Saade Kajalood portreteerib täna eelmisel aastal nädalalehes sirp suure auhinna saanud New Yorgi Ülikooli ajaloodoktoranti 27 aastast. Aro Velmeti, tere tulemast saatesse. Tervist, mina olen saatejuht Kaja Kärner. No läheme nüüd nädala tagusesse aega reedesse 13.-sse novembrisse, kui teie, Aro, hakkasite New Yorgist lennukiga tulema Pariisi. Kas te teadsite New Yorgi lennuväljal, missugune muutunud olukord Pariisis üldse on? No ma lennuväljal sain sellest teada, lend pidi väljuma umbes kell kuus 30 New Yorgi aja järgi, mis on umbes kell 12 30 Pariisi aja järgi, nii et siis, kui ma istusin ja ootasin seal väljalendu, siis äkki hakkas CNNi pealt hakkasid tulema kaadrid Pariisist ja kõik jooksid teleekraanide juurde ja vaata, mis seal toimub ja mina logisin ennast Facebook'i, hakkasin sotsiaalmeediat kammima ja ja siis saingi niimoodi sellise live üle vaadata, et kogu sellest õudusest, mis seal toimus. Et see oli päris hirmutav, sel hetkel tekkisid kõik need küsimused, et kuhu ma siis täpselt lendan ja minu jaoks üldse kuskile endale minu välja läinud, siis. Me ootasime seal mingi kuus või seitse tundi, ma arvan. Sest et lihtsalt ei olnud selge, et kas me üldse saame kuskile lennata ja kui siis kuhu me mon saime, siis olid täiesti esimene, esimene kord minu elus kuse lennuki lõpus õhku tõusis siis lennuki kapten tervitas kõiki pardal olijaid, meid oli umbes 30, sellises suures, mitmest sihukesed suures kolmesajakohalises Boeing seitse, seitse, seitsmes et kõik ameeriklased, kes oli Pariisi lendamas, loomulikult kohe tühistasid oma lennud lihtsalt noh, need, kellel oli vaja, kelle kodu oli Euroopas, need jäid sinna pardale, siis kapten tervitused, tere tulemast therlisi lennule 43, mille sihtkoht on hetkel teadmata. Et me ei olnud isegi õhkutõusu hetkel on selgelt, kas me maandume Pariisis või Brüsselis või kus me siis täpselt maanduma, aga jah, lõpuks ikkagi maandusime Pariisis. Aga kuna minu, minu korteri, kus ma seal elan, on üheteistkümnendas kvartalis Volteri bulvarilt umbes kahe noh, põhimõtteliselt nagu sellega paralleelselt jooksval tänaval sellest pataclaani, ööklubist või kontserdisaalist, sellise kiviviske kaugusel ma sõidan sealt jalgrattaga igapäevaselt mööda, siis ma mõtlesin, et võib-olla nüüd nüüd see hetk, kus on, oleks hea mõte võtta korraks puhkus ja tulla Eestisse peret üle vaatama, et mis osutus päris õigeks otsuseks. Mulle tundub Et täiesti erakorraliselt olete Eestist ei pidanud siia muidu tulema. Ja ma pidin Pariisi minema oma doktoritööd kirjutama, aga ilmselge oli see, et sel hetkel väga töömeeleolu seal ei olnud. Kas nüüd on niisugune lugu, et te käite mööda maailma, te käite erinevates arhiivides kogumas materjali oma doktoritöö jaoks ja samal ajal pidamas ettekandeid, loenguid konverentsidel, mis on justkui osa teie doktoritöö kaitsmisest. Jah, nii võib seda öelda küll, noh, see on muidugi selline ajutine periood, eks ju, et see, see protsess näeb umbes välja selline, et et mingisuguse aja jooksul, siis, kui sul on see doktoritöö kavand välja mõeldud, siis täitsa ära nüüd välitöödeks seokeid erinevates arhiivides. Kuna mina uurin prantsuse koloniaalajalugu ja prantslase teadusajalugu, siis see tähendab, et minu arhiivid asuvad üle kogu maailma hästi paljud nendest Prantsusmaal, aga siis ka veel Senegalis, Vietnamis mõned arhiivid on Šveitsis. Sis jahvimi viimased poolteist aastat minu elust on, on möödunud niimoodi maailma rändorina. Aga noh, kõik need asjad saavad ükskord läbi. Põhikohaga ma olen ikkagi New Yorgis, aeg-ajalt ma pean seal tudengid õpetama. Igavesti ka reisida ei saa, jah, aga need konverentsid on, need on sagedasemad noh, see ei ole isegi mitte et see oleks kuidagi nüüd nõutav osa sellest kaitsmise protsessist, aga, aga see on lihtsalt selline teadusmaailma igapäevane osa, et kui sa mulle tundub, et, et nii-öelda väljastpoolt vaatlejatele võib jääda mulje, et see ajaloolase töö on selline hästi üksildane selline istud üksinda kuskil põhjate Sarolmustamiselt, tolmustas arhiivides ja siis üksinda kuskil kirjutasmasina taga. Ma võin öelda, et kirjutas masinaid me tegelikult enam ei kasuta. Meil on kallak, topid olemas, aga ei noh, see on kuidagi selline hästi eraklik, et tegevus ja minu meelest nagu midagi saa olla kaugemal tõest, sellepärast et suurem osa ajast ajaloolased veedavad kas tudengitega suheldes või siis täpselt niimoodi konverentsidel käia, sest kust muidu sa saad tagasisidet oma tööle, vahetada, mõtteid, arendada uusi uurimissuundi? See on täiesti iseenesestmõistetav, et aastas paar-kolm korda ikka tuleb kuskil konverentsil käia. Ja möödunud aastal Šotimaal, kui te pidasite loengu ühel Saint Andrewsi Ülikooli konverentsil Teile anti üle aasta parima ajaloolase auhind. Aastaauhind parima artikli eest prantsuse ajaloos aastal 2014 ja siis Briti-Prantsuse ajaloolaste ühingu poolt. Mida see artikkel tõestas või, või missugused hüpoteesid? Kas see artikkel? Rääkis sellisest pealtnäha hästi kollasest teemast nagu iludusvõistlused Prantsusmaal 20. sajandi alguses, ühesõnaga täiesti konkreetselt need võistlused, millest kasvasid välja tänapäevased missivõistlused Miss Estonia Missy univers ja kõik sellised võistlused on, on täiesti selgelt jälgitavad selle hetkeni, aga millest see artikkel tegelikult rääkis, oli sellest, kuidas suurte muutuste ajastul aegse vindust realiseerimise sõdade, eks ju, esimese maailmasõja ajastul prantsuse kodanlased üritasid ümber hinnata ilu, ideaale kus ühiskonnas oli selline valdav arusaam. Prantsuse ühiskond on degenereerumas, et see ühiskond ei pea sammu nende suurte muutustega mis toimuvad, et midagi