Kajaloodi, mis all on täna näitleja filmirežissöör-lavastaja Andres Puustusmaa, tere tulemast saatesse. Tere, mina olen saatejuht Kaja Kärner. Te tulete Moskvast ja kuidas Moskvas on elada, millest seal inimesed praegu räägivad? Millest anekdoote jutustavad, millele naeravad, millele kurvastavad? Anekdoote suurt ei räägita enam. Kurvastavad selle üle, et raske on elada. Ma arvan, et see, see on, see on praegu päris palju ka Euroopas ja sarnane meil väga. Eestis inimestel on raske toime tulla. Majanduslikus mõttes just. Aga rääkida siiski võib, kõigest seal seal ei enam mitte. Ma arvan, et see paranoiline, kui, kui kui sa oled seltskonnas ja mõtled, et huvitav, kas ma nüüd seda teemat on mõtet rääkida, et siin on mingid paar võõrast inimest ja kes nad täpselt on ja kus nad on? See on juba nii. Juba aastake kaks, ma arvan, et aina hullemaks läheb. See on sellest ajast, kui see Moskva suur opositsioon ja nende meeleavaldused maha suruti. Noh, see on arenenud sellest ajast, kui üks tegelane seal pukis on ja, ja niikaua, kuni ta seal on ja kes teab, kuidas edasi läheb. Kuidas te olete moskva ellu ennast sisse elanud, kes teie sõbrad on, missuguses ringkonnast suhtlema? Ikka ainult ainult need, kes, kes on seotud kinoa teatriga väga suurt. Noh, jah, on muu ala inimesi, 14 aastat on ikkagi pikk aeg. See, seda selles mõttes, ma ütlen siin sõpradele, et jah, eks ma ilmselt juba tibla oled nii pikalt saada. Aga miski hoiab teid seal kinni. Kas see on miljonilinn, mis öösel ka ei ei sure välja või, või on seal niisugune kultuuride hästi tihe kontakt ja, ja hästi palju erinevaid inimesi või see on suur raha, mis kinotööstuses Moskvas liigub, kui võrrelda näiteks Eesti Baltimaadega, et mis on, mis neid kinni hoiab? Seal on mitu-mitu erinevat asja, mis puutub kinosse, siis jah, võimalused on on suuremad selles mõttes, et sa ei pea niivõrd järjekorras seisma ja, ja tõestama, et sa midagi saad teha või mitte seal selles mõttes, et seal on ikkagi tele, telefilmid, sarjad, mis, mis režissöör hoiavad elus. Ja ilmselt ka kino saab tihedamini teha kui, kui nüüd siin ma loodan, et Eestisse muutub, et kui see kui see koostööprojektide asi, mis praegu aina rohkem ja rohkem hoogu võtab, et siis on, on see lootus, et siin noored suuremad ja ka ja ka vanemad kino, inimesed saavad ikkagi teha rohkem. Teine asi on ilmselt isiklik ses mõttes, et, et. Ma olen ma kahtlustan, liialt konfliktne inimene et väikses keskkonnas kitsamas keskkonnas olla, mul on vaja õhku Kuu ruumi enda ümber, kui seda ei ole, siis, siis muutub asi asi närviliseks ja ilmselt mu lähedastel ja ja ümber alavateni inimestel lihtsalt siis raske minuga hakkama saada ja vastupidi. Võib-olla see, ma olen ehk liialt kriitiline, aga samas piisavalt aus seda välja ütlema. Kolmas asi on see. Ehk siis see on ka vast kõige tähtsam. Et mul on nüüd väike, kolmas poeg. Aasta kolm kuud tagasi sündinud Moskvas, kes on eestlane. Pooleldi grusiin, seal sündinud, Eesti kodanik, mis, mis on? Mis on selline kummaline asi, et kui ta nüüd kasvab suuremaks ja, ja ma loodan, et tema kodumaaks saab ikkagi Eesti ja ta on siin käinud juba ja et vaatame, kuidas ta hakkab, hakkab oma elu jaotama maailma vahel. Juured on Gruusias, Eestis Moskvas sündinud. Mismoodi tema elu läheb? Noh, ausalt öeldes olen ma olen seda ka välja öelnud, et nüüd on aeg aeg seda seda kohta muuta elukohta. Siis kus suunas? Siiapoole, siiapoole. Kuhu nüüd täpselt, ma ei tea. Kas valikuvõimalustes on ka London, Pariis Süürimist? Kindlasti mitte. See on liiga kallis lõbu. Et et nii-öelda olla elada, kohvi keeta hommikul, selleks ei pea elama suurlinnas. Ja nüüd jah, kui, kui ma ei ole enam ammugi mitte 30-le siis pigem vaiksemas väiksemasse kohta, kus saab mõelda, kirjutada, olla omaette kaasab teha finni, ükskõik kus selleks ei pea suures linnas elama. Kui on olemas kontaktid, sõbrad ja nii edasi ja nii edasi, siis see on võimalik. Idee ja mõtted on ikkagi kõige tähtsamad. Loomulikult noh, kui te olete nüüd valmistumas suureks otsuseks, siis võib-olla alustame sellest esimesest suurest otsusest, ehk siis elutee valikust. Te olete varasemates intervjuudes öelnud, et teatri juurde tõid teid kooliaegsed, näiteringid ja Maretoomer. Ja filmi juurde tõi teid see, et te saite osaleda 93. aastal Maximilian Shelli filmis, mida ta siin Tallinnas üles võttis, küünlad pimeduses. Et see sai tee elus määravaks. Kas see on? Kui te nüüd tagantjärele hindate ainuõige valik, ainus võimalus. Ainus teedeelus. Sel hetkel tundus mulle loogiline ja sel hetkel ma tahtsin seda ja ma väga soovisin ja, ja ja