Helgaja tere, möödunud muusikanädala sündmuste hulgast kerkib Mount Everesti esile muusikapäev muusika-aasta esimesel oktoobril kõlasid tasuta kontserdid ka päris väikestes Eestimaa nurkades. Tähelepanu väärivad aga kaks kammerlaulukontserti, mis andsid ainest aruteluks nii žanri, eestikeelse nimetuse, publikuleiguse kui kontserdivormi muutumise üle. Mina olen Annedrummik sülgaja. Neljapäeval, esimesel oktoobril toimus üle Eesti enam kui 200 tasuta kontserti. Aga muusikapäeva on tavaks saanud tunnustada ka väljapaistvaid muusikuid. Muusikanõukogu ja Kultuurkapitali muusikapreemiatega. Preemiad andsid Estonia kontserdisaalis üle Peep Lassmann ja Marje Lohuarutseremooniat, juhtisid Mari ja Mikk Jürjens. Kes on seda, kes käib ruume püstoliga ehmatamas, palub neilt seejärel vabandust. Et kõlaks hästi panuse eest Eesti kontserdisaalide akustikasse. Linda madalik. Ma olen selles saalis ükskord varem ka autasu vastu võtnud ja mõlemal korral on mulle autasustamisest teatanud plasma. Ja nüüd mina ootan kolmandat kõnet temalt. Et ta ütleks mulle järgmist. Teate, lõpuks ometi antakse meile võimalus ehitada valmis meie kontserdisaal, tulge, hakkame koos tööle. Aga niikaua, kui seda telefonikõnet ei ole tulnud, tunnen mina end muusikute ees võldlasena. See on hästi toimivate tuuede saatus. Nende perenimed kleepuvad ühel hetkel nii suupäraselt kokku, et tekib tunne, justkui oleks klaveri taga üks inimene. Interpretatsiooni preemia laureaat on klaveriduo Natali sakos ja Toivo Peäske. Kaks klaverit on löökpillid ja kui tahad mängida korraga ühte akordi ta siis tihtipeale tuleta data klaveri tuua. Eellöögid nimetatakse. Welcantugi rehetoa Display in regi Mõud. Kuidas paistab Lääne kultuur läbi rehetoa akna? Mis juhtuks, kui orel hakkaks lendama Leelutama või loitsima? Eesti muusikanõukogu? Heliloomingu preemia laureaat on Anti Marguste. Sõnale harrastuskoor annavad nad täiesti uue sisu ja hingavad meie kuulsatele profikooridele kuumalt kuklasse. Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia kammerkoor Woodses musikaales. Tema pilli või veelgi täpsemini poogna järgi hingab Eesti riiklik sümfooniaorkester, laiahaardeline tegevus, muusikaelus ja kaalukas panus eesti keelpillikultuuri arendamisse. Arvo Leibur. No eks ta on alati üllatus selles mõttes, et me ju kõik tegelema selle muusikaga ja kõik kolleegid ja kõik on pühendunud ja mina, ma arvan nagu teisedki muusikud, kes selle preemia nagu pälvivad, et me sisuliselt nagu võtame seda kui tunnustust nendele kollektiividele, kus me töötame nendele kolleegidele, kellega me koos töötame ja nii edasi. Näiteks noh, minu jaoks see preemia on ju väga tihedalt seotud erzoga muusikaakadeemiaga kõikide nende kolleegidega, kellega mul on suurepärane koostöö. Ma arvan, et tunnustus tiivustab igaüht. Ta on ühtviisi oodatud nii rahvusooperis Estonia kui Cavent Gardenis. Monika-Evelin Liiv. Ansambli Hortus Musicus liikmena harib ta vanamuusikaaeda pikaajaline ja mitmekülgne muusika tegevus. Ivo Sillamaa. Alguses oli vähe väike kool toomemäe naabruses, aeg-ajalt kostis avatud aknast muusika pahvakuid. Siis aga tuli unistaja ja kõik hakkas muutuma. Kadri Leivategija. Kindlasti see uus koolihoone sealt toomemäe nõlval kos fantastilise akustikaga Tubina saaliga on olnud ja saamas magnetiks paljudele meie muusikutele et tulla meie juurde Tartusse külla. Kõik millel peatub ta pilk võib saada helinaks muusikas. Sisukas helilooming. Laureaat on Tatjana Kozlova-Johannes. Ta on klassikaraadio selgroog, keda tema loominguliste ideede haardelt pole palju pidada poeediks maailma ühe oluliseim nüüdismuusikafoorumi toomine Eestisse. Tiia Teder. Eesti heliloomingu läheb hästi selle igavese väsimatu muusika armastuse eest. Aitäh. Tema muusika voolab juba aastaid eesti džässi süvavee kõige küllasemates kihtides. Suurepärane loominguline aasta interpreedi ja heliloojana. Laureaat on Raul Sööt. Ja kui süda heliseb siis see helisopp kostaga väljapoole. Pianist tunneb aga Elleri kõiki klaveriteoseid. Sten Lassmann Tavaliselt ma olen siin laval olnud klaveri toel ja see ei ole lihtne olnud. Praegu ilma klaverit on Saarask Intervjuusid preemiate laureaatide ka kuulete järgmise nädala jooksul delta saates preemiate üleandmist tunnistama oli Estonia kontserdisaali kogunenud ka hulgaliselt muusikuid ja kultuurikorraldusega seotud inimesi teiste hulgas ka Eesti kontserdi peadirektor Jüri Leiten. Tänavune muusikapäeva nii teie jaoks kuidagi eriline seoses muusika, noh selline minu arust muusikapäev on alati eriline ja, ja tore on see, et me oskame neid paremini tähistada. Huvitavamad, ägedamad ja tänane lavastus ja ERSO ja kõikide solistide musitseerimine tõesti hästi toredasti vääriline. Me olime sel aastal, oli seesama ürituse jäähalli, täna oleme siin, meie kontserdil, südames. Nii nagu tänane muusikapäeval on esinenud muusikud basseinides ja töötsehhides ja igal pool, et ma arvan, et muusika võib igale poole kuuluda, kui tal vastavalt sellele ööle valitud õige ja, ja ma usun, et muusikapäeva tähistada võib minu meelest järgmine aasta kasvõi õues. Muusika-aasta projektijuhil Kristel Üksväraval olid täna käed nii tööd täis, et muusikapäeva kontsertidele ta ei jõudnudki küllaga. Jälgistasin musi meedia vahendusel. Ka väga rõõmus, tore on niimoodi tööd teha, täna teen siis mul hakkasid just juba selle tseremoonia ajal mõtted käima, et tegelikult muusikaatongi jõudnud juba teise poolde. Muusika nagu päeva puhul oli tegemist muusika aasta sellise tähtsündmusega, aga me oleme liikumas sinna tahes-tahtmata sinna muusika aasta lõpupoole. Siis ongi tulemas beebisümfoonia ettekanne kõikidest nendest paljudest lapse häältest, mis