peaks, midagi peaks muutuma ja siis terve hunnik inimesi jõudsid oma järeldustest selleni, et noh, et mis on, mis on Prantsusmaalt kadunud? On, on selline, selline traditsiooniline emalikkused, naised on kaotanud oma traditsioonilise rolli ja nad on muutunud liiga iseseisvateks, nad on läinud tööle ja nii edasi ja nii edasi ja siis need, mis võistlused, kui nad algasid, siis nende mõte oli see taasväärtustada seda emalikkuse ideaali ja üks keskseid asju, mida ma sellest seal on see, kui suur oli nendel missivõistlustel osalenud naiste roll selle sündmuse ümbermõtestamisega. Et kuidas muutus sellisest konservatiivsest traditsioonilise emaduse väärtustamise katsest, muutus selliseks meelelahutuslikku showks, mis tegelikult Ta väärtustas hoopis eksju, iseseisvaid naisi, kellel on oma karjääri ambitsioonid, kes tahavad töötada meelelahutuses. Ja see on oluline üsna üsna mitmel põhjusel, noh üks üks asi on see, et me kipume nägema selliseid üritusi kui paratamatult naisi, objektifitseerivaid, ürit see, mis kahtlemata on, on sageli tõsi. Aga me peame vaatama neid üritusi ka kui protsessi, mis arenevad ajas ja see praegused missivõistlused on siis ütleme noh, mitte kõige nagu progressiivsema kuulsusega. See ei tähenda, et selles ajas selles hetkes ei oleks võinud olla üsna sellise pöördelise tähtsusega. Need siis ma justkui kontekstualiseerib need sündmused sellistes suuremate ühiskondlike nihete kontekstis ja näitan siis, kuidas nad andsid sellise otsustava suuna selles võitluses naise iluideaali üle nendele naistele, kes siis tahtsid olla iseseisvad ja tegeleda karjääriga ja mitte istuda kodus ja kuulata, mida mingisugune paks kodanasest härra talle ütled. Läheme tagasi suurte otsuste juurde teie elus. Kui te läksite Eestist Ameerika ühendriikidesse siis te läksite kõigepealt Pennsylvania ülikooli õppima matemaatikat, füüsikat ja nii edukalt, et teid võeti kohe teisele kursusele. Miks te muutsite eriala, miks te muutsite? No tegelikult see oli mul juba teine eriala, muutus oma ülikooliteed, alustasin nii nagu terve hunnik Eesti keskkoolilõpetajaid Tartu ülikoolist. Ma õppisin seal politoloogiat. Ja ma olin seal ühe aasta. Ja noh, selle peale, et, et võib-olla peaks jätkame hariduses, et välismaal ma olin mõelnud ka varem, eks, mu väga hea keskkooli sõber, klassivend Toomas Naarits, tema läks kohe pärast keskkooli läks USA-s, seda sai tema Harvardi ülikooli ja siis tema andis mulle need juhtnöörid. Noh, esiteks ta seletas mulle, et ei maksa ehmuda sellest, et kui sa vaatad USA ülikoole ja seal on kirjas, et õppemaks on 45000 dollarit, et see tegelikult tähendab, et sa pead ka 45000 dollarit maksma, et tegelikult antakse seal üsna heldelt stipendiume ka. Et noh, ühelt poolt ma selle peale juba mõtlesin. Ja teiselt poolt Tartu mingis mõttes tundus natukene niimoodi ebamugavalt kui keskkooli jätk selles mõttes enamikke inimesi seal ma juba teadsin, sellepärast praktiliselt kõik inimesed minule ennust kes ei läinud välismaale või TTÜsse, läksid Tartu Ülikooli inimesi, ma seal kõik juba teadsin. Sel hetkel politoloogia osakond ei pakkunud mulle päris neid väljakutseid, mida ma otsisin. Ja kuna see keskkond oli ka ülemäära tuttu, ühesõnaga ma tahtsin suuremat muutust, nii et siis ma tegin seda, mis tegelikult võib-olla päris rumal see lihtsalt, et ma võtsin ette nii Ameerika mingisuguse suvalise parimate ülikoolide nimekirja, võtsin sealt esimesed kuus või seitse, valisin välja ja siis kandideerisin ja siis jah, kuna ma olin nagunii nii selgelt otsustanud, et mul on vaja muutust, siis ma mõtlesin, et oh, et ma siis muudan ka eriala, et, et võib-olla mulle sobib matemaatika ja füüsika paremini. Nagu ma pennsylvania's jõudsin, siis ma sain väga kiiresti aru, et matemaatika ja füüsika on okeid. Aga ma võtsin huvi pärast ühte kõrvalainet, USA süsteem on selline, tegelikult seal selliseid erialaseid aineid on suhteliselt vähe, nad rõhutavad hästi paljusid libero laagrites mudeleid, kus tudeng peaks saama sellise laialdase baasi väga erinevates distsipliinide. Ja selle õppemudeli raames ma võtsin ühe kursuse Aafrika ajaloos 1800 ja edasi jess, ma sain aru, et oi kurat, et ajalugu võib nii huvitav olla, et see on ikkagi probleemipõhine teadlaseks ja see on kriitilise mõtlemise põhine teada, see on võistlevate intervjuu dotatsioonide teadus. See ei ole lihtsalt see, et sul on ühed faktid ja siis sa õpid need faktid ära ja siis pärast kuskilt otsinud mingeid uusi fakte arhiivist juurde, et see ei ole üldse see keskne küsimus, need siis ma väga kiiresti muutsin oma eriala ajalooks tagasi tegelikult Tartu Ülikoolis võtsingi hästi palju ajalaineid. Kuidas ülikooli vahetus läks. Kuhu? Mu vanemad räägivad mulle alati, et esimese semestri lõpus oli neil tunne, et ma tulen kohe tagasi. Et ma olla siis päris nagu hädas olnud, ma ise seda päris niimoodi ei mäleta, aga noh, see esmane kultuurišokk oli muidugi päris suur selle kirjeldage pääl. Minu inglise keel, ma olin üsna harjunud inglise keelses kontekstis toimima, ma veetsin mitu suve keskkoolis ja ülikooli esimesel aastal tehes Tallinna vanalinnatuure kruiisituristidele, nii et ma keelekeskkonnaga seal hästi hakkama ka mille, mille peale ma ei mõelnud, oli see, kui erinev see kultuurikontekstist. Et lihtsalt, et ma ei tea. Ma ei tea neid sarju või neid raadiosaateid või neid raamatuid, millest inimesed räägivad. Ma ei tea mingisuguseid selliseid nalju ja repliik Käia paroole, millega inimesed üksteisele viitavad, ma ei teadnud isegi, et noh, ma ei tea, et vabariikliku partei selline kodune hüüdnimi on Grand Old Party, eks ju. Nii et kui te ikkagi