Helga ja tere, head kuulajad, märkamatult on kätte jõudnud juba novembrikuu ja selle esimene nädal pakkus põnevaid kontserte ja muusikasündmusi, millest tänane heliga ja ka juttu teeb. Me vaatame tagasi möödunud nädala erilistele tulemustele nii Eestis kui mujal maailmas. Ning räägime saate vestlusringis pikemalt sellest, kui oluline on ühe muusiku lugu, tema imago ja kogu tervik tema ümber. Klassikaraadio stuudios räägivad iseolemise julgusest ja selle väärtusest dirigent Kristjan Järvi, tema agent, evelin koster, muusika, promootor ja Tallinn Music Weeki peakorraldaja ja Helen Sildna Eesti muusika arenduskeskuse tegevjuht Marge Raun ja fotograaf ning helilooja Mait Jüri, jääda mina olen Johanna Mängel. Lõppenud nädal oli väga eriline helilooja Tõnu Kõrvitsa jaoks. Esiettekandele jõudsid kaks tema uut kooritsüklit. Nädalavahetusel toimusid Tallinnas Jaani kirikus ja Tartu Ülikooli aulas Tõnu Kõrvitsa uue teose Lageda laulud, esiettekanded. Seal esines Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester dirigent Risto Joosti juhatusel. Kirjanik Emily Brontë tekstidele loodud teos on helilooja sõnul teekond üksinduse kõige salajasem matesse soppidesse. Lageda laule käis kuulamas Eri Klas. See oli minu elu viimase aja suurim üllatus, suurim üleelamus, väärt olnud hetk. Ma tean seda, et erakorralised ja siis kus see sündis, mina olin suur sõber, olen praegu tema isa ja tema emaga väike Tõnu Uus kasvas ja niisugune pisikene musta peaga poiss oli midagi hoopis kallimaks minema. Aga ma olen nii uhke, et sellel väiksel maal elab nii palju andekaid inimesi. See oleks andev pakend. Mõtlen praegu Tõnu kõrvitsast, kes kirjutas niisuguse buldo kõiki puudutava teose, mille nimi on Lageda laulud ja kuidas võib kirjutada üks noor inimene niisuse küpse teose suurim elamus, mida ma olen saanud. Sellepärast ma räägin sellest nii innustunud puhta söömaga. Hetkel viibib helilooja Tõnu Kõrvits aga kaugel Ameerikas, kus tuli sel nädalal esiettekandele tema teos dekantikale Aftessan mis põhineb Püha Franciscuse päikeselaulu tekstil. Kooriteose kandis ette Lõuna-Mississippi Ülikooli muusikakooli koor Gregory Fulleri katusel. Teost esitletakse Ameerikas kokku viiel korral. Kaks neist toimuvad juba järgmisel nädalal Mississippis ja Oregoni osariigis portlandis. On nüüd minu teine reis sinna ja noh, see kant on tõepoolest eriline, väga-väga teistmoodi ülejäänud Ameerika ja nagu nad ise ütlevad, mis SEB-s on steit of Music mis on ka õige, sest kui seal deltas ringi sõita, siis see on üleni muusikat täis ja kõik need legendaarsed kohad, legendaarsed bluusmuusikud kogu see selline muusikaline pagas, mis selle kohaga käib juurde, et see on seal väga tunnetatav igal sammul. Eesti publik kuuleb uut teost Üheteistkümnendal detsembril Mustpeade majas helilooja Tõnu Kõrvitsa autorikontserdil. Eestis saime osa sel nädalal veel mitmest kaunist kontserdist. Tallinna Jaani kirikus toimus esmaspäeval hingedepäeva kontsert Arvo Pärdi muusikaga kus esinesid solistid, Eesti filharmoonia kammerkoor, Tallinna kammerorkester, dirigent Risto Joosti juhatusel. Teisipäeval toimus Tallinna metodisti kirikus Eesti kooriühingu kontsert sarjast noored koorijuhid. Seal astusid üles inseneride meeskoor, kammernaiskoor, sireen, nukukoor ja Rahvusooper Estonia poistekoori õppekoor. Klassikaraadio üheksanda korruse klaverituba oli aga sel nädalal esimest korda noorte muusikute päralt. Alustas kontserdisari. Klassikaraadio kutsub külla ja esimesel kontserdil esinesid noored muusikud Tallinna muusikakoolist. Juba järgmisel nädalal esinevad otse-eetris muusikud. Nõmme muusikakoolist. Läinud reedel seisis aga Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees dirigent Kristjan Järvi. Selle kontserdi salvestas Eesti rahvusringhääling ning juba lähiajal jõuab kontsert ka prantsuse kuulsa telekanali metso eetrisse. No ma olen veendunud. Need kaks heliloojat jäävad alati värskeks alati tähtsaks selles mõttes, et nende lainetel löömine erinevatel aegadel maalarkuda kirjutas sümfooniat Leipzigi. Tal oli armastus ja viha, samal ajal aga Pärdil, kui tema kirjutas siin Tallinnas seda sümfooniat, siis temal oli ka niisugune vaim sees, et kuule, midagi peab muutuma. Muljeid kontserdilt Pärti maaler kuuleme juba järgmise nädala heligajas. Aga järgnevalt vaatame tagasi kahele kontserdile. Leelo kõlar ja Anneli Tohver külastasid 30. oktoobril Estonia kontserdisaalis kontserti Peterburi sillad, kus klaverisolist oli Age juurikas ning Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees seisis dirigent Neeme Järvi. Räägime ka möödunud teisipäeval Mustpeade majas kontserdi andnud pianist Lukkade paargi kontserdist mis ühtlasi oli ka Mustpeade maja uue klaveri Steinway ansans tutvustas kontsert aga kõigepealt Estonia kontserdisaalis toimunust. See oli väga tore kontsert, esiteks oli see kava väga hästi kokku pandud. Meil ei ole ammu-ammu mängitud küüdisiiti Prokofjevi ja seda tehti väga ilmekalt ja väga-väga värvikalt ja väga erksad. See ettekanne