on mulle saadetud ja mina olen täitsa igapäevaselt, praegu tuleb juurde, ma olen väga meeldivalt üllatunud ja, ja ma olen olnud ka need ühenduses uuesti eri loojatega, kes on nüüd siis valmis ka tõesti kokku panema ja, ja 29. detsembril toimub siis teatepulga üleandmine muusika aastalt merekultuuriaastale ja siis kõlab ka see beebisümfoonia. Ajakirja muusika peatoimetaja arvates puudutas preemiate üleandmise kontsertetendus nii oma rõõmsate kui ka mõtlike hetkedega. Tegid suurt heameelt ka see, et oli nii palju rakendatud meie Meie rahvusorkestrit ja ka see muusikavalik, mida nad ütlesid, oli, oli väga suurepärane. Et see kuidagi kõik oli nagu põimitud kokku, selliseks selliseks väga väga muljetavaldava ehitamiseks ja selline lustakas moment seal lõpus need, need kalad, mis tõusid õhku, et merepõhi, eks ole. Ja Remmel kiidab väga ka muusikanõukogu tööd ja muusikapäevakorraldust. Kogu päeva kõlab muusikaga kõige ootamatumalt kohtades. Ma arvan, et see on inimeste muusikast arusaamist laiendanud Omardanud ja kuidagi muusika osatähtsus suurendanud meie maal ja ma tahaks siia lõppu öelda veel, et kuna kirjamuusika peatoimetaja et siis meil on ka väikene üllatus seoses tänavuste preemia saajate ka ajakirjanumbris. Et me oleme neid portrateerinud kõiki seal osasid nagu ütleme, traditsioonilisel moel pika intervjuuga, näiteks meie koone intervjuud on siis Anti Marguste ja Linda madalikuga aga siis on seal ka väga üllatavaid lugusid mitmest teisest preemia saajast ebatraditsioonilises võtmes, nii et tasub ka vaadata. Muusikapreemiate üleandmisel viibis ka Tallinna kammerorkester, kes esines muusikapäeval Stockmannis. Kuidas teil läks? Vähetähtis meil oli õhtujuht Vaatasime, kes ütlesid eskalaatori üles ja kes seda talle kuulata, et neid oli päris palju, neid tore oli nii publikule kui ka mängijatel sellises vähe teistmoodi õhkkonnas rinna. Jaan Räätsa natuke siis Tallinna kammerorkestri resident nagu järgmisel hooajal resideeruvate heliloojateks, siis Tõnu Kõrvits seal lõpus väike vimka avadest. Kuidagi juhtus nii, et üks härra nimega Daniel Levi pöördus meie poole, et Tõnu Kõrvits seaduse loob nende repertuaarist ja siis oligi niimoodi, et lindistasime seal eelmine nädal ära ja siis täna mängisime koos nendega, seda siis nii-öelda kontserdi lõpuks seal eskalaatori kõrval. Nii rääkis intendant Kaido Kelder. Seekordne auhindade üleandmine läks samuti korda. Arva kammerorkestri vioolamängija lauReinsalu. Ma pean tunnistama, et viimase nelja aasta jooksul tegelikult isiklikult nendesse kõige rohkem nagu teistmoodi ja, ja mõnes mõttes nagu leidlik Laulja Helen Lokuta jäi muusikapreemiate laureaatide valikuga väga rahule. Monika-Evelin Liiv on minu väga hea partner, lava ka lennunii. Et me oleme teinud temaga koos nüüd juba teise ooperi ja ootan ka järgmiseid tooteid ja varsti sõidame Iisraeli koos, nii et meil on väga hea klapp. Palju õnne ka minu poolt. Pianist Age Juurikas pälvis preemia eelmisel aastal. Nüüd andis sellist jõudu enesekindlalt, võib-olla juurde, tore, kui tunnustatakse. See on hästi tore. Selline südamlik tunne ka, et ikka me hoiame kokku muusikud ja tõesti selline soe päev alati minu jaoks ka. Seekordne muusikapäev oli väga eriline ka muusikanõuniku Jukka mart kõlari jaoks. Kõik see, mis siin Tallinnas toimus, ma tegin teadliku otsuse minna hoopis Viljandisse. Andsin seal ühe külalisloengu, aga enne ma läksin kirikust läbi ja seal mängis üks tütarlaps, ma isegi ei tea, kes ta oli, ma sattusin poole pealt sinnapoole loo pealt. Aga mind täiesti lummasse seal Viljandi kirikus ja ma sain selle loo lõpuni kuuleks, pidin ära tulema. Aga minu muusikapäeva elamus oli seal, et see oli nii kuidagi ehe ja vahetu ja üks tore asi juhtus veel, et siia tulles trammipeatuses olid. Kuidas siis eesti keeles on pomsid ja siis tegid komplimendid, hoiad, sa oled jube hea välja ülikoolide nii-öelda tracki või niimoodi. Ja siis mina ütlesin, et nojah, et ikkagi muusikapäev ja siis üks täpsustas, ütles, et ei, ei. Rahvusvaheline muusikapäev tähendab seda, et see info jõuab ta tähendab, ta on jõudnud nagu kõigini. Tartus Miina härma gümnaasiumis esines keelpillikvartett 10. klassi õpilased Käti matis ja Mihkel rääkisid, et muusika mõjutab nende tundeid väga oluliselt. Kui enne kooli ma kuulan natuke rahustavat muusikat, et siis ma saaksin rõõmsana kooli tol ajal siis kui on halb Eskola natuke kurba muusikat ja et muusika on üsna tähtis, mõnusalt mulle meeldib laulda kooris. Muusika mul mängib väga palju töö järgi ja tõstab ka enamuse tuju, kui mula, kuula muusikat, mis mulle meeldib, siis mõjub mulle väga positiivselt. No kastest otseselt nii-öelda tundeliselt mõjutab emotsionaalselt, aga muusika meeldib. Miina härma gümnaasiumi muusikaõpetaja Kadri Leppoja nautis keelpillikvarteti esinemist väga loomulikud. Kas see on niisugune ootamatu tore üllatus, kui järsku on kõik poplaulud sellises kvarteti kuues? Vanemuise kontserdimajas lõppenud klaveriorkestri kontserdiga jäid muusikaõpetajad Rita ja Seidi väga rahule. Tartlastele läheb muusikapäev korda, leiavad nad. Ja eksmaa klassides kõik, olen täna seda niimoodi tähtsustanud ja palju õpilasi siia kutsunud ja klassis palju laulnud, täna, nii et igati tunnen ennast väga ülevalt. Ülikooli aulas oli ka kontsert, kell 11 oli päris palju rahvast. Helilooja ja muusikapedagoog, Alo Põldmäe. Kuidas kontsert meeldis? Kontsert on suurepärane ja suurejooneline, sest seda juhtub üliharva, kui selline klaveriorkester üldse esineb. Ja, ja see on tõesti tänuväärne, et 13 aastat tagasi selline orkester asutatud ja me kuuleme klassikalisi teoseid, mida tavaliselt mängitakse orkestriga seatuna 16-le käele