Helga ja tere head. Klassikaraadio kuulajad algab 10. oktoobri heligaja, kus vaatame tagasi nädala muusikasündmustele. Mina olen toimetaja Kersti Inno. Kuuendal oktoobril anti Erkki-Sven Tüürile Monte Carlo päris üle väärikas Monaco prints Pierre'i Fondi muusikapreemia noorte muusikasõprade valik teose peregrinus ekstaatikuse eest. 1966. aastal asutatud Monaco prints Pierre'i fond tunnustab kirjanduse, kunsti ja muusikavaldkonna tipptegijaid. Muusikapreemiad on kaks, alates 2011.-st vastast antakse iga-aastaselt välja noorte muusikasõprade valik. Kui preemiat. Üle kolme aasta antakse välja kompositsiooni preemiat, mille 2006. aastal pälvis Helena Tulve, on seni on noorte muusikasõprade valiku laureaatideks valitud näiteks Kaia Saari jahu ja Tokio Hosokkava. Möödunud aastal võitis sama preemia helilooja Ülo Krigul teosega luigeluulinn. Auhinna kättesaamise järel siirdus Erkki-Sven Tüür Monacos prognoosse festivalile moraavias sügis, kus ta resideeruvaks heliloojaks. Eestis võiks möödunud nädalat nimetada laulu nädalaks. Teisipäeval oli esitlemisel Arvo Pärdi lastelaulude plaat. Lapsepõlvelood. Mu jõud on paljudele lapsevanematele toob see laul ehk lapsepõlve meelde. Lastele aga on ehk uus ja huvitav. 15 laulu on Arvo Pärdi lastelaulude CD-l lapsepõlvelood. Laulavad Raadio laste laulustuudio koorid. Plaadi andis välja Eesti rahvusringhääling. Koostöös Arvo Pärdi keskusega plaadil on valik lastelaule, mida Arvo Pärt on kirjutanud aastatel 1956 kuni 70 küll enamasti näidendite ja multifilmide jaoks. Laulja ja dirigent Kadri Hunt ütles, et mõte pani talle pähe Jaanelgule. Mina ei oleks ise teadnudki, et Arvo Pärdi-il võib nii palju laste muusikat kunagi kirjutatud olla ja siis küsisin Pärdi käest, et kas ta oleks nõus sellist asja ka meiega koos tegema ja ilmselt tuli Arvo Pärdi endale suure üllatusena, aga ma arvan, et kuna ta ise lapsi armastab ja siis see oli tema jaoks nagu selline väike kuidagi nostalgiline meenutus sellest toredast ajast. Need laulud on saanud ka omamoodi uue elu. Helilooja Tauno Antsil valmisid koostöös Arvo Pärdiga klaveri teiste filmimuusika partituuris laiali paisatud lauludest. Uued instrumentaalseaded tekstide juures oli abiks leelo tungal. Kadri hundi eesmärk oli Arvo Pärdi looming tuua lasteaia mudilaskooride repertuaari, sest seni lastel Pärdi muusikaga erilist sidet pole olnud. Niit ühehäälsed laule Saiga pisut organiseeritud, et oleks mitmehäälsust Tauno instigi kammermuusika seaded ja kaaned, fonogrammid on kõik plaadi peal olemas, nii et kui keegi tahab ise laulda, siis tal on mingi selline helinäide kõrval. Aga spetsiaalselt on ilmunud ka siis see noot Eesti lastekooridel ja eesti õpetajatel on võimalik võtta noote praktiliselt kasutada, ehkki nüüd need lastelaulud on sündinud võib-olla natuke juhuslikumas kontekstis, aga ometigi kui me nendega tööle hakkasime, siis ma nägin, et seesama Arvo Pärdi hoolikus iga noodi osas avaldus ka seal, et me püüdsime nüüd salvestus heid protsessist, et püüame säilitada selle Arvo Pärdi joone, et meil on iga noote ja meil on kasenootide vaheline hetk väga tähtis. Kuulsime Riina Eentalu helilõiku kultuuriuudistest. Nädalavahetusel toimus rida koori sündmusi, kus kõlas ka uut Eesti muusikat. Urmas Sisaski muusikal põhinev multimeediaetendus, universumile, armastus, kammerkoori Collegium Musicale viienda sünnipäeva kontsert ja Eesti filharmoonia kammerkoori hooaja avakontsert. Neile sündmustele keskendume tänases saates pikemalt vestlusringis nimetatust. Märgilise tähendusega oli muidugi Eesti filharmoonia kammerkoori hooaja avakontsert uue peadirigendi Kaspars Putnintsi juhatusel. Kaspar puutnints rääkis intervjuus nelejevasteinfeldile uutest suundadest Eestile. Märg oran, tuntud mõistagi Pärdi ja Tormise muusika esitajana. See on koori kuldrepertuaar. Loekt. Nüüdisheliloojatega, mida näitas ka avakontsert puudekummardajate maa Tartus Tubina saalis ja Tallinna kultuurikatlas, kus kõlasid esiettekandes koori ja dirigent Putin, tellimusteosed Mirjam Tally puudekummardajate maa segakoorile lindile ja pärimusinstrument idele ning Ülo Kriguli vesi ise segakoorile ja fonogrammile. Lisaks esitati Soome ühe tuntuma nüüdishelilooja Kaija Saari jahutakte Sears ning šveitslase Ants oligeri aastaajad Talv. Kolmas. Eelmisel nädala helikajas oli pikemalt arutluse all kammerlaul. Selle nädala teisipäeval oli selles žanris erakordne kontsert Mati Turi ja Martti raide mitmekesise kavaga laulu õhtu Estonia kontserdisaalist. Seda analüüsib saates Allan Vurma. Kolleeg Liina Vainumetsa andis teada rõõmustavatest uudistest Tartust. Tartu Elleri muusikakoolis oli neljapäeval uue Steinway kontsertklaveriavakontsert. Kontserdipublik sai Karin Leivategija dokfilmi kaudu näha klaverite valmimise protsessi firma Steinway ja Sons Hamburgi tehases ning seda, kuidas Eesti muusika ja teatriakadeemia dotsent Lauri väinmaa ja Elleri kooli õppejõud Jaan Kapp kontsertklaverit tehases välja valisid. Muusikakooli direktriss Kadri Leivategija räägib uuest Steinway kontsertklaverist et tõestada, et ka meie koolil kui haridusasutusel on siiski vajalik. Sellise tippinstrumendi järgi oli üks päris tõsine protsess. Titt meie koolis peaks ka olema Steinway klaver. Tänaseks on reaalsuseks saanud. See on ääretult oluline verstapost ilmselt igasugusteks väga kvaliteetselt. Eks arenguteks edasi liikumiseks, et oma kultuuriruumi täita parimal viisil, andes meie interplettidele kätega parimad võimalused, et nad saaksid seda teha. Neljapäeval algas Tartus ka 20. varajase muusika festival oriente toksident, mille huvikeskmes on keskaja muusika seostatuna idamaade muusikaga. Klassikaraadio delta saadetes olid lõppeval nädalal