oli väga hea, see ka eriline mulje. Samuti Rahmaninovi esimene sümfoonia kanti ette meil siin aasta 1948 ja ja vist 62, viimane kord võõrised 58 või midagi niisugust, ühesõnaga seda ei ole kuulnud elavas ettekandes siin ammugi. Ja see sümfoonia väärib täiesti siiski ettekandmist, kuigi tema esimene ettekanne, mis üldse toimus, kukkus haledalt läbi, kuna glaslow seda juhatas ja mitte hästi ettevalmistatud korras. Ja see läks natuke nässu. Ja Rahmaninovi sai sellest muidugi hirmsa šoki, et tema sümfoonia nii halvasti välja kukkus. Aga see on täiesti väärt, meil praegu mängitaks palju just teist sümfooniat, aga see esimene hoone on väga hea muusika, eriti esimene osa. Väga huvitav on teine osa äärmiselt mõjuv, neljas osa, ettekanne oli hea, võib olla esimeses osas oli fugatos keelpillidel väike häda, aga üldiselt oli ettekanne väga tore ja ilmekas ja väga uhke oli see viimane osa, eriti nii, et see oli tore. Ja nüüd oli solistiks, oli juhulikas, kes mängis Rubensteini klaverikontserdi number neli, deemon, mida ka ei ole meil siin. Mina üldse ei mäleta, et oleks mängitud. See oli väga põnev, et seda sai neid kuulata ja Age on ju väga hea haardega. Pianistidel on väga hea niisugune tugev emotsionaalsus väga, väga niisugune hea mehhanism, mida ta mängib väga osavalt alt, kõlab kõik hästi. Tal on toredad passaažid, uhked akordid, kõik see on talle väga käepärane. See kontsert on ka just läheb niisuguste asjade peale välja, seal on väga palju akordilist materjali ja igasuguseid üle klaverikäivaid käik. Ja koostöö oli neil väga hea. Neeme Järviga. Ma ütleks, et võib-olla oleks võinud vabam olla. Ma ei tea, kas oli võib-olla hirm, et läheb liiga sentimentaalseks, aga ei, oleks tarvitsenud seda karta. Eriti aeglaselt. Teemad või need lüürilisemalt teemad oleks tahtnud rohkem õhku hingamist ja oleks võinud seda omale lubada. Näiteks viimane osa. No see on tõesti väga ebamugav mängida seal ega palju vastikuid, hüppeid ja palju tegemist. Seda ehk ei oleks nii tõsimeelselt rajav olnud mängida, sest et seal on parasjagu huumorikallakut natuke pila ja natuke irooniat. Et seda oleks võinud arvesse võtta, oleks olnud omal kergem elada. Ja huvitav tulemus. Üldiselt veel üks asi, mis on nüüd niisugune, ütleme, kõrgem pilotaaž selles mõttes, et üleandmised solistile ja orkestrile ja tagasi seda võiks teha vabamalt, Niteni järsult. Mina lõpetasin, tema algas, tema lõpetas ma nüüd kohe algal. Vot mis seal vahel toimuv nende vahel kuidas üle anda ja kuidas käituda üle andes, mismoodi kõlama panna see üleandmine kas hingata seal vahepeal rohkem, kas anda orkestrile natuke aega, et kohe ei tuleks siis vot niisugused asjad kui need puuduvad, siis läheb tervik natukene kaduma. See niisugune terviklik joon, mis hoiab koos seda suurt teost, see siis kipub lagunema just nimelt siis lagunema, kui niimoodi ausalt ja kohusetruult kogu aeg tegutsetakse, oleks võinud olla natukene ettenägelikum, aga üldmulje oli siiski sellegi peale vaatamata väga tore. Ja kui hästi võttis vastu publik, et see muusika on ju nii, noh, ta on ju väga lihtsakoeline ja väga kergesti arusaadav, et niisugune ilusad meloodiad ja kõik ja puha. Et väga uhke ta kõlab ja paistis, et meeldis publikule väga seda kuulata. Kas jõudsite saalis ka ringi vaadata, oli sinna kohale tulnud palju pianistidel. Kuulajaid ma ausalt öelda ei vaadanud, palju juhtus nii, et satusel üks jutuajamine ja ma olin sellega hõivatud. Nii et ma ei tea, kes seal olid, aga nii palju, kui mulle silma hakkas, on muidugi seal oli palju pianisti ja palju igasuguseid muusikuid. Loomulikult saal oli ju täiesti täis. Armastate klassikalist muusikat kuulata? No ma ei saa seda ütelda, kui vaadata, mis saalis toimub kuidas saal täis ja kuidas vastu võetakse, see on ju väga tore, seda on rõõm kuulda alati, kui saalis on palju kaasaelajaid, muusikat tal endal kindlasti kergem ja kuidagi turvalisem tunne mängida. Nagel oli kindlasti väga hea meel, sest et meelitati välja lisa vala ja nii et see oli kõik nii nagu üks hea esinemine tahab. Selline oli kontsert ülemöödunud reedel Estonia kontserdisaalis kontsert pealkirjaga Peterburi sillad Aga Anneli Tohver külastas eelmisel nädalal hoopis teistsugust kontserti, mille keskmes oli eriline interpreet, aga ka uus klaver. Teisipäeva ostlane Mustpeade maja valge saali kontsert oli ka äärmiselt põnev ja ma arvan, et publikust ei jätnud see kontsert ükskõikseks, mitte kedagi. Ja ma ei mäletagi, et ma oleksin ühtegi kontserti nii suure ärevusega oodanud. Üks põhjus oli kindlasti see uus Steinway, mille Kalle Randalu ja Ivar Ilja välja valisid ja mis tõesti kuuldu põhjal oli väga hea. Ja teine põhjus kindlasti Lukaadebarg. Ja mul on väga hea meel, et Tallinna filharmoonia just sellesuvise sensatsiooni Tšaikovski konkursilt sai siia kutsutud ja nii erakordse kõla Toivoga pianisti sai sellel uuel klaveril näidata. Ja ma arvan, et me oleme väga õnnelikud, et me kuulasime teda just praegu. Ta on noor, tal on tohutu sisemine jõud ja loominguline