Klassikaraadio kuulajad algab novembrikuu viimane helikaja saates vaatame tagasi nädala muusikasündmustele ning vahendame järelkajasid Heino Kaljuste 90. sünniaastapäeva tähistamisest Ellerheinakooride kontserdiga ning ERSO ansamblite kontserdilt. Muusikauudistest laiast maailmast annab teada Annelejevaste infeld. Vestlusringis on seekord nelja muusikakooli õppetöö korraldajad Kadi Katarina Sarapik, anne Group, Andres Teppo ja Kalev Vaidla ning arutluse all on muusikakoolide elutöökorraldus ja probleemid MINA OLEN toimet Ta ja Kersti Inno. Alustame kurva sõnumiga reedel, 27. novembril soikus 94. eluaastal viimsele unele pianist Heljo Sepp. Pühendunud pedagoog ning Heino Elleri heliloomingu süvauurija ning esmaesitaja. Heljo Sepp on andnud nimeka Elleri mängitavaimale teosele kodumaine viis ning helilooja on selle pühendanud Heljo Sepale. Mälestame Heljo Sepa ja avaldame kaastunnet lähedastele. Muusikanädal Eestis on olnud väga sündmusterohke. Tallinna filharmoonia alustas noorte filharmoonia sarjaga, kus tuli esiettekandele Rein Rannap Andrus Kivirähki vana saabas lugejale, klaverile, plokkflöödi-le ja kammerorkestrile ning mängiti Kamylzanzounci loomade karnevali Rein Rannapi seades keelpilliorkestrile. Esitusele olid kaasatud Rein Rannap, klaveril lugejana Tanel Saar ning Tallinna muusikakeskkooli flöödiõpilane Tuule-Helin Krigul. Tallinna kammerorkestrit juhatas orkestri peadirigent Risto Joost. Kontserdid, selle kavaga jätkuvad Eesti koolides. Armastatud dirigendi ja koolimuusika uuendaja Heino Kaljuste üheksakümnendat sünniaastapäeva tähistati Ellerheinakooride kontserdiga Tallinna metodisti kirikus. Mõtteid jagab Ene Üleoja, keda sidus Heino kaljustega tõhus koostöö. Mina töötasin 62 kuni 64 Heino kõrval Ellerheina ettevalmistuskooriga ja 64 tänu Heino Kaljuste initsiatiivile, mis vallandas selle relatiivse noodilugemise ja tõi eesti koolimaastikule muusika, eriklassid, mis avati Westholmi koolis ja mul oli au olla seal esimene õpetaja selles koolis ja me hakkasime siis paralleelselt nagu kolmes niukses suures üksusesse oli siis ellerhein tolleaegne 22. keskkool ja aasta pärast ka Tallinna muusikakeskkool arendama koday metoodikale põhinevat. Ei ole nii kontseptsiooni Eestis, mille lükkas käima ju Heino Kaljuste. Ja muidugi, kui me räägime eesti kooli muusikast, siis see oli, ma ütleksin, pöördeline sündmus ja ta reflekteerib tänaseni. Ja mul on väga hea meel selle üle, et tänased tegijad, näiteks Ingrid Kõrvits, Tallinna poistekoor ja ka Estonia poistekoor eesotsas oma dirigentidega hakkavad taas väga intensiivselt propageerima iseloomulikult, kasutades relatiivset metoodika, nii et ta hakkab uuesti nagu mingisugust renessansi läbi tegema, sellepärast et Eesti iseseisvus tõi kaasa palju muudatusi ka meie haridusmaastikul. Ja niisugune tunne oli, et vahel visati koos veega välja Ps nüüd nagu on stabiliseerumas mingil määral need kontseptsioonid ja arusaamad ja on väga meeldiv, et Heino Kaljuste ideed ei ole kadunud. Nagu intensiivsemalt lähevad jälle meie ellu. Reedel tähistati Heino Kaljuste üheksakümnendat sünniaastapäevakooli muusikapäevaga ja Ellerheinakontserdiga. Mis mõtteid tekitas see kontsert, neid samu mõtteid, et elab, toimib tööd. Ja ka muutub. See oli see kõige tugevam tunne, positiivne tunne ja loomulikult teatav nostalgia, sellepärast et kava oli koostatud ju mälestuskontserdi na, kus olid Heino Kaljuste poolt juhatatud teosed omal ajal väga populaarseks lauldud lastelaulud, lastekoorilaulud ja muidugi ka Heino enda looming. Ja see kõik tekitas noh, niisuguse rõõmsa, aga veidike sega valulise torke hinges. Alati on ju kahju, kui keegi lahkub, aga rõõm sellest, kui tema tegevus ja looming jääb. Kuidas kõlab praegune Ellerhein? Me oleme Ellerheina ju pidevalt kuulnud ja ma mõtlesin just selle peale, et praegu nagu Ellerheina dirigentide kolmas põlvkond väga jõuliselt ja edukalt. Ta jätkas Ellerheinatööd Tiia Loitme. Ja mulle tundub, et ka Ingrid Kõrvits jätkab seda liini. Ma ütleksin edukalt, sellepärast et viimased konkursivõidud Maltal tähistavad ka seda loomingulist teed. Nii et ma soovin Ellerheina-le jätkuvalt jõudu, sest tore oli näha ettevalmistuskoori mudilasi. Ja seekord läks mulle väga hinge just selle keskmise üksusel tõelise lastekoori esinemine siis ka Heino kaljustel oli lastekoor noorem kui praegune põhikoosseis. Praegu on see põhikoosseis niisugune kena nagu neidude koor. Aga Heino Kaljuste oli ta siiski veel nagu rohkem lastekooriga. Ja see meenutas mulle just väga seda perioodi, kui Heino Kaljuste ise töötas ja minu meelest Anneli Mäeotsmeisterlikkust juhatas näiteks Heino Kaljuste seatud lastelaule Uhti juhti uhkesti, mis oli nii kujundlik ja nii meeleolukas ja kuidagi nagu inspireeritud väga Heino Kaljuste enda niisugusest kontseptsioonist ja vaimust. Nii et stuudio kui niisugune elab, töötab ja ma arvan, et veel kaua. Seda igati meeldivat kontserti kuulates tekkis mul üks mõte. See kontsert viidi läbi Tallinna metodisti kirikus, mis on ju väga hea akustikaga, aga me ei tohi unustada, et ta on ikkagi sakraalruum mis mõjub teisiti kui kontserdisaal. See oli rõõmus lastekava, siis ma kujutasin ette, kui uhke see kontsert oleks võinud olla Eesti Muusikaakadeemia uues kontserdisaalis, millest me unistame. Seitsmeteistkümnendal detsembril kell kolm päeval kutsuvadki Tõnu Kaljuste ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia kooriorkester Jõuluootus kontserdile Tallinna toomkirikusse Eesti muusika ja teatriakadeemias saali ehituse toetuseks ning pärast kontserti liigutakse Toompealt alla ehitud jõulupuu juurde ehitamata saali krundil sülgaja. Eesti rahvusmeeskoor andis Tallinnas Viljandis son Sibeliuse 150.