Tere jätk klassikaraadio kuulajad algab 14. novembri heligaja. Mina olen toimetaja Kersti Inno. Lühidalt saate sisust istunud kontserdil nädala juhatas kuuendale numbril sisse Eesti riikliku sümfooniaorkestri ülimenukas kontsert Mahleri ja Pärdi esimeste sümfooniatega. Dirigeeris Kristjan Järvi. Muljeid sellest kontserdist jagab Igor Karsnek muusikauudiseid maailmast, vahendab nelejevaste infelt. Vestlusringis keskendume muusikaõpetusele, üldhariduskoolis, praegusest seisust, eesmärkidest ja perspektiividest ning eelseisvatest muudatustest muusikaõpetajate koolituses. Stuudios on Kadi Härma ja Elin Ots Eesti muusikaõpetajat Ta liidu juhatusest ning muusikaõpetajate koolitajad kahest ülikoolist Tiinaselt Tallinna ülikoolist ja Kristi kiilu Eesti muusika- ja teatriakadeemiast selga ja. Kõigepealt aga lühiülevaade muusikanädalast Eestis. Rahvusooperis Estonia jõudis lavale uus algupärand koguperemuusikal Karlsson katuselt Astrid Lindgreni samanimelise jutustuse ainetel. Deltas käis sellest rääkimas helilooja Tauno Hints. Mina keskendusin alguses eelkõige nendele lauludele ja tekstidele, mis siis minu jaoks ehitas karaktereid sealt, kui need olid tehtud, siis saad, sai edasi minna nagu sekundaarse muusika pöördühendava muusikaga. Eelmisel nädalalõpul laulis Eesti rahvusmeeskoor kahel kontserdil koostatud laule. Tartu kontserdil esineti koos Tartu Ülikooli akadeemilise naiskooriga Tallinnasse kaguriga huik. Sarja unustatud laulud. Eesmärk on taasesitada eesti heliloojate laule, mis vaatamata oma sisukusele on jäänud tänasest kontserdi repertuaarist välja. Mõlemat kontserti saatsid puupüsti saali dial lisalood. Sarja kunstilise idee autor on dirigent Ants Soots. Dirigeeris Andrus Siimon. Peaaegu eranditult need laulud on pigem suurele koorile. Need laulud olid kättesaadavad, see muusika oli hea ja, ja ma olen üsna veendunud, et aastakümneid tagasi oli, oli see üks väärt repertuaari, paljud koorid esitasid. Tartus peeti eelmisel reedel koorilaulukonverents, mis keskendus noorte koorijuhtide tööle asumisele tõmbekeskustest väljapoole. Praegu ei saa kõrgharidusega koorijuhti palgata, kuna sellist ametit ei ole olemas, jätkab noor dirigent Elmar tuul. Juriidiliselt ja paberi peal ju sellist nagu ametit ei taheta meile kirja panna ja tunnistada sellist ametit kaheksa. Et otse loomulikult tegelikult see amet eksisteerib ja seda ametit mina igapäevaselt teen. Aga kahjuks see nii on, et paberi peal seda ei ole ja ja tegelikult sellest absoluutselt kõik meiega koorijuht probleemid algavad. Klassikaraadios jätkub sari klassikaraadio kutsub külla. Meie klaveritoas olid sel kolmapäeval külas Nõmme muusikakooli õpilased. Eeloleval nädalal esinevad siin aga noored muusikud Kiili kunstide koolist. Sarjas Eliitkontserdid esinesid Eesti kontserdimajades Rein Rannap ja keelpillikvartett pretsi Juuso aga Rein Rannapi nii vanemast kui uhiuuest loomingust. Rein Rannap muusikestab kontserdisaali oma fännidest publiku. Tallinna kontserdi vaheajal jagas oma mõtteid Christian kannukene. Ütleme nii, et see muusika, mis ta esitleb, seal on väga palju detaile kõigis on olemas, on päris kergesti mõistetav. Aga see, kuidas ta seda just nagu igat nooti tunnetab, levimas südame nimetasväärne. Samas ta on veel metsikute moneeridega. Mis mõtteid teis tekitas, see Rein Rannap, keda te need äsja kuulsite? Siin oli kaks teost, mida lahutab ajaliselt üle 20 aasta pärinevad teost, nende laius tõesti kuristik. Helimaali mõttes ütleksin see esimene teos produgevus. Eks mulle mõneti rohkem hinge sest huvitavaid kooskõlasid ja ootamatust rohkem kui teises etapis on teoses igati nauditav, oli. Kuuendal novembril toimus Eesti riikliku sümfooniaorkestri ülimenukas kontsert maaler ja Pärdi esimeste sümfooniatega. Dirigeeris Kristjan Järvi. Muljeid jagab Igor Karsnek. Kuna tegemist oli Arvo Pärdi ja Gustav Mahleri loomingu esitamisega, siis kontsert tuli ootuspäraselt meeliülendav kõrgel professionaalsel tasemel kuna dirigendiks oli Kristjani Järvi. Aga ma alustaksin oma juttu hoopis ühest väiksest üllatusmomendist, sest kavalehte vaadates avastasin ma nii Arvo Pärdi esimene sümfoonia KUI Gustav Mahleri sümfoonia number üks, mõlemad on kirjutatud 28 aastase helilooja poolt, aga võib-olla oluline ei ole isegi mitte see numbriline kokkusattumus, kuivõrd asjaolu, et nii Arvo Pärdi esimene sümfoonia KUI Gustav Mahleri esimene sümfoonia eristuvad päris tugevalt ja tuntavalt nende kahe mehe ülejäänud loomingust. Ja, ja noh, see on võib-olla selline märgilise tähtsusega moment, aga tulles nüüd tagasi kontserdi esimese poole juurde, kus kõlas Arvo Pärdi esimene sümfoonia, Polifooniline orkestriteosed, lasin toone ja Swan Song ehk siis luigelaul, siis oli muidugi väga värskendav kuulda muusikat Arvo Pärdi sulest, mis on kirjutatud sellise suure, et mitte öelda lausa tohutu ajaintervalliga, sellepärast et Pärdi sümfoonia number üks on kirjutatud aastal 1963 ja samas lasin toone. Viimane redaktsioon, mida siin kontserdil kuulda sai, on viimistletud siis sellel aastal lugu ise pärineb aastast 2005 ja Swanson pärineb Aastast 2013. Need, et ajaline skaala oli päris huvitavalt tõmmanud sellise ajasilmuse, ma ütleksin nüüd Arvo Pärdi esimene sümfoonia, Polifooniline, mis on Arvo Pärdi teine puhtalt oodake foonile. Teos vajab väikest kommentaari kavas toodud info põhjal. Kavalehelt võib lugeda, et Arvo Pärdi esimene sümfoonia on kirjutatud rangelt totaka fonis tuli silmas pidades, mis ei ole päris tõsi ka inimene, kes ei pruugi olla kodust Todeka fonises kirjaviisis kuis kindlasti motiivi jaga noodi kordusi, mida Rande Todeka Fonime meetod ei võimalda sel lihtsal põhjusel, et ükski noot ei tohi korduda enne, kui 11 see on tootja on kõlanud sellise pedantset range ja loomingu Zetodega