energia. Tema esitluslaad on väga intensiivne, aga samas muusika suhtes äärmiselt lugupidav ja isegi õrn. Ta on tohutult musikaalne, väga spontaanne. Tema mõtlemine on väga erk ja kirglik. Ja kui ta laval mängib, siis ta on muusikaga jäägitult üks. Ta tajub publiku tähelepanu, aga ta õnneks ei tee midagi publiku meelitamiseks. Ta lihtsalt tõlgendab ja seda on väga põnev ja liigutav näha, kui palju ta neis sadu kordi kuuldud muusikateostes neid nüanssejad detaile leiab. Ja minu arust üldse on väga erakordne, et nii õhukese põhjaga meie mõistes alustanud 11 aastaselt klaverimängu ja ma saan aru, et pärast ei ole see Kadal väga stabiilne olnud need õpingud muusika alal, jõuda kuskile ja ennast selle publiku ees seal maksma panna ja jõuda veel lõppvooru ja saada neljas preemia, et see on minu arust erakordne. Ja nagu me nüüd inimesena oleme temast aru saanud, et on väga mitmekülgsete huvidega ta on õppinud Pariisi ülikoolis prantsuse kirjandust siis ta on mänginud rokkbändides basskitarri väga mitmetes džässbändides. See näitab tema nagu väga laia haaret. Ma arvan, et see loob nagu hea pinnase sügavamadeks otsinguteks ka klassikamuusika valdkondades. Ja see annab nagu tema interpretatsiooni televäga palju juurde. Millest ma arvan, ainult publik võidab tulevikus. Mis nendes kavas olevatest teostest teine enim meelde jäi? Kordadeks? No kindlasti Rawell ravil mulle juba meeldis väga see kuskil konkursi kuulates mulle meeldis väga, kui vabada oli seal klaveri taga ja kui spontaanselt ta mõtles. Ja kindlasti Ta Scrabini neljas sonaat, mulle meeldib väga, kui Luca esitab sellist müstilist ja kirglikku muusikat. Ma arvan, et see tuleb tal nagu kõige paremini välja. Aga samas oli väga võlu selle uue klaveri peal kuulata ka neid skalati sonaate. Ja seda Mozarti sonaati. Ja ma arvan, et Lucaale väga meeldis meie saal tan seda pärast öelnud peale kontserdid, talle sobivad sellised Mustpeade maja, valge saali suurused saalid. Et talle ei meeldigi väga need suured kontsertsaalid. Ja, ja ta jäi väga klaveriga rahule. Kontserte külastasid Anneli Tohver ja Leelo Kõlar. Pianist Lukkadebarg rääkis Iierremmelile, mis on pärast edukat Tšaikovski konkurssi tema elus muutunud. Väliselt tundub tõesti, nagu oleks tema elu pärast Jakovski konkurssi muutunud. Tal on nüüd palju kontserte, võimalused mängida suurepäraste dirigentide käe all suurepärastes, kontserdisaalides, külastada paiku üle kogu maailma. Paljud inimesed on hakanud ka suuremat huvi tundma tema klaverimängu vastu. Kuid pianisti enda poolt vaadatuna ei ole tema elus suurt midagi muutunud. Sest ta töötab ikka samamoodi nagu alati. Muusika on kõige olulisem, mida iganes ta ka ei teeks, igas situatsioonis on ta muusika sees. Head kuulajad, tänases helikajas. Suuname nüüd pilgu järgmiseks välismaale. Ülevaate mujal maailmas toimunust teeb meile nelevastenfeld. Muusikauudised maailmast muusikauudised pianist Marta argeris, kes pälvis hiljuti Katovitši muusikaakadeemia audoktori nimetuse, sai nüüd veel ühe preemia, milleks on Inglise Kuningliku filharmooniaühingu kuldmedal Agerisson järjekorras 101. muusik, kellele see tunnustus osaks on saanud medali, andis Orgersile üleühingu esimees John Kelhooli. Oma sõnavõtus tõi esimees välja seda Marta argerisson, pianist, kelle esinemisi oodatakse pikisilmi ja kelle etteasted on alati meeldejäävad sündmused. Samuti on märkimisväärne argerisi panus kammermuusika vallas, kus tema partneriteks on sageli noored muusikud, kelle karjäärile sobib argeris hoogu anda. Tunnustati kaarkersi tegevust Šveitsi linnas Luganos, kus tal on juba 15 aastat omanimeline muusikafestival, kus samuti paljud noored anded saavad esinemisvõimalusi kõrvuti kuulsate ja kogenud muusikutega. Kuningliku filharmooniaühingu medal anti esmakordselt välja 1870. aastal ja läbi aegade on selle pälvinud näiteks Johannes Brahms, Edward Elgar, Herbert von Karajan ja eelmisel aastal Londoni Kuningliku ooperimaja peadirigent Antonio Papano. Noor pianist Gabriele bald otsi, kes Argersiga koos palju esinenud on, ütleb, et Orgerich väljendab kõike läbi muusika. Ja Paldotsi väidab ka seda, et ta ei ole võtnud Argersi käest otseselt ühtegi klaveritundi, aga peab teda siiski oma suurimaks õpetajaks. Pariisi ooper püüab kasvatada noort kuulajaskonda ja hiljuti tehti julge samm, et uute lavastuste kontrolletendustele müüakse alla 28 aastastele kuulajatele kümneeuroseid pileteid. Kas majanduslikus mõttes üsna julge samm end ära tasub, seda näitab aeg. Ja otsuse taga on ooperimaja suurte kogemustega juht Stefan Liz nier kes varem tegutses Milano La Scala. Päri Majas. Hamburgis tegutsev firma Sonormeed on leiutanud aga uue seade nimega kinnitrex, millega saab leevendada kinnitusest tulenevaid kuulmishäireid. Seade aitab inimese ajul kohaneda muusikat kuulates sel moel kinnitus ei häiriks muusika kuulamise protsessi. Nimetatud Sonormedi teadlane Jörg Land on pälvinud selle leiutise eest ka Texases maineka tehnoloogiapreemia. Koreas ja Hiinas on suurt tähelepanu tekitanud