inimesed rääkisid chio pyysee chiopi teine, siis ma ei saanud aru, millest nad räägivad, eks mul läks väga kaua aega, enne kui keegi ütles mulle, et see on vabariiklik partei, kes olid toona, eks ju, presidendi partei 2007 oli siis, kui ma USA selleks et nende asjadega kurssi viimine võttis ikkagi omajagu aega ja noh, eks noh, loomulik võivad, kui sul kui sa seda jagatud kultuurikoodi ei ole, siis on ka inimestega tutvumine mõnevõrra keerulisem. Samas teiste rahvusvaheliste tudengitega ma ka ei tundnud, et ma oleks tohutult palju ühist olnud. Eriti kuna noh, see on üleüldine probleem Ameerika tippülikoolides, et need tudengid on seal ikkagi väga valdavalt väga rikastest peredest, et see tudenkond ei peegelda ühiskonda tippülikoolides ja Mul on, oli ikkagi mõnevõrra nagu raske suhestuda inimesega, kes nädalavahetusel lendas kuskile Kariibi mere saartele oma isa jahiga sõitma. Et mul ei olnud selle peale midagi vastu anda ja ma ütlesin, et ma ei tea, et ma loen raamatut või ma vaata telekat, lähen kinno, kui hästi läheb. Ühesõnaga, nemad tulid nagu aega veetma New Yorgi ülikooli ja oma Pennsylvania ülikooli siiski sel hetkel sel hetkel või siis tulid nagu oma haridusteed lihtsalt jätkama, aga teie läksite selleks, et täita oma eluunistus? See on võib-olla natukene utreeritud vastandas, et ka nemad pidid seal töödel Obama metsikut, eks ole, ja tegelikult ma tahtsingi jõuda selleni, et et lõpuks selle seltskonna, kelle ma leidsin, ma olen kõik see aeg, mis ma olen USA-s olnud, ma olen ikkagi, ma olen põhiliselt suhelnud ameeriklastega, mitte niivõrd teiste välistudengitega. Ja selle siis ma ikkagi lõpuks leidsin mingite ühiste intellektuaalsete huvide pinnalt, et mul oli sügav kirjandushuvi, eks ma siis tegelesin ajalooga, mind huvitasid mingisugused sellised sotsiaalpoliitilised küsimused. Ja see oli penni juures tohutult hea, et seal oli hästi palju erinevaid selliseid kooliväliseid, klubisid ja, ja seltskondi üritusi ja organisatsioone, kes kõik tegelesid aktiivselt nende küsimustega, neid ainult lõppkokkuvõttes oli probleem lihtsalt selles, et tuli leida õige organisatsioonis õige õige seltskond. Ja siis oli see kõik muutus palju lihtsamaks ja nii tunnete ennast juba nagu kala vees. Nüüd küll jah? Jah, absoluutselt. Ülikoolikeskkonnas kindlasti. Ja idarannikul kindlasti selles mõttes, et USA puhul tasub ikkagi meeles pidada seda, et see on territooriumilt kord, mitte kordades, aga ikkagi oluliselt suurem kui Euroopa ja rahvaarvult Euroopaga võrreldav ja neid erinevaid riike on seal sees, ma arvan, umbes sama palju. Ja Ma ei ole kindel, et ma ennast kuskil George või või Alabamas väga koduselt tunnen, aga New Yorgi osariigis Pennsylvania osariigis siis suure järvistu lähedal tunnen ennast väga koduselt küll. Võtame nüüd teemaks prantsuse majandusteadlase Toomas piketi tohutul paksu raamatu kapitalism 21. sajandil ja võtame selle kõneks sel puhul, et teie intervjuus Toomas speketiga oli üks põhilisi, mis tõid eile eelmisel aastal sirbi aastapreemia ja selle raamatu, kui nüüd hästi lühidalt kokku võtta. Ta käib läbi ühiskonna ja majanduse ajaloo läbi 1000 aasta ja ta suudab tõestada, et inimeste võrdsus nii sotsiaalselt kui majanduslikel Toludelt ei ole olnud siiamaani võimalik. Ja mina väidan, et kui pole siiamaani olnud võimalik, siis on ka asjatu loota, et edaspidi võiksid olla inimesed sotsiaalselt ja majanduslikus mõttes võrdsed. Aru, kas Me unistame millestki võimatu. Ma ei arva, et unistame millestki võimatuste tegelikult Tiiu ei ütle ka, et, et ebavõrdsus majanduslik ebavõrdsus oleks kogu maailma ajaloo jooksul ainult suurenenud. Tema argument on see, et et kapitalismi tingimustes lasta noh, nii-öelda turureeglitel ennast loomulikult lahti mängida ilma riigi sekkumiseta praeguses ajahetkes siis kipub ebavõrdsus suurenema, aga ühtlasi ta räägib ka nendest hetkedest, kus ebavõrdsus on dramaatiliselt vähenenud. Ja kõiget tuntavam hetk oli pärast teist maailmasõda. Noh, kus esiteks juhtus see, et esiteks eelnenud ebavõrdsus sõna otseses mõttes lammutati laiali, lasti õhku, kapital lihtsalt hävitati, eks ju, suured tööstuslinnad, see koguse produktiivne kapital füüsilises mõttes masinad lasti õhku. Aga seejärel viidi läbi ka üsna võimsad sissetulekuid võrdsustavad reformile, selline progressiivse tulumaksuaeg, mida tegelikult ikkagi läänemaailm tunneb kui, nagu oma kultuuri, sellist keskset osa noh, meie, meie oleme siin elanud. Meil on proportsionaalne tulumaks. Aga enamikes Euroopa riikides USAs samamoodi on, on astmeline tulumaks see aeg tegelikult tekkis teise maailmasõja lõpuga, kui esiteks oli ametiühingutel väga, väga tugev roll ühiskonnas mängida. Lisaks oli noh, selline üleüldine arusaamine, et meil on vaja esiteks hoida järgmist sõda. Teiseks, meil on vaja vaja vaja anda midagi nendele inimestele, kes seda sõda meie eest võitlesid. Jah, näiteks näiteks Prantsusmaa kontekstis, eks ju, vasakpoolsetele kommunistidele oli väga oluline roll mängida vastupanuliikumises ja teisalt jällegi paljud parempoolsed olid oma tõsiseltvõetavuse kaotanud tänu sellele, et nad mingil mingil tasandil tegid koostööd fašistlike režiimidega. Ja sellel hetkel oli võimalik viia ellu poliitikaid, mis töötasid kolme aastakümne jooksul väga hästi. Mis tasandasid seda ebavõrdsust, mille, mille kohta pikatiiv ütleb, et sellise nagu reguleerimata turumajanduse tingimustes see paratamatult suureneb. Sellepärast et et kapitalitulu kasv on kiirem, kui, kui palgad olugas. Jõudsalt liikunud sellest süsteemist eemale ja selles teoses esitab terve hulga ettepanekuid, kuidas seda olukorda parandada. Aga