foonilise meetodi vahe, mida on Arvo Pärt oma esimese sümfoonia kasutanud. Ma arvan, et Kristjan Järvi oli teinud usutavasti väga põhjalikku tööd Pärdi esimese sümfooniavormiga. Ei maksa unustada, et Arvo Pärt tuli eesti muusikasse kui neoklassitsism ja esimese sümfoonia son veel tegelikult väga tuntavad sellised selged vormi piirded, mis samas kaasnevad ka polüfoonilise kirjaviisiga. Eriti rõhutaksin Pärdi sümfooniaesitusel, seda lõpetavad fuga episoodi, kuna Hugo on natuke pretensioonikas vorm ettekandele sealt juba selles mõttes, et seal tekib mingisugune alusjoon või mingi side barokkmuusikaga ja minu arust võttis Kristjan Järvi selles suhtes tähist ideaalset tempos, et see oli väljaveetud ja kõlast nagu Todecafooniline Sarabanud. Nüüd kaks teoslasin tooma, ehk siis surilina ja Swanson, need on ordistraalset väikevormid, kui Arvo Pärdi muusika puhul sellist sõna üldse sobib, nagu kasutada nagu väikevorm. Ja ma tooksin siin välja, lasin toone puhul väga mõjuva dramaturg arengukaare Pärdi muusikas, mis on kirjutada pärast aastat 2002 2003, on üha enam süvenev sisemine dramaturgia, mida me ei jälgi sellisel kujul, näiteks tintinnabuli stiilimuusikas. Ja see arengukaart oli väga veenvalt väljalt kontserdi teises pooles kõlanud Mahleri sümfoonia number üks. Seda esimest sümfooniat kantakse mõnikord etega viieosalisena, kuna algselt oligi sümfoonia viis osa ja mõeldud teine osa alapealkirjaga bluumine sele. Gustav Mahler viskas hiljem oma pardituurist välja ja selles suhtes oli muidugi Kristjan Järvi absoluutselt poliitiliselt korrektne. Et kontserdikavas, Me saime sümfooniat kuulda neljaosalisena ja kuna kontserdi lõpus olis Danny Covetions inimesel plaksutades püsti seistes, siis lisapala sai kuulda ka siis seda esimese sümfoonia bluumine, osa, nagu ma ennist ütlesin, Gustav Mahleri esimene sümfoonia eristub tuntavalt kõikides TEMA järgmistesse sümfonietta ja eriti seetõttu, et siin ei ole tajutav veel Mahleri, selline maailma valu, traagiline elutunnetus, inimese ja saatuse omavahelised dramaatilise, tihti ka traagilised suhted. Noore inimese sümfoonia buss mis on küll Malerlikute hästi pikk ja siin on, muidugi, võib olla oluline just see dirigendipoolne karakterite nägemus. Ma siin tooksid välja sellised märksõnad, mis väga hästi langevad kokku Mahleri enda programmiga. Esimene osa, see mõjuski, sellise lausa idüllilist looduspildina. Helget meeleolud, mida Me Gustav Mahleri loomingusse muidu nii harva kuuleme siis teises osas, mille aluseks on lendleri karakter, seal oli eriti muuseas, vaskpillide mängus oli tunda sellist joviaalsed esituslaadi, mis mõjus väga sümpaatselt ja väga vahetult. Ja samas nüüd kohe järgnevasse. Kolmas osa, kus kõlab eesti keeles, on see sepapoisid saksa keeles. Pruuder geniaalselt algselt on, see kaanon on pärit hoopis prantsuse rahvamuusikas, mille Maleram keeranud hoopis Minoori. Nüüd see muusikaline pilt kujunes küll piisavalt irooniliseks ja ma isegi nagu ootasin, et, et võib-olla Kristjan Järvi annab järele kiusatusele keerata natuke ülestase, et irooniast hakkab igav nagu sarkast lugema. Aga ma ei tea, kas õnneks või, või kahjuks. Christian tähendab, et vinti üle, et, et no see oli selline väga sümpaatne selline muhelus. Aga üks asi, mis ühendab esimest sümfooniat kõikide ülejäänute valeliku Nendega, on see, et, et kõik maalrid sümfoonia finaali sümfoonia. Ja nagu oligi oodata, Kristjan Järvi keskendus koguma raske jõu, kogu väljenduse intensiivsuse, keskendus just finaalis, alt tuli nii-öelda Hewimeetale raskekahurväeterminina tuli käiku, kusjuures dünaamiline reži lausa jahmatas oma selgusega. Dünaamiline plaan oli läbimõeldud, nagu maandud režissööride filmis. Iga detail oli, oli kuulda ja samasse suur pilt, see üldine tervik, sellel tekkis selline mõtteline side sümfoonia alluvusega teatud intonatsioonist ja mitte ainult intonatsioonis, vaid ka temaatilisi, selliseid sidususi ja lõpptulemusena kujunes sellest sümfooniast tehes tee mõra kuuli ja kliktika. Kindel selline üks üks tervik. Nüüd omajagu muidugi võis mõnda kontserdikülastajal, kes isegi lõbus muidugi seistes plaksutas, võis takkajärgi panna imestama. Kristjan Järvi, kui dirigendi selline väga temperamentne lavaline oleks artistiks žestikuleerimine, kehaga kaasaelamine. Ja kui keegi luges seda võib-olla nagu liialdatuks, siis mina omalt poolt panin tähele, et hoolimata retoorilist žestidest hoolimata, sest kehakeeles impusiirdusest on Christian järvil väga täpne, manuaal väga täpne sisse näit. Ja kui on olemas dirigendi, selline manuaalne tehnika ja selline refetned täpsus sisse näitamistel orkester rühmade dünaamika suunamisel, no siis ei ole vahet, kas dirigent hüppab kahel jalal või seisab ühel jalal või mida, mida ta iganes teeb, sest manuaal on paigas ja kõik tervik jookseb ilma ühegi küsitlused Ühte esitusse suurde esituse kokku. Need sulid muidugi täiesti vaimustav kontsert. Sülgaja muusikauudiseid laiast maailmast vahendab nelejevastentselt muusikauudised maailmast. Muusika uudised. Seitsmendal novembril esietendus Berliini staats ooperis saksa Ühe esirežissööri Jörgen Flymmy käe all Wolfgang Amadeus Mozarti ooper Figaro pulm. Vaimukas, stiilses ja huumoriküllases lavastuses tegi suurepärases solistide koosseisus nimirolli eesti bariton Lauri vasar. Ooperit dirigeeris Gustavo tammel. Kohapeal intervjueeris asjaosalisi Madli-Liis Parts. Milline laulja on Lauri vasar, dirigent Gustavo Duda Mälli arvates. Gustavo Dudameli sõnul on Lauri vasar suurepärane laulja, näitleja ja ka suurepärane inimene, kellega on koos väga kerge töötada. Tal on väga nooruslik energia ja see avaldas suurt positiivset mõju ka saksa publikule. Ka lavastaja Jörgen Flynn tunnustas Lauri vasarat. Flimi sõnul on Lauri vasaraliigutused väga