-le sünniaastapäevale pühendatud kontserte. Kavas oli Sibeliuse ja tema kaasaegsete looming. Juhatas Soome dirigent Pasi vööki. Algas rahvusvaheline kitarrifestival fiesta Delagitara, mis pakub kahe nädala jooksul noortele kitarrimänguhuvilistele kontserte üle Eesti deltas, rääkis festivalist korraldaja Peep Peterson. Jah, siin korraldajatega, nüüd oleme mõelnud, et mis võiks olla see vestelda arvavad tulevik, et kuna tõesti festival on juba palju ja siis tekkis mõte see, et viia ikka festivali kontserdid järjest rohkem nii-öelda koju kätte, et lausa sinna kutsuda. Kitarrimänguga tegeletakse kõige rohkem ja professionaalsemalt, see on siis Eesti muusikakoolidesse. Ja teine mõte oli see, et kui me vaatasime üldse natukene tagasi seda kitarrimänguajalugu, siis torkas silma, et meil on kaks suuremat juubelit lausa tähistada. Nimelt Eesti muusika ja teatriakadeemia kitarriklass tähistab tänavu 20 viiendat tegevusaastat ja Elleri koodi kitarriklass kahekümnendat tegevusaastat. Juubelihõngu ja sära on meil päris palju, selle aastakestal. Festivali peaesineja räägib Heiki Metlik. Saksamaalt on taas üle pika aja Eestis Śaksa üks tähtkitarrist noori. Gerhan Raimba muideks, kelle juures õppis Kölni muusikakõrgkoolis kirja Rodnikuga. Jaa, kerand Rainbow esineb nii Estonia kontsertsaalis kui Pärnu kontserdimajas ja esitab klaaspärlimänguorkestriga Kreeka dirigendi juhatusel Mauro Juliani kitarrikontserdil ja veel terve rida palu sisurd kitarrile ja orkestrile, sealhulgas Tšaikovskit ja teisi autoreid, nii et äärmiselt põnev ja ma ütleks, et ilus kontsertprogramm, mis on nüüd seekord saabunud Eestisse. Ja teisalt on Eesti kontserdile kodafiestale Montreali kitarritrio, kui te jälgite Eesti kontserdi kodulehekülgi. See on Kanada üks kuulsamaid kitarriansambleid, kelle esinemises on sädedust, virtuoos sust ja väga huvitavat repertuaari. Ja kindlasti soovitaks just noortele neid kontserte, mis on siis Eesti kontserdisaarlasi mujal külastada, et oma kitarriõpingutele hindu juurde saada. Saksa-Eesti projekt läheb orkester esitles oma uut audiovisuaalset kontsert, formaat, millega osaleti Eesti kontserdi noorte produtsentide konkursi Eesti Kontsert läbar lõppvoorus. Neljapäeva õhtul anti Vene kultuurikeskuses audiovisuaalne emotsiooni kontsert pealkirjaga viha, armastus. Delta saates selgitas orkestri dirigent Tanel Nurk emotsiooni kontserdižanri olemast. Selle taga on tegelikult katse ühendada erinevaid kunstiliike kirjandus, muusika, visuaalkunst on praegu need kolm, mis meil seal koos on. Emotsiooni kontsert võib-olla sellepärast, et kui ütleme, tavalise kontserdil me kuuleme neid teoseid ja, ja need emotsioonid tulevad sealt muusikast nagu tahes-tahtmata nagunii välja ja iga kuulajaks, siis on see ise otsustada täpselt, mida ta seal kuuled või mis emotsiooni ta tajub seal hetkel siis meie üritame tegelikult neid emotsioone nagu veel võimendada ja tuuakse esile mingisugusest teosest just see emotsioon. Ja miks me kasutame ka nüüd kirjandust, on see, et kirjandus võimaldab mingisuguseid emotsioone täpselt tutvustada, välja tuua. Et kasutame Bulgakovi romaani Meister Margarita. Raamat on tulvil erinevaid emotsioone, toome nendestki oluliselt välja lihtsalt muusikaga, nagu toetame seda. Üritame nii-öelda kogu seda elamust võimendada. Sellega. Nüüd aga räägime lähemalt kontserdist kaks tuvi, kus esinesid ERSO, muusikud. Erinevates kammeransamblites. Muljeid jagab Tõnu Reimann. Väga huvitav kontsert oli. Laval oli palju r soost, tuttavaid nägusid aga nende isiklikku solistliku panust kammermuusika kaudu ei olnud paljude pool kuulnud. Ja see on väga hea väljund. Loodetavasti see jätkub. Et tutvustada selle sajaliikmelise kollektiivi mängijaid, kes Peaks olema ja on võimelised mitte ainult saiakesi koos vaid ka üksikult demonstreerima oma oskusi, võimeid, muusikalist mõtlemist ja väljendusvahendeid. See oli mitmekesine ja väga meeldiv atmosfääriga kontsert. Kontsert algas Giacomo Putšiini kvartetile kirjutatud palaga. Krüsanteem meid ja mõneti selline sobiv sissejuhatus ja mängitud just kõige nooremate ERSO liikmed poolt kes on tööle võetud paari viimase aasta jooksul ja oma viimistleduse ja kõlailu poolest väga õnnestunud esitus. Sedasi läks kontsert siis juba natuke rõõmsamates toonides. Andrew Messažeeri süüdiga balletist kaks tuvi, kus lisandus uued mängijad, keelpillikvintetti le kvartett, kas kontrabass lisandusid kolm puhkpilliJahard. Ja selline balletis hüüdist tekib teatud divertismendilikus, eks ole? Puhkpillide keelpillide ansambli vahelist tasakaalu väga hästi tee sulatas üheks tervikuks harf. See hoidis nagusale muutumastasteer pillikeskseks, nüüd olevat puhkpillitead. See ansambel oli nagu seotud harfi kaudu üheks tervikuks. Ja seda oli väga huvitav jälgida. Ja muidu oli ta selline tüüpiline balletimuusika, rõõmsameelne Pariisi 19 sajandi teise poole. Mitte väga sügav, aga küllaltki heade muusikaliste leidudega tähendab ei hakanud igav. Igatahes. Ja