külas Eesti muusikanõukogu ja helikunsti sihtkapitali aastapreemiate laureaadid ning ootame teid külla edaspidigi. Eelmisel nädalavahetusel toimus rida koori sündmusi. Urmas Sisaski muusikal põhinev multimeediaetendus, universumi armastus, kammerkoorikolleegium musikaale, viienda sünnipäeva kontsert Eesti filharmoonia kammerkoori hooaja avakontsert, sarjas vitraažid ja kõigil neil kontsertidel olid eesti heliloojate kooriteoste esiettekanded. Urmas Sisaski universumi armastus, Helena Tulve, see algab Mirjam Tally puudekummardajate ja Ülo Kriguli vesi ise ja ükski neist polnud ka nii-öelda tavaline koori kontsert. Tänase helikaja vestlusringis keskendume Ki neile sündmustele ja räägime koori kontserdivormi muutumisest ja avardumisest. Muusika visualiseerimise vajadusest või mitte vajadusest ja selleks uute võimaluste otsimisest ja leidmisest. Palusin stuudiosse vestlusringi Eesti muusika ja teatriakadeemia, emeriitprofessori Ene Üleoja, noored koorijuhid, Ingrid Roose ja Elmar tuul ning Kirsi Ansber kultuuriväärtuste ametist. Tere tulemast. Tere. Tere. Me oleme harjunud sellega, et Arvo Pärdi ja Veljo Tormise muusikat esitletakse lavastustes. Eelmisel nädalalõpul oli aga Telliskivi loomelinnaku vaba lava teatrikeskuses viis etendust täissaalile Urmas Sisaski muusikal põhineva Šomanistliku multimeediaetendusega Universumi armastus. Kuulda sai Sisaski kooriteoseid klaveripalu. Näha sai videot ja kohapeal valminud liivamaalietenduste kandev roll oli Euroopa kultuuripealinna segakooril Veronika Portsmouthi juhatusel. Koori oli pannud liikuma lavastaja Reeda Toots. Mis mõtteid tekitas teisse? Lavastus? Tegemist oli väga huvitav, kontserdiga, rõõmu pakub see publik käib kontserdil ja et kasutatakse selliseid huvitavaid saale ja kohti, et väga tihti mina vähemalt ei ole veel vabal lavale sattunud koorid, seda ka on hakanud kasutama, et see on väga hea. Kui nüüd minna sinna selle kontserdi juurde, siis osta seda liivakunsti, minu meelest oleks võinud olla rohkem. Kuna sellest oli ka nagu juttu kontserdireklaamide, siis mina olen, kohtasin selle nagu panustel, nagu rohkem. See on teema, mille üleilmselt tarbija saab väga kaua arutleda, siin on omad plussid ja miinused mis on primaarne, küsinud. Kui ma lähen kuulama muusikat, siis mul on õigus tunnetada seda täiesti individuaalset. Nüüd kui tuleb juurde visuaal, siis see on kellegi teise nägemus mis sagedasti üldse ei ühti minu senise kogemusega, ma siin toon välja just nimelt Pärdi Aadama passiooni lavastuse sama maid Tõnga Tormise sünnisõnade kohta. Visuaal tõmbab tähelepanu ära muusikalt. Nüüd, mis puudutab Sisaski etendust, siis minu meelest vaat etendus ma ütlen ja mitte kontsert, siis minu meelest oli siin väga hea balanss, tegelikult kõikide nende nähtud etenduste kõrval oli Reeda Toots osanud väga kenasti tasakaalustada seda lavastuslikust. Ta ei surunud ennast peale ja üldse kogu see meeskond oli väga hääd terviku loonud. Nii valgus, helirežii oli super, väga hea selles black box is, eks seal, kus muidu ei oleks akustikat. Liikumised olid delikaatsed, aga me peame alati arvestama seda, niipea, kui koor liigub, kui inimese nägu pöördub kusagile mujale suunda, nii on akustiliselt midagi oluliselt muutunud. Ja seetõttu tavaliselt kipub kannatama mitte liikumine. Vaidvokaalne kujun. Nii et see on üks suur küsimusmärk. Kui mina nüüd võtaksin luubi alla praegusele universumi armastusse, siis mida ma just kiidaksin, on täpselt needsamad asjad, et sellest tekkis tegelikult ilus tervik ja mis mulle kõige rohkem meeldis, selle juures oli selle koori üksmeel. Kuna tegemist on harrastuskooriga, siis ilmselt võib-olla rohkem pöörasime sellele tähelepanu, et kuidas nad laval selle kõigega nii-öelda hakkama saavad, et ta mingid kohad siiski minu jaoks natukene jäid arusaamatuks, kui nüüd lavastuse poole pealt, kui vaadata seda, et mingid kohad olid sellised, kus mind toodi nagu sellest meditatsioonist välja. Aga üldiselt oli hea terviklik pilt küll. Sest kooris sind rääkida, siis? Jah, me võime öelda küll, et tegemist oli harrastusskooriga harras koorile võib mingeid asju andeks anda, eks ju, aga lõppkokkuvõttes mind kui siis publikut lõpuks ikkagi häirib see, aga see oli juba veel viies etendus, kus, mida meie läksime vaatama, arusaadav, inimeste väsinud ja nii edasi, aga kui foks teisel hooajaks on kuulda häältes väsimust ja jõulist vajumist ja sa näed ka füüsilises tegelikult seda väsimust, kus ikkagi koreograafia. No ei ole koos ja, ja see ongi see mõned inimestel ei ole sellist lauluhäält antud, mõne inimestel ei ole sellist tantsuliigutusi antud, aga siin siis on küsimus, et kas on vaja nii suurelt ja uhkelt teha nagu sellise kollektiivse või siis teha mingi valik selles kollektiivis või teha mingi muu kollektiiviga. Minu jaoks on raske nagu see, et kui ma lähen vaatama mingi etendus, ma tahaks ikkagi täiskvaliteeti igalt poolt ikka tilkus sellist tõrva välja, et see on selline väga kesine esitus, et kui seal oleks rohkem mingisugust sellist liiva teatraalsustanud, võib-olla oleks minu jaoks nagu päästnud selle just nimelt etenduse. Mina nägin teist etendust ja seal oli ka muidugi intonatsiooni vigu küll ausalt öeldes ja häälestus vigu oli suhteliselt kuuldavalt, aga ma ei ole väga kriitiline tõesti harrastajate osas, selles mõttes ma nagu andsin selle kõik andeks, aga mis on harrastajate pluss vähemalt sellel etendusel on see vaimustunud, soov seda teha, olla selles muusikas liikuda ja anda oma panus oli siiski märkimisväärne ja selles mõttes on suur vahe lihvitud professionaalsusel ja südamlikult Tahitlusel. Muidugi ma pean ütlema, et ilmselt ka see liikumine on üks, mis taidlejal võtab