Ühel päikeselisel ja väga klaaril novembripäeval istub vikerraadiomikrofonide ees näitekirjanik, teatri vaarius, ellukutsuja kunstiline juht, lavastaja väga paljude raadiosaadete ja kuuldemängude autor Heidi Sarapu. Tere. Tere. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Stuudio on sulle kodune koht ja mikrofoni sa ei karda. Kas sa mäletad oma kõige esimesi kordi, kui sa käisid laps teadvustajana? Eesti raadio? Lastesaadetes esinemas ja mäletan küll, sest see oli niivõrd põnev ja raadiomaja on ju kogu aeg olnud väga, väga põnev ja eriti veel lapse jaoks. Eks ma kartsin ja pabistasin iga saate ajal. Ja aukartust äratav oli juba seltskond, kes liikus siin majas ringi. Ja siin oli kaks toredat toimetajat Kiira Panova. Ja teisse daami nimi oli Ivanov, avad Panova Ivanova, need jäävad meelde. Aga mis ta eesnimi oli, seda ma ei mäleta. Ja võin öelda, kui stuudios läks punane tuli põlema, vot siis tundsid kohe, ükski sõna ei taha nagu välja tulla, et see võttis aega ja harjumist. Mulle kohutavalt siin majas meeldis liikuda, sest siin oli siin oli palju näitlejaid, keda olid teatris näinud ja ja seda ma olen rääkinud ka hästi palju, et toredasti meeldis mul seista honorari järjekorras. Sest esiteks oli seal põnevaid inimesi, keda tundsid järgi ka. Ja siis tore oli kirjutada, ikka, oled ise alles laps ja hea, kirjutad oma allkirja ja siis saad selle eest raha, nii et kõik see kokku on hästi tore aeg, mida meenutada. Sinust sai hiljem huviringide juht ja kultuuriloo õpetaja, mis tähendab seda, et sul pidid oma kooliajast siin Raua tänaval, 20 esimeses keskkoolis. Olema väga head mälestused, mida sa oma kooliajast mäletad, need mälestused on nii ja naa, sest mõtleme seda aega, milles, milles me elasime. Kindlasti oli tore kõik see aeg, ma ütleksin ja eriti tore olid esimesed kolm klassi, kus oli veel eksisteeris Tallinna Õpetajate Instituudi harjutuskool ja nüüd ma ei mäleta, kas meil olid ruumid ka siin Raua tänaval, aga pedagoogilise Instituudi ruumides olid kindlasti meil klassiruumid vähemalt esimene aasta kindlasti. Ja selle direktoriks oli Agu Tali, kes oli endine Estonia artist, ta minu teada, laulis kooris ja tegi väikseid osi ka. Ja terve see õpiaeg see oli, see oli täis näitemängu ja laulmist siis oli algkool seitse klassi ja kõik kõik tegelesid millegiga. Ma arvan, et sealt see pisik oli kõikidel sees ja siis, kui ma olin lõpetanud kolmanda klassi ja siis liideti see Õpetajate Instituudi harjutuskool Tallinna 21. keskkooliga. Ja vot see oli niisugune esimene löök tegelikult, et kui sa noh, ikkagi nagu omad, kõik olid omad ja siis oli A ja B-klass ja nüütritsee klassi juurde. Ja siis oli ikka niimoodi, et A ja B-s olid ikka toredad, targad ja sees olid lollid. A ja B olid siis need, kes olid kogu aeg õppinud heasimises kool, kes olid harjutuskoolis õpetaja harjutus, kus sa oled, see klass oli siis rauakad, kutsuti rauakateks neid ja nii, et see võttis harjumist ennem kui, kui see kool kui hoone ja vaatajatega võttis sind omaks, aga aga ta jäin Pedagoogilise Instituudi nagu baaskooliks, nii et väga head õpetajad tulid sealt. Ja minu kirjandusõpetajaks oli leo villand, kes on teada ja muidugi meie hulgas enam ammu ei ole, aga, aga ta oli ääretult hea pedagoog ja huvid. Ja siis oli ajalooõpetajaks oli Lembit Andresen ka tuntud nimi, nii et Lembit Andresen, ma mäletan, andis meile ajalugu ja tema hinneteks oli üks ja viis, teisi ta üldse ei tunnistanud teisi numbreid. Ja samal ajal andis ta miskipärast ka kehalist kasvatust. Ja siis ma mäletan seda, et ta kujundlikult seletas ja oli vaja ronida sinna redelit otsa, mis võimetes oli, ja siis ta üheks pildi juurde ikka, et nüüd on niimoodi, et tule, Raija ja te peate ronima sinna, nii, nüüd ronid ülemisele korrusele matid all kohe vaata alla sealt ja siis ja temale täpselt samuti kehalises kasvatuses üks ja viis ja vot niisugused õpetajad jäävad meelde ja tehti muidugi selles koolis tehti näiteringi ja seal oli siis Teet Kallas. Ma tean. Me mängisime, sest koos isegi midagi seal, jah. Ja Ado Lundver ja palju-palju Sirje Arbi, Sirje Tennosaar. Noh, neid oli palju palju, kellest pärast said tuntud näitlejad, kirjanikud. Aga teine külg selles koolis, mida ma ei taha meenutada, foton, süsteem ise, midagi koledat oli siis, kui Stalin suri ära. 1953 oli see. Ja vot seda ma mäletan rauakoolis, et ülemisel korrusel seal oli üks niisugune väike trepp ja siis cancel oleks olnud ja siis õpetaja Beilinson, kes õpetas vene keelt, tema rääkis ja meeletult hakkas ta nutma. Ja siis meie klassist oli ka paar tüdrukut, kes hakkasid nutma ja see kõik oli väga kole. Et see on üks üks niisugune seik, mis jääb ka