mile ta ei saa vastata. Ja ta ütleb ise ka, et tema ülesanne ei ole sellele küsimusele vastata ja seda on jabur. Oodata oled, kuidas tekitada jälle tingimused, kus sellised reformid muutuksid poliitiliselt mõeldavaks ja tahaks küll loota, et selleks ei ole vaja sõda. Et saab ka kuidagi teisiti. Aga noh, see on see suur küsimus, eks ju, et. Kui kaob inimeste hirm sõja ees konkreetselt oma isiku surma ees siis lihtsalt saavad teised asjad pole tähtsamaks ja võrdsus võib-olla ei ole enam nii oluline. Jah, või siis on. Või siis on noh, jah, see on nii, see on filosoofiline. Küsimus võtame võrdsuse asemel vabaduse. Kas inimesed on praegu 21. sajandi hakul vabamad, kui nad olid siis kui oli orienduslik kord siis kui oli, ütleme, religiooni, raamistik, inkvisitsioon või monarhiat, et kas nüüd on inimesed vabamad, võtame siin Euroopa kontekstis. Nojah, kui sa selle küsimuse niimodi esitad, siis sellel on raske kuidagi teisiti vastata kui jah, 100 korda. Jah, loomulikult jutt on, on parem elada liberaalses demokraatias kui kui haapsalu distlikus, monarhia või demokraatias, mis on küll nimeliselt demokraatiaga, kus eksisteerivad sellised asjad nagu orjandus, noh mis on näiteks, eks ju, Ameerika Ühendriigid kuni 19. sajandi keskpaigani või kui see eksisteerivad diskrimineerivad seadused nagu Ameerika Ühendriikides kuni 1960.-te, nii et loomulikult on, on parem elada selles ühiskonnas mis meil praegu on, mis ei, mis ei tähenda, et. Ühed piirangud ei asenda üksteisega. Jah, ja mis, mis ei tähenda seda, et, et me peaksime seda status quod kuidagi fetišeerima. Teine teine osa demokraatlikust ühiskonnast ongi see, et, et me tegeleme kogu pideva enesereflektsiooni, mõtleme selle peale, et kuidas saaks veel paremini, kui on praegu. Et näiteks et seadusandluse tasemel on näiteks mehed ja naised võrdsed, et meil ei ole orjandust, ei tähenda seda, et ka reaalses elus tähendaks, et neid võimusuhteid inimeste vahel ei toimiks. Et noh, eks minu viimase aja lemmik komaid sotsiaalmeedia. Ta on selline väikene Facebooki kogukond, mille nimi on erandkorras erandkorras ainult mehed, kus postitatakse pilte vestlussaadetest ja arvamuskülgedest kuhu on jälle mõnikord juhtub niimoodi, et noh, näiteks foorumisse satub niimoodi, et on neli meestlus, Andres Kuusk pluss kaks meessoost eksperti ja kuidagi lihtsalt juhtus niimoodi. Ja siis mõned inimesed tulevad veel kuidagi väitma, et see ongi nagu loomulik Eestis ma ei tea, kas me siis peame järeldama, et meil lihtsalt ei olegi nagu mõtlemisvõimelisi naisi nii palju, et nad ei suudaks ühte või kahte inimest sinna foorumisse välja panna. Ma arvan, et see ei kannata lihtsalt empiirilist kriitikat, kui me kas või vaatame, et faktiliselt, eks ju, meil on kõrgharidusega naisi, nendes Kohortides, kes ülikoolist välja tulevad, on peaaegu kaks korda rohkem kui mehi, aga ometigi need, kes jõuavad telesaadetesse arvamust külgedesse või firmajuhtideks kipuvad kogu aeg olema mehed. Et siin, ma arvan, me peame ikkagi mõtlema poliitikale võimusuhetele, mitte jätma mingisugust muljet, justkui see oleks mingisugune loomulik protsess, sellepärast et seaduslikult on ju kõik hästi. Võimu teostab ennast paljude teiste kanalite kaudu, mitte ainult seadusandluse kaudu. Nii on, mida te veel märkate Eesti elus, kui te kaugelt vaatad? Aitäh no ma tahaks loota, et ma vaatan seda nii kaugelt kui ka lähedalt. Ma ikkagi käin võrdlemisi sageli Eestis ja teadlikult mitte lihtsalt sellepärast, et mu perekonda lapsi Millest te kirjutate oma Facebooki sõpradele oma Facebooki sõpradega, põhiliselt postitan erinevaid kassipilte noh, nagu me kõik, ma arvan. Aga eks ma jah, noh, ma ainult Facebook'is, eks ju, et ma olen nüüd mingi viis või kuus aastat aktiivselt ka meedias sõna võtnud ja mul ikkagi on mingisugused Teemad, millest ma tunnen ennast rohkem kodus ja mis mulle endale lähevad rohkem korda mille ma siis üritan silma peal hoida ja mis minu jaoks on ka täiesti nagu lahutamatult seotud minu teadustööga. Ja see kõik kokkuvõttes puudutab seda, kuidas sõnade ja kategooriate loomise kaudu teostatakse võimu. Kõige laiemalt öeldes noh, mis väga võib tuua väga lihtsa näite, et näiteks, et noh, meil on praegu käimas põgenike debatt, õigemini pagulasdebatt ja on väga huvitav jälgida, kuidas on väga raske kasutada üldse sõna pagulane, ilma et sellega ei käiks kaasas terve hunnik mingisuguseid. Teisisõnu, eks moslem, kui te loete, eks artiklitest eeldama juba Nendes tekstides ette, et neid sõnu võib justkui kasutada sünonüümidena, mis tegelikult ei ole üldse tõsi. Näiteks kui Eritreasse tulevad pagulased valdavalt kristlased sellepärast et sealne ta kiusab kristlasi taga samamoodi ei saa ka järeldada, et kõik Süüriast tulevad pagulased oleksid tingimata moslemid. Siis okei, ütleme, moslem siis nüüd juba on üha selgem, ütleme seal midagi sellist, et kui mitte mitte just ei ole päris terroristist, ta on Euroopa kultuuriruumi sobituv mingisugune inimtüüp, eks ju, et meil isegi on üks võimuparteidest rääkinud sellest, et, et me peaksime võtma vastu ainult kristlasi, sellepärast nad sobituvad siia paremini. Okei, väga huvitav, sellepärast et näiteks Prantsusmaa, mis seal see kontekst, mida mina kõige paremini tunnen, mille kohta ma arvan enamik inimesi nõustuks, et see niux eurooplase hällist. Islam on olnud Prantsusmaa jaatamatu osa. Vähemalt 1830.