siin Anna-Liisa Nahkuerrell oli kohad, et näiteks esimese viiuli rollis Akkadi vilul teise viiuli rollis olid mõned momendid. Vaata kavalehest selgunudki kas autoriseade või on kellegi teise seade, ansamblile see balletimuusika, vaata sellised faktuurilised võt, et mida kasutatakse orkestri puhul. Ja kui sa jätad sellesama partii ühele viiulile siis puhtad, palju õhemaks nõuab palju suuremat täpsust. Ja nii intonatsioonis kui toonis. Ja väiksemgi vääratus võib viia sellise äratuntava apsuni ja neid ei esinenud. Ja kontserdi teises pooles esines siis juba puhkpilliansambel ja sai kuulata ooperimuusika seadeid. Jah, see teine pool oli pühendatud Mozarti ja Rossini ooperi seadetele ja mõlemal puhul oli tegu kõigepealt avamängudega Figaro Burmale. Kui siis Don Giovanni ülituttavad asjad, mis olid siis seades ja need on erinevate autorite poolt tehtud seaded tšehhi puhkpillimängijat, valdavalt on nad teinud Kirjutanud ise puhkpilliansambleid, head divertis menud kassatsioon, Śaksa tants, igasugust sellist divertismendiliku muusikat, granther tiita grand partiid ja mida Mozart sageli teeb sellistes Tiivertisment tides ta erinevates osades kasutad näiteks erinevaid koosseise ja selline vaheldusrikas ja kõlas selgus, diferentseeritud, mis on Mozarti nendes teostes see pool jäigas tänu seadetele või siis ka mingil määral ka esitusele, sest eristus koosseis oli natukene raskepärasem. Kuna siin sopran hääldeks olid, poed nendes ansamblites ja puudusid flöödid. Kontserdi ajal ma märkasin, et flöödi tämber puudub, et selline Mozart, klik kergus ei tule esile, et väga suur koormus poedel, kes mängisid suurepäraselt, aga vastukaaluks seitse madalamat Philly ja see kolme fagoti kahe Korno ja siis veel täitehääldeks ka klarnetit, ka nende tämber oli kasutatud just madalamas registris. Et natukene selline tüsedavõitu Mozart või mõlema puhul ka Rossini, sellepärast et selline Rossinilik kergus. Ma räägin nendest läbisegi, aga sõidan mõningase tühised jooned nii Mozarti kui Rossini puhul mis just nagu eeldaks mingit kergust, sädelevust, sära, Need kohati asendusid tumedamate tämbritega. Lihtsalt tahan öelda seda, et kui Mozart on sedavõrd geniaalne helilooja, et kui mõni puhkpillimängija teda seade kaudu puudutab, siis see Mozart ei muutunud kindlasti paremaks. Aga esitus oli? No igatahes kiiduväärne. Kontsert jättis kokkuvõttes väga sellise positiivse mulje ERSO uuematest mõtetest aktiivsusest näidata oma mängijaid, et iga selle sajaliikmelise kollektiivi liige väärib tutvustamist ja väärib esiletõstmist väärib ülesannete andmist, et näidata oma tegelikke oskusi mitte ainult orkestris, vaid ka hoida neid ja arendada neid. Aitäh tenorina. Muusikauudised maailmast muusika uudised. 10. novembril suri 92 aastaselt dirigent, muusikaloolane ja Igor Stravinski ekspert Robert Kraft. Kraft sündis New Yorgis ja sai hariduse mainekas Tšuljardi muusikakoolis. Ja kuigi tema vahepealse haridustee katkestas sõjaväeteenistus, õppis ta edasi dirigeerimist tängalwoodis Pier Monto käe all. Robert Krafti erilisse huviorbiiti. De kuulusid varajane muusika, kus tema lemmikuteks olidki Joaldaja, Monte Verdi ja samuti oli ta väga huvitatud 12 toon tehnikas kirjutatud muusikast. Nimelt salvestas ta Arnold Schönbergi kõik tähtsamad teosed. Robert Kraftist sai ka tuntud Igor Stravinski uurija. Nad kohtusid 1947. aastal, mil Kraft küsis stravinskilt terrigeerimiseks tema puhkpillisümfoonia partituuri ent Stravinski teatas, et soovib seda teossiskiisa juhatada. Peagi sai Kraftist Stravinski kodus sage külaline ja see kontakt kestis kuni Stravinski surmani aastal 1971. Kraft aitas Stravinski teha orkestratsioone oli abiks teoste trükiandmisel ja jagas taastrovinskile oma innustust uus Viini koolkonna muusika suhtes. Laiemale publikule sai Robert Krafti nimi tuntuks seoses sellega, et avaldas mitu köidet vestlusi stravinskiga. Pärast Stravinski surma jätkas krahh oma raamatute kirjutamist ja ta kaasas oma elavatesse kirjeldustesse ka kõiki teisi muusikuid ja kunstitegelasi, keda ta oma elus lisaks Travinskile tundma õppis. Robert Kraft on salvestanud soni firmale varajast muusikat ja naksuse. Plaadifirmas on ilmunud tema salvestused Stravinski, Schönbergi ja Veeberni loominguga. Novembri keskpaigas selgusid kuuenda Jorma panule nimelise dirigeerimis konkursi võitjad. Esimese preemia sai 31 aastane Prantsusmaal tegutsev dirigent Dylan kolley, kes sai preemiarahaks 11000 Eurot. Teise preemia ja 8000 eurot sai Elena Schwartz Šveitsist ja kolmanda preemia. 6000 eurot pälvis Saksamaalt pärit dirigent Harrišhankar. Jorma panula. Dirigentide konkursil soovis tänavu osaleda 154 noort dirigenti, kelle seast valiti võistlema 20 20 osaleja seas oli ka kaks eesti dirigent Mikk Murdvee ja Andres Kaljuste. Eelmine Jorma parula konkurss oli aga eestlastele eriti edukas, sest aastal 2012 tuli konkursi võitjaks Risto Joost. 1999. aastal võitis esimese kohaAga Olari Elts ja aastal 2003 saavutas teise preemia Lillian Kaiv. Jorma panula dirigentide konkurss on hetkel Euroopas üks kõige mainekamat konkursse, mille eestvedaja on Soome terrigeerimis koolkonna suurkuju Jorma panula kelle õpilaste seas on näiteks sellised dirigendid nagu Esapekka, salonen, sagari Oramo, Jukka-Pekka, säraste, Mikko, Franck, Osmo, Värska ja paljud teised. Tänavune võitja on niisiis 31 aastane Dylan Cole'i Prantsusmaalt. Järgmine Jorma panula dirigentide konkurss peaks toimuma kolme aasta pärast. Eesti muusikutega seotud uudiseid. 