niimoodi või on teravalt meeles, et, et üks niisugune kole päev oli ja mingil ajal tekkis kooli direktoriks, ma ei mäleta, millal see oli, oli põllumajanduses tulnudki, kas ta tuli noh, lausa Venemaalt või kus koha pealt ta tuli? Ta nimi oli Murganalist Murgen Morgan oli jah kole inimene, oli tema ja ma ei mäleta, aga mis, mis ma võisin siis teha, igatahes ma olen proteste täis olnud lapsepõlvest saadik. Sest kui öeldakse, et ma olen keskmine laps, kes peab võitlema, et esimene on teretulnud, armastatud ja, ja jälitatakse mind hellitate ka, aga, aga ütleme võitlusvaimu nagu sees olnud. See, mida ma siis tegin, ma täpselt ei tea seda, aga igatahes kui algkool sai lõpetatud, vot see seitse klassi, siis kutsus tema välja ja soovitas mulle keskkooli mitte tulla. Seda ma mäletan, seal oli terve rida niisuguseid õpilasi, kutsuti välja direktori kabinetti ja aga ikkagi noh, sellest. Ma ei teinud välja, taasta veel oli ja siis ühesõnaga ta kuskile ma ei tea, kuhu direktoriks ta siis jälle pandi. Nii et on igasuguseid mälestusi sellest koolist. Aga nüüd muidugi jah, nüüd ma ütlen uhkusega, et ma olen 20 esimeses koolis käinud. Et, et noh, ta on ikka vist üks tugevamaid koole tegelikult ja tõesti inglise keeles. Õpetaja oli Linda õun ja ta andis oma keelt väga hästi, sest et siis ainult vist kaks tundi üldse nädalas, aga, aga sellega minu meelest ikka kõik said päris tugeva põhja alla. See oli umbes 20.-te aastate eluaastate keskel, kui Euroopat raputas Prantsusmaaüliõpilasrahutuste laine ja kui tulid biitlid ja hipiliikumine ja vabaarmastus ja nõukogude võim, uputas Praha kevadeverre. Kui palju see sind huvitas ja kas see sind kuidagi mõjutas nägema maailma? Ei, ei, üldse mitte. Ei ja see on täitsa, ma ei tea, mida minust mõeldakse, aga, aga mind ei ole biitlid kunagi raputanud. Mitte kunagi siiamaani ei ole raputanud. Jah, sest et noh, võin öelda nüüd niimoodi, mis puudutab üldse muusikat, siis minu mõjutajateks on olnud džässmuusika oli number üks ja võin öelda muidugi uhkusega ka, et kui räägitakse esimesest džässfestivalist, mis toimus 1967 Tallinnas Tallinnas, siis mina olin üks stajaid, üks teadustajaid Eestile, Vene keeles olin mina ja oli au kohtuda katsiaalsloidiga ja olla seal banketil ja kõik, nii et ühesõnaga selle kummastav aeg ja, ja mul oli ikka väga suur huvi selle vastu ja, ja see huvi viis mind kokku ka minu minu abikaasa ja laste isaga, kelle huviks oli siis kahju džässmuusika. Ja siis samaaegselt Ta käis minu vend veel koolis. Tema nimeks on ja loot minu neiupõlve nimi oli kaluut ja, ja tegi ansambli tooma pojad ja muidugi olid seal biitlite mõju suur ja kõik, aga, aga see jaanitegemine oli muidugi tore, aga mitte nii palju, et mina oleks ka nüüd siis otsinud raadiojaamu ja kuulanud seda muusikat, oh ei, mitte. Aga siis oli veel nii. Minu õde tutvus Horetseigeriga, kes teatavasti oli bigbändi juht ja svingmuusika ja vot see svingmuusika ja džässmuusika on mind alati rohkem köitnud kui biitmuusika. Niiet see, et mis puudutab jah, nüüd need biitleid, need rahutused muidugi räägiti ja, ja oli ja ma tean, et meil käisid veel ka siis olid ju kirjas, seal oli palju, kuna mina olen jäljendanud oma õde, kes oli minust kuus aastat vanem kõik tema järele, absoluutselt. See oli vahel lapsepõlves niimoodi, et kui ta joonistas näiteks need pabernukkusid, siis ta läks kooli, siis ma võtsin needsamad nukud ja täpselt kopeerisin järgi ja siis, kui ta koju tuli. Ta oli marus ja ütles, et sa ei oska oma peaga mitte midagi mõtelda. Ja, ja ja vot ühesõnaga temal oli kirjasõber oli Ungarist ja vot Ungari muutused ja need ja need juhtusid sel ajal Tallinnas külas. Ja siis sai lähemalt kõigest üldse kuuldud ja, ja, ja loomulikult, et noh, need kõik esindiku seest läbi, aga, aga mitte nii palju, et ma oleks teinud mingisuguseid põhjalik, üldse järeldusi või ma katsusin selles olukorras või selles ajas kuidagi laveerida, välja ujuda ja oma protesti näidata. Ja sellepärast siis ilmselt oligi, et lapsed, kui sündisid, olid väikesed ja ma täistöökohaga ei saanud kuskil tööd. Siis vot oligi mul niisugused ringid ja, ja, ja sealt siis kasvaski välja see esimesed luuleringid koolides. Ja oli tore, tähendab ka see õpetaja tegevus, ma pean sellest hästi palju tegelikult lugu või seda aega. Õpetaja ikka peab tohutult ette valmistama igat tundi ja tuli rääkida väga, väga mitmetel teemadel, mitte ainult teatri teemadel, vaid seal oli ka kujutav kunst, muusika ja kõik ja tol ajal ei olnud väga kerge saada nihukest näitlikku materjali. Nii et, et mul ikka, kui rääkisin balletist ikka kuskilt sandika, need balletikingad tundi ja võiks nihukesed kosteemikesed ja kõik, nii et, et