Kommunismi kokkuvarisemise eest Ida-Euroopas on varsti möödas juba poolteist aastakümmet ja nüüd algavas maailmapildi saates me jälgime ja püüame vaadelda protsess, mis kunsti vallas on nende aastatega toimunud. Me räägime nii kunstnikest kui ka kunstist kunstielust. Saatekülaline on kunstiteadlane, heie Treier. Aga Me lähtume ühest varasemast sündmusest. Aastatel 95 96 toimus Moskvas ja Berliinis ühine suurnäitus mis oli siis enne ühes riigis, pärast teises ja kus siis vaadeldi kunsti Venemaal ja Saksamaal aastatel 1900 kuni 1950. Seal oli põnevaid esinejaid põnevaid imesid räägiti ka diktatuuriaegade kunstis, siis mitteametlikust, kirjandusest, nimed nagu muhhina, Mandels, tamm ja kandinski tahad, et valdkonnad olid väga erinevad. See oli siis mis on praegu aga heie Treier, ja kõige esimene küsimus. Kuidas on kunstnikud suhtunud nendesse muutustesse, mis nende elu ja tegemist on mõjutanud? Ilmselt oli igasuguseid ja igasuguseid emotsioone, see terve see emotsioonide vikerkaar oli esindatud ja see sõltub sellest, millises vanuses oli kunstnik, kui palju ta oli ennast juba kehtestanud varem ja, või kas ta oli näiteks noh, oma tee alguses ta sai välismaale minna ja vaadata ringi, reisida, mis toimub? Sa vihjad sellele, et oli ka vanemaid kunstnikke, kelle seisund oli hea ja kes muudatusi kartsid. No ilmselt küll, sest see muudatus oli niivõrd kardinaalne, et Nõukogude periood sisendas ikkagi mingisugust igavikku lisust. See, mida meile sisendati, oli see, et see riik oli, on ja jääb nüüd ja igavesti ja, ja see on nagu loodusseadus, et mitte miski ei aita, mässamine ka mitte miski protest, vaid see riik lihtsalt on ja ta on ütleme, inimkonna progressis kõrgemal tasemel kui kapitalism. Ja noh, järelikult siis eelisseisundis, nii et see oli niisugune igavikuline maailmavaade ja, ja me näeme, kui palju sellist nii-öelda igavikulised kunstinõukogud tehti. Ja nüüd kui tuli kapitalism ja siis järsku selgus, et see nii-öelda igavikuline riik langes kokku, järsku hakkasid tohutud muutused pihta ja see tähendas seda, et kus ei saa enam võtta sellist endist taktikat või strateegiat, vaid sa pead kogu aeg muutuma ise ka ja see oli väga valuline. Missugused olid negatiivsed kogemused, kui nüüd konkreetne Harla inimestele, kes olid kunstimaailmas, kes sattusid nende tõmbetuulte kätte, selgus, et kõik ei ole nii roosiline, nagu oli. Kunstnikud on ainult üks osa, eks ole, kodanikest meie riigis, võib olla nõukogude ajal nagu sisendati, et kunstnikud on mingid väljavalitud ja eriline rass või klass. Aga praeguses seisundis on nad ju täpselt samasugused lihtkodanikud nagu kõik teised. Ma usun, et täpselt samad emotsioonid puudutasid teisigi kõiki inimesi. Ma nimetasin seda Berliin, Moskva näituste minisarja nüüd kui olukord on muutunud ja nüüd on jälle räägitakse Moskva Berliini mingisugusest kunstiteljest kui olulistest kunstimetropolides. See väike Baltikum siin vahel, kuhu see on sattunud. Sõitsite loksub kogu aeg edasi tagasi, aga minul oli see ääretult huvitav kuulata, et, et sina käisid Moskva Berliin näitusel. Sest eelmisel aastal toimus ka üks järgmine Moskva Berliin näitus. Ja kui ma kuulsin, et kaheksakümnendatel Nad vaatasid loogiline, eks ole, põhiliselt Hitleri-eelsed perioodi, kus ei olnud noh, neid poliitilisi probleeme siis nüüd eelmisel aastal nad olid liikunud ajas edasi ja võtsid vaatluse alla just nimelt teise maailmasõjajärgse perioodi, rõhuga sellel kuigi veidikene näidati ka ütleme, Vene avangardi ja noh, seda perioodi, seda päris algsed perioodid, mina käisin sellel eelmise aastanäitusele, sina nägid 80.