pianisti Undi liigkontsert ja näib, et ka kuulsatel staaridel on häid ja ka täitsa ebaõnnestunud ettekandeid. Jundi, kes oli ka hiljuti lõppenud Varssavi Chopini konkursi žüriis andis soulis möödunud nädalal kontserdi, kus esitas Frederick Schottani. Esimest klaverikontserti. Laval oli Sydney sümfooniaorkester ja dirigent David Robertson otsustas mängu käigus, et solistile läks park D-liiga paljus segamini ja teos jäi seisma. Pianist keeldus esialgu edasi mängimast, aga lõpuks kanti teos siiski tervikuna. Päev varem toimus jundi ja Sydney sümfooniaorkestri ühine kontsert sama teosega aegus ja seal oli ettekanne menukas ja veatu. Lõpetuseks eesti muusikutega seotud uudiseid. Eesti üks juhtivamaid nüüdismuusikaansambleid, ansambel luu kutsuti esinema mainekale, elektroakustilise muusikafestivalile. Sööd praktis Richmondi Ülikoolis. Kontsert toimus kuuendal novembril ja kavas oli neli uudisteose esiettekannet. Christopher Chandleri rikk hast fragmens, Scott Milleri äkkFration, Hede Stevintsi anud drift ja Jüri Reinvere minits. Samuti kõlas Malle Maltis teos Räss aastast kakstuhatkolm. Ansambel uurasideerus ka esimesest neljanda novembrini Minnesotas Saint Claudi ülikooli muusikaosakonna juures, et osaleda improvisatsioonialastel seminaridel. Toivo Tulevi teos pealkirjaga vaata, sa oled ilus, tuli ettekandele aga kuuendal novembril Riia Peetri kirikus, Läti Raadio koori 75. juubeliaasta avaüritusel kaasaegse muusikafestivalil Areina koori juhatas Kaspars Putnins. Kontserdil esitleti teoseid, mis on inspireeritud ülemlaulust. Viiendast 15. novembrini annab ansambel Heino vanker Margo kõlari juhatusel kontserte Ameerika Ühendriikides kokku toimuv viis kontserti ja neid toimub nii Illinoisis, hajas kui kannektikatis ja kõlab keskaja muusika, eesti vaimulikud rahvalaulud ja missa, muusika. Muusikauudised maailmast. Muusika. Sel nädalal viibis Eestis dirigent Kristjan Järvi, kes juhatas Eesti riiklikku sümfooniaorkestrit kontserdil Pärt emaler. Järvitan nimetatud 21. sajandi artisti arheotüübiks laia haardega muusikuks, kes tegutseb ilma silmaklappide ja piirideta, et tõepoolest, piiride nihutamine ja žanripiire ületavad projektid on talle väga iseloomulikud. Aga mis õieti on see iseolemise julgus ning selle väärtus tänases heliga saates sai kokku seltskond, kes arutleb, kui oluline on tänapäeval ühe interpreedi kuvand ning kas Jaago aitab ka publikut lähemale tuua. Vestlusringis on dirigent Kristjan Järvi, Teema mänedžer Evelin koster, Tallinn Music Week, peakorraldaja Helen Sildna, Eesti muusika arenduskeskuse tegevjuht Marge Raun ja fotograaf ning helilooja Mait Jüriada. Me teame 11, ma arvan, aga me oleme lahanud varem, eks ole. Teeme kiire tutvustusring, mina olen muidu popmuusika valdkonnast Helen Sildna Tallinnassegi festivali korraldaja ja popmuusikaürituste korraldaja. Marge Raun Eesti muusika arenduskeskusest Aga mina olen Mait Irjada fotograaf, kui mul on helilooja taust maailma muusikaakadeemia lõpetanud heliloojana ja sealt pildistamine hakkaski peale nii-öelda. Tegelikult need on pildi loomine ja ega nad ei olegi väga erinevad. Ma loodan, et kõik siin laua taga olijad on ühel nõul, et klassikalises muusikas on omamoodi superstaarid, ikoonid ja Tänapäevase interpreedi imago ja selle kujundamine on vältimatu. Helen, võib-olla oskate tuua paralleele ka omal kogemus, on neid näiteid, et kuivõrd erinevates Ja minul on alati olnud selline seisukoht, et ma ma võimalikult vähe tseeristan. Muusikas on see, et ma alati mõtlen loomingu peale ja muusika peale kuidagi nagu terviknähtuse peale, kui me räägime imagost üldse tervikuna, siis päeva lõpuks ei ole ju midagi muud kui ühe indiviidi ja tema erinevad, olete väljendusviiside ilmestamine erinevates kanalites, et muusika on üks selline kõneviis ja samamoodi tegelikult pildige ka viis kuidas mingit sõnumit edastada, et viis kuidas edastada tervikut. Et vahel öeldakse kuidagi jah, et see nagu selline imago loomine, et justkui see oleks midagi, mis selline kunstlik fabritseeritud, et et kõik hakkab tegelikult ikkagi pihta sellest persoonist endast, on ta helilooja või interpreet. Popmuusika on rockmuusik või hoopis tantsumuusika tegijad, kõik hakkab sellest pihta, et kellena ta ise ennast näeb, kellena ta tahab, et siis tema publik teda näeb. Ja see niisugune nagu sisemine äratundmine, et kesma, muusiku ja loovinimesena oleneb, sellele võiksid siis ju leiduda kunstilised väljendusviisid ka nii-öelda visuaalses pooles ja kommunikatsioonide kõigest sellest, kuidas ta nende ennast siis oma publikule tutvustab või, või kommunikeerib. Tegelikult see on niisugune talendi ja, ja minu arust karisma küsimus, ükskõik mis eriala tegelikult see ei ole ainult kunstis. Sa võid olla mingisugune advokaat või korvpallimängija. Ja kui sul on samasugune iva, tead, et see on minu värk, tead siis sa lihtsalt oled pead tundmatu inimene, sa niimoodi lähed läbi seina ka. Sellepärast et sinu iseloom tekitab seda võimalust iseendale teha seda, mida sa tahad. Ja