Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere algab kultuuris saade, vasar, mina olen Peeter Helme. Tänane teema on autoriõigused avalikus ruumis ja panoraamivabadus koos minuga stuudios Mihkel Kunnus ning filosoofia vaba tarkvara. Aktivist Märt Põder, tere Mihkel. Tere, märg. Tere. Tervist. Enne kui läheme teemani, mille aluseks on tänases sirbis ilmunud artikkel. Loomevabaduse puudumine teeb meist kõigist kriminaalid, mille autorid on Eva Lepik ja Raul veede. Räägiks natukene sellest, mis üldse tänases sirbis on, siin on ju päris palju huvitavat, päris palju selliseid aeganõudvaid pikki artikleid, Mihkel, mis sulle silma jäi? Mulle jäi silma kohe päris palju, näiteks juhtkiri on üsna niisugune tähenduslik, sihuke lühike, mille pealkiri on siin, me pole valmis ja siis ta nimetab seda, milleks kõik väidetavalt Eesti ühiskond siin valmis ei ole. Me pole valmis pagulaste vastuvõtmiseks valmis eutanaasia, eks võib-olla valmis kooseluseaduse debatiks, tähendab, ta viitab siin sellele argumendi struktuurile, õigemini et tihti öeldakse mingi ebamugava teema kohta, et inimühiskond või meie ühiskond pole sellel teemal veel valmis arutama ja see on nagu hea viis ära blokkida. Või noh, näiteks, et kas me oleme valmis rääkima kanepist või kanepi legaliseerimise, sest või mida iganes. Samal lehel on haaranud jamps Wen landilt artikkel inimesi, inimlik külalislahkus. Kus ta siis räägib, et üldistused nagu juudid on ahned mustana? Neid on ohtlikud või moslemid on terroristid, on viinud tihti ebaõiglase vägivalla ja siis ta analüüsib üsna siin niimoodi filosoofiliselt levinaasile toetudes sellise arusaama nii-öelda ohtlikkust ja võiks öelda määrust. Kuigi me seal ma tahaks öelda kindlasti selle kohta, et see on kuidagi liiga intellektuaalne, et see inimene, kes sirpi loeb See ei tee neid vigu, mille eest siin üritatakse kaitsta inimesi või nii primitiivseid vigu, ent Kalmalt on väga pikk arutlus Tartühtlusest üks teatriarvustus, mis on ka väga põhjalik. Kindlasti tooksin esile Vello kepi arvustust või nii-öelda, ma võiksin mitte isegi arvustust, vaid informeeritud kommentaari Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetusele, mis nüüd varrakus välja tuli. On tõesti näha, et inimene on ainesega väga tuttavalt lähedalt seotud ka oma sünniaastale tänu selle eest, aga noh, mul oli väga huvitav lugeda minule kui märksa hilisemast põlvkonna inimesele. Ja võib olla, tooksin esile veel tuul, sepa artiklit, surma eemaletõukav ligitõmbavus, tuul, Sepp, sirbi lugejad, teda kindlasti juba teavad, üldiselt räägib evolutsioonibioloogilisest vaatekohast mingile kultuuriliselt olulisele nähtule või inimene üleüldse olulistest nähtustest. Ja siin ta räägib surma paratamatus, sest miks inimesed surevad, mitte mitte inimesed surevad organismid üldse, võiks öelda. Ja selle seos elu eaga ja veel üht-teist. Et miks me ei saa elada nii vanaks kui kui me tahaksime, näiteks kuigi ma tooksin kahe mis mind nagu, noh, ma ei tea, ma ei saa öelda, et häiris, aga minu arust on puudu üks väga oluline hüpotees on, et mis on seotud sugulise paljunemisega suguline ja meil on üldse välja kujunenud seetõttu, et on vaja aeg-ajalt segada nii-öelda genoomi geneetilist materjali, miksida, et igasugused patogeenide haigustekitajad, parasiidid ei, ei saaks kohaneda. Ja sellepärast on suguline paljunemine ja arusaadavalt, kui üks indiviid elab liiga kaua, siis tema genoom ju? On Anto geneesi käigus ei muutu ja see tähendab, et vahepeal on vaja luua uusi isendeid kogu aeg, kellel on lihtsalt teine genoom. Niisugune väike väike remark siia. Aitäh. No sa muidugi unustasid veel märkida, et seal on ka ära nimetamata suguline paljunemine on lihtsalt seksikas. Aga kui sa joogia mainisid Betti Alver, et siis ei saa mööda kindlasti Betti Alveri kirjandusauhinnast nimelt pälvis siis tänavu 23. novembril Piret kaks oma debüütteosega linnalegend Betti Alveri auhinna ja siin on sellestki juttu. Brita Melts kirjutab konkreetselt sellest teosest ja Indrek Oja kirjutab tänavustest debüütteostest kui sellistest, nii et ka kirjanduse osas on seal päris palju lugenud. Aga mulle endale pakkus veel huvi Janek Kraavi post maastik 28 kultusteos, mis väga pikalt arutleb selle üle, mis on kultusteos, kus selline mõiste pärit on. Kas see mõiste on kohane, millele seda kasutatud on ja mida see kõik üleüldse tähendab, ta jõuab minu meelest üsna huvitavate ootamatute järeldusteni. Ja mulle tundub, et ka meil on aeg jõuda huvitavate teemade ja hetke pärast jätkamegi siis tänase põhiteemaga. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Mihkel Kunnus ning filosoofia vaba tarkvara aktivist Märt Põder. Nagu lubatud, räägime täna siis autoriõigustest avalikus ruumis ja sellisest nähtusest raami vabadus. Panoraamivabadus on sõna, mis üsna kindlasti ei ole paljudele meie kuulajatele tuttav, vahest alustamegi sellest, et räägime kõigepealt lahti, millest me siis täna rääkima hakkame. Kusjuures ma arvan, et me, ma ei võta liiga palju aega, kui ma selle väikse sissejuhatava lõigukese ette loen. Nimelt autoriõiguste sirbis käsitletud ohtralt üpris mitme nurga alt, see on ka loomulik. Autoriõigused katavad kogu kultuuriteadust ning suure osa majandusest, siin kohtuvad suured summad, vastandlikud huvid. Keerukad tehnilised andsid. Siiski on seni kõrvale jäänud aspekt, mis puudutab nüüdsel kõige jagamise kultuuri ajastul peaaegu igaüht panoraamivabadus. See ehk siis mida siis tähendab, seletatakse lahti ehk õigust teha kujutisi avalikus kohas seisvatest kunstiteosest kunstiteostest ning neid oma äranägemist mööda pruukida otsimate iga kord autorilt võida pärijalt ning palumata neid luba. Küllap üllatab paljusid tõik, et Eestis niisugust vabadust ei ole. Mõistmaks, millised sellised vabaduseta tagajärjed ja mida saab ettevõte, tuleb alustada kaugemalt. Ühesõnaga, panoraamivabadus tähendab siis seda, et me võime tänaval pildistada tänaval olevas skulptuure avalikes ruumis olevaid arhitektuurseid nähtusi või ilma, et me saaks selle eest karistada. Ja minu arust On sellest väga õige inimene rääkima just nimelt Märt Põder, sellepärast et seal on ühtlasi Eesti taadi partei, ütleme siis kõige aktiivsem tegelane. Ja kui see sõna piraat on enamasti sihuke, nagu sellele viitab või ehmatan, ma tean, et sellele ei ole väga hea väga hea nii-öelda sotsiaalne aura, kuigi võiks olla, sest minu arust see seisab reeglina väga võiks isegi öelda õilsate asjade eest, et see võiks öelda lausa mingi informatsiooniline Robin Hoodi partei. Et kuidas ise kommenteeriksid seda positsiooni või seisukohta. Piraadid on läbi aegade olnud need, kes võitlevad mingisuguste kaubateede kinnipanemise eest ja leiutavad oma mingisuguseid viise, kuidas kuskile ligi pääseda. Et see on alates laevanduses kuni raadio piraatluseni ja siis nüüd tänapäeval internetti präbiraatluseni välja. Ja noh, eks see enda piraadiks nimetamine ongi selline nagu selle Revolvrikuuli hammustamine nagu inglise keeles tõlkida, ühesõnaga et jah, olen küll piraat, mis siis selline positsioon ja et ma pole üksi, vaid tegelikult on jäänud 90 protsenti inimestest, on piraadid väga tihti menus. Ja panoraamivabadus on üks näide, kuidas tegelikult inimesed justkui nagu rikuvad neid autoriõiguse seadusi igapäevaselt, kui nad midagi teevad. Täpsustuseks peab vist ütlema seda, et siin artikli alguses öeldu, et Eestis selline vabadus puudub, ei vasta päriselt tõele, Eestis on see vabadus kitsendatud selles mõttes tegelikult täpsemalt rääkima. Et noh, ma arvan, et keegi ei ole eriti kogenud seda, et kui ta tänaval teeb oma isikliku fotoaparaadiga pilti ja paneb selle pildi kuskile kasvõi internetti üles, aga noh, või lihtsalt oma sugulast meenutad siis mingit midagi. Järgmine sellest, eks ole. Et noh, kas võib siin öelda, et, et põhimõtteliselt saaks järgneda, et tegelikult saaks inimest kiusata siin aga lihtsalt praegu pole nagu meil olnud niisugust negatiivset pretsedenti, noh, Eestis ei ole jah, Eestis vist ollakse piisavalt taibukad, et nagu niisugust teedi minda, sest see, kui kui mõni autoreid juskui esindav organisatsioon hakkas sõdima niisuguse väiklase küsimuse pärast, siis ta teeks endal nii-öelda maine täis ju. Et aga noh, nagu selles Raul reede ja Eva lepingu artiklis on näha, et muudes maades seda traditsiooni on, on viljeldud. On on mindud kohtusse peaaegu juhuslike inimeste vastu, kes on, kes on midagi tänaval pildistanud. Siin on toodud tõesti huvitavaid näiteid sellest, et näiteks Saksamaal seal panoraamivabaduseseadus ütleb, et võid teha pilti mingist hoonest eeldusel, et sa ise oled tänaval, mitte teises hoones ja selliseid spetsiifilisi reegleid on eri maades ja tõesti on kohtusse mindud, kui nende reeglite vastu on eksitud. Aga noh, siin on, kui põrkuvad kaks asja, minu meelest põrkuvad siin isegi mitu keerulist asja ühest küljest tõesti kunstiteose autoriõigus oma teosele teisest küljest tõsiasi, et kunstiteos asub avalikus ruumis, mis peaks meie kõigi oma olema ja kolmandana kindlasti on siin kuskil varjul. Ma arvan ka Google Street View oma huvidega. Jah, miks tema nõuab näiteks seda vabadust või nii-öelda või noh, jah, kuhugi minna, kui me hakkame muuseumi aknast pildistama muuseumites tavaliselt öeldakse, et eks siis on pildistamine keelatud või kui me pildistame aknast või midagi sihukest, jätkame nagu müüme. Et tõepoolest üks asi veel, et kui on avalikus ruumis mingi kunstiteos, siis kas pole mitte see, et see on avaliku raha eest, peaks olema avalik hüve või mistahes tasemel reprodutseerida näiteks teaduses on ju igasugune piisab sellest, kui sa viitad ja see on nagu korras. No see ei ole ju tegelikult nii ei teaduses ega ka mitte avalikus ruumis ja noh, selles mõttes, et, Isegi teadvuse teadvusesse toodetakse eelkõige riigi raha, eks ole, ülikoolid saavad riigilt raha, teevad oma teadvust ja siis need artiklid või raamatuid, need ju siis publitseeritakse mingisuguste kirjastuste poolt, kes siis omakorda tahavad selle selle pealt raha saada veel lisaks siis käib nagu selles mõttes nagu ütleme topeltmaksustamine siis, et riik maksab teadlasele ja siis veel see levitaja siis kogub inimestelt veel justkui nagu