Heligaja. Tere, hea kuulaja, algamas on 21. novembri saade helikaja, mina olen selle toimetaja. Liina Vainumetsa. Teeme ringi peale nädala olulistele muusikasündmustele. Kaks järelkaja on plaanis. Pianist Martti Raide arutleb Kalle Randalu ja ERSO ning Neeme Järvi Isise kontserdi üle ja muljeid Pärt Uusbergi viiendalt autorilt tult vahendab Elleri kooli kooridirigeerimise viimase kursuse õpilane Jaanus Karlson. Diskussiooni teema on inspireeritud 21. novembri muusikavabast päevast, mille aktivistid keelitavad kaubanduskeskusi, siseraadioid vaikseks keerama. Mida muusika meiega kaubanduskeskustes teeb? Kuidas valida muusikat avalikuks? Ruumi tarbeks neil teemadel tulid klassikaraadio stuudiosse arutama muusika-aasta projektijuht Kristel Üksvärav, muusikaterapeut Alice Pehk ja Hilje antropoloog. Polina Tšerkassova Igaya. 13. novembril musitseeris koos pianist Kalle Randalu ja Eesti riiklik sümfooniaorkester Neeme Järvi dirigeerimisel külas Leon Raineri muusika ja Beethoveni klaverikontserdid number kolm ja number viis. Milliseid kvaliteete kontserdil sündis, arutleb pianist Martti Raide, kellega vestles toimete Annebrummik. See kooslus, ütleme Neeme Järvi, Kalle Randalu, nende koostöö ulatub juba aastakümnete taha ja ja nüüd nad jällegi gaasitavad osaltiksusega neid vanu, hästi tuntud lugusid juba. Ja kogu see repertuaar jäävad kõik kui, eks ikkagi seal väga paljud niisugused tugevad elemendid, eks said, sellele tulid kokku ja võib ütelda ette rutates, et ootuste kõrgusel oli see sündmus, et tal ikkagi oli pärast lõppu niisugune tunne võib öelda ka mingisuguse nädala taaga nagu pühkis maha, et niisuguse vabanemise ütleme igapäevaargiasjadest ja ja viis nagu olemise ja mõtted natukene teistele ja võib-olla sellistele igaviku tõsisematele radadele. On ka inimesi, kes peavad tema lähenemist Beethoven, ele võib olla ebatraditsiooniliseks või mis sina sellest arvad? Ma arvan, et see lähenemine on ka teinud läbi mingisuguse arengu ja kahtlemata sellel on mingisugune uus dimensioon jah, võib-olla, kui siis, kui ta noorena mängisite viiendat kontserti ta mängisin, kui ma nüüd ei eksi, siis kõrgkooli lõpetamisel ka ja sellest on ka salvestist säilinud. Esimene küsimus minulgi selle lähenemise koha pealt oli kolmanda kontserdi võib-olla esimese osaga tantseeemmollis. Ja kui mõelda teiste c-moll Beethoveni lugude peale, siis viies sümfoonia tuleb ette võib-olla ka pateetiline klaverisonaat, ikkagi väga dramaatiline nisugune, jõuline, Beethoven selline, kes on nagu trotsi täis. Kes soovib, võib ütelda, aga isegi maailma muuta, võib-olla kuskilt mingitest barjääridest läbi tungida ja ja mingitele uutele tasanditele välja jõuda. Seekordne esimene osa oli küll natuke teises võtmes tehtud ja alguses ma nagu kompasin enda sisemuses ka, et kuhu see välja viib või et millised need pidepunktid seal nagu tekivad, aga aga siis ma ühel hetkel avastasin, et võib-olla Kalle meeltes ja lähenemises on hoopis üheks lähtekohaks hoopis Mozarti c-moll klaverikontsert, mis isegi intonatsiooniliselt on, on isegi alguses täiesti seotud ja kui nüüd mõtlema hakata. Ta ikkagi sellise ajatelje peale siis ju viiendat sümfooniat selleks hetkeks ei eksisteerinud ja ei eksisteerinud ka kõiki järgmisi klaverikontserti mida me teame 19.-st sajandist ja kuni ütleme siis siin Rahmaninovi nii võib-olla välja. Paraku ilmselt on nii, et Beethoven kuidagi lülitub meie ettekujutuses sellise muusika kuldajastu kehandisse ja see ulatab siis temast kuni seal kas uus viini koolkonnani või veoklassitsismi välja, selline terve 19. sajand ja natuke sinna peale ka veel. Ja, ja siis meil on kõrvus heliseb kui mõelda nüüd klaveri kontserdite peale, kahtlemata, eks ju ka kõik listi kontserdid Brahmsi, kontserdi, Tšaikovski, Rahmaninovi, Rahmaninovi, teine, samuti c mullis. Aga see on ju täiesti teine maailm ja see on tolleks hetkeks ju olematu maailm ja ma kujutan isegi Beethoven, keda väga suureks innovaatoriks peetakse ja selliseks tuleviku vaatavaks heliloojaks nimetatakse siis ka tema võib-olla ikkagi nii kaugele seda oma fantaasia aaret ei suutnud nagu ulatada, nii et selles suhtes võib-olla see ei ole põhjendatud, et seada selliseid ootusi, mida need hilisemad ja väga suured ja pompöösset teosed nagu tekitavad ja sellise kujutluspildi, et sinna nagunii-öelda mänguväljakule aga seda kontserti asetada, et see oli täitsa põnev pärast, kui mul need asjad nagu niimoodi ühendusid, siis seda hakata kuulama ja mis ma panin veel tähele, et Kalle Randalu mäng, et temas on peidus väga hea kammermuusik ja ta just mõtestas oma repliik dialoogis orkestriga väga palju, et see ei olnud niisugune nagu mina, kes ma olen nii-öelda raudselt liidripositsioonil ja viin ja juhin seda kõike ja siis orkester seal mängib midagi vahele või mängib saateks, aga see oli selline dialoogis olemine. Ja sellest ka võib-olla see üldine tonaalsus, et võib-olla see mastaapsus ja niisugune suurejoonelisus oli ju viiendast kontserdist täiesti olemas. Kahtlemata võitis publiku südamed ja seda oli pärast sellest aplausidki tunda ja just nimelt teist osa korrati minu arust väga sümpaatne eelmine kord, kui Kalle mängis viiendat kontserti minu mäletamist mööda vist kaks ja pool aastat tagasi, siis siis korrati kolmandat osa. Eks võib ju nii ja naa, kolmas osa kahtlemata nagu bravuurse, ütleme nagu tantsuline muusika lõpeb nagu efektsema nii-öelda pauguga. Aga aga ma pean ütlema, et see teine osa kordusel võib-olla oli, oli veelgi süvenema ja veelgi puudutas, ütleme rohkem mingisuguseid selliseid varjatud hingekeeli, et mingi vabadus oli seal veel juures ja ja mingi