Holland on omapärane maa, kus v jama vahekord on hoopis teistsugune kui tavalistes maades, mida me oleme harjunud nägema ja kogema. Nimelt esimesel pilgul Hollandis tekib muljet, et vett on palju ja maad on vähe. Õieti see nii ju ongi, seepärast et statistika räägib, et Hollandi väikesest territooriumist, mis moodustab vähemalt kolmveerand Eesti NSV-s võtab umbes 20 protsenti enda alla vesikanalite järvede jõgede näol. Peale selle veel vähemasti veerand territooriumist. Enamasti sealsamas vees meres asetseb allpool merepinda. Nii et tegelikult on ka endine vesi mille hollandlased suure töö ja vaevaga maaks on teinud. Hollandi maastik on ühelt poolt üsna rahulik ja üksluine oma lameduse poolest teiselt poolt väga vaheldusrikas, seepärast, et kõik karjamaa ja põllusiilud vahelduvad kanalitega lõikuvad veejoontega ja tihtipeale avanevad hoopis ootamatult perspektiivid. Karjamaa on allpool. Üleval kulgeb tamm ja tammi otsas paistavad purjed paistavad laeva mastid. Seepärast mööda tammi kulgeb kanal see kanal, mis viib ära liigset vett neilt allpool merepinda asuvatelt maadelt polderitelt. See toimub nimelt nii, et kraavide süsteemi drenaažiga kogutakse vesi kanalisse peamiselt vihmavesi pinnasevesi. Ja siis pumbajaamad. Vanasti olid nendeks kuulsad Hollandi tuulikud. Praegu muidugi elektri- ja diiselmootoritega käituvad pumbajaamad tõstavad selle v polderi umbes nii neli kuni seitse meetrit allpool merepinda, tõstavata merepinnale natuke kõrgemale kanalisse et ta saaks merre ära voolata. Ja kui sõidad niimoodi mööda hollandi maad, siis ei saa lahti ühest peale tüplikust kujundist. Et kanalid on pilgeni vett, täiskanalid üles tursunud nagu veresooned töömehe kätel. Ja et see tuleb nähtavasti sellest, et see maa peab pingutama, pingutama kogu oma jõudu, et oma väga suurt elanikkonda ülal pidada ja toita. Hollandis ei ole ka tavaliselt sellist teravat maa- ja merepiiri nagu me oleme harjunud nägema teistes maades. Meri algab üsna lihtsalt sellega, et on väike jõekene. Sisse läheb natuke suuremaks jõekeseks, mitu tükki suubuvad, ühinevad, ühtekokku on suurem jõgi, see laieneb väinaks. Ja lõpuks märkamatult ongi meri siin. Mul oli võimalus sõita Rotterdami sadamas ringi umbes poolteist tundi. Me sõitsime ja sõitsime, üks sadamabasseini, järgneb teisele. Üks kai läheb üle teiseks, nimed vahelduvad kraanat tunglevad ikka endistviisi nagu näljased veelinud vee kohale jõe kohale korgutades kalda ääres. Laevad, laevad seisavad kaide ääres pollarite küljes või saalivad mööda maasse edasi-tagasi. Mida väiksemad laevukesed, seda hull, julgemalt ja hoolimatu maalt. Paistab, et siin iga hetk peavad laevad kokku põrkama aga nad siiski ei põrka kokku. Ja see vesi, see hallikas sogane, Euroopa vesi, mis tuleb Alpidest läbi terve Saksamaa. Kokku on laeva kruvidest nii ära jahvatatud. Et tõepoolest seal nähtavasti tervet vee molekuli ei ole, on olemas ainult vesiniku ja hapniku aatomid. Ja mööda seda halli segi jahvatatud sogast vett algavad oma pikka teed mööda maailma meresid ja ookeane kõigi lippude all sõitvad laevad. Rotterdam võlgneb oma suuruse ja jõukuse eest tänu kõigepealt muidugi soodsale asendile. Teiseks on siin oma osa andnud kunagine Hollandi koloniaalimpeeriumi suurus. Kuid ka hollandlased ise on üht-teist ära teinud selleks, et Rotterdami sadam oleks see, mis ta