ma arvan, et see tegelikult on sugune globaalne ja absoluutselt eri alatu asi. Näiteks vaatame, missugused inimesed meie eesti muusikas näiteks nagu Ewert, eks ole, või see grupp, need on oma mingisuguse stiili tekitanud, eks ole, ja inimesed tunnistavad seda absoluutselt oma nisugune Sämbais on ja need teevad seda edasi ja inimesed armastavad seda sellepärast et seal nende värki oma kõla juures, eks ole. Täpselt nagu Arvo Pärdi oma kõla juures, täpselt nagu Neeme Järvi on oma terrigeerimis still, eks ole, täpselt nagu mina ei ole Paavo. Eks ole? Vot vot see on see, mis on tegelikult väga loomulik ja näiteks minu, selle balti mere, selle Amoorikutes, seal meil on niisugune akadeemia, eks ole, inimesed küsivad, mis sa seal akadeemias teed, tegelikult seal võimalus inimestele ennast leida, kes ma olen tegelikult, kui see küsimus on selginud inimesel, siis sa võid olla ükskõik mida sa tahad ilma kartusteta ja see on see geniaalne asi, et siis me oleme kõik tegelikult samal taustal kunstnikud või mittekunstnikud, aga isiksused ja loomemaailma. Enne meie tänast kohtumist veetsin aega natukene internetis ja oi kui palju saab guugeldades teada. Hiljuti Kristjan Järvi postitas oma Facebooki lehel ühe pildi, kus Evert Nende tööd vägens ansambliga. Nii et kõik tegemised on teada, kuivõrd aktiivselt peab ennast näitama ja kas on tänapäeval paratamatu. Miks mitte, eks ole, minul on hea meel näidata teistele, mida ma teen, sellepärast et minul on endal huvitav. Kui teised need tunduv tunnevad, et see ka neid huvitab siis me oleme nagu kaasmõtlejad. Kui ma ei postitaks seda, siis see tähendab, kas ma ei oska tehnoloogiat kasutada, kas telefon ei ole või? Või kas ma lihtsalt ei viitsi või ma olen ükskõikne siis üks nendest asjadest, et kindla peale on. Aga ma oskan neid asju teha ja ma tahan suhelda inimestega ja see on ainukene moodus tegelikult tekitada endale arusaamiskes. Tegelikult on huvitatud sellest, mis mina teen. Et eks see olegi kõnetamise moment, et sa üks asi, sa kõnetad oma publikut läbi oma loomingu ja selle, mis sa teed, kui see, millest sa väga hea oled siis mistahes valdkonnas, eks ju. Aga teine moment ongi siis see, et sa saad kõnetada oma publikut mingis muus valdkonnas, kaasata teda, leida ühiseid väärtusi. See on väga tähtis tegelikult isegi ilma selle tehnoloogia, mis eksisteerib praegu, tegelikult oli alati niimoodi olnud alati mingisugused keskkonnad või ühiskonnad, võiks tead, mis eksisteerisid ja vahendid olid. Mis mulle just meeldib, näiteks selle tänapäevase tehnoloogia juures ongi see, et me saame näidata ka muusikutele võimalus näidata ennast lõppkokkuvõttes ka inimestena ja mitmekülgsete inimestena. Näete, üks asi loomulikult on see, et kui sa, ma ei tea, Facebookil vaatad artisti profiili, loomulikult sa ootad, et ta jagab seal ka oma muusikat, aga me ju kõik oleme inimesed ja teatud mõttes. Me tahame aru saada, mis on selle muusiku lugu. Seal on jutustada, et samamoodi meid huvitab see, et noh, meil näiteks väga huvitaks, et Kristjan Järvi, millist muusikat ta veel kuulab, see vahel ei olegi ainult seotud sellega, et mis see tema enda muusikas kogu tervik, mis siis selle artisti või selle persooni ümber koguneb, vahel seal mõni huvitav artikkel vahel see on mõni tema isiklik arvamus, et et meil on võimalus täna nii-öelda loovatele inimestel väljendada ennast absoluutselt kõigega, et see Ma ei tea, milline arhitektuur või disain talle meeldib see, milliste artiklite viimati luges see, mil moel ta lõppkokkuvõttes isenesest väljendab, et see looming on nende kõikide asjade koosmõju ja see tervikpilt sellest persoonist tekibki kõik läbi selle väga ilus mõte, et iga kord, kui sa ise julged midagi välja öelda nii-öelda enda poolt, siis teatud mõttes näed nüüd välja öeldud asjad on ka nagu looming, aga iga kord, kui sa oled julge, ütled midagi välja, väljendada ennast, siis ta tegelikult tõmbab ligi just neid õigeid inimesi, kellest siis tulebki ühel hetkel see sinu nii-öelda Sandeis. Aga aga näiteks seal on alati olnud, Peedo on tema julges, eks ole, ja siis me siiamaani räägin betoonist, eks ole. Sellepärast et temal oli see kontakt inimestega, et vaata, me oleme koos kõikene, kuidas me saaksime vallutada maailma oma selle filosoofiaga, muusikale. Täpselt nagu mõelda, selliste persoonide läheks kasvõi pätiks, mis ta on seotud kolme kunstiliigiga, et üks on muusika, ta nagu poeet, pigem kirjanik ja kolmas valdkond, mis tema jaoks on hästi huvitav on fotograaf. Aga sellest kõigest hoolimata ta on nagu väga selline tundlik inimene, kes alati resoneeruvad sotsiaalsete teemadega. Mulle läheb korda rahu maailmas, talle läheb korda nii-öelda nagu ta selline igavene maailmaparandaja, et see, et pättis, mis jagab nii-öelda oma elufilosoofiat, on nagunii lahutamatu osa tema artisti persoonist. Ja kui sa mõtled selle peale, et mis on see põhjus, miks ma lõpuks lähen pättis Michi kontserdile, siis sa ei saa ühte lahutada teisest. Vaat sellepärast, et Lätis, mis on selline inimene