mingi veel suurem usaldus, et see oli tõesti suurepärane, ületas seda samal õhtul varem kuulnudki, kuigi ka too oli väga hea, aga näed, tuleb välja, et seda piiri ju siin meil ees ei ole, mingit võimalust jäävad alati, nii et jah, teised osad tegelikult võikski nagu eriti nagu esile tuua, et oma teatud sellise süvenemise, põhjalikkus ja detailidest nüansside leidmise poolest vaid ikkagi haruldaselt täpselt ja haruldaselt nagu rikkad oma oma muusikalisi tõlgitsuse poolest, et ma tunnen seda päris niimoodi hästi seda muusikat siis Kalle mängule kaasa mõeldes sa avastad, kuidas taga sarnaseid, et Beethoveni puhul on kahtlemata ju palju sekvence paljuga, lihtsalt kordusi, kuivõrd ta lahendab nad alati erineval kujul, alati leiab ühe uue niisuguse ligipääsutee sellele vaadelda sedasama kujundit natuke teise nurga alt ja selline pidev variatiivsus ja hoidumine mingitest kordustest. Eks see, see rikastab seda pilti niivõrd palju ja loob niivõrd mitme tahuliseks selleni, et mulle tuli Kohe meelde omal ajal kuuldud üks Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni tsitaat, mis võib-olla postuleerib Sis interpreedi ülesande ja kui mu mälu ei peta seal aastast 1814 ja kõneldes siis helilooja esitaja vahekorrast, pidas ta siis autorina just nimelt Beethovenit silmas. Nii seda paralleeli luu on päris kohane siin ja mõte oli selles, et esitaja ülesandeks on mõista teost looja vaimus ning teda 1000 värvilises kirkuses vilkale elule äratada. Ma arvan, et kas teadlikult või alateadlikult, igatahes Kalle Randalu on küll oma süvenemisest sinnamaale jõudnud, et selle Beethoveni muusika peened küüdlevad tahud meile elavaks tol õhtul said ja palju rõõmu ja kahtlemata nii sihukeste hinge-ist ka tuge pakkusid. Muljeid Kalle Randalu, Neeme Järvi kontserdist asendas pianist Martti Raide, keda küsitles Annebrummik. Richard Straussi koomiline ooper Arabella kõlas Eestis esimest korda kontsertettekandes 18. novembril Estonia kontserdisaalis. Esimest korda esitas seda rolli piini folkse ooperis töötav Kristjani Kaiser kelle sõnul oli Arabella roll vaimne pingutus. Koostöö maestro Vello Pärnaga oli lauljannaga sujunud väga kenasti. Siin katkend intervjuust lauljaga. Kas meie kontsertettekandele valimegi sageli neid lugusid, mida me oma statsionaaris esitada ei saaks, nii et sellepärast ka selline valik ja muidugi veel sellepärast et, et see on Eestis vähemalt esitatuna tundmatu lugu. Ja meile väga huvitav ja meile kindlasti ta annab väga palju ka meile endile, sest raudselt väga-väga spetsiifiline nii keele pärast kui teatud registrite pärast, kui hääle omapära pärast ja väga nõudlik selles suhtes palju nõudlikum kui Verdi või isegi Vaarner ja meil lihtsalt puuduvad sellised hääled tänu sellele, eks me toome külalisi. Ja jällegi me sellega koos anname võimaluse oma Sorlistidele osaleda sellises repertuaaris, areneda selles suunas, mida me muidu mitte kunagi ei saaks. Ja seda viini hõng on siin kahtlemata vähem kui Roosikavaler ja harvem äratuntav. Tegelikult on täiesti olemas, aga ta on sageli peidetud, et teisel või kolmandal plaanil ja sellest saavad aru ja seda naudivad kahtlemata inimesed, kes seal saada kas mitu korda kuulnud või elavad selles kultuuriruumis. Sellepärast on. Ma usun, et mujal kultuurides selle loo edu ilmselt väiksem. Eks ta natukene keerulisem ja mitme kihilisem mitte nii otsejoones puhta stiiliga küll puhtalt stiiliga staaži enda mõttes, kui vaadata ka tema hilisemaid oopereid, aga kui teda nüüd võrrelda selle lihtsusega, millega roosikavaleri jõuab iga kuuplaani, siis kahtlemata see oper on palju nõudlikum, mis, mis eeldab võib-olla ka selle konteksti tundmist mingil määral ja keelest arusaamist, sest siin on väga palju selliseid peeni nüansse, mis, mis jäävad isegi inimestel, kes saksa keelest muidu nagu hästi aru saab, aga sina, selliseid väikseid viini dialekti nalju lühend Neid poolikuid sõnu sellised, mis, mis ilmselt lähevad paljudele kaduma. Aga noh, see väärib süvenemist. Richard Straussi ooperist Arabella rääkis kontsertettekannet juhatanud maestro Vello Pähn. Need olid katkendid Annebrummiku intervjuudest. Selga ja möödunud nädalal toimusid Tartus, Raplas ja Tallinnas helilooja Pärt Uusbergi autoriõhtud kammerkoori. Head ööd, vend juhatas helilooja ise. See koor sai alguse samanimelisest Uku Uusbergi lavastusest aastal 2008, kui Pärt Uusberg kutsus venna palvel kokku projektkoori. Koori tuumiku moodustavad aga pikka aega rapla Riini manda koorides. Urve Uusbergi käe all laulnud noored autoriõhtu, mida esitati kolmel korral oli Pärt Uusbergi viies autoriõhtu pealkirjaga The parem kuulake, kuis vaikus laulab. Esiettekandes kõlas siin kontserdi nimiteos, millest helilooja rääkis intervjuus markeli rookärule. Niimoodi. Pealkiri pärineb siis Andres Ehini luuletusest, mille siis Andres Ehin on tegelikult pühendanud Arvo Pärdile. Minul oli Andres Ehin pered tav olemise siis Raplast pärit ja perekond Ehinid on olnud meie perekonnale alati kuidagi omamoodi selliseks vaimseks teejuhiks või eeskujuks, et selles mõttes on see omamoodi sümboolne, et just Andres Ehini luule, kus on on selle autoriõhtu pealkirjaks ja selle nimiloo pealkirjaks, kus tegelikult on väga mitme inimese luulet. Et kokku kuue inimese luuletused, Andres Ehin, Uku Masing, Artur Alliksaar, Doris Kareva, siis on Alliksaare poolt tõlgitud üks Soome luuletaja Aila meri. Ohtu ja siis on Jaan Kaplinski haikud moodustavad seal omaette telje selles teoses ja kõik need tekstid siis tõesti kõnelevad vähem või rohkem vaikusest ja see on huvitav, et kui hakkad otsima tekste, mis kõneleksid vaikusest