kui ma tagasi vaatan Oma laiutama nagu käsi. No okei, ju siis ma nii otsustasin, ega ma praegu seda ei muudaks. Ei tahagi muuta. Mulle mulle meeldib, ma olen ise selle valiku teinud nii nagu inimesed teevad omi valikuid. Jah, on, on perioode väga keerulisi. Ja see paneb, paneb kahtlema nendes valikutes mõtetes, aga ta ju ma pean seal läbi närima jõu, ma pean siis olema nendest perioodidest üle või tugevam või saama tugevamaks. Te olete öelnud, et lavakunstikooli esimesed paar kursust olid täis vaimustust sellest elukutsest ja teatriringkondadest aga siis millalgi seal lõpupoole, hakkasid tekkima kahtlused kas see võis olla kuidagi seotud kursuse juhendaja Ingo Normeti ka või, või mis põhjustas kahtlusi? Üldsegi mitte Ingo Normet on üks minu õpetajatest väga oluline õpetaja ja mis siiamaani ka lähedalt suhtleme. Ja mulle väga oluline, mis tema mõtleb ja ütleb, et ma arvan, et see on ka vastupidi. Seda on tunda. Ja. Ma arvan, et see on väga paljudel noortel teatritudengitel juhtub see, see pööre, et see illusioon näitleja olemisest muutub. Kuidas kellelgi, ma arvan, et tuleb teadmine, et see on raske ja keeruline töö. See nõuab väga palju tööd iseendalt iseendaga tegelemist. Aga samas see peab olema nauditav. Kui ta muutub tööks meeletuks rassimiseks, milles, millest sa ei võta midagi ja, ja kus ei tunne, et sa, sa ei saa midagi jagada, siis sel juhul tuleb otsus teha ja seda seda muuta kardinaalselt. Aga need, kes on jäänud selle töö peale ja sellest saavad rõõmu ja naudingut. Ma arvan, et see on õige. Teatrist, kinost, maalimisest, sellest tuleb tunda rõõmu. Vastasel juhul ei, see ei vääri seda. Ma arvan, et te olete omaenda ümber näinud rohkem kui ühte inimest, kes teevad oma tööd rõõmutult, mis võtab rõõmu ära inimeselt. No ei jaksa aasta aasta järel kogu aeg vaimustuda. Rottidega on tehtud katseid ja tehakse siiamaani neid väga palju. Kunagi ammu-ammu kui kolumbet valitses narkomaffia ja sel ajal hakkasid tegema ameeriklased rottidega katseid, et mis asi see kokaiin siis kuidas ta mõjub inimesele rottidele ja rotid, kes elasid üksi, kes olid mingisugustes puudustes, Nad eelistasid toidule veele, kokaiini, nüüd on, see vastab tõele, mis ma räägin, on need katsed rottidega niimoodi, et kui nad elavad kogukonnas, kus neil on piisavalt toitu, need on piisavalt noh, kõike nende heaoluks olemas. Nad ei puudu absoluutselt seda kokaiini. Katseid tehakse rottide peal, aga mõte on aru saada, kuidas see mõjub ka, ma arvan, inimestele. Meie väga kauge näide. Aga ma ei taha siin mingisugust seost endaga ja selle eelnõuga vedada. Aga, aga teie küsimusele, et mis eelkõige eelkõige see sinu enda olemine sinu valikut, see, kuidas sa, kuidas sellest läbi ärid või, või ei näri läbi. Inimene saab iseennast kujundada, muuta siin ei ole, ma olen seda kusagil öelnud, vähemalt ma mõtlen nii et ei aita, ei piibel ei puidust ilust kast, mis on 300 aastat vana, kass, koer, mees, naine ei saa sind muuta, nad saavad sind mõjutada. Aga otsuse täitsa ise. Sellest lähtuvalt. Ongi sinu elu, kas sa siis oled väga kibestunud, õnnetu või mitte, see on kahe otsaga asi, on inimesi, kes, kes on tõesti sattunud nii-öelda elu hammasrataste vahele ja aga, aga meie tsivilisatsioonis, meie nii-öelda heaoluühiskonnas on siiski võimalik, et inimene ise suudab ja teeb nii, et ta ei virelex, et ta ei oleks heidik. Nõuab suurt tööd iseendaga. Muidugi. Muidugi. Tulles tagasi teie varasema elukäigu juurde, kuuldavasti te olete üks väheseid eestlasi, kellel on Hollywoodis tehtud ettepanek, et tule meile, tule meie filmitööstusesse. Pane ennast proovile. Vaata, milleks sa suuteline oled. Milliste unistustega te läksite ja missuguste mõtetega te sealt tagasi tulite? Eks ma läksin nende unistuste mõtetega, et ma saan kohe saan kohe tööd, assistendina ma mäletan, see oli jutt, see, et ma töötasin režissööri assistendina teise plaani peal, mis, mis siis meeldis, mitte ainult jänkidele, aga ma mäletan, et ka siin soomlased ja rootslased ja jäid rahule selle tööga. Aga, ja kõik muu paelus seal rohkem. Ja kuna ma teadsin ainult mõningaid inimesi, kes seda võimalust mulle pakkusid noh, siis asi jäi katki ja väga hea, et katki, ma arvan See. Ei tea, ju siis nii kujunes, ma mäletan, Evald Hermaküla hakkas mulle helistama. Et kuule, ma teen suvetüki ja tule tagasi ja mõtlesin, no okei, suveks sügisel ajal lähen tagasi, aga siis kujunes nii, et tee vald läks ära. Ja Hendrik Toompere juunior siis juunior tegi tüki valmis, tuli ta nagu tuli, ma ei tea, see on mulle isiklikult oluline asi, et me seda tegime, teevad mind, kutsus