praegu on. Nimelt kui möödunud sajandi lõpul Rein ja maas kandsid Euroopa tasandikel ja mägedest välja nii palju liiva, et see hakkas ummistama jõesuu vett ja sadamasse ei pääsenud enam suured laevad siis hollandlased, nagu öeldakse, sülitasid pihku, võtsid labidad kätte ja kaevasid 25 kilomeetrit uut jõesängi joonlaua järgi. Nad nimetasid selle haru nöövaater veegiks uueks vee teeks ja see ulatub Rotterdamist kuni Rotterdami mereväravateni Hufan Hollandini. Ning on küllalt suur selleks, et lastega kõige suuremaid ookeani laevu sadamasse. Praegu hollandlased jätkavad Rotterdami laiendamist, nende arvates see maailma suurim sadam võib ja peab olema veelgi suurem. Mere poole praegusest sadamast ehitatakse uut nõndanimetatud Europorti. Tema rajamine on seotud teatud majanduspoliitiliste kalkulatsioonidega. Sest Hollandi kui väike maa on väga Euroopa integratsiooni poolt, rõhutab kõike euroopalikku, millega ta on seotud ja tahab Rotterdami uue ees sadama Europordi rajada. Euroopa ühisturumaade esimeseks sadamaks. Huvitaval kombel teatud sümbolina mõjub ka üks Euroopaga ja Euroopa integratsiooniga seotud väike detail Rotterdamis mis mõnevõrra paneb mõtlema selle tulevase Euroopa ühisturu Sadama Europordi otstarbekuse üle. Nimelt seisab Rotterdami sadama kohal tohutu betoonist torn suure asümmeetrilise klaasitud varesepesaga tipus. See on Euromast. Ta heideti 60. aastal. Rotterdamis toimunud rahvusvahelise aiandusnäituse puhul. Heideti väga lühikese ajaga tehniliselt suurepäraselt libiseva raketisega mõneteistkümne päeva jooksul valati Virose koloss ja sinna üles ehitati sisse kaks restorani ning vaaterõdu taan 104 meetrit kõrge ja madala Hollandi üks kõige kõrgemaid punkte üldse. Euromasti tipust näeb mitte ainult Rotterdami, Rotterdami sadamat, Põhjamerd vaid ka ümber asetsevaid linnu Hollandis distantsid on väga väikesed, nii et Rotterdami euromasti otsast näeb haagi ja Utrechti katedraali tippe ja kaudad ja Delfti ja tervet tervet rida Hollandi linnuse ümbruses peaaegu kunis helde suudmeni, kust algab juba Belgia ja Antwerpeni sadamad. See euromast on väga täiuslik, väga huvitav. Ehituskiirliftid viivad 24 sekundiga maapinnalt sinna tippu. Väga mõnus on seal lõunastada õhtust süüa. Ja siiski on ta kuidagi otstarbetu, sest tal ei ole mitte mingisugust muud funktsiooni peale selle, et pakkuda vaatamisväärsust turistidele eeskätt võõrastele ja ka omadele inimestele, et selle oma asendiga oma restoranidega oma liftiga lihtsalt teenida raha. Ja selleks selleks on ta ehitatud väga suure meisterlikkusega. Ei ole ju teada, kuidas saavad olema lood Europordiga aga võib-olla tasuks mõelda ka hollandlastele selle üle, kas Euroopa ühisturg vajab ja kas ta võtab omaks selle temale tema jaoks ehitatava pea sadama. Rotterdami kesklinn erineb teravalt teistest Hollandi linnadest, mis on kitsad, tellis, kivised ja vähekorruselised. Hollandlased räägivad viiekorruselist. Maja võib Hollandi tingimustes pidada juba pilvelõhkuja aks. Rotterdami kesklinn on kõrge, avar klaasine betoonist ja metallist. See uus linnasüda on rajatud kohale kus 1940. aastal asus Rotterdami kesklinn, mis oli sama kitsas sama ajalooline nagu kõik teised Hollandi linnad tänapäevani. Nimelt kui Saksa fašistlikud väed 10. mail 1940 tungisid Hollandisse, avaldasid hollandlased väga visa vastupanu, mida sakslastel