raha, sest et see et see teadus nagu jõuaks inimesteni otsemaid, et seal oleks mingisugune vaen teha, et nagu see ei kõla üldse nii ebameeldivalt selles mõttes, et kõik saavad oma leiva natukese ja kõik elavad kuidagi süsteem toimis. Leima natukese noh, tegelikult tegelikult. Levitajad on ikkagi need, kellel on see masinavärk sisse töötatud korralikult etc, kuidas, kust, mis, mis raha eest, mis alustel saab teaduskirjandust kätte ja. Noh, need suured teaduskirjastuses on tegelikult jõupositsioonil nii ülikoolide suhtes kui ka teadlaste suhtes, et, et eri valdkondade teadlased on korduvalt protestinud teaduskirjastuste vastu, kes, kes siis Nende loomingut või, või neid teadusuuringuid liigelliga kallilt müüvad, nii et needsamad ülikoolid, kus ta ise töötab, ei jaksa neid artikleid osta või neid artiklite pakette tegelikult, sest sest ülikoolid teevad lepingud andmebaasidega, mille osalised on needsamad teaduskirjastused. Ei, ei ole otstarbekas osta ühte teadusartiklit, vaid tuleb osta terve pakett ja, ja sageli on, need paketid on niimoodi komplekteeritud, et et seepärast ma lihtsalt väga palju neid ajakiri, mida sul tegelikult pole vaja ja siis palju maksma. Jah, kui ülikoolis on, ütleme väga mitmekesiseid uurimisvaldkonnad, siis tegelikult nõuab väga suurt raha ja Eesti ülikoolide kindlasti ei ole sa ära antud. Noh, rääkida eri valdkondade teadlastega, siis, siis vähemalt minu sõbrad, kes on kirjutanud teadustöid, nad enamasti käib selline käest kätte naturaalmajandus, et, et kuule, sina oled seal välisülikoolis praegu õppida, et kuule, äkki sellel sinu rikkal ülikoolid on, ligipääs sellele artiklile saada mulle? Ühesõnaga varastada võiks öelda või? Piraati jah, siuke piraatimine ja see on natuke nagu seda panoraami vabadusega seotud. Et see võiks olla, ei oska ka see avalik hüve, vähemalt nii-öelda see, millest ülikoolid algasid, oli just selle avaliku avaliku hüve loomine, et et teadmised ja kultuuriinimestele kättesaadavaks teha ja seda uurida ja seda kasvatada ja tegelikult ka autoriõigus enda eesmärk on see, et soodustada kultuuri ja teadmiste loomist, mitte soodustada siis kultuuride, teadmiste kättesaadavuse piiramist või midagi sellist. Valgustuslik ideaal ongi see, et teadlased on need inimesed, kes nii-öelda toovad kuskilt teadmisi ja üldiseks, inimkonna hüveks ja niimoodi et nemad on need tegelased, kes toovad pimedusest need teadmised välja valguse kätte, kus kõik saavad siis neid kasutad, tähendab tegelikult päris huvitav olukord, et, et kui me mõtleme, et oli valgustusaeg, kuna kui tõesti Intsüklopperistid tegelesid sellise rahva harimisega ja avaldasid kõike, mis nad said ja püüdsid seda nii-öelda formaliseerida ja kategoriseerida, et kõik oleks arusaadav, kättesaadav ja nüüd me oleme siis jõudnud infoühiskonda, kus see, see projekt on nagu maha tõmmata, sellepärast et pigem siis on mindud seda teadmiste Tarastamise teed, siis ärme unusta Ta ära seda, et valgustusaeg tõi meile ka esimesed autorikaitse seadused, kui ma ei eksi vist Ameerika Ühendriikides kirjutati esimene autorikaitse seadusi alguses see oligi ju mõeldud just nimelt nendesamade rahvaharijate rahvavalgustajate kaitseks, et hea küll, nad teevad ühte suurt ja tänamatut tööd ja selle eest tuleb anda neile siiski teatud seaduslikku kaitset ja alguses ju mis ta esimestes autorikaitseseadustes autoriõigus kehtis. Kas vist 20 aastat pärast autori surma, et tema näiteks lesele ja lastele elatist pakkuda ja seda järk-järgult kogu 19. ja 20 sajandi jooksul pikendatud, nii et praegu ulatub see absurdse 70 aastani millel ei ole ju, tegelikult annab selle loojaga midagi pistmist, noh, lihtsustatult öeldes, et miks peaksid minu debiilikutest lapselapsed teenima selle arvelt, mida mina praegu teen? Jah, see on päripärimisega jälle seotud, eks ju, mis võime öelda ju prantsuse revolutsioon oli väga-väga paljus pärimisõiguse vastu, kuna see annab teatud indiviididele nende vanematest sõltuva edumaa. Aga eks see pärilus ongi autorite puhul lahti ühendatud nende nende sellest loomulikus ringkonnas, sest autorite loomingu pärivad enamasti levitajad kes siis on omavahel neid õigusi ja ühesõnaga niimoodi iseenesest projekt on õnnestunud, aga, aga ma ei tea, kas on meil kasulik. Mingis mõttes ju Eesti seadus esmapilgul kõlab mõistlikult, et avalikus ruumis asuvate hoonete ja kunstiteoste kujutisi võib kasutada ainult mitteärilisel otstarbel. Teisest küljest nagu siitsamast Eeva leppika Raul WD artiklist selgub, kui hakata juhtumipõhiselt suurima, võib see olukord väga kiiresti jõuda absurdsete situatsioonidesse, sellepärast et kui me laeme näiteks fotosid ütleme, kuskil välismaal tehtud ilusatest hoonetest üles Facebooki või Twitterisse või kuskile mujale internetikeskkonda, siis tegelikult mis õigused ju kuuluvad sellele keskkonnale. Samal ajal meie vastutame ikkagi sisu eest? Jah, ja Facebook näiteks näriline keskkond, et see on niisugune päris omapärane piiripealne situatsioon. Kuna Facebook müüb reklaamid on äriline, tegevust on huvitatud nendest klikkide arvust. Ta on ka öelnud, et