-st aastast. Saadikus Prantsusmaa ühendas endaga Alžeeria, Alžeeria oli 130 aastat Prantsusmaa provints. Ta ei olnud isegi koloonia, ta oli Prantsusmaa kui sellise, kui riigi osa seal olid, enamik inimesi olid moslemiga, seal oli juute ja erinevaid Euroopa riikide inimeses loomulikult prantsuse biennuaarid. Mustajalgset ka. Aga noh öelda, et noh, ma ei tea, kui kaua peab olema Euroopa osa, enne, kui saaks öelda, et islam kuulub Euroopa kultuuriruumi. Mulle tundub, et et 160 aastat on nagu päris sobivarna, et Eesti on olnud vabariik 90 aastat, aga me käsitleme seda kui mingisugust iseenesestmõistetavust juba. Eedise nende asjade kaudu me näemegi, et need, kes kes suudavad defineerida neid termineid ja luua neid seoseid et selle kaudu toimub võimu jaotamine, eks. Ja see on küsimus, millega ma tegelen oma teadustöös kus ma uurin seda, kuidas prantsuse teadvus, suhestus koloniaalvõimuga, kuidas prantsuse bakteribioloogid ja arstid defineerisid neid koloniaalsubjekte ja seda ma seal sega, mis mind huvitab nii-öelda tänapäeval, mida ma üritan teha oma oma kirjutistes Eesti meedias on küsida neid samu küsimusi, et kes defineerivad ja kuidas defineeritakse selliseid küsimusi nagu. Kes on pagulane, kes on homoseksuaal, kes on naine, kes on mees mis on seal pagas, mis nende sõnadega kaasa antakse millele meie mõttes peaaegu niimoodi automaatselt liigub ja kas see on alati nii olnud, kas see võiks olla kuidagi teistmoodi? Veel üks küsimus, mida tahan teie käest küsida, on see, et kui te jalutate ringi kas Brüsselis või Pariisis nendes vanades kunstikauplustes ja, ja antiigipoodides, eriti nendes kauplustes, kus on müügil Aafrikast toodud maskid, need võivad olla need vanad 180 aastat vanad, need võivad olla uuemal ajal järgi tehtud igasugused rituaalsed esemed puust e penist gastriit tundu, et nad pisut nagu siis pesuehtsad valloonid, belglased, prantslased igatsevad seda aega tagasi. Et see on pisut nagu ihalus selle järgi, kui oldi suur koloniaalriik ja, ja eksootika vürtsitas nende igapäevast eurooplase elu. No ja muidugi 2000 oli vist kas oli ka 2005. aastal, 2004. aastal, Jacques Chirac oli siis Prantsusmaa president, kui ta andis välja ühe määruse, mille kohaselt peaksid prantsuse koolid rõhutama rohkem prantsuse kolonialismi positiivseid aspekte ja see tekitas väga kiiresti väga suure pahameeletormi ja ja see võeti väga-väga kiiresti tagasi, aga see eksootikaihalus? Ma arvan, et isegi nende, kes teadlikult ei igatse tagasi konkreetselt koloniaalaega. Aga kellele lihtsalt tundub, et ohoo, nii huvitav, et teistsugused kultuurid ja kui eksootika sinine, kõik oli teistmoodi kui meil, et ma arvan, et ka ja need inimesed võiksid aeg-ajalt rohkemale flekteerida selle üle, et mis selle eksootika ihaluse taga siis täpselt peitub. Et ka siin minu meelest on hästi, sageli on meil selline karikeeritud arusaam nendest ühiskondadest, kus on mingisugused noh, nüüd kujutame ette, et seal mingid hõimud ja siis tehakse mingisuguseid hullumeelseid asju nagu kannibalism või mitmenaisepidamine ja ja nii edasi, see on, see on see pilt, mille, kus me nagu ühe sellise Ühe ühe värviga maalimine terve kontinendi ära. Inimesel on komme lihtsustada asju nendest paremini aru saada. Matto paratamatu ja mis on tegelikult ka see noh, millel ka teadustegevus põhineb, eks ju, et me loome mingisuguseid mudeleid, mis on paratamatult lihtsustavad mudeleid mille kaudu maailmast aru saada, noh, selles mõttes ka jah, et tõepoolest sellist seda instinkt peaks kuidagi nagu pahaks panema, aga selle üle tasub reflekteerid. Saates Kajalood on täna lähema vaatluse all New Yorgis oma doktoritööd kirjutav Aro Velmet, kes eestikeelsele lugejale on tuttav artiklitest Eesti Ekspressis, Maalehes sirbis ja Õpetajate lehes kõik nädalalehed. Miks te olete valinud? Mingil määral on see ilmselt juhus, jah, aga noh, tegelikult kõigepealt ma alustasin kirjutamist, alustasin Smarstasin kirjutamist sirpi siis ma väga pikka aega kirjutasin ainult silte. Ja see oli puhtalt lihtsalt see sellise see nädalaleht, mis mulle Eestis ilmuvatest üldse ajakirjandusväljaanne, mis mulle Eestis nemad seda ajakirjandusväljaannetes kõige rohkem meeldib Mailisele püsilugeja mu ju alati mõelnud selle peale, et jube tore oleks kunagi sinna ise kirjutada. Ja siis, kui ma oma bakalaureusetöö oli valmis saanud. Ühe nendest ma kirjutasin kaks aja loosi Andropoloogias Iseli okupatsiooni, muuseumide okupatsiooniaja representatsiooni Baltikumis, võrdlev analüüsisime, pakkusin sirp, et kas kas neid ei huvitaks sellest selline väike ülevaade ja neid huvitas ja noh, nii see algas. Aga noh, tegelikult ma arvan, et sellel on teatav loogika küll, sellepärast et nädalalehtedesse paratamatult seal seal puudub see, see operatiivsuse nõue, mis päevalehtedes paratamatult on, ehk siis sul on aega rohkem mõelda ja rohkem läbi komponeerida oma teksti. Sul ei ole seda pinget, et kui täna juhtus sündmus, siis homme, aga tegelikult tänapäeval juba umbes viie tunni pärast, sest kõik asjad lähevad juba Online'i peab sellest olema mingisugune refleksioon, mingisugune kajastus. Nii et neid küsimusi sapladalastes käsitleda nii põhjalikumalt kui ka lihtsalt nagu minuga kirjutaja jaoks rahulikumalt. Igapäevane akadeemiline töö on juba selline, et ma ka parimal juhul ei saaks niimoodi ühepäevase etteteatamisega midagi kirjutada, sellepärast et kui mul on ikkagi 50 tudengite esseed laual, siis ma kõigepealt need läbi lugeda. Üks teema Aro Velmet, millesse te sekkusite, oli Gunnar Oki raport meie kõrghariduse tulevikust, kuidas kõrgharidust tuleks muuta? Ta selleks, et Eesti ei jääks ajale jalgu ja just praegu sel nädalal diskussioon on taas käivitunud uuel tasemel, võib-olla sellepärast, et vabariigi valitsus seda Gunnar Oki raportit ja neid vastukajasid tuleval nädalal arutab. Ja näiteks kolmapäev val Postimehes kirjutas akadeemik Margus Lopp, et