-te näitust nagu kamba peale kokku klappida saame tervikpildi. Ja praegu tõesti tundub, et Moskva kolleegid siis kuraator, et kunstiteadlased kunstnikud ajavad sellist Moskva Berliin silda ja püüavad nüüd siis neid poliitilisi mänge analüüsida praegusest, võib öelda vabamas poliitilises kliimas tagantjärgi analüüsida neid üsna keerulisi kultuurilisi poliitilisi suhteid sest tuletage meelde, et kustkohast venelane oma kommunismi sai, muidugi Marx'i ja Engels'i eks ole. Ja samal ajal kogu see saksamaa lõhestumine pärast teist maailmasõda ida Lääne-Saksamaa. Et noh, mind isiklikult painas tükk aega selline küsimus, ma püüdsin oma saksa kolleegidelt pinnida, et mis tunne on sakslastel Marx'i ja Engels'i suhtes, et ühelt poolt saksa kultuur andis Marx'i ja Engels'i teiselt poolt marksistlik filosoofia tegi niivõrd suure revolutsiooni Venemaal ja nüüd transporditi see Venemaalt tagasi Saksamaale selle Ida-Saksamaa kujule. Ja nüüd kõik need majanduslikud ja poliitilised pinged, mis on nüüd pärast Berliini müüri langemist, et kuidas nemad nagu tunnevad ennast Marxi suhtes, kellest kõik alguse sai samal ajal ilmselt siin Eestis on marks nagu suurem tabu teema kui, kui Saksamaal, sest praegu on Saksamaal marks juba uuesti moodi tulemas filosoofias juba mõnda aega, et loetakse üle uuesti Marxi uute silmadega ja vaadatakse, mis seal kehtib ja mis seal ei kehti ja, ja mis on nagu vananenud ja mis annab nagu veel võimalust interpreteerida praegust kaasaegset maailma. Ma saan niisiis aru, et see küsimus ei tekitanud neis ebamugavust. Ei tekitanud, see oli hämmastav, mina mõtlesin, et järsku see on tabuteema, noh, et Eestist on tabuteema rohkem või vähem. Keegi ei räägi marksist. Aga Ida-Saksamaal on endiselt kolmarsi, ülikool ei ole ümbergist tänava, mul on meeles, ma käin loitsu siis, vot Laitsi siis jah, ja siis näiteks Ida-Berliinis on Karl Marx Alee, eks ole, noh ühesõnaga oled ei ole ümber muutnud oma tänavaid, noh, mis on loogiline, mõnes mõttes huvitav on nende psühholoogiline suhe sellesse probleemi. On juttu olnud ka sellest, et marksion interpreteeritud Ida-Euroopa alikult ja Lääne-Euroopa rikult ida oleks, siis ütleme siis siia Nõukogude variant Malaga, mis on siis lääne variant? Ka Läänes on terve Frankfurdi koolkond, seal on terve rida filosoofiat, kes on võib-olla võtnud marksistülest nagu teised aspektid. Et Nõukogude Marxi versioon, see oli siis dogmakiseeritud kujul, noh et nad lõid oma Marxi sellise, mis neil kasulik oli, dogmatiseerisid selle, ütleme Lenini ja Marxi ja noh, see kõik oli niisugune pudru või noh, nagu ühesõnaga mingisugune dogma. Aga läänepoolne marksism tegeleb tarbija ühiskonnaga. See, mis nõukogudeversioonis ei puutunud ju asjasse, eks ole. Aga siis lääne poole marksism on olnud väga kriitiline tarbija kapitalistliku ühiskonna suhtes, nagu kapitalismi kriitika. See on see, mis on olnud nende jaoks. Kasutatud jah, et noh, lihtsalt ütleme ühest samast allikast marksist on kasvanud nagu kaks võrset ida ja lääs, mis tegelikult võib öelda, et päris kaugemas ajaloos on, on ka niimoodi kristlus ühest allikast kasvanud kaks võrset, et noh, ütleme seoses spetsansi liiniga ja siis Lääne-Euroopa liiniga, et väga huvitav situatsioon See, et niisugune temaatika on oluline ja põnev ka, ütleme meister mõnel pool seda näitas juunis toimunud suur konverents, mille korraldas vene päritolu mõtleja Boriss kraiss, kes vist tegutseb