ja sa austad teda sellise tervikpildina? See ongi ilus, et meil on tänapäeval võimalik see tervik nii nähtavaks teha. Ma eile juhtusin just vaatama Facebooki uut, mingisugust liidest, mis võimaldab artistidel Kristjan näiteks homsel kontserdil sa saad teha kohe live ülekande kõigi oma fännidele mobiiltelefonide interAction nii-öelda, et sa kohe jagad momentaalselt kõikidele oma fännide ja hästi personaalselt, kuna see telefoniteema on aktuaalne siis see on nagu ülilähedame nii-öelda klik, mis tekib nii-öelda selle vaataja, selle artisti aheni öelda. See tekitab ka teise noh, huvitav mõte ka hästi palju viimasel ajal muusikakonverentside raames osaleme sellistes diskussioonides, et noh, et mis on näiteks muusikaorganisatsioonide artistidega selline sotsiaalne vastutus, et ühel hetkel, et kui sa tabad ära, et sul on võimalus tegelikult nagu oma loomingut väljendada, ega teatud mõttes või kui meil ongi võimalus luua paremat maailma läbi selle, mida me teeme. Kui sul on kuulajaskond olemas juba siis sul on väljund, mil moel nagu seda elufilosoofiat igas mõttes veelgi rohkem arendada, et et noh, ma tihti mõtlen ka, et ma korraldan muusika festivali. Aga mis on minu panus ühiskonda või et mis seal see, kuidas mina läbi selle, et minu looming on justkui see festivale, et kuidas ma oma riiki või oma ühiskonda sellega paremaks muudan. See tegelikult, mis ühist ühiskond on meie keel ja meie rahvas ja kultuur on meie traditsioonid ja meie traditsiooni edasiviimine ja tegelikult see areng on see, millest me oleme huvitatud ja kultuur on see, mis teeb meid vägevaks tegelikult ja kasvõi see on popp või klassika või ükskõik mis, mis iganes, eks ole. See on see asi, mis tekitab meil poliitilist võimu, tegelikult. Kas siis kultuuri kiire edasiviimine sõltub suuresti turundusmeetmetest ja sellest valdkonnast, võib-olla marke oskab kommenteerida? Me just rääkisime siin sellest nendest võimalustest, mis on, et me ei pea nagu liigitama nüüd see, mis Christian teeb siin Facebookis ja nõnda edasi, et see on ilmtingimata turundussee, ongi see, et sa lood selle loo ja sa lähed sellega maailma. Sa kõnetad sellega inimesi, mitte siis ainult oma seal kas muusika valdkonnas või arhitektuuri valdkonnas, vaid laiemalt. Et muidugi jah, me võime sinna panna sildi, et see on turundus, see kõik teevad. Ega see turundus, see, see ei ole, lihtsalt niisugune odav kommertseks ole, see, nendest asjadest tulevad uued võimalused on minu meelest me oleme kõik rääkinud siin oma erilistest artistidest ja kultuurivõimalustest, aga tegelikult vaata kui sa oled kultuuriga sides näiteks mingisuguse teise rahvusega, Sist tegelikult see on see sidemes, hoiab teid väga-väga ligi üksteisele ja üksteisele siis kallale ei tule, eks ole, ja näiteks ma ei pea ütlema kellega, aga, aga üldiselt inimesi ta on tavaline, et, et kui sa oled kultuuriga seotud emotsionaalselt seotud üksteisega siis siis rahvusvahelised suhted paremini ja vot niimoodi ongi see ongi see kultuuri vanimate muusika võimu ja mitte ainult muusikal on ka minu arust muusika on kõige võimsam seda side tekitada ja seda me mitte ainult sellepärast ma tegelen sellega, aga see on üks suuremaid põhjuseid. Kui me nüüd ütlesime selle sõna välja, et see noh, see on päeva lõpuks ikkagi ei midagi muud kui üks läbimõeldud metoodiline käitumine, kuidas mingit sõnumit edastada, et kõik hakkab selles mõttes sellest pihta, et kui sisu on hea, see looming, see sisu on väga kvaliteet ja huvitav, et siis on mõtet ka päris tõsiselt ikka selle peale teadlikult mõelda, et kui me usume sellesse sisu, väärib laiemat publikut. Et noh, meil on lavastajaid ju olnud Eestis väga palju juttu sellest, et kuidas eesti muusikud jõuaksid paremini ka rahvusvahelise publiku ette, et et kui me tõesti oleme veendunud selles, et see, mida me teeme siin, on kvaliteetne ja hea ja see vääriks ikkagi laiemat publikut kuhu tuleb lihtsalt mõelda välja sellele nii-öelda siis see plaan, et mil moel me jõuame väljapoole oma tavapärasest kuulajaskonnast. Aga kõik hakkab ikkagi sellest pihta jah, et seda nii-öelda turundust mõtet rakendada sellest hetkest, kui sa oled aru saanud, et see sõnum, mida ma soovin maailmale edastada, sõnum on siin olemas ja, ja siis me mõtleme välja plaani, kuidas see sõnum jõuab teistesse riikidesse, kuidas see sõnum jõuab alati rohkema hulga publikuni. Väga hea näide annakski Hiina promootor rääkis mulle, et kuule, aga see eesti orkester ei ole nii tuntud nagu Berliini või vinni flamult. No mis loll jutt see on, muidugi ei ole ja ei saagi kunagi olema. Meil on oma orkester, mis mängib oma repertuaari ja teeb seda väga hästi. Ja see on Eesti orkester, mis on Eestis ja me oleme selles Soome lahes siin ja meil on Helsingi üks linn ja Tallinna linn Peterburg ja siis on teisel pool Stockholm ja see on meie, see keskkond ja, ja me ei pea olema võrreldud olema Berliinis elav molekutega või, või see on teine maailm ja siis ma ütlesin talle selgeks, sellepärast te peate tegema endale selgeks, mis