19. novembril tuli Peterburi heliloojate majas esiettekandele Märt-Matis Lille ansambliteos Kaljukits uue teose flöödi klarneti klaverile, viiulile ja tšellole esitas Peterburi filharmoonia solistide ansambel. Sodiaagimärkidest inspireeritud kontserdi peateoseks oli aga Karl-Heinz Stock hauseni Kiir kraiss. Sellele järgnesid 12 esiettekannet, mis pealkirjastatud erinevate sodiaagimärki kidega. Heliloojateks olid lisaks Märt-Matis lillele veel autoreid Venemaalt, Šotimaalt, Iraanist ja USAst. Kontsert toimus rahvusvahelisel uue muusika festivalil heliteed, mis kestab kuni 25. novembrini Peterburis. 22. novembril kõlas lillemuusika juba Poolas Katovitses, kus uue muusika orkester mängis tema teost Flything Dreams ja samal kontserdil tulid ettekandele kabeeerr, nur, koordi ja kaija Saaria teosed. Pühapäeval, 22. novembril toimus Washingtoni osariigis jätlis Aga CD Baltic Sauns. Esitluskontsertplaadil on Eesti, Läti ja Leedu heliloojate kaal, muusika näiteks Ester Mägi süüa ja hulka ja lumi langeb. Samuti Arvo Pärdi ja Mihkel Lüdigi teosed ja mitmete Läti ja Leedu heliloojate muusika. Plaadi on välja andnud jätlis tegutseb kaal grupp mägi ansambli, mis on endale nime võtnud eesti helilooja Ester Mägi järgi. Ansambli tuumiku moodustavad kuus lauljat Washingtoni Ülikooli kammerkoori vilistlased, kellega on liitunud ka mõned instrumentalistina. Ansambli eesmärgiks on esitada ja salvestada balti riikide muusikat ja ansambli eestvedaja ja kunstiline juht Heather McLaughlin karps, kes on tegev ka Washingtoni ülikooli juurde loodud balti koorimuusikaraamatukogus. Selles raamatukogus on hetkel 1000 teose, nende seas umbes 60 eesti helilooja teoste noot, aitäh ja salvestusi. Ansambli eestvedaja Märt loolin karps kaitses mõne aasta eest ka doktoritöö Ester Mägi koorimuusikast muusikauudistekali stuudios nelevasteinfelt. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Novembrikuu kolmapäevadel esinesid klassikaraadio klaveritoas saates klassikaraadio kutsub külla muusikakoolide õpilased Tallinna muusikakoolist, nõmme muusikakoolist, Kiili kunstide koolist ja Keila muusikakoolist. Neis saadetes me kuulsime noorte esinemist, aga ka nende mõtteid muusikast ja pillimänguõpingutest. Heligaja vestlusringi palusin nende koolide õppetöö korraldajad ja juhid, et rääkida muusikakoolide elust ja probleemidest lähemalt. Vestlusringis on Kati Katariina Sarapik Tallinna muusikakoolist Annega ruup, nõmme muusikakoolist, Kalev Vaidla Kiili kunstide koolist ja Andres Teppo Keila muusikakoolist. Tere tulemast teile. Klassikaraadio helikajas olid muusikakoolide probleemid põhjalikumalt luubi all siin aastaid tagasi seoses huvikooli seadusega. Selle tulemusel läks muusikakoolide rahastamine üle kohalikele omavalitsustele ja muutusid ka õppekavad. Milline on muusikakoolide praegune seis? Praegusel hetkel oleme juba üle 20 aasta olnud omavalitsustele taastada ja see on toonud kaasa aja jooksul palju muutusi. Et põhimõtteliselt võib öelda, et Eesti muusikakoolid elavad, et hästi, aga on ka ületamatuid probleeme. Märtsis oli meil üleriigiline konkurss, kus esinesid pianistid ja puhkpilliõpilased ja see sai kuulda suurepärast muusikat. Üle 140 õpilase saite auhinnalised kohad ja see tase oli üllatavalt kõrge. Samas probleemi poole pealt on kindlasti meie ühine probleem, kõikidel see kummitab, õpetajate puudus. Ja meie pedagoogiline raudvara vananeb kiiresti. Nii siin Eesti otsas kui ka ja seal Lõuna-Eesti poole on õpetajate keskmine vanus kaugelt üle 50 aasta. Muusikaõppureid on ju piisavalt, et miks ei taheta minna muusikakoolidesse õpetajaks? Selle 20 aasta jooksul ongi välja kujunenud selline olukord, et muusikakooli õpetajate töötasu on hakanud sabas sörkima üldhariduskooli õpetajate palgal. Ja selline palk, mis jääb üldhariduskooli õpetaja 100 200 või 300 eurot maha eestimuleeri noort muusiku tasuma pedagoogilise tööl ja kui ta lõpetab Eesti muusika ja teatriakadeemia näiteks. Nii et tegelikult ongi põhjus, et muusikakooli õpetaja ei saa mitte õpetaja palka, vaid huvikooli. Ja see on niimoodi, et huvikooli palk ja ma tean, et üldhariduskooli keskkoolisfääris on õpetajate vanus suhteliselt kõrge, aga seda on võrdlemisi kiiresti võimalik muuta, et piisab vaid anda palgaskaalaga märku ja paljud kõrgkooli lõpetajad tahavad tööle asuda keskkooliõpetajana. Aga muusikakooli õpetajaga on selline asi, et tema õpib oma ametit 16 aastat ja viiuli-klaveri puhul peab alustama õpinguid seal kuue-seitsmeaastaselt. Et sinna raskesti juhid tahab olukord, et kui see, mis me siin nõukogude ajal muusikakoolide võrgustikuga saavutanud oleme, et kui see peaks nüüd häbenema, et siis seda on väga raske hiljem. Kas Tallinnas on kaasatud? Probleemid, eks ikka, ega me probleemid nii väga ei erinegi ja siis noored õpetajad, kes siis tööle tulevad töötavad väga tihti kahes ja mõnikord ka kolmes töökohas. Et sellele peab tervis vastu pidama, sellele peab igasugune ajakava vastu pidama, et see on keeruline. Kaks põlvkonda isegi põlvkond tagasi selliseid probleeme ei olnud. Ikkagi Tallinna koolides nagu noori õpetajaid on tahtmas tulla küll. Et tegelikult me nagu noort kaadrit saame, sest tihtipeale