praegu Berliinis ja, ja heie Treier, sina käisid ka sellel konverentsil? Sa ütled niimoodi, et kui niisugused Berliini Moskva sillad on, siis ideed tulevad pigem vene juudi Koorsest kogukonnale Slaavi joodi veidi laiem kui lihtsalt vene juudi. Ja siis finantseerimine tuleb siis muidugi lääne poolt. Saksamaalt mulje jäi selline mulje, kui vaadata kõiki neid esinejaid, siis ülekaalukalt olid slaavi piirkonnast vanadest slaavi riikidest ja ja, ja väga paljud olid juudi esinejad väga tarka juttu rääkisid ja väga huvitav oli, aga ma ei mäletagi, et ühtegi sakslast või noh, tähendab see nii kummaline, et sakslased ei jäänud meelde või neid ei olnudki, aga noh, kõik rahad tulevad jälle Saksamaalt. Seesama mees Boriss crois ilmselt on värvikas isiksus Kessimist andma. Eestlastele on ta ka tuttav, kuna teda natukene tõlgitud ja ajakirjas kunsti e ma kirjutasin sellest konverentsist pikemalt ja siin on ka ära toodud, et croisjon, akadeemias tõlgitud terve järjejutt, mingi neljaosaline ja selle pealkiri oli Stalin stiil. Nii et ta on siis kunstiteadlane, kes analüüsib noh, antud juhul selles artiklis ta analüüsib Vene avangardkunsti ja seal tõeline kalambuure. Tema põhiline paatos või idee, mille ta välja jõudis, oli selline, et vene avangard, kunstnikud, eesotsas moleeritšiga ja noh, kogu see punt tegelikult nende ideed olid niivõrd globaalsed ja niivõrd ühiskondlikud, aga nendel puudus võim. Ja siis tegelikult Stalin, kes kavist nooruses piss kunsti teostas, reaalses ühiskonnas nende vene avangardkunstnike ideed. Sihukene, tõeline kolambur, noh, judinad ajavad ajab üle selja, kui mõelda sellisele järeldusele. Ma olen lugenud näiteks ühte käsitlust Hitleri kohta, mis väidab täpselt sama, et Hitler, kes oli nooruses õppinud kunsti, teostas need avangardkunstiambitsioonid ja ideed reaalses elus ja vaat mis välja tuli, avangard, kunstnikud, kõik nagu mõtlesid seda oma peas. Aga neil puudus võim, et seda teostada nagu mündi kaks erinevat külge. Need küllalt mõtlemapanevad järeldused, muidugi. Iseasi, kas me võime nõustuda nendega. Näiteks Leonhard Lapin, kui ta kirjutab croisi järjejutule seal sõna, siis lapin annab nagu märku, et tema ei nõustu croisiga. Selline mõtlemisülesanne. Kui sina tegid pross krossiga intervjuu, sa ütlesid, et kas kommunism on ühene mõiste, et seal võib olla ka erinevaid kihistusi juba kasvõi rahvuslikul pinnal, et luterlik eestlane ja Muhameetlike Usbek elasid hoopis erinevat elu selles Nõukogude ühiskonnas. Tema ei olnud sinuga nõus. Jah jah, ma mõtlesin, et esiteks talle sellise küsimuse, kuna kuna praegusel ajal on teatud selline mood või noh, ühesõnaga kus panna kõik need vanad modernistlikud mõisted, mis olid ainsuse mõistet ja mis olid sellised universaal istlikud ja ainulised. Et viimasel aastakümnel on nagu muud panna need ainsuse mõistet mitmuses ja näidata, et tegelikult selle universalistliku kategooria sildi all toimus tegelikult niivõrd mitmekihilisi arenguid, ma ei ole kuskil kuulnud, keegi oleks rääkinud mitmuses monismidest ja siis mõtlesin, et näis, mis, mis croissis, vastab selle küsimuse peale, sest tõepoolest see nõukogude ametlik ideoloogia oli selline, et on, meil oli üks ja ainus riik. Meil on üks ja ainus ideoloogias marksism, meil on ühed ja ainsad isad, need on Marx, Lenin, Engels. Meil on üks ja ainus riik, meil on üks ja ainus majandussüsteem üks ja ainus poliitika, noh kõik on üks. Et see on nagu selline monopoliseeritud asi. Aga seal selle fassaadi all, mis tegelikus elus