on see Eesti tegelikult see Eesti, see, mille, mille pärast me propageerime seda, seda Eestit, eks ole, sellepärast et me peame uhked olema selle üle, et me oleme eestlased, et me ei ole teiste rahvuste moodi ja, ja meie muusikaorkestrid ei, ei ole teistmoodi, etendus on meie. See on meie tugevuste seal meie vaim tegelikult. Ja siis ta ütles, jaa, on küll õige, aga aga selleni jõuda on vaja aeg. No alustame kohe nüüd pesta. Mitte niimoodi, et tead niimoodi 10 aasta pärast keegi hakkab see niimoodi välja mõtlema, et see on, see on üks hea idee. Vahe nüüd ja, ja siis ta ütles, jah, tõesti, võib-olla seal on õigus ja siis me hakkasime kohe rääkima, et mis me, mis me saaksime eesti muusikast mängida ja kuidas me saaksime tervet seda geograafilist rajoonist natukene. Täpselt samamoodi, et see, see on täpselt nii, seda on hästi huvitav olnud jälgida, et et kõik need artistid, kes selles mõttes nagu kuidagi matkivad mingid lääne malle, et see ei ole absoluutselt see, mida siis ollakse tegelikult huvitatud, et kui tullakse Eestisse, siis siit tahetakse leida midagi, mida mujal ei ole nähtud. Et midagi, mis on unikaalne, et selles mõttes on nii toredad need lood, et hästi läheb praegu maarjanuudil või hästi läheb praegu nahkhiired, kes on võtnud selle eesti muusikalise traditsiooni ajaloo teinud sellest mingi täiesti oma Twisti, mõeldud selle kuidagi moodsas võtmes enda enda indiviidile kohaselt. Väga eripäraseks. Ja lõpuks see on see, millest vaimustatakse, öeldakse, et see on midagi unikaalset, seda. Ma ei ole kohanud Islandile Inglismaale ei Prantsusmaa ega mitte kuskil, et. Kui ma vaatan näiteks Islandi muusikat, eks ole. Ega me räägime nendest sellepärast, et nendel on väga eriline oma arusaamine elust. Ja see teostub muusikas ja üldse kunstis ja ükskõik mis, aga see just on ka meie suhtes on väga sarnane situatsioon tegelikult ja jah, ma arvan, et seda on vaja ära. Iseolemise julgus, eks millest tegelikult siin juba alguses oli juttu, et, et see on see, mis loob seda väärtust. Tahaksid minna ühe teemaga edasi. Kui võtta kõik maailmaorkestrit, siis nad võivad olla sarnased. Kõik on, eks ole, pidulikult maani mustas kleitides laval ja nende ees on dirigent, kes enamasti on seljapubliku poole. Ja mateeria. Ta sai tegelikult hiljuti ülesandeks pildistada üles terve meie Eesti rahvusorkester. Ütleme nii, et kui ma alustasin, siis ma arvasin, et see on palju lihtsam, kui seepärast välja kukkus, sest et see võttis nii umbes neli päeva aega 100 inimest, mõtlevad homse andmed, tulevad, konveieri laseme, eks ju. Aga tegelikult võiks öelda, et ma nimetan muusikuid väga nagu araks rahvaks selles osas, et nad on küll harjunud nagu laval olema, aga kui nad tulevad kaamerate ja nad peavad omas endast mingit visuaalset kujundit nii-öelda ühte vormi panema, siis neil tekib vahest raskusi ja võtab vahest aega nendega nagu töötada ja et ersa puhul see resultaat oli nagu väga kihvt, sest et me saime töötada väga nagu intensiivselt. Eesti muusika, ta on ikkagi väga hästi aru saama sellest, et see, see, nende visuaalne väljendusviis on tervilk sellest, kes nad artistina on täpselt samamoodi, kui perfektne sa oled oma muusika väljenduses, siis ei ole mitte mingit põhjust, miks sa, miks sinu visuaalne väljendus ei peaks olema sama kvaliteetne, sama hea. Kõik see, mis kirjeldab sind kui muusikut peab olema samas kvaliteedis ja väljendama sinu olemust. Ma olen pildistanud ka nagu välismaa muusikuid, mitte ainult muusikuid, vaid näitlejaid, näiteks siis selline žanr, mis on Eestis täiesti veel avastamata, suhteliselt on see Haatjot žanr välismaal, kui oled näitleja, sa lähed oma agendi juurde ja sa tahad kuhugi auditionile minna ja sul ei ole Hedžhotenud, siis sind ei võeta isegi mitte jutule. Seal on täiesti tugev, töötatakse mingi 10 pilti ja see näitab seda, kui sul see on nagu väga hästi, siis sa oled juba järgmises voorus põhimõtteliselt, et see on nagu hakanud Eestisse järjest tulema rohkem ja rohkem, siis on väga tore. Minu arust. Evelin Costa, rääkisin sellest. Dirigent Kristjan Järvi esindab tema sõnul väga selgelt kogu siinset Läänemereäärset, regiooni tema päritolu kajastub ka tema tegevuses. Tõuseb kõigesse sellesse, mis siinses looduses ja kultuuriruumis on välja kujunenud. Üha kiireneva globaliseerumise juures on Välini sõnul järjest olulisemaks muutumas interpreedi identity teed ja ümbritsevaga suhestumine. Sotsiaalne aktiivsus on väga oluline ja kuigi tihti tõmmatakse artistide vahele eraldusjoon, siis klassikalise muusikatööstusele on kindlasti õppida ka popule paar muusika toimimisest. Need kaks valdkonda ei tohiks tema sõnul teha mitte midagi teisiti. Ja nagu ka Kristjan Järvi lisas, siis klassikalises muusikas on miskipärast levinud arvamused oma ego tuleb kõrvale jätta ja tulebki ainult austada muusikat. Aga ma lihtsalt tahtsin, mis keeles me räägime eesti keeles, see ka see, et mida ma olen kuulnud ka paljudelt Popoosikutelt, muuseas päris palju, et muusika räägib ise enese eest, et justkui