nooruslikud ja väga elegantsed ja kõik see sobib hästi Figaro rolli. Kuidas sujus aga vasaral koostöö dirigent Gustavo toda Melliga? Olin paljude, ma olen kuulnud, et on just eelkõige kontserdidirigendina väga nõutud ooperit oma natukene vähem teinud siiamaani, aga, aga ma pean ütlema, et ta lihtsalt tõepoolest fantastiline. Sellise dirigent ei ole nii väga palju, kellega koostöö niivõrd positiivne, nii kord loov ja, ja iseenesestmõistetav. Koostöö saksa lavastaja Jörgen Flimmiga sujus samuti hästi. Jörgen on juba suhteliselt eakas härrasmees, väga palju enam uuslavastusi võib-olla enam tegema ei hakka ta väga nimekas draamalavastaja eelkõige olnud tema ooperi lavastusega fantastilised ja läheneb asjale alati väga näitleja poole pealt. Eesti soost Figaro lavapartneriteks olid sel korral Berliini stants ooperis maailmakuulsad ooperitähed. Suur ja maailmakuulus Susanna just eelkõige mõnusas annan, suure suurepärane annab rahas ka sellega. Meil on tohutult klapp laval ja ma arvan, et seda saab ka publik tunda, et me tõepoolest oleme väga toredad laval, ma arvan, koos. Mitu korda on Lauri vasar oma elu jooksul Figaro lavastuses osalenud. See on kolmas lavastus, aga aga esimest korda, kus ma olen sigarasega siiamaani vähemalt graphanna vihad, aga pean ütlema rolli karakteri poolest seltsiga tegelikult palju huvitavat. Lauri vasar on õppinud laulmist Eesti muusika- ja teatriakadeemias ja Salzburgi Mozarti umbes aastatel 2002 kuni 2007 oli ta koosseisuline laulja Lintsis ja Hannoveris. Alates hooajast 2009 2010 asus ta tööle Hamburgi riigiooperisolistina aga tänaseks päevaks on ta vabakutseline. Koostasin oma agentuuriga seda sammu teha, kuna me vaatasime, et on töid ja pakkumise nii palju, et me ei oleks saanud lihtsalt Hamburgi riigiooperi mängukavaga seda nagu kooskõlla viia. Praegune hooaeg Läks lahti nüüd just Figaro pulma, aga ma lähen edasi Pariisi ooperi kus ma laulan üheksa etendust. Richard Straussi Pritchard. Vahepeal on paar Ramsi reekviemi dirigendi Aadam džissööriga varakevadel vastu suve on ka väga pikk periood üle kahe kuu. Ma olen jällegi Pariisist tagasi, kus on uuslavastus kuningas liirel tulemas. Nii rääkis bariton Lauri vasar oma Figaro hallist Berliini stants ooperis veel üks Eestiga seotud maailma muusika uudis. 12. novembril tuli Bayrata Stats Halles esiettekandele Erkki-Sven Tüüri uus teos 2014. aastal sümfooniat orkestrile kirjutatud Tormiloits. Teose esitasid Bambergi sümfoonikud Jacob Rusha dirigeerimisel ja samas kavas esitati veel Šostakovitši ja perioosi muusikat. Bambergi orkestri lisalugude projekti jaoks tellitud tüüri teos on pühendatud Veljo Tormis ele. Kava korrati ka 13. novembril Swainforti teatris ja 15. novembril Bambergi kontserdi- ja kongressikeskuses. Mõned uudised ka dirigeerimise maailmast. Maailma üks vanim tegutsev dirigent Stanislav scrowoczewski, kes on hetkel 92 aastane, nimetati hiljuti saar trükinis asuva raadio filharmooniaorkestri audirigendiks. Scrowoczewski Hansar prakeni orkestrit juhatanud alates 1978.-st aastast. Peterburi filharmoonia muusikajuht Juri demercanov nimetati hiljuti Aga Roomas tegutseva akadeemiana üldsionaale tissantasse Tšiilia audirigendiks. Ainus dirigent, kes on varasemal ajal sellise tiitli pälvinud, on Leonard Bernstein. Dirigent Vassili Petrenko pikendas oma peadirigendi lepingut Oslo filharmoonia orkestri juures aastani 2020. Petrenko tegevus Oslos algas aastal 2013. Oslo Filharmoonikute esinesid tänavu näiteks BBC promsi festivalil Edinburgh festivalil ja Antiga 10-st kontserdist koosnev jaapani turnee läti dirigent Andris Nelsas andis aga teada, et ta ei saa alustada laipsige vanud house'i muusikajuhi ametis 2000 seitsmeteistkümnenda aasta maikuus sest bostoni sümfooniaorkestri juures on liiga tihe graafik. Nels usub, et ta saaks Leipzigis tööd alustada 2018. aasta veebruarist ja teha esimese kontserttuuri sama aasta maikuus. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Täna räägime muusikaõpetusest üldhariduskoolis, praegusest seisust, eesmärkidest ja perspektiividest. Otsese tõuke selleks andis Eesti Muusikaõpetajate Liidu 25. aasta ning kuuldused muudatustest muusikaõpetajate koolituses. Stuudios on ümmarguse laua taga eesti muusik ja õpetajate liidu juhatuse esimees Kadi Härma endine juhataja Elin Ots ning muusikaõpetajate koolitajad kahest ülikoolist. Kristi kiilu Eesti muusika- ja teatriakadeemiast ja Tiinas Elke Tallinna ülikoolist. Tere tulemast. Muusikakasvatus on Eesti kultuuriruumis aegumatult aktuaalne ja kahtlemata mõjusaim vahend rahvusliku identiteedi kasvatamisel ning sel on otsene seos meie laulupidude järjepidevusega ja seetõttu on muusikaõpetajal eriliselt tähtis roll lapse inimeseks kasvatamisel. Ilmselt selle rolli tähtsuse teadvustamisest sündis 25 aastat tagasi ka Eesti muusikaõpetajate liit. Kuivõrd on liitu koondumine aidanud muusikaõpetajaid nende töös ja see, et Eesti muusikaõpetajate liit 25 aastat tagasi loodud sai, see ei olnud niisama. Ta oli selleks vajadus toona ja on selleks vajadus ka praegu. Sest ega muidu ei kuuluks Eesti muusikaõpetajate liitu. Meie ühendusse üle 200 liikme. Teadus on ühest küljest see, et meid ühendavad ühed ja samad teemad, öeldakse samad rõõmud, ühed ja samad mured. Aga ka see, et me tahame tunnetada üksteise tuge noorte inimeste muusikalisel kasvatamisel. Needsamad eesmärgid laias laastus, mis said 25 aastat tagasi paika pandud põhijoontega eesmärgid jäänud samaks, sellepärast et muusikaõpetaja, mis iganes ajal on ikkagi suhtleja õpilastega oma teadmiste edasiandja, on see, kes peab süstima noorestaja inimesse, muusikaarmastust ja kes peab talle andma kätte esimesed tööriistad, et ta saaks edaspidi kas muusikat nautida kuulajana või ise praktiliselt musitseerida. Sellises