intonatsiooni maha, sinna ei ole mitte midagi parata. Ma jälgisin seda, et aeg-ajalt on ju dirigent väga ebasoodsas positsioonis visuaalselt väga ilusasti nähtav aga koorist väga kaugel või siis osa lauljaid on tal hoopis selja taga. Tähendab see, sa ohjad kogu seda seltskonda nüüd niimoodi silmast silma, see jääb olemata. Ta ja taidleja ei suuda siis olla sünkroonis, alati eks ole. Suhtuvad niuksed asjad, jah, kahtlemata oleks koor puhtamalt laulnud, kui ta oleks reas seadnud, aga mina mõtlesin ka seal, et huvitav, kas Estonia kontserdisaali oleks kogunenud saalitäis publikut, kui koor oleks laval ilusti reas seisnud ja kõik need teosed puhtalt maha laulnud ilma selle liikumise ja visuaalitaja valguseta ja kogu selle lavastus grupita, see muusika ei oleks töötanud. Selle koori jaoks oli see siiski noh, suur sündmus ja ma ei tahaks seda kuidagimoodi pisendada, ikka vähem. Ja ei, ma ei, mina ei taha ka siin nagu selles mõttes, et kedagi nagu sind maha teha ja mustata, eks ju, aga lihtsalt see kontrast, kuna siin oli lisaks koorile oli ikka meil ka klaverisoolonumbrid ja saksofonisoolonumbreid. Et see lihtsalt see tase, erinevus üle loo oli lihtsalt väga drastiline, minu jaoks see lihtsalt lihtsalt jääb häirima inimest, kes on tegelenud muusikaga. Mainime siin ette klaveripalu, siis esitasid Urmas Sisask ise ja tema, Tiiu Sisask tema kaks koera. Kui ma ennist rääkisin ümptoma nendest kohtadest, kus mind nii-öelda sunniviisiliselt sealt meditatsioonis nii-öelda välja toodi, kuhu ma siis jõudsin ja kuhu ma jõudsin ka täpselt mainiksin veel üle tänu valgusele ka suures osas, et mina panin ka seda tähele, see oli, oli väga hea atmosfääritekitajad, tõesti kiitused valgustajale, aga just et kui koerad siis lavale toodi, vot ma pean ausalt ütlema, et minu jaoks oli see võib-olla pisut liiga ekstravagantne, et sellel hetkel ma mõtlesin küll, et no. Vaat. See oli vaja, kallid, noored, ei tunne Urmas Sisaski ema laps, kes mängib ja mängurõõm ei kao. Järeldusele. Mulle meeldis siin Kersti küsimus, et mis te arvate, kui see oleks tulnud ettekandele näiteks Estonia saalis, et mul on hea meel, et niimoodi küsitakse. Sest kui siin vestluse alguses räägiti, et mida peab kuuri muusikale veel ümber tegema, et selle vastu oleks huvi, siis samamoodi minul on kultuuriakadeemia kultuurikorralduse taust. Ja selles mõttes on mul väga hea meel tõdeda Vaba laval publik leidis selle üles ja me teame täpselt korraldajatena, kuidas saal ise, sul on kindel publik, seal tuleb seal inimesed, et küsida, kas Estonia saal oleks tulnud täis sellises traditsioonilises lahenduses. Tegelikult ei peagi minu arust niimoodi küsima, vaid pigem mõtlema, et vaba lava on uus koht tegelikult koorimuusika, tänu sellele võidab uut publikut. Ja võib-olla tõesti, et see kvaliteet või need maitsed on siis nii-öelda vaieldavad, aga ta täidab positiivset eesmärki koorimuusika huvides. Vaba lava oli kindlasti väga hea koht ka tänu sellele, et publik istus terve aeg täielikus pimeduses mis tähendas seda, et nurgast ei pannud isegi enda kõrval istuvat inimest tähele. Ehk siis nagu mingisugust nii-öelda segavat faktorit sealt saali poole pealt ei olnud. Ja teiseks, üks väga positiivne asi oli, see lauljad olid väga lähedal. Et, et kui enne me rääkisimegi nendest erinevatest paigutustest, siis üks paigutus oli ka see, et dirigent Veronika portsmanud seisis keskel ja koor oli ringis ümber tema ja see tähendas seda, et publikupoolsed lauljad tegelikult olid nagu solistid ja nii lähedal publikule, et peaaegu olidki nagu üks osa publikust, et et selles suhtes ma arvan, et see oli kindlasti hea võti, kuidas kaasata publikut peaaegu et sinna etendusele. Aga neid, sa ootate siis ühte väga huvitavat teemat, vaat see on see, kui koor on asetatud nii-öelda ebatraditsiooniliselt, tulen filharmoonia koori kontserdi juurde, see oli siis oli keri eos tall kus koor oli asetatud gruppide kaupa nelja kohta ja neljas positsioonis oli see teos oli väga huvitav, see oli tõeline intonatsioonide gümnastika, peale selle toon oma isiklikku emotsiooni, ma olin nii õnnelik, kui peale seda pikka kaija Saaria teost algas ju halligi puhta kolm kõlaga. Ja ma olen kirjutanud oma märkides, elagu kolmkõla ja kolm hüüumärki järel. See mõjus nii värskendavalt, feni tervendavat, nii, aga nüüd ma sattusin istuma just nimelt ühe grupi vahetusse lähedusse. See tähendab, et ma ei saa teose tervest kõlapildist terviklikku pilti, ma saan kätte fragmendid. Seda oli huvitav kuulata seda ühte grupp, P ja seda noh, nii-öelda intonatsioonist turnimist, mis oli tõesti väga noh, ütleme niisugune huvitav raske ja keeruline ja siis tabad ära ka mõned vead, eks ole, mida muidu võib-olla ei kuuleks. Nii et selles mõttes see, see kooride paigutamine on üks niisugune probleem, need, kuhu ja kuidas publik siis jaotub ja, ja kui sa satud ütleme, kuskile keskele, tsentrisse, siis on muidugi kõlapilt hoopis ühtlasem. Aga ainult siis sa saaksid elamuse tegelikult, sest me olime ees nurgas, aga kui me kuulsime ka ainult ühte rühma, põhimõtteliselt lagunes, rühma ei kuulnud ja tegelikult jäigi elamus nagu saamatajalingu teost tegelikult kuulamata ja ja see ongi miski, mis, ma ei tea, kas see läbimõtlemata trigentidel või, või millest see tuleb, et lihtsalt lihtsalt pannakse ümberringi, aga ei mõelda selle peale, et publik tahaks kaheelamus saada. Mina just hiljuti tegelesin mittegoori paigutusega ka veidikene küsimusega, aga pigem nagu millised on ruumi akustilised võimalused ja kultuurikatla puhul on juba teada, et see on väga raske akustikaga ruum ja minu sellesuvine samasugune probleem, et ma ei kuulnud koori ei kuulnud teksti, oli tormise ja jalaka ja Kaljuste