mul on väga hea meel. Ma olen andnud hästi paljudele seda nii-öelda kultuurilugu. Et ma olen olnud vahel hotellides kuskil veelaeva peal ja juurde tulevad, on täiskasvanud inimesed. Ja ütlevad olevat olnud nende õpetaja ja huvitavad tunnid olnud. See on nii tore tagasiside ja ausalt öeldes see nii tore tagasiside. Mul tütar on Tallinna Ülikoolis õppejõud ja, ja kui ma kuulsin ka, et üliõpilased ütlevad, et Kristeli loengusse tasub alati minna, vot see tegi hästi palju rõõmu. Sa oled varasemates raadiosaadetes rääkinud sellest, kuidas vaarilise teater alguse sai, see sai alguse sinu kirjandusringidest, kus õpilased lugesid luulet, sealt tekkisid luule, kavate hakkasite esinema vaariuse juba nime all väga huvitavates kohtades, Kristjan Raua majamuuseumis, Underi-Tuglase keskuses, väikese Illimari tänaval. Siis te lugesite luulet valguse baaris väga huvitavates kohtades, aga siiski kis muutus, kus te läksite üle juba Nikad dramaturgilistele tekstidele, mis on enamasti sinu kirjutatud, sinu lavastatud. Kas tekkis niisugune aeg, kus inimesed? Enam ei tahtnud luulet kuulata, luulet lugeda. Ja seal on väike tera on selles sees ka, on õigus küll, sest et alguses oli väga palju avastusliku oli ju väga palju keelatud autoreid, mida noored või ütleme, õpilasringid võisid lugeda. Ei olnud niisuguseid agente, kes käisid peale kaebamas, olgugi et jah, Corbojad tulid välja, siis oli küll. Ma tean, et Kristjan Raua muuseumis käidi kontrollimas, et millega on tegemist ja 80.-te ja lõpus, 80.-te lõpus ja isegi 80.-te lõpus ma tean, et me käisime ühe kavaga esinemas mis oli koostatud Eino Leino loomingu põhjal. Ja siis see on täitsa naljakas, et ühesõnaga mul oli kutse KGB-esse aru andma. Jah, et millega ma tegelen ja mõjutan ja ja see oli täitsa naljakas, mõtlesin, no las nad õpivad ikka tundma. Eino Leinot ja kes ta niisugune on? Naeruväärne, ma ei läinud ja mitte midagi ei juhtunud sellest. Aga aeg oli imelik aeg, oli imelik, nii et jah, kui meie esimesed need kavad koosnesid. Esiteks oli ju Jaan Kaplinski luule ja, ja teame ju 40 kirja pärast, et talle ka keelatud autorite hulgas siis oli meil järgmisena Oll, Betti Alver, kes oli ka noh, teatud mõttes ikka koduses pagenduses. Nii et Need autorid olid tõesti niisugused, et, et Mahmesid isegi tuulearmukest ei olnud kuskilt saada, ma tean, et ma sain selle raamatu kellegi kodunt, kes oli hoidnud seda salamisi alles et raamatukogus seda ma ette ei saanud, seal siis Alveri poeem. Jah, jah, noh ja siis edasi läksid kõik need väliseesti autorid, eks ole, noh, arbu, et aeg oli siis murranguline, kus oli ka Uku Masing ja, ja siis siis need, kes Rootsis elasid Bernard Kangro. Ja nõnda edasi ja. Ma ei oska öelda, et kas siis saime pagas tühjaks, aga me tegime oma vajaliku ringkäigu luulega ära. Ja Me esinesime meiega mitmel korral Kirjanike Majas, Eesti luule aastaraamatukavadega, tutvustasime tolleaegseid autoreid ja kuidagi noh, ma ei tea, kas väsisime ära, aga, aga tahtsime noh, midagi teistmoodi ja ja miks ma hakkasin kirjutama, mis on ju praegu tore järele mõelda, et, et tekkis vajadus kirjutamiseks, oli see repertuaar, ei olnud nende noorte inimestega noh, ei olnud midagi teha. Sest et noh, ma tunnen seda ära minule, istu mingisugust ulmeteemalised asjad või või ma ei kasvata kedagi, et noh, mingisugused armukolmnurgad kuskil näidendites või, või narkomaan ja, või Al populism ja need teavad minust väga kahurmeeskond nende teemadega mitte midagi peale hakata. Ja siis, kui need andekad noored inimesed mulle otsa vaatasid, et tahame midagi teha, siis, siis lihtsalt ma mõtlesin välja, mida teha. Ja muidugi mõni võib mõelda küll, et nuhat nüüd imetleb ennast talt omad tekstid on ja kindlasti on suur. Et autorikaitse on ja saab raha? Ei, mitte pennigi. Mitte kunagi pole ma saanud mingit autoritasu. Nii et need kõik on kirjutatud lihtsalt, mitte õnneks liiva, vaid ilmunud, onju. Mitu nüüd ongi siis neli raamatut mu tekstidest, nii et ei, nad jäävad ikka alles ja kes tahab kunagi, siis nad jäävad ka elama. Nii et jah, vastus sellele küsimusele, nii et jah, mingi murrang toimus, et hakkasid tulema juba niukse dramaturgiliselt tekstid dramaturgiliselt tekstid nõudsid ka professionaalseid näitlejaid, nii ka trupp ajapikku muutus. Jah, täpselt nii. Sest et need esimesed kavad, mida tegid noored, need olid nii ehedad ja luulet peadki, luulet ei saa, igaüks lugeda ei sobi kahjuks igale näitlejale sei sobilt nad noh, nad on nii tublid oma oma, selle kõnetehnikaga ja see kuidagi need traagelniidid paistavad välja ja mina tundsin ka, et, et need noored on kasvanud juba täiskasvanuks ja ärge mulle valetage, ärge ärge tehke neid