Eesti teater on sel nädalavahetusel äärmiselt huvitavas olukorras, nimelt rahvusooperis on üle kümnete aastate taas sõnalavastus ja Eesti Draamateatris ter etendab kolmel õhtul ooperit. Et kuidas sattus ooper Eesti Draamateatri katuse alla? Draamateatri avalike suhete juht Kristina kannan siis, et see Esietendus ja ooper on nimelt siis Nargen Opera, Joosep Hayden, nii üksik saar. Ja tegelikult on see Tallinna kammerorkestri, Eesti Draamateatri ja Nargen Opera ühisprojekt. See, mis müstilisi eita draamateatrisse jõudis, ma arvan, on kõigepealt see kes on natukene kuulnud Tõnu Kaljuste eest ja tema müstilistest mõtetest seoses Nargen Operaga ehk siis ooperi esitamisega tulevikus ja muusika esitamisega naissaarel. Noh, mis ongi, nagu Nargen Opera norgem tuleb siis Naissaare vanaaegne nimetus. Ja teiseks ka on, ma arvan, see, et Tõnu Kaljuste on Eesti Draamateatri suur sõber ja tema abikaasa Ülle Kaljuste on meil püsikoosseisus näitleja. Nii et ma arvan, et eks Eestimaa on väike ja, ja nii see on meieni jõudnud. Ja kuivõrd Eesti draamateatrile on pakkuda suur ja ilus lavasaal siis see täpselt sinna sobiski ja seda Nargen Opera üksikut saart mängime me siis sel korral ainult kolm korda, nimelt siis 29. 30. ja 31. oktoobril. Ja et see on selline tõesti eksklusiivne ooperiprojekt, aga neile, kes sellest ilma jäävad, tahaks öelda, et uuel aastal on kavas veel kahe ub päri lavastamine väljatoomine Eesti Draamateatri suurel laval, siis koostöös Nargen Operaga ja meie poolt on lavastaja tõesti Priit Pedajas, ehk siis draamateatrijõud teevad ka kaasa ja Tõnu Kaljuste on üksiku saare dirigent ja solistideks on siis Kädi plaas, Helen Lokuta, Mati Turi, Uku Joller või Rainer Vilu ja dirigent Tõnu Kaljuste on ise selle kohta nii öelnud. Hayden on tema jaoks hästi põnev. Helilooja ja Hayden on selline mees, kes kirjutas muusikat, mis on tõeliselt teraapilise ja Dirvistava toimega. Et nimelt siis tema muusika on eriliselt kuidagi harmooniline ja selline inimese hingerahu tekitav. Ja seoses sellega, et see muusika on iseenesest juba nii võimas, ei olegi ta hakanud seda ooper lavastama väga kunstilise ambitsiooniga, vaid tegelikult seal laval ongi lihtsalt see väga ilus muusika väga heade ooperisolistide esituses ja natukene lava valgusdekoratsioone kostüümid aitavad kaasa, aga tegelikult see on tõesti selline omamoodi teraapiline, hästi mõnusa efekt. Mis siis? Ta valdab, kuidas seda ooperit vaatab. Ja Kaljuste enda sõnul elati Hayden kaasaja lihtsamate selgemate reeglite järgi ja inimesed olid samuti teistsugused ja kaljustasid väidabki, et Hayden muusika annab temale ja peaks andma inimestele mingit arusaamatut sellist tervistavad energiat. Ja üksik saar kajastabki siis Hayden kaasaegseid reegleid, eetilisi tõekspidamisi ja ettekujutust aust ja truudusest. Mis on siis tänapäeval ilmselt natukene teine? Jah, peaks peegeldama heatahtliku, otsekui naiivsevõitu, puhta meelega inimese maailmatunnetust. Ja hästi lühidalt sisust, et ooper räägib üksikule saarele sattunud väikesest seltskonnast. Seltskonnas olevad mehed röövitakse ära ja nende naised arvavad nördinult, et need mehed lasid jalga. Ja nii kestab see tervelt 13 aastat. Naised on meeste peale vihased. Siis aga tuleb õnnelik lõpp, sillerdav armastus voolab üle lava. Ja nagu kaljust ise selle kohta ütleb, et et see muusikateos kujutab sellist olukorda, kus me ilu, tõsiasju või fakte alati mitte teades mõtleme oma peast ise välja igasuguseid tõest, kaugeid mõtteid ja omamata siis tegelikku infot. Mõnikord muutume naljakaks ja hakkame kahtlustama teisi inimesi mingites kummaliste asjades. Ja et see on tegelikult ka lõpp, hea, kõik hea ooper. Nii et tõeline klassikaline Haiti Ni-aegne õukonna ooper, kus ei ole tehtud katsetki kas lugu või, või selle esitus tänapäevastele. Jah, mitte et võib ainult nii-öelda, et võib-olla need kostüümid siis lavakujundus on stiliseeritud, siis ütleme, 18. sajandi kostüümidega nõnda hästi lihtsad ja heledad ja nad sobivad täpselt sinna ansamblisse. Ja tahaks veel lisada, et teevad kaasa 21 muusikud Tallinna kammerorkestrist, et Eesti Draamateatris olev siis selline kestri auk, mida me pole eriti varem kasutanud orkestri jaoks, et on ka täidetud, et selles mõttes on igas mõttes perfektne täielik ooper ja lagunenud immo Mihkelson, kes käis vaatamas proovi ja tegi intervjuu, Tõnu Kaljuste ka. Et see Hayden i muusika kostab saali üllatavalt selgesti. Kõla on läbipaistvalt õhuline ning lendlev rütmiline helikude toetub baroki ajal loodud vundamendile. No seda tahaks kohe tõeliselt näha Eesti Draamateatris ooperit, mis takistas oopereid, jätmast, draamateatri püsirepertuaari, seda peaksin eraldi, jäädki rääkima ilmselt meie kunstilise juhiga, Priit Pedajas, aga, aga arvan, et see on ikkagi seotud ka natukene finantsidega või rahadega ja Tõnu Kaljuste enda plaanidega nimelt siis teadaolevalt on ta ise niivõrd ametis mees, et, et ma arvan, et tal oleks endale oma töögraafikusse väga raske teha sellist pikemaajalist plaani, et ta mängiks seda ooperit, et pikalt ja püsivalt ja võib-olla mõned asjad ongi, et, et kui on nagu väga hea asi, siis ta tulebki natukene väikestes kogustes võtta, et siis on jälle inimestel midagi oodata. Et kui siis need uued ooperiprojektid tulevad uuel aastal, et siis on kindlasti põhjust vaatama tulla ja siis üksik saar on nii-öelda ka eelsoojenduseks või, või maitsmiseks. No loodame siis, et kõik ooperihuvilised kolmel õhtul Eesti Draamateatrisaali ära mahuvad, aitäh intervjuu eest, Kristiina garantsis. Aitäh.