siis paratamatult kohtud tekstidega, mis kõnelevad ka surmast. Niimoodi ongi sündinud minu jaoks nagu peaaegu et kogemata kaks sellist väga sissepoole reekviemi, nii see ka üleval on külm, kui see karem, kuulake kuis vaikus laulab. Siis tegelevad tõesti vaikuse ja siis ka surma teema. Pärt Uusbergi autoriõhtut, te parem kuulake, kuis vaikus laulab Tartus Pauluse kirikus 14. novembril külastas Elleri muusikakooli kooridirigeerimise viimase kursuse õpilane Jaanus Karlson. Palusin temal vahendada kontserdimuljeid. Kontsert jättis väga sügava mulje. Läksin kohale, siis oli hästi palju vanu, häid tuttavaid ümberringi ja sel hetkel, kui koor sisse tuli, nad olid kuidagi väga ägedalt ennast ära paigutanud, mehed olid otse publiku ees, naised olid külgedel ja siis nad alustasid Eesti vaimulik rahvaviisiga, ma laulan suust ja südamest hästi ilusat tenorisoolod ja siis ma tundsin kuidagi, et ma isegi ei julge neelata, teada on, et see vaikus, mis seal tekkis, see oli nii kuidagi sügav, et noh, tavaliselt koori kontsertidel on ikka niimoodi, et keegi kusagil nihe läheb ja mingi laps natuke nutab ja keegi köhib ja aga täiesti täiesti surmvaikus oli, kõik kuulasid, ma arvan, et keegi isegi liigutanud sel hetkel kirikus sama hästi võinuks olla mitte ühtegi inimest, et umbes selline vaikus tekkis seal ja kontsert üleüldiselt olid väga hästi lavastuslikult läbi mõeldud. Kõik liikumised. Esimene teos kõlas niimoodi, et ainult mees korrali keskel naised kõrval kuulasid. Teine teos algas sellest, et naised hakkasid laulma teine teosel hõbekellade helin, mis oli ka siis esiettekanne. Ja poole teose pealt hakkasid naised liikuma meeste ette, midagi jälle huvitavat. Siis kolmas lugu kõlas jälle kõik, sega koorina. Ja siis te parem kuulake, kuis vaikus laulab selle jaoks äkitselt kaheksa inimest lähevad koorist minema. Kvartett, kaks meest, kaks naist ja siis neli naist veel. Kvartett läks koori taha paremale üles, rõdule, naiskvartett läks publiku taha orelirõdule ja mina isegi pannud alguses tähele, et see naiskvartett kaala, kas seda nägid kõik, et see segakvartett läks sinna taha üles ja siis, kui see naiskvartett hakkas Kaavel laulma ühel hetkel, see oli väga suur üllatus. Et tohutult hästi lavastuslikult läbi mõeldud algusest lõpuni. Kõige viimane oli siis lisalugu veel, mis ühel hetkel tuli, et siis viimast kahte lauset korrates ja korrates läksid kõik koos lavalt maha. Seegi mõjus kuidagi väga hästi. Mis oli veel hästi põnev oli see, et kohe, kui kontsert algas, siis tekkis mingi selline teatav hingus või õhkkond, mis andis kuidagi kõigile teada kogu publikule, seal oli praktiliselt saalitäis rahvast, et lugude vahele plaksutada ja mitte keegi ei plaksutanud, mitte keegi ei üritanud ka. Alles pärast seda, kui kõige viimane lugu kavas oli ära kõlanud meieisapalve, siis saal plaksutas seal täiesti huvitav ja Pärdi ema ka veel ütles, et aga mitte keegi ei teadnud hästi-hästi. Huvitav. Paljud nimetasid seda kontserti hästi meditatiivseks. Pärt Uusbergi muusikas on alati olnud mingi hästi sügav rahu sees mis nii lauldes kui kuulates kuidagi mõjub teistmoodi. Kui võtta täiesti algtasemel asi lahti, siis ta oma muusikat kirjutades kasutab suhteliselt teksti lähedasi vält. Tõsi, tempo on selline rahulik, hästi vokaali lähedane vedav ja siis sa jäädki kuulama ja jäädki mõtlema. Sa lähed kuhugi täiesti teise või kolmandasse maailma, et eks ole kõige selle koosmõju, rääkimata tema helikeelest, mis on ka tavakuulajale hästi vastuvõetav. Igaüks on võimeline aru saama, mida helilooja on mõelnud sellega, mis ta kirjutas või miks ta kirjutas, ütles, et kogu see muusika jõuab inimestele kohale, võib-olla sellepärast tekstid, mis Uusberg oli oma uue esitaja sõjaks valinud või mis olid siis temani jõudnud ta oli hästi mõtlikud, nad kujutasid väga palju sellist sisekaemust rääkisidki alguses täiesti sõna-sõnalt tihtipeale vaikusest ja sellest, et mis toimub vaikuses sellest, kuidas vaikus, mõju mulle kui inimesele, kuulajale, heliloojale, kellele iganes ja teose teises pooles hakkasid luuletused rääkima, hakkab pimedusest ja surmast kõik see, mida Uusberg edasi andis selle muusikaga tõenäoliselt peitus ka hästi palju selles pikas rahulikus meditatiivsest, muusika korduses ja teatud pisikeste partiide uuesti esitamises. Et see oli see, mis andis sellele tekstile sellise muusikalise väe. Et kui sa kuuled mingit mõtet ühe korra, siis ei pruugi sinuni jõuda. Aga kui sa kuulad seda hästi rahulikult sinuni tooduna ja mitu korda, siis mõjub teistmoodi, see hakkab sinuni jõudma. Pauluse kirik oli muidugi väga ideaalne koht sellise kontserdipidamiseks. Ma ei kujuta ta üldse, et mingit teistsugust kontserdisaali Tartus, et kus sellist kontserti võiks pidada. Et Pauluse kiriku eripära on selles, et kui kirik on suur, siis muusikat, mis tehakse altari eest, et see jõuab absoluutselt iga kuulajani, kus iganes ta ka siis selles kirikus istub kui mõnes teises kirikus juhtub niimoodi, et kui koor laulab, siis kogu see muusika hakkab, kui ta kellaajal keerlema ja tekib müra, mis esiteks võtab ära selle diktsiooni ja võib-olla ka nagu segab järgmisi akorde, mis võivad kõlada, et siis Pauluses on kuidagi rohkem toetav akustika, kus lauljal on hea ja kuulaja saab kõigest aru. Uusbergi autorikontsert sobis sinna väga hästi, sellepärast et tema muusika ongi täpselt selline, et kus need pikemad akordid ja fraasid peavadki jääma kõlama ja peavad jõudma kuulajani arusaadavalt kammerkoori head ööd, vend, eriline kõla peitub selles või see, et miks ta nii hingelähedaseks on väga paljudele kuulajatele saanud, on see, et nende