nägusid ja hääli mulle. Nii et, et see oli jah, üks põhjus, miks tuli miks tuli nüüd pöörduda hoopis teise kvaliteedi poole ja ma tean, et mitmel momendil on öeldud, et et mul on head tekstid, aga miks ta ei anna neid professionaalidele. Aga need olid mulle nii kallid ja need inimesed ja see ehedus oli mulle nii nii tähtsad, et ma ei tahtnud käslast ära, aga ma olen teinud eksperimente ka, võin öelda tagantjärele. Samad tekstid on siin olnud ka ümberkirjutatud, kuulda mängudeks ja on olnud professionaalsed näitlejad. Aga tulemus on üks ja sama. Nii et kui see laval olid need noored ja ehedad ja nüüd olid professionaalsed näitlejad kuuldemängus, siis mõlemad olid võrdselt head, ma ütleksin, täitsa erapooletult, mitte nii, et ma oleks nüüd oma lapse õudselt armastanud. Ja järjest hakkasid tulema juurde ja ma püüdsin võtta tegelikult neid professionaalseid näitlejaid, keda ei kasutata mujal et anda ja nendele võimalus ja et publikul oleks huvitavam. Ja ei oleks ühed ja needsamad kogu aeg valgus vihkude all. Sest mind näiteks häirib kohutavalt, see eriti ei vaata neid seebikaid, seriaale, televi ja näen seda ühte nägu selles ja teises see on ebausutav. Et mõtlen küll, et no kuulge. Produtsent mõtleb ette, kuulus näitleja tagab ju vaadata. Aga see ei ole see õige tegemine, jah, ja ma hindan neid, kes, kes mõtlevad natuke teistmoodi ja näitleja ka peaks ikka tegelikult õigeid valikuid tegema. Jah, tore lisateenistused ja kõik, võib-olla on mõistetav, aga, aga kas ta jääb selle rolliga just lukku? Ma arvan, et see kui ta on olnud ikka lava peal ja sa oled istunud saalis ja sa saad pärast lastele või lastelastele rääkida, et oi, see oli siis see on ikka palju tähtsam tegelikult. Aga need väärtushinnangud Me vaarise teatri varsti juba 30 aasta pikkuses loos eristada veel periood, et, et teil oli niisugune ajastu kuste keskendusid kirjanikele alates Kreutzwaldi Tammsaarest, Vildest, Marie Underilt, Betti Alver-ist, Kalju lepikust, Karl Ristikivist ja nüüd praegu sa oled võtnud suuna Esstoorlastele vanade meie hulgast lahkunud Estonglaste eluseikade uuesti. Minevikku tolmust puhtaks, pühkimisele, lavalaudadele, toomisele, mis tingis selle kirjanike juurest Estownlaste juurdetuleku ja siin vahepeal üks ring veel üldse Põhjamaade loovisikud ka? Võib-olla mõne sõnaga sellest? Me käisime jah, mida sa nimetasid Kalju Lepik ja, ja seal Arvo Mägi ja kes veel elasid tol perioodil, 1989 käisime esimest korda ja Rootsis siis tutvudes nüüd siis väliseesti autoritega viis tee meid siis Põhjamaade kirjanduse Rootsi kirjanduse juurde, mida me siis lavastustena mängisime Eestis ja mõned nendest viisime ka Rootsi ja siis sai jah ring tehtud veel põhjamaades. Taani kultuuri instituudiga olid meil soojad suhted ja, ja pikaajalised suhted olid meil ja, ja väga hea koostöö oli Põhjamaade Ministrite Nõukogu infobürooga ja ka Soome Instituudiga, nii et ja muidugi rääkimata ka kindlasti rääkida Norra saatkonnast, kus meil olid siis niuksed, põhjapanevad lavastused, sigri tundsetist senist ja, ja võtsime osa siin Põhjamaade luulefestivalidest ja ühesõnaga see oli ka pikaajaline, väga pikaajaline koostöö ja väga rikastav koostöö. Ja siis, kui sai see periood ka otsa, siis oli, oli nii, et mõjutas meie tegevust või mõjutasid meie tegevust kaks persooni. Esimene oli Peeter Kaljumäe, kes tuli baaris ja koosseisu mängima. Eduard Vildet. Ja Peetri ampluaa on väga lai ja ma hindan Peetrit väga mitmes mõttes. Et kuidagi sel perioodil nähti Peetris teatud mõttes meelelahutajad. Aga ta teeb seda muidugi suurepäraselt ja tema kop Villemi kui pleed, mida ta alustas talongiga, kupeed, ansambel talongiga on täiesti unikaalsed ja Peetri silmaring üldse muusikalide või, või ju ooperi opereti osas on, on väga lai ja peeteroni muusik kes oskab ka etendustes näitlejaid lauljaid saata, nii et hästi mitmekülgne ja, ja Peetril ei olnud vist hetkel tööd, nii et ta pühendus täielikult vaariusa tegevusse. Ja teine inimene oli Renee Soom, kes õppis laulmist ja muusikaakadeemias ja soovis lihtsalt saada sõnalise kogemust ja temaga seonduvalt. Kuna tema läks Estonia teatrisse ja tema abikaasa Diana Dixon soom, kes on ka üks vaariuse asutajaliikmetest oli Estonia kooris laulja, siis kuidagi kuidagi läks. Meie tegevus jah, Estonia teatri suunas ja mind on Estonia teater alati köitnud, sellepärast et, et oma esimese teatrielamuse sain ma Estonia teatris. Ja see oli ooper, see oli ooperikülmataat. Vestlesin viimases reas seal taga ja see oli kõik, see oli niivõrd lummav, selle niivõrd lummavad, ma ei oska seda öelda, tähendab, et see nagu eluks ajaks meelde. Et mu vanemad armastasid väga teatris käia, eelkõige käisid