toimus, näiteks Nad kuulutasid Nõukogude Liit on ateistlik, aga samal ajal tõepoolest siin osad vabariigid olid luterlikud, osad olid katoliiklikud, osad olid Muhamedlikud kõik need vanad sajanditevanused, traditsioonid need ei kadunud ja mitte kuskile. Ja siis kommunism selles mõttes mitmuses minu arvates. Et, et noh, erinevaid seal on ju, ma ei tea, kümneid erinevaid teoreetikuid, kes igaüks pakkus välja oma versiooni ja, ja siis on olemas kümneid erinevaid arenguid ja kruiis vastas selle peale tõesti, tema ei pane mitmesse seda, et kuna see on normeeritud mõiste ja ta on ainsuse mõiste ja kuna kommunismi iial ei teostunud, reaalselt rääkisid sellest, aga teda reaalselt ellu ei rakendatud, elus ta ei teostunud, tänu utoopia. Selles mõttes tema ei pane seda mitmuses, mis on ka nagu täitsa aktsepteeritav vastus. Kuidas suhtus ta rahvustesse ja rahvuslus? Siin tekkis minule täiesti vapustav arusaamatused. Ta noh, täielikult eita kas igasuguseid rahvuslikke erinevusi ja ta täielikult. Ta ignoreeris kultuurilisi erinevusi sest kui lugeda inglisekeelset kirjandust angloameerika kunstiteaduslikus ja ütleme visuaalkultuurikirjanduses võitleme sotsioloogilises kirjanduses on selline mõiste nagu nagu kalts, rull difrancis või kultuurilised erinevused. Et selline asi eksisteerib, aga Boriss crois nagu täielikult ignoreeris sellist mõistet, kategooriat ennast, et noh, tema jaoks neid erinevusi nagu üldse ei eksisteeri, et teda huvitavad need, mis on nagu ühised inimkonnale ja rahvastele. Mida huvitavat rääkida Tito-aegsest Jugoslaavias nüüd, kui meie teemat silmas pidada? Seal oli üks ettekandja, kes rääkis tõepoolest sellest iduaegsest Jugoslaaviast, ta rääkis tarbijakultuurist ja sellest, kuidas püüti Jugoslaavias seda kommunistliku või sotsialistliku süsteemi hästi meeldivaks teha inimestele, tarbijakultuuri kaudu. Raamide kaudu, noh, kuigi me teame, et nõukogude korra see ei olnud ju reklaame. Aga siis kuidas see ettekandja oli välja kaevanud, siis kõikvõimalikud nõukogude aegsed reklaamid ja näitas, kuidas too ja kogu see juhtiv klik esitles ennast sisuliselt nagu noh, mingi alistub kraatidena. Kogu selline reklaami, roosamanna optimism oli, oli seal sees, nii et see oli nagu eriti huvitav vaadata piltide pealt praegu kahjuks pilte ei saa näha. Aga noh, see oli nagu üsna kurioosseid pilte. Sellel juunis toimunud konverentsil, kus sa käisid ja millest meie jutt suuresti nüüd tõukub oli ka niisugune asi üleval nagu Moskvas möödunud aastal toimunud näitus. Ettevaatust, religioon, kuidas? Kõigepealt pealkirjas tuleb aru saada? Kui Eesti on nagu religioosselt küllalt külm maa siis tegelikult seda ei saa öelda Venemaa kohta ja Moskva kohta ja seal on vene õigeusul ikkagi palju suurem tähtsus ka riigivõimu seisukohast. Noh, näiteks on kuulda selline fakt, et Aleksius teise kabinet asub kõrvuti Putini kabinetiga. Et see vene õigeusu tähendus Venemaa poliitikale ja majandusele ja, ja ütleme, vaimuelule on võib-olla palju suurem, kui me seda avalikult teame või avalikult näeme. Ja need kolleegid, kes on Moskvas käinud, need räägivad ka, kuidas praegu näiteks noh, kirik püüab ikkagi väga võimsalt sõna kaasa rääkida kunstile ja näiteks mingit kunstinäituse avamised, kus siis tulevad pid õnnistama seda näitust ja ja siis ilmselt mingid radikaalsed kunstnikud otsustasid, et et nad nagu asuva dialoogi õigeusu kirikuga, mitte kiriku endaga, vaid nende poliitiliste ambitsioonidega, et noh, et, et seal on nagu see läbipõimunud nii tugev. Ja siis üks