. Et selles mõttes aga tore konkus, kuulasin, kuidas siia rääkis Tšaikovski Shockmani konkurssidest. Mul jäi mulje, et need, kes seal finaali jõudsid, olid küllaltki väljakujunenud isiksused juba loomulikult arenemisvõimelist ikkagi välja kujunenud oma mõtlen meie eesti keelpillimängijate konkursil ja siis tegelikult enamus osavõtjaid olid just ennustada otsimas. Ja kahtlemata väga suure potentsiaaliga ja võib-olla kõige küpsem isiksus oma mängutaseme oma eri stiilide tunnetuse poolest oli konkursi ainukene esimene preemia. See on siis tšellist Marcel Johannes Kits kes kõige stabiilsemalt ja kõige veenvalt kõikides voorudes esines ja kelle puhul võis testiga Leida väljenduslaadis ja ärritust, kõlas erinevust ka eri heliloojad eri stiilide vahel. Jama veel, ütleksin, et üks asi on klaver, teine asi on keelpillid selles mõttes nagu ka inimhääl, kui palju ikkagi keelbisid, saavad värvida, kui palju kõla nüanssitakse edasi anda. Ja vot see on üks niisugune ilus, ütleme maa, mida enamus meie Kelblimentitest peaks lavastama. Kui ma siin kuulan vestlusi keelpillimängijate ja pianistide kohta, siis ma mõtlesin selle peale, dirigent on kindlasti interpreet, kui ta koorilaulu või kooriteost juhatab, aga mingis mõttes ta ei ole selle teose esitaja ega instrument, sest see on hoopis koor või kooria orkester. Juhatades koori ma tegelikult kogu aeg nagu vaevlen selle käes, et ma pean mõjutama suurt hulka teisi inimesi tegema midagi minu soovide interpretatsiooni järgi ja ma ei saa väita, et ma 110 protsenti alati kindel olen, et see niimoodi läheb, nagu ma just parasjagu mõtlesin, või soovisin, et ma olen seda selle kollektiiviga harjutanud ja treeninud, aga seal on nii palju nüansse mõjutavad seda esitust, sest ma teen seda läbi teiste lauljate või pillimängijate, seal on tehniline meisterlikkus, vokaalne tehniline meisterlikkus taga kõikide inimeste närvisüsteemis, nende sees olevat instrumenti Sist laulmise, pilli mõjutavad akustilised nüansid, et tegelikult dirigendi roll interpreedi Tiina on minu meelest tänamatu, et raske ja ma arvan, et mingis mõttes palju raskem kui kui instrumentalistina, kes võtab oma pilli, ise mängib, treenib ja ise esitab. Henryk kumas vallas, sinul lihtsam on kas ise laulda või oma koorile. Tähendab, need on tegelikult täiesti erinevad asjad, lauljana teen siis ma puutun kokku dirigendina, sealt ma saan võtta nii häid kui halbu asju, see on see, mis ma tegelikult siis panen kõrva taha ja teistpidi, kui ma ise dirigent, siis. Mul on tegelikult kõik otsused võtma vastu ise. Kuidas see kõlama hakkab? Vastavalt instrumendile nii-öelda kui koorem instrument, aga sa pead palju arvestama sellega, et mis on seal vokaalvõimekus mõnikord vastavalt sellele, mis on võimekus, sa pead tegema muudatusi. Sa pead tegelikult võib-olla mõnikord andma järgi enda mingile kindlale nagu eesmärgi, mis sa tahtsid läbi viia selle jaoks, et see tegelikult üldpilt oleks hoopis parem. Hästi laias laastus vaadatuna on kahte tüüpi dirigente need, kes juhatavad näiteks väga lakooniliselt või ütleme, et teda vaadates kontserdil ei olegi võimalik kõiki detaile nagunii üksikasjalikult välja lugeda tema käest, kui teda jälgida. Või teistpidi on väga suuri emotsionaalseid vaatajaid. Ja sa ei saa tegelikult ikkagi aru, mida seal on tehtud ja kuidas see detail on kujunenud või millesse sellel hetkel sõltub, et see emotsioon on nii palju nagu valdavam kõige selle üle, et aga ikkagi see mõjutab meie maitset või siis kas on vastavalt meie maitsele kujundatud või mitte. Me võime vist öelda, et me rääkisime täna interpretatsioonis ühe killukese või mõned mõtted, et see on nagu niivõrd suur teema ja valdkond, et ega seda niimoodi kokku võtta ja