laiemas mastaabis vaadates ma ütleksin, tahan, ma ei tee liiga ühelegi teisele aineühendusele, aga et muusikaõpetajate liit on üks stabiilsemaid ja üks võib-olla stabiilsemalt sellise suure arvu liikmetega olnud, mis muidugi näitabki seda, et muusikaõpetaja on enda jaoks teadvustanud nii-öelda selle ühise jõu ja ühise toe olulisuse. Ja küllap see on ka mingil määral selleks põhjuseks, et on suudetud säilitada ikkagi üldhariduses sellist muusikaõpetuse taset ja selle olemasolu. Ma võib-olla lisaksin siia ühe aspekti veel juurde, et kaheksakümnendad üheksakümnendad aastad ja ütleme, sajandi algus oli ju see periood. Kui Eesti avanes muule maailmale. On nii Soome kui ka Rootsi muusikaõpetuse mõju eeskätt muusikaõppealane kirjandus oli väga kerge levima Eestis ja valimatult, paljud muusikaõpetajad võtsid üle küll repertuaari, küll meetodeid. Ja ma arvan, et see muusikaõpetajate liit sellel niukse peataoleku ajal hariduses aitas võib-olla kuidagi kompaktsemalt hoidub koos ka seda metoodilist suunda, mis ikkagi toetub Pätsi ja Heino Kaljuste metoodikale ja ei lasknud käest ära minna nendel keerulistel aegadel ütleme seda põhja, mis oli tegelikult aastakümnete jooksul eesti muusikapedagoogikas kujunenud ja millele ju tegelikult pani aluse, ütleme sellele kontseptsioonile juba 30.-te aastate lõpul Riho Päts. Kui Tiina selke tõi siin välja, et möödunud sajandi lõpus võtsime meie eeskuju Soome ja Rootsi õpetajatelt ja happematerjalidest, siis tänapäevane võime olla uhked selle üle, et muusikaõpetus Eestis on selliselt asemel, et meist võetakse eeskuju igal pool maailmas, mitte ainult Soomes ja Rootsis. Ja Eesti on just ka see ema, kes esimesena maailmas kutsus ellu muusikaolümpiaadil ja mitte ainult üleriigilised Eestis, vaid ka rahvusvahelise muusikaolümpiaadi. Siin olekski hea võib-olla edasi minna rahvusvahelise teemaga. Eesti muusikaõpetajate liit on viinud Eesti muusikahariduse rahvusvahelisele areenile olles nii Euroopa kooli muusika assotsiatsiooni liige. Rahvusvahelise muusikaõpetajate organisatsiooni liige, on sealtkaudu mitmeid võimalusi, kuidas tutvustada nii oma maa muusikaharidust kui ka sealtkaudu muusikaõpetajate koolitust. Nii et seda tööd on tehtud muusikaõpetajate liidu poolt järjekindlalt esimestest päevadest, et peale millised on selle liidu peamised eesmärgid, no üheks eesmärgiks, nagu enne sai juba öeldud, on muusikaõpetajate koondamine ühise nimetaja alla ja ühise tegevuse eesmärgil ehk siis toetada muusikaõpetajaid nii üldhariduskoolides kui ka lasteaedades nende igapäevases töös. Ma võtan siit kadi jutu üle, et ma olen tegelikult täiesti sama meelt, et muusikaharidus võib-olla Eestis on selles mõttes väga oluline just seetõttu, et me ikkagi isekeskis ja muusikaõpetajate liiduga tähtsustame seda, et muusikaharidus on tervik, see algab peale tegelikult alusharidusest. Ja kindlasti oleme siin, et siin on väga palju vaja seda tuge alushariduse muusikaõpetajatele võib-olla ka koolituses, pöördun siin niimoodi pilguga koolitajate poole, et see on nagu oluline teema ja teine teema on veel mul, mis natukene kripeldab südame peal. Tõesti, muusikaõpetus on meil väljunud nii-öelda oma Wabariigi raamidest, aga et kui me nüüd natukene tagasi vaatame ja pöördume selle poole, et me ei kaugeneks sellega oma õpetajast, vaid et õpetaja jääks ikkagi kuist subjektiks, mitte kui objekt, et tõepoolest, et me peame väga palju sinna väljad poole tegema, vaid et õpetaja oma isiksusest lähtuvalt, et saaks siis teha neid valikuid. Kas ta on hea koorijuht, kas ta on hea pilliõpetaja ja kas ta läheb olümpiaadil või on tal üks tugevam õpetaja kõrval, kes läheb olümpiaadil, et siit hakkab see kvaliteet tegelikult välja tulema, et kui me nagu kõik ratsaläheme üheksa võistlusele või kümnevõistlusele, et siit saaks siis hakata tõepoolest see, et me väärtustame muusikaõpetaja kui subjekti seal koolis, et ta ei ole lihtsalt käsutäitja, vaid et ta teeb olulisi asju iseendast lähtuvalt ja siis ta teeb seda kvaliteetselt ja hästi. Ja nagu te siin mainisite, et see muusikaõpetus algab juba maast madalast pihta, et kas muusikaõpetajate liidu tähelepanu all on ka lasteaedade muusikakasvatus, samavõrdselt üldhariduskooliga on ka lasteaedade muusikakasvatus, et lasteaia muusikaõpetaja on väga aldis täiendkoolitustele. Aga murelikuks teeb pigem see, et nende õppeasutuste arv, kus muusikaõpetaja, et lasteaedadele ette valmistati, on oluliselt vähenenud. Et kui veel mõni aasta tagasi oli viis õppeasutust kaks ülikooli, Tartu Ülikool, kolmas ka veel ja pedagoogilised seminarid, siis tänaseks on jäänud hetkeseisuga ainult kaks õppeasutust ja nüüd eeloleval aastal need kaks õppeasutust liituvad, tähendab, selles mõttes õppekava on muusikaõpet ja selline laia profiiliga, kes siis peaks suutma õpetada seda nii lasteaias kui ka põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Et muusikaõpetajate ettevalmistus tegelikult tõmbub koomale. Ja siin möödunud aastal astus alushariduse, lasteaedade liidu esinaine üles üleskutsega, et kuidas me oleme parandanud lasteaia muusikaõpetajate ettevalmistust. Paraku peame tõdema, et me ei ole mitte parandanud, et pigem vastupidise tõmbub koomale. Nii et siin on väike oht, et kas me suudame seda lasteaia muusikaõpetust sellisel tasemel hoida. Sest et küllalt palju on seal kui ikkagi ka selliseid õpetajaid, kellel puudub eri ettevalmistus kes on küll lasteaiaõpetajad, on aga saanud mingisuguse lisakursuse või täiendkoolituse kaudu. Et me ei saa siin rääkida süstemaatiliselt ettevalmistusest. Ja see on otseselt küsimus ikkagi riigile või õigupoolest siis omavalitsusele, et me teame ju tegelikult trende, kus seda lasteaia muusikaõpetaja kohta ka enam ei ole olemas ja sellest kõik õppekavamuudatused, mis tulema hakkavad, ka