ettekanne oligi Mihhail rööklynilt oli selle näituse juhtumi kohta ettevaatus vaata ette, religioon oli selle näituse pealkiri. Ta kirjeldas, et, et mis seal siis toimus, et, et seal olid siis sellised kriitilised tööd ja näitus sai paar päeva lahti olla ja siis tulid sina vandaalid ja hakkasid peksma segi neid töid hävitama, noh ühesõnaga mandaalitsema. Ja tulemus oli see, et kohtusse ei kaevatud mitte vandaale, vaid kunstnik. Ühesõnaga, et, et selle konverentsi reaalajas, kus konverents toimus, oli kohtuprotsess pooleli kunstnike vastu, millest me siis räägime, eks ole, üsna vapustav, drastiline fakt. Ettekanne jäigi pooleli, niimoodi kehitad õlgu, et näis, mis juhtub, et kas need kunstnikele määratakse mingi trahvi, karistuse pannakse vangi või? Ma ei usu, et sellist asja saaks Lääne-Euroopas juhtuda. Kellelegi usulisi tundeid on haavatud riivatud. Lääne-Euroopas, ütleme, Ameerikas on, on ka tsensuur olnud selles valdkonnas, mis tuleb eriti katoliiklike drinkondadelt. Katoliiklikud ja vene õigeusuringkonnad on nagu hästi ranged, aga noh, ütleme kus luterlikes maades ei ole see nii tõsine või noh, ütleme kui palju leigem Seda kindlasti, seda kindlasti, aga nüüd see fundamentalistliku islam Lähis-Idas ja mujal ja teiselt poolt siis see ja konservatism Ameerikas. Kuidas näeb seda kunstiteadlane, kuidas avaldab mõju kunstielule? Praegu kuskil õhus toimuvad mingid protsessid, mis ei ole veel materialiseerunud maailmas materiaalsel tasemel ja see on nagu tunda kindlasti, et sellised totalitaarsed arengud on maailmas praegu tõusuteel. Seal on nagu erinevad versioonid, kas või see ühineb Euroopa, mis on ka omamoodi selline totalitaarne riik siis see, mis poliitikate Putin Venemaal ja see, mis, mida ajas push Ameerikas, need on kõik nagu mingisugused totalitarismi versioonid. Aga samas praegu veel sellist väga suurt šokki pole tulnud. Kunstnikud tavaliselt võtavad õhust infot varem kui see manifesteeru maailmas endas ja, ja seda ka eesti kunstis, noh näiteks siin Grupp avangard, kaks noort kunstnikku või rohkem kes teevad koostööd, kes on teinud sellist täiesti totalite ristlikul plakatil baseeruvaid arvutimanipulatsioone või Foomenseid või, või siis noh, ütleme, mängimine seniseid olitalistlikuimakoloogiaga, mis esialgu tundub nagu hästi kihvt ja põnev, aga mis tegelikult ei ole ju süütu asi, kui vaadata ajalukku, et toda Litalistlikes riikides on vastav tsensuur ja vastav pildikeel. Praegu meile tundub, et me elame sellises veel kagi demokraatlikul ajastul ja siis see tundub nagu hästi seksikus ja kihvt, kui keegi teeb järsku midagi totoliitaristliku pildikeelt, aga samas mina arvan, et see ei ole väga süütu asi, et võib-olla midagi, mingid asjad on õhus. Põikame korraks islamimaailma, nende kunstielust on meil küll väga ähmane ettekujutus, ma arvan, et me ei tea sellest eriti midagi, kas seal toimuvad ka mingid samasugused niisugused vabaduse vähenemise või kruvide kinnikeeramise tendentsid? Väga raske vastata, noh, ütleme niimoodi, et mõningane vähene info, mis minuni on jõudnud, näitab seda, et mõned islamimaailmakunstnikud, kes elavad Ameerikas näiteks ütleme, sirine sat, kes on nii-öelda jutumärkides püüdnud tõlkida seda islamimaailma mõtlemist ja mentaliteeti nii-öelda lääneliku keelde või noh, et lääne inimene saaks aru, mis seal toimub, sest ma arvan, et see on mingi niivõrd teine loogika, et sellest on isegi raske aru saada, enne kui keegi tõlgised. Ja ilmselt seal on, mul on see kollete Wism ja, ja ja allumine ja