või siis neljale klaverile kaheksale pianistile. See on ju haruldane võimalus. Siin saalis oli palju muusika õpilasi ja neil on tõesti võib-olla esimest korda kuulevad sellist suurt klaver orkestrit muidugi Urmas Sisaski tähistaeva tsüklist universumi hääled, väga omapärane teos, minu silme eest need planeedid, igasugused muud tähistaevad kõik viirastused ja selleks hiigla film lavastada sedasama teose baasil mängiks sama rolli täiesti väga põnev, nii et muusika-aasta on täis suuri, suuri muusikalisi sündmusi. Nii tähtpäevade poolest kui reakontsertide poolest ja väga tore on see, et muusika hakkab jõudma ka väiksematesse kohtadesse järjest rohkem ja sellele aitavad kaasa väiksemad muusikakoolid. Sel aitavad kaasa rahvamajad, klubid. Nii et mina soovin, et muusika läheks igasse kodusse igasse talusse igasse väiksesse kollektiivi ja sinna on ta ka teel. Seda aitab ellu viia seesama muusika-aasta ja ka muusikapäev. Tartu muusikapäeva kontsertidel käis Hedvig Lätt. Nüüd aga kuulame, kuidas läks muusikapäeva nädal mujal maailmas nelevasteinfelte pile vaate. Muusikauudised maailmast muusika, uudised, dirigent Kristjan diilemanni elus puhuvad uued tuuled nimelt saab temast Richard Wagneri niinimetatud muusikalise templi ehk Bayroti festivali muusikajuht muusikajuhi positsioon seal pika ajalooga festivalil suhteliselt uus ja harvaesinev. Näiteks 1931. aastal anti see amet lühiajaliselt Wilhelm furtfenglerile. Säärane usaldus diilemanni vastu näitab, et temalt oodatakse festivali arengu osas suuri otsuseid ja tegusid. Tiidemann, kes on hetkel Dresdeni riigiga Belgia peadirigent, tegi oma debüüdi Bayroitis aastal 2000, mil ta juhatas Nürnbergi meister lauljaid aastal 2010 antitallaga festivali muusikalise nõustaja tiitel. Viimasel ajal on Saksa meedias taas esile tõusnud Richard Wagneri järeltulijate omavahelised tülitsemised. Seoses festivali juhtimisega. Festivaliga tihedalt seotud olnud dirigent Kirill Petrenko, kes määrati äsja Berliini Filharmoonikute uueks peadirigendiks väljendas oma rahulolematust festivali meeskonna, sisetülide ja viimase hetke solisti vahel. Duste osas. Christian diilemanni juhatada on aga tänavusel Bayroti festivalil ooper Tristan ja Isolde. Kui enamasti liiguvad kontserdikorraldajate seas jutud rahalistest kärbetest ja tulude ning müügi vähenemisest, siis Londonist tulevad paremad uudised. Nimelt avalikustas Londoni Kuningliku ooperimaja, et nende aasta tulud suurenesid viimata 12 protsendi võrra ehk umbes 125 miljoni naelane. Majandusperioodiks oli aastane ajavahemik alates 2013. aasta augustist kuni järgmise aasta sama ajani. Majanduskasvu tingis rekordiline publiku hulk ja sellest lähtuv müügi kasv. Raportist selgub, et aasta jooksul said etendustest osa umbes 1,5 miljonit inimest. 774000 inimest külastasid etendusi komanikaadenis ja 747000 said etendustest osa 400 kinosaali vahendusel üle terve maailma. Nimetatud perioodil tuli lavale 26 produktsiooni, millest 11 olid uued tellimused. Kui toimus aga Londoni kuninglikus ooperimajas 543 etendust, mis olid 97 protsendi ulatuses välja müüdud. Ooperimaja tegevjuhi Alex Birdi sõnul on tegu märkimisväärse protsessiga, mis ei tähenda, et lähiaastatel kõik rahamured kultuurirahastuse üldises kriitilises olukorras hoobilt lahendatud oleksid. Peagi sõnul tehakse Londoni kuninglikus ooperimajas majandus parti põhjal ka uusi finantsplaane lähiaastateks. Et piletimüük ja külastatavus sama edukad oleksid. Norra pianist Leif Ove Ansnes lõpetas tänavu BBC promsi festivalil aga oma neli aastat kestnud kontsert turnee Beethoveni klaverikontsertidega mis viis teda sellel ajal esinema erinevatesse paikadesse. Nimelt külastas ta kahtekümmend kahte riiki ja viitekümmend viit linna. Nüüd on aga valminud uus dokumentaalfilm, kus keskmes on norra pianist tantsnes ja loomulikult Beethoveni looming. Film kannab nime Kontšato Beethoven, Jeani ehk kontsert, Beethoveni teekond ja film keskendub Beethoveni klaverikontsertidele, filmirežissöör konfill krapski ja ta ütles, et reisis Ansnesiga mitmel kontserdil tuuril ja uskus kohe algusest peale, et see saab olema põnev ja sisukas. Kuid ta ei uskunud enne filmi tegemist, et need kontserdid saavad sedavõrd populaarseks ja niivõrd kõrgete hinnangud osaliseks. Lisaks on krapski loodud filmis seatud fookusesse ka teema, mida tähendab olla klassikalise muusikaga tegelev artist tänapäeva moodsas maailmas. Üks uudis ka lennunduse vallast. Kui tihti kuuleb jutte, et üks või teine lennufirma ei luba oma pardale muusikainstrumente või et isegi väiksematel pillidele nagu viiul tuleb osta täishinnaga pilet siis Keer Kanada tuleb lagedale millegi rõõmsamaga. Nimelt on kõikidel suuremate pillide omanik võimalik osta Air Canada lennule poole hinnaga pilet ja soodustus kehtib ka kõige soodsamate hindade puhul. Samuti luban lennufirma eelisjärjekorras lennuki pardale muusikainstrument teda ka reisijaid, et nad saaksid paigutada käsipagasi laegastesse kõigepealt turvaliselt enda istekoha lähistele oma muusikainstrumendid. Samuti toetab Kanada oma riigi üheksat sümfooniaorkestrit, pakkudes nende muusikutele ja muusikainstrumentidele parimaid ja soodsamaid lennutingimusi. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Muusikapäeva kontsertide kõrval ei saa unustada ka teisi kontserte. Möödunud nädal rõõmustas meid kahe õhtuga, kus esines koosseis, mida Saksamaal nimetatakse liituvaks laulja ja pianist. 29. septembril astus Estonia kontserdisaalis lavale astmed preemia laureaat Monika-Evelin Liiv kelle partneriks oli Marje Lohuaru kaadreid Sibeliuse, Straussi, Wagneri, Tšaikovski ja Rahmaninovi soololaulud. 