tegema aastakene veel Eestis ja siis ma läksin juba edasi Moskvasse õppima ja ma arvan, et see oli. See oli praegu, ma arvan, et see oli õige, mis ma tegin. Kaks aastat Moskvas kõrgemaid režiikursuse ja kohe pärast seda te saite pakkumise teha seriaali tappev jõud selle seriaali režissööriks ja ja nagu te olete öelnud sealt peale hakkasitegi tegema mendi seriaale. Jah eks need tehakse siiamaani ja nüüd viimane muuseas, mis välja tuleb, on ka nii-öelda momendi seriaal. Lavastuses on kahasse koos vanu por Tuuliga tehtud, kelle filminud Pöffil ka siin oli. Et 12 osa tuli niisugune jaotus omavahel. See ma ei tea, peaks nüüd tulema või, või tuleb kohe uue aasta alguses välja siis vene esimene kanal enne seda neid neid nii-öelda krimkasid asju on päris palju, et telefilme ja sarju, et. Ausalt öeldes ma ei mäleta neid, sest väga mitmed neist ei omagi seda väärtust, et neid peaks mäletama. See on leib. Aga ometi nendest seriaalidest saadud kogemusega, tõenäoliselt te hakkasite tegema punast elavhõbedat siin Eestis. Jah no seriaalist asi ei puuduta nüüd nii väga on see, on see politsei, miilits või pätt, et kogemus on ta nii või teisiti. Kas kõik mis sarja või, või seriaali või telefilmis, aga ei tee, see on oluline ja kui sa seda ei suuda võtta seda, seda tööd sealt maksim reaalselt enda tarbeks eelkõige siis noh, selles suhtes on vedanud, ma olen saanud harjutada päris palju. Ehk nüüd siis jõuda ka oma päris filmini. No aga meil on vaja kiiresti meenutada veel. No siis teil oli see rotilõks, ühesõnaga mulle tundub, et see oli niisugune periood, kus teil olid filmid, mis on täis täiesti füüsilist tegevust, tempot, hästi niuksed, jõulised, hea ja kurja vastandamine. Kas need olid tol perioodil teile olulised kategooriad? Rotilõksuga oli säärane asi, et tagantjärgi võib võib öelda et me läksime ilma stsenaariumite töösse ja see oli suur viga. Stsenaarium peab olema alati olemas laua peal valmis. Ma olen seda meelt on režissööre, kellel see ei ole oluline ja, ja nad tahavad väga palju improviseerida. Palun väga, kui on aega ja nii palju raha, et seda lubada, siis küll. Aga tänapäeva kino siiski iga iga sekund loeb ja maksab ja need inimesed ja see on suurenenud energiat, et tuleb minna töösse siiski valmis looga paberi peal ei saa, ei saa niimoodi, et 10 poole peal vaatame, mis hakkab edasi saama. Et see tahtmine, emotsioone idee oli, oli suurem kui juba paberi peal olev struktuur loost. Noh, see nii ammu, et mis tühjana. Mingi kogemuse, mingi õppetund, mingi põhimõte, mis selle tagajärjel formeerus, et ikkagi see on õpitav. Kindlasti on jaa, jaa. No künd rotilõksust rääkida, siis ma arvan, et et ta veel oma elu hakkab elama eraldi mõne aja pärast. Sest seal on teemad ja, ja tegelased sees, kes natuke vähe aega mööda läinud veel, et vaatame, mis, mismoodi ta mõjub. Mõjub 10 aasta pärast. See keskkond, see, see Tallinn, need inimesed ise. Ma arvan, et ta hakkab, ma loodan, et ta hakkab elama teistmoodi, aga elavhõbe on, on nii, nagu ta on Anvelti raamatu järgi sõlmitud ja sellesse aega ja ta on küllaltki tööturult raamatuna, et iseasi, kuidas nüüd, kes, kuidas ta vastu võtab. Nüüd me jõuame teie esimese Venemaal tehtud filmi juurde, see on 18 14, see oli siis sarskesi loosi viis tagasi vaataja vene aadli juurde ja kuulsusrikka mineviku juurde. Kas see oli asi, mis tagas plusse? Põnev joon, mis tagas publikumenu ja mis inimesed tõi kinno seda filmi vaatama? Ma arvan, et tagas see, et arukad produtsendid, kes teadsid, mida neil on vaja teha mis on koolikohustuslik, kirjandus, siis sel hetkel ei olnud nii väga ajaloolisi filme, oli vaja lastele noortele midagi teha, lapsed, noored, kes meie nõukaaeg, laste- ja noortefilmide olid hoopis teistsugused. Ja kuna kuna see põlvkond oli nüüd arvutite ja igasuguste muude jänkide action-filmidega ära hellitatud, siis oli selles suunas vaja teha nendele oma oma lugu. Selles mõttes oli see nendel nutikas mõte ja mul on hea meel, et nad kutsusid mind seda tegema. Mida selle ajaloolise filmi ja, ja võib-olla mõneti võiks öelda, et niisugune kostüümi filmi tegemine Teele režissöörina pakkus häid näitlejaid No kõike siiski kõike peale peale kooli, jah, hästi, ma olin teinud seda sarja, mis oli, vaata et kõige tähtsam kool, tegelikult see nii-öelda tappev jõud jah, Tapa jõud eesti keeles. See oli filmilindile ju siis veel filmisime filmilindile, mul olid, no Venemaa parimad operaatorid, parimad külalisnäitlejad igas osas oli, olid mingisugused staarid, meil seal see oli väga, väga hea kool, üts, lütseumi lugu. Ma arvan, et see oli liiga kõva pähkel