laulmis moneeris peitub tohutu pehmuse soojus, rääkimata sellest. Nende lauljatel on väga head, väga ilusad hääled ja need inimesed on praktiliselt koos üles kasvanud koos ka arenenud tänu sellele, et neil on olnud võimalus koos laulda. Väiksest saati on nad ära harjunud ka teiste häältega ära harjunud teisi kuulama, lauldes, mis on tohutult tähtis ja siis need on ennast arendanud ka igaüks ise. Ja tänu sellele tekib tohutult suurt tervik, nagu sa ei kuule erinevaid hääli, passi rihmasse, kuuled, nagu üks mees laulaks terve koori puhul, et sinu ees ei ole koor, vaid sinu ees on tervik. See paneb unustama siukene tavalise kontseptsiooni ühest koorist, millega me võib-olla harjunud oleme. Samal päeval ma olin tegelikult käinud juba kuulamas veel kolme koori. Kell kolm esines Elleris Tubina saalis Läti koor Austrumms ja kell viis Salemi kirikus kammerkoor sole Mio ja eesstuudio kammerkoor ja emotsioonid, mis sel päeval valdasid, need olid väga tugevad. Tegemist oli kõigi nelja koori puhul väga heade esitustega ja väga tugeva emotsionaalse laenguga, et mis sellest päevast sai? Mul oli hea meel, Tartus juhtus selline päev, kus mõned fanaatikud said näiteks natukene koorimaratoni pidada. Et see oli hästi tore, seda väga tihti ei juhtu. Elleri kooli koorijuhtimise viimase kursuse õpilane Jaanus Karlson vahendas muljeid Pärt Uusbergi autoriõhtult. Te parem kuulake, kuis vaikus laulab Tartu Pauluse kiriku kontserdilt 14.-st novembrist. Ja ka vestlusringis räägime vaikuse teemal, kuid veidi teise kandi pealt. Täna, 21. novembril on muusika-aasta 2015 raames muusika vaba päev. Ja arutleme tõstatatud ideedel, mida varsti tutvustab meile muusika-aasta projektijuht Kristel Üksvärav. Aga stuudios on veel palun tud muusikaterapeut Alice Pehk ja antropoloog Polina Tšerkassova MINA OLEN helgaja toimetaja Liina Vainumetsa muusika-aasta projektijuht Kristel Üksvärav. Kuidas tuli siis muusikavaba päeva idee ja milleks see sai välja mõeldud? Tegemist on siis ühe osaga või ühe mõttega õhku paisatud ideega muusika aasta tegevustest ja eelmisel sügisel aasta aega tagasi, orienteeruvalt, kui ma seda plaani kokku panin ja kogu seda kontseptsiooni lõime, siis tuli mul äkki mõte, et väga tore võiks olla korraldada, aga muusikavaba päev, kui siis internetis guugeldasin, siis sain koheselt teada, et see ei olnud ainult minu idee, et selline päev nagu nõu müüsik. Tei on olnud täitsa olemas. Ja seda on tähistatud just nimelt siis 21. novembril ja seda selle mõttega, et kui homme, 22. november on muusikute kaitsepühaku Sitsiilia päev siis just päev ennem seda nii-öelda võtta aeg maha ja mõelda, mida me muusikalt ootame ja ja mida muusika meile pakub. Seda hakkas ellu viima šoti muusikat, esseist ja produtsent Pill Raimond ja tema korraldas seda nii-öelda sellise viisaastaku ja edasi siis aastast 2010, homme on see elanud vaikselt oma elu maailma eripaigus on siis üks või teine selle idee jällegi avastanud ja, ja sellega liitunud. Aga see sai just selliseks nagu taustaks ja otsustuskohaks ja juhtumisi sattus nii, et 21. november sellel aastal on laupäev. Kuna see oleks nõudnud üsna suurt ressurssi ja jõupingutust teha nüüd kogu Eesti sellel päeval muusikavabaks siis ma mõtlesin, et jätaks selle kontserdielu nii, nagu ta on ja pigem teekski, üleskutse on kui inimestele endale sellel päeval iseenda jaoks muusika tähtsuse ja rolli üle mõelda. Ja ka selle üle, et kuidas me muusikat kuulame, kui palju meie elus on vaikust või kas üldse on ja samamoodi siis suunata oma pilgud ka siis kaubanduskeskustesse, et äkki nemad oleksid valmis just selle taustamuusika poole pealt kaasa tulema ja mingiks ajaperioodiks siis sellel päeval taustamuusikat, et mitte kasutama. Tegin üleskutse Tallinna suurematele kaubanduskeskustele ja Solarise keskus tuli selle mõttega kaasa, et teatud ajavahemikul siis kella 10-st 12-ni mitte lasta siis siseraadiost taustamuusikat ja ma loodan, et neil seal kõik läheb toredasti ja ja omalt poolt ka viime läbi sellise väikese küsitluse koha peal keskuse külastajate hulgas, et saada veel ka nende käest täiendavat tagasisidet ja see võimaldab meil ka siis mõne aja pärast öelda, et mida konkreetselt siis Solarise keskust külastanud inimesed sellest vaikusest arvasid. Kui me omavahel vestlesime, siis oli jutuks, et päeva üksi teid ongi tegelikult tõstatada diskussioon mitte niivõrd seda vaikust ennast taga ajada. Mis küsimused selle teema juures tekivad? Olen enda jaoks seda läbi mõelnud või ka erinevaid artikleid lugenud ja otseselt, mis puudutab seda muusikat linnaruumis, meie elukeskkonnas ja täpsemalt, siis kuskil ostukeskustes ongi sellel kindlasti ka oma funktsioon. Et mida ma üldse ei, ei eita. Kindlasti muidu me kuuleksime palju rohkem liftide eskalaatorid, ventilaatorite müra ja võib-olla veel midagi, mis ka ei pruugi olla üldsegi nagunii meeldiv keskkond, võib-olla teiselt poolt, et tal on nagu teatud selline summutus funktsioon, teistpidi ma arvan, et jällegi me ei julge ka nii väga kombineerida. Meil on mingi hirm selle vaikuse ees, et mis siis oleks, kui me liigume jumalal sellises naturaalses igapäevases keskkonnas, aga me ei pane ju kõrvu kinni ja ega meil igal pool nüüd siis ka muusika ei mängi, kuigi tänapäeval tõesti paljudel inimestel ka tänava peal liikudes on kõrvaklapid peas ja nad tõesti midagi muud ei kuulegi enda ümber. Et see oli nagu üks küsimus minu jaoks on, et kas seda peab tõesti nagu kogu aeg konstantselt ja nii palju olema. Teine asi on see, et milline see muusika on, et noh, ikkagi nüüd tuleb jälle jõuluaeg ja siis ühest poest jõuad juba välja tulla. Singel