nad Estonia teatris, nii et kui nemad olid teatris, siis me mängisime kodus kogu aeg ise teatrit. Ja, ja nüüd kuidagi. Ma ei oska öelda, kuidas või mis, aga aa Peetri tulekuga tuleb mul meelde see, et ma vaatasin Peetrile otset. Vildet sa mängid, aga tegelikult oled sa pinna nägu. Ja siis Peeter ütleski niimoodi, et jah, et sa pole esimene, noh, kes seda öelnud on. Et seda on öelnud ka Hardi Volmer ja nendel on kavas olnud kogu aeg midagi Paul pinnast teha. Noh, ja siis mina muidugi ülbelt ütlesin, et noh, et tema ütles, aga meie teeme ära. Ja siis oligi nii, et esimene kava oligi Paul pinnat otsimas ja seal selle Me tegime Peetriga koos sku pleedi, niukene ajastu lähedane, nii et et sellega me väga palju esinesime ja sellega käisime ka esimest korda Kanadas Ameerikas. Ja siis peeti ter ja Peeter pöördus ka Olav kop Villemi poole. Peter tõi mulle materjale ja üks kava oligi lausa Olav kop filmielust. Ja sellega me käisime ka üle ookeani, siis siis niimoodi reisimas ja tagasi tulles nüüd Estonia juurde, siis kulli pinna juures me olime sealt läksime järgmiste tegelaste juurde. Ja reni areng on olnud hämmastav, hämmastav. See nii on hetkega minu meelest ikka väga ainulaadne draamanäitleja ka väga suure ampluaaga, noh, rääkimata tema kaunist baritoni tämbrist ja ja üldse tema tema rollid ka Estonias on ju kõik omaette nähtus. Nii et, et nii me läksime siis jah, nende endiste korüfeede juurde ja reni tõi esialgu vaatajat, vaata nii saali palju, Estonia rahvast, nad on mees, tamm, kunded ja üks, üks esimesi nende hulgast oli Priit Volmer, kes oli siis öelnud delikaatselt Reneel, et ole hea, et kleidil edasi, et ma tahaksin ka kaasa mängida. Bass jah, paska haruldane pass, nii et, et me muidugi tegime selle vägiteo, et muidugi välist sarnasust tal Benno Hanseniga pole, aga see ei olegi omagi tähtsust. Ta on Benno Hansen, nina olnud nüüd meie paarilise lavastuses päris päris mitmel korral. Ja edaspidine triivib uuesti mitt koos Benno Hanseni juurde. Ja nüüd noh, ma ei tea nüüd aga ma olen kuulnud, et nii üks kui teine tahab hullastest meiega koostööd teha ja ja salamisi mina ei tea, mis salamisi ma olen mikrofoni ees, aga aga tegelikult on ka Mati Turi öelnud, et talle meeldiks vaariuses midagi teha. Tenor oligi teil puudu? Jah, jah. Ja no ühesõnaga, kui ma olen nüüd eetri kaudu selle välja öelnud, siis ma loodan, et ta ei tagane väljaütlemistest. Nii et kui mõelda ka seda, et Estonia teater on näinud vaeva ja need jalajäljed jäädvustanud sinna oma oma hoone lähedusse, siis, siis meie missioon on selleks, et need hakkaksid elama ka või hakkaksid need kõndima need seal. Et oleks huvi nende tegelaste vastu, kes kunagi on olnud, sest side minevikuga minu meelest peab eesti kultuuris olema jätkuma. Täna on kaja loodimisel vaariuse teatrit kindlal käel 30. hooajani juhtiv Heidi Sarapuu paarilise teatris. Näitlejad ei loobi üksteisele pori näkku, ei püherdada seal keegi poriseid, kõnni alasti laval ringi. Miks vaarius? Euroopalike teatri uuend? Muutustega kaasa ei lähe. Ma olen väga vanamoodne. Mulle meeldivad härrad, kes kannavad kaabusid ja kes on lipsustatud. Ja Ma arvaksin, et ma ei ole suuteline seda õiget teatrit tegema. Minul on lood, köik elavad lood. Ja festivali etendused on hoopis teistsugused. Ja ma arvan, et ma ei ole puuga näitaja kes ütleks, et tuleb elada nii ja, ja vale on elada vot teistmoodi. Meie eesmärgiks või minu eesmärgiks, aga ma arvan, et ma võin ka nimetada sõna meie, sest me oleme ühte moodi mõtlev trupp. Et me paneme või ärgitame inimesi mõtlema või vaatama tagasi. Need on sellised lood, mis ärgitavad inimesi võib-olla tegelema või vaatama või tuhnima teatmeteostes või internetis, et juurde saama veel teadmisi ühest või teisest, kas ajaloolisest seigast või isikust. Me ei anna midagi valmis kujul kätte. Et mul on tagasiside olnud vaatajatelt just selline, et nad pole saanud peale etendust uinuda ja on surfanud mitu tundi internetis ja vot leidnud veel seda või teist või kolmandat või samastunud ühe või teise olukorraga. Ja meil on ju niisugused lood olnud, et kui me oleme käinud esinemas kas või näiteks igal aastal peaaegu esineme Rootsis siis kui me läksime sinna mõne niisuguse Rootsi autoritükiga konkreetselt räägime näiteks Nils-Berliinist siis Lilsfer liini etendust olid vaatamas ka Ferliini sugulased, kaks vanaprouat. Ja kui nad tulid rääkima ja ütlesid, et need täpselt nii see kõik oli nagu seal laval, siis vot see oli kõik tänutunne oli ja, ja samal ajal niisugune kordamineku tunnet, et mõtle, et ma olen kõik õieti teinud, et, et ei ole midagi valed. Ma ei ole valetanud. Et ühesõnaga Nad kõik toetuvad teatud tõstokumentaalsetele