mulle. Ja see kogenematus, et produtsentidega kui sa oled valitud sinna, siis on sul ka siiski sõnaõigust ja, ja otsustamist, et ma seda vähe kasutasin, tol ajal oli üks lugu paberi peal valmis lugu ja kui see oli kõik filmitud, siis tekkis alles ideed, teeme sellest sellise detektiiviloo. No kui on üks žanr, kui sul on melodraama, siis selles drillerit enam ei tee ja drillerist juba idee mingit armastusfilmi, et kaks ise asja, neli neljaseerialine versioon on pigem see, mis me tegime, kinoversioon on rohkem juba produtsendi nägemus sellest, aga see on täiesti normaalne tänapäeva filmitööstuses, kus valitseb produtsendi kino veel õige autorikino, see, mida režissöörid ise ise tahavad, soovivad seda vähem. See on keerulisem, aga seda, seda isiklikum, õrnem ja võib-olla ausam ta kõik on. Jah, ta ei pruugi leida nii palju vaatajaid, sest ta on oma oma žanri määratluselt tihti väga segane ja, ja väga võib-olla liialt intiimne, isiklik, nagu, kui võtta võtta filmiajaloost kõik need maailmakuulsad korüfeed, näidata tänapäeva noorele neid filme, ta ei saa üldse pläma seal käibelt toimub. Ma üritan oma lastele ja oma tudengitele ikkagi peale suruda, et vaadake, Valhoosilm, palun vaadake seda, seda neid autoreid, kõik neide, pohh, seal seal äärmiselt oluline. Muidu ei kasva uut põlvkonda filmitegijaid peale, nad jäävad liiga liiga arvutisse liiga skimaatiliseks, liiga pealiskaudseks. Mulle nii tundub. Ajalugu ja žanri ajalugu on äärmiselt tähtis, et see noor inimene ei oleks oma elu ja nende kunstialaste põhimõtetega nagu õhus, et tajuksid, mingi baas on all. Aga siis tuli see armastuse punane pärl, mis viis teid kop kogu maailmakuulsa operaatori Tim osaleminemiga keda peetakse vendade Kauris Mägide ihuoperaatoriks. Jaga Auris mägi, üks neist vähemalt on ju Hollywoodis ja, ja Oscarite jagamisel olnud kõva nimi, mida töökoos niisukese operaatoriga pakub režissöörile. Mis on Timo salmineni tugevused. Vaadake, tal on oma väga kindel, kindel käekiri, kindel visioon. Olenemata lugudest, tallalomat, tonaalsused ja, ja värvid ja, ja Rütt, mida ta tajub, mis on tema isiklik seda murda on päris keeruline. Siis kui me koos alustasime, oli, oli see mulle põnev huvid, tav see, kuidas tema jälgib näitlejat, see, kuidas ta jälgib oma oma kolleegi, ehk siis režissööri, kuidas me leiame koos üles, otsime üles need õiged õiged punktid ja lähenemised seenile kaadrile. Loomulikult, see oli kõik väga-väga suur kool ja noorena veel see, et huvitav, kuidas agi seda teeks ja nii edasi, see on ka normaalne, et, et küsida ja talle alati naeris seda hiljem, nüüd on agi natukene isegi muutunud siukseks. Kadedaks Andresega jälle hakkad tegema. Sest ma ütlen ausalt, ma ootan su järgmist lugu, kus ta on, et teie, Andres pakkus välja praegu jälle, kui Timo teeb hästi palju nüüdjal, ta tegi Argentiinas, nüüd lõpetas Pariisis suure filmivõtted ja need, et eks ta nüüd viimaste aastatega olen muutunud, sest Ta on ikkagi elu põhilise osa oma elust teinud agiga. Ja see on üks Rütt, see on üks nägemine. Ja, ja hiljem viimased 10 aastat, see on hakanud segunema muude režissööride muude maade lugudega. Ja ma arvan, et nüüd ta on palju põnevam. Erinevad kontaktid toovad ka temas erinevaid tahke esile. Nojah, sa ei saa kogu aeg süüa, hernesuppi, muutudki järgnes õpiks ikkagi maitseid on erinevaid. Aga teie olete küll jäänud Timosalmineni külge kinni, et te olete teinud koos veel rotilõksu ja praegusele ETV seriaali mustad lesed. Ei, see ei olnud, see oli jah, üks Soome Soome naisoperaator küll. Aga meil on tehtud üks viis aastat tagasi Poolas filmisime seda Varssavit, mis nüüd täna ma just sain, sain siis kokkuleppele leviga, et homme Eestisse selle siis veebruar, märts tullakse film siin välja. Ja samal ajal ma loodan, loodan väga, et nüüd uuel aastal saame teha koos siis filmi, mida ma saaks ehk lõpuks ometi nimetada oma oma esimeseks päris filmiks. Vaatame, kuidas läheb, alati alati loodad ja unistad, aga selle nimel tuleb kõvasti kõvasti teha, aga kinos on nii, et kui sa satud kokku õigel ajal õigete inimestega, siis juhtub. Kui sa jääd natuke hiljaks võiduda natukene varem, siis seda ei pruugi juhtuda. Kes on teie lemmikud, näitlejad, keda te saate Ankažeerida oma filmidesse Venemaal, sest me teame, et siin Eestis te väga sageli kutsute endaga kas koos mängima või oma filmidesse. Mait Malmsteni ja Ivo Uukkivi. Me teame, et Venemaal on Kiril kära olnud pikka aega, teie üks mees, lemmiknäitlejaid või see, kellega te olete meelsamini teinud koostööd. Aga missuguseid nimete veel siia kõrvale paneksite? Mitte mitte see