lähtuvad, et ühel muusikaõpetajal peab olema väga lai Arsenal, millega ta saab oma tööpõllul hakkama, et ta oleks võimeline õpetama sealt lasteaia esimestest elupäevadest. Ma nüüd küll utreerin, aga väga varasest algusest, kuni tõesti, ütleme, eakate muusika tegevusteni välja sest kui töötada kuskil väiksemas linnas väiksemas maakohas, siis on tähtis, et oleks võimalik hallata kõiki neid valdkondi osa täis. See on muidugi põhimure ja muidugi selline laia profiiliga muusikaõpetaja väikeses maakohas kahtlemata see võimaldab tal täiskohta saada, muidu teine probleem oli see, et muusikaõpetajad pidid lähedal asuva kooli vahel ennast jagama, mis ka ei olnud kõige optimaalsem variant. Nii et sellest lähtuvalt on need muudatused plaanis. Ma miskipärast arvan, et siin taga on pigem Meie riigi majanduslik olukord ja otstarve võimalikult koondada lähedal seisvaid erialasid. Et ma näen pigem seda mitte niivõrd muret hariduse edendamise pärast või pigem majanduslikke probleeme. See ei kehtinud muusikaõpetuse kohta teatavasti tõmmatakse otsi koomale väga paljudes dubleerivatel erialadel. Ja mida see siis endaga konkreetsemat kaasa toob, kas on juba otsuseid tehtud? Ühisõppekava on praegu Tallinna ülikooli senatis kinnitamisel ja kahtlemata seal teatud muudatusi on eripärasid. Aga tegelikult me täname nii-öelda lülime karu, mida me veel ei ole lasknud, et mina ikkagi pean siinkohal ütlema, et tänaseks ei ole seda ühisõppekava veel kinnitatud ühelgi senatis. Me oleme teatud asjades kokku leppinud ja need kokkulepped on tõepoolest alguse saanud sellisest hariduspoliitilisest survest kahele ülikoolile. Tõenäoliselt ikkagi on seal taga see, et kumbki Ülivool paneks kokku oma tugevamad osad, mis selle uue ühisvõi loodava õppekavaga muidugi kannatab. Ta saab, on regionaalne aspekt. Et täna on Eesti muusika ja teatriakadeemia ühisõppekavad Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiaga ja juhul, kui nüüd hakkab käivituma see uus ühisõppekava Tallinna ülikooliga siis muusikaõpetajakoolitus Tartu Ülikoolis ehk siis Viljandi kultuuriakadeemias kaob täiesti ja see on kindlasti väga suur löök Lõuna-Eesti regioonile. Et see on võib-olla selline väga kurb tõsiasi, mille parandamiseks siis tuleb edasisi samme mõelda, et kuidas nendel noortel, kes siis õppivad põhimõtteliselt Viljandisse tuuriakadeemias ja oleks soov õppida pedagoogikat edasi on ainus tee teha seda Tallinnas. Et kuidas nendega siia jõuaksid, sest pahatihti on see, et kui nad tulevad Tallinnasse, siis nad ei lähe enam doosi. Ma arvan, et see on hariduspoliitiline otsus, et, et siin ilmselt meie ei suuda mingisugust lahendust pakkuda. Ja kas koondamine tagab piisava ja õpetajate ettevalmistuse, ütlen arvuliselt sisuliselt, mis teie arvamus on. Tõeliselt kahtlen selles, sellepärast et viimased aastad on Tallinna Ülikooli muusikaosakonnale tulnud väga paljud tööpakkumisi just eriti maapiirkondadest ja mitte ainult lasteaia muusikaõpetajate osas, vaid ka üldhariduskooli osas. Ja see ikkagi näitab, et muusikat õpetajate ettevalmistus ei ole piisav. Teine küsimus on selles, et kui palju meil sisseastujaid on et ega siis meie demograafilises situatsioonis ega me ei saa kurta ühelgi erialal, eriti õpetajakoolituse erialale. Et meil oleks sinna väga suur tung. Et meie õpetajaskond on praegu tõesti sellises Eeaa grupis, et 10 aastaga pärast on pensioneeruvaid muusikaõpetajaid nii suurel määral, et need praegused õpid head ja lõpetajad ei täida nende kohti. Tähendab, see on kindel, et õpetajakoolitus on prioriteetne valdkond ja seda ei piirata mingisuguste arvudega, kui palju neid õpetajaid vastu võetakse. Aga see küsimus on just sisse astuv ja tasemes. Et kahe aastaga me räägime praegu ainult magistriõppest, sellele peab olema eelnenud mingisugune bakalaureuseõpe ja muusikaline ettevalmistus. Kahe aastaga ei ole võimalik koolitada parimal moes muusikaõpetaja, see tähendab, et tema sisseastumise tase peab olema juba piisavalt kõrge, et selle kahe aasta jooksul siis ta omandab valdavalt ainult pedagoogilisi tarkusi, editaktilisi tarkusi ja seal on muusikaainete plokk on võib-olla ainult üks kolmandik, et kaks kolmandikku on seal siis haridusteaduslikud ained ja didaktiliselt ained, täpsustaksin siin täitsa muusikaline pagas, enne seda makalist õppesse astumist peaks olema piisav, et see on kõige olulisem, sest et magistriosas seda muusikalist pädevust tõsta. Nüüd on väga vähe võimalusi, et see on enam keskendunud jahti taktikale ja nii nagu Kristi ütleski taktikale ja kasvatusteaduslikele ainetele. Ja juhul, kui see uus õppekava ühisõppekavaga käiku läheb, siis tähendab see seda, et muusika bakalaureust ehk siis bakalaureuse tasemel muusikapedagoogilisi õpinguid või muusikaõppekava on võimalik õppida ainult Eesti muusika ja teatriakadeemias. Ja Viljandi kultuuriakadeemias on siis nelja aastane kõrgharidustasemel rakendusõppekava, et see peaks nagu ühest küljest justkui tagama selle muusikalise baasi Tallinna Ülikooli läheb ka ikkagi kunsti ja muusika bakalaureuse ettevalmistusi, et ka sealt on võimalik tulla edasi õppima magistritasemele. Ma niimoodi praktikuna ütleksin siia vahele seda, et no tegelikult me jõuame siin ikkagi ühe probleemini, et meievanused, õpetajad ootavad ikkagi väga neid noori, toredaid tublisid õpetajaid, keda me saaksime praktika kõrvalt toetada. Et me oleksime kindlad, et see, mis me teinud oleme, et see lihtsalt kuhugi ära ega ühel hetkel, et see tähendab seda, et ikkagi tuleb leida neid võimalusi, kuidas toetada seda, et jätkuks piisaval tasemel nii muusikalise poole tase, et oleks piisav nii-öelda õpetamiseks ja et see kõik oleks olemas. Ja samas ei saa maha võtta tõepoolest seda õpetajaks olemist. Et tihtipeale, mida mina märkan nüüd mõnest sellisest