materjalidele ja ma ei kujuta ette, et mida annaks see nüüd mulle või sellele lavastusele, kui ma tooksin sinna võib-olla vagunitäie heinu või muda või või, või tõesti noh, loobiksime või, või käiksime alasti või? Ei Ma ei käi ise niisuguseid etendusi vaatamas ja, ja veel vähem tahaksin ma seda teha. Aga, aga see peab olema, sest et ma käisin vaatamas Päivi nüüd tagasi Helsingis Christian Svetsil lavastust. Jaa, jaa, ja taheti mind väga transsi viia ja kõik oli huvitav ja ja kuidagi need meeleolud ja kõik olid, aga, aga ma tundsin seda, ma ei taha seda rohkem näha ja, ja ta oli väga tüüpiline festivali lavastus väga kindlasti, kes saaks peaauhinna? Huvitavalt tehtud? Ma ei oska niimoodi. Ma olen diretanud nihukeses asjas ja ma arvangi, et paariuse koht ei olegi festivalidel. Aga küll kindlasti, et me viime külakostiks nagu praegu tõenäoliselt saab teoks see, et me unustatud primadonna, aga läheme Stockholmi, sest Harman elas oma eluperioodi teise eluperioodi Stockholmis ja tegutses seal. Ja, ja inimesed, kes teda veel mäletavad kindlasti noh, soovivad seda lavastust näha. Ja kindlasti ka need noored, kes neid on ju palju, kes elavad Rootsis tutvuvad ka selle kultuuriga, mis, mis seal sündis ja millised persoonid seal elasid, nii et see on nagu õige ja vajalik. Aga kindlasti teatud mõttes. Me rahaliselt oleme kaotanud sellega, et me pole festivalist osa võtnud, sest et on olemas ju teatud summad sõitudeks festivalidele. See on võib-olla noh, probleemiks. Aga ma ei hakka selles suunas ei liikuma, et kui on huvi ja me sobituma kuskile, siis kindlasti on tore võtta osa, sest ma arvaks, et näiteks lavastus saagamisele, sigri tundsetist või nüüd viimane, mis tuli välja ene Järvisega, et need sobituksid untserti festivalile. Aga saaga tuli välja siis, kui noh, ei mahtunud ajakavasse sinna. Ja, ja praegu see lavastus, mis oli untsed, Ene Järvis, ega see materjal ei ole, ei olnud minu kirjutatud üldse on olnud kaks, kaks materjali, mida ma ise pole kirjutanud kogu selle terve perioodi vältel ja vot see konkreetne tekst on seal mängitud ja, ja sellepärast Aitäh no neid isikulood, mida vaarius oma etendustes publiku ette toob. Sageli juhtub, et peategelane või see isik kas rivaalide tõttu või võõra võimude tõttu lüüakse jalust ja tõesti kukub näoli porri. Kes suudab sealt tõusta, kes mitte konkreetselt on mul silma ees vaariuse lavastus Nikolai Kulkas elust mida tutvumine arhiivimaterjalide põhjal nende isikulugudega, mida see sulle endale lõpetanud, mida see publikule võiks õpetada, ma arvan, see annab jõudu, särab elamiseks, jõudu kõigile. Sest igaühe elus on väga raskeid perioode kindlasti olnud või, või tulekul. Saatusest tuleb üle olla, see on meelega pandud pealkiri just see väärikus, sest noh, minu meelest on väärikust tänapäeval meeletult vähe. Ja need inimesed panevad mõtlema just sellele, et sa oled täiesti vastu maad ja, ja tekib lootusetuse tunne ja ja sa pead leidma endas selle jõu, et sellest olukorrast välja tulla ja ja teatud mõttes on ta ka ümbruskonnale mingisuguse signaali, et, et kõik koos või üksinda me saame sellest üle ja, ja alati on mingisugused väljavaated või lahendused olemas. Ja kui ma nüüd mõtlen, mõtlen selle peale, et see pikk rivi, noh, ma olen kirjutanud vist ütleme, lavalugusid üle 40 et nad on kõik olnud, nad on kõik olnud tugevad isiksused. Nende kõrval on küll olnud niuksed äbarik, aga, aga ikka domineerima jäävad tugevad isiksused ja, ja seda vist on kriitika isegi öelnud, et mulle meeldib lavale tuua jõulisi naisi. Ja nii see on, sest no tõesti, ega mul ei ole eluaeg niuksed Kegutiselt meeldinud või need Barbidi pia niuksed väetikesed ja mehe õlale toetuvad tüübid mul pakkuse, mitte mingisugust pinget. Võib-olla jah, noh, nii karakteri on laval on jah huvitav niukseid vaadata, aga aga ikka naine, kes on ka oma saatusest üle nagu untsu Läti puhul näiteks või et seal enneolematut inimesed on olemas olnud ja need annavad eeskuju, sest ega tõesti noh ei see muda või pori või apelsinikoored või siuksed asjad laval, noh ma ei tea, elu peab olema ikka niisugune ilu peab ilus olema tegelikult või vähemalt püüdma selle poole, et see elu oleks natukene parem ja väärikam. Aga praeguses ajas on jah tõesti midagi niisugust, et ja ma ei tahagi tegelikult Marvakski, nii et ma ei taha neid tükkega praegu laval minna vaatama, kus, kus võib-olla kõik see, mis praegu noh, meid ümbritseb, et see on nüüd lavalaudadel panna vist mingisuguse aja ja siis noh, ütleme näiteks praegu ma väga naudin tegelikult seda sarja ENSV alguses, kui ta tuli, siis ma mõtlesin küll, et ahah, jälle see vene aeg ja noh, et jube sürr või absurd. Aga