ei ole nüüd selline suurustamine, kui mis võimalused on, siis oleks ükskõik keda. Aga keda ma soovin, ma pean silmas siiski nüüd uut tööd, mille ettevalmistus meil käib, siis on Aleksei paša, jällegi olen ta ka ennem ka teinud. Tantsis nooremapoolne, noomis noor, noh, meie meie eali. Läheb sinnasamma kanti, kellega ma olen ennem teinud ka Natalja surkova Peterburi näitleja, siis. Jah, võiks teha nende suurte Popp nimed, aga. Praegu ei viitsi rassida. Seal see on suur lobi ja seltsielu ja see käib natuke teistmoodi. Need nimed, kes ma praegu ütlesin, Svetlana Ustinova väga-väga huvitav, väga tugev näitlejanna, kes praegu päris palju palju kinos ka teeb. Enamjaolt nad kattuvad siiski. Mida te näitleja juures peate oluliseks, et tal on hästi väljendusrikkad, silmad või et tal on kaamera jaoks huvitav nägu või, või see, kuidas ta oma keha valitseb või mis on režissööri jaoks, mis on konkreetselt teie jaoks oluline näitleja valikul? Kõik see, mis te üles lugesite, loomulikult ka, aga eelkõige, et me omavahel et me aru saaks, et me tajume teineteist, et, et meil on midagi teenindusele öelda, et me usaldaks teil usaldus tekib ainult siis, kui me, kui me jagame, jagame midagigi sarnast sellest, milles me elame. On väga, kõlab võib-olla valesti, kino on mõnevõrra ausam ja siiram kui teater. Mitte nüüd, et teatriinimesed ei solvuks teatrile, loomulikult näitlejannad seal kõik maksab. Teater on paljud Kinglikum ja ta eeldab siiski rohkem nii-öelda välist näitleja hoiakut, kuivõrd kino. Kinos paistab teesklus rohkem välja. Kinos teesklus paistabki väga välja enamjaolt teesklust me näemegi, et heades filmides heade näitlejatega me näeme selle päris asja ära, siis ta siis ta meid puudutab ja mis on kõige tähtsam, et ta meid puudutaks, kino kas puudutab või mit? Oki, kõik mis ei tähenda seda, et, et need näitlejad, režissöörid, operaatorid oleksid kehvad. No iga film ei, ei saagi tulla nii. Sest iga meie elatud samm ja sõna iga meie liigutus, meie käitumine oma lähedastega, see ei ole ju alati ideaalne ja, ja kaunise hea. Kino on nagu Meie inimesed, olemegi. Mingid perioodid, mis õnnestuvad, joon perioodidesse õnnestujaga õnnestuvad seda, seda, seda rõõmsamad. Me oleme ja meie meie lähedased. Ta on elusorganism, on kino minu jaoks. Üks periood, mida te olete varasemates intervjuudes sooja sõnaga meenutanud, on see, kui te töötasite Peterburis sealsete näitlejate operaatoritega. Te ütlete, et kui võrrelda Moskvaga, siis Peterburis on kõik kuidagi nagu avatum ja mõnes mõttes lihtsam. Kodusem mis selle koduslase tekitab? Juba see, et sa saad jalutada rohkem linnas. Sul on aega inimestega suhelda, rohkem, Moskva on, on laiem, venitatum, sõiduaeg pikem. Sa oled liiga palju iseendasse kapseldunud, mitte see ei tähenda seda, et üksi olemine, see on täiesti eraldi, aga kui sa oled endasse kapseldunud tihtipeale telefonides, nendes tahvelarvutites, autos, metroos, kus iganes. See tekitab mingisugust vääri mingisugust isolatsiooni. Aga, aga Peterburi nagu Tallinn, taan, kompaktsem, väiksem. Me saame jalutada, me saame suhelda. Väga tähtis on, on rääkida. Inimesed räägiks, suhtleks jagaks. See on ülimalt tähtis. Aga kas teie ei ole oma elus täheldanud seda, et mida rohkem lisandub aastaid, seda vähemaks jääb inimesi, kellega saab tõeliselt tähtsatest asjadest rääkida. Tahad. Just nimelt viimase aasta jooksul ma olen seda tähele pannud küll. Et. Valikud mingisugused käigud, olemised, ütlemised ja nendest tulenevad valikud ja, ja ka need inimesed ümber teevad oma valikuid. Võib olla ka see, ei, ei, ei ole mõtet raisata igasuguse tühja asja peale enam seda, mis on oma oma elamist, oma olemist. Kahjuks me ikkagi teeme nii, mina küll teen kahjuks. Aga kuna ma sellest aru saan või endale endale sellest aru annan, ehk siis muutub, ma loodan oleks avatum, lähedasem omadele. Äkki siiski filmid hakkavad tulema lõpuks? Kajaloodi saates on näitleja, lavastaja, filmirežissöör Andres Puustusmaa. Räägime nüüd sellest, palun, mida te praegu Moskvas teete? Räägime sellest, et kuuldavasti te olete asutanud oma stuudio. Räägime sellest, missuguseid filme te teete ja teil käis varasemates vastustes läbi see, et õpetajate tudengeid, et räägime siis ka teie õppejõutööst. Stuudio, millal te selle asutasite, kas ikka veel töötab? Lehe sai, ei ole ma mingi stuudiovedaja, ma ei saan sellise asjaga hakkama kunagi ammu. Ma ma üritasin seda teha, ei selleks on vaja inimesi, kes sellega tegelevadki su ümber on, keda sa usaldad, kes sellega tõsiselt igapäevaselt tegelevad, nii nagu need stuudiod meil Eestis on ja mujalgi. Lõpuks