siiski noored muusikud tahavad jääda kultuurikeskustesse Tallinnasse ja Tartusse. Ja võib-olla väikestes koolides on ka see probleem, et nad lihtsalt ei taha sinna kaugele minna, et olla kultuurielust kõrval. Ja see, mis kadi ütles, et see on küll õige, et nad mängivad orkestrites ja töötavad võib-olla veel kuskil muusikakoolis. Aga siiski, me nagu ei ole niimoodi hädas kaadri valikuga, et meil on noor pedagoogilist kaadrit. Käisin talvel huvihariduskonverentsil Kuressaares, mis seal toodi välja, mulle tundub, et on täiesti õige, et tegelikult huviharidus on laste jaoks mõnes mõttes palju suurem tõenäosus nii-öelda tulevikuteena, et kui lapsed käivad üldhariduskoolis, mis annab neile baashariduse, mis on riigi poolt toetatud, mis on elementaarne, me kõik saame aru, et Vaarik siis tegelikult huviharidus on see, mis on suur tõenäosus, et laps hakkab sellega tulevikus võib-olla ka leiba teenima, et üldharidust on meil kõigil vaja, aga hui haridus annab nagu spetsiaaltreeningu, et olgu see siis kas tehnikaring, olgu see sport, muusikakool, kus põhimõtteliselt kui meie vaatame nüüd muusikakoolijuhtidena seda asja, et meie õpilastest tegelikult Peaksid sirguma ka tulevased interpreedid, tulevased muusikaõpetajad ja vaadates, kui suur on Eesti, kui uhked me oleme selle üle, Me oleme muusika rahvas laulurahvas, siis tegelikult kui me seda kultuuri hoida tahame, siis muusikakool. Seda võiks kindlasti olla väga oluline osa samamoodi nagu on paljud, kes ütlevad, et spordikoolid peaks, tal on tähtsad, sest eestlased on spordirahvas, et kui me tahame, et meie lastel oleks tulevik, selline on võimalik teha valikuid ja elada sellest hoolimata kodu lähedal siis minu arust on see riikliku tähtsusega küsimus, et huvikoolid oleksid koordineeritud ikkagi mitte omavalitsuse tahtest lähtuvalt, vaid riiklikult ja arvestades piirkondlikku eripäraseid, ses nagu Annegi ütles, et Tallinnas kindlasti on õpetajaid näiteks palju lihtsam leida kui kuskil suurest keskusest eemal. Õpetajad on ju kõik muusikakoolides ikkagi kultuurist huvituvad inimesed ja neil on palju lihtsam kultuuri tarbida kuskil keskuses. Ja arvestades, millised need palgad praegu on, siis ei saa eeldada, et keegi oma palgast suudaks maksta seda, et näiteks sõita 100 kilomeetrit kuskile tööle igapäevaselt, et noh, selles mõttes see on ikkagi tõsine probleem, millega meie muusikakoolid seisavad silmitsi millele lahendust otsitakse. Ma tean, tegelikult praegu on kavas valitsusel küll ka mingit plaani, kuidas seda rahastust huvihariduse juurde tuua, aga kas ja kuidas need asjad rakenduvad, et noh, seda ei ei tea, enne, kui need asjad on kätte jõudnud. Kas sellest lähtuvalt on siis ilmselt ka see muusikakoolide noh, ütleme see õpetamise tase erinev, kui õpetajaid jagub ebaühtlaselt? Õpetamise tase on erinev väga erinevatest aspektidest vaadates sest et kui ma praegu siin hetk tagasi rääkisin just sellest, et muusikakoolide üks eesmärk ja kõik muusikakoolid tahavad pakkuda seda võimalust, et andekatele lastele anda see haridus algusest peale laduda see põhi, et nad saavad minna edasi õppima siis on tegelikult muusikakoolidega teine funktsioon kasvatada nii-öelda kultuurset eestlast, kes oleks huvitatud muusikat, kes saaks aru ka sellest, miks on klassikaline muusika oluline, mis klassikalises muusikas huvitavat. Ja ma olen kuulnud päris paljudel muusikutel ka seda, kes ei tegele klassikalise muusikaga, et tegelikult see klassikaline põhimängutehnikal on niivõrd oluline, et tegelikult see õpetus professionaalses on tähtis mitte professionaalselt hobi korras pilli mängida on samamoodi lastele väga-väga oluline. Noh, on räägitud sellest, et tegelikult peaks huviharidus olema kättesaadav kõigile, kes seda soovivad. Ja nüüd tekibki osades muusikakoolides see probleem, kui neil õpetajaid on nii palju, kui on, aga on ka küsimus sellest, et ei ole lapsi väga palju. Mõnedes piirkondades neid lapsi on vähe, see tähendab, et neil ei saa pakkuda võib-olla nii mitmekesist valikut ja kui nad mingi valiku teevad, nad tahavad võib-olla käia ainult natukene huvitegevust tegelased, see ongi üks niisugune tõsine probleem. Omavalitsus näeb, et laps ei ole väga palju, tekibki küsimus selles, et kas seda asja on mõtet rahastada. Kui omavalitsus otsustab, et ta ei rahasta, siis on temal õigus panna see kool kinni, see on täiesti tema otsustada. Ja mis siis saab nendest lastest, kes tegelikult tahaksid õppida? Neid lapsi võib-olla ei ole palju. Aga võib-olla. Tal on just meie tulevane mõni viiulimängija, mõni tulevane helilooja, kes jääb sellepärast olemata, et lihtsalt ei ole kohta, kuhu minna õppima, sest et on ka selge see, et lapsed vanuses seitse, kaheksa ei ole võimalik käia huvitegevusega tegelemas 50 või 100 kilomeetri kaugusel, et see ikkagi peab olema õpetaja, kes sinna kohale sõidab. Ja on vast ka niimoodi, et väikestes koolides, kuna neid rahastatakse kitsamalt, on ka lastetundide arv, mis nad saavad huvihariduses on palju väiksem. Nad ei saa niisuguseid aineid nagu noodist, lugemise ja ansamblid ja saateklassid ja ja selle tõttu ka nende haridus jääb ka nagu hõredamaks, et me võime ja öelda, et Tallinnas on see, see olukord meil väga palju parem. Lapsed saavad nagu täismahus selle hariduse ja selle tõttu ka on, on vastase nagu suuremates linnades. Parem aga kui juba