praktilisest kogemusest, et noored õpetajad võivad olla väga head muusikalise poolega ja samas tõepoolest nad seal praktilises elus järsku ei saa hakkama selle teise pedagoogilise poolega, et need peavad tasakaalus olema, millest tuleb välja tegelikult see jälle kuidagi tahan öelda, et muusikaõpetaja on eriline, aga kuna see muusikaõpe Me teame, võib kesta tegelikult ütleme muusika, erialane õpe 12 aastat, eks tegelikult hakkame sealt laste muusikakoolist ja nii edasi peale kaassealt alt, kuidas sellel tasemel on olemas, et siis tõepoolest sealt saab midagi välja kasvada, et, et see kahe poole muusikalise aine poole ja pedagoogikapoole see tasakaal tegelikult on muusikaõpetuses või muusikaõpetajal päris vägev. Peab olema vägev. Et me ei tohiks, vaata ta seda alumise paasi või nii-öelda selle põhja ehk vundamendi poolt, mitte mingil juhul. Ja me ei tohiks ka tegelikult ära unustada see teine pool. Hästi oluline, et tegelikult ütleme nii nagu Sablisti ütled, et kahe aastaga me ei saa muusikaõpetaja teha, kui tal ei ole tegelikult seda alumist poolt, seda muusikalist baasi. Ja tegelikult ka kaks aastat on väga vähe selleks, et ta koolis hakkama saaks. Tugeva titaktikuna, aineõpetajana, need on tegelikult keerukad probleemide siin peab tõepoolest kuidagi pead kokku panema ja mõtlema, et see kõik ühel hetkel haistuks meil käest viis aastat tagasi ma mäletan, oli meil helikajas ka pikemalt juttu uutest ainekavadest ja nüüd huvitab mind, et, et kuidas see praktikas tööle hakanud. Toona, kui 2009. aastal uus õppekava alguse sai, siis muusika ainekavasse sisse kirjutades praktilisem seerimise tähtsuse. Tundus, et see on väga suur samm ja ei ole kindel, et kas sellega kõik õpetajad kaasa suudavad tulla ja mis peamine, kas nad seda üldse oluliseks peavad. Aga praeguseks? Ma võin küll, ma arvan, päris kindlalt väita, et muusikaõpetajad on rahul sellega, et muusika ainekava rõhutab praktilise modifitseerimise nii laul, mida pillimängu kui ka oma loomingu ja kõikide teiste tegevuste tähtsust. Mis puutub võrdlusesse näiteks enne ja praegu kehtiva õppega avaga, siis laulmine on olnud prioriteet kogu aeg. Kuid rohkem on õpetatud eelmiste ainekavade järgi õpilasi teoreetiliselt ja sisse rakendama, praktikas aga praeguse õppekava minu meelest väga suur pluss on see, et pakutakse esimesest kooliastmest kuni gümnaasiumi lõpuni praktilise modifitseerimise võimalust. Ja minu hinnangul saavad õpilased paremini aru kõikidest teemadest, kui nad saavad nad ise praktiliselt läbi proovida, mis iganes muusikastiilidest või võivormidest räägime, kuna ta on selle ise läbi teinud, siis need on seda palju lihtsam mõista ka siis, kui nad kuulavad tuntud heliloojate teoseid. Mul on lihtsalt väga kena näide, me olime eile ühe meie üliõpilased didaktika eksami tunnis, kus käsitleti minimalismi ja kuidas seda siis tehti, et väikesed ostinaatsed rondo lõigud, mis siis erinevate kehapillide rütmipillide plaat pillidega said ühiseks tervikuks ja õpilase koolis, siis ise selle pinnalt tõid välja, et mis on minimalismi tunnused. Et see on muutunud lihtsalt sellisest loengupärasest aine edasiandmisest väga aktiivseks mõistitseerimiseks ja selle kaudu käimiseks muutunud motivatsioonipõhise käepärast, et õpilane hakkab pärast kas kandle või muu pillimängu, hakkab küsima, et kuidas need rütmid siis nii-öelda tegelikult välja näevad. Kui ma tahaks ise mõnda muud lugu mängima hakata, mis on nagu loogiliseks läinud, et selge on see, et seal on kindlasti üht-teist veel kohendada ja tore on see võimalus, et õppekava on tegelikult lahtine. Et seda saab põhimõtteliselt ikkagi täiendada, kui tulevad asjalikud ettepanekud ja selge on see, et ükski asi ei ole valmis ja, ja ideaalne, aga kindel on see, et see muudatus on üks väga selline oluline muudatus just nimelt õpilaste jaoks. Nüüd tuleb õpetajal ise tihti igale järgi jõuda ja sellepärast ootaks nagu noori inimesi, nagu sa ütledki, et teil oli tore eksam, et need toredad eksamilt tulnud üliõpilased jõuaksid kooli õpetajaks. Nii et reaalne muusikatund, see oleneb siiski õpetaja isiksustest, absoluutsele, oskustest ja, ja tahtmisest, mis kõige tähtsam, aga mida ma tahtsin liinile lisada veel, et sellises üldisemas kontekstis on ju tegelikult muutunud see filosoofia, kuidas me muusikakasutust üldse käsitleme. Ja muutused hakkasid peale kusagil 90.-test aastatest, et lähtume ju proksuaalsest muusikakasvatuse filosoofiast erinevalt varasemast traditsioonilistest eetilisest, mis seadis ikkagi esikohale laulmise, kui koos muusikateooria õpetamise atraktsioone, muusikakasvatuse filosoofia, lähtubki sellest, et me õpime praktilise tegevuse kaudu seda teooriat, kas seal meil verega sees Käisi metoodikas tegelikult, et ütleme nii, et kõik need toredad teooriat, mis on nüüd mujal maailmas tulnud, eks ju tjevi ütleme, oma baasi pannud seal, et tegelikult on see mehe verega olemas ja seetõttu me, ma usun, et ongi seetõttu väga hästi käima läinud, see praktiline pool kõigepealt ja alles siis tuleb teooria järgi, aga. D arvan, et tegelikult ka Riho Päts juba väga oma esimestes käisiga tehtud plaanidest praktilist võisitseerimist pidas silmas. Nii et selles mõttes ma arvan, et Eesti muusikakasvatus ei ole kunagi võib-olla väga esteetiline olnud, mis üldhariduskoolist, aga ta siiski teatud mõttes vahepeal siiski oli, tähendab see nõukogude pedagoogika ikkagi staadiumis teoreetilist Poola peole ja tegutsen just nimelt ja nii-öelda siis üksikud andekad lapsed paistsid välja tegelikult see aga see koorilaulu poolt, mis on ka vaieldamatult muusikaõpetaja nii-öelda pärusmaa, et sealtkaudu seal ikkagi mõned okkad võiks püsti panna, et ütleme nii, et tegelikult konkurents, konkurents, konkurents, aga et ikkagi kogu Eesti kool laulaks, selleks