ta võib kasutada oma kasutajate sisu teinekord sellesama keskkonnaga reklaamimiseks. Jah, et kes siis vastutab, et kas siis need Facebooki kasutajad on nii-öelda kasulikud idioodid või kes lihtsalt Nende lepingud on üldiselt püütud nii sõnastada, et, et vastutab kasutaja, et see sõltub natuke sellest platvormist ja mõned platvormid on sellised, kus kasutaja ei vastata, aga noh, selles mõttes, et et seda on raske ellu viia, et me oli isegi siin Eestis Delfi Leedo kaasus, kus oli küsimusel just see, kes vastutab netikommentaari eest ja siis selgus, et siiski Delfi vastutus. Et suure platvormi puhul on seal keeruline läbi viia, ilmselt see, kusjuures see on ka huvitav, kui võrrelda Delphi kaasusega, et ühest küljest, kui me räägime siin sellest samast panoraamivabadusest siis tundub meile, kes me siiski vist esindame ju sellist lõppkasutajate tavakasutajat. Õige oleks, kui kui vastutus kuuluks ju sellele inimesele, kes neid pilte üles laeb ja õigused ka ja mitte ei kuuluks sellele keskkonnale, kui me räägime delfist, siis jällegi tundub, et on vale kohustada Delfit võtma vastutust mingi selles mõttes möla eest, mida, kes teab, kes sinna kirjutab. Siin on minu arust üks, üks asi on ideaal, kindlasti teine asi, kuidas seda praktiliselt reguleerida. Et nagu raskem nõude delfilt või noh, Delfi praegu väikse tähega, eks ju, kui niisugune sotsiaalvõi noh, ütleme siis avaliku meedia netimeedia sünonüüm jumalate hääledalu jah, et kuidas ta peaks haldama seda tohutut massi plära, eriti kui nüüd järjest rohkem pannakse roboteid kommenteerima näiteks ja ja samasse moonutab, et need olukorrad lähevad iga igasugustesse mõnedes valdkondades ka järjest keerulisemaks, kui ma ei eksi, alles me käsitlesime ka siin saates seda teemat, et kui on oli häkitud Ameerikast sisse mõningate kuulsuste telefonidesse ja sealt nende intiimseid pilte levitatud ja siis pidid need kuulsused hakkama kaitsma nii-öelda oma au ja head nime. Kuigi nad olid tegelikult Ohvreid jah, ja ei ole, ei tohiks kellelegi asi olla, mida nad oma eraelust teavad. Te, teate mis, minu meelest on siin see nagu asja tundub kuidagi seotud sellega, et et, et piirid on täiesti kadunud suust eri nagu võimupiirkondade vahel, et mis on kellegi isiklikus valduses, mis on avalik. See toimub selle panoraami vabadusega, avalikus ruumis, kus ei olda rahul mingisuguste tagurlik piirangutega, justkui, aga, aga, aga internet Ta on nagu see nii-öelda see suur katselava, kus neid asju järgi proovida, see, kus tõesti puuduvad piirid. Et noh, kui ma olen rääkinud nende piraatide ja häkkerite ja kes, kes seda internetipiiriületust väga hästi aduvad, kes nagu teavad, et tõesti, kuidas saab igasse kolmandasse arvutisse sisse murda jätt saab ja et see ei olegi küsimus siis tegelikult internetis puuduvad piirid tõepoolest, ja, ja see kogu interneti Ütleme, see füüsilisest maailmast pärit justkui nagu õigusraamistik, Meil on piirid, mis me meil on mingid, nii et meil on majad, millega me piirame ennast midagi kaitseme ennast, et seda internetis ei ole ja see see tegelikult peaks sundima. Mu ümber vaatama ka kogu seda avaliku ruumi ja infrastruktuuri ja kõige selle küsimus, et kellele need kuuluvad, kas need kuulad siis nagu eraisikutele, eraettevõtetele või kuuluvad need siis avalikkusele või rahvale. Ja kui need piirid on ebamäärased, kasvõi Delfi näidata, võiks ju tegelikult päris hästi. Et siis mis siis teha. Ja no vot, selles mõttes ongi olukord hästi segane veel teistpidi ka, et kui me vaatame Eesti avalikku ruumi, siis sageli see ruum ei ole avalik. Võtame näiteks sellised kohad, kus inimesed, vahest võib-olla kõige rohkem oma vaba aega veedavad igasugused kaubanduskeskused, mis tihti reklaamivad ennast ka avalik ruum kui, kui sellised kultuuri ajaveetmise keskused ja näitavad, et, et nemad on nagu see koht, kuhu inimesed peaksid tulema, need ei ole avalikud ruumid, need on eraõiguslikud ruumid. Et äkki on asi hoopis selles, et kuna inimesed ja organisatsioonid alateadlikult või teadlikult tajuvad, et internet on loonud hoopis teistsuguse õigusliku keskkonna, hoopis teistsuguse aru saama sellest, mis on eraja, mis avalik siis kiputakse ennast ülemäära kaitsma ülemäära osutama, et see maja on minu omas, ei tohi seda pildistada. Et kui on eraomale noh, mingi selline vastureaktsioon on, et kas või selles samas Sirbi artiklis toodud näide sellest prantsuse europarlamentäärid, kes arvas, et ta kaitseb arhitekt või aga siis selgus, et arhitektide vajabki kaitset kui ta seda panoraamivabaduse kõige piiravamat sätet läbi surus, et tõepoolest ühelt poolt muidugi teadsid tegelikult sellega, et, et ega keegi halda seda autoriõiguste, see on selline süsteem, mida klopsitud aastasadade jooksul kokku ja uute sihukeste probleemide ilmnedes on tehtud erandeid, erandeid ja nüüd on see süsteem. Ma arvan, et kui see ühest otsast kinni hakkad ja püüad nagu seda mõistusega võtta, siis alati keegi ehmatab ja talle tundub, et kõik eelnev hävitatakse, siis tasub kaitseväe nagu, nagu selle panoraamivabaduse, kes on tegelikult jah, plusseed, et