läinud korda rindel murda. Ja lahingute viiendal päeval, 14. mail anti luht vahvele käsk hollandlaste hirmutamiseks pühkida maapinnalt Rotterdami kesklinn. Mõne tunni jooksul tehti maatasa Saksa lennuväe poolt umbes ruutmiili suurune ala, see on üle kahe ruutkilomeetri. Terve linna tsentrum hävitati üle 25000 maja. Selle kurva ja traagilise sündmuse mälestuseks seisab praegu Rotterdami kesklinna ja sadamapiirkonna piiril. Skulptuur, mis kannab nime hävitatud linn. See on vene päritoluga prantsuse skulptori Ossip Satkini töö kehastab valulises meeleheitest aja poole tõstetud kätega inimfiguuri suu avatud karjeks. Ja kõige vapustav on see, et sellel inimesi kuuril on rinnus südame kohal haigutav ava. Tema süda on välja kistud. Ühesõnaga, ta sümboliseerib Rotterdami linna saatust. Jääb veel lisada niipalju, et see sihikindel massiline terror kandis vilja ja sama päeva 40. mai õhtuks 1000 9940. Hollandi alistus. Nüüd on vana kesklinna asemele ehitatud uus kaasaegne, moodne, igati silmarõõmustav linna süda. Ja ometi On temas midagi kurba seepärast, et see liiv, mis sillutise peal krigiseb aga sillutis, on Hollandis enamasti telliskivist või tsement laadikestest nende vahed täidetakse liivaga, kogu aeg krigiseb jala Liiveriti uutes linnaosades. See nagu nagu viiks mõtted sellele, et kunagine linn jäägitult hävitatud linn juskui kaebleb jalal ja meenutab oma saatust. Hollandi linnad üldiselt asetsevad kanalitel. Nii et kui Euroopas on ju mitmeid linnu nagu Stockholm või Kopenhaagen kes on püüdnud ennast selliseks või teistsuguseks Veneetsia jääks ristida lasta, siis Hollandi linnad võiksid kõik seda teha. Aga see oleks isegi maitsetu ristida Amsterdami Põhjamere Veneetsia jääks või, või veel kuidagi. Fakt on aga see, et Amsterdamis, Hollandi pealinnas Hollandis on muide huvitav olukord, kus pealinn on Amsterdam, aga riigiasutused, parlament ja kuninganna ja samuti diplomaatiline korpus asetsevad haagis. Igatahes Amsterdam on väga omapärane seepoolest, et temas on üle 50 suure kanali ja üle 500 silla neid ja tõesti olema rohkem kui isegi kuulsas Veneetsias endas. Amsterdam oma kanalitega ja kanalite arv tihedalt kokku pressitud majadega kannab mingisugust seitsmeteistkümne sajandi atmosfääri. Tundub, et need kaupmeeste majad seal kanalite ääres, mille üle ülakorruselt doltnevad siiamaani ajastumenenud tammepuust poomid idamaiste vürtside laeva trummidest vinnamiseks. Et need siiamaani majutavad endas Ida-India ja Lääne-India kompaniide kuulsaid kaupmehi ja meresõitjaid. Omapärane on ka see, et Amsterdami kanalitel on väga palju elamuteks kohendatud praame sellised suured vanad puukerega turvatud lodjad mis kunagi, võib-olla enne sõda on liikunud mööda Reini üles kuni kuni Düsseldorfi ja Kölni vedanud oma veoseid, nüüd aga erru lastud Nende otsa on ehitatud väikesed puumajakesed, niisugused kahe kolme toalised värvitud kollaseks või heleroheliseks. Väiksed kardinakesed väikeste akende ees, väiksed lillekastid akende all ja ukse kohal. Villa nimetused, sellised nagu Aude Puurde rei, vana talu või või Mein hõitja, minu majake või veel midagi, neil puuduvad isegi aadressid ja kirju saadetakse sinna, nii et kirjutatakse seesugune kanal number niisuguse vastas. Amsterdamis on umbes 9000 sellist paat, elamut ja inimesed elavad seal mitteromantikahimust vaid seepärast, et