laste endi noh, ütleme ootused ja eesmärgid on erinevad, kas siis on ka õppeprogrammid vastavalt sellele koostatud erinevalt? Tegelikult need õppeprogrammid on ju koostatud täiesti erinevalt ka koolide lõikes, sest kuna ei ole riikliku koordinatsiooni selle vahel, ei ole olemas sellist asja, nagu riiklik õppekava see kunagi ammu oli. Ja praegu iga kool tegelikult otsustab ise, kuidas ta õpetab, kui mitu õppekava ta koostab ja kas on tegemist individuaal tundidega, mis on professionaalse muusika arengu jaoks väga olulised. Või on tegemist grupitundidega, mis on ilmselt tore muusikaline tegevus ja arendav tegevus. Me loomulikult kõik teame seda, kuivõrd tegelikult muusika mängimine on arendav lastele. Kuidas kõik ajupiirkonnad hakkavad tööle, kuidas need seosed tekivad aju poolkerade vahel, selles, seda teadlased uurinud, seda me kõik oleme telekast ilmselt näinud. Aga selles mõttes ongi oluline see, et see professionaalne pool ära ei kaoks sinna, et teeme lihtsalt toredat muusikalist tegevust, et omavalitsus on tõesti ilmselt kohati kui lapsi, on vähe väga lihtne minna seda teed. Olgu et me maksame teile vähem rahade, võtke grupitunnid ja tehke lihtsalt toredat muusika mängimist, mis paljude laste jaoks olekski väga okei ja neile sobiks. Aga siis jäävad ikkagi need lapsed, kes tahaksid enamat. Aga on ka olemas üldiselt koolidel niisugused põhiõppekavad, siis on üldõppe õppekavad, kus siis on individuaaltunde nagu vähem ja on päris vabaõpe, kus ta siis tõesti võibki käia ainult ühes pillitunnis, et nad võivad seda valida. Aga nendes Tallinnast kaugemates muusikakoolides ongi niimoodi, et selle õppimisvõimaluse määrab õpetaja olemasolu, et koliseb õpilasena pillimis õpetaja on olemas ja kui see õpetaja jõuab pensioniikka, siis ta tahaks töölt lahkuda, aga tean mitut direktorit, kes on rääkinud, kuidas nad ikkagi on põlvili langemas, palun ära mina veel töölt ära, kuna mul ei ole mitte kedagi selle asemele panna, aga kümmekond lastel vaja õpetada, et selle tõttu lähebki see õpetajate vanus seal kaugemates muusikakoolides nii, nii ülesse. Tallinna muusikakoolides te saate nii Tallinna muusikakoolis kui nõmmel ilmselt õpetada kõiki Pille. Jah, meil on ainult üks pill vähem kui nõmmel, meil ei saa veel praegu harfi õppida, aga selline on plaan, aga põhimõtteliselt jah, siin on need võimalused olemas ja siis ka seda kõike erinevate õppekavade järgi. Ja kindlasti on ka suur diferents väikeste koolide ja suure linnakooli vahel, selles mõttes, et väikeses koolis muusikakool on tegelikult nagu kultuurikandja ta kindlasti sisustab valla ja kohaliku kontsert, elu ja täht päevi ja kindlasti on väga oodatud ansambli orkestrimängud ja panustatakse hästi palju sellele tallinn, mis on täis kultuurisündmusi. Kas ehk liigagi palju on muusikakooli nagu palju, palju väiksem roll ja me tegelikult tegeleme suures osas just nimelt selle pedagoogilise ja õppimise tööga. Et me naguniisugust kultuurielu rikastada, on meil võimalik nagu vähem. Keila on Tallinnale, suhtlete ligidal. Kui palju Pille teie saate õpetada oma koolis? Meie kunagi seda harfi mõtet leiutasime, aga põhimõtteliselt saab peale oboe ja fagoti kõiki pille ka meil Keilas õppida, et ei jää sugugi maha Tallinna koolides. Hiljem küll Tallinnale lähemal kui Keila, ka Kiili on oluliselt väiksem omavalitsus, et ei ole isegi tegemist linnaga ja meil on tegelikult pillide valik küll piiratud, et juba ruumipuudus tegelikult seab piirid, et kui tahakski veel mõne pilli avada, tõenäoliselt lapsi jätkuks. Aga tekib lihtsalt see küsimus, et neid lapsi ei ole mitte kuskile mahutada, et meil on väga hea koostöö omavalitsusega olemas, tingimused on täiesti võrreldavad sellega, mis on Tallinna koolides. Aga meil on jah, ikkagi vaja lastel teha valik mingitest pillidest, et kui tuleb keegi laps ütleb, et ta tahab mängida kas siis tõesti harfi või fagoti, et siis paraku mees praegu ei saa neid aidata, selles osas. Kalevi jutus tegelikult peegeldub see teine meie muusikakoolide probleem ka, et siin Tallinna ümbrus ongi siis meie ei saa laste vaesuse üle. Ta paljud lõunaeestlased ja, ja ei tea kust kolivad siia ära ja Keila muusikakoolis näiteks on paari aasta jooksul esimesega Jassi võetavate laste arv kahekordistunud, täna võtsin 54 27 asemel, et meil on ka uus maja ehitatud väikese ressursiga, et me saame seda veelgi neid õpilaste arvu suurendada, et kõige kallim variant on ju niimoodi, kui õpetamine toimub suures ruumipuuduses ja laupäeva õhtul tõesti nagu sa siin Tallinnas vist toimib. Täpselt nii ja aga ega te ometigi ei maksa siis mitmekordselt töötasu. Meie küll ei maksa. Kuidas praeguse süsteemiga käib üldse pillipargi täiendamine? Pillide vaesuse üle väga ei kordeta tänapäeval. Appi on tulnud ka need projekti võimalused, varaait ja igal lapsel oma pill. Ja ma ei ole kuulnud, et pillide puudus oleks väga põletav, kahtlemata pildid saavad alati olla paremad ja professionaalsemad. Mis on üle-eestiline probleem, et muusikakoolide saalides on viletsad tiit klaverit eesti muusikakoolid vajaks sellist klaverisüsti. Vot, see on tõesti tõsi, et üldse osta suurt pilli, siis klaverit see on, see on väga keeruline, praeguste Tallinna eelarvepoliitika isegi võimatu. Ma arvan, et tegelikult Tallinna eelarve juures tõenäoliselt hea tahtmise juures on mingeid võimalusi võimalik