sünnisõnadel, kus minu vaatamiskuulamiskogemus oli selline, et kõik on super, viimase peal valgus, heli, muusika ja mõtlesin, et ja nüüd oleks kõik olnud täiuslik. Kui ma nüüd seda teksti, mida ma tegelikult ju paberil kogu aeg jälgisin. Kui ma oleksin seda briljantsed kuulanud, et siis oleks nagu täiuslik olnud. Ja kui ma inimestega vestlesin sellest, et vaadake, et siis oleks olnud täiuslik siis öeldi mulle, et tegelikult Noblessneri koor laulis üksteisele vastu üleval rõdul, mina kujutan ette, et kui ma istuks seal kuuri all, siis ma kuuleks pilliantselt ja mulle öeldi, ei. Et nad neelavad üksteise ära. Betoonseinad, kõik kaotavad ära selle heli, et tegelikult seda briljantsed lahendust seal ruumis ei olegi võimalik saada. Aga pöördume nüüd korraks tagasi Urmas Sisaski muusika juurde sel õhtul oli esiettekandel spetsiaalselt selleks sündmuseks kirjutatud uudisteos Adgariaatum universi ehk universumi armastus oli seal tõlgitud, aga see peaks olema loomine, universumi loomine. Mis mulje jättis see teos, mõeldes Urmas Sisaski loomingule tervikuna? Urmas Sisaski muusika on midagi hoopis teistsugust ja ma arvan, et see oli hea, et see teos oli seal kõige lõpus. Ta oli tegelikult väga kokkuvõttev, ta sobis hästi lõpetama kõiki neid pisikesi nii-öelda miniatuurne või ettekandeid, mis seal ees olid. Teos mulle iseenesest meeldis ja ta oli väga terviklik ja kui me liigume tagasi selle koha peal, et seda kandised harrastuskoor, siis ma arvan, et seda teost me lõpuni võib-olla viimistletud ju tegelikult ei kuulnud. Et sinna juurde käis ka kõikvõimalikud pillid, olid seal löökpillid ja kandled ja kellad ja neid mängisid lauljad ise, samal ajal lauldes. Et see on ka jällegi üks asi, nad pidid liikuma, nad pidid pilli mängima, samal ajal veel laulma ka, et see on ikka posu ülesandeid ühele lauljale pandud, see võib-olla natukene jäi minu jaoks ikkagi vajaka see täiesti lõpuni välja selle loo toomine. See on huvitav, sest mina oleks just tahtnud öelda, et kuna see oli tellitud ja uus teos, siis see oli ainuke teos millegi peale lipp, mis arvatavasti väga palju aega kulutatud ja see oli just viimistletud seal, ma nagu ei leidnud selliseid esituslikult nagu häirivaid aspekte veel selleks see teos ise oli minu jaoks lihtsalt pikk. Selline selline korduvmaterjal, see on Sisaski natukene stiil, ehk siis ma saan sellest aru. Aga kui meil on juba kuulad etendust print 20, siis oli juba, et nii. Ja nüüd võiks, okei, okei, üks kord veel. Et see lugu oli minu meelest küll nüüd see, mis viis pluss plaadi peale ja kuulaks veel. Laupäeval toimus Mustpeade majas kammerkoori Collegium Musicale viienda sünnipäeva kontsert dirigent Endrik Üksvärav. Päev oli valinud kavasse teoseid viie aastasest tegevusest ning seal tuli samuti esiettekandele just selleks kontserdiks tellitud Helena Tulve teos. See algab. Teost ise kanti ette niimoodi see oli programmis pärast vaheaega teise osa esimene teos ja jagati vaheajal välja, need siis lennukis jagatakse või noh, inimesed, kes soovivad nagu pimedust, pannakse need silmaklapid ja jagati need välja, et kes soovib, et oli arutatud Helena Tulve ka, et ta on väga tundlik ja, ja suhtub muusika kuulamis väga tõsiselt, et siis pakkuda publikule võimalust seda pimekuulamiseks. Entusiastlikult panin klapid ette. Ja mis juhtus, et endaga kaaslasega arutasime pärast teose kuulamist, mis on Maarja Pärtna sõnadele see algab. Ja tekst on kavas olemas ja sõnad on väga võimsad ja kuulasin loo ära ja sain aru, et ma ei olnud ühtegi sõnalist osa kuulnud. Et ma olin kuidagi niivõrd Sa haaratud kas siis sellest muusikast või midagi juhtus, et see tekst sai niivõrd integreeritud muusika osaks ja see kandis mind läbi loo ja kui see sai läbi. Ma olin ju nagu publikuna valmistunud, et nüüd ma vaatan, kuidas need võimsad sõnad ette kantakse või ma mõtlen sellele ja klapid ees, see võttis ära minult selle visuaalse poole. Et ma oleks ilmselt muidu jälginud koori neid sõnu välja hääldamas. Vot see oli selline teistmoodi elamus, üllatav. Veidike müstiline. Ja vot selline ta oli. Mul oli sama kogemus, et ma nagu kaotasin need sõnad ära, see oli nagu kummaline ja ausalt öelda, ma ei teagi, kas see nüüd on hea või halb See on üks huvitav teema, seesama probleem tekkis mul filharmoonia koori puhul kumakavale lugesin ja kõik need Annotatsioonid, mis räägivad, kuidas on tekst, inspireerinud muusika loojaid ja kui ma tulin kontserdilt mitmesuguste muljetega ära ja siis ma hakkan mõtlema, et aga ma ei kuulnud tegelikult ühtegi sõna. Et mul on ainult muusikalised kujundid kõrvas ja sellega seotud mõtted ja emotsioonid. Aga sõnu ei ole. Ja see ongi üks probleem viimasel ajal ja seal oli nii pime ka, et isegi kui ma oleksin tahtnud sõnu jälgida, ei näe. Ja ma olen mitme koori puhul ja iga filharmoonia koori puhul viimastel aastatel tajunud seda, et ka siis, kui nad laulavad kontserdisaalis klassikalisi teoseid, eks ole, kus tekst on ju tegelikult paljuski tuttav juba mis sead ja, ja muud niisugused tekstid, et tegelikult kui ma nüüd ei teaks neid tekste, ega ma aru küll ei saaks, millest lauldakse, et mul on hakanud tekkima tunne, et sõnad on lihtsalt vokaali väljutamise vahendid. See on minu meelest õudu, see on õudne, tähendab, mingisugune probleem on siin küll diktsiooni osas. Aga siin ma nagu eristaks see, et kas on see nüüd kooriviga või on see ikkagi kompositsiooniga. Otsi vigu, aga ma lihtsalt räägin probleemist. No ja kus see probleem, kus see probleem on, seda ma ei oska, ma ei oska selgitada. No selles mõttes, et kui võtta see filharmoonia kammerkoori kontsert sissegi, Mirjam Tally ise ütles ka, et ta nüüd otseselt välja öelnud, et ta ei kasutagi