raportis pakutud välisõppejõudude kutsumine ja meie noortesaatmine välismaale ülikoolidesse ei ole universaalselt hea lahendus, kui meie andekatel noortel puudub kodumaal ahvatleva akadeemilise karjäärivõimalus. Sest nii palk kui prestiiž on Eestis teadlastel madalad. Ja neljapäeval sekundeeris Postimehes Sten Tamkivi, öeldes, et maailma 200 tippülikooli hulgas pole ühtegi Baltimaadest. Meie õppeprogrammid siin peavad muutuma dramaatiliselt rahvusvahelisemaks. Riigi rahastus peab märgatavalt kasvama. Me peame siia meelitama maailmatudengid ja õppejõud ja samas hoidma rahastuse taseme niivõrd kõrgel, et meie õppejõud siit ära ei läheks. Aro Velmet, mis on teie vaade meie kõrgharidusele? Olles ise kõrgharidusmaailmas tegutseva, mida muud ma saan öelda, et loomulikult oleks toredam, kui selle kõrghariduse prestiiž oleks kõrgem, kui teadlaste palgad oleksid kõrgemalt? Jah, absoluutselt see, selle minu meelest mingit kahtlustki. Ma arvan, et minu meelest see on hästi-hästi oluline, et seda ütleb muuhulgas ka näiteks Sten Tamkivi, eks ju, kes tegelikult ikkagi on oma karjääri teinud erasektoris, aga ta saab aru, kui, kui oluline see innovatsiooni siseneb, on mida ülikoolid pakuvad. Et ma ei tea, seetõttu tundub minu jaoks kuidagi nii iseenesestmõistetav, et selle üle nagu on raske argumenteerida või noh, et see tundub, et mida sa siin täpselt tõestad. Aga mis on hästi huvitav, minu meelest kogu selle debati juures on see, kuidas, Noh, siin on mitu asja, aga, aga kõige huvitavam on see, kuidas selle sokiraportis on defineeritud ülikooli panus ühiskonda mis on praktiliselt alati defineeritud majanduslikes terminites, ehk siis sellistes küsimustes, et et noh, et me peaksime vaatama, kas Ülikooli lõpetajad saavad erialast tööd ja siis kaaluma vastuvõtupiiramist nendele erialadele, kus inimesed teenivad kas alla keskmise palga või kõik lõpetajad ei tööta erialasel tööl. Minu meelest on hästi huvitav lähenemine, sellepärast et ma ei arva, et ükski ajalooteaduskond võikski ajaloo professor, arvaks, et kõik tema tudengid peaksid hakkama ajaloolastel, selles ei ole üldse point või kirjandusteadlaseks. Aga kui me võtame seda ülikoolihariduse kasutegurit niimoodi rangelt majanduslikes tingimustes, et ühiskond väärtustab seda, mida ühiskond väärtustab, me teame selle järgi, kui palju inimeste palka makstakse ainult sellegagi, järelikult selle mõõdupuuga tuleb mõõta ka ülikoolide kasulikkust. Nojah, siis see on selle loogika järgi on see loogiline. Samamoodi, et, et kui palju tuleb ülikoolides patente või kui suur on, on kollaboratsioon ülikoolide ja erasektori vahel? Noh jah, see on kahtlemata oluline, aga ma ei tea, miks peaksid ülikoolid tegema ära erasekt autori, erafirmade arendi osakondade endi töö, sellepärast et konkreetsete lahenduste väljamõtlemiseks on Skype'il endal oma viisortši mändosakond, kus makstakse väga tarkadele inseneridele väga palju raha. Ülikoolide ülesanne on ikkagi tegeleda selliste küsimustega, mis esiteks on, on natukene põhimõttelisemad millel tingimata ei ole kohest turu väärtustes mõõdetavad väljundid, seal oli siis ma ütleks, et see on ülikoolide konstitueeriv ülesanne, on pakkuda tasakaalu sellele, et me ei lähtuks oma ühiskondlikus tegevuses ainult sellest mida turg parasjagu soovib, eks ju. Ja ja me oleme näinud ülikoolide ajalugu, et hästi palju täiesti uusi uusi valdkondi, uusi majandusvaldkondi, noh, internet on selle kõige selgem näide, eks ju, mis kasvas välja USA kaitseministeeriumi rahastatud projektidest, mida tehti MIT-is ja Michigani ülikoolis. Millal sellel hetkel, kui need programmid loodi, kui Arparenti hakati looma, noh, sellel ei olnud mitte mingisugust selget väljundit erasektoris. Selleks põhimõtteliselt, et lihtsustada arvutusjõu jagamist erinevate ülikoolide vahel. Vaat see on, seda on hästi huvitav jälgida ja siin on jällegi üks, üks koht, kus kui me ei esita küsimusi selle kohta, mis terminites üldse seda debatti peame siis hiljem on võib-olla seda rongi palju raskem peatada, kui me saame aru, et me oleme ajanud väga pikka aega hoopis vales suunas. Ma täpsustaksin veel paari nüanssi selles Oki raportis, mis on võib-olla leidnud nagu Eestis kõige suuremat vastupanu, üks on siis see, et me peame oma oma õppekavad kontsentreerima. Te ei õpetajana arhitektuuri nyd Tallinna Tehnikaülikoolis kui Eesti kunstiakadeemias ja Maali ei õpeta ka enam nii kunstiakadeemias kui näiteks Tartu Ülikoolis, et koondame nüüd õppejõud, koondame õppekavade üliõpilased, sessioon, ökonoomne. Kas see on hea mõte? Minu meelest sellele Oki raportile on väga hea vasturepliigi kirjutanud Ragnar Nurkse ideede pank, mis on Ragnar Nurkse instituudi selline blogi väljund, seal siis TTÜs asuv valitsemisja innovatsioonipoliitika instituut ja ma olen täiesti nõus nende argumendiga, mis on põhimõtteliselt see, et et see kas ühendada või mitte ühendada see tegelikult on klassimine vale puu all. Et see ei ole see, kus on, on on meil probleemid, et see ühendamine ei anna sellist majanduslikku efektiivsust, nagu ma arvan, see ei ole mingisugune võluvits ja noh, ma saan täiesti aru, et et institutsioonid, kellel on oma ajalugu, kellel on oma identiteet, tahaksid seda identiteeti säilitada, et ma saan täiesti aru, et Eesti keele instituut ei taha saada mingisugust Tartu Ülikooli allüksuseks või et Tartu kõrgem Kunstikool ei taha saada ikka mingisuguseks rakenduskõrgharidusliku ks selliseks kah osaks. Ja mina üldse ei kulutaks selle peale nii palju aega, nii palju külma. Tahaks oponeerida sellele, et, et ma ei arva, et, See peaks erasektoris töötavale inimesele kuidagi eriti selge olema, et