põhimõtteliselt saab igaüks sind tänaval filmida või pildistada mitte ainult arhitektuuri, vaid sind ennast. Kas sind ennast võib kasutada, eks see ilma loata kasvõi isegi taustal või, või mitte alati taustal, et see on ju ka praegu täiesti, see on päris aktiivne debatt praegu see, et missugused on need isikuandmete kaitse reeglid ja keda võib kasutada või mitte. Et mul isiklikult on niisugune probleem, et, et ma käisin Tartu maratoni tuleb meelde ja siis seal tehti pilti ja, ja siis Tartu maraton järgmisel aastal avaldas, laenan brošüüri, kus oli, minu pilt, oli suurelt peale tänavale plakatid, kõndisin tänaval, vaatasin, et kes see seal on ja noh, kui ma lähen niimodi mütsiga habe härmas ja siis vaatan, et on mingisugune imelik tüüp seal plakatil nagu ennast ei tunne niimoodi ära ja siis ma pidin ikka pikka aega vaatama, et kes on, kas olen mina ja siis ma ikka ühel hetkel olengi mina. Täiesti juhtub Eestis selliseid asju, aga me lahendasime selle Tartu maratoniga enam-vähem viisakalt, et mul natuke korkisime Irisa siin ja sina seal vabandasid ja, ja kirjutasid ja ütlesid, et ma toetan rahvasporti ja siis mõtlesin, et noh, muidugi ma toetan. Ühesõnaga sina olid siis, tulid nii-öelda mõistuslikult kuidagi vastu või? Võiks öelda. Jah, aga ma mõtlen tegelikult tegelikult Silvia artikli juurde veel kord tagasi tulla, et, et need, kes seda artiklit kirjutavad Nad on teatavasti seotud entsüklopeediaga Vikipeediaga. Et siin pole selle päris otse välja toodud, kuigi siin tekstis on korduvalt vihjet sellele et siis Vikipeedia VIP selle valguses projekti tegelikult ellu, et, et erinevalt Facebookist Vikipeedia kasutab selliseid litsentse, mis võimaldavad inimestel Nende sellele infole ligi pääseda, taaskasutada, levitada ja noh, viib siis ellu tõepoolest sellist avatud teadmuse kontseptsiooni ja ja see erinevus internetiplatvormide vahel, et mismoodi need litsentsid on seal seatud, et see tegelikult on, on see hoob, mida ka tänapäeval Hästi vaba interneti, mis justkui on hästi-hästi vaba, kõiki vabastanud, seda seda siis. Visatakse või, või püütakse kuidagi mingisugustesse raamidesse suruda. Et see on niisugune üldisem tendents tegelikult, et et et räägitakse hästi palju vabadusest v reguleerimisest, seda, et turg reguleerib kõike ja nii edasi aga, aga siis samas selle selle kattevarjus siis leiutatakse uusi reegleid, võetakse vanu reegleid, antakse neid uusi funktsioone, et tegelikult neid vabadusi ikkagi piirata. No aga siin pole ju midagi uut, et muistse Iisraeli aladelt on leitud ju arvukaid sea sealuid ja millest räägib vana testament millest räägivad juutide pühad tekstid sellest, et siga ei tohi süüa, alati räägitakse sellest, mis on suurim probleem. Sel ajastul, kui räägitakse vabadusest palju, tuleb kahtlemata arvestada tõsiasjaga, et seda vabadust väga ei ole, aga sa mainisid neid Vikipeedia Creative Commons litsentsi vaatamata väga tänuväärne, aga siin tuleb jälle mängu ja see huvitav ostsite kõikide riikide seadused ei tunnusta seda tegelikult. Okei, de facto on see olemas, rahvusvaheliselt aktsepteeritud aga tegelikult ju paljudes riikides autoriõiguse seadused ütlevad, et selliseid asju pole olemas. Seaduses seda päriselt ütle, aga rasest ilmselt tuleneb kohtupraktikast praktika praktika olnud ja on, on öeldud, et see ei kehti, see, see litsents siis olla Eestis minu teada kohtupraktikat ei ole, et keegi ütleks, ükski Creative Commonsi litsentsi omanik ei ole kedagi tõsimeeli kohtusse kaevanud ja selle, seda ei ole nii põhjalikult arutatud. Aga jah, ma ei tea, kuidas sellega Eestis on, et et nii-öelda juriidiliselt pädevad inimesed tõlkisin siit ära ja loodame, et need töötavad. Aga eks tegelikult ju ongi noh, võib-olla natukene juriidilisse filosoofiasse minna, et seadus ongi mingis mõttes selline garantiikiri, kuni asjad toimivad, ei lähe teda vaja. Kui asjad lähevad täiesti metsa, siis ei ole seadusest ka kasu. Selle siis karmimaks keerad keeratava autoriõiguse niisugune vastu liikumine, püüd, nagu siis seda seadust ennast kasutada ära selle seaduse enda vastu. Kuna seadus annab autorile õiguse määrata seda, mida, mida tema teosega teha võib siis autoreid ka määrata. Minu teost võib ainult levitada täiesti vabalt ja seda, seda, seda vabadust oli kunagi piirata, et sisuliselt need need Creative Commonsi tüüpi litsentsid ja ka vaba tarkvara litsentsid täpselt seda teevad. Et nad on niisugused Rekursiivsed litsentsid, mis ütlevad seda, et et kuidas. See levitamine võib-olla ainult nii-öelda sama vaba, kui autor ise seda ette nägi ja litsentsist kirja pani või siis veel vabam. Et nagu kopilest umbes kopraid kõrvale, siis aga kuulame äkki vahepeal muusikat piraatidest ja, ja Mihkel, sina valisid välja Jack Sparrow, Fighering. Michael Bolton. Dillon i lend. Suurepärane lugu. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios Mihkel Kunnus ning filosoofia vaba tarkvara aktivist Märt Põder. Rääkisime ja räägime edasi panoraamivabadusest ehk siis autoriõigustest avalikus ruumis ja jõudsime veidi kaugemalegi sellest teemast. Nimelt üleüldse siis erinevate litsentsisüsteemideni ja Vikipeedia on siis propageerinud selliseid alternatiivseid litsentsisüsteeme senisele autoriõiguses kehtivale copy raadile ja pakkunud välja sellise lahenduse, et levitatavat infot võib levitada kas siis sama vabalt nagu see sinna üles pandud või veel vabamatele tingimustel. Aga loomulikult alati kõikide asjade puhul tuleb küsida Gwyybonod, kelle huvides, mis on nende eesmärk, kas nende eesmärk on tõesti nii idealistlik või on seal taga mingisugune muu agenda või, või on see küsimus kiuslik? Muidugi on kiuslik küsimus. Ma arvan, et enamik vikipedist või kindlasti on niisugused tõesti need valgustaja, kes oma vabast ajast midagi kirjutavad ja ta tahavadki seda teadmistepagasit või vanemat kasvatada. Aga Google'i kohta, et mis on Google'i huvi panoraamivabaduse suhtes, siis siis noh, kuu, kel on iseenesest selline ettevõte, mis balantseerib niisuguse ärihuvide ja siukse ühiskonna teenimise vahel ja väga kaval, et ei oskagi täpselt öelda, kuidas sellesse suhtuda, et minu suhtumine Google'isse on kord selline, et et ta hõivab territooriumi tehes, et ta tegeleb heategevusega, aga samas ta alati tähendab nii kasu saada ja ta peidab seda väga hästi ja siis Google'il on selline selline, ütleme ma ei mäleta, kes see Google'i nendest Tähtedest, mina, mina seda rõhutas, et, et, et Google'i sihukene hüüdlauset ei tohi olla paha, ei tohi olla halb tempiivil ja sellega on, selle üle on Google'i kallasest räägitud päris palju, et kuidas ta siis balansseerida seda väärt küljest püüab mitte olla halb püüan mitte korporatiivne olla. Ja muidugi, kui juba keegi iseendale peab ütlema, et ei tohi olla paha, siis see tähendab seda, et ollakse mingi probleemiga kimpus. Mäksa oli muidugi ka niimoodi kontekstist välja kistud mingisugune reklaamlause, mis ei olnud otseselt mõeldud nii, aga ma isegi täpselt ei mäleta, kust see tuli, aga aga, aga Google'i ambivalentsus on siis paljudele teada, et et on koolitanud päris palju rünnatud sellel, sellel teemal, et kuidas ta ikkagi püüab Anastada kogu seda digimaailma olles selline hea valgustatud monarh. Aga samas siis pannes kõik nii-öelda need kastanid ühte korvi ja sellega tegelikult kaasnevad suured riskid inimeste jaoks, et noh, kui me räägime siin autoriõigusest, siis riigid määratlevad oma autoriõiguse seadused kui Google neid järgi oma tehnilise sele taristuga loob süsteeme, mis hälbivad sellest riikide seadustikust, sest ta sisuliselt oma niisugust impeeriumi interneti, kus kehtivad oma seadused ja ja autoriõigusega autoriõigused seadustes eri riikides on ka selle kohta eri eri erisätteid, mis nagu selle võimaldavad tegelikult päris hästi. Ja, ja see seaduse kõrvale niisuguse alternatiivset tehnilise ja selles mõttes siiski raskemini murtava seaduse mis, ütleme ütleme siis tugevama see seaduse või tugevama jõu loomine, et et see on väga iseloomulik sellele internetis toimuvale. See, kuidas minu meelest selle sama Google Street View puhul, mida ma mainisin, tuleb väga ilusti välja see kui erinevad saadakse aru sellest, mis on vabadus. Kui minna Google Street jõuga vaatama siis kommunistliku totalitaarse Hiina linnu, siis on kõik fassaadid kõik ilusti olemas, mitte midagi ei ole varjatud, kõik inimesed on ka udustamata tänavatel. Kui minna Google Street jõuga, siis demokraatlikule Saksamaale pooled Nathan uduseks tehtud, nende autorid on lihtsalt autorit, nende omanikud on lihtsalt öelnud, et nad ei taha, et nende maja jääks Google StreetView's näha. See on jah, täitsa arusaadav iseenesest ja siinsele globaliseerumise ka. Ja ma ütleks ka üldist inimestevahelise koostööga on alati sellised nagu kaks asja, ühelt poolt on niisugune, kui mingi totellitristlik impeerium tekib, on tõepoolest halb. Ja see, kui kõik koondub kuidagi ühte kohta. Teisalt, et mida näiteks praegu on nüüd varsti tuleb see kliimakonverents, mida see tegelikult tähendab, see tähendabki väga suurt ja võimalikult hõlmavat inimestevahelist kokkulepet. Kusagil ühes kohas otsustatakse ja võimalikult suure ideaalis nii-öelda terve maa vaid järve planeedi kohta. Aga noh, see on niuke kong, konksuga asi või noh, kuidas öelda ühe sama mündi mündi kaks külge ikka jälle kas on valgustatud või on ta hoopis valgustamata türann. No kui me räägime riikides, siis alati on ju niimoodi, et on see poliitiline võim ja siis on majandus majandusvõim ja siis kui palju on põimunud, on, et see on igas riigis nagu eraldi küsimus, mõnedes riikides väga põimunud, mõnedes on vähem ja sellest tuleneb väga palju seda, missuguseid kokkuleppeid sõlmitakse, kui valgustanud ollakse. Kusjuures siit on minu arust väga hea minna järgmise küsimuse juurde, mis on täpselt, sobib hästi just nimelt Märt põdrale. Sest ma tean, et kahetsus, kui palju on Eestis inimesi, kes ei loe siukest valgustusliku ajalehte nagu müürileht. Lugege seda, et sa kirjutasid seal selles transatlantilise kokkuleppest ja õigemini selle vastasusest ja lausa sa pealkirjast ja siis, kui ma ei eksi, meie oma süüline düstoopia. Et oskad sa visandada Need mõningad piirjooned nendele