teksti, seda mõtte pärast tagata kasutas teksti eesti luuleta teksti inglise keeles, mis minu meelest on nagu väga kummaline. Pärast tuli välja, et oli Kaspar Putinsi, nagu veel suunitlus teha inglisekeelne tekst eesti kollektiivile Eestis esitamiseks. Et ta võetakse teksti sellepärast, et lihtsalt neid konsonante kasutada. Aga siis tekibki küsimus, et aga äkki siis kasutakski lihtsalt mingisuguseid tähti, just et kas on vaja mingit teksti seda hakata ära kasutama, see on ka kellelegi looming. Miks on vaja seda nagu niimoodi lõhkuda? No mina siia vahele võib-olla oponeeriks, et ma ei tahaks, praegu jääks selle Helena Tulve teose taustal kõlama see, et miks ta kasutas seda teksti, et minu jaoks antud teosest emotsioonist lähtudes oli väga selgelt ta ikkagi integreeritud teose kõlapilti. Kogu see muusikapala kõlas nagu üks suur algus mis väga hästi kirjeldab ka pealkirja, see algab ja, ja tekkis selline emotsionaalne küsimus, et kas see oli kuur või mis instrument seal oli. Just seda muusikat ettekandja. Intressiavastuseks oli muusika. Kui me nüüd liigume tagasi sinna filharmoonia kammerkoori kontserdi juurde, siis kui ma üldiselt nõustun sellega, et viimasel ajal on see probleem ka minu kõrvade jaoks, teksti ei viida läbi ja et ma pean lugema selleks, et aru saada kõigepealt kavalehte ja siis ma alles kuulen seda teksti sealt koori esitusest, siis antud kontserdil ma pean seda plusspooleks. Et kui näiteks rääkida Ülo Kriguli teosest, kus oli kasutatud Ilmar Laabani teksti, mis oligi häälutus, eks ole. Et siis minu meelest terve selle kontserdi tuumik või tuum oligi see, et see tekst, et seda ei viidud mitte algusest lõpuni lõplikud läbivaid sealt kasutati mingisuguseid elemente, mis tekitasid uue kõlavärvi. Võib-olla jälle Ülo Grigoli teose põhjal, kuna see oli mu üks nii-öelda kõrgemaid hetke või see mulle kõige rohkem meeldis, seal kadus ära see, et oli elektrooniline taust koorimuusika. Et see minu meelest sai kokku täiesti nagu heas mõttes programmeeringuks. Minule isiklikult väga sellised uued lahendused ja selline muusika meeldib ja just see, et ei olnudki nagu kahte poolt, et, et sul on koor, kes viib ilusasti teksti läbi ja siis sulen taha pandud elektron taust vaid, vaid see kooritekst muutuski sellega nagu ühtseks ja minu meelest oli see terve, selle kontserdi üks läbivaid teemasid, et selle koha pealt minule jällegi meeldis, et mina nagu ei tahtnudki, et seda teksti sealt läbi tuleb. Ma sekkun, tähendab, see on õige, mulle ka Meelis Krigul väga ja mina just ütlen, et ma nautisin seda, mismoodi elektroonika ja inimhääl moodustasid niisuguse orgaanilise terviku, kui see oli erakordne sujuvus, millega mindi ühelt nii-öelda kõlapildilt üle teisele ja siis ma tahan öelda veel, mis minu jaoks oli Kriguli puhul kuidagi sümpaatne ja mis vabastas mind mõnevõrra näiteks Saaria monotoonsus eest, mis mind lõpuks lihtsalt ära väsitas. Et Krigul oli jätnud ruumi mõistele interpretatsioon. Et selles loos oli võimalik dirigendile koha peal sellel hetkel midagi teha. Sest tõesti, ütleme Saari Aho on minu meelest niisugune teos, kus oli niivõrd paika pandud kogu see taustsüsteem. Et eks ole, dirigendile on mikrofon kõrvas ja tema ainukene ülesanne on hoida seda kõike koos. Kroonis Ülo oli ka minu meelest oli, oli, aga ülal oli jäetud ruumi mingisuguse fraasi koha peal tekitamiseks see oli väga sümpaatne. Ja peale selle veel ikkagi on üks niisugune mõiste nagu struktuur ja vorm ja, ja struktuurid korrastatus, vot sellest rääkis ühel päeval minu meelest Raul Sööt huvitavalt siin ka minule meeldis Krigul peaaegu et kõige rohkem siin oli mingi korrastatus ja mingi struktuuri raamistus, mida ma tajusin. Raul Söödi mõte oli, et struktuuri korrastatus loob ilu. Eks ole, sarjo puhul oli minu jaoks niisugune amorfne liikumine pidevalt huvitavat väärmid, huvitavat mõõted, huvitavad kõlakujundid, kõike, mida veel, eks ole. Aga kõik see kuidagimoodi vajus laiali nagu õli vee peal, eks ole, kates erinevaid nii-öelda kujundeid seal. Aga Kriguli puhul ma tajusin nagu mingisugust noh, ruumi või raami ja mingisugust strukturaalselt korrastatust ja muidugi eri kaunis oli just see ühendus. Krigul puhul, kui nüüd tulla sellesama eelmise teema juurde teksti ja muusikasidumise juurde, siis Jugulist joon on see, et tegelikult ei kasutanudki mingeid luuletajaid, olidki häälutud lihtsalt ja kuidas seal alguses oli, kui oli intervjuu temaga, siis tegelikult tal oli teos valmis ja ta ei plaan mingeid sõnu ega midagi panna tal oligi mõeldud, lihtsalt ongi selline ühe pokaali peal lihtsalt. Et siin niuke küsimus, see, et ei olegi vaja sinna panna mingeid luuletusi, istusin teoste puhuse filharmoonia kontserdi puhul filharmoonia kontserdi, mõtlesin Helena Tulve teose tulevad ka oli väga hea tekst, see teos oli ka tõesti hea, kuigi natukenegi. Aga see selleks, millised väga häirib, kui tekst ja muusika ei ole omavahelises seoses ja koorimuusika juures olles koori dirigent, kui sa võtad kooriteose ette, siis esimese asjana teksti, kas me tahame või kas me tunnistame seda tunnistada. Alguses tuleb tekst, siis tuleb see muusika tähtsuse järjekord on niipidi. Räägime ka esituses, see oli Eesti filharmoonia kammerkoor ja uue hooaja avakontsert uue peadirigendi Kaspars pudentsiga. Kuidas kõlas, kas ma tohin öelda? Koor kõlas suurepäraselt, teostes oli väga kõrgel tasemel. Kui ma räägin Nendest sulamitest, mis tekkisid, eks ole, selle elektroonikaga, siis need olid super kaunid. Ja ma pean ütlema, et noh, nii ilusat soprani figuratsioone nagu näiteks sellesse Mirjam Tally teoses alguses oli see lei lausa visiooni mulle nagu mingi, ma ei oska öelda, kaunid virvatuled, mis kusagile kaovad, eks ole, nende hääletehnika ja igatepidi mulle meeldis kaal intonatsioon muidugi ütleme, see turnimine seal selles Holi keris, see seal oli probleeme, aga ma saan ka aru, et see on tõesti erakordselt keeruline. No siin võiks ka teistes teoses olla probleeme, lihtsalt ei kuulnud neid ära. Ja siis ma mõtlesin ka kavasse ka, ma ei tea ju, kuidas jama tänapäevases ja ma teen seda muusikaprobleem tegelikult me ei tea, mis seal juhtus või ei juhtunud, sest noored, ma tahan teile öelda Missugune assotsiatsioon minul tekkis selle muusika kuulamisel, kuigi ma ütlen veelkord kõik väga hästi tehtud. Aga kunagi 50.