nüüd oli juba nii palju aega läinud mööda, et, et Ta on päris tore või, või, või, või noh, mõtled selle peale, et jumal tänatud, et niisugust aega enam ei ole või ei tule ka. Nii et jah, kui sa rääkisid tugevatest naistest, siis mulle tundus, et äkki sa selle hulgas kõige muuhulgas räägib ka iseendast, sest et sa oled pidanud kogu seda vaariuse teatri üleval pidama projektirahadest vaatama, kust saatkonnast või infobüroost saad sa toetust kuigi palju tõenäoliselt on toetanud ka kultuurkapital. Ühesõnaga sa saad teha nii palju, kui sul õnnestub kusagilt raha välja rääkida ja, ja see ei saa olla kerge. Ma arvan, et viimased 30 aastat su elust ei ole olnud kerged, kuigi seal on olnud palju loomingulist rahuldust. Võit, publiku tänu lilli, pisaraid, kõike. Oya sõna projekt on juba nii kohutav nimi, et, et ma tunnengi, et perekonnanimi võikski olla see projekt tegelikult. Ja hirmus on see aruandlus ja siis ühesõnaga oh jumal, kleepimine, voltimine, koopiate tegemine ja, ja nende projektidega on veel see õnnetused, et ega sa ei saa ju täies ulatuses, sa saad väikese summa, siis sa pead hakkama veel kuskilt vaatama veel projekte kirjutama. Ja kogu selle aja vältel ei ole ju tõesti olnud mul abilist, selles mõttes, et palgal pole ju olnud ei ma ise ega, ega pole olnud ka siin keegi teine, et oleme raamatupidamise teenust võtnud ja ja siis projektidest olen saanud nagu ise rahastatud. Ja mõtlen küll, et tõesti, et sünniaastaks on 1944, aeg oleks ju nii kaugele, et et esiteks anda kellelegi üle ja, ja, ja tõesti pühenduda nüüd natukene mälestuste kirjutamisele, sest need ei ole niuksed, mälestused, et mina mõtlen ja mis ma arvasin ja minu elu ja minu lapsepõlv vaid see on ikka kultuurilugu, see on niimoodi, et see on viis tegelikult logiraamatut, mis on täis igasuguseid kohtumisi, meenutusi sest, et etenduste järgselt või, või eelonju tihtipeale lava taha tulnud inimesed, kes neid persoone on tundnud. Nii et ei ole tõesti kerge olnud, ei või öelda, et kõik see on olnud mängeldes ja nii toredad inimesed ümberringi, jah. Ainult need toredad inimesed on hoidnud üleval. Aga kahju on küll, et see on naeruväärne. Kui keegi teeks mingi dokumentaalfilmi vaariusest või isegi tuleks kaameraga vaarius esietendus teel või jäädvustaks mõnda meie kultuuriloolist lavastust Eesti TVs siis siis ta näeks, et millistes tingimustes tegelikult vaarius on töötanud. Meie laos on üksikud esemed, meie toolid on kogu aeg ühed ja needsamad. Ja ühtegi projekti ei ole saanud kirjutada, kas koopiamasinat sisse või, või mingisugust prorektoreid ja üksainukene terve selle perioodi jooksul on olnud. See oli integratsiooniteemaline, see oli siis, kui me tegime, ananassid šampanja, mida ma pean üheks tulemuslikuks tööks vaariuses. Sest etendusele Eesti venekeelne ei mingisuguseid klappe peasega tekst ekraanidele jooksnud ja sinna tohtis kirjutada tehnikat sisse, nii et meil on kaks jalgadega prožektorid, et olemas ja rohkem meil mitte midagi ei ole, rääkimata sellest, et meie etendusi mereklaamiksime lihtsalt ajalehes Postimees, Eesti Päevaleht. Suur tänu ainult vikerraadiole, kes loeb kultuuriuudiseid, see on nüüd ainukene niisugune kanali, et mõeldamatu on, et ma kuskile tänavale tõmbaksin palakad või või, või kuskile hoonetele. Esietendus on tulemas, aga oleme hakkama saanud, ei nuta. Ja ma loodan, et tõeliselt, et, et veame 30-ni välja, see oleks, see oleks suur suur kingitus. Sa oled suurem kui sinu saatus. Oi kui uhkelt öelda. Nagu mitmel korral öeldud, vaariusse jõuab edukalt oma 30. hooajani mõne aasta pärast. Kas lapsed ja lapselapsed ka vaarise teatris käivad, oled suutnud meelitada ja minuga on niisugune lugu, et Indrek oli nii tubli, et ütle sised, ta tahab selles töös osaleda. Ja Indrek on üks asutajaliikmed ja siiamaani mängib ka meiega kaasa kavas üksi ja vaba, mis on Nils Berliinist, Arno Viha olemast ja nad mängivad koos siis Priit Volmer ja, ja René Soomega. Aga tütrega on see lugu, mida ta mulle ette heidab, aga rohkem naljatoonis, et olevat tahtnud tulla vaariusesse. Ja mina olevat öelnud, et sa ei ole nii andekas, et sinna tulla, mäletad, ma nii julmalt oleks söönud, aga, aga kuidagi siis pidi nii olema, et eks tal siis natukene ingesse on. Aga tema on tubli muul alal, tema töötab õppejõuna ja, ja mõlemad on tublid selles osas, et kahepeale kokku on neil kuus last, keda on kas juba siis kasvatatud või kasvatatakse. Kõige noorem on meil saab aastaseks. Marta ja kõige vanem Jaan on 24, saab 25 ja ütlen küll, et tegelikult vanaema rollis olema suhteliselt vähe olnud. Aga ma loodan, et tuleb see aeg, kui 30 aastat on vaariusest täis, minu asemel on olemas keegi teine ja ma