selleks oleks midagi nagu veidi nagu noh, siis kummaliselt mina ei taha aega raisata millegi muuga asjad, las mina tegelen ainult oma loominguga. Et see on arusaadav ja tihtilugu artistide soovib, siis tal võibki olla selline olukord, aga siis tema ümber peab olema meeskond, kes seda kõike muud teeb. Sellist valikut ei ole, et kui soov on ikkagi lõpuks see, et see jõuaks inimesteni, et siis kõik need meediumid tuleb selles mõttes ära kasutada, et selle, seda nagu midagi sellist nagu kommertliku ega patustega. Et kui, kui sa tegeled nagu kommunikatsiooni, turunduse, iseenese visuaalse väljendusega, et kui seda ei tee, siis on võimatu sind artistina kommunikeerida, et tihtilugu näiteks festivali raames esinevad artistid, aga noh, aga et turundage meid ka paremini siis tegelikult see, need sisutükid tulevad ikka artisti enda poolt, millega me siin turundama, et kui sul ei ole videot ja kui sul ei ole neid fotosid. Ja kui sa ei ole digitaalselt kättesaadav, et kui sinu kohta ei ole ei ait, on see Youtube'i ja Spotify linki, et mil moel me siin saame siis jagada, et kui neid asju ei ole olemas, et siis lihtsalt kohutavalt paljud võimalused jäävad kasutamata. Ma korra mõtlesin selle peale, mida Christian ütles, et, et midagi on viimastel aastatel nagu muutunud. Ja ma arvan, et see on see, et aastaid on klassikalised muusikud rääkinud sellest, et et marketing ja pakendamine ja midagi väga räpast et me ei tohiks seda teha, et sisu peaks rääkima iseenda eest. Et viimastel aastatel on on juhtunud see, et artistid, jaga klassikalised muusikud, eriti on saanud aru, et see ei olegi enam midagi räpast, et see on täiesti normaalne asi, kuidas peaks ennast müüma mõnes mõttes klassikalised muusikud müüvad ennast samamoodi nagu popartistid, et ega seal suurt vahet ei olegi ja seetõttu on võib-olla selle eestlasliku Et see kuvand on hakanud parem paranema, et nagu, et kui me näeme seda visualiseeritud, me näeme, et see on igal juhul Spotify's on Youtube'is Facebookis igal pool mujal, siis see tuleb rohkem esile, et seda Justkui ei tunduks nii, et klassikalisel muusikal on ilmtingimata mingi eriline publik, et justkui mitte, et iga inimene ei peakski nagu aru saama klassikalisest muusikast, see on see, mille vastu mina olen alati võidelnud. Et mina olen alati väitnud seda, et kui massid ei tule klassikalist muusikat kuulama, siis see asi ei ole mitte hariduses, vaid asi on kommunikatsioonis. Ma pidevalt usun, et klassikalisel muusikal võiks nagu veelgi palju suurem ka publikuedu olla. Et asi on selles, et see samm publikule lähemale tuleb endal astuda, seisab publikut kunagi süüdistada selles, et tal ei ole nagu piisav vaata eelteadmist millegi kohta, et see on meie kõigi ühine töö muusika valdkonnas, inimesele see lähemale tuua. Popmuusikat stseenis, eks ole, on niisugune žanre nagu Christian vrakk. Tegelikult see muusika pole kellegi muusikaga, aga see on nii populaarne. Ja ka miks sellepärast et seal on idee ja filosoofia selle muusikaga täpselt nagu Beethoveni muusika klassikalises muusikas, mitte ainult populaarne klassikalises muusikas, aga üldiselt kõik teadkes, Beethoven. Sellepärast ongi seal filosoofia, see on see ausus ja lihtsust tegelikult näidatud. Kuule, ma olen sind paljas, tead, eks ole, need on minu mõtted, sedasama, mis mina teen. Aga tegelikult vot see on see, mida sa komi kommunitseerid, eks ole, sa, sa pead midagi. Võib-olla aga kunstlik ei tohi olla. Vaat selles suhtes tänapäeva tulundus ültse draidlase tulunduskonverentsidega igal poolete kõik muutub, palju isiklikum maks, kuna kanalid on hoopis teistsugused, et seene traditsionaalne tulundus, et sa paned lihtsalt plakatid üles, sa paned kuskile televisiooni, mingi teleklippi, et see aeg on nagunii ka läbi, et see kõik on liikunud 100 sammu inimesele lähemale ja see nagu feik osa või see nagu fabritseeritud osa sellest kukubki ära, et võidavad lõpuks need, kes on autentsed, ausad, ehedad ja nagu Kell päriselt sõnum edastada, et et selles mõttes nagu hea selles osas, et ma arvan, et see on ka kvaliteedist filter teatud mõttes. Me tegelikult keerasime kogu aeg sellesama iseolemise ja selle autentsuse ja sellisele oma publikule nagu hästi lähedale tulemise teemadel. Et see, kuidas sa kõnetad, keda sa kõnetad, kas sa oled üldse olemas, et üks asi, et sa, sa võid ju kasutada kõikvõimalikke kanaleid, aga kui sa nagu visuaalselt ei ole olemas, skrib hea sisu olla, aga sa pead ka visuaalselt olemas olema, et saaksid endast nagu rohkem anda. Ja tema kuvand on kahtlemata teema, millel võiks arutelusi jätkata. Kuid tänane heligaja hakkab lõpule jõudma. Vestlusringis olid täna Kristjan Järvi, Evelin koster, Helen Sildna, Marge Raun ja Mait Jüriada. Saates käisid kontserdimuljeid jagamas leelo kõlar ja Anneli Tohver ning intervjuukatkeid muusikutega tegid Marge-Ly Rookäär, Markus Järvi, neleva Stein feld ja, ja tänase heligaja mingis kokku Helle Paas ja saatejuht oli Johanna Mängel. Suur aitäh kuulamast ja kaunist nädalavahetust kõigile.