30. septembril aga toimus Tallinna keskraamatukogu saalis Iris Oja ja Kadri-Ann Sumera. Kontsert vene muusikast. Kõlas mussarkski Šostakovitši ja Rahmaninovi looming. S8 kontserdis oli palju ühist. Esiteks muidugi koosseis osaliselt sama ajastu duaar, sarnane publikuarv, olgugi Estonia kontserdisaal, raamatukogu saalist kordades suurem. Samuti olid kuulajad eeskätt vanemast põlvkonnast. Kammerlaulu kui üsna elitaarse Shandi publik on täna eeskätt vanemaealine. Kas kontsertide vormis või interpreetide suhtlemises publikuga peaks midagi muutma, et sandi elujõulisust tagada. Kutsusin sel teemal arutlema lauljad, muide samuti mõlemad metsosopranit teile ei eksi ja Triin Ella ning töö eest lauljatega korduvalt tunnustatud suurte kogemustega pianisti Piia paemurru. Teele Jõks tõi välja, et žanrist rääkimise teeb keeruliseks juba ühise terminoloogia puudumine. Natukene tahaks arutleda üldse selle termini üle kammerlaul, et kas see on üldsegi hea kasutada eesti keeles selle žanri kohta, millest me täna räägime? Tundub, et eesti keeles on olemas tegelikult väga hea ja kõlav väljend soololaul, mis sobiks selles kontekstis palju paremini. Kõige ilusam, ütleme välismaine väljend, mida ma olen kuulnud, on Aadsong mis on inglisekeelne väljend ja sakslased kasutavad oma väljendid liid ja prantslastel on Melody ja venelastele romanss ja meil on kogu aeg selle terminoloogiaga nagu probleeme olnud, et kuidagi Nõukogude pärandist on jäänud, et kõik laulud on romansid ja see ei ole üldse nagu õige määratlus, siis kuidagi oleme sealt jõudnud kammerlaulu juurde. Aga see tundub mulle ka nagu ebatäpne, sest et kammermuusika tavaliselt nagu hõlmab erinevaid pille ja tegelikult on selline ilus termin nagu soololaul eesti keeles olemas ja Eestis on üldse muusika. Terminoloogia on aga noh, mitte kõige paremad lood. Võib-olla see on natukene seotud meie muusikakultuuri suhtelise noorusega kui soomlastel samuti termin, üksin laulu, et seda võiks ka pigem siis soololauluga seostada. Samas mul on selline tunne, et eesti keeles seostub soololaule inimestele ikkagi sellega, et tegemist ei ole koorilauluga. Seega, kui me räägime soololaulust, siis võib tekkida ekslik arusaam, et ka näiteks ükskõik, missugune orkestriga laulmine on siis ka selles mõttes soololaul, aga samas kammerlaulu all meil siiski pigem ju mõistetakse siis tõesti, et esinemist nii-öelda kammerlikumas õhkkonnas kas väiksema arvu pillidega või siis ainult klaveriga, noh, muidugi termin kammerlaul võib-olla on ka eksitav, sest ta on liiga võib-olla laia tähendusväljaga, et ja siis me saaksime küsida, kas Estonia kontserdisaalis on üldse võimalik tegeleda kammerlauluga, et sealne õhkkond ja keskkond ei olegi võib-olla piisavalt kammerlik, isegi siis kui klaver paigutatakse nii-öelda alla põrandale lähemale kuulajatele, et ka siis tegelikult tehakse saal endiselt ääretult suureks. Ma tahaksin siin lisada, et ma mõtlesin nende kahe kontserdi järele, et mulle tegelikult nagu ei meenugi ideaalselt. Niisiis nagu teile sa soovitad kasutada soololaulu jaoks sobivat saali Tallinnas ehk siis mis ei oleks liigse kajaga, mis ei oleks liigselt mat, et mis on minu arvates keskraamatukogu saali miinus, ta on liigselt matja, klaver ei pääse seal üldse mõjule, klaverivärvid ei tule üldse välja, et nende kahe kontserdi põhjal mulle tegelikult kõlaliselt meeldis Estonia kontserdisaal. Ja ma arvan, et mul kahjuks puudub endale isiklik kogemus, et ütleme, pealesõjaaegsel perioodil olid siiski need soololaulu kontserdid palju populaarsemad, sest et me muusika ajaloost oleme näinud pilte ja, ja näeme plaate, kus esinevad Tiit Kuusik, Mati Margarita, Voites ja need on saalid täis just nimelt Eesti kontserdi suur saal. Et võib-olla lihtsalt see žanr ei ole praegu niivõrd atraktiivseks tehtud. Aga siiski kõla koha pealt ma mõtlesin tõesti erinevaid saale. Ja siiski mulle meeldib just seesama filharmoonia saal. Korraks võtaks veel hetke kinni arutelust, mis läheb terminoloogiat, et et jah, minu arutelu viis mind või minu sisemine nõnda öelda argumentatsioon viis mind väga sarnastele radadele, et just nimelt kammerlaul tähendab just nagu kammerliku esituslaadi, aga ta ei jahinägu ei sätesta seda koosseisu. Et selles mõttes ütleme siis nii, et me võime öelda, et on kammerlaulakat soololaul seal sees on tegelikult selle kõige suurem alaliik, sellepärast vaieldamatult ütleme klaveriga soololaule. Noh, see pärand on, on suurem kui, kui kõik muud kammerliku esitusviisiga vokaalpalad kokku, eks ju, või noh, selles mõttes, et kui me mõtleme siin näiteks viiuliga laule või siis Altriiuliga Vaitšelloga laule, kui need kõik kokku panna, siis neid on ikka oluliselt palju vähem kui klaveriga kirjutatud laule, nii et selles mõttes ma olen sinuga nõus, et see sätestab nagu situatsiooni või seda ka seda stiili, ütleme vokaalses mõttes jah. Aga see, et koorilaul ja soololaul omavahel vastanduvad nagu selles mõttes, et üks on paljukesi erine, on üksinda ma nagu selles mõttes ei näe selles probleemi, et, et ei ole minu meelest niimoodi, et iga lorilaul on äkki soololaule, et see on ikkagi konkreetne žanrid, on, on, on ka lihtsalt võimalik öelda laul siis eks ole, sest et ütleme niimoodi, et kui sul on hiir hüppas, kass kargas siis seda võib laulda nii kooriga kui ka üksi, et lihtsalt laul nii-öelda tegemist on Martin Aare lauluga, siis on ta ikkagi soololaul just täpselt täpselt tahangi öelda, et ilmselt on ikkagi üks kõige suurem probleem see, et meil ei ole eesti keeles head terminit just liit duo-le. Et eesti keeles ei ole õige öelda liit tuua näiteks juhul kui tulevad Iris Oja ja Kadri-Ann Sumera, kes laulavad meile ainult vene romanss, eks ole, aga samas