individualism ka hoopis teiste tähendustega, kui, kui meil siin nii-öelda läänelikus kultuuris Kas sa oled nendes maades liikunud, kas näiteks seal on kunstinäitusi meie mõistes? Ausalt öeldes see on mina ei ole neid õige inimene, kellelt küsida sellist küsimust, sest ma olen käinud ainult Senegalis, mis on islamiriik ja ja Senegali kunstielu on küll peaaegu olematu. Kui välja arvata, siis Dakari biennaal, mis seal iga kahe aasta tagant toimub, selline aafrika biennaal, millest me rääkisime ja täpselt, aga, aga üldiselt visuaalne kultuur, mis Senegalis oli, et seal küll mingit sihukest vabameelsust ei ole ka, näiteks televiisoris ei ole mingit sellist vabameelsust, nagu meil siin. Samal ajal kui oli see konverents, oli Berliinis ka suur ütleme siis kaasaegse kunstinäitus, nii tuleb vist öelda, mis sealt on meelde jäänud, missugused olulisemad suunad või. Mõjud selle näituse kuraator oli jällegi Boriss crois, nii et see on tegelikult hiigelsuurprojekte, mis siis noh, oli selline suurkogupauk, et see kolmepäevane konverents ja siis samuti avati näitus, mis oli kahel korrusel, terve maja oli täis Ida-Euroopa kunsti ja näitus oli ka poliitiline ikkagi, minule näiteks isiklikult väga meeldis. Samal ajal oli kuulda, et mingid Ida-Euroopa kunstnikud ise nendele see näitus ei meeldinud ilmselt seal on mingid sellised poliitilised mängud, aga see näitus väga huvitav, tekkis nagu selline kontrast, et samal ajal kui oli Ida-Euroopa kunstinäitus pealkirjaga privatiseerungel ehk privatiseerimised siis samal ajal toimus Berliini guugen Haimis ambitsioon, paiki, pidulik nii-öelda sünnipäevanäitus või noh, selline tema tagasitulek Saksamaale nii-öelda siis paikes on New Yorgi video ja elektroonilise kunstiguru maailma tipp absoluutne tippfiguur ja siis oligi huvitav, et see kogen, Aimi näitus oli, seal oli taga tohutult palju sponsoreid, no rikas Ameerika riik, et siis noh, kogenuim muuseum seal oli selline tehnoloogiline tulevärk, seal oli maksimaalselt, et nii palju, kui on võimalik raha raisata, nii palju seal oli raha raisatud, terve sein oli muundatud selliseks ekraanide mosaiigis, kus siis igal ekraanil toimus mingisugune siis oli seal installatsioon, siis oli seal reaalajas põlev küünal, mida siis poitseeriti seinale. Ja noh, selles mõttes reaalsus ja see põles meie enda silma all, mitte ekraanil ja siis see silmal põlev küünal, Proditseeriti ekraanile. Täielik MTV Music CV niisugune tulevärk ja siis, kui minna sinna croisi kureeritud näitusele, siis Ida-Euroopa see oli tõeliselt madal tehnoloogia, mingisugused masinad, mis kolisesid ja mürisesid ja tehtud lohakalt. Olite tehtud põlve otsas, odavalt, eks ole, raha ei ole. Ja samal ajal oli siis nagu intellektuaalselt tegeldud selle Ida-Euroopa inimese eluga, aga see, mis elu nüüd elab, idaeurooplane, ilmselt meie siin Eestis püüame põgeneda, me meil on nagu kinnisidee, kus väga huvitav seal kommunismikonverentsil keegi ironiseeris seda, et, et Varssavi kommunismimuuseumis on üks selline eksponaat. Et on kaks vasaku jala kinga seal nagu vasakpoolne, et me ei tunnista, et peab tasakaal olema, kaid, mõlemad on vasaku jala kingad, siis mina täiendaksin seda, et et siin Eestis. Me käime kõik mõlema jalakingades, ainult et meil ei tunnistata seda, et on olemas mingi vasakpoolsus, et on olemas ka vaeseid inimesi, noh, mõtlen meediat ja poliitikuid ja et meil nagu põhiline, see aur ja tähelepanu Läheb rikastele või noh, see on nagu see see nii-öelda meie ametlik, sihuke valitsev demagoogia. Nende