ma ei ole kindel, et monopol on parem kui konkurents. Et kui meil on ikkagi kaks ajal osakonda üks Tallinnas, teine Tartus, noh, ajalugu selles mõttes on hästi hea näide, sest Eesti ajalugu nii põhjalikult nagu meil Eestis ei õpetada kuskil mujal. Ja kui meil on kaks kohta, kus seda tehakse, siis selle vahel saab tekkida tahavad tekkida erinevad koolkonnad, saavad tekkida mõttevahetused ja meil on meil väga selgelt eristub Tallinna Ülikoolis viljastav ajalugu, mis toimub sellise kultuuriajaloo ja ja lingvistilise pöörde vaimus vastandub Tartu ülikoolidega, kus on selline traditsioonilisem poliitiline ajalugu ja see on minu meelest ainult hea, et nii koha jaoks on nende mõlemi. Voolu jaoks on Eestis kohad olemas. Aga see, et magistritööd doktoritööd inglise keelseks, mille vastu on eriti häälekalt protesteerinud professor Marju Lauristin, et kuhu jääb siis rahvuskeelne oma ülikool? See teaduskeele arendamine on, on oluline küsimus küll, jah, ma tajun seda ise kogu aeg, kui ma minul kogu ülikooli õppeaineks toimunud inglise keeles, eks minul on suurimaid väljakutseid on see, kui ma kirjutan eesti keeles, on lihtsalt, et ma pean tõlkima neid termineid eesti keelde, sest ma ei tea, mis need terminid on sageli need terminid, eks eesti keeles ei eksisteeri. Selles mõttes on see teaduskeele arendamine loomulikult hästi oluline, sellepärast et nii palju mul on küll usku Eesti kultuuri, et ma arvan, et me 50 aasta pärast räägime siin ka eesti keeles ja ajalehed ilmuvad mis iganes vormis nad seda teevad digitaalselt või paberil, aga nad ilmuvad jätkuvalt eesti keele, siis meil on vaja seda keelt. Aga noh, samas tuleb ka aru saada sellest, et akadeemiline karjäär paratamatult on rahvusvaheline. Isegi Eesti ajaloolased tahavad rääkida teiste riikide Baltikumi ja Ida-Euroopa ja maailma ajaloost. Need mõlemad on oskused, mida, mida tuleb arendada, siis tähendab, et tingimata peaksid doktoritööd ilmuma inglise keeles õnnetakse tingimata ilmuma eesti keeles. Noh ausalt öeldes võtaksin selle valiku konkreetsetele osakondadele Se professori tudengi-professori doktorandivahelisele kokkuleppima peale, mis minu meelest on see nii, nagu see meil praegu toimib. Mõned doktoritööd kaitstakse teatud osakondades inglise keeles. Osakondades kaitstakse eesti keeles. Mingeid probleeme ei ole seal olla, selline case by case paistis, et ma ei saa aru, miks seda on vaja riiklikult reguleerida. Räägime veel tulevikust. Aro, Velmet tunnete väga hästi maailma, sealhulgas Euroopa ajalugu. Mis te arvate, missugune on Euroopa 100 või 200 aasta pärast, võttes arvesse seda, et niisugust rahvaste rändamist rasside segunemist pole, pole Euroopa ajaloos olnud. Ma pakun, et Hannibali aegadest saadik, kui ta oma 40000 sõduri ja 37 sõja elevandiga tuli üle alpide või või, või hunnide sõjaretkedest üle üle Reini jõe. Et midagi niisugust nagu praegu toimub, kus tulevaks aastaks ennustatakse kolme miljoni Pippin granditulekut Euroopasse ja 2000 seitsmeteistkümnenda aasta numbreid, ei söanda isegi keegi ennustada, et mis te arvate, mis Euroopaga juhtub, kuidas ta näeb 200 aasta pärast välja. Oh, ma tahaks vastata sellele sellele Sibeliuse anekdoodiga, kus Sibeljas läks šansybeljaseks, siis soome helilooja läks õhtul kõrtsi ja naine küsis tema käest, et kuule, et millal sa saad tagasi tuled Sibeliuse vastas, et kuule, et ma olen helilooja, mitte ennustaja. Ma tahaks vastata sedasama, et ma olen ajaloolane, mitte ennustaja. Ka nii palju, ma arvan, me võime küll ajal No alustame sellest, et, et tegelikult ju see me räägime kõik sellest, et see on nüüd see rahvasterändamise laine, mis meil praegu on, on suurim pärast teist maailmasõda. Õigemini põgenike põgenike hulk maailmas on suurim, mis ta pärast teist maailmasõda peame ühtlasi meeles, et maailma rahvaarv on umbes kolm korda suurem, kui ta oli teise maailmasõja ajal. Eks see seitse miljardit, mitte kaks voo. Aga tegelikult ka Euroopa kontekstis on üsna oluline meeles pidada, et et tegelikult rahvaste rändamine on olnud norm Euroopas suurem osa Euroopa ajaloo jooksul või kui me võtame laiemalt, võtame sinna ka näiteks Ameerika ühendriigid, siis Ameerika Ühendriigid on, eks immigrantide riik. Et põliselanikud neid, neid ei ole sinna eriti palju alles jäänud, sellepärast need immigrandid lõiganud maha. Kuidas läheb Euroopas? Ei, ma arvan, et Euroopas keegi kedagi maha lööma ei hakka. Milleks meil? Esiteks seda haiguste probleem, mis Miss Ameerika kontekstis oli, seda meil ei ole, lisaks jõuvahekorrad on hoopis teised. Kolmandaks on meil tegemist ikkagi nagu rahumeelse migratsiooniga, mis on Euroopas olnud tavaline. Euroopa on tegelikult valdava osa ajast olnud interiaalne kontinent. Eks ju, meil on olnud 19. sajandi prantsuse ja briti impeeriumid, kes kontrollisid mingil hetkel 80 protsenti tee maailma territooriumist saagist tohutu inimeste liiklus. Aafrika, Aasia, India ja Briti saarte vahet osmani impeeriumi ajal Aasia-Euroopa vahel oli tohutu rahvaste rändamine. Noh, sellised üleüldse idee kinnistest piiridest kui sellisest idee sellest, et riik on mingi asi, kes suudab kontrollida täielikult oma piire, on suhteliselt uus. See on tegelikult noh, eks ju, bassid, muutsid. Muutusid selliseks igapäevaseks nähtuseks tegelikult esimese maailmasõja ajal. Enne seda ei olnud isegi inimeste identiteedi tuvastamine on hästi keeruline, suheldes fotograafiat ega midagi. Et see, et inimesed liiguvad ja et kultuurid teisenevad ja uuenevad. See on minu meelest nagu ajalooline paratamatus, et ma ei, ma ei usu, et, et Euroopa oleks meile täiesti tundmatu tundmatu nägu 100 või 200 aasta