niisugune vana praam on märksa odavam kui korter ostes ja osamaksuna makstes isegi odavam kui korteri eest üüri maksta. Muidugi on seal hirmus niiskus, eriti sügisel ja talvel sest päikesepaistelise päevi on Hollandis küllalt vähe ja ainult kevadisel ning kevadsuvisel ajal. Muidugi on Hollandis üks suuremaid vaatamisväärsusi inimese jaoks, kes esimest korda sinna satub. Seedeisegi vaatamisväärsuseid, maitsmisväärsus kuulus Hollandi juust. Mul oli juhust viibida Hollandi südames peaaegu keskHollandis laudas kuulsas juustutegemise keskuses, mis on saanud sellepärast kuulsaks kauda ümbruse polderite rohi olevat üks kõige lopsakamaid Hollandis, seetõttu ka lehmadega mõnusamad ja juust kõige rasvasem. Seal kaudo ümbruses tehakse siiamaani veel vanal viisil talupojajuustu ja see nõndanimetatud puuren kaas leiab väga suurt tarbijaskond on nii Hollandis kui ka väljaspool Hollandit. Huvitav on see, et kaudas on vana igivana traditsiooni järgi igal neljapäeval suur juustulaat. Talumehed tulevad kokku vankritäitja juustuga, seda kaalutakse, vanas seitsmeteistkümne sajandi keskpaigast pärinevad kaalu pojas vaekojas ja siis müüakse. Kaubeldakse kuni lüüakse käed nii nagu 100 ja 200 ja 300 aastat tagasi. Ning sisse juust rändab juba juba linnadesse või ka mõnikord mere taha. Hollandlased ise muide peavad kõrgelt lugu oma lehmadest, kes neile õieti jõukust majja toonud. Piisab, kui ütelda, et Hollandi vaatamata oma territooriumi väiksele ja oma väga suurele elanike arvule Hollandis on 12 miljoni elaniku. Nagu ma ütlesin, kolmveerand eesti suuruse territooriumi kohta. Selle vaatamata Holland on umbes nii viiendal kohal maailmas absoluutarvudes. Või, ja liha ja piimasaaduste ekspordis. Nojah, olemas nad suhtuvad väga hästi oma lehmadest, austavad neid kõrgelt. Seda oli juhust näha idafriisimaal kus on pärit muidugi kuulus idafriisi musta-valgekirju lehmatõug, mis on ka eesti mustakirju lehma eelkäijaks. Selle friisima pealinnas löö Vardenis on üks väga omapärane monument, millesarnast ma kuskil mujal ei ole näinud. Nimelt seisab kõrgel graniiti res Stahlil täies elusuuruses ja võimsuses priske suur läikiv, lausa friisi lehm. Ja see ei ole mitte naljaks sinna pandud, vaid see on tõesti linnaväljakul. Aga inimesed ei naera selle üle, ei muigasin üle, vaid vaid nii-öelda tasuvad oma tänuvõlga. Austusega sellele, sellele tublile ja õieti küllalt vähenõudlikule koduloomale. Peale selle muidugi on Hollandis väga palju kuulsusrikka mere mineviku jälgi sellest ajast, kui Hollandi admirali vallutasid kaugeid maid, kui Hollandi kaupmehed purjetasid kõikides maailmajagudes kõigil meredel. Näiteks Horn, linn, mis oli kunagi üks suuremaid sadamaid maailmas, mis on andnud nime Lõuna-Ameerika kõige äärmisele tipule Cap Hornile mis on andnud esimese Indoneesia kuberneri Jan Peterson Fan kuunigile pronksmonument seisab linnaplatsil. See horm praegu pärast söderse plaani elluviimist, mis on praegu pooleli küll muutub suurest sadamast üldse kuiva maalinnaks ja põllumajanduslikuks keskuseks sest tema ümber tehakse merepõhjast järjest rohkem poldreid. Ja meri taganeb selle Horni juurest ning ainult kunagist soist, mere kallast meenutab see, et väga paljud majad Horni tänavatel on vajunud längu ettepoole. Et nad kõiguvad nagu õõtsuvad selle kunagi üsna vesise ja ebakindla pinnase peal. Muidugi