leida, kui poliitiline tahe oleks hind, kui panna Tallinna eelarvega see perspektiivi on üsna üsna väikene, võrreldes mõne väikse omavalitsusega kuskilt Eestist, et seal on see protsent nii-öelda palju, palju suurem, aga selge on see, et siukseid suure pilliostud on väga keerulised ja need vajavad eraldi rahastust. Et ma tean, kuidas on tehtud siin annetusi, otsitud sponsoreid ja mingeid lahendusi on saadud, aga need on haruharvad näited, et tegelikult see klaverit olukord on kehv, et ükskõik kes satub kuskil vestlusesse, kui ütleb klaverite peale, siis lähevad kõigil pead longu. Ja see on koht, kus kerget lahendust ei ole. Ma tean, et keskõppeasutused said Euroopa Liidu projekti raames oma pilliparki uuendatud just klavereid, et kas muusikakoolidele ei ole selliseid. Projekte ei, kahjuks praegu veel ei ole, loodame, et tuleb, need olid kutseõppeasutustele need projektid ja ja me oleme väga õnnelikud, et nemadki said, aga nüüd me ootame, et äkki tuleks mõni projekt meile ka. Jah, et kui niisugune kuskilt tuleks, siis kindlasti oleks see võimalik kas või Eesti Muusikakoolide Liidu abiga koondada koolid selles mõttes projekti jaoks kokku, et seda natukene seda leevendada, aga noh, kui ei ole projekti, siis, siis ainult need on ilusad mõtted, ideed ja üleüldse Muusikakoolid vajaksid seda kutsee lõppstaatust, sest lõppude lõpuks ei saa ju keskastmesse minna peale tuubamängija klassikalise laulja ükski edasi õppima, kui ta ei õpiks meie tasandi muusikakoolis, et me peaks saama selle kutselõppe staatuse ja ka vastavad toetused. Sest tegelikult, kui omavalitsusmuusikakooli omanikuna võib muusikakooli sulgeda või reorganiseerida keerida kitarriringiks, puhkpilliringiks või millekski muuks, et see ka ju tegelikult sellist kultuurilist kindlust, et meil professionaalseid muusikuid edaspidi jätkub, me ise ju vajame neid endale tulevikus õpetajaks ja ma usun, et ka kõikide laulmisõpetajad üle Eesti üldhariduskoolides on enamasti käinud muusikakoolis õppinud mingit pilli. Jah, niisugune kuldse staatuse saamine, see peab olema riiklik projekt, et koolid peavad vähemalt selles kutse osas olema riigi poolt koordineeritud ja see rahastus peab tulema sealt, sest on ka selge, mida omavalitsused ise ütlevad. Et riik ei saa panna omavalitsusele kohustusi, kui nad ei finantseeris seda kuidagi, et noh, selles mõttes võib ka omavalitsusjuhtidest aru saada, et kui lõputult igalt poolt tuleks nõudmisi, rahastus ei suurene, et siis see on küsimus, et kuna Eesti kultuur on Eesti rahva asi, siis mulle tundub loogiline küll, et see peaks olema riiklik teema ja see peaks olema riigi poolt rahastatud ja ma loodan, et need arutelud ja vestlus, mis praegu käivad sellest, et vastus huviharidusele võiks taas tekkida, et need jõuad sinnani, et sihukene jätk muusikakooliõpingutele saaks toimuda Jätka muusikakoolides oleks siis selles mõttes need õppekavad igal pool garanteeritult sellised, et on olemas õppekava, kuhu laps saab tulla, õppida nii-öelda professionaalsete lõpet ja kooli lõppedes on garanteeritud, et selle haridustasemega ta saab minna järgmisesse õppeasutusse ja. Pinguid jätkata mina Moskva liidu juhatuse liikmena olen pöördunud riigikogu kultuurikomisjoni poole ja kultuuriministri poole sellesama probleemiga, et kui muusikakoolid nii-ütelda koolitavad tulevasi muusikuid, pedagooge et siis peaks tegelikult olema osa nagu üleriigilisest kultuuripoliitikast, et seda ei saa lõputult jätta omavalitsuse noh, nagu meelevalla alla ja hea tahte alla ja entusiasmi tuginema. Et kultuuriminister vastas ka sellele, et arendatakse praegu seda huvihariduse rahastamise kontseptsioon ja aga samas minister Indrek Saar on öelnud, et seda raha, mis siis 18. aastal on 15 miljonit. Ta ei pea õigeks seda kuidagi fokusseerida mingi ühe spetsialiteedi suunas ehk siis näiteks muusika suunas. See jaotatakse enam-vähem ühtlaselt muud. Huvihariduse ja huvitegevuste vahel. Kuidas praegu koolides nende tundide maht on, et kas neid on piisavalt pillimänguoskuse omandamiseks või see on ikkagi iga kooli ise otsustada? Jah, tähendab, et sõltub nüüd õppekavast, et kui laps õpib, passis ta muidugi saab kaks eriala, kaks solfedžotundi muusikalugu ja lisapill ja kui ta on veel väganud, kas võib veel teise eriala juurde saada. Aga jah, põhimõtteliselt on tunde nii palju kui vaja ja kui siis on tegemist ka väga andeka õpilasega, siis loomulikult õpetajad ette, aga viis päeva nädalas tundi. Sellised need õpetajad, kes hingega asja juures juba kord on maa sool ja kuidas need õpetajad saavad tasustatud? No ikka nii ka selle järgi, nagu nad teeks kaks korda nädalas, aga süda on selle tööprotsessi juures niivõrd, et et nad ei saa kuidagi vähemaga. Et noh, jumal tänatud, et selliseid inimesi meil ikkagi on, tegelikult plustame psühholoog. Sest et on lapsi, kes ainult siis muusikakooli erialatunnis ongi üksinda koos täiskasvanuga, sest kodus on õed-vennad ja suures koolis on klassiõed, klassivennad. Pilliõpetaja vahest peab olema ka psühholoog. Selles mõttes jääb paratamatult õpetajaameti juurde ja koolijuhi jaoks on see tegelikult keeruline küsimus, kui palgad on tegelikult paigas, on teada, mis tuleb maksta. Samas on näha, et õpetajad pühendunult tööd teevad. Loomulikult on selge see, et nad ei tee seda sellepärast, et nad ootaksid, mingit raha tuleks, nad