õnnetutele pimeduses vaevalt inimestele, kes isegi müürilehti ei loe, kuigi see on väga hästi kättesaadav ka netis. Ja tegelikult see päris hästi nagu jätkab sedasama teemat, millest me oleme rääkinud. Mis on tegelikult see Nii-öelda füüsilise maailma ja siis niisuguse intellektuaalselt loodud virtuaalsete piiride maailma seos. Et see Euroopa liit Ühendriikidevaheline vabakaubandusleppe, et kuigi sa nimetad seda nimetatakse vabakaubandusleppeks, siis, siis tegelikult ei ole neid füüsilisi piiranguid Euroopa Liidu ja Ühendriikide vahel kuigi palju. Et tollitariifid on madalad, keskmine tariif on vist kolm protsenti. Enamikes valdkondades puuduvad tollitariifid üldse. Kõik peaaegu kõik, mida Eesti ekspordib USAsse mingisugusestki arvestava arvestatavas mahus, nendele kaupadele piiranguid ei ole, välja arvatud ilmselt põllumajandustooted. Ja see mida selline Juba täiesti tee reguleeritud majandusruumide, veelgi enam tee reguleerimine tähendab tegelikult on see, et, et selle raames püütakse ikkagi kinnistada kellelegi mingisuguseid huve. Seal müüril ühes tsiteerisin president Ilvese rõõmuks tema twitteri vestluspartnereid pool Krugmani, kes ütleb, et nendel tänapäeva vabakaubanduslõpetajale endale peaaegu mitte mingit seost ütlebki, pole mingit seost vabakaubandusega, et tegelikult need on, nende eesmärk on intellektuaalomandiõiguse jõustamisega parastada, seda ei oska nagu vaba kogu maailma selle kaubanduspiirkonda uuesti. Et riigipiiri tasemel siis hakkavad kehtima mingisugused peenemad piirangud, mis on veel raskemini hõlmatavad. Ja minu meelest noh, seda vabakaubanduslepet ja selle kriitikat võib väga mitme nurga alt vaadata, aga minu jaoks see põhi põhiprobleem sellega ongi see, et et see on peaaegu arusaamatu, ükstapuha kellele, kes sellega tegeleb, et nii palju kui ma olen siin suhelnud nii Ühendriikide kaubanduskoja inimeste ja kui kui ka nende niisuguste kõneisikutega ja siis teiselt poolt Euroopa aktivistidega Euroopa suurlinnades, kes õnneks veendunud selle vabakaubandusleppe vastased siis siis nendes seltskondades rääkides on peaaegu võimatu rääkida samas keeles, et tuleb teha täielik ümberlülitusi, isegi mitte ainult intellektuaalseid ümberlülitusi või ka niimoodi, et selle rääkimise niisugune kehaline dimensioon on nii erinev, et, et et see ühesõnaga see vabakaubandusleppe leppes on, on mingisugune fundamentaalne vastuolu sellega, et mismoodi me tahame, elu oleks reguleeritud ja see, see seal, mida need vabakaubanduslepet siis tänapäeval kannavad, on seesama lihtsanseerimise mudel. Tame litsentseeritud kõiki asju. Sellepärast et mingil muul moel me, neid ei saa enam enda kontrolli all hoida, litsantseerijad enamasti on siis mingisugused suurettevõte või kontsernid. Eelis on see, et mitte ainult kultuuriteosed ja, ja, ja teadusartikleid ja mitte ainult meediat ja nii edasi, vaid ravimeid, koduseadmeid, autosid, et kõigis neis on niisugune hulk seda intellektuaalomandit sees. Et, et, et enamasti see mudel, kuhu liigutakse, on see, et ma ei osta endale autot, osta endale telefoni, ma ei osta endale maja. Ma ei osta endale ravimeid, vaid ma saan need litsentsi alusel kasutada. Ja üks huvitav nüanss on, on geneetiliselt muundatud organismid, mis on tegelikult niisugune huvitav nagu indikaator, küsimus selles lepingus, mis on täpselt see, et et kas me hakkame taimede seemneid kasutama nüüd pigem nagu siis Littenseerimis mudeli alusel või siis on see nii-öelda looduslik nähtus, mis on kõigile vabalt kättesaadav nagu panoraamivabadust. Et ma saan aru, asja tuum on selles, et selle lepinguga lihtsalt suudaks Ameerika ühendriigid läbi hammustada selle, millele Euroopas seni väga vastu on olnud, ehk siis suruda Euroopale peale Ameerika arusaam autoriõigusest, Acopilaidist ja, ja tehasekuubikuid teetseks. See võitlus ei ole nii jõuliselt isegi Euroopa ja USA vahel. Et USA tahaks pigem nendele kõigile arengumaadele selle peale suruda, et, et kui seal noh, ütleme siis Hiina, India võib-olla tulevikus Aafrika, kõik need turud, et needika ostaksid seda USA autoriõiguste raamistikust toodetud kaupa. Niimoodi, et autoriõigus kehtib mitte nii nagu üheksakümnendatel Eestis, et et piraaditi kõike, mis, mis mida võimalik. Et nad tahavad tegelikult oma seda. Ideoloogiat sinna survestada ja selle tõttu nad räägivadki läbi tervet hunnikut vabakaubandusleppeid, et et see Euroopa Liidu Ühendriikide lepe on üks, aga, aga on ka Vaikse ookeani vabakaubandusleppe ja noh, juba kehtib Kanada ja Mehhiko ja USA vabakaubandusleppe ja selle kogu selle liikumisega eesmärk on, on siis ma saan nagu ühend Venemaailma. Et et teha vabakaubanduslepped võimalikult paljude partneritega niimoodi nihutada seda kaubandus majandust keset USA-s, mis on juba aastaid ammu nihkunud Aasia poole. Et see on see motivatsioon, võib olla, aga Ma saan sellest ka niimoodi aru, et et sisuliselt ja siis, eks võitlus ei käigi mitte niivõrd vabakaubanduse pärast, vaid üleüldse sellepärast et mis asi on kaubandus. Et kaubanduse ei ole siis selli kirjeldatud idee järgi mitte erinevate esemete vahetamine