Belse järgmisest natuke teise koha pealt jätkub ja siis noh, sama asi käib või, või kui palju näiteks võib-olla, kui kuulutaks, mindi pood välja kasutama ainult Eesti muusikat, siis ta meeldiks mulle tunduvalt. Võib-olla nagu mingi nurga alt rohkemaid kuidagi kasutaksid seda muusika paljusust või võimalusi ära. See on nagu üks asi ja siis teine asi, mis mulle muidugi nagu natukene vähem meeldib, aga mis ma tean, et see lihtsalt nii on, et muusikaga saab meid mõjutada meiega ka nagu manipuleerida, panna, tegema erinevaid otsuseid, ei käitumist suunata, et loomulikult, et ma ei arva, et noh, mingi konkreetne lugu paneb mind konkreetselt seda toodet ostma. Aga ilmselgelt tekitab minus meeleolu viibida kuskil poes kauem just siis sealt mingeid asju valida või vastupidi, mina olen ka kogenud seda, et juba ukse pealt on nii hirmus, et ma, isegi kui ma peaksin tegelikult minema ostma riideid juba oma peaaegu eelpuberteedis pojale, siis ma ei taha siis juba ainuüksi sellepärast, et see on nii õudne. No kuigi ma arvan, et Eesti, mis on suunatud sellisele üli noorte nagu sihtrühmale aga ka nende puhul ma ei tea, et see on ju kõik see, mis me neile juba nagu ette anname. Et ütleme, et see nii peab olema. Et ma ei tea, et miks tegelikult seal ei võiks mängida ilus klassikaline muusika mitut ja teine oleks kole, aga lihtsalt, et noh, klassikalist muusikat on igasugust, aga mõelda just, et selline, mis nagu tekitaks sellest sellise hea tunda, et nad puutuksid kokku millegi teistsugusega vaid noh, me saaksime palju rohkem ära teha, et meie inimeste sellist suhtumist muusikasse, muusikalist mõtlemist ja meelt arendada. Aitäh, Kristel Üksvärav. Me saime päris kena pundikese nüüd küsimusi, mida tõesti omavahel arutada, ma pöörduks neid teiste stuudiokülaliste poole muusikaterapeut Alice Pehk. Mida siis muusikakaubanduskeskustes meiega teeb? Jah, ta teeb meiega mitmeid asju selles mõttes, et muusika ju mõjutab inimest väga mitmekülgselt. Ja kui muusikaruumis on, siis me temast ka mõjutatud saame, et kas me seda tahame või ei taha, aga nii see lihtsalt on. Ja enamustes sellistes suuremates kaubanduskeskustes siin, Eestis vähemasti on tõesti siis tegemist sellega, et see muusika on juba hoolikalt sinna valitud ja teadlikult. Nii et see siis teatud suunas meid mõjutaks, et noh, võib-olla Kristian kuulates hakkaks hoopis sealt otsast peale, et tegelikult see muusika, mida tuuakse avalikku ruumi ei ole mõeldud niivõrd kuulamiseks kuivõrd kuulmiseks selles mõttes, et ta on tõesti taustaks mõeldud noh, ütleme, et ikkagi selle selline üllas eesmärk on siis ikkagi see, et inimene tunneks ennast selles ruumis mugavamalt. Ehk et soovides siis luua potentsiaalse kliendile ostjale mis iganes asutuse külastajale tema jaoks potentsiaalselt siis niisuguse võimalikult meeldiva sobiva ja ütleksin ka turvalise atmosfääri. Et see, mida Krister juba puudutas, et üks aspekt siin kindlasti on see müraamaskeerimise koht, sest et tõesti neid uurimusi ka tood ja küsitletud, niisiis klient, et kui ka neid töötajaid, kes igapäevaselt nendes ruumides viibivad ja noh, üks asi, mis välja tuleb, selgelt on see, et muusikaga on tegelikult meeldivam sellepärast et ilma muusikata just täpselt see, et kõik need kolinat ja mürinat ja mühinad ja, ja mis iganes seal ruumis ka on, et nad tulevad niivõrd esile ja teinekord ka mõni neist tõmbab veel kuidagi eriliselt tähelepanu ja tundub kummaline ja sa ei saa aru, kust see tuleb ja ja noh, ühesõnaga see ongi see, mis tegelikult, kui inimene selles ruumis viibib, ta ei tunne ennast enam sellepärast hästi, et seal igal hetkel nagu võib täiesti nagu nihukest kaootilist tausta siis tekitada kogu see, see olmemüra, mis paratamatult ju häid igal pool ümbritseb, ei saa seda kuidagi elimineerida. Aga rääkida siis nüüd sellest, et millist muusikastiili peaks nüüd ilmtingimata siin või seal kasutama siin nüüd ongi see keeruline koht, sellepärast et tegelikult on niimoodi, et muusika mõju on ikkagi hästi individuaalne. Me võtame muusikat väga erinevalt Vastma tõlgendavad seda erinevalt. Me kogeme teda erinevalt lähtudes iseenda pagasist ja, ja taustsüsteemist. Ja selge on see, et leida nüüd niisugust muusikat, mis absoluutselt kõikidele ruumis viibijatele sobiks, on täiesti võimalik seda ei ole lihtsalt võimalik teha. Ja et ongi nii, et ütleme siis enamustes nendes kaubanduskeskustes kõlab selline suhteliselt sarnane muusika, mis on noh, kuidas öelda siis nad loodud niisuguse nagu keskmisele inimesele, mis oleks noh, ühelt poolt nagu ikkagi võimalikult neutraalne, et tuleks esile, et ta lihtsalt nagu täidaks seda keskkonda, teiselt poolt loomulikult on seal peetud silmas siis näiteks kasvõi seda, et milline eeldatakse siis, et on tõesti selle inimese liikumiskiirused, kui on tipptund, et siis jällegi see tempo on kiirem, sest et on vaja rohkem inimesi lasta läbi. Aga just see, et, et me ei saa garanteerida kunagi seda, et kõik inimesed ennast seal ruumis hästi tunneksid. Eks see nii ongi, et kui ühele meeldib rohkem klassika ja teine kuulab parema meelega hevi metalit, et noh, nende kahe vahel seda keskteed on kohutavalt keeruline leida, ütleme, et suured kaubanduskeskused, et seal, ütleme siis see valik on selline neutraalsemad laadi, väiksemates kauplustes saab seda ostja sihtgruppi paremini sihtida sotsiaaltavaliselt siis ka just nimelt valitakse muusika selle järgi ikkagi, et, et kes on see nende potentsiaalne klient ja siis tema tunneks ennast seal siis võimalikult hästi. Aga pean tõesti ütlema, et ma mäletan ise küll vähemasti ühte juhust, kus ma olen tulnud kauplusest tagurpidi