ühte tundi ära paigutada, see lihtsalt ei olegi võimalik, et mis meile siia lõppu siis võiks jääda kõlama tänasest vahel kuidagi on mõned asjad väga lihtsad keeruliste teemade juures, et hoolimata sellest, et igasugusel muusikal läbi erinevate ajastute erinevate esitajate ja variantide rohkust on sellel muusikal ikka oma lihtne müstiline maagiline mõju, et hea esituse tunneb kuulaja ikkagi ära, et kui see teda liigutab see õhustik, mis seal tekib hea esituse interpretatsiooni korral on ikkagi vähemalt kontserdisaali esituse puhul kindlasti väga selgesti tajutav. Interpretatsiooni juures ongi see suurepärane, et seda ei saa lõplikult kokku võtta ja kuhugi mahutada, see on selline täiesti vabalt voolav loominguline impulss, video muutuv pidevalt erinevalt mõjuvus, fantastiline fenomen ja see ongi väga tore ja ma ta peabki selline olema, mis allub muidugi teatud reeglitele. Aga samas ta on selline muutust tekitav ja, ja selles mõttes mulle alati interpretatsioonis ikkagi meeldib see, kui seal on mingi ettearvamatu see nüanss ka juures, et ei ole liiga arvata see, mida internet pakub, on arutletud selle üle, et kas kontserdi Vornja püsima, et kuulamegi kõik Youtube'ist ja noh, mis on ka väga tore, kahtlemata, eks ole, repertuaari tundmaõppimisel interpreetide tundma ja, või siis muudelt heli kandjatelt ja, ja jälle, eks ole, ma tulen kogu aeg selle oma juhtmotiivi konkursi juurde tagasi. Kui ma kuulasin seda vahetut ettekannet, siis see on tõesti hoopis midagi muud. Helijutust tuli ka see välja kui vaadata pärast sedasama väga toredat ja ka vahetut, ilma monteerimata ülekannet Youtube'ist see erilisus, mis kunstis ja mis on ka teatrikunstis, et tegelikult teos ei ole ju partituuris tegelikult teos sünnib kõlaliselt sel hetkel ja siis ta kaob. Mul oli viimane projekt, oli 18 sajandi orkestriga ja projektiks oli pulm Mozart. Ma olin ikka väga üllatunud seda teost, ma ju tean, ma olen seda kuulnud erinevates esitustes ja nüüd ma kuulsin seda nagu laivis. Ja muidugi noh, meil on instrumendid natuke teised kui modernsed instrumendid ja see kõla ja arusaam sellest orkestatsioonist nagu äkki muutus, mis nüüd siis äkki. Et kuidas ta nii vägevalt, et see, see vahetu kaemus otse kontserdisaalist. Ja teine mõte on sellest integratsioonist, et puutüvi ja juured oleks siis teos, mida sa esitad ja puuoksad oleksid erinevad interpretatsioonis siis iga oks on tegelikult teistsugune, siis nad tulevad tegelikult ühest samast allikast ja neist saavad erinevates olukordades, kui ma räägin, Puustid, päike on niivõrd suur mõjutaja ja see mõjutab ja nüüd see interpretatsioon ka siis inimestel, et milline on see tema isiklik nägemus. Et samas jälle, kui need kõik sellest samast ühest juurest tulevad siis mingi hetk, kui ma mingit teost esitan, sihuksed saju loobud sellest algmaterjalist, siis mõnikord ma pöörduda vaatan uuesti üle, et kust ma selle võtsin, kuidas ma üldse selline nagu olen jõudnud ja mõnikord möllatuna oi et näe, ma pean hakkama siin jälle natukene seda asja mõtlema. Aga see kõik on üks ja see sama puu. Selline oli siis arutlus interpretatsioonis ja pühapäeval, 24. oktoobril alustab klassikaraadios uus sari kuulamiskool, mis räägibki interpretatsioonis ja esimese saate autoriks on Janek Tulve. Ja juttu tuleb gregooriuse laulu kujunemisest järgmise nädala heliga. Saade keskendub aga eesti helilooja Liidu tegemistele ja järgmise nädala vast üheks oodatumaks. Muusikasündmuseks saab olema Tõnu Kõrvitsa uudisteose Lageda laulud. Maailma esiettekanne. Ja kontsert toimub 31. oktoobril Tallinnas Jaani kirikus. Sülgaja. Tänase helikaja saate mängis kokku helioperaator Katrin maadik. Mina olen toimetaja Nele-Eva Stein sealt ja soovin ilusat.