-te lõpus ja kuuekümnendatel tuli rõivamoodi materjal, kapron, nailon, mis olid imekaunid, Nad olid ilusamad kui naturaalselt kõike meestel olid Trii särgid, mida pidanud triikima ja nii edasi. Ja siis natukese aja pärast, kui me neid kõiki kantsi, mis me saime aru, et nad ei lase õhku läbi. Vaat Saari ohu puhul mul tekkis see tunne. Mul on õhupuudus, et see sünteetiline materjal nii-öelda Ta iseennast peale surub see põhi, mis on sisse mängitud ja mille peale nüüd, eks ole, dirigent peab kogu aeg rangelt jälgima, et see kõik koos püsiks, eks ole, see tekitas minus selle tunde, andke mulle õhku ja kui siis tuli Howli keri kolm küla, siis tõesti oli sõõm värsket õhku. Eks viimasel ajal ole see, et kui mõne koori kontserdi jooksul tuleb äkki unison, siis kõigi kõrvad puhkavad, eks ole, aga mulle väga meeldis, kuidas filharmoonia kammerkoori kontserdil muusika tekitas sulle selle meditatiivse tunde ja mulle väga meeldib Kaspar sputnik ja tema dirigeerimine pingsalt jälgisin, kuidas ta ka sellise muusika juures, kus põhimõtteliselt sa löödki ainult ette konkreetseid punkte suutis ta oma sõrmedega ikka nii palju näidata, et, et see oli üks asi, mis mulle kuidagi väga eredalt meelde jäi ja mis mulle väga meeldis. See on jälle minu selline valagoni inimese maitse on see, et ka hooaja avakontsert siis, kas selline heakõlaline ja ilus, traditsiooniline koorimuusika kavaga kontserti võiks olla, see avaks. Ma mõtlen, et kui meil on praegu muusika-aasta ja, ja meil on ka motoks, kõlab hästi. Jah. Kontsert on kontsert, oli tore mehitatud. Tiimne Aga naerosoiga päris koju ei läinud. Jah, ma pean ütlema seda sama, et ma oleksin igatsenud siia vahele noh näiteks isegi esimese ja teise roo vahel, eks ole, enne saari Ühte uni soonset kas või Gregoriuse koraali, mis oleks loonud kontrasti, tähendaks kontrasti, puudus oli praegu suur, lõppkokkuvõttes need teosed kuulge, 11 sõid ja hävitasid, eks ole, selles mõttes, et see ei olnud nagu kõige targemini üles ehitatud see kontsertprogrammi ja kuulaja mõttes ja, ja siis ma mõtlesin veel nii, see kontsert oli tegelikult friikidele. Tõsiselt, eks ole, kes naudivad vaid igasuguseid neid tehnoloogilisi momente ja aga sellega kaua ei hoia publikut. Publik tuleb Sisaski peale. Võrdlusesse võtta, et kui laupäeval oli kolleegiumi kontsert, sünnipäeva kontsert kus esimesed kaks lugu oli nüüdse koori ajaloo esimese täiesti kaks esimest lugu ja siis oli nende jaoks nagu tähtsad lood läbi viie aasta nagu ja tegevuskava oli väga ilus, loogiline ja vaheldusrikas ja pärast läksidki ära ja sul oligi selline vau. Ma ütleksin sama moodi, et ma alustasin kontserdi lõpus kommentaariga, et koduselt väljendades oli see vapustavalt hea, täna kava ülesehitust iseloomustas siis ta oli tihe. Ta oli nagu ilutulestik tulevärk ja siis ta oli samamoodi ka veel kontrastne sinna juurde, aga samas ta ei olnud selline pudru ja kapsad selles mõttes ei, kindlasti mitte, et väga muljetavaldav ja võib-olla repliigi korras. Täna on olnud juttu Mirjam tallist. Minu jaoks oli see kolleegi musikaale kontserdil uue helilooja avastus. Seal tuli ettekandele instrimmahav ja soovitan lihtsalt muusikasõpradele selle helilooja teostage ennast kurssi viia, see kõlas väga hästi, see oli väga huvitav, see oli värske, väga hea elamus. Meie arutelu jätkus veel pikemalt teemal, mis siis on koori kontserdi puhul primaarne. Siin mõni mõte sellest. Minu arust eks ole, kvaliteet ja puhtus ja lihtsus ja selles nagu peitub võlu, et kas vaatame, kui nagu me siin viimasel ajal väga palju mängitud Pärdi muusikat väga lihtne, selge, puhas ei ole mingit trikitamist selles mõttes. Ja ta ei vaja Kadrikitakstist. Ma lõpetaksin oma mõtte sellega, mis ei ole minul seal, Raul Sööt, kes ütles niimoodi, et muusikas on olemas sakraalsed struktuurid, need ei pea olema keerulised struktuurid tingimata. Helikaja. Vestlusringi keskmes olid möödunud nädala koori sündmused, Urmas Sisaski muusikal põhinev multimeediaetendus, Universumi armastus, kammerkoorikolleegium musikaale, viienda sünnipäeva kontsert ja Eesti filharmoonia kammerkoori hooaja avakontsert. Nendega seoses olid kõne all koori kontserdivormi muutumine ja avardumine, tekst kooriteostes ning prioriteedid koori kontserdi puhul laiemalt. Vestlusringis olid muusika ja teatriakadeemia emeriitprofessor Ene Üleoja, noored koorijuhid, Ingrid Roose ja Edmar tuul ning Kirsi Ansber kultuuriväärtuste ametist. Muusikauudiseid maailmast vahendab nelejevastentselt muusika uudised maailmast. Muusikauudised. Kuulus vene pianist Grigori Sokolov keeldus hiljuti talle määratud moona muusikapreemiast. Põhjuseks tõi Sokolov selle, et sama preemia on varasemalt omistatud kuulsale muusikaajakirjanikule ja blogijale Norman leebrestile. Grigori Sokolov ütleb, et tal on häbi säärast preemiat vastu võtta, mis on üle antud ka leebraktile. Sokolov peab lebrat diplogimis alast tegevust ebaväärikaks ja ebapädevaks. Viimastel aastatel on Sokolov saanud mitmeid preemiaid ja eelmisel aastal oli tema Deutsche grammofonifirmas välja antud plaat ka Briti