teemade juurde tuleme kohe tagasi, aga ma küsin siiski, kui tavaline kodanik, kes on harjunud näitustele vaatama õlimaali ja graafikat ja mis siis tema pidi sellel Berliini näitusel pettuma ja tige täna välja tulema? Ma tõepoolest ei mäletagi, et seal oleks väga õlimaali ja graafikat olnud, sest sest põhiliselt oli sellistel fotograafial ja videol baseeruvad TÖÖD jahistallatsioonidel ja samas need olid ääretult tundlikud, nad kõik olid sellised kriitilised ja imestavad ja nagu lahtiste silmadega vaatavad, noh ilmselt ikkagi see eesti liberaalkapitalism. Meil tahetakse kogu sellest Ida-Euroopa nõukoguliku stimakoloogiast lahti saada väga kiiresti. Aga kui vaadata näiteks ilmselt Venemaale teistesse nendesse eriti slaavi riikidesse, siis ses liikumine tormamine kapitalismi poole pole sugugi nii kiire. Ja see kajastus ka seal näitusel. Sa oled paaril korral vihjanud tänapäeva Eestile. Kas sa näed mõningaid märke suletud ühiskonna poole liikumises? Seda avatud ühiskond on Eestis tõlgendatud kuidagi kuidagi hoopis immuunsust puudulikkusena, noh umbes nii, et nüüd me oleme avatud ja nüüd peab kõik olema avatud ja, ja et see ei ole päris normaalne olukord ei ole paratamatult, ta tekitab nagu vastureaktsiooni. Kunstiteadlane vaatab Lihula monumenti, enne oli ta ka veel Pärnus, mis ütleb eriala inimese silm. Olles kuulanud neid ettekandeid kommunismikonverentsil postkommunismikonverentsil ja teades natukene, millised on suhtumised siis minu silmis on see Lihula monumendi juhtum hästi kahetsusväärne. Sellepärast et siin Eestis valitseb mingisugune teistsugune ühiskondlik arvamine või noh, mingisugune ma ei teagi, kust tuleb selline saksa mundri Fomotiseerimine mis nagu kummaline, et kustkohast see tuleb, et mingi seltskond on välja mõelnud, et et see on Hugo bossi disainitud ja järelikult me oleme nagu hästi kipad hästi moes, kui me nüüd seda promome, aga samal ajal ei vaadata nagu, mis selle mundri taga on, mida selle mundri sees tehti, suuri kuritegusid tehti, see on täpselt sama kuritegelik kui kommunism, eks ole, sama, need kaks sellist omakorda on, on mõlemad kuritegelikud ja ma ei saa aru, miks siis nüüd ühte järsku romantiseerida. Traagika on muidugi selles, et Eestis oma mundrit ei olnud, milles mehed oleks saanud võidelda omaenda asja eest, et neid värvati sunniviisiliselt, mõned võib-olla läksid vabatahtlikult või, või ma ei tea, neid motivatsioone oli ilmselt palju. Aga praegu aastal 2004 tahaksin meelde seda, et, et eestlastel on kombeks nagu ennast haletseda tavaliselt, et küll meid on palju ajaloos rõhutud ja küll meil on raske lootus olnud raske ajalugu. Ja siis ma tuletaks meelde, et et kui me jõuame nendesamade sakslaste, nii et, et kes meil siis siin nagu olid isandad, kes meil siis ehitasin, neid mõisasid kogu selle aja, kes nad olid, see on praegu muidugi ühineb euroga Euroopa, kus on, ilmselt luuakse või mõeldakse välja ka mingisugune teistsugune ajalookäsitlus. Näeme, kuidas iga poliitiline ajastu toob oma ajaloo käsitluse, aga ikkagi mundreid, mis tähistab mingit kuritegelikku režiimi, et seda ei tohiks ikkagi Romontiseerida seal minu loogika. Nii kui sa ütleksid paari lausega veel mis suunas läheb sisse Ida-Euroopa Praegu ma mäletan, juba Hanno Kompus kolmekümnendatel küsis, et mis suunas läheb kunst. Ja siis vastab, et läheb sinna suunas, kuhu läheb elu. Nii et ma vastaksin siis Hanno Kompuse sõnadega. Aitäh Kunstiteadlane heie Treier soli maailmapilti saada ja mina olen saate toimetaja Martin Viirand.