see sõna liit, huo ütleb meile, eks ju, et tegemist on klaveri ja lauljaga, mina võtaks ühe sammu veel edasi ja küsiksid, kas Rahmaninovi laulu üldse romantsiks võib nimetada. Aga miks mitte siis, see tähendab eelkõige sellist lihtsat romantilist laulu mar Rahmaninovi kohta ei julgeks lihtne peaaegu et mitte kunagi öelda, ta ei ole selles mõttes ülemäära keerukas, sest et noh, lihtsuses tegelikult ju peitub võlu. Aga noh, ta ei ole selles mõttes lihtsakoeline. Aga ütleme, et kui me siis ikkagi püüaksime mõelda välja, et mis oleks eesti keeles termin, millega me saaksime kohe aru, et meile esinevad siis laulja ja pianist ja esitavad siis tõenäoliselt romantilisest perioodist pärit laule või ka miks mitte tänapäevast. Minul tekkis väike mõte, et soololaul hea sõna, aga kui ma ütlen, et kammerlaulu kontsert ja soololaulu kontsert siis soololaulu kontsert ei anna mulle märku, et seal on kammermuusika. See on nagu soololaulu kontsert, kus täpselt vot selline reaktsioon, tule soololaulmise kontsert, just. Aga sellega ma olen ka nõus, et on meil saali puudus õige saali puudus ja ma olen ka sellega nõus, et tegelikult Estonia kontserdisaal on küllaltki soodsa akustikaga, seal on lihtsalt distantsi küsimus, et, et noh, et, et et ei ole võimalik, võib-olla nii ennast publiku hingelaul, seda sellepärast, et sa oled lihtsalt nagu natuke kaugel, võib-olla või ta, või siis ütleme kõrgel, kui sa oled sa lava peal, eksju, et võib-olla see võiks olla natukene sellisem intiimsem, siis Atmos sellega ma olen nõus akustika mõttes, ta võimaldab ikkagi küllalt finantseeritud tegevust, et selles mõttes ma ei saaks nagu selle taha pugeda, et ei saa nüansseerida, aga mis puudutab seda keskraamatukogu saali, siis mina lauljana jälle pelgan seda, kui publiku mul liiga lähedal. Et seal, kellele selline miinus ehk siis kumbki ei ole nagu ideaalne loomulikult. Ja mis nüüd puudutab seda, et kas on piisavalt publikut? See on muidugi väga keeruline ja siin mul on nagu väikene selline okas nii-öelda aja poole pöördudes, et ma tean, et ka Triinule tuttav kõrval Rahvusooper Estonia, nii palju kui mina olen turunduspõhimõttest aru saanud, püüab ikkagi planeerida niimoodi, et, et kui on sellised tükid, mis nii või teisiti toovad rahva saali pannakse natuke ebasoodsatele õhtutele ja need, mis ei too tingimata rahvast saali, need pannakse nendele õhtutele, kus nagunii rahvas tahab välja tulla. Et kui panna ikkagi laulukava teisipäeva õhtule, siis tegelikult nagu ei olegi väga suuri šansse, et seal oleks väga palju tunglemist, et ma tahaks tulla veel teele selle turunduse teema juurde tagasi. Et tegelikult see on klassikalisel muusikal praegu ju tegelikult väga tõsine teema, mida me just enne saate algust arutasime muusikapäeva kohal ja Piia, sa ütlesid väga ilusasti. Et milline suurepärane korraldustöö oli muusikapäeva kontsertide korraldamisega üle Eesti, et üle 200 kontserdi korraldas üks üksus ja päeval samal päeval samal päeval üle Eesti, mis on küll väike, aga 200 kontserti ja sa ise tuled Vormsil teks. Nüüd ma tooks siia väikese paralleeli, et, et ka ERSO ja paljud ütleme, klassikalisem muusikaüksused, ettevõtjad mõtlevad välja mingisuguseid kavalaid nõkse, et tuua publikut saali. Küll on tehtud lastele programme, kus on näitlejad, loevad muinasjutte, küll on niisuguseid vahetekstidega, küll on õhtujuhtidega, kes muhedalt juha juhatavad sisse erinevaid teoseid. Ma olen siin eriliselt kiitma Kadri-Ann Sumerat. Kui armsalt, kui lihtsalt ja meeleolu loovalt ta juhatas sisse siis nende kontserdil järgmise helilooja kõigepealt rääkis mussorskist siis ta räägib Šostakovitši-ist ja kõige lõpuks Rahmaninovi nii selgelt, nii armsalt, nii lihtsalt, et see kujundlikult just ja just see sobis sinna väikesesse saali sinna keskraamatukokku väga hästi. Pärast seda kontsert ja mõtlesin, et kui oleks selline vestlus olnud, vot nüüd filharmoonia laval kui seda hästi läbi mõelda ja armsalt teha, miks mitte. Et ütleme nii, et, et akadeemiline nüüd ma ütlen küll, kammerkontsert on see, et publik tuleb saali dalam kavada, loeb selle läbi, ta jälgib ja kuulab ja läheb lihtsalt puhtasse muusikasse sisse. Aga siiski, see on minu arvamus, mulle meeldiks, kui paar sõna, kas siis esitaja või siis keegi, kes on väljast ütleks kas sissejuhatuseks või see loob niisuguse sooja tunde ja toob publiku natuke lähemale ka ütleme, lauljatele, interpeetidele. Ja kurb oli see, et meie publikuna Me ei tajunud ja meid tabanud aplodeerida Monika Evelini kontserdil. Et seal oli väike segadus ka lugude järjekorraga, aga samas, kui Sibeliuse lauluta lõppesid, siis tegelikult oleks tahtnud aplodeerida. Aga kuidagi see distants oli nisu suur ja kuidagi ütleme külm noh, selle tõttu kaetud Ta meid oli vähe publiku seas. Et siis jäigi nagu aplodeerib, võtad lõpuks meie armas professor Mati, pall võttis aplausi oma kätte ja keegi peab alati oma jalgade. Korraks pöörduks tagasi Triin sinu mõtte juurde, et seda formaati nõnda modifitseerida. Ja põhimõtteliselt ütleme, niisugusel tunniajasel kontserdil, kus meil nüüd seal keskraamatukogus, ta oli pikem tiiri, sõid testi, teinud ära tohutu töö, et omandada kogu see repertuaar. Et seda oli tõesti palju. Ja ütleme niimoodi, et muidugi on alati hea, kui laulda sellist kava peast. Et meil kummalgi õhtul see ei olnud nii, aga ma ise ka interpredina tean, et see on seal noh, nii suur lisavinge, et meie tingimustes on lihtsalt see Monika Evelini kohta ma nii täpselt ei tea, ta elab välismaal, ilmselt ka tegutseb palju välismaal, aga aga ütleme, meie tingimustes on ikkagi see, et interpredina toime tulla, siis peab küllaltki palju tööd tegema selles mõttes, et palju