see see triamen jäi nagu seisma ja, ja ei saanud ta ka enam midagi teha. Aga nüüd on üks, üks organisatsioon jah, loodud, et me saaksime levitada oma sõprade filme. Mis on tehtud siis kas väikese rahaga või, või autorifilme Gruusias, Šveitsis, Venemaal, minu sõbrad, kolleegid, kellega ma koos õppinud või kuidagimoodi elus tuttavaks saanud, et nende filme levitada ja ka enda filme? Jaa, koonduks siiski ümber või üritada enda ümber koondada inimesi, kellega sa tahad teha omi lugusi kellele seesamamoodi pakub ja see on väga keeruline, see on keeruline, aga ma arvan, et see on ainuõige, sest vastasel juhul ei üks ei ole võimalik kino teha või kahekesi või kolmekesi see on ikkagi meeskonnatöö ja et leida need inimesed, see on pikk protsess. Kui see õnnestub, siis on, see on väga suur asi. Sest teatavasti on ikkagi kino väga kallis lõbu. Tähendab palju raha. Ta on loterii asi. Kui film õnnestub siis võid omale üht-teist lubada, kui õnnestub, tuleb edasi edasi tegutseda. See see on see, mis puudutab nüüd stuudiot. Kuidas te tulete välja sellest noh, ütleme madalseisust, kui te olete teinud oma filmi parimas usus parimate ideaalide ja mõtete järgi ja publik ja kriitika ei tule järel, ei võta vastu. Eile läbi, ma arvan, et mõneks ajaks nagu tõmbab vaiba jalge alt, kuidas ta sellest välja tulete? Ma arvan, et see fabris vist ei Oi, ärge igasuguseid asju ka rääkige. Nii, aga vaielge vastu selleks, et laps on küll kõik, ega siis, siis ei peagi kõik asjad kohe algas seal seal tudengitega samamoodi, nad tahavad kohe hirmsasti oma oma filme, et see igal pool seal hea tahtmine, hea soov, aga ei ole vaja, ei ole vaja vaja teha, harjutada ei ole vaja kohe, et kõigile näidata. Ega siis asjata räägita filmi, stsenaristi, telesiin meist eemal üle lombi Ameerikas, kus on see tööstus väga, et kirjutage, palun, niipalju kui tuleb. Nii palju, kui te suudate stsenaariumi pagenud, sahtlisse nad jäävad, ärge näidake, kes neid mitte kellelegi. See on õige. See nõuab aega, kannatust, visadust, räägib inimene, kes on väga kärsitu praegu. Loomult olen kärsitu, et aga kino nõuab aega ja ja, ja kannatust. Protsess ise nõuab väga kontsentreeritud olemist, pühendumist. Selles, ma arvan, ma, ma ujun küll kala moodi, aga see, mis on ennem pärast väga keeruline selleks, et ka teised inimesed, et et nagu ma ütlesin, et meeskonnatöö. Ja kui, kui kalda peal on, on mingisugused jutud, rääkimata ja siis nüüd merele minna siis seal, merel võivad need lahkhelid muutuda selliseks, et tulevad ilma kalata tagasi või üldse läpaat põhja. Sellepärast see on peen läbirääkimine, psühholoogia, seesama, mis ma ütlesin, et leida need õiged inimesed või need inimesed, leiavad sind. Ei piisa ainult kaks, kolm, neli professionaali said kokku, teeme siis siis tehakse ilmselt mingi sari või, või seep ja. Suured professionaalid, kes on natukenegi tunnustust leidnud, on sageli ka väga rasked ja konfliktseid isiksused, jeks režissöör peab neid ju kõik kuidagi suutma lahendada ja manageerida ühtsesse voolu. Ja see on põnev ja minu jaoks sellised olukorrad, aga see, see selline. No ma ei taha nüüd öelda terapeudi või psühholoogi sinnakanti, see väljendus peaks olema, see toidab, platsis toidab mind mõningate kas liinidega, stsenaariumi suhtes või, või konkreetsete stseenide või tegelaste näol, et ma, ma leian selle lihasele tere nendest inimestest üles, kuidas neid neid nüüd käima panna, elama panna või, või isegi ka manipuleerida nendega. See käib asja juurde. Räägime teie üliõpilastest, kes nad on, kust nad on tulnud, mis on nende ambitsioonid ja mismoodi teil õnnestub neid vormida või õigele teeotsale? Kata need üliõpilased on lavakunstikateedris, ma olen seal lihtsalt dotsendina, käin sügisel kevadel tegemas neile neil tundi, siis õppetool on näitlejatöö kaamera ees. Ja Venemaal Ma käin külalisena andmas Moskva uues kinokoolis tunde režissööridele töö näitlejaga kaamera ees. Armastus on erinev, mõnes mõttes ka töö on erinev, aga ühest samast asjast mitte. Me ei jutustame siiski teeme võimalikult praktilist tööd. Ja siin lavakas on käinud juba mitmeid aastaid. Üks kursusest sai vahele, aga nüüd viimase kursusega siis Peeter Raudsepa ja Katarina Tamme kursus nendega. Me jõuame, loodan sinnamaani, et me teeme ka diplomi filminendaga. Kevadel hakkame tegema. See mõte Peetril oli ja ma olen seda nagu vihjamisi öelnud, et midagi sellist võiks olla. Ja nüüd me saime kokku seitse režissööri, ma ütlesin, et ma üksi ei tahaks, ei ole päris õige, et ma teeks nendega, et, et see võiks olla väga erinevad Nendest inimestest, erinevatest