teavad, et seda raha ei tule niikuinii. Nad teevad seda laste pärast. Aga, ja niimoodi kõrvalt juhina seda vaadates on see selles mõttes väga raske, kohati just et nähes, et kui on sellised inimesed, kes panevad tohutult palju energiat ja tegelikult nad, Ta ei saa alati seda väärilist tasu mida ma tahaksin, et nad võiksid sellest saada siis on ka oht selline, et lõpuks see õpetaja lihtsalt enam ei jaksa. Inimeste vaimsetele võimetele on ka piirid kuskilt maalt lihtsalt saab see jõud otsa. Et see tegelikult on üks kurb asi selle juures, et õpetajad teevad tööd, näevad vaeva, ootamata selle eest tasu. Aga tegelikult tahaksin neile seda anda. Mina tegin ettepaneku selle huvihariduse toetamise kontseptsiooni väljatöötamise rühmale sellise ettepaneku, et need õpetajad ja treenerid ja juhendajad, kes üleriigilistel võistlustel konkurssidel on silmapaistvad Nendest, tehtaks mingi register, et saaks neid eesti kultuurile nii vajalikke inimesi kuidagi tunnustada, premeerida, kvalifitseerida. Et praegusel juhul on jah, nii nagu meil siin juttu oli, et see ületunnitöö või, või see vaev ja need oskused, mis mõnel õpetajal on suuremad kui teistel, et need ei saa kuidagi tunnustatud. Jah, ja paraku selle töö tulemus on näha paarikümne aasta pärast alles see ei ole niimoodi, et täna-homme on tulemas kahe, et selline see õpetaja töö on, see on elustiil. Mis joon, aga millised teie soovid ja lootused on, et milline võiks olla see ideaalne muusikakool, kus kõik toimib kenasti? Ideaalne muusikakool, ma arvan, ma usun, et meie kõigi meelest oleks selline, kus on piisavalt ruumi igal õpetajal teha oma tööd, kus on piisavalt ruumi, et iga õpilane, kes kooli tahab tulla, saab koolis, pidas seda pilli, mida ta tahab ja ideaal oleks see, kui on piisavalt palju erinevaid õppekavasid, et õpilane, kes on sooviga saada professionaaliks, saaks intensiivset õpet ja selle õpe alusel ta saaks edasi minna järgmisse õppeasutusse ja need, kes tahaksid lihtsalt tunda muusikamängust rõõmu ja kes ei ole, ei olegi ambitsiooni, muusika alal leiba teenima hakata või õpetajaks hakata, et ka need saaksid tulla ja saada osa sellest toredast asjast, mis on muusika, sest et näha lapsi esinemas ja tundmas mängust puhast rõõmu, ma ei tea toredamat asja ja meil see rõõm on oma koolides kooli kontserditel seda näha ja neid kontserte selles mõttes ootame suure põnevusega latti. Ja ma arvan, et Kalevi vastas oli täiuslik. Ma lisaks veel sinna selles ideaalses muusikaga oli seal läks siis ka kindlasti kõrgelt tasustatud, hästi puhanud ja rõõmsad õpetajad. Ja mina arvan, et minul Keila muusikakoolis ei olegi ideaalist midagi muud puudu, kui seesama hästi tasustatud õpetaja ja silm särab ka. Praegu võiks see ikkagi see tasu olla vääriline, sest lapsi on meil palju ja piisavalt andekaid ja särasilmseid ja kontserdid on toredad ja tänapäeva lapsevanemad on kah palju täiuslikumad kui mõnikümmend aastat tagasi. Isad toovad käe kõrvaldama tütred, pojad, tundja, käivad kontserditel. Ideaalist polegi enam midagi palju puudu. Suur aitäh teile selle vestluse eest ja, ja suur aitäh nende suurepäraste kontsertide eest, mida teie lapsed siin neljal kolmapäeval klassikaraadio otse-eetris meile kõigile pakkusid. Vestlusringis olid Tallinna muusikakooli direktor Kadi Katariina Sarapik muusikakooli õppealajuhataja Anne kruup, Keila muusikakooli direktor Andres Teppo ja Kiili kunstide kooli direktor Kalev Vaidla. Koos tõdeti, et muusikakoolide peamine probleem on õpetajate puudus ja napp töötasu noori eestimuleeri palk, mis jääb sadu eurosid alla üldhariduskooli õpetajatasule. Huviharidus on see, millega osa lapsi hakkab tulevikus ka leiba teenima ning see võiks olla siiski ka riiklikult toetatud. Muusikakoolid vajaksid kutse eelõppestaatust. Muusikakoolide tiibklaverid on vananenud ja vajatakse uusi klavereid. Sülgaja. Selline sai ülevaade lõppevast muusikanädalast. Muusikaelu kulgeb aga katkematu hooga edasi. Täna õhtul Nigulistes esitab Eesti filharmoonia kammerkoor Kaspars Putnintsi juhatusel Alfred snitke monumentaal. See hakkab bella kooriteose 12 patukahetsuse salmi. Pühapäev päeval kell 17 aga esineb Kadrioru lossis lossimuusikasarjas metsosopran Monika-Evelin Liiv. Helikunsti sihtkapitali aastapreemia värske laureaat. Tema partner klaveril on Marje Lohuaru. Klassikaraadio teeb aga pühapäeval kell 16 ülekande Mustpeade majast kontserdilt maanidele Tallinna kammerorkester koos pianist Kalle Randalu. Dirigent Juha kangastega pakub Wolfgang Amadeus Mozarti muusikat nii väiksemas kui suuremas koosseisus. Pühapäev päeval on aga esimene advent ning seega algavad kõikjal Eestis ka advendikontserdid. Corellima muusik on laiendanud oma tuntud kontserdisarja kirikupühad maarjamaal jõulumuusika festivaliks, mis kestab terve jõuluootuse aja alates esimesest advendist kuni aasta viimaste päevadeni. Esimesed kontserdid ongi sel laupäeval Tartu Pauluse kirikus ja pühapäeval Tallinnas Rootsi-Mihkli kirikus. Pillide kuningal orelil mängib Ene Salumäe soolokava maarjamaa advendi Pastoraal, kus kõlab valdavalt maarjamaalt võrsunud heliloojate klassikute looming. Soovime teile hinge kosutada, Ta vaid muusikaelamusi advendiajal. Lõppevale helikajale tegid kaastööd Ene Üleoja, Tõnu Reimann, Jaan Elejevaste infeld. Helimontaaži tegi operaator Helle Paas. Saate toimetas Kersti Inno.