peab esinemisi vastu võtma. Ja siis noh, ei pruugi lihtsalt reaalseks osutuda, et sa õpid kõikavad pähe. Ja ütleme, et kui tegutsetakse ka veel mitmel rindel, ütleme, õpetatakse või tehakse veel midagi, et selles mõttes ma nagu ei tahakski seda nagu kriitikana tuua välja, aga mida ma tahtsin öelda, on see, et et ilmselt siin iirise niisugune muusikaline algharidus väga palju ka loeb, et ta muusikakeskkoolist tulnud, et tal see omandamise kiiruse on ilmselt väga hea ja ta oli tõesti väga põhjalikult need muusikalised välja töötanud. Ja ja see oli selline tunniajane kontsert ja niisuguses natukene vabamas intiimses õhkkonnas ja siis mulle ka ma sekundeerin sulle, et tõesti need Kadrianne vahe tekstid olid väga spontaansed, ühest küljest aga samas kaunite kujunditega, et mul jäi üks asi sealt just meelde, kuidas see õli, et kannatuse kaunidus, Jakaanidesse kannatus oli üks selline kujund ja, ja seal oli teisigi, et, et mis ta ütles, et pianistidel meeldib Rahmaninovi, sellepärast Rahmanid kirjutab pianistina palju noote. Seda ka, et, et Rahmaninovi tundub, et ta oleks nagu aeg-ajalt ära unustanud, et tegemist on lauluga. Ja, ja see nagu sobib sinna väga hästi ja, ja tõesti, see oli tore. Samas kui me räägime sellest akadeemilisest, nüüd ma ütlen, liit kontserdil, sest et see on tegelikult pärit sealt Saksa ja ütleme ka Hollandi kultuuriruumist siis sellel on oma kindel formaat ja see on akadeemiline, see on kahe poolega Serena oma pikkus, meel, natuke jäi lühemaks Estonia kontserdisaali kava, kui see formaat võib olla ette näeks ja selles suhtes ma arvan, et ta ka nauditav ilma igasuguste lisanditeta. See Estonia kontserdikava oli tõesti väga kaunis. Aga et. Ma panin tähele, et kui ma neli aastat elasin Amsterdamis, kus on väga, ütleme, hinnas just see selline kammerlik kultuur, kammermuusikakultuur siis just nendel liidi kontsertidel, kui ma jälgisin publikut siis ikkagi hoolimata kõigest, nii et neil on see väga levinud ikkagi publik on vanemaealine. Ma olen alati mõelnud ka seda, miks publik on vanemaealine. Minul on lihtsalt tunne, et vanemaealisel publikul on natuke rohkem aega, just see on igal pool, nii, pole vaja karta, pole vaja lapsi tingimata, no ma ei tea, lapsed peab muidugi harjutama mõistega, et niisugune asi kui kontsert on olemas üldse, seda ma ei mõelnud, praegu üldse mõtlesin konkreetse kliidi kontsert. Et ma, ma mujal on noorem rahvas vä. Kui ma käisin teistel kontsertidel oli nagu teistsugune rahvas aha, et lihtsalt jääma tule nagu natuke võib-olla ringiga siis sinna juurde, et ma olen mõelnud, et miks ikkagi süvamuusika nimi ja süvamuusika ja, ja ma olen mõelnud, et, et see on see, et et selleks, et seda muusikat vastu võtta, on vaja süveneda. Ja võib-olla on ikkagi see, et mingil hetkel noh, inimese elu läheb edasi. Ta on selleks juba rohkem võimeline ka ja ma olen sinuga nõus ka muidugi, et, et loomulikult vanemal inimesel on võib-olla natuke rohkem vaba aega just ka teisipäeva õhtul, eks ole. Mingis mõttes on see publiku vähesus noh, ka ühiskonna peegel mingis mõttes sellepärast et kui sina räägid ajapuudusest, siis mina räägin meelsasti rahapuudusest ja räägin ka süvenemise puudusest see nagunii, et see ei puuduta nüüd ütleme niisugust vanemat elanikkond, et see, see puudutab võib-olla isegi rohkem nooremat elanikkonda, et, et noh, selline kiirtarbimine on muidugi praegu kõige suuremas hinnas ja see, mis vajab rohkem süvenemist. See kuidagi, ütleme siis, et ei lähe peale ütleme nii, et kahju oli minul Muusikaakadeemia õppejooned ei olnud ka üldse üliõpilasi. Sest tegelikult ju keskraamatukogus oli üliõpilasi. See on tõsi ja oli ka vanemaealisi, kes tulid ilmselt raamatukogust ja said teada, et on tasuta kontsert ja kahjuks üritasid ka kontserdi jooksul sisse tungida ja eksis seal see oli väärikas, see värvikas ja ma räägin võib-olla siin ka selle loo ära, et, et tõesti, seal keskraamatukogus on minul esimest ja viimast korda juhtunud selline asi, kuidas publiku seas. Kuule kudus omal ajal, kui mina laulsin Ta tegi selle vaikselt lobisenud ja talle tegelikult üldse seda pahaks, sellepärast näputöö on igati hinnas ja Lähme ju vanadest dokumentaalfilmidest, kuidas naistel käed käivad, saartel näiteks aega ei tohi raisata, samal ajal tegeletakse millegi muuga. Aga ma tahtsin nii volikogu selle mõttekäigu lõpuks jõuda sinnani, et ilmselt on ka meile, kui ikkagi see, et see vajaduste püramiid nõnda öelda, et see alumine kiht on, on nii raskesti täidetav ka ütleme, vanemaealisel inimesel. Et sinna tippu jõuda, kus asub sisse soololaulu kontsert. Suurepärast etteheited, et see, see lihtsalt mingil hetkel tuleb siit nimekirjast lihtsalt maha. See on ka nagu üks põhjus ja aga samas siis tekib küsimus, et kas seda on üldse vaja, eks ole, kui seal on mingisugune 50 inimest saalis, et ja noh, mina ütleks ikkagi, et on kindlasti vaja, et see on väga, väga oluline osa euroopalikust kultuurist, muusikakultuurist, ka luulekultuurist. Ja siinkohal mainin korra ära, et, et kahju, et ei olnud sellel keskraamatukogu kontserdi lava peal teksti autoreid kirjas. Et see on sellest asjast pool. Kuigi ma pean mainimata Hele-Mai Puubuse tõlked on väga ilusad ja isegi lähevad nagu selle muusika rütmi sisse. Kas need kaks kontserti näitavad Eesti keskmist taset? Minu meelest ei ole tänapäeval enam põhjust arutleda selle üle, et, et mis on Eesti tase või kuidas see eesti tasemesse sobitub, et et me siiski elame Euroopas, me oleme natuke nagu ääremaal. Aga piirid on kõik lahti ja on põhjust minu meelest vaadata seda nagu kontekstis nagu laiemalt ja selles suhtes ma ütleks, et meil on mõneski mõttes veel minna ja, ja mitte