režissööridest, puntigaüks teeb kuni 15 minutilise filmi, milles need noored siis mängivad. Kasutades ka muid näitlejaid loomulikult ja et ma arvan, nendele kasulik ja põnev ja see võiks olla ka siia Eesti jaoks, ütleme perspektiivselt väga hea, et on tõesti, meil on Šveitsist, Gruusiast, Venemaalt, Prantsusmaalt. Siit oleme siis mina, Toomas Hussar. Sekultuurided, põimumine see tõenäoliselt annabki kõige parema tulemuse. Jah, ja noor näitleja peab erinevate režissööridega töötama, et ta saaks aru. Erinevad nad on, kui on erinevad nägemised, erinev töö. Et nad kasvatakse endas väljas, ta seda ei ole võimelised. Kogemusega meil ei ole ju näitlejatel väga-väga suurt võimalust kinos mängida, on sarjad, seriaalid noh, see on nagu ta on seal kiiresti-kiiresti vähe raha, ruttu-ruttu aega ei ole ja, ja see rikub kõik režissööride tööd. Operaator, kõige see, see ei ole ikkagi see täismahuline kuigi nagu Me kui huvitavaid, ilusaid asju Euroopas, Ameerikas tehakse nüüd viimaste aastate sarjad, mida kõik vaatavad ja, ja noh, need on, need on väga uhked, see on nagu kino. Ka Venemaal vaikselt juba nii-öelda kuidas ma nimetan kvaliteetsarjaks, jah, okei. Tehakse nüüd on raskem, raha on vähe. Mõnes mõttes ja see saast kaob kõrvale, kuusehunnik raha läks hunnikutes raha ja kuhu võeti odavat tööjõudu ehk siis noh, mitteprofessionaalseid inimesi, keda on väga palju just nimelt televisioonis, on seda, seda väga palju igasuguseid toimetajaid, kes kõik teavad, kuidas üldse kino ja näitlejatöö resid, kuidas tegelikult käibe, noh ja siis pead seda seda jama kuulama ja mõttetut vaidlust vaidlema. Te nimetasite Valmis olevatest töödest kõige viimast, mis nüüd siis veebruaris-märtsis peaks tulema selle pealkiri Varssavi. Varssavi linna nimi, millest räägib? Praegu ma seda filmi enam ei teeks. See on tehtud viis aastat tagasi. Ja see on armastuskolmnurk. Tegelased, on diplomaadid, kes siis on, on Poolas Varssavis töötavad? Ja. Taha rääkida sellest kui ta seal seal linnas tema, siis te olete möödapääsmatu, natuke räägime, tegelikult ma ei kavatse sellest eriti palju rääkida sellest filmist, sest. Ta Volkonski mängib seal, Peeter Kirill on ka seal. Ja teised on siis Poolast, Venemaalt ma ise ka tõin kaasa, sest ei olnud raha näitleja peale ja, ja et siis on kiiremini, mängin ise parem. Panen tähele. Pannud, et teil on see Alfred Hitchcocki kombel kõigil see on kõigil sama filmides, mõnikord väikseid, mõnikord lausa sõnatuid rolle. Noh, see on edevus ja see on selline, et jääks, jääks pisikene kajastus endale märk, et ta ei läheks meelest ära seal, kus ma ei ole teinud lihtsalt sutsu kaasa mingisuguseid venedele. Telefilmid, asjad, need ongi mul meelest läinud, ma ei mäletagi neid. Aga siseneb nagu meelde, taas oli see, ma arvan, et kunagi kui õnnestub elada, elada vanaks meheks, et siis lihtsalt tore meenutada, mis lollusi sai tehtud. Näidatele, ja millal me teid siis peaosas näen? Teie oma filmis? Märtsis-aprillis, kui see tuleb, selge siis paus, sest uues filmis ma ei, seal on hoopis teised väga keeruline, ei saa mängida ja, ja väga keeruline asi lihtsam suurt osa teha enda filmis, kuivõrd episoodi. Sest sa haarad tervikut paremini, sa tead, aga kui sa oled väikest sutsu teed ja ronid nüüd ise sinna kaamera ette, siis on see Hoopis teine pilt. Kellelgil õnnestub kellelegi soni erinev. Sellest uuest filmist siin intervjuus nii palju ütlesite, et sa justkui tuleb teie oma päris esimene päris oma film. Ja rohkem ei taha sellest rääkida. Praegu. See, mida me ette valmistame, jah, jah, jah? No ma loodan, et see nii on. Kellestab operaator Timo salmined, nii tore. Aga ilusam, veel olnud. Niisuguseid juhtumeid, kus valmis film jääb nagu pisut seisma, kas üks oli valge liiv, töö pealkirjaks? Ei, see tuli välja, tuli välja niimoodi, et oli just see kriisiaeg kaks, kaheksa 100-ks, millal see oli võtta, et jah, külmutati, mille filmimata mingisugune 10 päeva, see oli hästi-hästi raske film füüsiliselt tohutult palju ekspeditsioone seal Tšetšeenia piiri ääres ja stepis ja ma ei tea, kus Peterburis Moskvas pikk periood ja noh, seal juhtus see, et nii nagu juhtub vahest Venemaal mingisugused kaastootjad või direktorit krabasid suure summa raha endale ära ja jäitlangu kopikat filmitootmise lõbuks ei seisma. Hakkasse kriis minema või leiavad raha nende asi, ma olin sinna kutsutud, lihtsalt. Kuna üks režissöör koondati, oli ruttu-ruttu vaja asendus, siis kutsuti mind sinna asemele. Nii et selles suhtes väga minu film ei ole, et ma olin seal käsitööline rohkem. Ma ei, mäletaksin Moskva festival või keegi Eestist