pärast, ma ei usu, et see oleks mingisugune halb õudusunenägu, kui me just kliimamuutuste ja, ja muude selliste protsessidega ise seda endale ei tekita. Selles, et need sõja eest põgenevad inimesed kujutaksid mingisugust ohtu Euroopa identiteedile. Neid põgenikke on olnud varem. Neid tuleb ka hiljem. Euroopa on sellega ikka hakkama saanud. No aeg-ajalt ma kuulen kaeblemist, et inimesed ei suuda ajaloost mitte midagi õppida. Aru, kas ajaloos on mõni aspekt, millest me võiksime Õppust võtta. Mulle meeldib see ütlemine, et ajalugu ei korda ennast, aga ta riimub. Seda võiks natuke lahti seletada seda jah, ma mäletan seda lahti, et ajaloost õppimisega on see keeruline asi, et seda. Et ajaloolisi näiteid kasutatakse meil hästi sageli, aga hästi sageli kasutatakse neid väga ideoloogiliselt nopitakse kontekstist välja, eks ju. Et noh, jube lihtne öelda, kas, et noh, mis siin mingi hea näide andnud. Noh, et Venemaa teeb täna täpselt sedasama, mida ta tegi 30 ma ei tea, üheksandal või 38. aastal, et vaadake, kui sarnane on, on praegune Euroopa kolmekümnendatel aastatel ja vaadake, vaadake, mis siis juhtub, see on täiesti meelevaldne võrdlus, eks ju, selles mõttes, et me valime parem äärmusluse tõus ja Me panime need asjad, mis on meie tänase päevaga sarnased ja ütlema, et vaadake, kõik on täpselt nii ja ignoreerime neid asju, mille poolest tänane Euroopa, eksju eristub näiteks kolme nimetatud aastasse, paremäärmusluse tõus on hästi hea näide, sellepärast et jah, meil on tõepoolest paremäärmuslikud parteid on Euroopas üha populaarsemad, see paralleel 30.-tega on olemas, eks see majanduslik ebakindlus jällegi üks paralleel, aga samas kolmekümnendatel liberaaldemokraatia ei olnud kaugeltki mitte kinnistunud valitsemisvorm. See oli valitsemisvorm, mis oli väga uus testimata, mille suhtes ei olnud sellist. Need institutsioonid ei olnud nii juurdunud nendes ühiskondades, nagu nad praegu on. Nende oli kaks väga tugevat alternatiivi nõukogude sotsialismi ja siis natsionaalsotsialismi näol jällegi mida tänapäeval ei ole ja mis puudutab majandust, siis ei olnud kaugeltki selliseid, neid sotsiaaltoetuste võrgustikke, mis noh, ei lasknud inimestel langeda täieliku meeleheites ka ei eksisteerinud sellel kujul, mis ta täna eksisteerib, et selle ajaloost õppimisega tuleb väga ettevaatlik olla. Et sa tõesti üritad sellest õppida, mitte ei ürita leida endale sobivat näidet selleks, et ajada seda agendat mida sa parasjagu ajada tahad. Aga kui nüüd vastates su küsimusele, et kas meil on midagi, mida annab õppida ja väga konkreetselt sellest hetkest rääkides noh, eriti selle Pariisi küsimuse peale mõeldes siis, siis seda vist vist võib küll õppida, et. Me peaksime olema ettevaatlikud, et me rääkides tsivilisatsioonide kokkupõrgetes neid kokkupõrkeid ise esile ei kutsuks. Jälle, tulles tagasi sellesama küsimuse juurde, et iga iga kord, kui keegi ütleb, et näiteks islami ja Euroopa on on fundamentaalselt kokkusobimatut küsimusest, siis mul tekib see küsimus, et kas üritad siin kirjeldada olukorda või sa üritad seda olukorda esile kutsuda. Sellepärast et jällegi empiiriliselt. Me näeme, et moslemid on Euroopa ühiskondades noh, konkreetselt Prantsusmaal elanud, eks ju, peaaegu et 200 aastat, jah, seal on probleeme suurem osa ajast, enamike inimeste jaoks on see möödunud täiesti okeilt, ühiskond ei ole 200 aasta jooksul lagunenud, mis sest, et seal on probleeme olnud. Nii et et meie, eriti sellistel hetkedel, nagu meil siin praegu on, eksju, kus see hirmutunne on, nii kõrgendatud jubedalt tahaks otsida vaenlast, siis tuleb väga ettevaatlik olla, kusse vaenlane leitakse. Sellepärast et kõige lihtsam viis ühte maaniast luua, aga siis kui sa kohtled teda kui vaenlast juba alguses, ilma küsimata üldse, mis tema sellest arvab. Ja vot seda tuleks vältida ja seda ma arvan küll, võib ajaloost õppida üsna nagu ühemõtteliselt. Saate viimastel minutitel räägime taas sinust. Kui sa nüüd doktoritöö ära kaitsed. Mis on sinu järgmine suur sihtsaha? No vaata, kui ma seda isegi teaksin. Aga mulle meeldib see, mida ma praegu teen, mulle meeldib see, et mulle meeldib see akadeemiline maailm. Ma arvan, et meil räägitakse hästi palju jällegi sedasama? Oki raport räägib sellest, et et akadeemia peab ühiskonnaga olema tugevamalt seotud. Ma arvan, et see, mida mina teen, on Akadeemia ühiskonnaga sidumine samamoodi nagu see, kui mõni insener läheb oma doktorikraadi, teete just kätte saades pärast täit äkki või Skype'i tööle. Ja ma tahaks selle tegemist jätkata. Kus ja mil moel täpselt, et noh, eks see, eks see paistab siis, kui see aeg kätte jõuab. Mul on veel natukene aega selle doktorikraadi kättesaamiseni. Palju edu, Aro, sa oled hästi tubli. Sinu mõtted meeldivad mulle. Ma loodan, et ka meie tänase saate kuulajatele ja kui sa juba oled tähtis doktor ja võib olla töötajad näiteks mitteakadeemilises maailmas vaid Wall Streeti, mingis väärtpaberibörsi või finantsinstitutsioonis, mis kuuldavasti pidid ka ajaloolasi palkama, sest nad mõtlevad teistmoodi analüütiliselt kui finantsistid. No ma vist selle selle karjääri julgen küll praegu välistada, et juba pärast bakalaureuse aastaid see võimalus oli, see ei paelu mind praegu rohkem. Siis aga nagu öeldud, sa oled siiamaani vähemalt ühel korral oma otsuseid muutnud ja ümber hinnanud, nii et me ei tea, mis elu toob, aga me jälgime seda kõike huviga. Palju edu sulle. Aro Velmet New Yorgis doktoritööd kirjutav ja samal ajal mitmete siiski nädalalehtedes artikleid ja esseesid avaldav noormees rääkis oma elust ja põhimõtetest, vikerraadiokuulajale selles saatetunnis lähemalt. Kaja Kärner küsis.