ainult nende kahe laulja mõttes, kuigi ma ei tahaks neid ka üldse tegelikult ühte nagu kategooriasse panen neile mõlemale hästi tugevad omad plussid ja, ja mõned väiksemad miinukesekesed. Ja et lihtsalt, et vaadata seda ikkagi kuidagi jah, laiemalt ja meil on ka minna nagu publiku huvi mõttes. Ja kõige selle, mis puudutab yldse seda kultuurikihti, et ju ta natuke õhem kui võib-olla suurtes kultuurriikides. Nagu ma ütlesin, et meie muusikakultuur on võrdlemisi noor. Ja selles mõttes on minu vastus, et veel arenguruumi on. Jah, mina nüüd väga vabandan, mina kahjuks Iris Oja kontserdile ei jõudnud oma oma tegemiste tõttu aga mul on niisugune tunne, et no meil, eks ole, Eestis on kõigi tegijaid, et mõnes mõttes loetud arv, eks ole, et meil ei ole neid väga palju ja lõputult ja ja selles mõttes ta kindlasti kajastas meie praegust olukorda. Ja võib-olla isegi huvitav, et need kaks lauljat konkreetselt on nagu kahe omamoodi äärmuse esindajad siis praegu siin meie kontekstis nii-öelda, et Evelin Liiv nagu noh, väga niisuguse kõrge lennuga ooperilaulja, kes võttis ette soolokava ja Iris Oja ikka pigem just ainult kammermuusika ettekandja. Nii et ma usun, nagu teilegi praegu ütles, et siin mõlemast kontserdist sai väga erinevaid kuidas öelda elamusi või erinevast lähtepunktist, kunstilist naudingut, nii-öelda. Me ei ole veel üldse maininud eriti Marje Lohuaru panust sellesse Monika-Evelin Liivi ja tema ühisesse kontserdisse, et nagu ma mainisin ja minu meelest sellest UUS on partnerid võrdsed kummalgi ja loomulikult oma funktsioon aga kohe on aru saada, kas pianist siis nimetatakse teda natukene ülekohtuselt saatjaks, et ma arvan, et see ei ole päris õige, siis partner on näiteks ennast viinud kurssi tekstidega näiteks kas ta mõtestab seda teksti koos lauljaga või ta seda ei tee. Ja mina tahaks küll öelda, et Marie mängu oli selles mõttes väga nauditav, tav kuulata, ei, ma olen temaga ka ise koostööd teinud ja see energia, mida ta toob kaasa kontserdile ja see sisukus kuidas ta suudab lauljat jälgida, on minu meelest väga imetlusväärsed, väga kaunid värvid. Ja noh, muidugi suur suur kogemus, et Monika-Evelin Liivi häält võib, ma arvan, ilma kõhkluseta nimetada loodusjõuks. Ja selles mõttes seal võib olla niisugune väga peen nüansseerimine, ongi keeruline. Sest mulle jäi nagu natuke väheks. Aga jällegi, siin võib rääkida ka sellest saalist ja selle suurusest ja sellest distantsist, et ju see tuleb ka ikkagi kogemusega, et kindlasti ei ole see kerge ütleme, suures saalis ka usaldada seda, et kui ma laulan vaikselt, et siis see ikkagi nagu kannab ja see kostab, et väga palju tuleb kogemusega ja, ja tegemist on ikkagi noore lauljaga ja selles mõttes see, mis natukene jäi nagu sealt vajaka ütleme, seal dünaamiline plaan oli natuke ühetaoline ja nii et see nägu tulised klaverist jällegi kuhjaga tagasi, et. Samas on minu meelest väga tore, et Evelin esindas nii-öelda tegelikult siis Sibeliuse 150 sest et minule Sibellus tundub jälle, kui kõik räägivad, eks ole, oma isiklikke lähenemispunkt, on see meeles, on, midagi, ta seostub, eks ole, selle soome loodusega kaljudega ja Ta on midagi väga mastaapset tegelikult ja väga tihti tema laulud ei ole jõukohased niisugusele kergele Supronile, neid lihtsalt, nagu ei tohikski nemad laulda. Minu meelest. Selle tõttu niuksed teatud näited siit, nagu see plikan kommifron, mis on tõesti siis nagu tema häälele kirjutatud, et võimsad, jõulised mastaapsed, sügavad rikkalikud hääled, jah. Ja tegelikult see toobed omamoodi ka selle juurde, et kui vähe me tegelikult on üldse neid lauljaid, kes saavad endale lubada mitte laulda ooperit, sest tegelikult tõesti, kui ma hakkasin läbi mõtlema, et kas Eestis on üldse lauljat peale Iris Oja, kes elatakse ennast nii-öelda ei tööta ooperis. Ühe täismõõdulise, et kui ta on tõesti pool tundi ja pool tundi puhast muusikat, liit, kontsert või soololaulu kontsert, et seda esitada, eriti kui seda ehitatakse peast, aga isegi kui ütleme mitte täies mahus peast vaid väikse abiga nõnda öelda, et et see on ikka raskem, kui on ooper laulda. Sellepärast et ooperis siiski vahepeal laulavad ka teised tegelased. Samamoodi, need miniatuursed nagu ooperimõistes, miniatuursed vormid on oma nagu värvidelt väga rikkalikud ja et neid nagu täielikult välja joonistada, see on noh, ka emotsionaalselt ehk tegemine, et see suur süvenemine, et selles mõttes jah, oli Iirisel näha ja emotsionaalset tuli higipull oli otsa eest, aga ma arvan, et seda me hindamegi kuulajatena tegelgates. Möödunud nädala soololaulu kontsertide näitel arutlesid kammerlaulu termini kontserdivormi ja publikule Teele Jõks, Triin Ella ja Piia paemurru. Süvamuusikakuulajaks saab kasvada pika aja jooksul ja kammerlaulan süvamuusikas ilmselt üks raskemini ligipääsetavad osi. Potentsiaalset publikut. Eestis kummitab nii aja raha kui süvenemis puudus. Eesti Kontserdi produtsent Tuuli Metsoja tegeles terve eelmise hooaja kammerlaul sarjaga Ilus möldrineiu. Nagu hiljuti iga Monika-Evelin Liivi ja Marje Lohuaru kontserdiga. Üsna kõnekana mõjub fakt, et värskem muusikapreemia laureaadi Eesti ühe parima laulja kontserdile müüdi vaid 55 piletit. Kas inimestel on tõesti lauljate vastu, on niivõrd leige huvi. No muidugi kõik hakkab sellest peale, et meil on siin sellel maalapil vähe siit edasi vähe neid inimesi, kes üldse huvitavat kultuurist siis sealhulgas, kes muusikast huvituks, kes huvituks klassikalisest muusikast siis edasi, kes on juba piisavalt käinud tõesti suurtel orkestri kontserdil, sital, mis tõenäoliselt on nagu sellised tere, huvipüüdjad ja kes seal tõesti siis liiguvad edasi kammermuusika poole ja jõuavad ka siis