oleks väga ühekülgne rääkida Hollandist ja vaikida Hollandi lilledest. Me oleme palju kuulnud Hollandi kuulsaist tulbiväljadest. Tõsi küll, maikuu lõpp ja juuni algus, mil ma seal viibisin olid ultra jaoks juba liiga hiline aeg. Õitsesid veel üksikud hilised tulbid, aga see ei teinud Hollandit sugugi värvi vaesemaks. Sest kõikjal parkides, aedades, isegi kultiveeritud metsades tee ääres kasvasid kolme-nelja meetri kõrgused, tohutud rododendronid, kolme-nelja meetri kõrgused, tohutud põõsad maast, kuni üles latva õisi täis. Helelillad, tumelillad, roosad oranžikad, karmiinpunased. Sellist õiteküllust ja värvirohkust ei oleks kuidagi osanud oodata. Maalt, mis õieti asub Põhjamere kaldal ja meist mitte nii palju lõuna pool. Kuid nähtavasti ookeani kliima mõjutab siiski nii palju ja edasi sõites mööda Hollandit kui kõik kraavi perved kollendasid Iiristest. Kui kõigis aedades õitses lõputult igasuguseid lilli kuni roosideni välja. Juba juuni alguses sai selgeks, et hollandlaste ilumeel on kuidagi olnud võrdeline selle maa kehvusega ja nende raskustega, mis on tulnud oma jalgealuse loomiseks võita seepärast, et ei ainsatki aeda ilma lilledeta. Ei ainsatki maja, mille juures ei õitseks mõni õitsev põõsas mille juures ei oleks näha inimese ilutaotlust selle aia ja ümbruse korrastamisel. Aga kõige kujuteldamatu vaatepilt avanes väikeses Amsterdami lähedases linnakeses Aalzmeeris. Jõudsime sinna kella 10 paiku hommikul ja suundusime otsekohe Alzheimeri rahvusvahelise lilleoksjoniruumidesse. See on alaline asutus, mis igal tööpäeval aasta ringi alustab tööd kell kuus hommikul, kui ümberkaudsed aednikud triiphoonepidajad toovad kokku oma värsked lilled. Suured tennishalli mõõduga. Betoonsaalid olid täis lilli, tonnide viisi roose ja nelke nende kõrval fantastilise Ama Rülliseid ja orhideesid. Firmade esindajad, kes tegelevad lillede müügiga On Alsmeris kohal ning oksjonil enampakkumise teel omandavad ühe või teise partii lilli, mida seal veetakse vastavate karikate peale näiteks oksjoniruumi sisse pakutakse, partii on nii suur all kinni ja niisugune kvaliteedinäitajad sellised, kes pakub rohkem ja niimoodi müüakse päeva jooksul tõesti kümneid ja sadu tuhandeid õisi. Väärtuslikumaid roosi ja nelgi sortaalsmerson, roosid ja nelgid. Tulbiväljad on pisut teisal leideni lähedal häimis. Ja see lillerõõm, millele teiselt poolt liitub töörõõm, see töö, armastus, millega hollandlased harivad viimast kui jalatäit maad. Kui on näha, et põldudel täiskasvanud mehed põlvili, rohivad üksikuid taimi või kõplaga moldova trühvel kultuure. See ongi võib-olla Hollandis üks kõige iseloomulikumaid jooni. Kui veel öelda, mis pääle lillede Hollandis esimesel pilgul kohe väga omapära näib, siis võib-olla on see hollandi kuulus heeringas, Holancenieweehaaring mis on nii värske, et alles nädal aega tagasi ujus Põhjameres ja mida nüüd hollandlane iga nurga peal sööb, otse näpu vahelt sabast kinni hoides, kuna kaupmeestele väga kiirelt ja osavalt neid ette puhastab. Ja kolmandaks, kolmandaks on aga Hollandisse siiski kuigi võib-olla esimesel pilgul vähem märgatav mure mustade päevade ees, mis sunnib hollandlaste sellisele kokkuhoidlikkusele mis meile näib fantastilise na ja ebatõenäolisena. Aga see on muidugi juba omaette teema, millest rääkimiseks peab natuke sügavamalt vaatama hollandlase ellu.