muusikaajakirja grammofon. Preemia nominent. Norman läheb, leht on olnud aga vastutav toimetaja Londoni Immning standardi toimetuses ja hetkel peab ta oma muusikauudiste blogi, mis on maailmas üsna palju kuulsust ja tähelepanu kogunud. Samuti kirjutab leb reht artikleid ja arvustusi Universal Music kuule kuuluvale veebilehele Symphony kremona muusikapreemia auhinna. Komisjon ei soovi aga laskuda Sokolov ja leebrehti vahelistesse suhetesse. Ja auhinnakomisjonil on väga kahju, et väljapaistev pianist nende preemiast loobub. Uudiseid on ka New Yorgist. Nimelt kannab nüüdsest Lincolni keskuses asuv kuulus every Fischer hool ehk saal, kus tegutsevad New Yorgi Filharmoonikute uut nime. Emery Fisher oli entusiastlik viiuldaja ja elektroonikatööstuse miljonär, kes suri aastal 1994 ja kes pühendas palju oma elust klassikalise muusika toetamisele. Nüüd on aga nimetatud kontserdisaali toetada ja muutunud ja uueks sponsoriks on David kehvem ja tema anime nüüd endine every Fischer. Hool kannabki nime muutmise otsuse taga on raha ja rahastusskeemide Tomisel. Sentimentaalse väärtused teatavasti ei loe. 40 aastat on New Yorgi Filharmoonikute kodusaal Lincolni keskuses kandnud every Fischer hool nime. Hiljuti tehti saali osas aga 500 miljonit dollarit maksvaid uuendusi. Jeffissarite perekond nõustus sellega, et saal tulevikus nende nime ei kanna. Kokkulepe Fischeri perekonnaga saali nime muutmise kohta avalikustati juba eelmisel aastal. 1973. aastal maja ehituseks 10 miljonit dollarit annetanud muusika. Filantroop Eiveri Fischeri perekond leppis 40 aastat tagasi kokku tegelikult nii, et kontserdisaali uue nime all renoveerimise või uuesti ehitamise korral pöörduvad Feissarit kohtusse. Aga tänaseks on asjad siiski teisiti. Sarnastele saalidele või kultuurihoonetele suurt toetajate nime andmine on tänapäeval küllaltki levinud praktika. Fisherite perekond mõistab sammu vajalikkust, ent kui see siiski pole, kuigi New York Times sellest võimalikult viisakalt erinevaid kriitilisi artikleid kirjutas. Fisherite perele maksti tagasi 15 miljonit dollarit ja Lincolni keskuse uueks suurtoetajaks ja saalile nimeandjaks on nüüd David kehven. Häid uudiseid vokaalmuusikasõpradele kuulus bariton Dmitri horostovski, kel diagnoositi ajukasvaja ja kes saab järjepidevalt haigusega seoses raviseansse andis teada, et kavatseb osaleda Heliconi ooperimaja avakontserdil, mis toimub teisel novembril käesoleval aastal. Laulja väitel tunneb ta end paremini ja tervis võimaldab tal Heliconigala kontserdil siiski esineda. Ja lõpetuseks eesti lauljaga seotud uudis, mis tuleb saksa Pärnu muusikavaldkonnast. Bariton Lauri vasar debüteerib Figaro rollis Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis Figaro pulm, mis etendub Berliini riigiooperis. Tegu on Jürgen Flymmy uue lavastusega ja esietendus toimub seitsmendal novembril tänavu aastal. Teistes peaosades on sellised tähed, nagu annab prohaska yldev Randoder, Kansjolo ja Dorothea Reschman ja ooperit dirigeerib Gustavo Dudamel. Kui rääkida saksa teatrimaastiku kontekstis, siis Lauri Vasara nimiosa. Berliini riigiooper päri lavastuses on võrreldav sõnalavastusteatri puhul vaid Risto kübararollidega Müncheni kammerspiiles. Muusika uudised maailmast muusikauudised eelmise nädala helgahessori pikemalt arutluse all kammerlaul, ajendiks Monika-Evelin Liivi ja Iris Oja lauluõhtud. Sel nädalal tulid ses suhtes tõhusat lisa. Teisipäeval esines Estonia kontserdisaalis laulu tuua titurija marki raide. Palusin stuudiosse Eesti muusika teatriakadeemia vanemteadur ja õppejõu Allan Burma. Küsin kohe, kas ka sel kontserdil jäi õhku küsimus, kellele on vaja kammerlaulu? Ei, ma arvan, et seda küsimust küll ei ole, kammerlaul on ikka niivõrd oluline žanr ja mul on natukene kahju, et teda isegi rohkem ei ole. Et kui me vaatame tänapäeva muusikaelu vokaalmuusikat, et siis see stiil või laad, milles tänapäeval kirjutatakse, kasuta On ju mõnevõrra teistsuguseid väljendusvahendeid, kui me oleme näiteks harjunud grammatilise liidi puhul, et olulisem kui meloodia on võib-olla hoopis mingisugune faktuur tämber. Ja see on omaette põnev maailm, aga samas oleks mul kahju kui selline klassikaline kammerlaul, mis on koos saatepilliga traditsioonilise klaveriga ja mis on kirjutatud poeedi tekstide, millel on selge sõnu, mõttemeeleolud, et see välja sureks, sest et see on minu arust. Ta Vahva šanr. Teisipäeval sai kuulata Mati Turi ja Martti raide esituses väga mitmekesist kava. Seal oli eespere, Beethoveni, Wolfi, Tormise, Metneria Sibeliuse laulud ja lisaks ka Pärt Uusbergi uudisteosed esiettekandel. Mis mulje jäi sellest kava ülesehitusest? No nende kavade ülesehitusega on ju ka olnud mitmesuguseid selliseid voole või muude. Ma arvan, et kuskil 70.-te lõpus, kaheksakümnendatel tekkis selline arvamus, et korralik kammerkontsert. Ta koosneb sellisesse tagastiivsest kavast, mis on läbivalt, et ühe helilooja või vähemalt sama ajaperioodi teostest koostatud ja põlati natukene vanemaid printsiip, kus pigem oli selline kollaaž või mitmekesisus. Mulle tegelikult meeldivad mõlemad variandid ja see, Mati Turi ja Martti raide valik. Costa selline läbilõige erinevatest ajastutest. Tegelikult kuulajale võib olla täitsa noh, niisugune värske, et võime vastandada erinevaid perioode ja laulja saab ennast näidata. Ta erinevatest külgedest ja ka valik oli vahva. Mulle meeldis, mis tundusid nende tugevamad küljed. Siin on nüüd selline huvitav teema, mis puudutab kammerlaulu üldse käskimine, kamber, laul, seal on ikka väga tähtsat sõna, tähendab et autori tekst, mingisugune mõte ja nüüd see, et see mõte hästi välja tuleks ja et seda oleks võimalik hästi publikule kommunikeerida. See on ilmselt parim siis, kui laulja laulab selles keeles, mis on tema emakeel või mida ta väga hästi oskab ja millestki publik aru saab. No Eesti on väga väike väike maa, meie kultuur ei ole ju nii sajanditepikkune nagu euroopa vanadel kultuurmaadel Saksamaal Prantsusmaal eestikeelne või eesti luuletajate tekstidele kirjutatud laulurepertuaar, Viliidi repertuaar, ministeeriumi neid ka ei kasutaks, ei ole väga suur. Ja nüüd selles Mati Turi Martti raide kavas, noh, ma ei tea, võib-olla on just ka sellest keelest tulenevatel põhjustel või lihtsalt, et Eesti muusikakultuur on kuidagi nagu väga omane mulle tegelikult Ta Mehilised kõige rohkem just need eesti autorite teosed, noh, võib-olla see tipp oldi Veljo Tormise 10 haiku Kaplinski tekstile, mis on kirjutatud juba 70.