tagasi ja läinud otsima siis seda, mida tahtsin sealt kauplusest saada kuskilt mujalt, nii et ma olen ka ise seda tõesti teinud. Niimoodi rääkis siis muusikaterapeut Alice Pehk. Ja ma paluks nüüd antropoloogi bõliina Tšerkassova milline on teie vaade kaubanduskeskuste muusikale? Nii aitäh ja ma tahaksin alustada tegelikult veel sellega, et mis üldse antropoloogi te eesmärk ja milles seisneb nende töölised paari sõnaga. Et yks nendest eesmärkidest on tegelikult see, et väidete teadvustada praktiseerijatele Nyyd enesestmõistetavuse, millega nad tegelevad oma igapäevases elus, oma igapäevastes praktikates nendel professionaalidel eest, kes just seal nendega tegelevad ja võib-olla aidata tuua neile sellist holistilise terviklikumalt pilti koos sellise teate teadvustamisega ja ma ei taha öelda, et siin antropoloogia kui distsipliin toob mingit väga konkreetseid ja selgeid vastuseid väga tihti, mulle tundub, et see just tekitabki lise vastuolusid, aga see ongi meie kompleksne väga keeruline maailm, milles on väga palju vastuolusid, kuulamisest ja helist on kirjutatud väga mitmeid antropoloogia hilje antropoloogia on praegu väga populaarne ala ja see on üks minu erialadele, millega ma tegelen ise. Ja no kuulmine on meil kõigil kõige avatum Orgem, et kui me saame silmi kinni panna, kui me saame teisi meeleorganid kas või nahka meie riiete kaudu kuidagi isoleerida, siis kuulmist ja seda teha ja ka une ajal alati kuulame, alati tajume seda, mis, mis me ümberringi toimub siis tekib sinna väga kummaline kategoriseerimist. Kui meil tekib selline vastuolu heli ja muusika vahel nagu heli oleks üks asi, siis muusika on midagi hoopis teist ja selle kohta on ka väga erinevaid arvamusi, on näiteks üks antropoloog, Orissaare kirjutab sellest, et tema teeb väga suurt vahet selle vahel, mis on müra ja mis on muusika mis on müra ja mis on selline harmoniseeritud, disainitud heli dema sellel koolkonnal kindlasti hästi palju järgijaid ja praktiseerivaid, kes ka jagavad seda arvamust. Aga samas on üks väga huvitav lähenemine on näiteks Andropoloogil, Brändon, Labell raamatutes ja kui ta kirjutab sellest, et müra on tegelikult kõige sotsiaalsem inimeste jaoks kõige siduvam element, mis meid ümbritseb. Sest me orienteeruma nendes helides helid toovad meile ilususe ise, et me saame aru, kui on mingi oht, kuidas me peame orienteeruma ruumis või üldiselt lihtsalt. Me saame tajuda meie juures oleva inimese kohalolust. Et me saame aru, et meie naaber, Me oleme näiteks ta kirjutab, et näiteks üleval korrusel kostuv müra on tegelikult kõige sotsiaalsem kõigis siduvam element nendes eraldatud tsitadelli maailmas, kus me oleme väikestes korterites, kus me oleme isoleeritud, teineteisest esse kogukondlikkus, on juba pigem minevikus. Ja siin näiteks ma tahaks ka veel tuua sellise näite, et näiteks väga kuulus helilooja John case eelistas mängida, kontserte, esitada oma muusikat nii, et ta tuleks akna juurde ja teeks ühe kiire liigutusega akna lahti ja selle akna taga näiteks ollakse suur ehitusobjekti, toimuks ehitus ja ta eelistas esitada oma muusikat, nii et see ei oleks, nagu tema kirjutab, tema raamatus saelens vaikus isoleerib ja stiilses keskkonnas, mis on tema jaoks kontsertsaal mis on väga kunstlik, mis on puhas, ideaalne, aga samas, milles ei ole elusast, milles puudub see täiesti inimlik pulbitsev elus element. Ja siis ta oleks lihtsalt teinud akna lahti, esitanud oma teose koos selle müraga. See on nagu üks pool praegu meile sellest rääkinud, et müral võib-olla oma väga oluline osa meie elus midagi, mis seob meid midagi, mis, mis paneb mind paremini tundma teineteist ja paljud helikunstnikud, antropoloogid, kes salvestavad hiliside, kes esitavad oma hiljed graafiaid, siis tegelevadki sellega, et need salvestavad võimalikult täpselt neid helisid, mis need ümbritsevad. Ja nad ei tee vahet muusika ja müra vahel, sest see on kõik meie inimese elukeskkond, mis kuidagi iseloomustab seda, mis annab meile paremini edasi anda seda, et miks me oleme sellised, nagu me oleme, miks meie ühiskond on selline, nagu see on. Ja siis viimase ma tahaksin tuua ühe väikse näide hoopis natukene kaitsta sellist, teist, võib-olla lähenemist, et rääkida kaubanduskeskustest. Kui ma tegin nüüd aasta tagasi etnograafilist valituid Istanbulis siis kui oli üks esimestest kordadest, kus ma läksin suurde kaubanduskeskusesse esimesel nädalal, kui ma olin veel Istanbuli maandunud ja ma jalutan seal, kuulen üsnagi rahvusvahelist taustamuusikat, mis mängib suurtes kaubanduskeskustes enam-vähem mida mõned vaevalt panevadki tähele üldse. Ja järsku ma kuulen muusikat, jääboid ja tõesti, mu esimene mõte oli see, et võib-olla midagi juhtus tehnikaga. Ja siis ma kuulen ühe avatu Magna kaudu kuskilt kaugelt ma kuulen helisid, mis on kutse palvele, mis tulevad minarit yld, kus siis viis korda päevas lauldakse, lauldakse tavaliselt reaalajasid selle salvestus, mis on selline muusikaline fraas, muusikaline võix vorm, mis vokaalne, ehk siis nagu laul, aga samas ta kasutab teatuid, laademid, mida ei ole näiteks lääne muusika, see on, need on sellised idamaised kammid. Ja selleks ajaks peavad kõik kaubanduskeskused oma taustamuusikat maha kiirema. Ja see oli minu jaoks esimene selline huvitav hetk, kui ma hakkasin lihtsalt vaatama, mis minu ümberringi toimub. Ja tõesti, ma tajusin ka muutust minu enda sees. Esiteks oli selline hetk, kus meil lõppude lõpuks tundsin, et kuidagi lõdvestus, infer suures kaubanduskeskuses ja see kauge kutse palvelemis vaevalt vaevalt kosta sinna sisse. See kuidagi oli väga heaks ja oluliseks vahelduseks minu