oli esindatud otsa ei saa seadmadele pildiga miksi. Siis ma nägin selja taga, oli seal filmiplakat, polnud aimugi, et nad olid selle vahepeal valmis teinud kuidagi ja vaatasin selle ära, seal ei olegi seda kümmet päeva, neid, seene, neid liine nad olid noh, mingi asja kokku klopsida, et saaks ruttu kaelast ära, saaks raha tagasi. Ühe filmi pealt ma olen ise ära läinud sest see oli selline poliitiline propagandafilm. Hiljem ma olen mõelnud, et kurat, kas nad tõesti hakkasid siis vaikselt pihta, juba? See oli mõis puudus. Kas me oleme tulevikus kaks? Ja seal oli täis ettevalmistus ja seal lahinguid juba kaariumi kirjutamise ajal päris palju. Kuigi tellimusfilm või noh, mind oli kutsutud sinna ja seal loos väga-väga halvasti suhtuti Ukrailjastesse. Ja Eestist käisid mängimas Marika, kutsun midagi tegema ka lavaka kursus, kellele ma siis tund andsin, poisid käisid Saksa sõdureid vaid eesti sõdureid, kes siis SS seal olid mundris ja neid võeti siis seal vangi ja hiljem need stseenid tuli ümber filmida, mina läksin juba siis ära, et nad olid liikvel, väärikad. Et Eesti sõdurid, et nii ei saa ja noh, seal läks ikka väga hulluks asi, et et kõik need ukrainlased on fašistid ja panderalased ja lõpuks peaksime nii. Ma ütlesin, aitab maitsa vill välja tuleb, noh inimestele otsa vaatad. Ega keegi ikka tegi valmis, selle tegid valmis seal vahetused, režissöörid pärast nagu vahetati nagu sokke ja lõpuks kaskadöör koos produtsendiga ise selle kukkuvarpisid. Kallis film ja noh, miks ta nii kallis on, ma arvan, et see propaganda, see on seotud sellega siis juba. Mulle tundub nii, praegu ma arvan, et ma ei eksi, et siukseid asju valmistatakse ennem ette juba pikalt. Ega siis asjata luure sealpool ei ole kõige tipus. Mis aasta see oli? Mäletan, mis ta võis olla 2011 12. 12 vist ma ei tea, seal kuskil on kirjas seal netis. Krimmi okupeerimine tuli 2014, aga nüüd koju tagasi. Andres Puustusmaa, te olete rahvusooperis Estonia kalavastane. Tegemist on siis Priit Pajusaare noorte ooperiga prints ja kerjus misk, mis kogemuse seedele. See oli vapustav, see oli mamma, avastasin enda jaoks ooperi, ma polnud elus enne ooperit näinud, kuulnud naersid seal kogu juhtkonda, mõtlesin tõsiselt, mõtlesin, et ma teen nalja, neile ei saanud üldse aru, mis asi see on. Et see oli küll taga põnev asi, see tegemine ja ma olen väga tänulik teatrile, teatri juhtkonnale, Priidule, et nad mulle selle usaldasid. Ma loodan, et nad jäid rahule sellega ja ja lapsed, kes vaatavad seda, vaatasid et see toiminud ooperi juurde küll. Ma sain sellise süsti, et ma hea meelega tahaks, tahaks teha ooperit, aga siis juba klassikalist mitte mitte. Noh, sellist mõnevõrra kerget. Meil oli juttu ka seal juhtkonnaga, aga ooperis on kõik nii pikalt ette kirjutatud ja see on selline täiesti eraldiseisev maailma. Kuivõrd on sõnalavastusena see, see on väga põnev. Mul oli väga põnev selles majas jälgida ka maja seest nagu ikka, see on täiesti normaalne, igas teatris on intriigid ja kogu see oma siseelu mulle lihtsalt väga mõnus vaadata, sest ma olen seal külaline. Ja see, see toitis mind ka palju mõnede muude lugude jaoks hiljem millega Venemaal oli ühe sarjaga seoses ja ka nüüd selle uue uue loo puhul ma olen võtnud sealt kasutanud mõningaid ideid või mõtteid. See oli põnev. Äärmiselt meeldivad inimesed, olles alati siis kui sa ise teatris töötad, sa ei saa aru sellest, olete selles vere sees. Aga niimoodi küll on. Küll on, kõik on mõnusad ja soojad, head inimesed, Mu enda koduteater, kui ma sinna lähen, alati küll seal on jaol draama, tead, ma olen puhwitzist. Maa tulevad proovi vaheajal, täpselt nii, nagu see oli 15 aastat tagasi mitte midagi ei ole muutunud. See on mõnus. Andres Puustusmaa, nii kurb kui see ei ole. Aeg ütleb, et ma pean esitama viimase küsimuse. Kui juhtuks niisugune ime, et siin stuudiolaua taga teie kõrval istuks 20 aastane Andres Puustusmaa ei oleks aasta 1991. Mida te talle ütleksite? Mul oleks talle päris palju öelda. Ära raiska vaid armasta. Ja nii Andres Puustusmaa tõusiski stuudiolaua tagant püsti. Ja meil ei jää muud üle, kui lõpetada, saada siia. Andres Puustusmaa istus küll natukese aja pärast laua taha tagasi ja ütles, et filme või seriaale lavastades sellesse töösse kuudeks. Mõnikord aastateks sisse elades jääb armastus tahaplaanile. Paistis, et see kahetsus käib temaga kaasas ikka veel. Aga võtame Andres Puustusmaa mõtted hinnangu elatud aastatele ja tehtud filmi tööle siit endaga ühes ja jääme ootama, kas järgmise laupäevakajalood jõuab uuele saatekülalisele niisama lähedale, kuid tänasele kuulmiseni.