peab õpetaja ka hästi palju tööd tegema, kui ta tegeleb ainult andekatega, lausa lust. Aga kõik lapsed tegelikult võiksid laulda ja nautida seda jäävad, palju ongi viimastel seal juttu olnud muusikahariduse seosest laulupeol kumisega, et et koorilaulutund ei ole õpilasele enam kohustuslik ja siin peitub oht meie kooride järelkasvu järjepidevus, selle, et millised on teie mõtted selles suhtes. Kommenteerides tagasisidet, mida me oleme saanud nii tööandjatelt ehk koolide direktaritelt kui ka siis ainesektsioonide kaudu, siis tegelikult see kooriliikumine saab alguse ikkagi õpetaja ettevalmistusest. Siin ei ole midagi parata, et kui õpetaja ei ole oma muusikaõpingute käigus läbinud korraliku dirigeerimise õpingute plokki, siis ta ei suuda seda koori teha koolis ja, ja see on nagu väga selline valus küsimus. Ma tean, kooriühingus, me oleme koos neid laulupeo tulemusi nii-öelda analüüsinud, et mida saaks teha, et ikkagi õpetajat paremini ette valmistada. Ja täna me oleme siis jõudnud sinnamaani, et ennekõike on vajalik kolme aastane dirigeerimise õppe, mis siis bakalaureuseõppes tagab selle ja magistriõppes on siis võimalik seda kas juurde õppida või siis nagu praktilisema poole pealt tööd lastekoorile. Aga mina tahan jälle ikkagi seda õpetajat, kui subjekti tuua, esile ei saa panna ühe kapaga, olgu peale, et tõepoolest see ühislaul ja laulupidu on oluline, aga me peame lähtuma sellest, see kvaliteet ei saagi sealt tulla, kus inimesel puudub sisemine motivatsioon kooritööd teha, ta tahaks ansamblit teha, ta tahaks bändi teha. Meil on kitarri kandled, eks, et tegelikult kõik see lai võiks ju ilusasti välja tulla ja välja paista. Haapsalu tahan seda, et bakalaureuseõppes näiteks, kus me tegelikult muusikaaineid õpetajana on väga oluline anda see lai kande. Ja seal on nii dirigeerimist, seal on rütmimuusikat, nad kõik vähemasti meie majas õppivad ühte rütmimuusikainstrumenti ja õpivad bändis või selles instrumentaalansamblis koos õppima. Nad õpivad, blockwjotinud, õpivad kannelt, saavad pärimusmuusikaaineid ja loomulikult, et kui see selline elementaarne baas on käes, siis ta saab sealt edasi minna sellega, mis talle suuna sellega valida. Ilmselgelt ta peab sellest valdkonnast midagi teadma, eks see tuli temas üldse süttiks, et ta saaks. See oli nõus. Ja ma arvan, et iga noor muusikaõpetaja Veiga muusikaõpetaja, kes praegu koolis töötab, et kui ta ei ole suuteline koori tegema, tähendab seda, et ta ei ole suuteline ka seda koori viima laulupeole ja kuidas selliselt ei suuda mõelda, et ta võiks olla koor koolis selleks et ta saaks oma lastele pakkuda laulupeo kogemust, siis pole see päris õige. Kõik on õige, aga kuigi meie tänane teema on õpetaja ja muusikaõpetajat liit, aga ma tahaksin ikkagi tulla selle teema juurde ka praegu. Et kui siin on jutt, et me oleme otsustanud, me teeme sellise õppe kavam, õpetame seda, me lähtume sellest, et see on õpetaja otsus, aga meie, Tallinna ülikooli seal oleme uurinud, mida õpilased robotmuusikaõpetajast ja muusikatunnist kahtlemata on õpetaja võtmeisik, aga näiteks põhikooli keskevanema astme õpilased ei ole eriti poisid, ei ole üldse huvitatud laulmisest, laulmine nende jaoks kõige vähem meeldivam tegevus ja nemad tahaksid vot just nimelt seda pillimängu ja bändi. Seda ei ole siiamaani keegi arvestanud, et meie väga torkadena tahame teha õpilastele sellise õppekava, mis meie arvates on õige. Aga me peaksime ikkagi lähtuma kabilasest nii pikalt, kui me räägime õpilase või lapsekesksest kasvatusest. Ma olen praami Tiinaga väga nõus. Seda me kipume unustama õppimisest kaks poolt. Hüljes on kaks poolt, et me ei saa otsustada õpilase eest ja temale organiseerida seda, mida meie peame parimaks. Me peame arvestama ka nimelt seda õpilase poolset vahet, kas ta tahab tulla. Kuigi ma olen sellega nõus, et õpetaja on tõesti eestvedaja, tema peab sütitama selle, aga on teatud igavus, õpilane ei ole huvitatud laulmisest, see on üks tema selline enese väljenduslik pool, mis on väga sageli kaaslaste küllalt kriitilise pilgu all ja vot siin me peame pakkuma talle seda võimalust kui midagi seep, aga kui ta ei ole mille hulgast valida, kui ta üldse ei tea, kas talle meeldib laulda, kui ta kunagi pole seda proovinud, kuid ei tea, kas talle meeldib pilli mängida, et õpetaja ongi just see, kes talle pakub erinevaid võimalusi ja tark õpetajaga. Klassis lubab valida, kes tahab mängida saateks pilli, kes tahab laulda ja nii on kõik õnnelik. Aga enne häälemurret on poisid sellises vastuvõtlikkus eas juba Heino Kaljuste pani viisipidaja viisipidamatu lapse kõrvale ja praktikutele on ilmselt kogemused, et on võimalik viisipidajaks kasvatada päris Ginjaati minema, kuna võin seda küll öelda, olgugi et ma praegu tegelen tunniska pillimänguga ja, ja ma julgen öelda ühe oma varasema kogemuse põhjal vanalinna hariduskolleegiumis, kus minu klassi tulid need õpilased, kellel soovitati kooris mitte laulda, tulla üldmuusikas. Ja ma olin väga uhke, kui ma neljanda klassi lõpuks kõik poisid sain laulma. Tähendab minuni arvates viisi pidamatuid ei ole ja igasugune muusikaline tegevus on see siis laulmine või pillimäng, kui seda oskuslikult kasutada. Praegu ajasime koolis töötades ma näen ka, et õpilasi on võimalik arendada viisipidamise suunas ka plokkflöödi kaudu. Ja kindlasti ka see, et laps peab ise tahtma, see tuleb motivatsioon seal hõbeda ja tõesti, aga lihtsalt ainult ma ei ütle et me tegelikult oleme kõik ühe seisukohal, et millisest lähtepunktist me seda võtame, et saame ainult tõdeda, et me kõik tahame, et läheks hästi ja aina paremini. Millisena te näete muusikaõpetaja perspektiivi nüüd ütleme nende muutuste valguses kunagi 2007. aastal oma dissertatsiooni andsin sellise mudeli, kus olid siis toodud välja, millised