kammerlaulu, nii et et jah, see arv on väike. See ei saagi väga suur olla. Järgmisel päeval keskraamatukogu saalis toimunud nii-öelda samalaadne kontsert, kus siis Iris Oja ja Kadri-Ann Sumera esitasid samamoodi soololaule kogus enam-vähem samasuguse publikuarvu, kuigi seal oli tegemist tasuta kontserdiga. Kas need piletihinnad on olnud alati samad, et kas on näha olnud seda, et näiteks odavama pileti puhul tuleb rohkem inimesi ja aitäh selle küsimuse eest ega ei ole näha, et kui me oleks teinud sellesama teisipäevasele suurepärase kontserdi näiteks tasuta, ma ei arva, et meil oleks rohkem rahvast olnud, et piletihind, Nad on väga stabiilsed olnud meil läbi aastate, me ei ole neid tõstnud nüüd niimoodi äkki mingisugune ma ei tea, 40 protsenti või et nad on täiesti stabiilselt liikunud, nad on alati nägu teises suurusjärgus, kui ütleme, tooriumid, orkestri kontserdid, et nad on kindlasti jõukohasemad. Ja ma tegelikult siin otseselt piletihind sõnaga küll mingisugust seost ei näe, et järgmine võimalus on tõesti teha kõikjal ja igal pool tasuta kontserte, aga noh, kuskil peab siinse piirjoon siiski olema. Eks mingil määral kindlasti mõjutab ka see, et missugusel ajal see kontsert toimub, et siin just meie eelmises vestlusringis lauljad tõid välja, et, et kui kontsert on teisiti päeval, et kas see üksi juba ei mõjuta nii-öelda publikuarvu, et kas teisipäev ei kipu olema selline päev, kus inimene vähem on aldis minema kontserdile? Ma ei oska öelda, eks me oleme katsetanud neid nii ja naa. Me oleme teinud raekojas samalaadseid kontserte raekojas, meil on nagu tehnilistel põhjustel võimalik peaaegu et ainult laupäeval kontserte teha. Seal see arv on sama ja pigem me oleme püüdnud Eesti kontserdis hoida seda joont. Sellised kammermuusika kontserdid kõige laiemas tähenduses instrumendid, lauljad, klaverisooloõhtut näiteks, et me oleme hoidnud need nädala sees ja võib-olla just teisipäevasel päeval, et sellel oleks mingisugune stabiilsus, et sellel oleks mingisugune järjepidevus, mida see külastaja, kes võib-olla on teadlikum külastaja, kes seal käib, oskaks juba ette teada ja arvestada, et pigem mulle tundub nii. Ja kõik asjad maailmas ei saa toimuda laupäeva õhtul või reede õhtul ja võib-olla ei peagi, et mulle endale tegelikult tundub, et see on suhteliselt nagu aastate jooksul hästi nagu töötanud. Ja võib-olla tõesti ei oska tuua neid inimesi tänavalt sinna Stahli aga nad peavad ikka sinna ennem jõudma teistsugustele üritustele, aga kuidagi peavad need inimesed selle esimese sammu tegema. Siin arutasime ka väga palju just selle üle, et missugune on Tallinnasse nii-öelda kõige paremini sobiv soololaulu jaoks ja kahjuks olime sunnitud tõdema, et sellist nii-öelda ideaalset paika, kus oleksid kõik nii-öelda nii esineja kui publiku soovid täidetud, praktiliselt ei ole. Et Estonia kontserdisaali akustika on küll tohutult hea ja just selleks väga hästi sobiv, samas mõnikord on ka katsetatud nii, et klaver on asetatud kuulajatega ühele tasapinnale, mis siis teeb selle saali veidi kammerlikumaid ja aeg-ajalt teeme seda, aga noh, me kõik oleme seotode tehniliste küsimustega. Ja Estonia kontserdisaal on tohutult hõivatud saal, hommikuti harjutab orkester, seal õhtuti on proovid, kontserdid ja sellele Monica kontserdile tuli järgi kohe suur muusikapäeva üritus. Basseinid val, orkester põrandal, klavereid lava all, et noh, ma ei hakka koormama nende tehniliste tailidega, et et sellel hetkel see ei osutunud teostatavaks. Aga Ma pean ütlema, et minule endale väga meeldib see, kui meil on saal nii-öelda kammerasetusse pandud ja, ja kammerlikuks. Aga nagu alati, igal pool on eriarvamusi ja mõned interpreedid tunnevad ennast niimoodi väga ebamugavalt. See akustika tundub olevat täiesti teine, täiesti harjumatu. Et ega see ei ole hea lahendus minu jaoks, saal kõlab peaaegu iga muusika jaoks ja alati hästi, ütleme akustilise muusika jaoks, aga ma seda usun küll, et seal on erinevus võrreldes suurel laval esinemisega. Ja see on alati keeruline, et see on tohutult nüansirikas, seal on niivõrd hoolikalt vaja 11 kuulata, 11 toetada, koos musitseerida. Loomulikult on see keeruline ja loomulikult ei ole see õige saal. Aga mis me teeme? Palun andke teada, kui te teate, kus on selle jaoks suurepärane saal, eks me oleme katsetanud nii ja naa. Ja sellist ilusat heade akustiliste omadustega, õiges kohas paiknevat publikule meeldivad saali kammermuusika esitamiseks meil tõesti pole hetkel. Kas praegu on ta juba mõningaid kaugeleulatuvaid plaane seoses sisest soololauluga? Ikka on, jah, me plaanid käivad ju kaugele ette ja praegusel hetkel on vaja juba mõelda 2017. Aasta peale 2016 17 hooaja peale. Ei, ega me jonni jätta ei kavatse, et küllap me teeme neid soololaulu, kontsert edaspidi ka järgmiseks hooajaks, võib-olla õnnestub lugupeetud Tiiul Leewaldiga koos kokku panna tõesti päris noorte lauljate selline debüütlavalaudadele astumine. Ja vaatame, mõtleme, kuidas seda žanrit veidi Gene niimoodi publikule lähemale tuua ja mõtleme ka saalide peale, et ega palju võimalusi pole, aga püüame leida parimad. Lahendusest Tuuli metsa ja ütleb, et ideaalset saali kammerlaulujaks pealinnas pole aga Eesti Kontsert ka jonni ei jäta. Muusikapäeva heligajast jääb kõlama Linda madaliku lootus, Eesti muusika ja teatriakadeemia uuele saalile ja lauljate lootus, et kunagi tekib Tallinna saal, kus on sobiv akustika ja muud tingimused. Liidi romansside või mis iganes žanris võimenduseta laulmise. Muusikapäeva nädala Hirikaia valmimisele aitasid kaasa Johanna Mängel Hedi kätt ja neile ei vasta infelt. Saate mängis kokku Helle Paas. Mina olen toimetaja, Annebrummik optimistlik.