suudan korralikult täita oma vanaema kohustusi. Kas Jaan ja teised lapselapsed, kui nad ükskord on täiskasvanud, võivad öelda, et vanaema viis meid teatrisse, vanaema viis meid Estoniasse, nii nagu sa oled saanud öelda oma vanemate kohta. Ma ei tea, ma arvan, et need pisikesed nendega ma suudan võib-olla veel kuidagi suhestuda. Aga mu enda lapsed on ise tublid olnud ja viinud oma lapsi teatrisse. Aga Jaan on mind aidanud ja ma loodan, et aitab edasi. Ta on disainigraafik ja tema on kujundanud palju meie Physse. Nii et et selles mõttes on, on Jaan vaariusega seotud, aga teatris käib ta ise omapäi ja tema maitse on pisut teistsugune kui minul. Meil on ikka väga suur vanusevahe. Ma loodan, et meil. Veel mõni minut aega, mille jooksul me ei jõua rääkida sinu suurtest raadiosaatesarjadest, kirjandussaadete sarjadest, kümnetest kümnetest kuuldemängudest, mida aeg-ajalt ikka ja jälle siin raadios mängitakse. Aga kui ma saate lõpuks palun, et sa võrdled väliseesti publikut Ameerika Ühendriikides. Kanadas Austraalias siin Skandinaavias, siis missugune elamus on sulle kõige rohkem hinge jäänud? Neid on hästi palju olnud, nad on kõik eri vinklist olnud. Kindlasti oli esimene esimene esinemine Stockholmis, kui saalis istusid kõik need, keda me laval kujutasime. See oli siis lavastus, umbset tõed ja puudutas Kaljo Lepiku elu. Ja saalis oli lisaks Kalju Lepikule Arvo Mägi siis Raimond koll, oh, neid oli nii palju. Ja see, see põksuv tunne. Meil kõigil laval olijatel ja meil ja, ja pärast ühesõnaga need need kallistamised ja, ja kõik need, kõik need märkused või kiidusõnad kõiku, kui see oli enneolematu, see oli esimest korda üldse olla selle esimene välisreis vaariusel ja pärast seda oli ilutulestik Stockholmis ja ja see kõik kuidagi, see kõik kuidagi oli midagi enneolematut, et, et me olime vabad. Me oleme vabad, me võisime, me võisime alt Eesti maja keldrist kaasa tuua. Väärtkirjandust see, see kõik, kui oli kindlasti midagi niisugust, mis, mis jääb elu lõpuni meelde siis kindlasti Holly. Kanadas oli kindlasti Olav Kopwillem etendus. Kui vaheajal tuli meie juurde Roman Toi ja see, kuidas ta hõiskas, kuidas ta nautis ja ütles, pange aga edasi, rohkem mitte ei öelnudki, midagi. Oli, oli, oli vapustav. Siis oli helisev viis Kanadas, kui tuli etenduse järgselt tänama Valve Andre, keda mängis laval lee Tedre ja nendel mõlemal oli hämmastav sarnasus. Nendel mõlemad kandsid peapaela, nende juuksed nende rääkimisviis, Nad vaatasid üksteisele otsa ja olid tummad, oli jälle midagi, midagi nihukest, enneolematut. Siis mis puudutab Austraalia reisi, siis seal olid isiklikud mälestused või kokkusaamised. Mul oli, mul oli ristiema, keda ma elus polnud näinud, sest ma ütlesin, et Ma sündisin 44. aastal 45. aastal olin aastal oli mu ristimine ja ja mul on ainukesena alles üks hõbelusikas kusele graveeritud, siis tema nimi, minu nimi ja siis olid mul sugulased, vanatädi pere Austraalias ja mu ema pidas nendega kirjavahetust küll, mitte mina, ja kui ema siit ilmast lahkus, siis mulle jäid ainult aadressid ja kui meil oli nüüd reis Austraaliasse ees, siis, siis ma teiste inimeste abiga otsisid nad üles. Ja vot ühesõnaga nendega kohtumine ja ristiemaga kohtumine vanadekodus kus ta noh, võiks öelda ei olnud päris endas, aga ikkagi mul oli Gazasse hõbelusikas ja kõik ühesõnaga see kohtumine ja see oli viimane kohtumine, sest mõni kuu hiljem ei olnud ei olnud mul vanatädipoega ega seda ristaja ma enam elavate kirjas. Ja ühesõnaga kogu see reis Austraaliasse juba maa ise, selle organiseerimine vastutusetenduste ees ja isiklikud kohtumised ja üleelamised olid tohutult suured. Et ma seda ikka pärast tagantjärele väga tükk aega põdesin. Aga võiks öelda, et jah, need on kõik, need on palju, mida välja noppida just seda, kes on lava taha tulnud tänama ja, ja kellel on olnud seosed või mälestused nende inimestega ja need on tõesti toitnud meid kõiki. Ma soovin sulle sinna mälestuste varalaekasse, kust sa saad võtta siis, kui on raske hetk või, või mõni projekt lükatakse tagasi, et sa saad sealt ta jälle uue, millele toetuda ja et neid niisuguseid mälestusi tuleks sinna ikka hästi-hästi palju juurde, et, et see varasalv mitte kunagi lõpeks. Aitäh jutuajamist Heidi Sarapuuga jääb lõpetama laul kilpla volikogu vaariuse teatrietendusest. Lõbusad Estoonlased. Meile laulavad Peeter Kaljumäe, Renee Soom, Urmas Põldma ja Priit Volmer. Minna Riigipäeva Aare ka laeva iga liige ja vete rinna äras kaarjuta, asi tähtis nõu. Kassett. Presidendi kõrval istus ta resident, sealt väljasid gaasi viisakas kummardades. Ja. Järgmine saatekülaline rääkimas oma elust juba järgmisel laupäeval ikka saates koiolood.