suunad võiksid olla 21. sajandi muusikakasvatuses. Ja kui ma seda tabelit ikka aeg-ajalt vaatan, siis suurem enamus nendest tegevustest on leidnud ja tänapäeva muusikakasvatuses muusikaõpetuses. Sest ma vaatasin põhiliselt kooli muusikaõpetust. Et meil on tulnud pilliõpe väga erinevates vormides, on ta siis rütmipillid, on ta kitarr, plokkflööt, väikekannel on tulnud omalooming, improvisatsioon ja tulnud ka arvutipõhine. Muusika õpetas, ma räägin siin Aipäädidega, muusika loomisest või saatemuusika loomisest, seda kasutavad edukalt juba mitmed koolid. Nüüd oleks vaja kedagi nooremat, kes loob uued perspektiivid, millises võiks olla 21. sajandi teisel poolel. Aga päris ilmselgelt on arvuti meie muusikaõpetuse üks laut raamatu või saamas üheks lahutamatuks osaks. Ja vähemalt Tallinna Ülikoolis me oleme püüdnud kindlasti muusikaõpetajat hoida ka kursis sellega, millised võimalusi pakub arvutimuusika arvuti kasutamine muusikas. Et ta ei tohiks mingil juhul asendada elavat musitseerimist, see peab jääma klassi tundi, kui me tahame säilitada oma traditsiooni kooritraditsiooni. Aga me peame arvestama nende muutustega, mis ühiskonnas paratamatult on olemas, et me ei saa jääda siin kuidagi eelmisse sajandisse. Ja ma olen nõus sellega, et arvuti ja kõiksugused muud nutividinad võivad muusikaõpetuse tundi tulla, seda ilmestada, aga kindlasti ei peaks olema eesmärk omaette, et kogu see muusikaline tegevus või ka enamus muusikalisest tegevusest ainult reaalsesse maailma kanda. Et kindlasti peaks jääma ikkagi esikohale praktiline musitseerimine ja mida rohkem, seda parem. Ja kui rääkida muusikaõpetajast, vaikus siis kindlasti lisaks muusikatunnis olema võimalikult palju erinevaid tegevusi, et ollakse igale lapsele midagi. Loomulikult jääb laulmine, pillimäng, omalooming sõltuvalt east nad suudavad luua väga huvitavaid asju. Jääb kindlasti muusika, etenduste ja kontsertide külastamine ja jääb ka muidugi muusikateooria, mis tuleb läbi praktilise musitseerimisega. Et mina arvan küll, et see praktiline tegemine, see jääb pikaks ajaks, ma vähemalt loodan. Ja ma olen Kadiga väga nõus, et tegelikult muusikaõpetus ilmselt on üks selline eriline aine, milles on läbi erinevate võimaluste võimalus panna õpilane suhtlema. Ja ta saab suhelda ka see inimene, kes võib-olla ei taha palju rääkida verbaalselt ta saadab, tegelikult ta saab kuidagi suhelda ka läbikuulamise. Kui sa oskuslikult juhitada muusikat kuulama, siis ta tegelikult ju elab seal, selle sees elab kaasa. Me arendame tema emotsionaalset baasi. Ma olen ka sama meelt, et tõepoolest siin peab väga tark õpetaja Ta olema, kes nutiseadmed toob muusikaklassi ja peab väga nutikalt seda rakendama. Tõepoolest ei kaoks elav suhtlemine, see muusika kaudu suhtlemine ja muusika mõistmine klassist ja koolist. Kas laulupidu jääb alles? Kindlasti? Loomulikult, ma arvan ka sedasama, selles ei kahtle meist mitte keegi. Nii et vähemalt me kõik tegutseme selle nimel, et ei jääks alles. Võib-olla tuleb rahvapilliorkestreid juurde, seda ei ole välistatud, aga laulmine on, pidu jääb ka. Just ma võib-olla ütleks ka siia lõppu, et Eesti muusika ja teatriakadeemia on riigi poolt seatud seisma hea muusikavaldkonna eest ja muusikaharidus kuulub lahutamatult sinna juurde. Nii et ma olen täitsa kindel, et see, mis hakkab toimuma muusikaõpetajakoolituses või ka muusikahariduses laiemalt saab olema loodetavasti targalt juhitud ja targalt läbi viidud. Aga ma olen ikkagi südamele kõikidele muusikaõpetajatele, et ka muusikaõpetajaid ei teki rohkem kui meist, igaüks ei pane selle väikese lapse sisse seda soovi ja armastust muusikaga tegeleda ja ühel päeval seda ise õpetada. Ja seda saavad teha nii lasteaiaõpetajad kui kooliõpetajad, et see armastus muusika vastu, mis tegelikult sütitab meid kõiki, olema väga varakult juba sinna sisse istutatud, täiesti nõus ja Tallinna ülikool on seotud vastutama õpetajakoolituse eest ja see, kuidas muusikat vaata seda muusikaarmastust õpilasse süstib. See on just nimelt segitaktiline pool. See mängulisus, see kaasatundmisoskus, suur aitäh teile selle vestluse eest ja ma soovin Eesti muusikaõpetajate liidule palju edu edaspidiseks ja kõigile muusikaõpetajatele jaksu ja ammendamatud loomingulist energiat nende tänuväärses töös. Vestlusringis olid Eesti Muusikaõpetajate Liidu juhatuse esimees, Kadi Härma endine juht, erinuts ning muusikaõpetajate koolitajaid kahest ülikoolist Tiina selke Tallinna ülikoolist ja Kristi kiilu Eesti muusika- ja teatriakadeemiast. Annan korraks sõnajärje veel Kristi kiilule. Oleme täna rääkinud siin Riho Pätsist, kes muusikapedagoogikat Eestis alusena aga ka teine suurkuju Heino Kaljuste, kelle üheksakümnendat sünniaastapäeva päeva tähistame me kooli muusikapäevaga 20. novembril ja Ellerheinakontserdiga ja kõik muusikaõpetajad, kõik kuulajad, muusikaarmastajad, olete kõik oodatud Ellerheina kontserdile 20. novembril kell kuus Tallinna metodisti kirikusse. Uuel kontserdinädalal esineb Eestis Gruusia pianist Marja patsašviili tuleb Pärt, Uusbergi autoriõhtu saab kuulata ooperimuusika seadeid. Puhkpillioktetile ja noorte filharmoonia sarjas tuleb sansansi loomade karnevali kõrval esiettekandele Rein Rannapi, Andrus Kivirähki vana saabas. Järgmisel laupäeval tähistatakse muusika-aasta raames muusikavaba päeva. Seetõttu diskuteerime kaheligajas, mida muusika teeb meiega avalikus ruumis näiteks kaubanduskeskustes. Saatejuht Liina mainin metsauurib ka seda, kuidas kõlab vaikus Pärt Uusbergi uudisteoses ja milliseid elamusi pakkusid pianist Kalle Randalu ja Neeme Järvi poos Beethovenit interpreteerides. Lõppevale saatele tegid kaastööd nelevast teenfeld ja Marge-Ly Rookäär. Saate pani kokku helioperaator Helle Paas ja toimetaja Kersti Inno. Kuulmiseni sülgaja.