kas siis esemete enda vastu või siis raha vastu, vaid erinevate ideede rentimine. Jah, see on see tulevik, kuhu on järjest suunatud nende lepingutega. Mul on absurdne või sellele lugu, võiks isegi öelda meeldiv tõdeda, et töötab vastu internetis, ma julgen väita, üha edukamalt, vohav massiivne piraatlus, noh. Nojah, tegelikult nende piraadiliikumise üks küsimus ongi see, et millal piraatlus niimoodi jõuliselt murrab internetist välja, et et 100 aastat tagasi oli CD-kirjutaja libelsegi uudistoode ja siis inimesed kirjutasid endale CD-sid ja olid nii hirmuäratavad piraadid meediatöösturite arvates, et et noh tõesti jube ja neil aeti taga praegu inimesed võivad kolm D printeriga endale trükkida objekte välja erinevatest materjalidest ja nad toodavad siis nii-öelda füüsilisi objekte laiaks otstarbeks sellega. Ja kui see füüsiliste objektide lihtne väikese kuluga tootmine veelgi nii-öelda edeneb, siis, siis see piraatlus murrab füüsilisse reaalsusesse sisse järjest enam. Ja siis jääbki see võitlus justkui selle vahel, et, et meil on neil litsenseerija, kes tahavad hoida kõike enda käpal ja siis on need, need inimesed, kes siis nagu sellele vastu töötama, kes tahavad ise asju nikerdada, ise asju lahti võtta, kokku panna ja neid ise hallata ja ei taha, et nad peaksid seda tegema kellelegi lihtsanseerija siukse valvsa pilgu all. Seega, seesama vabakaubanduslepingute asi, mida sa kirjeldasid, näitabki ju sellist hirmu, et tunnistatakse seda, et sedasama kolmdee printimine, lööbki asjad täiesti paigast pärast saad hakata printima endale mingisuguseid esemeid ja siis nemad tahavad jällegi ette jõuda ja öelda see, kui sa mingi eseme trükid sealt välja. See meenutab kahtlaselt selle selle litsentsi alusel tehtud aset eset, köhi, pappi, kas ei või olla, see muutub lihtsalt tehniliselt haldamatuks, mastaabid lähevad nii suureks, et seda ei anna hallata. Ma arvan, et muutub ja ta juba praegu tegelikult on jah, et see noh, niisugune seda ei suudetud tsentraliseerida kuidagi niimoodi siukest haldust, et vaadata, käia niikaua kui ka kodus vaatamas umbes Kesprintis, kust printeris ja nii edasi, et see muutuks tohutult keeruliseks haldamatuks isegi tsentraliseerimise huvi on ikkagi eelkõige nendel, kellel juba on mingisugused suured tööstused ja ärid kuskil käimas ja kes tahavad seda tehnoloogiat ise ise ka kasutada, isegi odavamalt toota. Aga noh, ma ei kujuta ette, mis sellest võitlusest tulevad, aga, aga samas on mõningaid kontrollid on väga vajalikud, et vahel see nii-öelda samm-sammuline rohu juurde tasandilt arenemine ja kulgemine võib viia ka täiesti negatiivses suunas. Nagu üks asi on, eks ju, et me saame kõik ära turust, eks turg kuidas hind kujuneb pakkumise ja nõudmise vahe ka korras, niimoodi. Kuidagi ise organiseerub seal aga näiteks sinna ei ole. See kuidagi ei tähenda, et see asi peaks olema kuidagi kestev süsteem peaks jätkuma ja näiteks, et kui igaüks saab vaikselt põristada mingit mingit süsinikku CO2 emiteerivad seadet vaikselt, eks ju, et see ei ole kuidagi keskvõimu poolt korraldatud. Et siis on, muutub näiteks võimatuks sihukese suurema kliimapoliitika. Kas pole nii, ja noh, nimelt tõin selle kliimapoliitika sisse, sest pühapäeval, kui ma ei eksi, on siin Tallinnas kliimamarss, eks. Jaa, jaa. Selle sellega vist tahetakse tähelepanu suunata mitte ainult kliima soojenemisele, ma arvan ja vaid. Sellele, et oleks vaja teha hästi suur ja tsentraalne kokkulepe riikide vahel. Jah, see kokku, see kliimakonverents toimub Pariisis, siis algab järgmisel nädalal ja taaskord loodetakse, et see, see lahendab süsinikuheitmete probleemi ja seekord on USA ja Hiina mõlemad lubanud. Tulla lagedale reaalselt arvuliste lubadustega, et kuhu nad pürivad ja, ja seni ei ole seda suudetud. Ja selle tõttu siis on, on keskkonnaorganisatsioonid üldse eriaktivistide üle maailma siis otsustanud korraldada niisugused tähelepanu juhtimise marsid. Ja loomulikult ka veel sellepärast et kuna Pariisi need terroriaktid Pariisis teha, eks Pariisis jah, on eriolukord, et, et seal on keelatud nii, sellised asjad siis, siis on kutsutud üles inimesi üle Euroopa ja maailma eri linnades, siis tegema neid neid toetusmarsse, selle kliima soojenemise kahjulike mõjude siis elimineerimiseks. Tulge pühapäeval Tallinna, siis jah? Jah, aga siis selle tõdemusega peamegi lõpetaja, meie aeg on kahjuks otsas, ma tänan selle vestluse eest, Mihkel Kunnus ja Märt Põder, kes on siis filosoof, vaba tarkvara aktivist ja Eesti piraadipartei juhatuse liige. Aga selleks, et me siin ei lõpetaks selliste õudsat dist troopiliste vaadetega mingisugusest neototalitaarses ühiskonnas, mis võib-olla meid ees ootab, siis laulavad meile lõpetuseks A-Rühm koos Revo ja Metsatöllu Markusega laulu vaba meest ei murra kuulmiseni. Ei murra. Naine kuulad? Tuhandeteni. Rikkudeni keeled kraatide rajaga kuumaks ajada, vaatega. Aega maha võtta masse panna tuli olla kindlusele kui seal olnud õpetaja. Vastu peale kuri teatama rajoon tagasi ja lõplikult siin tänane. Oleme ju eestlased. Ma hoian kõigi eestlane, ma olen riigi või oma.