meeltele minu enesetundele ja kindlasti see kutsus sisemisele vaikusele. Ma nägin ringi, et mõni inimene panigi südame peale, tehes väikest palvet, ehk siis Tal oli hetk vaadata korraks sissepoole, hetk lülitada välja sellest kaubanduskeskuse rütmist ja võib-olla korreks saada ühendust millegagi, mis on meil sügaval sisemise tulemas. Ja siis on huvitav selle kohtunud Istanbulist päris palju vaidlusi ja päris palju poleemikat, sest on kaubanduskeskused ja väiksemaid poekesi, kes siis proovivad seda reeglit vältida ja neid püütakse kontrollida, enamasti see toimub läbi väga valvsa kohal oleva naaber valve abil, et lihtsalt naabrid, kes seal piirkonnas elavad, võivad pärast tulla juhataja juurde, siis kutsuda teda, pöörata tähelepanu sellele nendele palvetele. Aga siis jah, üldiselt terves suures riigis viis korda päevas kõikides söögikohtades, kaubanduskeskustes lülitakse muusikat korreks välja. Et minu jaoks oli väga eriline kogemus ja mis näitas, kaitse, on täitsa võimalik ja tobega suurt muutust. Aitäh Polina Tšerkassova. Selle viimase loo juurde ma küsiks kohe edasi, et kas ka teistel on selliseid kogemusi, kus see loomuliku helitausta saabumine ja muusika vaikimine on näiteks tabanud kusagil avalikus ruumis. Minul endal oli minu lastega selline kogemus, et täiesti juhuslikult siinsamas Tallinnas läksime rokal maare rivisse oli õhtune aeg ja seal ei olnud mitte mingisugust taustaheli. Aga seal ei olnud ka mitte mingisugust müra. Seal oli lihtsalt vaikus. Ja kui me oleme niimoodi Lähed meetreid juba käinud, siis viieaastane poeg EKi ütles mulle sosinal, et emme, siin on nii vaikne ja kõik lapsed, kõik kolm tükki, kes mul kaasas olid, käitusid niimoodi väga ettearvamatult, vaikselt, nagu keegi oleks neile pannud mingi nähtamatu köie vahele, nii nagu lasteaias käiakse, hoitakse sellest köiest kinni ja nüüd läheme kõik koos. Et liikusid täiesti rahulikult vaikselt, nendele mõjus tõesti ka see, see oli nagu üllata, nad ei olnud nagu harjunud, et kui muidu teada, et on selline melu ümberringi ja juuksed ja siis äkki kuidas vaikus ise ilmat, mina oleks midagi ütelda, aga ma ei keelanud neil midagi teha. Kuidagi, see pani meid nagu teistmoodi käituma. Eks selle vaikusega ju ongi niimoodi, et vaikus ümberringi siis inimene hakkab märkama tegelikult ühtäkki asju enda ümbert palju rohkem ja ka endas Sist. Viimane on eriti selline, mis tundub, et mis paljude inimeste jaoks on olla isegi harjumuspäratu, oleks õige öelda. Et me ei ole harjunud enda sisse vaatama, et kuidagi see, mis meie ümber siin toimuvad, meil on kuidagi hästi välja poole suunatud ja pigem võib-olla isegi tahame näha seda, mis, mis meie ümber on ja võib-olla vähem mõelda selle peale, et mis meie sees toimub, kuidas me ennast tunneme mis meie mõttemaailmas toimub, sest et ju ka kui rääkida inimestega, et paljud on sellised, kui lähevad näiteks õhtul töölt koju, esimene asi kohe pannakse midagi mängima, on see raadio, on see telekas ükskõik, mingi heliplaat kuskilt peale, ühesõnaga et mingit austab nagu kogu aeg olema, sest et kui ma ühtäkki jään üksi, siis ma justkui nagu pean keskenduma millelegi muule endaga hea olema, eks ole. Võib-olla on parasjagu elus mingi keeruline periood ja ei taha sellega silmitsi sattuda, et muusikaterapeudina ma märkan seda, et vähemalt need inimesed, kes, kes jõuavad muusikaterapeudi juurde ja kes ei ole sisemiselt enam tasakaalus, et neil on vaja seda otsima hakata endast tagadudki öelda, et need inimesed on mingis mõttes nagu iseendast võõrandunud. Kui palju võib näha seda, kuidas me kujundame oma elu niimoodi, et olla kellelegi meele järgi vastad ta mingisugustele standarditele nii oma käitumises kui oma mõtlemises, et kellega me ennast identifitseerime, siis me soovime olla nendega sarnased ja nii edasi ja nii edasi ja ja sageli võtab sellised mõõtmed, et unustame iseennast sealjuures ära nagu elame kellegi või millegi muu hea üks. Ja vot siis, kui see vaikus tuleb, eks ole, et siis sa oled sunnitud endasse vaatama, mis sa saad siis avastad, et sa võid sa avastada midagi, mida sa ei ole siiamaani märganud ja see tõesti võib olla hirmutav, kui seal aega pole lihtsalt üldse endasse vaadanud. Ja noh, need asjad, mida siis inimene enda seest leiab, et see ongi just see materjal, eks ole, millega me siis pärast tegelema. Aga noh, selge see, et noh, kas või ükskõik kaubanduskeskuses või mingis muus asutuses ette ja me ju tegelikult ei taha seda, et inimesed kuidagi ennast ebamugavalt tunneksid ja seetõttu see muusika nagu selle rolli seal ära täidabki. Ja ma tahaks lisada sinna minnes täpselt hästi oluline seos sellest praegu rääkisid selle kuulamise tundmise vahel näiteks käised itaalia keeles on üks seesama sõna siin kiire, mis on nii kuulmine, kuulamine kui ka tundmine, tunnetamine ja tahaks tuua selliseid näide sufiede praktikates, et kuna mu väli tuli seotud suffide praktikatega, mis on seotud muusika ja liikumisega siis meil on üks väga kuulus, selline tundub praktika, mida ma olen tihti näinud kuskil kes käinud Istanbulis isegi televiisorist, et pöörlemine, pöörlemine tervisid, need mehed valgetes kostüümides suurtel laiali, säilikutega pöörlevad koos ja kunagi ei kaota tasakaalu. Ja tegelikult see praktika nimi pärsia keeles on sema, mis otseselt tähendus tähendabki kuulamist. Ja ma olen teinud siis minu uurimustööd, kus sellel praktiseerija tegus õpetajatega, kes on nagu need tegelevad sellega praktikaga Nad räägivadki sellest, et ainult läbikuulamise ütleme sellise häälestamiseks häälestama ennast sissepoole ja siis me tõesti saame ühendust. Sa võid selle tunnete