-te alguses, vist natukene veel parem kus selline täpne terav mõte oli väljendatud nii nendest muusikalistest kujunditest väga eredalt, aga ka tekst oli viimse sõnani arusaadav ja see duo partnerlusse pianist, laulja, see töötas minu arust väga hästi. Nüüd veel eesti autoritest, rääkides René Eespere epigramm, minu arust on väga tugev teos, see nüüd oli küll kirjutatud ladinakeelsele tekstile Seneca väga hea tekst, Matti turile tegelikult sobivad üldse sellised jutustavad, et natuke nagu ballaadilaadsed lood, et seal tulevad minu arust tema need tugevad küljed väga hästi välja, et üks on see epigramm väga hea diktsioon, tähendab muidugi kui lugu on mitte emakeeles või keeles, mida me väga ei valda, siis tuleb appi kavaleht, kus on tekst ja suurepärane Estonia kontserdisaalis oli valgus oli võimalik lugeda, mõnikord on küll kavades trükitud tekstid, aga siis kustutatakse tuled ära ja sa ei näe seda teksti lugeda ja see muutub noh nagu ma ei ütle, et täiesti mõttetuks ja noh, me saame siis tagantjärgi seda teksti võib olla lugeda, aga see pole hoopiski, see tekst oli väga hästi edasi antud, tähendab et nii mõtte sisult see, mis väljendus muusikas, aga ka puhta nagu vokaaltehnoloogiliselt, et seda oli väga nauditav kuulata, selline ladu soolamine, noh, Rene eespere helikeel on üldse ju selline, seal on mõnus või ta on just selline hea tasakaal sellise lihtsuse ja õhus samal sagedusel. Rene eesperelt on hea kuulata ja see on kindlasti üks tugev teostan. Mõnes mõttes on Pärt Uusbergi helikeel ja Rene eespere helikeeled sarnased, kanad armastavad pigem lihtsaid, kooskõlasid muusika, pigem tonaalne. Pärt Uusberg tähendab, et ta kindlasti ei ole ning suuna René Eespere kloon ta täiesti oma isikupärase helikeelega, aga ta julgeb väljendada ennast nendes lihtsates vahendites noh, teatud kordused, varieeruvused, seda võib ju mingis mõttes nagu ka selle minimalistliku traditsiooni järjepidevuse Ena vaadelda tema loomingut. Ta ju mingis mõttes eristub näiteks Helena Tulve näiteks või Erkki-Sven Tüür, kelle helikeel on hoopis teistsugusem teistel väärtustel põhinev, et, et ma arvan, et, et see on eesti kultuuririkkused, meil on erinevaid autoreid ja Pärt. Uusbergi on kindlasti väga oluline koht Eesti muskel uisuste, et ta tekitab sellise õlad maas tunda ja ka oli ka väga hästi seetõttu raamitud, et. Te olete Mattiga turiga tegelikult väga ammused tuttavad Eesti filharmoonia kammerkoorist, kus te mõlemad laulsite kooris jas sooloosi. Kuidas sa näed Mati arengut solistina? Aa, see on ka huvitav teema, Mati on ju koori juhtama aegselt hariduselt ja ta on selles mõttes fenomenaalne laulja Eestis. Et ta ei olla läbi teinud seda tavapärast koolitust. Muusikaakadeemia lauluosakond, siis võib-olla ooperi kooru esimesed soolod ja siis suurem karjäär solistina, aga kui me vaatame Mati arengukäiku, siis tugevad küljed on esiteks lausa kadedaks tegev musikaalsus seal see, et ta intuitiivselt Ta mõistab muusikat, mis on iga struktuuri tähendus, noh, nii lokaalselt kui ka sellesse globaalsesse vormis siis tal on suurepärane mälu ja ma olen alati imetlenud ta võimet väga kiiresti asju pähe saada. Manti vooruseks ja tugevuseks on ka tema isiksus. Ta on noh, selline väga lahtinate, ta ei häbene väljendada seda, mida ta tunneb kohe, siinsamas ja praegu. Ja see tegelikult võlub ja see kandub üle ka sellesse, kui ta, ta kammerkontserti, seesama oleke on laval, ta ei häbene ennast, ta ei häbene oma ideid väljendada, ta on sellised lõdvalt enesekindel sealjuures. Ja loomulikult issand jumal on andnud talle ju ka suurepärase hääle, mis on kõlav, kandev väljendusrikas ja matid tulid praegu tuntakse ju kui suurepärast Wagneri lauljat, kus on vajalik suur hääle jõud, massiivsus, mastaapsus, suured emotsioonid, nüüd see, mida suure häälega ooperilauljatel sageli ei ole, oskus kasutada oma häält kammerlikult nüansseeritult esitada detaile, laulda piano, et noh, ka kõrges registris ma ütleks, et see oskus on matil kõige parem. Tähendab, ta hääl on väga hästi tasakaalus siis, kui ta ei pea seega taga dramaatiliselt laulma. Kui ta annab edasi selliseid intiimseid, meeleolusid, kus alus on vaja lugu jutustada, samamoodi kui on vaja fileerida mingisuguseid kõrgeid vaikseid nõu, et see on lausa imeline. Paradoksaalne on see, et sageli just see, see forte pool on see, mis kipub võib-olla minema nagu kirjuks. See, see omaette väljendab ka neid suuri tugevaid emotsioone, aga lõppkokkuvõttes publik tuleb kuulama ehedust emotsioone ja me anname andeks, kui üks või teine külge ei ole alati perfektne ja meil kõigil on ses mõttes elu järjest järjest elada. Me saame ju alati paremaks asju teha. Publik sai suure elamise sellepärast, et vaadake, kui palju oli publikut ja publik võttis väga-väga soojalt, et seda duot vastav. Suur aitäh alla norm. Lõppeva helikaja saate toimetaja Kersti Inno helimontaaži tegi Katrin maadik. Sülgaja.