maailmaga, mis meil on sees ja millest me oleme teistega tihti võõrandunud. Tulles tagasi siis selle välise muusika juurde, sest me saime nagu aru, et seda sisemist kaubanduskeskustes otsima ei hakka tihtipeale. Aga kas see helitaust, mis seal keskustes on, ja avalikus ruumis, kas see peab olema pidev ja milline see muusika siis võiks ikkagi olla, millega peaks arvestama seda muusikat valides? Noh, siinkohal Alice ütles väga ilusasti, et ei ole kunagi võimalik kõikidele meeldida ja, ja sellist muusikat leida, mis need päris kõiki ühendaks. See, mis puudutab paljusust, sellega kindlasti saab nii mõndagi ära teha, et ka see heli valjusus tegelikult, et kui ta tõesti on nagu sellisel tasandil atan foon, nii nagu sa ütlesid, et seda ei peaks mitte nagu kuulama, vaid kuulma olles nagu mitmete restorani inimestega suhelnud, siis vähemalt osadel neil on küll just selline põhimõte. Muusikatakso on selline, et see neid ei sega, et nad tegelikult ei pane seda tähele, aga et loob meeleolu, et kui nad juba hakkavad panema tähele, et plaat käib teist või kolmandat korda, siis siis on nagu midagi valesti. Mina ise muidugi arvan seda, et me võiksime olla sellised julgemad eksperimenteerima proovima üllatama, et see ju arvatavasti meeldib ka noh, ka meile endile, kes me samamoodi kõnnime linnaruumis ringi, olgu need siis lennujaamad, bussijaamad, teiseta avalikud kohad või ei, poed, kus me käime. Et meil on selline väljatöötatud Stam või mingid kriteeriumid või rutiin, et mulle see Istanbuli näide tegelikult väga hästi nagu meeldis, et kui äkki on midagi teistmoodi. Sellega seoses oligi esse vaikuse mängu mõte või selle teema mõte on see, et kui äkki on midagi teistmoodi, et siis järgmisel hetkel sa märkad seda, mis siis jälle nii-öelda on nagu tavaline, aga sulle tehakse selle märkamine nagu võimalikumaks, et ta ei ole enam siis tavaline? Jah, eks see võib ju ka nii olla, et kui meil polekski kunagi mänginud kaubanduskeskustes muusika olekski olnud vaikus, siis me oleksime sellega harjunud ja võtaksime seda normaalsete, kui seal ühel päeval, et ühtäkki pannakse muusika mängima, siis võiks see tunduda kummaline, nii et aga noh, samas jah, sellele mõttekäigule, aga väärtust ei ole selles mõttes, et nii pidime seda asja tagasi kerida, kuidagipidi ei saa kindlasti üks väga mänguline seene katsetamis formongi eksperiment Hermann on see, et inimesed ise tahaksid proovida ta oma elukeskkonda, oma praktikaid, sedasama, mida me peame normaalseks, mida me peame tavaliseks, aga et see ongi see Gerline koht. Tavaliselt me ei teadvusta seda. Et need ongi need täiesti enesestmõistetavad asjad, mille kohta mulle meeldib öelda, et need on mittemõõdetavat enesestmõistetavused. Siis ongi vaja võib-olla selliseid diskussioone, selliseid katseid ja läbirääkimisi, kaubanduskeskustega ja ettepanekuid, kuidas nad ise saaksid, tahaksid võib-olla tuua mingit vaheldust muusikasse, mida nad mängivad ka siis läbi vaikuse, läbi loodushelide inimhääle mingite sõnumite, mis iganes siin on väga, väga suur versioonide vahele. Selline mänguline kultuuriline improvisatsioon. Nimetada timingelde järgi. Et see on selline loov viis, kuidas me muutumegi käikudes, kuidas me toome uut innovatsiooni läbi improvisatsiooni läbi katsetamise. Väga kaunis perspektiiv ja lõpp, meie arutelu. Äkki teil on mingeid kogemusi endal jagada, kus mõni muusikapala kusagil täiesti ootamatus kohas teid üllatas või muutis? Kuigi tegelikult Istanbuli näide oli ka ju midagi sarnast, et see heliruumi muutumine tõi ellu, mis puudutab klassikalise muusika kasutamist avalikus ruumis, sommid teinekord küll vägagi üllatanud näiteks Jaapanis kasutatakse väga palju hotellides hommikusöökide ajal samamoodi kaubanduskeskustes ja seal rabas ka mind ühes väga suures kaubanduskeskusesse, kus üldine õhkkond oli suhteliselt selline väga nagu väljapeetud ja rahuliku üldse kuidagi kogumise panin, kultuur on selline siis kuna just õhtu ennem oli saanud Arvo Pärt, et suure preemia ja ma olin kuidagi ka üldse selle asja lummuses, siis astudes järgmisel päeval sinna kaubanduskeskusesse ja kuuldes Arvo Pärdi teos siis nagu noh, see oli teiste siin tuleb pisarad voolama. Aga see oli arvatavasti seotud nagu minu teiste selliste tunnustega, noh, kõik see ülemus ja see, kus olla eestlane ja siis äkki sellises kohas seda kuulda. Aga ma tean ka seda, et, et klassikalist muusikat tõepoolest kasutatakse palju ka sellises rollis, et näiteks vähendada poodides varastamist, lastaksegi teatud kellaajast õhtut. Et eks siin omad sellised nipid ja asjad on, et mille peale samuti tasub mõelda ja noh, muidugi see on huvitav, et mis sellest eksperimendist siis välja tuleb seal Solarises, kui sa ikkagi teoks saab nüüd, nii et sellest oleks huvitav kuulda pärast tagantjärele. Mõtlesime rahvusvahelise muusika vaba päeva puhul muusikast vaikusest meid ümbritsevas keskkonnas, eriti kaubanduskeskustes. Vestlusringis kohtusid muusika-aasta projektijuht Kristel Üksvärav, muusikaterapeut Alice Pehk ja heliantropoloog Polina Tšerkassova. Miks mitte eksperimenteerida rohkem vaikuse helidega, teadvustades ennast ja teisi ning oma ümbritsevat ruumi. Muusika vabalt möödub 21. novembri ennelõuna Solarise kaubanduskeskuses. Liiga ja selline oli tänane 21. novembri helikaja sage. Aitäh kõigile, kes meid kuulasid. Järgmisel nädalal algab suur kitarripidu Hestadelogitara. Helikaja toimetab järgmisel nädalal Kersti Inno. Siis saabub juba advendiaeg, mil hakkame tegema helikaja saates aasta kokkuvõtteid. Lõppeva saati toimetas Liina Vainumetsa ja tehniliselt teostusele Katrin maatik kõike ilusat. Iga ja.